K. M. i hagi Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti vastu
8.oktoobri
tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja K. M. , isikukood XXX ; lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov; kostja Osaühingu STANEK (pankrotis), registrikood 10891968, pankrotihaldur Küllike Mitt; lepinguline esindaja advokaat A. L. .
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K. M. i hagi Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti vastu.
2.Tuvastada, et Osaühingul STANEK (pankrotis) puudub K. M. i vastu Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti
8.oktoobri 2018 tasaarvestuses toodud nõue. Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti 8. oktoobri 2018 tasaarvestus on kehtetu.
Jätta menetluskulud Osaühingu STANEK (pankrotis) kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUS MAA- JA RINGKONNAKOHTUS
1.K. M. (hageja) esitas 4. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse Osaühingu STANEK pankrotihalduri Küllike Miti (kostja) vastu 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse tühisuse tuvastamise nõudes.
2.Hagiavalduse järgi kuulutas Tartu Maakohus 5. novembri 2012 määrusega välja Osaühingu STANEK (pankrotivõlgnik, võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Küllike Miti. Hageja esitas 4. jaanuaril 2013 nõudeavalduse ja palus tunnustada 471 303,16 euro suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-20971 hagi, tunnustas hageja 471 303,16 euro suurust nõuet ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 2362 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 132 eurot. Riigikohus jättis 3. oktoobri 2018 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.Võlgniku pankrotihaldur edastas 8. oktoobril 2018 hagejale tasaarvestusavaldused, mille kohaselt tasaarvestas võlgnik väidetavad nõuded hageja nõuetega – võlgniku 1 116 813,30 euro suurune nõue on tasaarvestatud tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja kasuks välja mõistetud 2494 euro suuruse menetluskulude nõudega ja jõustunud kohtulahendiga võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 471 303,16 euro suuruse nõudega.
4.Hageja palus tuvastada 8. oktoobri 2018 tasaarvestuste tühisus, kuivõrd pankrotihalduril puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Pankrotihaldur on tasaarvestuse avalduses viidanud nõudele, mis võlgnikul on väidetavalt M. M. i vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja nõue on ebaselge, sest ei ole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise aeg ega nõude esitamise aeg hageja vastu. Tasaarvestus on tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi.
5.Hagi on esitatud õige kostja vastu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 541 lg 1 kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Isegi kui tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, on pankrotivaraga seotud vaidluses võlgniku asemel kohtus osalejaks pankrotihaldur, kes on ühtlasi ka pankrotivõlgniku seaduslik esindaja.
6.Tasaarvestus on tühine ka seetõttu, et kostja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja käsitluse kohaselt on tasaarvestuse pooleks olnud võlgnik, mistõttu tuleb väidetavast kahju tekitamisest teadasaamise hetkeks lugeda võlgniku teadmist. Juhul kui teadasaamise hetke
määramisel peaks lähtuma pankrotihalduri teadmisest, on ka sellisel juhul nõue aegunud.
7.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates tuleks menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust. Hageja on vaidlustanud tasaarvestuse, mille poolteks on hageja ja pankrotivõlgnik, kuid nõue on esitatud pankrotihalduri vastu. Hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, sest pankrotihaldur ei ole hagis vaidlustatud tasaarvestuse võlasuhte pooleks ja seega ei saanud pankrotihaldur hageja õigusi rikkuda. Hagejal puudub tuvastushuvi, kuna ta ei ole nõudnud pankrotivõlgniku võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega võlausaldajad otsustasid nõuete tasaarvestuse tegemise, kehtetuks tunnistamist.
8.Kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, tuleks see jätta täies ulatuses rahuldamata. Võlgniku pankrotimenetluses selgus pangakontode väljavõtete analüüsist, et hageja ja tema võlgniku juhatuse liikmest abikaasa M. M. (kes on eraisikuna pankrotis) on võlgniku pangakontodelt välja võtnud raha kokku 17 474 331 krooni, mille kohta puuduvad dokumendid, et raha oleks kasutatud pankrotivõlgniku huvides.
9.Hageja ja tema abikaasa olid abielus alates XX.XX.XXXX. XX.XX.XXXX sõlmisid hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu. Hageja ja tema abikaasa suhtes kehtis ühisvararežiim. Hageja on võlgniku pangakontodelt omastatud raha tagastamise kohustuse osas solidaarvõlgnik. Nõude õiguslik alus on VÕS § 1043 ja alusetu rikastumise erinorm (kahju tekitamise tagajärjel saadu väljaandmine). Pangakontol olev raha kuulub abikaasade ühisvara hulka. Seega vastutavad abikaasad kahju eest solidaarselt. Kostjal oli õigus teha nõuete tasaarvestus. Tasaarvestuse on teinud pankrotivõlgnik. Seega ei saa kostjaks olla pankrotivõlgniku esindaja. Tasaarvestuse otsustamine ei sõltu sellest, kas hageja poole nõudega varem pöörduti või mitte.
10.Hageja aegumise vastuväide ei ole asjakohane, kuna VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.
11.Tartu Maakohus rahuldas 19. mai 2020 otsusega hagi ja tuvastas 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse. Maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1164 eurot ja mõistis need kostjalt hageja kasuks välja.
12.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on PankrS § 541 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, siis pankrotivaraga seotud vaidluses kohtus osaleb poolena pankrotihaldur. Hagi on esitatud õige kostja vastu.
13.Samuti on hageja esitanud kohtule õige nõude tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks, mitte võlausaldajate 1. augusti 2018 üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks. Pankrotiseadusest ei tulene võlausaldajate üldkoosoleku ainupädevust otsustada võlgniku nimel tasaarvestusavalduse tegemist. Asjaolul, kas pankrotihaldur pidas enne avalduse tegemist nõu võlausaldajatega või sai selleks nende nõusoleku, ei ole tasaarvestusavalduse tegemise formaalsele õigusele mingit mõju. PankrS § 541 lg 1 kohaselt tegutseb haldur pankrotivõlgniku seadusliku esindajana, sh ka tehingute tegemisel. Kostja 8. oktoobril 2018 hagejale saadetud tasaarvestusavalduse p 2
kohaselt esitab võlgnik tasaarvestusavalduse. VÕS § 198 esimese lause alusel toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.
14.Kostja on konstrueerinud tasaarvestusnõude hageja vastu pankrotivõlgniku omaniku ja juhatuse liikme M. M. i poolt osaühingule väidetavalt tekitatud kahju alusel, viidates hageja ja M. M. i abielust tulenevale abieluvararežiimile. Maakohtule ei ole esitatud kohtuotsust, kokkulepet vm dokumenti, millega on tuvastatud M. M. i poolt kahju tekitamine pankrotivõlgnikule ning tekitatud kahju suurus, st M. M. i kohustus hüvitada kostjale teatud rahasumma. Võlausaldajate
1.augusti 2018 üldkoosoleku otsusega ei saa tuvastada M. M. i rahaliste kohustuste olemasolu ja suurust. Kostja on kohtule esitanud pankrotivõlgniku pangakonto väljatrüki ajavahemikust 1. jaanuar 2006 kuni 7. detsember 2011 ja õiendid muude tehingute kohta. Millistest tehingutest tekkis võlgnikule kahju, ei ole arusaadav ega tõendatud. Riigikohus on tõlgendanud VÕS § 200 lg-s 4 sätestatut selliselt, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10).
15.Ei ole tõendatud, et M. M. on tekitanud pankrotivõlgnikule kahju, tõendatud ei ole ka kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei analüüsinud maakohus ühisvara varasuhtest tulenevat võimalikku hageja solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees. Samal põhjusel ei käsitlenud maakohus hageja esitatud aegumise vastuväidet. Kostja tasaarvestusavaldused on tühised ning ei too seetõttu kaasa õiguslikku tagajärge. Eeltoodu tõttu kehtib hagejal jõustunud kohtuotsusest tulenev nõudeõigus võlgniku pankrotimenetluses koos võlausaldaja õiguste ja kohustustega (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause).
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
18.Tartu Ringkonnakohus muutis 23. novembri 2020 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning tuvastas, et kostja 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus on kehtetu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 19. mai 2020 otsuse osas, millega menetluskulud jäeti võlgniku pankrotihalduri kanda ja mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis menetluskulud maakohtus pankrotivõlgniku kanda ja mõistis pankrotivõlgnikult hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
19.Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt PankrS § 541 lg-s 1 sätestatust on õige maakohtu seisukoht, et asjas on kostjaks pankrotihaldur. Samas ei anna asjaolu, et haldur osaleb oma ülesannete tõttu poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes, alust jätta menetluskulusid pankrotihalduri kanda. Menetluskulud on praegusel juhul massikohustused PankrS § 146 lg 1 mõttes, mis täidetakse pankrotivarast, mistõttu on maakohus ebaõigesti menetluskulud välja mõistnud pankrotihaldurilt. Menetluskulud tuleb välja mõista pankrotivõlgnikult.
20.Iseenesest on õige kostja väide, et pankrotivõlgnik võib pankrotimenetluses VÕS § 197 lg 1 kohaselt oma nõuet võlausaldaja vastu tasaarvestada võlausaldaja nõudega tema vastu. Praegusel juhul puuduvad VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestust välistavad piirangud. Samas peavad tasaarvestuse tegemiseks olema täidetud VÕS §-s 197 sätestatud eeldused, muu hulgas peab olema tasaarvestuse pooltel kohustus maksta teineteisele rahasumma või täita muu samaliigiline kohustus, mida oleks võimalik kummalgi poolel teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
21.Kostja tasaarvestas pankrotivõlgniku 1 116 813,30 euro suuruse väidetava nõude hageja vastu, mis tuleneb asjaolust, et hageja abikaasa (pankrotivõlgniku juhatuse liige) võttis võlgniku pangakontodelt välja 1 116 813,30 eurot ning puuduvad dokumendid, mis tõendavad raha kasutamist võlgniku huvides, hageja 471 303,16 euro suuruse nõudega võlgniku pankrotimenetluses. Samuti tasaarvestas kostja tsiviilasjas nr 2-13-20971 tekkinud menetluskulud 2494 eurot.
22.Pankrotihaldur ei ole tõendanud seda, et pankrotivõlgnikul oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega pankrotimenetluses ehk täitmata on tasaarvestuse esmane eeldus. Nõue, mida pankrotihaldur soovib tasaarvestada hageja nõudega, on pankrotivõlgniku väidetav nõue hageja abikaasa (võlgniku juhatuse liige) vastu. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on maakohtu menetluses kostja ja OÜ T. hagi M. M. i (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504) ning hagi aluseks on asjaolu, et pankrotivõlgniku juhatuse liige M. M. on ajavahemikul
11.oktoober 2002 kuni 5. november 2012 kandnud osaühingu kontodelt enda kontole ja võtnud sularahas välja kokku 18 126 011,62 krooni senti, s.o 1 158 463,28 eurot. Viidatud tsiviilasjas ei ole lahendit tehtud.
23.Praeguses tsiviilasjas ei ole kostja tasaarvestusavalduses viidatud tasaarvestatava nõude tekkimise ajavahemikule, kuid nähtuvalt võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018 protokollist on pankrotivõlgniku väidetav nõue tekkinud aastatel 2006-2010. Pankrotihaldur on 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse avaldusega tasaarvestanud hageja nõude pankrotivõlgniku nõudega, mille olemasolu ja suurus ei ole selge. Kuna pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu (samuti hageja abikaasa ja juhatuse liikme M. M. i vastu) ei ole selge, siis ei ole ka täidetud VÕS § 197 lg-s 1 märgitud tasaarvestuse eeldused ja pankrotihalduri 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus ei ole kehtiv.
24.Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud hindama tasaarvestuse aluseks olnud nõuet sisuliselt, s.o maakohus oleks pidanud hindama esitatud pankrotivõlgniku pangakontode väljavõtteid ja õiendeid muude tehingute kohta ning jõudma järeldusele, et hageja ja tema abikaasa on võtnud kontodelt raha õigusliku aluseta.
25.Praeguses menetluses ei ole kaasatud menetlusse M. M. i, kes väidetavalt võttis võlgniku kontodelt (või kandis enda kontodele) raha ilma õigusliku aluseta. Kuna selles asjas ei ole esitatud nõuet M. M. i vastu, siis ei saa menetluses otsustada tema õiguste ja kohustuste üle. Lisaks on tsiviilasjas nr 2-16-16504 pankrotihaldur esitanud hagi M. M. i (pankrotis) vastu pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks ning nõude aluseks olev ajavahemik hõlmab ka tasaarvestuse aluseks olnud ajavahemikku. Samuti on tasaarvestuse nõude suurus hõlmatud hagis märgitud nõude suurusega.
26.Eelkõige tuleks kindlaks teha, kas ja kui suur on pankrotivõlgniku nõue M. M. i (pankrotis) vastu, ning alles siis saab hinnata seda, kas ja kui suures osas vastutab
nõude eest hageja (sh kas ja kui suures osas oli tegemist perekonna huvides võetud kohustusega, mille eest vastutab hageja jms). Tõendatud pole asjaolu, et M. M. tekitas võlgnikule kahju, tõendatud pole ka kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei ole võimalik käsitleda hageja võimalikku solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees ega võtta seisukohta aegumise vastuväite suhtes.
27.Selles asjas ei ole tegemist menetlusliku tasaarvestuse vastuväitega, mille korral tuleks kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Kostja on tasaarvestanud kohtuväliselt nõude, mille olemasolu ja suurus on vaieldav ning vastav vaidlus on kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504). Seega on kostja ennatlikult, ootamata vastavat kohtulahendit, asunud väidetavat nõuet tasaarvestama hageja nõudega.
28.Alusetu on kostja seisukoht, et tasaarvestuse vaidlustamiseks oleks olnud kohane esitada kaebus võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018 otsuse peale, millega anti nõusolek tasaarvestuse tegemiseks, mitte aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel esitada tuvastushagi. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis muutub kehtivaks, kui teine pool saab selle kätte. Tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed tekivad alates sellest, kui teine pool saab kätte tasaarvestatava poole tasaarvestuse avalduse. Praegusel juhul sai tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed kaasa tuua kostja tasaarvestuse avaldus hagejale, mitte aga võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018 otsus, millega võlausaldajad volitasid pankrotihaldurit esitama tasaarvestuse avaldust juhul, kui jõustub tsiviilasjas nr 2-13-20971 tehtud kohtuotsus.
29.TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Praegusel juhul on hagejal tuvastushuvi olemas, sest tasaarvestuse kehtivusest sõltub tema nõude suurus pankrotimenetluses. Kuna tasaarvestatud on ka menetluskulud 2494 eurot, siis tasaarvestuse kehtivusest sõltub see, kas hageja saab selles osas kohtuotsuse täitmist nõuda pankrotivarast.
30.Õige on kostja seisukoht, et maakohus on asja lahendamisel kohaldanud vääralt TsÜS § 87, kuid nimetatud asjaolu ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Pankrotihalduril pankrotivõlgniku esindajana ei ole keelatud teha VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestust, kuid praegusel juhul ei ole tasaarvestus kehtiv, kuna täitmata on tasaarvestuse materiaalsed eeldused (pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida tasaarvestada hageja nõudega). Seega saab tuvastada tasaarvestuse kehtetuse, mitte tühisuse.
31.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata (kuna hagi oli esitatud vale kostja vastu) või läbi vaatamata (kuna hagejal puudub tuvastushuvi) või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja toob kassatsioonkaebuses esile, et ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid ega teinud nendest asja lahendamiseks vajalikke järeldusi, samuti väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Hagejal puudub võimalus kaitsta oma õigusi käesoleva tuvastushagi esitamisega. Kohtud ei ole vaidlust sisuliselt lahendanud, sest kohtud oleksid pidanud tuvastama nõude olemasolu või selle puudumise.
32.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RIIGIKOHTU SEISUKOHT
33.Riigikohus rahuldas 15. juuni 2021 otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
34.Riigikohus märgib vastusena kassatsioonkaebusele, et hagi on PankrS § 541 lg 1 alusel esitatud õige kostja vastu.
35.Kolleegium leidis, et kohtutel tulnuks hagiavaldust ja esitatud asjaolusid tõlgendada, et välja selgitada, mis on tegelikult hagi esemeks. Hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt oli hageja eesmärgiks, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet. Seega on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi, mille esemeks on tuvastada, et pankrotivõlgnikul puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida hageja nõuetega tasaarvestada (tegemist on õigussuhte puudumise tuvastamise nõudega). Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Selles asjas tehtud lahend on pankrotimenetluse jaoks kohustuslik (TsMS § 457).
36.Kohtud ei ole pankrotivõlgniku võimaliku kahju hüvitamise nõude kohta esitatud tõendeid sisuliselt hinnanud. Kohtud on asunud asja lahendades ekslikult seisukohale, et VÕS § 200 lg 4 alusel (viidates küll VÕS § 200 lg 4 asemel VÕS § 197 lg-le 1) tasaarvestuse välistamiseks piisaks justkui vastuväite põhistamisest. Kohtutel oleks tulnud hinnata pankrotivõlgniku väidetavat kahju hüvitamise nõuet aga sisuliselt, sh oleks kohtud pidanud hindama esitatud tõendeid ning tuvastama, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada.
37.Asjaolu, et pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu on vaieldav (ei ole selge) ning et eraldi kohtumenetluses on pankrotihaldur esitanud hagi M. M. i vastu, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Teises tsiviilasjas lahendatakse nõue hageja abikaasa M. M. i, mitte hageja vastu. Samuti ei anna asjaolu, et M. M. i pole praeguse asja menetlusse kaasatud, alust jätta pankrotivõlgniku võimalik nõue hageja vastu sisuliselt hindamata. POOLTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL MAAKOHTUS
38.Hageja 27. augusti 2021 ja 22. novembri 2021 seisukohtade kohaselt ei ole hageja ja M. M. i vastu esitatud nõuded seotud. M. M. i vastu on esitatud nõue äriseadustiku § 187 lg 1 alusel, milles hageja ei saa olla solidaarvõlgnikuks.
39.Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri nõue on tasaarvestuse avaldustest nähtuvalt ebaselge – pole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise aeg ega nõude esitamise aeg. Pankrotihaldur on tasaarvestamisel kasutanud nõuet, mida ei eksisteeri, seega on tegemist tühise tasaarvestusega, mis ei oma õiguslikke tagajärgi. Kostja 30.01.2020 menetlusdokumendile lisatud tõendid ei tõenda hageja vastu oleva väidetava nõude aluseks olevaid asjaolusid ega nõude kujunemist, st nõude olemasolu kui sellist. Hageja vastu nõude esitamise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et hageja ja M. M. on abielus ning XX.XX.XXXX abieluvaralepingu p 3.4. kohaselt on M. M. i
arvel olev raha abikaasade ühisvara. Abieluvaralepingu p 3.4. ei ole solidaarkohustuse tekkimise aluseks. Kohtupraktikas on selgitatud, et ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta. Käesoleval juhul ei ole tõendatud hageja solidaarkohustuse tekkimise aluseks olevad asjaolud. Kostja on 30.01.2020 menetlusdokumendis väitnud, et kostja väidetav nõue hageja vastu tuleneb ka sellest, et hageja ja tema abikaasa on kasutanud Osaühingu STANEK (pankrotis) arveldusarvel olnud rahalisi vahendeid enda kinnistu parendamiseks. Tegemist on alusetu ning tõendamata väitega. Isegi kui kohus leiab, et kostjal võis olla hageja vastu nõue, oli tegemist aegunud nõudega TsÜS § 150 lg 1 tähenduses ning tasaarvestus oli ka sel põhjusel tühine.
40.Kostja 26. augusti 2021 ja 22. novembri 2021 seisukohtade kohaselt tuginetakse tasaarvestusavalduses sellele, et Osaühingu STANEK kontodelt alusetult M. M. i poolt omastatud raha tagastamiskohustuse osas on hageja solidaarvõlgnik M. M. i kõrval. Võlausaldaja ise valib, kelle vastu ta nõude esitab. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et Osaühingul STANEK (pankrotis) oli nõue hageja vastu. Kuna kostjal ja hagejal olid vastastikku teineteise vastu nõuded, siis oli kostjal õigus teha nõuete tasaarvestus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
41.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
42.TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest; lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.
43.TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
44.Hageja on esitanud kostja vastu nõude, tuvastamaks 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse tühisuse, põhjendusel, et kostjal puudub hageja vastu nõue. Riigikohus on käesoleva tsiviilasja 15. juuni 2021 otsuse p-s 11 toonud esile, et kolleegiumi hinnangul on hageja eesmärgiks, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestuses märgitud nõuet.
45.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: -
Hagejal on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõue Osaühingu STANEK (pankrotis) vastu summas 471 303,16 eurot.
Hageja esitas 9. oktoobril 2018 kostjale teate tasaarvestusega mittenõustumise kohta, milles leidis, et tasaarvestuse avaldus on tühine.
-
10.oktoobri 2018 teatas kostja, et ei nõustu hageja seisukohaga.
-
Hageja on kostja poole kohtuväliselt pöördunud veel 11. detsembril 2018 ja 13. augustil 2019.
46.Varasemates kohtulahendites käesolevas tsiviilasjas on tuvastatud, et hagejal on tuvastushuvi käesoleva hagi esitamiseks, hagi on esitatud õige isiku vastu ning käesoleva hagi esitamine on kohane õiguskaitsevahend hageja õiguste kaitseks, st kohaseks õiguskaitsevahendiks ei ole tasaarvestuse otsustanud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine.
47.VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Riigikohus on leidnud, et tasaarvestust välistavateks vastuväideteks saavad olla üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Sellise vastuväite esitamisel kohtumenetluses, kui teine pool sellele vastu vaidleb, ei piisa nõude vaieldavuse fakti tuvastamisest, vaid kohtul tuleb sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväide välistab nõude maksmapaneku (vt Riigikohtu 15. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657, p 12 koos viidetega varasemale praktikale).
48.Seega on kohtul vaja tuvastada, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta sai
8.oktoobril 2018 tasaarvestada hageja nõudega või mitte. Nõude olemasolu või puudumise tuvastamisest tulenevalt saab omakorda tuvastada, kas kostja 8. oktoobri 2018 tahtevaldusel oli hageja nõudeõigust lõpetav mõju.
49.Kostja hinnangul on hageja pankrotivõlgniku pangakontodelt alusetult omandatud raha tagastamiskohustuse osas solidaarvõlgnik (I kd tl 62). Kostja toob hagivastuses esile, et hageja ja M. M. on kostja arvelduskontodelt võtnud välja 17 474 331 krooni, mida nad on kasutanud oma perekonna huvides ja hagejale kuuluvale kinnistule elamu ehitamiseks (I kd tl 61-62). Sellega on hageja ja M. M. tekitanud kostjale õigusvastaselt kahju (I kd tl 62). Kuna hageja ja M. M. on abielus ning nende suhtes kehtis alates XX.XX.XXXX kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni ühisvara režiim, siis kuulub abikaasa pangakontol olev raha ühisvara hulka.
50.VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kui nõude esitaja on tõendanud, et teine pool põhjustas talle õigusvastaselt kahju, vabaneb too vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12).
51.Kostja leiab, et hageja õigusvastane tegu oli pankrotivõlgniku raha perekonna huvides omastamine koos M. M. iga (I kd tl 62). Tegemist võib olla seega VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi kannatanu omandiga sarnase õiguse (varalise õiguse) rikkumisega.
52.Kostja toob esile, et hageja ja M. M. on pankrotivõlgniku arvelduskontodelt kandnud enda arvelduskontodele ja võtnud sularahas välja kokku 25 226 813 krooni. Samal ajal on hageja ja tema abikaasa teinud pankrotivõlgnikule ülekandeid ja sularaha sissemakseid kokku 7 752 482 krooni. Seega on hageja ja tema abikaasa võtnud pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja kokku 17 474 331 krooni ning puuduvad tõendid, et hageja ja M. M. oleks kasutanud raha pankrotivõlgniku huvides (kostja vastus, I kd tl 61). Omastatud raha kuulub abikaasade ühisvara hulka, mistõttu on abikaasad tagastusnõude suhtes solidaarvõlgnikud. Kostja on esitanud oma nõude tõendamiseks pankrotivõlgniku arvelduskonto väljavõtted, hagivastuse lisas 4 toodud tabeli ning kinnistu müügilepingu (I kd tl 65-198). Hageja hinnangul ei nähtu kostja esitatud tõenditest nõuet hageja vastu (II kd tl 2). Kuna kostja ei ole piisavalt selgelt esile toonud oma nõude kujunemise korda (s.o nõude alus ja nõude kujunemise arvutuskäik), on kohtul kostja nõude olemasolu ja suuruse hindamine raskendatud.
53.Kostja vastuse lisas 4 toodud tabelis (I kd tl 66) on toodud kalkulatsioon, mille järgi on hageja võtnud pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja kokku 2 962 672 krooni ja nendele kandnud kokku 3 710 000 krooni. Seega järeldub tabelis esitatud informatsioonist, et pankrotivõlgnik võlgneb hagejale 747 328 (3 710 000 – 2 962 672) krooni.
54.Kostja hinnangul kandus M. M. i poolt pankrotivõlgniku kontodelt välja võetud hageja ja M. M. i ühisvara hulka. Seega tuleb kostja nõude hindamisel vaadata tabelis toodud rahasummasid koostoimes M. M. i poolt välja võetud rahasummadega. M. M. on pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja võtnud kokku 22 264 141 krooni ja tagastanud 4 042 482 krooni (I kd tl 65). Tasaarvestades hageja veerus oleva ülejäägi M. M. i veerus oleva puudujäägiga, tekib puudujääk summas 17 474 331 krooni (22 264 141–4 042 482–747 328). Summa ühtib kostja hagivastuses esile toodud nõudesummaga (I kd tl 61).
55.VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitamise eelduseks on õigusvastane kahju tekitamine. Antud juhul on M. M. i tegevuse õigusvastasuse tuvastamine hõlmatud tsiviilasja nr 2-16-16504 esemes, mistõttu ei ole võimalik käesolevas menetluses tuvastada, kas M. M. on tekitanud kostjale õigusvastaselt kahju. Kohtule jääb ebaselgeks, kas kostja omistab hagejale M. M. i tegevust või leiab, et ka hageja on isiklikult pankrotivõlgniku kontodelt raha võtnud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, milles seisnes hageja õigusvastane tegu, mis tõi kaasa kahju pankrotivõlgnikule.
56.Kostja peamine argument põhineb asjaolul, et kuna pankrotivõlgniku arvetelt võetud rahad muutusid abikaasade ühisvaraks, siis on hageja raha tagastamise osas solidaarvõlgnik koos M. M. iga. Kostja leiab, et raha muutus ühisvaraks seaduse ja hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu alusel. Samuti, et hageja ja ta abikaasa kasutasid raha hagejale kuuluva kinnistu väärtuse tõstmiseks. Hageja kostja väiteid omaks ei võta ning leiab, et need on tõendamata.
57.TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisti. TsÜS § 49 lg 1 järgi on asi kehaline ese. Sama paragrahvi teise lõike järgi kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel õigusele asja kohta sätestatut.
58.Perekonnaseaduse (PKS) § 211 lg 1 järgi kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse
jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasade varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut.
59.Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt olid hageja ja M. M. abielus alates XX.XX.XXXX ning nende suhtes kehtis ühisvara režiim. XX.XX.XXXX sõlmisid hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu, mille p 3.4 kohaselt jäid abikaasa pangakontodel olevad rahalised vahendid abikaasade ühisvara hulka.
60.Seega tuleb hageja ja M. M. i abieluvarasuhetele kohaldada kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadust (RT I 1994, 75, 1326) ning pärast abieluvaralepingu sõlmimist ja uue seaduse jõustumist uut perekonnaseadust osas, milles abieluvaraleping ei näe ette teisiti. PKS 1994 § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 25 lg 1 järgi varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.
61.Riigikohus on korduvalt nii varasema kui ka kehtiva perekonnaseaduse kohta leidnud, et kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277, p 20.5). Samuti on abikaasad tunnistanud pangakontol oleva raha ühisvaraks XX.XX.XXXX sõlmitud abieluvaralepingus. Seega õiguslikult kehtib eeldus, et pangakontol olev raha on abikaasade ühisvara.
62.Arvestama peab, et nii PKS 1994 § 14 lg 1 kui kehtiva PKS § 25 lg 1 sätestavad ühisvara tekkimise eeldusena omandamise ehk (ühis)omandi tekkimise. Seega ei ole ühisvaraks igasugune pangakontol olev raha, vaid selline, mis on abikaasade omandis. Kohtu hinnangul esineb praktikas piisavalt olukordi, kus ühe abikaasa pangakontol võib olla ka kolmandale isikule kuuluv raha (nt kantakse tema pangakontole alaealisele lapsele kuuluv elatis). Hageja on nõudele vastu vaielnud. Järelikult on vajalik kostja nõudeõiguse tekkimise kontrollimiseks tuvastada, kas pankrotivõlgniku arvelduskontodelt välja võetud rahasummade omand läks ka üle M. M. ile ja sai seega kuuluda M. M. i ja hageja ühisvara hulka.
63.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Viimati nimetatud juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (Riigikohtu 2. aprilli 2018 otsus kriminaalasjas nr 4-16-9132, p 20).
64.Kostja väljatoodud asjaoludest nähtuvalt kandis M. M. pankrotivõlgniku kontolt enda kontole rahalisi vahendeid. Kostja hinnangul tegutses M. M. ebaseaduslikult, s.o juhatuse liikme kohustusi rikkuses ning raha ülekandmiseks ja väljavõtmiseks puudus õiguslik alus ja/või poolte kokkulepe. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostja enda argumentatsiooni järgides täidetud vaidlusaluse rahasumma omandi ülemineku eeldused, st puudu on kokkulepe väljanõudeõiguse loovutamise kohta omandajale. Kuna ühisvara tekkimise eelduseks sätestavad nii PKS 1994 § 14 lg 1 kui ka PKS § 25 omandi ülemineku ja antud juhul ei ole seda olnud, siis ei saa olla tegemist hageja
ja M. M. i ühisvaraga ning hageja ja M. M. ei saa ka olla raha tagastamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud.
65.PKS 1994 § 20 lg 3 järgi kui ühe abikaasa kuriteo läbi suurenes abikaasade ühis- või teise abikaasa lahusvara, hüvitatakse kuriteoga tekitatud kahju lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatule ka teise abikaasa osa arvel ühisvaras, samuti teise abikaasa lahusvara arvel selle osa ulatuses, mille võrra tema lahusvara kuriteo läbi suurenes.
66.Seega võiks hageja vastutada kostja ees tulenevalt sellest, et tema lahusvara on suurenenud läbi abikaasa kuriteo. Kostja on väitnud, et hageja ja M. M. suunasid pankrotivõlgnikult omastatud raha hageja kinnistu parendamisse ning sellega seoses suurenes kinnistu väärtus. Kostja väide kinnistu väärtuse suurenemise kohta on aga paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et M. M. oleks süüdi mõistetud kuriteos. Kostja ei ole tõendanud hageja lahusvara väärtuse kasvu ega näidanud ära põhjuslikku seost M. M. i kuriteo ja lahusvara väärtuse väidetava kasvu vahel.
67.Hageja on taotlenud pankrotihalduri 18. oktoobri 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse tuvastamist. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab tuvastada tasaarvestuse kehtetuse, mitte tühisuse, arvestades, et pankrotihalduril ei ole pankrotivõlgniku esindajana keelatud teha VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestust. Kohus on tuvastanud, et tasaarvestus ei ole kehtiv, kuna täitmata on tasaarvestuse materiaalsed eeldused, st pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida tasaarvestada hageja nõudega.
68.Kohus on tuvastanud, et kostjal puudub tasaarvestuses märgitud nõue hageja vastu, millest tulenevalt on Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti
8.oktoobri 2018 tasaarvestus kehtetu. Kohus rahuldab hagi. Menetluskulude jaotus
69.TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades, et hagi rahuldatakse, peaksid menetluskulud jääma kostja kanda. Kuna aga PankrS § 541 lg-st 1 tulenevalt osaleb pankrotihaldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes, ei ole alust jätta menetluskulusid kostja kanda. PankrS § 146 lg 1 ja § 148 lg 1 p 1 alusel on tegemist massikohustusega, mis kantakse pankrotivarast. Seetõttu jätab kohus menetluskulud pankrotivõlgniku kanda.
70.Kohtupraktika kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja mõistlik määrata menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist. Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.