Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. märtsi 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Miti apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. märts 2023 Apellant: OÜ STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Mitt (kostja); esindaja advokaat Allar Laugesaar
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Keiti Mürkhain (hageja), ik XXXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 31. märtsi 2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Keiti Mürkhain (hageja) esitas 4. oktoobril 2019 hagi Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti (kostja) vastu 8. oktoobri 2018 tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 5. novembri 2012 määrusega välja OÜ STANEK (pankrotivõlgnik, võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Küllike Miti. Hageja esitas 4. jaanuaril 2013 nõudeavalduse ja palus tunnustada 471 303 euro 16 sendi suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja hagi ning tunnustas hageja 471 303 euro 16 sendi suurust nõuet ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 2362 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 132 eurot. Riigikohus jättis
3.oktoobri 2018. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Võlgniku pankrotihaldur edastas 8. oktoobril 2018 hagejale tasaarvestusavaldused, mille kohaselt tasaarvestas võlgnik väidetavad nõuded hageja nõuetega – võlgniku 1 116 813 euro 30 sendi suurune nõue on tasaarvestatud tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja kasuks välja mõistetud 2494 euro suuruse menetluskulude nõudega ja jõustunud kohtulahendiga võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 471 303 euro 16 sendi suuruse nõudega. Hageja palus tuvastada 8. oktoobri 2018 tasaarvestuste tühisuse, kuivõrd pankrotihalduril puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Pankrotihaldur on tasaarvestuse avalduses viidanud nõudele, mis võlgnikul on väidetavalt Maanus Mürkhaini vastu. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja nõue on ebaselge, sest ei ole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise aeg ega nõude esitamise aeg hageja vastu. Tasaarvestus on tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi. Hageja leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. PankrS § 541 lg 1 kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Isegi kui tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, on pankrotivaraga seotud vaidluses võlgniku asemel kohtus osalejaks pankrotihaldur, kes on ühtlasi ka pankrotivõlgniku seaduslik esindaja. Kostja nõue on aegunud ning tasaarvestus on juba sel põhjusel tühine. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja käsitluse kohaselt on tasaarvestuse pooleks olnud võlgnik, mistõttu tuleb väidetavast
kahju tekitamisest teadasaamise hetkeks lugeda võlgniku teadmist. Juhul kui teadasaamise hetke määramisel peaks lähtuma pankrotihalduri teadmisest, on ka sellisel juhul nõue aegunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates tuleks menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust. Hageja on vaidlustanud tasaarvestuse, mille poolteks on hageja ja pankrotivõlgnik, kuid nõue on esitatud pankrotihalduri vastu. Hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, sest pankrotihaldur ei ole hagis vaidlustatud tasaarvestuse võlasuhte pooleks ja seega ei saanud pankrotihaldur hageja õigusi rikkuda. Hagejal puudub tuvastushuvi, kuna ta ei ole nõudnud pankrotivõlgniku võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega võlausaldajad otsustasid nõuete tasaarvestuse tegemise, kehtetuks tunnistamist. Kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, tuleks see jätta täies ulatuses rahuldamata. Võlgniku pankrotimenetluses selgus pangakontode väljavõtete analüüsist, et hageja ja tema võlgniku juhatuse liikmest abikaasa M. Mürkhain (kes on eraisikuna pankrotis) on võlgniku pangakontodelt välja võtnud raha kokku 17 474 331 krooni, mille kohta puuduvad dokumendid, et raha oleks kasutatud pankrotivõlgniku huvides. Hageja oli M. Mürkhainiga abielus alates 14. septembrist 2007. 29. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu. Abikaasadel kehtis ühisvara režiim. Hageja on võlgniku pangakontodelt omastatud raha tagastamise kohustuse osas solidaarvõlgnik. Nõude õiguslik alus on VÕS § 1043 ja alusetu rikastumise erinorm (kahju tekitamise tagajärjel saadu väljaandmine). Pangakontol olev raha kuulub abikaasade ühisvara hulka. Seega vastutavad abikaasad kahju eest solidaarselt. Kostjal oli õigus teha nõuete tasaarvestus. Tasaarvestuse on teinud pankrotivõlgnik. Seega ei saa kostjaks olla pankrotivõlgniku esindaja. Tasaarvestuse otsustamine ei sõltu sellest, kas hageja poole nõudega varem pöörduti või mitte. Hageja aegumise vastuväide ei ole asjakohane, kuna VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.
MENETLUSE KÄIK
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. mai 2020 otsusega hagi ja tuvastas 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse. Maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1164 eurot ja mõistis need kostjalt hageja kasuks välja.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
5.Tartu Ringkonnakohus muutis 23. novembri 2020 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning tuvastas, et kostja 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus on kehtetu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 19. mai 2020 otsuse osas, millega menetluskulud jäeti võlgniku pankrotihalduri kanda ja mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis menetluskulud maakohtus pankrotivõlgniku kanda ja mõistis pankrotivõlgnikult hageja kasuks välja menetluskulud 1164
eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata (kuna hagi oli esitatud vale kostja vastu) või läbi vaatamata (kuna hagejal puudub tuvastushuvi) või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
7.Riigikohus tühistas 15. juuni 2021 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldati ja kautsjon tagastati. Riigikohus leidis, et kohtutel tulnuks hageja hagiavaldust ja esitatud asjaolusid tõlgendada, et välja selgitada, mis on tegelikult hagi esemeks. Hageja on esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi, mille esemeks on tuvastada, et pankrotivõlgnikul puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida hageja nõuetega tasaarvestada (tegemist on õigussuhte puudumise tuvastamise nõudega). Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohtud on asunud asja lahendades ekslikult seisukohale, et VÕS § 200 lg 4 alusel (viidates küll VÕS § 200 lg 4 asemel VÕS § 197 lg-le 1) tasaarvestuse välistamiseks piisaks justkui vastuväite põhistamisest. Eespool toodut arvestades tulnuks kohtutel hinnata pankrotivõlgniku väidetavat kahju hüvitamise nõuet aga sisuliselt, sh oleks kohtud pidanud hindama esitatud tõendeid ning tuvastama, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada. Asjaolu, et pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu on vaieldav (ei ole selge) ning et eraldi kohtumenetluses on pankrotihaldur esitanud hagi M. Mürkhaini vastu, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Teises tsiviilasjas lahendatakse nõue hageja abikaasa M. Mürkhaini, mitte hageja vastu. Samuti ei anna asjaolu, et M. Mürkhaini pole praeguse asja menetlusse kaasatud, alust jätta pankrotivõlgniku võimalik nõue hageja vastu sisuliselt hindamata. Seega on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (VÕS § 200 lg-t 4), jättes sisuliselt hindamata, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida sai hageja nõuetega tasaarvestada. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
MAAKOHTU OTSUS ASJA TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL
8.Tartu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022 otsusega hagi ja tuvastas, et OÜ-l STANEK (pankrotis) puudub hageja vastu kostja 8. oktoobri 2018 tasaarvestuses toodud nõue. Kostja
8.oktoobri 2018 tasaarvestus on kehtetu. Menetluskulud jäeti OÜ STANEK (pankrotis) kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega on kohtul vaja tuvastada, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta sai
8.oktoobril 2018 tasaarvestada hageja nõudega või mitte. Nõude olemasolu või puudumise
tuvastamisest tulenevalt saab omakorda tuvastada, kas kostja 8. oktoobri 2018 tahtevaldusel oli hageja nõudeõigust lõpetav mõju. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kui nõude esitaja on tõendanud, et teine pool põhjustas talle õigusvastaselt kahju, vabaneb too vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju hüvitamise eelduseks on õigusvastane kahju tekitamine. Antud juhul on M. Mürkhaini tegevuse õigusvastasuse tuvastamine hõlmatud tsiviilasja nr 2-16-16504 esemes, mistõttu ei ole võimalik käesolevas menetluses tuvastada, kas M. Mürkhain on tekitanud kostjale õigusvastaselt kahju. Maakohtu jaoks jäi ebaselgeks, kas kostja omistab hagejale M. Mürkhaini tegevust või leiab, et ka hageja on isiklikult pankrotivõlgniku kontodelt raha võtnud. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, milles seisnes hageja õigusvastane tegu, mis tõi kaasa kahju pankrotivõlgnikule. Kostja peamine argument põhineb asjaolul, et kuna pankrotivõlgniku arvetelt võetud rahad muutusid abikaasade ühisvaraks, siis on hageja raha tagastamise osas solidaarvõlgnik koos M. Mürkhainiga. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisti. TsÜS § 49 lg 1 järgi on asi kehaline ese. Sama paragrahvi teise lõike järgi kohaldatakse seaduses sätestatud juhtudel õigusele asja kohta sätestatut. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt olid hageja ja M. Mürkhain abielus alates 14. septembrist 2007 ning nende suhtes kehtis ühisvara režiim. 29. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu, mille p 3.4 kohaselt jäid abikaasa pangakontodel olevad rahalised vahendid abikaasade ühisvara hulka. Seega tuleb hageja ja M. Mürkhaini abieluvarasuhetele kohaldada kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadust (RT I 1994, 75, 1326) ning pärast abieluvaralepingu sõlmimist ja uue seaduse jõustumist uut perekonnaseadust osas, milles abieluvaraleping ei näe ette teisiti. PKS 1994 § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 25 lg 1 järgi varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS 1994 § 14 lg 1 ja kehtiv PKS § 25 lg 1 sätestavad ühisvara tekkimise eeldusena omandamise ehk (ühis)omandi tekkimise. Seega ei ole ühisvaraks igasugune pangakontol olev raha, vaid selline raha, mis on abikaasade omandis. AÕS § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Viimati nimetatud juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (Riigikohtu 2. aprilli 2018 otsus kriminaalasjas nr 4-16-9132, p 20).
Kostja väljatoodud asjaoludest nähtuvalt kandis M. Mürkhain pankrotivõlgniku kontolt enda kontole rahalisi vahendeid. Kostja hinnangul tegutses M. Mürkhain ebaseaduslikult, s.o juhatuse liikme kohustusi rikkuses ning raha ülekandmiseks ja väljavõtmiseks puudus õiguslik alus ja/või poolte kokkulepe. Seetõttu ei ole maakohtu hinnangul kostja enda argumentatsiooni järgides täidetud vaidlusaluse rahasumma omandi ülemineku eeldused, st puudu on kokkulepe väljanõudeõiguse loovutamise kohta omandajale. Kuna ühisvara tekkimise eelduseks sätestavad nii PKS 1994 § 14 lg 1 kui ka PKS § 25 omandi ülemineku ja antud juhul ei ole seda olnud, siis ei saa olla tegemist hageja ja M. Mürkhaini ühisvaraga ning hageja ja M. Mürkhain ei saa ka olla raha tagastamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud. PKS 1994 § 20 lg 3 järgi, kui ühe abikaasa kuriteo läbi suurenes abikaasade ühis- või teise abikaasa lahusvara, hüvitatakse kuriteoga tekitatud kahju lisaks käesoleva paragrahvi esimeses lõikes nimetatule ka teise abikaasa osa arvel ühisvaras, samuti teise abikaasa lahusvara arvel selle osa ulatuses, mille võrra tema lahusvara kuriteo läbi suurenes. Seega võiks hageja vastutada kostja ees tulenevalt sellest, et tema lahusvara on suurenenud läbi abikaasa kuriteo. Kostja on väitnud, et hageja ja tema abikaasa (M. Mürkhain) suunasid pankrotivõlgnikult omastatud raha hageja kinnistu parendamisse ning sellega seoses suurenes kinnistu väärtus. Kostja väide kinnistu väärtuse suurenemise kohta on aga paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et M. Mürkhain oleks süüdi mõistetud kuriteos. Kostja ei ole tõendanud hageja lahusvara väärtuse kasvu ega näidanud ära põhjuslikku seost M. Mürkhaini kuriteo ja lahusvara väärtuse väidetava kasvu vahel. Hageja on taotlenud pankrotihalduri 18. oktoobri 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse tuvastamist. Maakohus jõudis seisukohale, et käesoleval juhul saab tuvastada tasaarvestuse kehtetuse, mitte tühisuse, arvestades, et pankrotihalduril ei ole pankrotivõlgniku esindajana keelatud teha VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestust. Kohus on tuvastanud, et tasaarvestus ei ole kehtiv, kuna täitmata on tasaarvestuse materiaalsed eeldused, st pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida tasaarvestada hageja nõudega.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus eiras asjaolu, et pangakontol olev raha on ühisvara. Raha ja saadud kasu on ühisvara ja sellele vastav kohustus kasu välja anda kuulub seega samuti ühisvarasse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-98-06). Pangakontol olev raha (ükskõik kumma abikaasa kontol) kuulub ühisvarasse. Maakohus leidis üllatuslikult, et raha ei pruukinud ühisvara osaks saada, kuna raha omandiõigus ei läinud üle. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et vara omanik on isik, kes omab kontot, millele on paigutatud raha, ehk kellel on nõudeõigus panga vastu (3-3-1-68-16, p 16). Kui raha jõuab kontole, läheb see ühisvara koosseisu, sõltumata sellest, kuidas see kontole jõudis. Isegi juhul, kui nõustuda maakohtuga, et raha ei läinud üle hageja ja tema abikaasa omandisse, oli kostjal ikkagi nõue, sest alusetult oma kontole kantud raha tuleb igal juhul tagastada. Küsimus on sel juhul nõude õiguslikus aluses, mitte aga kohustuse puudumises. Kuivõrd maakohtu käsitlus raha omandiõiguse osas on ebaõige, on ebaõige ka järeldus, et hagejal ei olnud solidaarvõlgnikuna raha tagastamise kohustust.
PKS 1994 § 20 lõiget 3 tuleks tõlgendada laiendavalt ja haarata sellesse lisaks kuriteole ka õigusvastane tegevus laiemalt. Antud juhul on kohtuasjas nr 2-16-16504 tuvastatud OÜ Stanek juhatuse liikme õigusvastane tegevus, mille tulemusel suurenes hageja ühisvara. Maakohus on tõendamiskoormuse valesti jaganud. Käesolevas asjas on kostja esitanud tõendid, et hageja ja tema abikaasa on võtnud pankrotivõlgniku pangakontodelt raha õigusliku aluseta. Hageja ei ole seda ümber lükanud ega tõendanud, et raha enda kasuks pööramisel oli õiguslik alus. OÜ Stanek nõude õiguslik alus on kahju tekitamise teel alusetult saadu tagastamine, mille eest vastutab nii kahju tekitaja (M. Mürkhain) kui ka hageja tema abikaasana.
10.Hageja vaidles maakohtu otsusele vastu ja leidis, et see on seaduslik ja põhjendatud. Selle vaidluse kontekstis ei ole tsiviilasjas nr 2-16-16504 jõustunud kohtulahend sisulist tähendust omav, sest konkreetses kaasuses ei ole vaidluse all M. Mürkhain kui juhatuse liikme tegevus. Isegi juhul, kui tsiviilasjas nr 2-16-16504 on tuvastatud, et OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduril ja OÜ-l Thorsten on M. Mürkhain vastu nõue, siis ei mõjuta see kohtulahend mingilgi määral väidetavat nõuet hageja vastu. Pigem kinnitab jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-16-16504 seda, et OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduril puudus seisuga 08.10.2018 nõue K. Mürkhain vastu, sest pankrotihaldur on nõude M. Mürkhain vastu võõrandanud OÜ-le Thorsten, mille kohta on 20.06.2014 saadetud teade nõude loovutamise kohta ka M. Mürkhainile (Tartu Maakohtu 25.03.2022 otsuse punkt 32). Seega ei saanud seisuga 08.10.2018 olla pankrotihalduril tasaarvestatavat nõuet Keiti Mürkhaini vastu, sest pankrotihaldur oli juba juunis 2014 võõrandanud osa nõudest OÜ-le Thorsten. Kui kostja enda käsitluse kohaselt puudus OÜ Stanek arveldusarvelt M. Mürkhain või hageja arvele raha kandmiseks kokkulepe selle ühisvarasse omandamiseks, siis ei ole taoliste rahasummade puhul tegemist ühisvaraga isegi, kui see ühe abikaasa arvele kanti. Hageja vastu nõude esitamise aluseks ei saa olla pelgalt asjaolu, et hageja ja M. Mürkhain on abielus ning 29.10.2008 abieluvaralepingu punkt 3.4. kohaselt on M. Mürkhain arvel olev raha abikaasade ühisvara. Antud abieluvaralepingu punkt ei muuda K. Mürkhaini automaatselt solidaarvõlgnikuks, sest abieluvaralepingu punkt 3.4. ei ole solidaarkohustuse tekkimise aluseks. Asjakohased ei ole kostja väited tõendamiskoormise ümberpöördumisest, sest praegusel juhul puuduvad alused tõendamiskoormise muutmiseks teisiti kui näeb ette TsMS § 230 lg 1. Kostja nõue on tasaarvestuse avaldustest nähtuvalt ebaselge – pole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise aeg, nõude esitamise aeg hageja vastu. Pankrotihaldur on tasaarvestamisel kasutanud nõuet, mida ei eksisteeri, mistõttu on tegemist kehtetu tasaarvestusega, mis ei oma õiguslikke tagajärgi ning maakohus ei ole selles osas oma otsuses eksinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad kostja kanda.
12.Käesolevas asjas esitas hageja nõude kostja vastu, paludes tuvastada 8. oktoobri 2018. a tasaarvestuste tühisus.
Vaidlust ei ole järgmiste hageja nõude lahendamisel tähtsust omavate asjaolude üle: 1) 5. novembril 2012 kuulutati välja OÜ Stanek (edaspidi võlgnik) pankrot; 2) hageja esitas pankrotimenetluses nõude 471 303,16 eurot, millele kostja ja kaks võlausaldajat nõuete kaitsmisel vastu vaidlesid; 3) hageja esitas 6. mail 2013 PankrS (redaktsioon 01.01.2010 kuni 31.01.2021) § 106 lg 1 alusel nõude tunnustamise hagi mh kostja vastu. Hageja nõude tunnustamise vaidlus läbis mitu kohtuastet ja 3. oktoobril 2018 tsiviilasjas 2-13-20971 jõustunud kohtulahendiga tunnustati hageja nõuet 471 303,16 eurot võlgniku pankrotimenetluses; 4) võlgniku pankrotihaldur esitas hagejale 8. oktoobril 2018 kaks tasaarvestuse avaldust, milles teatas, et tasaarvestab tsiviilasjas 2-13-20971 tunnustatud nõude ja võlgnikult välja mõistetud menetluskulud võlgniku nõudega hageja abikaasa vastu.
13.Asja materjalide kohaselt esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõude ja see on tunnustatud kohtumenetluses (tsiviilasi 2-13-20971), kus kostjaks oli ka pankrotihaldur. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus nõue on kohtulahendiga tunnustatud, saab sellele vastuväiteid esitada ja seda tasaarvestada analoogia alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi regulatsiooniga. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt ei mõjuta hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis enne hagi esitamist, siis puudub alus nõuet rahuldada. Eeltoodut analoogia alusel kohaldades saab asuda seisukohale, et kui pankrotihaldur ei nõustunud hageja pankrotimenetluses kaitsmisele esitatud nõude või selle suurusega, siis pidi ta nõude tunnustamise menetluses esitama lisaks vastuväidetele alternatiivselt tasaarvestuse avalduse. Asjas ei ole vaidlust, et käesolevas asjas vaidlustatud tasaarvestuses kasutas pankrotihaldur nõuet, mis oli sissenõutavaks muutunud enne hageja nõude tunnustamise asjas kohtuotsuse tegemist. Pankrotihaldur pidi tasaarvestuse vastuväite esitama enne hageja nõude tunnustamises tehtud kohtuotsuse jõustumist. Kui pankrotihaldur seda ei teinud, siis ei saa ta hiljem tunnustatud nõuet enam tasaarvestada. Asjaolu, et tasaarvestuseks kasutatava nõude osas oli põhivõlgnikuga pooleli kohtumenetlus, ei takistanud tasaarvestuse tegemist. Eeltoodut arvestades on hageja nõue pankrotimenetluses kehtivalt tunnustatud ja hageja esitatud asjaolud välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, mistõttu tuleb hagi rahuldada.
14.Alternatiivselt hindab ringkonnakohus pankrotivõlgniku väidetavat kahju hüvitamise nõuet sisuliselt juhuks, kui asuda seisukohale, et analoogia TMS §-ga 221 ei ole siinkohal kohane ja pankrotihalduril on pärast nõude tunnustamist õigus nõue tasaarvestada ka varem tekkinud vastunõudega.
14.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et kuna raha hageja ja tema abikaasa arvele kanti ilma õigusliku aluseta, siis ei tekkinud hagejal raha osas omandit. Riigikohus on selgitanud, et pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku
käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1 ja halduskolleegiumi 5. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-34-12, p 9). Seega kuulus hageja pangakontol olnud raha hageja ja M. Mürkhaina ühisomandisse.
14.2.Pankrotihaldur on tasaarvestusavaldustes tasaarvestuse alusena märkinud, et hageja vastutab solidaarvõlgnikuna abikaasa poolt juhatuse liikmena tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et PKS1994 § 20 lõiget 3 tuleks tõlgendada laiendavalt. PKS 1994 § 20 lõiget 3 kohaselt, kui ühe abikaasa kuriteo läbi suurenes abikaasade ühis- või teise abikaasa lahusvara, hüvitatakse kuriteoga tekitatud kahju lisaks kuriteo sooritanud abikaasa lahusvara ja tema ühisvara osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel, ka teise abikaasa osa arvel ühisvaras, samuti teise abikaasa lahusvara arvel selle osa ulatuses, mille võrra tema lahusvara kuriteo läbi suurenes. Kuritegudeks loetavad teod on ammendavalt seaduses nimetatud (numerus clausus ehk suletud loetelu) ja tsiviilõigusliku vastutuse puhul puudub alus lugeda äriühingu juhatuse liikme vastutust ÄS § 187 alusel kuriteoks.
14.3.Ringkonnakohus leiab, et kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude õiguslik alus on ebaselge, samuti ei ole selge nõude sisu ehk koosseis. Ringkonnakohus määras asja läbivaatamiseks istungi, et arutada pooltega kostja nõude õiguslikku alust ja tõendamiskoormist. Kostja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, milline materiaalõiguse norm on tema tasaarvestuse nõude aluseks. Ringkonnakohus tõi istungil esile, et nõude aluseks ei ole hageja poolt õigusvastane kahju tekitamine (VÕS § 1043), mida kostja on maakohtus nimetanud. Nõude aluseks võiks hüpoteetiliselt olla alusetu rikastumise regulatsioon. VÕS § 1036 sätestab, et kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu vastavalt käesolevas peatükis sätestatule välja andma. Kuivõrd VÕS § 1036 kohaldub tingimusel, et saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, tuleb enne viidatud sätte kohaldamist kontrollida, kas üleandja saab saaja vastu nõude maksma panna eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. Saaja võib keelduda saadu tagastamisest või väärtuse hüvitamisest ulatuses, milles ta ei ole saadu või selle väärtuse võrra rikastunud (VÕS § 1033 lg 1). Eelkõige välistab rikastumise äralangemise vastuväite see, kui saaja oli VÕS § 1035 lg 1 mõttes pahauskne, sest ta teadis või pidi teadma saadu üleandmise ajal asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks.
14.4.Käesolev kohtuasi on läbinud kolm kohtuastet ning seejärel saadetud tagasi maakohtusse kostja nõude selgitamiseks. Maakohus vaatas asja uuesti läbi, tegi otsuse ja kostja esitas sellele apellatsioonkaebuse. Kostjat on menetluses esindatud advokaat. Ringkonnakohus leiab, et kostjale oli tagatud õigus- ja faktiväidete esitamise võimalus. Kostja ei ole senises menetluses oma nõude sisu ega koosseisu selgitanud. Kostja esitas ringkonnakohtule 25. märtsi 2022 kohtuotsuse, millega rahuldati kostja ja Osaühingu Thorsten hagi hageja abikaasa Maanus Mürkhani (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504). Nimetatud lahendist nähtub, et kostjal oli nõue 1 158 463,28 eurot. Kostja loovutas oma nõudest OÜ-le Thorsten 580 000 eurot, seega jäi kostjale 578 463, 28 eurot. Nõue koosnes M. Mürkhaini poolt perioodil 11.oktoober 2002 kui 5. november 2012 võlgniku arvelduskontodelt raha kandmises erinevatele arvetele. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ei olnud M. Mürkhainiga 2002. aastal abielus. Kostja esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et „ma arvan, et aluseks võtsime perioodi, kui Maanus Mürkhain oli hagejaga abielus. Periood on 2007-2010, kui raha välja võeti“. Arvestades hagejale kuuluva nõude suurust (471 303,16 eurot) ja kostjale peale loovutamist jäänud nõude suurust 578 463, 28 eurot, on hageja väited nõude ebaselguse kohta põhjendatud. Kostja ei ole esile toonud, Kostja seisukoht puudub selles, mis kuupäeval ja aastal M. Mürkhaini tehtud
ülekandeid kostja hageja nõude tasaarvestamisel kasutas. Ebaselge on, kas pärast 2007. aastat kostjale tasaarvestuse aluseks vajalikus suuruses nõue üldse kuulub. Kostja ei selgitanud ka seda, millises ulatuses saab hüvitist nõuda põhivõlgnikult M. Mürkhainilt. Ebaselge on ka see, millest koosneb nõue, mille kostja loovutas.
14.5.Kohus otsustab, milline õigusnorm kuulub kohaldamisele, kuid õigusteadmistega kostja esindaja pidi teadma menetlusosalise õigusi ja kohustust tuua esile faktilised asjaolud ning tõendada tasaarvestuseks kasutatud nõuet. Maakohus märkis asja läbivaatamisel, et „kostja väited, et hageja ja M. Mürkhain suunasid pankrotivõlgnikult omastatud raha hageja kinnistu parendamisse ning sellega seoses suurenes kinnistu väärtus, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid hageja lahusvara väärtuse kasvu kohta ega näidanud ära põhjuslikku seost M. Mürkhaini teo ja lahusvara väärtuse väidetava kasvu vahel“. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse, kuid ei esitanud ringkonnakohtule taotlusi tõendite juurdevõtmiseks ega kogumiseks. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvestades, et maakohus rahuldas lõppjäreldusena õigesti hagi.
15.Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 järgi menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.