Hageja Keiti Mürkhain, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Kostja Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Mitt, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg
Asja läbivaatamise kuupäev
17. mai 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657 ja Tartu Maakohtu 19. mai 2020. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
1.Keiti Mürkhain (hageja) esitas 4. oktoobril 2019 hagi Osaühingu STANEK (pankrotis) pankrotihalduri Küllike Miti (kostja) vastu 8. oktoobri 2018. a tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks.
2-19-15657 Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 5. novembri 2012. a määrusega välja Osaühingu STANEK (pankrotivõlgnik, võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Küllike Miti. Hageja esitas 4. jaanuaril 2013 nõudeavalduse ja palus tunnustada 471 303 euro 16 sendi suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Tartu Maakohus rahuldas
22.jaanuari 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja hagi ning tunnustas hageja 471 303 euro 16 sendi suurust nõuet ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 2362 eurot. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja mõistis hageja kasuks välja menetluskulud 132 eurot. Riigikohus jättis 3. oktoobri 2018. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Võlgniku pankrotihaldur edastas 8. oktoobril 2018 hagejale tasaarvestusavaldused, mille kohaselt tasaarvestas võlgnik väidetavad nõuded hageja nõuetega – võlgniku 1 116 813 euro 30 sendi suurune nõue on tasaarvestatud tsiviilasjas nr 2-13-20971 hageja kasuks välja mõistetud 2494 euro suuruse menetluskulude nõudega ja jõustunud kohtulahendiga võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud 471 303 euro 16 sendi suuruse nõudega. Hageja palus tuvastada 8. oktoobri 2018. a tasaarvestuste tühisus, kuivõrd pankrotihalduril puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Pankrotihaldur on tasaarvestuse avalduses viidanud nõudele, mis võlgnikul on väidetavalt Maanus Mürkhaini vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja nõue on ebaselge, sest ei ole tuvastatav selle kujunemine, nõude esitamise alus, nõude sissenõutavaks muutumise aeg ega nõude esitamise aeg hageja vastu. Tasaarvestus on tühine ja sellel ei ole õiguslikke tagajärgi. Hageja leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Pankrotiseaduse (PankrS) § 541 lg 1 kohaselt osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Isegi kui tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, on pankrotivaraga seotud vaidluses võlgniku asemel kohtus osalejaks pankrotihaldur, kes on ühtlasi ka pankrotivõlgniku seaduslik esindaja. Kostja nõue on aegunud ning tasaarvestus on juba sel põhjusel tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja käsitluse kohaselt on tasaarvestuse pooleks olnud võlgnik, mistõttu tuleb väidetavast kahju tekitamisest teadasaamise hetkeks lugeda võlgniku teadmist. Juhul kui teadasaamise hetke määramisel peaks lähtuma pankrotihalduri teadmisest, on ka sellisel juhul nõue aegunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates tuleks menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata. Pankrotiseaduse sätted ei keela pankrotivõlgnikul teha tasaarvestust. Hageja on vaidlustanud tasaarvestuse, mille poolteks on hageja ja pankrotivõlgnik, kuid nõue on esitatud pankrotihalduri vastu. Hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik, sest pankrotihaldur ei ole hagis vaidlustatud tasaarvestuse võlasuhte pooleks ja seega ei saanud pankrotihaldur hageja õigusi rikkuda. Hagejal puudub tuvastushuvi, kuna ta ei ole nõudnud pankrotivõlgniku võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, millega võlausaldajad otsustasid nõuete tasaarvestuse tegemise, kehtetuks tunnistamist. Kui kohus ei jäta hagi läbi vaatamata, tuleks see jätta täies ulatuses rahuldamata. Võlgniku pankrotimenetluses selgus pangakontode väljavõtete analüüsist, et hageja ja tema võlgniku juhatuse liikmest abikaasa M. Mürkhain (kes on eraisikuna pankrotis) on võlgniku pangakontodelt välja 2(9)
2-19-15657 võtnud raha kokku 17 474 331 krooni, mille kohta puuduvad dokumendid, et raha oleks kasutatud pankrotivõlgniku huvides. Hageja ja tema abikaasa olid abielus alates 14. septembrist 2007. 29. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja tema abikaasa abieluvaralepingu. Hageja ja tema abikaasa suhtes kehtis ühisvara režiim. Hageja on võlgniku pangakontodelt omastatud raha tagastamise kohustuse osas solidaarvõlgnik. Nõude õiguslik alus on VÕS § 1043 ja alusetu rikastumise erinorm (kahju tekitamise tagajärjel saadu väljaandmine). Pangakontol olev raha kuulub abikaasade ühisvara hulka. Seega vastutavad abikaasad kahju eest solidaarselt. Kostjal oli õigus teha nõuete tasaarvestus. Tasaarvestuse on teinud pankrotivõlgnik. Seega ei saa kostjaks olla pankrotivõlgniku esindaja. Tasaarvestuse otsustamine ei sõltu sellest, kas hageja poole nõudega varem pöörduti või mitte. Hageja aegumise vastuväide ei ole asjakohane, kuna VÕS § 200 lg 2 kohaselt võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. mai 2020. a otsusega hagi ja tuvastas 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestuse tühisuse. Maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1164 eurot ja mõistis need kostjalt hageja kasuks välja. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on PankrS § 541 lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kuigi tasaarvestuse pooleks on pankrotivõlgnik, siis pankrotivaraga seotud vaidluses kohtus osaleb poolena pankrotihaldur. Hagi on esitatud õige kostja vastu. Samuti on hageja esitanud kohtule õige nõude tasaarvestuse tühisuse tuvastamiseks, mitte võlausaldajate 1. augusti 2018. a üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks. Pankrotiseadusest ei tulene võlausaldajate üldkoosoleku ainupädevust otsustada võlgniku nimel tasaarvestusavalduse tegemist. Asjaolul, kas pankrotihaldur pidas enne avalduse tegemist nõu võlausaldajatega või sai selleks nende nõusoleku, ei ole tasaarvestusavalduse tegemise formaalsele õigusele mingit mõju. PankrS § 541 lg 1 kohaselt tegutseb haldur pankrotivõlgniku seadusliku esindajana, sh ka tehingute tegemisel. Kostja
8.oktoobril 2018 hagejale saadetud tasaarvestusavalduse p 2 kohaselt esitab võlgnik tasaarvestusavalduse. VÕS § 198 esimese lause alusel toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on konstrueerinud tasaarvestusnõude hageja vastu pankrotivõlgniku omaniku ja juhatuse liikme M. Mürkhaini poolt osaühingule väidetavalt tekitatud kahju alusel, viidates hageja ja M. Mürkhaini abielust tulenevale abieluvararežiimile. Maakohtule ei ole esitatud kohtuotsust, kokkulepet vm dokumenti, millega on tuvastatud M. Mürkhaini poolt kahju tekitamine pankrotivõlgnikule ning tekitatud kahju suurus, st M. Mürkhaini kohustus hüvitada kostjale teatud rahasumma. Võlausaldajate 1. augusti 2018 üldkoosoleku otsusega ei saa tuvastada M. Mürkhaini rahaliste kohustuste olemasolu ja suurust. Kostja on kohtule esitanud pankrotivõlgniku pangakonto väljatrüki ajavahemikust 1. jaanuar 2006 kuni 7. detsember 2011 ja õiendid muude tehingute kohta. Millistest tehingutest tekkis võlgnikule kahju, ei ole arusaadav ja tõendatud. Riigikohus on tõlgendanud VÕS § 200 lg-s 4 sätestatut selliselt, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud) (Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10).
3(9)
2-19-15657 Ei ole tõendatud, et M. Mürkhain on tekitanud pankrotivõlgnikule kahju, tõendatud pole ka kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei analüüsinud maakohus ühisvara varasuhtest tulenevat võimalikku hageja solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees. Samal põhjusel ei käsitlenud maakohus hageja esitatud aegumise vastuväidet. Kostja tasaarvestusavaldused on tühised ning ei too seetõttu kaasa õiguslikku tagajärge. Eeltoodu tõttu kehtib hagejal jõustunud kohtuotsusest tulenev nõudeõigus võlgniku pankrotimenetluses koos võlausaldaja õiguste ja kohustustega (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause).
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus muutis 23. novembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning tuvastas, et kostja 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus on kehtetu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 19. mai 2020. a otsuse osas, millega menetluskulud jäeti võlgniku pankrotihalduri kanda ja mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis menetluskulud maakohtus pankrotivõlgniku kanda ja mõistis pankrotivõlgnikult hageja kasuks välja menetluskulud 1164 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt PankrS § 541 lg-s 1 sätestatust on õige maakohtu seisukoht, et asjas on kostjaks pankrotihaldur. Samas ei anna asjaolu, et haldur osaleb oma ülesannete tõttu poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes, alust jätta menetluskulusid pankrotihalduri kanda. Menetluskulud on praegusel juhul massikohustused PankrS § 146 lg 1 mõttes, mis täidetakse pankrotivarast, mistõttu on maakohus ebaõigesti menetluskulud välja mõistnud pankrotihaldurilt. Menetluskulud tuleb välja mõista pankrotivõlgnikult. Iseenesest on õige kostja väide, et pankrotivõlgnik võib pankrotimenetluses VÕS § 197 lg 1 kohaselt oma nõuet võlausaldaja vastu tasaarvestada võlausaldaja nõudega tema vastu. Praegusel juhul puuduvad VÕS §-s 200 sätestatud tasaarvestust välistavad piirangud. Samas peavad tasaarvestuse tegemiseks olema täidetud VÕS §-s 197 sätestatud eeldused, muu hulgas peab olema tasaarvestuse pooltel kohustus maksta teineteisele rahasumma või täita muu samaliigiline kohustus, mida oleks võimalik kummalgi poolel teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja tasaarvestas pankrotivõlgniku 1 116 813 euro 30 sendi suuruse väidetava nõude hageja vastu, mis tuleneb asjaolust, et hageja abikaasa (pankrotivõlgniku juhatuse liige) võttis võlgniku pangakontodelt välja 1 116 813 eurot 30 senti ning puuduvad dokumendid, mis tõendavad raha kasutamist võlgniku huvides, hageja 471 303 euro 16 sendi suuruse nõudega võlgniku pankrotimenetluses. Samuti tasaarvestas kostja tsiviilasjas nr 2-13-20971 tekkinud menetluskulud 2494 eurot. Pankrotihaldur ei ole tõendanud seda, et pankrotivõlgnikul oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega pankrotimenetluses, s.o täitmata 4(9)
2-19-15657 on tasaarvestuse esmane eeldus. Nõue, mida pankrotihaldur soovib tasaarvestada hageja nõudega, on pankrotivõlgniku väidetav nõue hageja abikaasa (võlgniku juhatuse liige) vastu. KIS-st nähtuvalt on maakohtu menetluses kostja ja OÜ Thorsten hagi M. Mürkhaini (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504) ning hagi aluseks on asjaolu, et pankrotivõlgniku juhatuse liige M. Mürkhain on ajavahemikul 11. oktoober 2002 kuni 5. november 2012 kandnud osaühingu kontodelt enda kontole ja võtnud sularahas välja kokku 18 126 011 krooni 62 senti, s.o 1 158 463 eurot 28 senti. Viidatud tsiviilasjas ei ole lahendit tehtud. Praeguses tsiviilasjas ei ole kostja tasaarvestusavalduses viidatud tasaarvestatava nõude tekkimise ajavahemikule, kuid nähtuvalt võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018. a protokollist, on pankrotivõlgniku väidetav nõue tekkinud aastatel 2006 kuni 2010. Pankrotihaldur on 8. oktoobri 2018. a tasaarvestuse avaldusega tasaarvestanud hageja nõude pankrotivõlgniku nõudega, mille olemasolu ja suurus ei ole selge. Kuna pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu (samuti hageja abikaasa ja juhatuse liikme M. Mürkhaini vastu) ei ole selge, siis ei ole ka täidetud VÕS § 197 lg-s 1 märgitud tasaarvestuse eeldused ja pankrotihalduri 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus ei ole kehtiv. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud hindama tasaarvestuse aluseks olnud nõuet sisuliselt, s.o maakohus oleks pidanud hindama esitatud pankrotivõlgniku pangakontode väljavõtteid ja õiendeid muude tehingute kohta ning jõudma järeldusele, et hageja ja tema abikaasa on võtnud kontodelt raha õigusliku aluseta. Praeguses menetluses ei ole kaasatud menetlusse M. Mürkhaini, kes väidetavalt võttis võlgniku kontodelt (või kandis enda kontodele) raha ilma õigusliku aluseta. Kuna selles asjas ei ole esitatud nõuet M. Mürkhaini vastu, siis ei saa menetluses otsustada tema õiguste ja kohustuste üle. Lisaks on tsiviilasjas nr 2-16-16504 pankrotihaldur esitanud hagi M. Mürkhaini (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses ning nõude aluseks olev ajavahemik hõlmab ka tasaarvestuse aluseks olnud ajavahemikku. Samuti on tasaarvestuse nõude suurus hõlmatud hagis märgitud nõude suurusega. Eelkõige tuleks kindlaks teha, kas ja kui suur on pankrotivõlgniku nõue M. Mürkhaini (pankrotis) vastu, ning alles siis saab hinnata seda, kas ja kui suures osas vastutab nõude eest hageja (sh kas ja kui suures osas oli tegemist perekonna huvides võetud kohustusega, mille eest vastutab hageja jms). Tõendatud pole asjaolu, et M. Mürkhain tekitas võlgnikule kahju, tõendatud pole ka kahju suurus ega hüvitamise kohustus. Seetõttu ei ole võimalik käsitleda hageja võimalikku solidaarkohustust pankrotivõlgniku ees ega võtta seisukohta aegumise vastuväite suhtes. Selles asjas ei ole tegemist menetlusliku tasaarvestuse vastuväitega, mille korral tuleks kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Kostja on tasaarvestanud kohtuväliselt nõude, mille olemasolu ja suurus on vaieldav ning vastav vaidlus on kohtumenetluses (tsiviilasi nr 2-16-16504). Seega on kostja ennatlikult, ootamata vastavat kohtulahendit, asunud väidetavat nõuet tasaarvestama hageja nõudega. Alusetu on kostja seisukoht, et tasaarvestuse vaidlustamiseks oleks olnud kohane esitada kaebus võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018. a otsuse peale, millega anti nõusolek tasaarvestuse tegemiseks, mitte aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel esitada tuvastushagi. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis muutub kehtivaks, kui teine pool saab selle kätte. Tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed tekivad alates sellest, kui teine pool saab kätte tasaarvestatava poole tasaarvestuse avalduse. Praegusel juhul sai tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed kaasa tuua kostja 5(9)
2-19-15657 tasaarvestuse avaldus hagejale, mitte aga võlausaldajate üldkoosoleku 1. augusti 2018. a otsus, millega võlausaldajad volitasid pankrotihaldurit esitama tasaarvestuse avaldust juhul, kui jõustub tsiviilasjas nr 2-13-20971 tehtud kohtuotsus. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Praegusel juhul on hagejal tuvastushuvi olemas, sest tasaarvestuse kehtivusest sõltub tema nõude suurus pankrotimenetluses. Kuna tasaarvestatud on ka menetluskulud 2494 eurot, siis tasaarvestuse kehtivusest sõltub see, kas hageja saab selles osas kohtuotsuse täitmist nõuda pankrotivarast. Õige on kostja seisukoht, et maakohus on asja lahendamisel kohaldanud vääralt TsÜS § 87, kuid nimetatud asjaolu ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Pankrotihalduril pankrotivõlgniku esindajana ei ole keelatud teha VÕS § 197 lg 1 kohast tasaarvestust, kuid praegusel juhul ei ole tasaarvestus kehtiv, kuna täitmata on tasaarvestuse materiaalsed eeldused (pankrotivõlgnikul puudub nõue, mida tasaarvestada hageja nõudega). Seega saab tuvastada tasaarvestuse kehtetuse, mitte tühisuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata (kuna hagi oli esitatud vale kostja vastu) või läbi vaatamata (kuna hagejal puudub tuvastushuvi) või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnanud ega teinud nendest asja lahendamiseks vajalikke järeldusi ja on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, § 669 lg 1 p 5). See võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Samuti on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi (VÕS § 197 lg 1). Ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtusse uueks lahendamiseks. Kostja ei palunud ringkonnakohtul muuta maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning tuvastada, et pankrotihalduri tasaarvestus on kehtetu. Ringkonnakohus võib väljuda apellatsiooni piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piiridest väljuda. Ringkonnakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud küsimuses, miks osaleb kohtus poolena pankrotihaldur. Apellatsioonkaebuses tugines pankrotihaldur kohtupraktikale, kus Riigikohus on leidnud, et isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud ka siis, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus. Sellisel juhul peab võlgnikku esindama kohtumenetluses pankrotihaldur. Kui maakohus leidis, et hageja algatatud vaidlus on pankrotivaraga seotud, siis tuleb kohtul arvestada eeltoodud põhimõtet, et pankrotihaldur saab olla selles vaidluses üksnes pankrotivõlgniku esindajaks. Kui üldkoosolek annab tasaarvestusele nõusoleku, siis kohane vaidlus võlausaldajate vahel on selle otsuse enda vaidlustamine. Põhjus selleks tuleneb pankrotimenetluse kesksetest põhimõtetest, s.o kollektiivsuse, võlausaldajate võrdse kohtlemise, menetluse kiiruse ja efektiivsuse põhimõtetest. Haldurile nõusoleku andmine erilise tähtsusega tehinguks on üldkoosoleku pädevuses PankrS § 125 lg 3 alusel koosmõjus PankrS § 74 lg-ga 7. Hagejale oli teada üldkoosoleku toimumine ja selle 6(9)
2-19-15657 päevakord, talle toimetati kätte ka üldkoosoleku otsus. Riigikohtu praktika kohaselt juhul, kui võlausaldajal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, on tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid, mida saavad kasutada võlausaldajad, kelle nõue nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati (Riigikohtu lahend asjas nr 2-17-18531/37, p 18). Hageja ei saa oma õigusi kaitsta tuvastushagi esitamisega hagis märgitud viisil ning seetõttu puudub hagejal tuvastusnõude esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus ei ole nendele väidetele vastanud. Kohtud ei ole vaidlust sisuliselt lahendanud. Kumbki kohus ei ole kostja esitatud tõendeid nõude kohta sisuliselt hinnanud. Seda kummastavam on ringkonnakohtu järeldus, et pankrotihaldur ei ole tõendanud seda, et võlgnikul oleks sissenõutavaks muutnud nõue hageja vastu. Kohtud pidanuks pankrotihalduri aktiivnõude olemasolu või selle puudumise tuvastama. Pankrotivõlgniku poolt tasaarvestuse tegemine ei sõltunud sellest, kas kostja kahjunõue on varasema kohtuotsuse või muu dokumendiga tuvastatud. Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et enne tuleks kindlaks teha, kas ja kui suur on pankrotivõlgniku nõue M. Mürkhaini (pankrotis) vastu, ning alles siis saab hinnata seda, kas ja kui suures osas vastutab nõude eest hageja. Siinjuures eksib ringkonnakohus, kui väidab end nõustuvat maakohtu seisukohaga, et kuna ei ole tõendatud, et M. Mürkhain tekitas võlgnikule kahju, tõendatud pole kahju suurus ega hüvitamise kohustus, siis ei ole võimalik käsitleda hageja võimalikku solidaarkohustust võlgniku ees ja samuti ei ole võimalik võtta seisukohta aegumise vastuväite suhtes. Maakohus ei hinnanudki M. Mürkhaini poolt võlgnikule tekitatud kahju olemasolu. Maakohus tugines lihtsalt sellele, et kostja saaks nõude tasaarvestada, kui tema nõue oleks kohtuotsusega kinnitatud. See seisukoht on aga ekslik, kuna pankrotivõlgniku tasaarvestusele ei ole selliseid piiranguid seatud ja seega ei ole ka tähtsust ringkonnakohtu seisukohal, et praeguses menetluses ei ole kaasatud menetlusse M. Mürkhaini.
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p 1 ja § 692 lg 5 alusel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsioonkaebuses tugineb kostja mh sellele, et ringkonnakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud küsimuses, miks osaleb kohtus poolena pankrotihaldur. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Alates
1.jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seotud tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotihalduri tegevuse tagajärgi ja kohtumenetluses osalemist on täpsustatud alates 24. märtsist 2011 kehtivas PankrS § 541 lg-s 1, kus on märgitud, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti, ning et haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud 7(9)
2-19-15657 vaidlustes (vt nt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p 17; 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Eelnevat arvestades on kohtud viidanud õigesti PankrS § 541 lg-le 1 ja leidnud, et pankrotivaraga seotud vaidluses kohtus osaleb poolena pankrotihaldur. Seega on hagi esitatud õige kostja vastu.
11.Praegusel juhul on hageja esitanud hagi kostja vastu, paludes tuvastada 8. oktoobri 2018. a tasaarvestuse tühisus. Maakohus ongi hageja nõude rahuldanud, ringkonnakohus on seevastu tuvastanud, et kostja 8. oktoobril 2018 tehtud tasaarvestus on kehtetu. Kolleegium leiab, et kohtutel tulnuks hageja hagiavaldust ja esitatud asjaolusid tõlgendada, et välja selgitada, mis on tegelikult hagi esemeks. Kolleegium leiab, et hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt oli hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet. Seega on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi, mille esemeks on tuvastada, et pankrotivõlgnikul puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida hageja nõuetega tasaarvestada (tegemist on õigussuhte puudumise tuvastamise nõudega). Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13, p 10). Selles asjas tehtud lahend on pankrotimenetluse jaoks kohustuslik (TsMS § 457). Maakohus peab eelnevaga asja uuel läbivaatamisel arvestama. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et praegusel juhul tulnuks hagejal TsMS § 368 lg-st 1 tuleneva tuvastushagi esitamise asemel vaidlustada hoopis võlausaldajate üldkoosoleku otsus, millega anti nõusolek tasaarvestuse tegemiseks. Kostja märgitud Riigikohtu lahendis, kus viidati protsessuaalsete õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusele, käsitleti olukorda, kus hagejal ei olnud tuvastushagi esitamiseks õiguslikku huvi (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 18). Nagu eespool märgitud, on hagejal praegusel juhul olemas õiguslik huvi esitada negatiivne tuvastushagi, millega tuvastataks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet.
12.Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud ei ole pankrotivõlgniku võimaliku kahju hüvitamise nõude kohta esitatud tõendeid sisuliselt hinnanud. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Selliste VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9). Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44) ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. 8(9)
2-19-15657 Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium märgib, et nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks.
13.Kohtud on asunud asja lahendades ekslikult seisukohale, et VÕS § 200 lg 4 alusel (viidates küll VÕS § 200 lg 4 asemel VÕS § 197 lg-le 1) tasaarvestuse välistamiseks piisaks justkui vastuväite põhistamisest. Eespool toodut arvestades tulnuks kohtutel hinnata pankrotivõlgniku väidetavat kahju hüvitamise nõuet aga sisuliselt, sh oleks kohtud pidanud hindama esitatud tõendeid ning tuvastama, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada. Asjaolu, et pankrotivõlgniku nõude olemasolu ja suurus hageja vastu on vaieldav (ei ole selge) ning et eraldi kohtumenetluses on pankrotihaldur esitanud hagi M. Mürkhaini vastu, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Teises tsiviilasjas lahendatakse nõue hageja abikaasa M. Mürkhaini, mitte hageja vastu. Samuti ei anna asjaolu, et M. Mürkhaini pole praeguse asja menetlusse kaasatud, alust jätta pankrotivõlgniku võimalik nõue hageja vastu sisuliselt hindamata. Seega on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (VÕS § 200 lg-t 4), jättes sisuliselt hindamata, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida sai hageja nõuetega tasaarvestada. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus määrata vajaduse korral pooltele täiendava tähtaja vastuväidete ja tõendite esitamiseks.
14.Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.