Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

kokkuleppel. 03.10.2017-02.04.2018 töötas Ingria Company OÜ-s töötasuga 500 eurot. Alates 02.04.2018 asub arestimajas, sest kandes tingimisi karistust pani toime uue süüteo. Võlgnikul tuleb kanda 1,4-aastane reaalne vangistus järgnevalt. Usaldusisik leiab, et võlgnik on täitnud oma kohustusi ja töötanud, kui ta pole parajasti vangis istunud. Usaldusisik toob esile, et võlgnik on alates 2007. a kolm korda vangis olnud ja käesoleval hetkel on ta taas süüteo toimepanemise tõttu kinnipidamisel. Võlgnik on tasunud võlausaldajatele kokku 260,38 eurot 5 aasta jooksul ning kohustuste kogusumma oli algselt 4407,34 eurot. Võlausaldaja kohtutäitur Arvi Pink leiab 30.04.2018 kohtule esitatud seisukohas, et võlgniku vabastamine allesjäänud kohustustest pole põhjendatud, sest võlgnik pole oma kohustusi täitnud. Võlausaldaja Swedbank AS leiab 02.05.2018 kohtule esitatud seisukohas, et võlgniku vabastamine allesjäänud kohustustest pole põhjendatud, sest võlgnik pole oma kohustusi täitnud. Võlausaldaja Riigi Tugiteenuste Keskus leiab 02.05.2018 kohtule esitatud seisukohas, et võlgniku vabastamine allesjäänud kohustustest pole põhjendatud, sest võlgnik pole oma kohustusi täitnud. 14.05.2018 esitas usaldusisik kohtule täiendava seisukoha, milles märkis järgmist. Usaldusisik tegi ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt tasub võlgnik maksegraafiku alusel 2100 eurot ja sellega loetakse kohustused täidetuks. Usaldusisik esitas täiendavalt taotluse võlgniku vabastamiseks allesjäänud kohustustest või alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise menetlust 2 aastat. Võlgnik kinnitas menetluse pikendamise taotlust suulise taotlusega 16.05.2018 kohtuistungil. Lisaks vaidleb võlgnik vastu võlausaldajate seisukohtadele ja leiab, et ta pole süüliselt rikkunud oma kohustusi võlgadest vabastamise menetluse kestel. Usaldusisik märgib, et võlgnik oli perioodil 10.11.2015-28.06.2016 vanglas metalli varguse tõttu ning see pole pankrotialane kuritegu. Samuti märgib usaldusisik, et võlgnik ei teadnud ega võinud teada, mis hoolsusega tuleks täita oma kohustusi. Vanglas viibimine ei ole usaldusisiku hinnangul võlausaldajate huve kahjustav. Võlausaldaja kohtutäitur Arvi Pink avaldab 15.05.2018 kohtule esitatud seisukohas, et ei nõustu kompromissiettepanekuga ja jääb oma 30.04.2018 seisukoha juurde. Võlausaldaja Swedbank AS avaldas 16.05.2018 kohtuistungil, et jagab kohtutäitur Arvi Pingi 15.05.2018 seisukohta. Swedbank AS lisas 16.05.2018 kohtuistungil, et võlgnik on eelduslikult ca 2 järgmist aastat vanglas, mistõttu puudub alus järeldada, et võlgniku poolt võiks järgneda menetluse pikendamise korral olulises mahus kohustuste täitmist. Võlgnik avaldas 16.05.2018 ärakuulamisel, et ei ole võimeline eesti keelt ära õppima ja puuduva keeleoskuse tõttu ei saa ta tööd. Samuti märkis võlgnik, et oli perioodil 11.11.201603.09.2017 haiguslehel ning vanglast väljas viibimise ajal töötas. Kohtu põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Sama sätte lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses.

175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamas enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas võlgniku, usaldusisiku ning võlausaldaja Swedbank AS-i ära 16.05.2015. a. Ülejäänud võlausaldajad esitasid omapoolsed seisukohad kirjalikult kohtule, milles palusid menetluse lõpetada ja jätta võlgnik allesjäänud kohustustest vabastamata. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on esitanud 03.10.2011 avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks (kd I, tlk 53) ning ühtlasi kinnitanud, et kohustub täitma PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Kohus märgib täiendavalt, et on 09.04.2013. a pankrotimenetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses selgitanud võlgnikule tema kohustusi ning usaldusisiku kohustusi. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et võlgniku väited oma kohustustest mitteteadmise kohta kohustustest vabastamise menetluse raames on põhjendamatud ja asjakohatud, sest võlgnik on ise kinnitanud oma valmisolekut vastavaid kohustusi täita. Lisaks märgib kohus, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (3-2-1-19-16, p 12). Kui võlgnik pärast 5 aasta möödumist avaldab, et ta ei teadnud oma kohustusi ja teda pole sunnitud täiendavate pöördumistega kohustusi täitma, siis viitab see kohtu hinnangul võlgniku tahtmatusele täita oma kohustusi ning selline tegevus pole käsitletav endast parima andmisena kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et see näitab võlgniku süülist käitumist, kuivõrd viitab vähemasti VÕS § 104 lg 4 mõttes raske hooletuse tõttu PankrS § 173 sätestatud kohustuste mittetäitmisele. Harju Maakohtu 09.04.2013 määruse kohaselt oli XXXi võlausaldajate tunnustatud nõude osad, mille ulatuses võlausaldajad ei ole raha saanud, järgmised: Swedbank AS summas 4 444,72 eurot; Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu summas 162,11 eurot; Tallinna kohtutäitur Arvi Pink summas 60,89 eurot. Võlgnik on võlausaldajatele tasunud 5 aasta kestel kokku 260,38 eurot. Kohus märgib, et võlgnik on seega 5 aasta kestel kõigest ca 6 % koguvõlgnevusest tasunud võlausaldajatele tagasi. Kohtu hinnangul on võlgnik süüliselt rikkunud pankrotiseaduse § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal seda ei ole, siis seda otsida. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt on võlgnik käitunud võlausaldajate huve kahjustavalt ja puuduvad andmed, et võlgnik oleks püüdnud tegelikult leida tasuvamat tööd, kui miinimumpalga eest töötamine. Kohus leiab, et võlgnik on paljasõnalisi väiteid avaldanud tasuvama töö mitteleidmise kohta ning puuduvad andmed selle kohta, et võlgnik oleks teinud reaalseid pingutusi tasuvama töö leidmisel.

Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et võlgnik oli kohustustest vabastamise menetluse alguses 31-aastane teovõimeline ja täistöövõimega isik. Võlgnik on põhjendanud tasuva töö mitteleidmist sellega, et tal on kriminaalne minevik ja ta ei ole võimeline eesti keelt ära õppima. Kohus leiab, et eluliselt pole usutav, et 31-aastane rahvastikuregistrist nähtuvalt vähemalt kutsekeskharidusega teovõimeline ja töövõimeline inimene pole võimeline reaalse tahtmise juures aastate kestel omandama eesti keelt kasvõi suhtlustasandil. Viimast iseäranis olukorras, kui rahvastikuregistri andmetel on võlgnik sündinud ja elanud Tallinnas terve oma elu ja kus võlgnik ise toob esile, et üks suuremaid takistusi tasuva töö leidmisel on eesti keele oskuse puudumine. Kohus leiab, et arvestades võlgniku vanust, haridust (vähemalt kutsekeskharidus) ja töövõimelisust, ei ole eluliselt usutav, et 5 aasta kestel pole võimalik leida tööd või ennast täiendada, et saada suuremat töötasu kui miinimumpalk. Kohus leiab, et eelkirjeldatud olukorrast väljendub võlgniku selge soovimatus eesti keelt õppida ja selle kaudu otseselt seada ennast tööturul halvemasse olukorda, millega omakorda võlgnik vähendab otseselt võimalusi tasuvama töö leidmiseks. Selline võlgniku käitumine ei ole käsitletav endast parima andmisena võlausaldajate ees kohustuste täitmisel. Kohus on seisukohal, et selline olukord on käsitletav vähemalt raske hooletusena VÕS § 104 lg 4 mõttes. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei oma olulist tähendust asjaolu, et võlgnik viibis ca 10 kuud haiguslehel. See ei muuda olematuks võlgniku sisulist tegevusetust ülejäänud 4 aasta ja 2 kuu kestel. Samuti ei saa õigustada tasuvama töö leidmist eelneva ja jätkuva kriminaalse taustaga, sest süütegude toimepanemine sõltub inimese tahtest ja valikutest. Kohtu hinnangul ei ole võimalik arvestada tasuvama töö mitteleidmisel õigustava asjaoluna võlgniku viidet oma kriminaalsele taustale ja kinnipidamisasutustes viibimisele. Kohus märgib, et süütegude toimepanemine sõltub inimese enda tahtest ja süütegude toimepanemine ja nende eest karistuse mõistmine ei saa tulla inimesele üllatusena. Süütegu on tahtlik tegu. Kohus rõhutab, et võlgnik ei ole ka kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud üles tahet loobuda kriminaalsest tegevusest, sest on süüdi mõistetud näiteks 17.06.2016 kriminaalasjas nr 1-16-3444 (jõustus 23.08.2016). Võlgnik viibis vanglas perioodil 10.11.2015-28.06.2016. Võlgnik viibib alates 03.04.2018 taas aresti all, kuivõrd sooritas tingimisi karistuse kandmise ajal uue süüteo – narkojoobes autojuhtimine. Seda kinnitas võlgnik ise 16.05.2018 ärakuulamisel. Kusjuures võlgniku enda sõnade kohaselt on ta jäänud narkojoobes autojuhtimisega vahele nii 2017. a novembris kui ka 2018. a märtsis. Võlgnik avaldas 16.05.2018 ärakuulamisel, et narkojoobes autojuhtimine juhtus lihtsalt sõprade poolt korraldatud nalja tõttu. 23.04.2018 on usaldusisiku aruandes märgitud, et tõenäoliselt tuleb võlgnikul järgnevalt ära kanda 1,4 aastat vangistust. Kohus on seisukohal, et eeltoodust nähtub, et võlgnik ei ole jätkuvalt ka ise püüdnud hoiduda kriminaalsest tegevusest ja on käesoleval hetkel taas kinnipidamisasutuses. Kohus on seisukohal, et olukord, kus võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel toimepandud süütegude tõttu korduvalt vanglas või arestimajas, on käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena. Seda põhjusel, et võlgniku tahtlike tegude tõttu on ta ise tekitanud olukorra, kus pole võimeline tulu teenima võlausaldajate ees kohustuste täitmiseks ning on tekitanud lisaks võlgnevusi juurde. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kriminaalsasjas nr 116-3444 on võlgnikult tsiviilhagide kogusummana välja mõistetud 114 408,63 eurot ning selle aluseks olnud kuriteod pani võlgnik toime ajal, mil tema suhtes oli käimas võlgadest vabastamise menetlus. Seega näitab võlgniku käitumine, et võlgade vähendamise asemel tekitab ta oma käitumise ja tegevusega märkimisväärseid võlgnevusi juurde nende vähendamise asemel. Kohus selgitab, et süütegude toimepanemine ei saa õigustada võlausaldajatele maksete mittetegemist ja samal ajal isikut kohustustest vabastamiseks. Selline käsitlus läheb vastuollu kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga, sest isik ei saa vabaneda kohustustest süütegude toimepanemise ja vanglas viibimise abil ja kaudu.

Kohus leiab, et võlgniku käitumine seoses süütegude toimepanemisega on eeltoodut arvestades antud juhul käsitletav süüliselt võlausaldajate huvide kahjustamisena, sest võlgnik pole selle tõttu olnud suuteline väljamakseid tegema. Usaldusisiku aruandes on 23.04.2018 samas avaldatud, et vanglast väljas viibides on võlgnik kohe tööd leidnud. Seega on võlgnik enda tegude tõttu vanglasse sattumise tagajärjel otseselt kahjustanud võlausaldajate huve, sest vanglast väljas viibides ei ole tal väidetavalt probleeme olnud töö leidmisega. Ühtlasi on selline võlgniku seisukoht vastuolus tema väidetega töö leidmise raskuste kohta seoses kriminaalse tausta ja puuduliku keeleoskusega. Riigikohus on (3-2-1-46-13, p 11; 3-2-1-19-16, p 14; 3-2-1-49-16, p 15) märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Sealjuures ei ole käesoleval hetkel kestev maksejõuetuse olukord iseenesest aluseks automaatselt võlgniku kohustustest vabastamiseks. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul võlgnik süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuivõrd pole üles näidanud tahet leida mõistlikult tulutoov tegevus. Võlgnik on vastupidiselt eeltoodu valguses oma käitumisega vähendanud võimalusi mõistliku tulu teenimiseks. Kohus jätab rahuldamata võlgniku taotluse menetluse pikendamiseks, kuivõrd võlgnik pole esitanud veenvaid selgitusi ega asjaolusid selle kohta, miks või kuidas aitaks menetluse pikendamine suuremal määral võlausaldajate ees kohustusi täita. Võlgniku usaldusisik on avaldanud 23.04.2018 ning võlgnik pole sellele vastu vaielnud, et tõenäoliselt tuleb võlgnikul veeta järgmised 1,4 aastat vanglas. Samuti ei nähtu võlgniku eelneva 5 aasta tegevusest, et ta otsiks aktiivselt tasuvamat tööd ja annaks endast parima võlausaldajate ees kohustuste täitmiseks. Oluline on ka asjaolu, et võlgadest vabastamise menetluse kestel on võlgnik kuritegude toimepanemisega tekitanud endale kohustusi juurde ca 115 000 euro ulatuses (kriminaalasi nr 1-16-3444). Võlgnik on töö tegemise ja otsimise asemel toime pannud arvukaid ja suurt rahalist kahju toonud vargusi kohustustest vabastamise menetluse kestel. Eeltoodu alusel puudub mõistlik alus eeldada, et menetluse pikendamine 2 aasta võrra tooks kaasa olulisi muutusi võlgnevuste täitmisel. Seetõttu tuleb menetluse pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Samuti märgib kohus selgitavalt, et võlgniku poolt esitatud kompromissiettepanek ei tugine reaalsusele ja pole veenev, sest võlgnik pole usutavalt selgitanud, mis vahenditest ja mis ajaperioodi kestel väljapakutud kompromissisumma tasutakse. Paljasõnaline ja üldsõnaline põhjendus, et summa tasutakse lähedaste abiga pole veenev ning pole mõistetav, miks varasemalt pole võlgnik välja pakkunud sellist lahendust. Kohtu hinnangul on tegemist üksnes võlgniku sooviga menetlust venitada. Võlausaldajad pole üles näidanud soovi ega valmidust võlgniku poolt pakutud kompromissi sõlmida. Sellel põhjusel pole käesolevat menetlust võimalik ka kompromissiga lahendada. Tulenevalt PankrS § 172 lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustusest kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.