T.B hagi OÜ Combiwood vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 299 eurot 83 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. juuli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Combiwood apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) T.B (isikukood XXX), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja (apellant) OÜ Combiwood (registrikood 10998092), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Combiwood apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15. juuli 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7210 muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud OÜ Combiwood kanda.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.B (hageja) esitas 18. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi OÜ Combiwood (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise ning viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 10. märtsist 2003 kuni 1. juunini 2017 kostja ja tema õiguseellase puidutööstuses erinevatel töökohtadel. Hageja tegi peamiselt liinitööd, mis oli seotud ühetaoliste liigutuste, sundasendite ja raskuste tõstmisega. Kostja ütles hagejale alates
1.juunist 2017 töölepingu erakorraliselt üles hageja tervise tõttu (töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 1). Enne töösuhte lõppemist töötas hageja kostja juures koristajana, mis eeldas samuti ühetaoliste liigutuste tegemist ja sundasendis töötamist. Töötervishoiuarsti 22. mai 2017. a teatisest nähtuvalt diagnoositi hagejal kutsehaigus, mis kujunes välja alates 1. juulist 2001 kuni 1. juunini 2017 erinevates puidutööstustes töötamise ajal. Hageja töötas sellest ajast 10,54% likvideeritud tööandja juures ning 89,46% kostja ja tema õiguseellase juures. Kutsehaigusena diagnoositi hagejal ülekoormushaigus, millest tulenevalt on tal erinevad vaevused. Kostja rikkus töötervishoiualaseid kohustusi, mis soodustas kutsehaiguse väljakujunemist ja kahju tekkimist. Seetõttu peab kostja hüvitama hagejale enne kahju tekkimist saadud keskmise sissetuleku alusel arvutatud saamata jäänud tulu ja indekseerima seda igal aastal puidutöötlemise tegevusala keskmise töötasu muutuse järgi. Hageja keskmine töötasu enne kutsehaigestumist oli 831 eurot 41 senti kuus, mille alusel maksab temale likvideeritud tööandja asemel tervisekahju hüvitist ka Sotsiaalkindlustusamet. Kuna hagejal on kutsehaiguse tõttu püsiv tervisekahjustus, mis põhjustab valu ja elukvaliteedi languse, peab kostja maksma hagejale ka õiglase mittevaralise kahju hüvitise. Kostja peab hüvitama hagejale ajavahemikus 20. juuni 2017 kuni 30. aprill 2020 saamata jäänud tulu 14 204 eurot 52 senti ning maksma alates 1. maist 2020 iga kuu hüvitist 454 eurot 17 senti, mida tuleb üks kord aastas indekseerida puidutööstuse valdkonna palgamuutuse alusel, ja viiviseid nendelt hüvitistelt. Lisaks peab kostja maksma hagejale õiglase mittevaralise kahju hüvitise.
2
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud, sest hagejale tekkis kahju juba augustis 2014, mil ta viidi liinitöölt üle koristaja tööle ning tema töötasu vähenes. Lisaks ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Hageja on Tööinspektsioonile ja töötervishoiu arstile andnud ebaõiget teavet oma tööülesannete kohta kostja juures, omistades eelnevate tööandjate juures täidetud tööülesandeid ja töötingimusi kostja juures töötamise ajale. Kostja tagas hagejale ergonoomilised töötingimused. Hageja ei ole kostja juures kunagi teinud rasket füüsilist tööd, ta on teinud keskmist füüsilist tööd. Ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja juures töötamine oleks kahjustanud hageja tervist. Kutsehaiguse põhjuslik seos kostja tegevusega on tõendamata. Kostja poolt võimalike tööõigusnormide rikkumine ei tõenda kutsehaiguse väljakujunemist. Hageja on ise rikkunud lepingu ja õigusaktide sätteid, mis on tekitanud hagejal tervisehäired, võimaldanud kujuneda välja kutsehaigusel, misläbi hageja on tekitanud endale kahju. Hüvitise määramisel tuleb hüvitist vähendada minimaalselt 50% võrra hageja vastutuse tõttu kutsehaiguse tekkimisel. Hageja tagasiulatuv nõue ja igakuise hüvitise nõue on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei nõustu ka haginõude arvestusega. Mittevaralise kahju nõue on alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja on talle kahju tekkimises ise süüdi, tõendamata on kostja vastutus tervisekahjustuse tekitamise eest, hageja terviseprobleemide tekkimises on süüdi hageja, kostja ei ole hagejale terviseprobleemide tekkimises süüdi. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ning tuleb jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja on viivitanud nõude esitamisega kohtusse sisuliselt aegumistähtajani eesmärgiga saada nõudelt viivist ning see ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei ole alust indekseerida hagejale väljamõistetavat hüvitist puidutöötlemise tegevusala palgamuutusega, sest hageja töötas kostja juures kolm viimast aastat (alates 1. augustist 2014) koristajana. Ei ole tõendatud, et hageja teeniks üldhaigestumist arvestades puidutööstuse keskmist töötasu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu ajavahemiku 20. juuni 2017 kuni 31. juuni 2022 eest 15 084 eurot 44 senti ja alates 1. juulist 2019 igakuise hüvitise 295 eurot 42 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2918 eurot 72 senti ning viivise saamata jäänud tulu hüvitistelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täieliku tasumiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 4300 eurot. Maakohus määras kindlaks hagejale iga kuu makstava hüvitise suuruse arvutamise metoodika, mille kohaselt igakuise hüvitise perioodiline muutmine toimub järgmiselt: alates
1.aprillist 2023 perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu 1150 eurot 36 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi puidutööstuse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. maiks. Indekseeritud kuutasust (bruto) arvestada lähtuvalt hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 50%), millest peab omakorda lahutama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotusele vastava osa (hetkel 50%) hageja igakuisest töövõimetoetusest (kuni töövõimetoetuse maksmise lõpetamiseni). Arvestuse tulemusel saadav summa korrutada kostja osavastutuse protsendiga, s.o 89,46%. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning märkis, et menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
3
Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on diagnoositud 1. juulist 2001 kuni 1. juunini 2017 väljakujunenud kutsehaigus ülekoormushaigus, hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus on 50%, kostja juures töötatud osakaal kutsehaiguse väljakujunemise perioodist on 89,46%, hageja ja kostja töösuhe lõppes 1. juulil 2017 ning pärast seda ei ole hageja töötasu saanud. Maakohus leidis veel, et pooled on ühel meelel ka selles, et hageja töötasu enne kahju tekkimist, mille saab võtta kostja poolt hagejale makstava kutsehaigushüvitise arvestamise aluseks, oli 831 eurot 41 senti kuus. Samast summast on töövõimetuse hüvitise määramisel lähtunud ka Sotsiaalkindlustusamet, kes maksab hüvitist varasema tööandja Erwes Timber OÜ eest. Hagi ei ole aegunud, kuna hageja nõuab, et hüvitataks kahju, mis on tekkinud võimetusest teenida kutsehaiguse tõttu sissetulekut alates 1. juunist 2017. Hageja ei nõua selle kahju hüvitamist, mis tekkis enne kutsehaigestumist tema 1. augustil 2014 teisele töökohale üleviimisest. Kostja ei ole esitanud ühtegi arvutust või tõendit, millest nähtuks, et hagejal tekkis 2014. a-l kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Samuti ei olnud hagejal 2014. a-l diagnoositud kutsehaigust ega määratud selle kujunemise perioodi ja põhjusi. Järelikult ei saanud hageja 2014. a-l teada, et tal võidakse tulevikus diagnoosida kutsehaigus. Samuti ei saanud ta enne 25. maid 2017 teada seda, milliste tööandjate juures on tema kutsehaigus välja kujunenud ja kas selline tööandja on ka kostja. Kuna hagis nõutav kahju hakkas tekkima alates 1. juunist 2017, tuleb aegumise kulgemist lugeda sellest ajast. Hagi esitamise ajaks ei olnud hageja nõude aegumistähtaeg möödunud. Eeltoodut ei lükka ümber kostja kohtuistungil viidatud dokumendid, mille kohaselt väljendusid hagejal kutsehaigusena diagnoositud terviseprobleemid juba alates 2014. a-st ning erinevad sundasenditega seotud vaevused alates 2011. a-st. Sellest, et hageja pidi juba 2014. a-l teadma oma terviseprobleeme ja sundasendites töötamist, ei saa järeldada, et tema kutsehaigusega põhjustatud kahju (sissetuleku täielik kaotus) hüvitamise nõue sai hakata aeguma mitu aastat enne kutsehaiguse diagnoosimist, kutsehaiguse põhjustanud tööandjate kindlakstegemist ning sissetuleku täielikku kaotamist. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas, et hagejal on tekkinud kutsehaigus kostja juures töötades arvestades kutsehaiguse diagnoosimise teatises, menetluses kogutud ekspertarvamustes ja kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes esitatut. Samuti luges maakohus tuvastatuks põhjusliku seose olemasolu hageja poolt viidatud tööandjapoolsete tööohutusnormide rikkumiste ning hagejale tekkinud kutsehaigusliku tervisekahju vahel. Kostja ja tema õiguseellane on pikemaajaliselt rikkunud hageja suhtes tööandja juhendamiskohustust, eelkõige töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-i 13, samuti sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 “Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise kord” (kehtis töösuhte ajal, kuid on kehtetu alates 1. jaanuarist 2019) § 5 lg-st 2 ja § 6 lg-test 1 ning 4 tulenevaid kohustusi. Ka on kostja rikkunud riskianalüüsi läbiviimise kohustust (TTOS § 13 lg 1 p 3) ja sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 3 lg-st 1 tulenevat kohustust raskuste käsitsi teisaldamise riski hindamiseks. Riskianalüüs teostati 7 aastat pärast hageja tööle asumist kostja õiguseellase juurde. Tööinspektori seisukoha järgi ei olnud hageja kogu oma tööperioodi vältel teadlik füsioloogiliste ohutegurite mõjust ja tervisekahjustuse vältimiseks rakendama pidavatest abinõudest. Ka võib esitatud tõenditest kogumis järeldada, et tööandjal puudus toimiv tegevuskava terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks. Samuti on riskianalüüsis terviseriskid alahinnatud, mistõttu ei rakendatud piisavalt ennetusmeetmeid, mistõttu oli suur oht tervisekahjustuste tekkimiseks. Rikutud on ka sotsiaalministri 24. aprilli 2003. a määrusega nr 74 kinnitatud töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg-st 2 tulenevaid tervisekontrolli teostamise nõudeid. Hageja asus kostja juures tööle 2005. a (tema õiguseellase juures 2003. a), kuid on suunatud esimesse tervisekontrolli alles 2007. a. Lisaks on kostja rikkunud töökeskkonna sisekontrolli nõudeid (TTOS § 13 lg 1 p-d 1 ja 2). Need rikkumised on piisavad, et kinnitada õigusvastast tegevusetust hageja suhtes, s.o esineb põhjuslik seos 4
hagejale ülekoormushaigusena tekkinud kutsehaiguse ning tööandja eeltoodud rikkumiste vahel. Kostja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis tõendaks, et ta eeltoodud tööohutuse ja töötervishoiualaseid kohustusi kohaselt täitnud oleks. Hageja väiteid töökeskkonna mikrokliima mõõtmiste teostamata jätmise ja lisapuhkuste mittevõimaldamise kohta ei lugenud maakohus tõendatuks ega seega hageja kutsehaigestumist tinginud asjaoludeks. Maakohus asus seisukohale, et kostja rikkumised olid õigusvastased ja kuna kostja ei ole tõendanud süü puudumist hageja tervise kahjustamisel, saab lugeda, et ta on hageja tervisekahju tekkimises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Hageja ei vastuta VÕS § 139 alusel talle tekkinud tervisekahju süvenemise eest kostja juures töötamise ajal, kuna ta ei ole oma terviseprobleeme varjanud ega oma tervist tahtlikult või raskelt hooletult kahjustanud, arvestades seda, et füsioloogilised riskid olid suures osas kostjal hindamata ning kostja ei ole taganud töötajale piisavat tööohutuse ja töötervishoiu alast juhendamist, ega ettevõttesisest toimivat sisekontrollisüsteemi. Maakohus leidis, et töö ja sissetuleku kaotus kutsehaiguse tõttu alates 1. juunist 2017 on tõendatud. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt, sest hageja on alates augustist 2017 saanud töövõimetoetust, mis on varasemast töövõimetuspensionist suurem. Seega saab lähtuda praegusest töövõimetoetusest ning sellest, et selle maksmisel on arvestatud asjaoluga, et hagejal on lisaks töövõimetusele üldhaigestumisest 50% töövõimetus kutsehaigestumisest. Hagejale makstava kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb tema indekseeritud kuutasust arvutada hüvitise baasmäär hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määra järgi (hetkel 50%), millest arvata maha 50% igakuisest töövõimetoetusest ning saadu korrutada kostja osavastutuse ulatusega (s.o 89,46%). Kuigi hageja töötas viimased kolm aastat kostja juures koristajana, tuleb tema keskmist töötasu 831 eurot 44 senti indekseerida puidutöötlemise tegevusala palgamuutusega. Maakohus põhjendas sellist järeldust selliselt, et hageja töötas oma kolmel viimasel tööaastal koristajana, kuid see töö toimus puidutöötlemise ettevõttes ning sellele tööle üleviimise tingis asjaolu, et hageja tervis oli selleks ajaks sellisel määral halvenenud, et ei saanud töötada varasemal töökohal (abitöölisena erinevates töölõikudes). Seejuures on töötervishoiu arst leidnud, et 2005. aastal kostja juurde tööle asudes oli hageja tervis selline, mis võimaldas töötada tingimusel, et talle on tagatud ohutud töötingimused. Seega kui kostja poolset hageja tervise kahjustamist ei oleks olnud, siis oleks hageja tõenäoliselt saanud jätkata töötamist puidutöötlemise alal ning ta oleks võinud saada ka vastavat palka. Kokkuvõtteks ei tingi kostja vastuväited hageja indekseerimise nõude rahuldamata jätmist või teistsuguse indeksi kasutamist. Kõiki asjaolusid arvestades ei saa puidutöötlemise brutopalga muutuse kasutamine indekseerimisel tuua kaasa hageja alusetut rikastumist. Seega on enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud hüvitis kokku 15 084 eurot 44 senti. Sellele lisandub alates 1. juulist 2022 sama arvutuse järgi saadud igakuine hüvitis, mis on praegu 295 eurot 42 senti. Eeltoodule lisandub viivis. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et viivisenõue oleks heade kommete vastane või tühine. Tegemist on seadusest otse tuleneva nõudega, mille maksma paneku õigust hageja kasutab, sest kostja ei ole vabatahtlikult kutsehaiguse põhjustamisest tingitud töövõimetushüvitist tasuma asunud. Mittevaralise kahju hüvitisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4300 eurot. Hageja väidetud mittevaralise kahju ning kostja tegevusetuse vahel on piisav põhjuslik seos, mille tulemusel tekkinud tervisekahjustusega kaasneb mittevaraline kahju – sh valud, raskused igapäevaste toimingute tegemisel, vaimsed ja füüsilised vaevused ning unehäired. Kohustus hüvitada mittevaraline kahju peaks väljendama ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle tekitatud ülekohtu eest. Samas ei saa jätta arvestamata hageja töövõimetuse teket mõjutanud varasemat üldhaigestumist, samuti seda, et hageja ei lasknud kehal puhata ja jätkas töötamist puhkepauside ajal. Samuti arvestas kohus asjaoluga, et menetlus on kestnud mitu aastat, kostja ei ole tervisekahjustuse tekitamise 5
eest kordagi hageja ees vabandanud ning on pannud hageja olukorda, kus mõistliku hüvitise saamiseks tuleb hagejal läbida pikk ja keerukas kohtuprotsess. Kostja ei näidanud hageja suhtes üles austust ega kahetsust kutsehaiguse põhjustamise pärast ega tahet ebaõiglus hüvitada. Tervisekahjustuse tõttu on hageja varanduslik seisund selgelt kahjustada saanud, ta ei saa kunagi tõenäoliselt iseseisvalt sissetulekut teenida, tema elukvaliteet on tugevalt langenud ning sellise valu ja üleelamistega tuleb hagejal veel pikki aastaid elada.
VAHEPEALNE MENETLUSKÄIK
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on aegunud, kuna kahju tekkis juba 1. augustil 2014, mil hageja viidi üle teisele tööle, kus tema töötasu oli ca 300 euro võrra väiksem.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas aegumise sätteid õigesti. Ei ole tõendatud, et hagejal tuvastati tervisekahjustus kutsehaigusena 2014. a-l ning hageja pidi alates sellest ajast teadma kahju tekitanud isikust.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. novembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt aegus hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi 1. augustil 2017 ning TsÜS § 144 alusel on aegunud ka viivisenõue. Hageja teadis 1. augustil 2014 teisele tööle asudes, et kostja juures töötamine on kahjustanud tema tervist. Hageja asus teisele tööle samade diagnooside tõttu, mille alusel tuvastati tal 2017. a-l kutsehaigus, ning ta teadis juba 2014. a kevadel tööga seotud haigestumisest ja arstide soovitustest mitte teha olemasolevat füüsilist tööd. Hageja sai ka kahjust teada 1. augustil 2014, mil ta asus tööle väiksema töötasuga töökohal. Kostja väitis maakohtu 6. juuni 2022. a istungil, et enne 1. augustil 2014 koristaja ametikohale üleviimist oli hageja töötasu 1000 eurot ning koristajana 700 eurot. Hageja möönis, et tema töötasu vähenes 300 euro võrra, kui ta viidi üle tööle koristajana. Töötasu vähenemine 30% on piisav selleks, et hageja pidi aru saama, et talle on tekkinud kahju. Hageja teadis, et töötasu vähenes tööga seotud haigestumise tõttu.
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti TsÜS § 153 lg-t 1 ja leidis seetõttu ekslikult, et hageja nõue on aegunud. TsÜS § 153 lg 1 järgi ei alga aegumistähtaeg enne kahju tekitanud isikust teadasaamist. Hageja sai kahju tekitanud isikutest teada 22. mail 2017 kutsehaiguse diagnoosimisel. Ringkonnakohus jättis arvestamata TTOS § 23 lg-ga 5, mille kohaselt ei olnud hageja pädev olulisi asjaolusid ise hindama. Lisaks leidis ringkonnakohus ilma ühelegi tõendile viitamata, et 1. augustil 2014 vähenes hageja töötasu 300 euro võrra. Hageja ei ole seda omaks võtnud. Ringkonnakohus jättis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähelepanuta.
8.Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõuded on TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud. Kuna hagejal tuvastati juba 2014. a-l töö iseloomu tõttu tekkinud sama tervisekahjustus, mis nimetati 2017. a-l ümber kutsehaiguseks, on ilmne, et ta teadis juba 2014. a-l, et tervisekahjustus oli tingitud tema tööst. Kuna pooled vaidlevad tervisekahjust tuleneva kahju tekkimisest teadasaamise, mitte kutsehaiguse tuvastamise aja üle, ei kohaldu asjas TTOS § 23.
6
9.Riigikohus rahuldas 26. juuni 2024. a otsusega kassatsioonkaebuse ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2023. a otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Säte hõlmab nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb TsÜS § 153 lg 1 järgi õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328/28, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb arvestada kahju ühtsuse printsiipi, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (vt nt RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081/178, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja alates 1. juunist 2017 tekkinud hüvitisnõue hakkas aeguma 2014. a-l, mil tema töötasu vähenes. Alates 1. augustist 2014 tekkis hagejal kahju töötasu vähenemise ulatuses. Seega hakkas sellest ajast aeguma üksnes nimetatud kahju, sh kahju ühtsuse printsiipi arvestades kogu tulevikus korduva kahju osas. Kuna hageja kaotas töötasu täielikult alles 1. juunil 2017, ei olnud tal selles ulatuses enne 1. juunit 2017 kahju tekkinud. Hageja praegu nõutav kahju ei ole käsitatav 1. augustil 2014 tekkinud kahju tulevikus tekkinud osana, kuivõrd hageja ei oleks saanud selle hüvitamist nõuda alates 1. augustist 2014. Eelnevast tulenevalt saab hageja varalise kahju hüvitamise nõue olla aegunud osas, milles hageja nõue sisaldab 2014. a-l tekkinud kahju, s.o enne 1. augustit 2014 ja alates sellest ajast makstud töötasu vahet. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus on menetlusõiguse norme rikkudes tuvastanud alates 1. augustist 2014 hageja töötasu vähenemise 300 euro võrra, märkis Riigikohus, et ringkonnakohus ei lugenud seda asjaolu tõendatuks hageja omaksvõtu alusel TsMS § 231 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja möönnud, et tema töötasu vähenes 300 euro võrra, kui ta viidi üle tööle koristajana (vt ka II kd, tl 143 jj, protokolli lk-d 3-4 ja 12-14). Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja nõuete aegumise kohta. Varalise kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite lahendamiseks peab ringkonnakohus mh kontrollima, kas hagi sisaldab nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba 1. augustil 2014. Selleks tuleb mh tuvastada hageja töötasu 2014. a-l vähenemise ulatus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet lahendades tuleb ringkonnakohtul hinnata ka sellise kahju ilmnemise aega, mh kas hageja nõuab hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema 2014. a diagnoosiga. Kui hageja nõuded ei ole aegunud, peab ringkonnakohus kontrollima, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
10.Ringkonnakohus andis 13. veebruari 2025. a kirjaga pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks hageja töötasu kohta enne 1. augustit 2014 ja alates 1. augustist 2014.
7
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11.Kostja palub apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas (otsuse resolutsiooni p-d 1–4), ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata aegumise, rikkudes nimetatuga TsMS § 436 lg-t 1 ning TsMS § 232 lg-t 1. Hageja tervisekahju tõttu ei saanud hageja jätkata liinitöölisena, mistõttu pakkus tööandja hagejale alates 1. august 2014 koristaja ametikohta fikseeritud brutotöötasuga 700 eurot kuus lisatasu teenimise võimaluseta. Hageja võttis nimetatud ametikoha koos töötasu vähenemisega vastu. Maakohus eksib, kui heitis otsuses kostjale ette, et kostja ei tõendanud menetluses hageja töötasu vähenemist seoses hageja tervisekahjustusest tuleneva ametikohavahetusega. 6. juuni 2022 kohtuistungil võttis hageja esindaja omaks, et hageja töötasu vähenes koristaja ametikohale asumisega ca 300 eurot kalendrikuus. Hagejale tekkis tervisekahjustusest tulenev varaline kahju alates 1. august 2014 suurusjärgus 300 eurot kalendrikuus ja kahju suurenes 2017. aastal, mil hageja tööleping kostja juures hageja terviseseisundist tulenevalt üles öeldi. Maakohtu otsuse p-s 10.6 toodud kohtu põhistamata järeldus, et 2014. a ei saanud hageja olla teadlik, et tal võidakse tulevikus kutsehaigus diagnoosida, ei ole asja lahendamisel määrav. Tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõude aegumine algab tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise ajast, mitte kutsehaiguse tuvastamise ajast. Sama aegumise põhimõte puudutab ka hageja mittevaralise kahju nõuet. Kuivõrd 2014. a juunis oli hagejal juba tuvastatud hiljem kutsehaigusena diagnoositud tervisekahjustused, hageja ei saanud oma tööga enam füüsiliselt hakkama ja tarvitas pidevalt valuvaigisteid, siis pidi hageja oma väidetavast füüsilisest ja hingelisest valust teadlik olema juba hiljemalt 2014. a ametikoha vahetusel. Pärast töölepingu lõppemist kutsehaiguse tuvastamisel ei saanud hageja tagantjärele saada teadlikuks oma väidetavast füüsilisest ja hingelisest valust. Eelnevast nähtuvalt algas hageja kahjunõude aegumine hiljemalt 2. augustist 2014. a, millest tulenevalt olid kõik hageja poolt 20. juunil 2020 kohtusse esitatud nõuded juba aegunud.
27.veebruari 2025. a seisukohas vastuseks ringkonnakohtu 13. veebruari 2025. a kirjale märkis kostja, et kuna hageja oli rohkete terviseprobleemide tõttu sageli haiguslehel, esines vaid üksikuid kuid, mil hageja töötas terve kuu vältel. Nt 2014. a märtsis töötas hageja 168 tundi ning sai töötasu koos lisatasudega summas 1106 eurot 53 senti. Esitatud tõendist (Lisast 1.1) nähtub, et hageja sai lisatasu täiendava tükitöö eest 426 eurot 65 senti, öösel töötamise aja eest summas 10 eurot 50 senti ning ületunnitasu 81 eurot 38 senti. Kokku sai hageja lisatasu nimetatud kuus seega 518 eurot 53 senti. Alates 1. augustist 2014 asus hageja tööle koristaja ametikohale ning tema töötasu muutus fikseeritud tasuks summas 700 eurot kuus (bruto) ning hageja kaotas võimaluse teenida edaspidi lisatasu (lisa 2) nii täiendava tükitöö kui ka ületunni- ja öötöö eest. Koristajana ei teinud hageja ületunde ega töötanud öösiti. Ülaltooduga on kostja seega tõendanud, et hageja töötasu langes puidutöölise ametikohalt koristaja ametikohale üle minemisega minimaalselt 406 eurot 53 senti (1106,53 – 700) kalendrikuus. Isegi, kui kohus peaks hageja nõude mingis osas rahuldama, ei ole hagejale väljamõistetavat hüvitist võimalik indekseerida puidutööstuse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, vaid koristaja ametikoha keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga. Ei ole tõendatud põhjuslik seos hageja poolt koristajana töötamise ja hageja kutsehaiguse tekkimise/süvenemise vahel, kuivõrd hiljem kutsehaigusena defineeritud diagnoosid olid 8
hagejal tuvastatud juba 2014. a. Hageja keskmine töötasu ei saanud töölepingu lõppemise ajal (2017) olla 831 eurot 41 senti, mida näitavad ka hageja enda konto väljavõttelt nähtuvad andmed kostja tehtud ülekannete kohta, mille järgi hageja keskmine töötasu brutotasuna moodustas tegelikkuses vaid 471 eurot 99 senti kuus.
12.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus aegumise sätteid kohaldanud õiguspäraselt. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Hageja sissetulek vähenes, kui kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 1. juunist 2017 hageja töövõime vähenemise tõttu. Ebaõige ja õiguslikult ebakorrektne on kostja väide, et mistahes summas töötaja sissetulek väheneb, siis sõltumata sellest, kas tal on diagnoositud tööga seotud tervisekahjustus või mitte, siis algab kutsehaigushüvitise nõude aegumine esimesest töötasu vähenemisest. Ebaõige ja tõendamata on kostja väide, et hagejal tuvastati tervisekahjustus kutsehaigusena 2014. aastal, eksperdid leidsid ekspertarvamustes, et kutsehaiguse põhjustas hagejale ka koristaja töökohal olnud ohutegurid. Kostja ei ole millegagi tõendanud, et hageja pidi enne 22. maid 2017, mil koostati töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimise kohta, olema teadlik, et kutsehaiguse ja sellest tuleneva kahju põhjustas talle kostja. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei nõustu maakohtu otsuse menetluskulude jaotusega.
27.veebruari 2025. a seisukohas vastuseks ringkonnakohtu 13. veebruari 2025. a kirjale märkis hageja, et hagejal ei ole säilinud kostja 2014. a palgalehed, kus peaks töötasu arvestused nähtuma. Maakohus on tuvastanud õiguspäraselt keskmise koristaja töötasu – pooled olid maakohtu menetluses üksmeelel, et enne töölepingu ülesütlemist 2017. aastal oli hageja keskmine töötasu 831 eurot 41 senti (vt 6. juuni 2022. a istungi protokoll, dtl 627). Hageja on hagiavalduses viidanud, et saamata jäänud tulu (kahju) tekkis 20. juunil 2017, kui kostja töölepingu ülesütlemisega töösuhe lõppes ja hagejal ei olnud enam võimalik teenida endist töötasu. Hagejal diagnoositud kutsehaigus on kujunenud välja ka koristaja töökohal, kus hageja töötas 2017. aastani. Kostja 27. veebruari 2025. a esitatud tõendist nähtub, et enne 1. augustit 2014 teenis hageja ca 300 eurot rohkem kui on haginõude aluseks võetud 2017. aastal enne töölepingu lõpetamist arvestuslik keskmine töötasu (831 eurot 41 senti). Hageja nõuab kahju hüvitamist madalama ehk 2017. a keskmise töötasu põhjal. Eeltoodust saab järeldada, et hagi ei sisalda nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba 1. augustil 2014. Arusaamatuks jäävad kostja väited hageja lisatasude summade kohta. Küsimus, kas ja kui palju moodustasid hageja töötasust lisatasud, ei oma antud juhul kahju suuruse hindamisel sisulist tähtsust. Kostja on apellatsioonimenetluses alles 27. veebruari 2025. a vastuses esmakordselt väitnud, et hüvitist on võimalik indekseerida puidutööstuse tegevusala keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga. Mittevaralise kahju nõue on seotud kutsehaiguse tekkimisega. Kostja ei ole arvestanud asjaolu, et hageja tervislik seisund süvenes järk-järgult ning kutsehaigus kujunes püsivaks tervisekahjustuseks alles hilisemal perioodil. Ekspertiisiakt (14. jaanuarist 2022) kinnitab, et töötamine koristajana süvendas hageja kutsehaigusega seotud kaebusi ning kutsehaigus kujunes lõplikult välja alles 2017. aastaks. Seega ei ole põhjendatud järeldus, et 2014. aasta tervisekahjustused olid lõplikud ja püsivad. Hageja kaebused enne kutsehaiguse lõplikku väljakujunemist olid ajutist laadi ega põhjustanud selliseid füüsilisi ega vaimseid kannatusi, mida saaks hinnata mittevaralise kahjuna. Alles koristajana töötamise perioodil kujunesid välja püsivad kahjustused, mis põhjustasid olulisi füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi. Hageja mittevaraline kahju tuleneb otseselt koristaja ametikohal töötamisega seotud tervisekahjustuste süvenemisest kuni 2017. aastani. Ekspertiisiakt kinnitab otseselt, et koristajana töötamine oli oluline tegur kutsehaiguse süvenemises ning põhjustas hagejale füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi. Kui hageja poleks koristajana töötanud, poleks
9
kutsehaigus tõenäoliselt välja kujunenud püsiva kahjustusena. Hageja sai teada oma õiguste rikkumisest ja püsiva iseloomuga kutsehaigusest alles pärast selle lõplikku väljakujunemist 2016.–2017. aastal. Eeltoodust tulenevalt on kostja väide hageja mittevaralise kahjunõude aegumise kohta põhjendamatu. Uus on kostja 10. märtsi 2025. a väide, et hageja keskmine töötasu oli 471 eurot 99 senti (bruto). Kostja väide nimetatud uue töötasu summa kohta on ka ebaõige. Lisaks on põhjendamatu lähtuda kahjuhüvitise määramisel formaalselt pangakonto laekumistest, sest tegemist ei oleks brutosummadega, milliste väärtuste alusel on tehtud hüvitise arvutused. Samuti ei ole nende summade arvutamisel arvestatud hageja haiguspäevade ning muude keskmise töötasu arvutuskäiku mõjutavate teguritega. Väär ja tõendamata on kostja väide, et hageja kahjustas koristajana töötades ise teadlikult oma tervist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Riigikohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
14.Riigikohtu juhistest nähtuvalt tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja nõuete aegumise kohta. Varalise kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite lahendamiseks peab ringkonnakohus mh kontrollima, kas hagi sisaldab nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba 1. augustil 2014. Selleks tuleb mh tuvastada hageja töötasu 2014. a-l vähenemise ulatus.
15.Lähtudes asja materjalidest (sh hagiavaldusest), nähtub, et hageja ei nõua sellise varalise kahju hüvitamist, mis tekkis juba 1. augustil 2014. Hageja on nõudnud kahju hüvitamist, mis tal tekkis alates 1. juunist 2017. Hageja on tuginenud sellele, et tema keskmine koristaja töötasu enne töölepingu ülesütlemist oli 831 eurot 41 senti, mille ta kaotas alates 2017. a 1. juunist. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud tema kui koristaja keskmisele töötasule 831 eurot 41 senti (vt mh hagiavalduse p 3.61, dtl 54; 6. juuni 2022. a istung, dtl 627, 10. juuni 2022. a seisukoha p-d 2.5, 2.7, dtl 643; 19. detsembri 2022. a vastus apellatsioonkaebusele, dtl 711, 713). Kuigi ka maakohtus, esimesel korral asja menetledes ringkonnakohtus ning Riigikohtus on kostja viidanud töölepingu järgsele koristaja fikseeritud tasule 700 eurot aegumisega seoses (vt nt 6. juuni 2022. a istungi protokoll, dtl 623, dtl 632, 633; 30. augusti 2022. a apellatsioonkaebus, dtl 693, 695; kostja vastus kassatsioonkaebusele, dtl 827), nähtub asjas, et kostja on olnud maakohtu menetluses korduvalt seisukohal, et keskmine koristaja palk 831 eurot 41 senti pole vaidluse all. Nii on kostja märkinud 21. veebruari 2022. a seisukohas järgmist: „Hagiavaldusele lisatud lisast 6 nähtuvalt on Sotsiaalkindlustusamet arvestanud hageja 2017. a keskmist sissetulekut summas 831,41 eurot. Kostja ei vaidlusta hageja nimetatud keskmist sissetulekut ja lähtub järgnevates arvestuses hageja esitatud kõnealusest tõendist.“ (dtl 556). Samuti on kostja lepinguline esindaja märkinud 6. juuni 2022. a istungil vastuseks hageja lepingulise esindaja seisukohale, mille järgi lähtus hageja arvestuse tegemisel 831 euro 41 sendi suurusest brutopalgast, vastuseks taas: „See pole vaidlusalune“. (dtl 627). Ringkonnakohtule on kostja esitanud töölepingu lisa, mille kohaselt nähtub, et lepingu järgi lepiti kokku koristaja töötasu 700 eurot (vt dtl 879). Mh on kostja apellatsioonimenetluses viidanud hageja esitatud konto väljavõttele (dtl 130–133), tuletades, et selle järgi oli hageja keskmine brutotöötasu 2017. a aga hoopis 471 eurot 99 senti (dtl 896). Hageja on selles osas mh põhjendatult viidanud, et tegemist on 471 euro 99 sendi kui brutotöötasule viite puhul kostja uue väitega. Samas nähtub hageja esitatud Sotsiaalkindlustusameti tõendist, et Sotsiaalkindlustusamet on lähtunud hüvitiste arvestamisel keskmisest palgast 831 eurot 41 senti. Arvestades hageja ja kostja varasemat üksmeelt 831 euro 41 sendi suuruse keskmise
10
palga osas ja et kostja märkis menetluses korduvalt, et seda ta ei vaidlusta, samuti võttes arvesse Sotsiaalkindlustusameti tõendit keskmise sissetuleku kohta (dtl 39), leiab ringkonnakohus, et vaatamata apellatsioonimenetluses esitatud töölepingus märgitule võib nõustuda maakohtu järeldusega (maakohtu otsuse p 29, dtl 662), et tuvastatuks tuleb lugeda, et hageja igakuine keskmine töötasu, mille hageja 2017. a juunist kaotas, oli 831 eurot 41 senti. Seda järeldust ei lükka ümber ka kostja apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud viited hageja maakohtus esitatud pangakonto väljavõttele ja sealt nähtuvatele erinevate summadega ülekannetele. Kuivõrd Riigikohtu juhistest tulenevalt tuli teha ringkonnakohtul kindlaks ka töötasu enne 2014. a 1. augusti, siis selles osas on hageja tuginenud põhjendatult sellele, et selles osas pole ta kahjunõuet esitanud. Samas, Riigikohtu juhistest lähtudes võimaldas ringkonnakohus esitada tõendeid ka hageja töötasu kohta enne 1. augusti 2014. Hageja selle kohta tõendeid ei esitanud. Kostja esitas selle peale tõendi, millest nähtuvalt oli hageja töötasu 2014. a märtsis 1106 eurot 53 senti (dtl 877–878). Seega vähenes hageja töötasu 2014. a augustist tõendeid arvestades 275 eurot 12 senti (1106,53–831,41). Seega kostja viidatu, et hageja igakuine sissetulek vähenes 2014. a ca 300 euro võrra, on ka tuvastatud töötasude väärtust arvestades üsna lähedane tuvastatud töötasude vahele 275 eurole 12 sendile. Samas on hageja tuginenud kahjule, mis tal tekkis 2017. a juunist alates, kui ta kaotas kutsehaiguse tõttu ka koristaja töötasu (keskmise töötasu 831 eurot 41 senti). Seega asjaolu, et kahjunõue on aegunud selles osas, mis puudutas sissetuleku vähenemist 2014. a augustis (275 euro 12 sendi ulatuses kuus), ei tähenda, et kahjunõue oleks aegunud ka osas, mis seisnes selles, et alates 2017. a juunist kaotas hageja töötasu teenimise võimaluse ka koristaja ametikohal. Selliselt on nõude aegumist käsitlenud ka Riigikohus samas asjas, märkides, et hageja praegu nõutav kahju ei ole käsitatav 1. augustil 2014 tekkinud kahju tulevikus tekkinud osana, kuivõrd hageja ei oleks saanud selle hüvitamist nõuda alates 1. augustist 2014 ning hageja varalise kahju hüvitamise nõue saab olla aegunud osas, milles hageja nõue sisaldab 2014. a-l tekkinud kahju, s.o enne 1. augustit 2014 ja alates sellest ajast makstud töötasu vahet (vt RKTKo, 26.06.2024, 2-20-7210, p 12). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja esitatud varalise kahju hüvitamise nõue ei ole TsÜS § 153 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Mh nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja nõuab kahju hüvitamist, mis on tekkinud seoses võimetusega teenida kutsehaiguse tõttu sissetulekut alates 1. juunist 2017 (maakohtu otsuse p-d 10.3, 10.4, 10.6, dtl 655).
16.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on Riigikohus andnud ringkonnakohtule juhise, et seda nõuet lahendades tuleb ringkonnakohtul hinnata ka sellise kahju ilmnemise aega, mh kas hageja nõuab hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema 2014. a diagnoosiga. Kostja on tuginenud sellele, et mittevaralise kahjuna nõuab hageja hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema 2014. a diagnoosiga. Ringkonnakohtule nähtub, et hagiavalduses on hageja tuginenud asjaoludele, millest tulenevalt on hagejal tekkinud mittevaraline kahju. Nii nähtub hagiavalduse p-dest 3.75, 3.76 ja 3.78, et kutsehaigusest tulenevalt on hageja elutegevus alaliselt häiritud. Lisaks on saanud tõsiseid kahjustusi hageja käed ja õlad. Kuna tegemist on püsivate terviseprobleemiga, siis põhjustavad hagejale alaliselt valu ning segavad normaalset elutegevust, sh und, igapäevatoimetustega hakkama saamist, tekitavad ebakindlust tuleviku osas ja piiravad eneseteostust. Hagejal on tekkinud raskeloomulised terviseprobleemid, mis on halvendanud tema elukvaliteeti ja toimetulekut. Hageja viitas, et teda vaevavad pidevad valud. Hageja palus määrata kindlaks mittevaralise kahju hüvitise suurus kohtul (dtl 56). Ringkonnakohtu hinnangul tugineb hageja mittevaralise kahju puhul kannatustele ja valule, mis seondub 2017. a-ga. Kuigi valu ja kannatusi tundis hageja ka varem, on mõistetav, et need on koristajana töötamise järgselt ja sissetuleku kaotuse järel ajas suurenenud. Hageja on põhjendatult
11
apellatsioonimenetluses viidanud ka sellele, et töötamine koristajana süvendas hageja kutsehaigusest tingitud kaebusi (vt ekspertiisiakt, dtl 522). Lisaks kaasneb kutsehaiguse tõttu töötasu täieliku kaotusega seoses ebakindlus tuleviku suhtes. Seega leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju nõue ei ole aegunud, kuna puudutab asjaolusid, mida saab seostada 2017. a juunikuise töösuhte lõppemise ja selleaegsete ja järgnevate kannatustega.
17.Eelnevat arvestades on ringkonnakohus seega seisukohal, et hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud.
18.Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise, et kui hageja nõuded ei ole aegunud, peab ringkonnakohus kontrollima, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hinnanud varalise kahju hüvitamise nõude eelduseid ning leidnud, et töötajal on tekkinud kutsehaigus, kutsehaigusest tingitud tervisekahju on põhjuslikus seoses tööandja poolt tööohutusnormide rikkumisega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid oma otsuses TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt. Maakohus järeldas ka põhjendatult, et kostja rikkumised on õigusvastased ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist (vt maakohtu otsuse põhjenduste p-d 11–23).
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, mis puudutab kahjuhüvitise suurust ja sellelt arvestatud viivisenõuet (maakohtu otsuse p-d 26–36.3) ning ei pea vajalikuks ka neid põhjendusi täiendavalt korrata (TsMS § 654 lg 6). Kostja väide, et hageja vastutab ise temal tekkinud kahju eest, ei ole asja materjalidega kooskõlas ning on tõendamata. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puudub alus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel, kuna hageja ei ole oma terviseprobleeme varjanud ega oma tervist tahtlikult või raskelt hooletult kahjustanud.
20.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele seoses sellega, et maakohus on vääralt indekseerinud hüvitist lähtuvalt puidutöötlemise tegevusalal kehtivast brutopalga muutusest, kuigi pidanuks arvestama koristaja brutopalga muutust, märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi indekseerimist puudutav kostja väide ei sisaldu 30. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses, on kostja juba maakohtu menetluses oma 21. veebruari 2022. a menetlusdokumendis tuginenud sellele, et kui kohus ei pea indekseerimist põhjendatuks tarbijahinnaindeksi alusel, siis indekseerida tuleks võimalikku hüvitist lähtuvalt koristaja, mitte aga puidutööstuse tegevusalast (dtl 558) ning esitanud ka lisana Statistikaameti andmebaasis kajastatud muu teeninduse keskmise brutotöötasu (dtl 560). Samas nähtub ringkonnakohtule, et maakohus on vastavat väidet ka hinnanud ja järeldanud esitatud asjaolude alusel, et puidutöötlemise brutopalga muutuse kasutamine indekseerimisel ei saa tuua kaasa hageja alusetut rikastumist (dtl 663), viidates mh, et koristaja tööle üleviimise tingis asjaolu, et hageja tervis oli selleks ajaks sellisel määral halvenenud, et ei saanud töötada varasemal töökohal (abitöölisena erinevates töölõikudes), 2005. aastal kostja juurde tööle asudes oli hageja tervis selline, mis võimaldas töötada tingimusel, et talle on tagatud ohutud töötingimused ning kui kostja poolset hageja tervise kahjustamist ei oleks olnud, siis oleks hageja tõenäoliselt saanud jätkata töötamist puidutöötlemise alal ning ta oleks võinud saada ka vastavat palka. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega korda neid täiendavalt.
21.Ringkonnakohus leiab, et ka mittevaralise kahju suurust puudutavalt ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire, mis annaks alust väljamõistetud mittevaralise kahjuhüvitise suurust muuta. Kuivõrd valu ja kannatused süvenesid koristaja ametikohal töötamisega seoses ja kutsehaiguse diagnoosimise järgselt ja sissetuleku kaotuse järgselt veelgi, mh tekkis hagejal ebakindlus tuleviku suhtes ning maakohus arvestas hüvitise määramisel kõiki olulisi asjaolusid (vt maakohtu otsuse p-d 37–37.6), võib pidada mittevaralise kahju hüvitist 4300 eurot põhjendatuks. 12
22.Eeltoodut arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on hagi osalist rahuldamist arvestades tuginenud menetluskulude jaotusel TsMS § 163 lg-le 2, mis võimaldab hagi osalisel rahuldamisel sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta kulud tervikuna poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Sellest tulenevalt jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust sellist menetluskulude jaotust muuta. Seoses sellega, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ka ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg 1 p-st 2 on maakohtul õigus määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks mh määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 kohaselt, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kuivõrd maakohus pole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. TsMS § 177 lg-st 2 tulenevalt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
13
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.