Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-24-3763 25. mai 2026 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu KarS § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6), § 1432 lg 2, § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu § 1432 lg 2), § 1431 lg 2 p-de 1 ja 2 (praegu § 1432 lg 2) ja § 178 lg 11 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2025. a otsus Kannatanu B, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon - A kaitsja vandeadvokaat Madis Piirla - Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli 25. märts 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna ringkonnakohus:
Ringkonnakohtu
13.novembri
2025. a
otsus
osas,
millega
1) tühistas osaliselt Harju Maakohtu 12. juuni 2025. a otsuse ning jättis rahuldamata kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja sellega seotud viivise nõude, mõistis kannatanult välja süüdistatava kasuks õigusabikulu 1037 eurot 61 senti ning jättis kannatanul enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu ta enda kanda; 2) jättis kannatanu esindaja taotluse apellatsioonimenetluse kulu hüvitamiseks rahuldamata.
2.Jõustada tühistatud osas maakohtu otsus, millega: 1) süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 50 000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni, asendades kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumist käsitlevad maakohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega; 2) süüdistatavalt mõisteti kannatanu tsiviilhagiga seotud menetluskulu katteks välja 8252 eurot ja 25 senti, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni;
1-24-3763 3) süüdistatava valitud kaitsjale makstud tasu jäeti täielikult ta enda kanda, täiendades kohtuotsuse resolutsiooni punktiga järgmises sõnastuses: „Jätta süüdistatava A valitud kaitsjale makstud tasu täielikult tema enda kanda.“
3.Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja 1488 eurot apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
4.Muus osas jäta ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Kannatanu kassatsioon rahuldada.
6.Mõista Eesti Vabariigilt kassatsioonimenetluse kulu katteks välja kannatanu kasuks 1860 eurot ja süüdistatava kasuks 1116 eurot.
7.Avaldamisel asendada käesolevas otsuses ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuses kannatanu ja süüdistatava nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Süüdistuse kohaselt vägistas A ajavahemikul 2010. a sügisest kuni 3. maini 2012 oma kasutütart B (sündinud 3. mail 2002). Ta pani enda sõrmi ja peenise lapsele tuppe ning peenise lapsele suhu, samuti käskis tal hõõruda oma peenist, katsus ise lapse suguelundit ja hõõrus lapse suguelundi vastu oma peenist. Kannatanu oli 8- kuni 10-aastane ja seega karistusseadustiku (KarS) § 147 mõistes vanuse tõttu arusaamisvõimetu.
2.Ajavahemikul 4. maist 2012 kuni 2016. a suve keskpaigani kasutas A ära lähisuhet kannatanuga, kuritarvitas perekondlikest sidemetest lähtuvat mõjuvõimu ja usaldust ning kannatanu hirmu füüsilise vägivalla ees, et astuda sama kannatanuga oraalsesse, vaginaalsesse ja anaalsesse suguühtesse, samuti käskis ta kannatanul käega hõõruda oma peenist ja katsus ise kannatanu suguelundit.
3.Lisaks käitles A lapspornot, sealhulgas valmistas 9-aastasest kannatanust 247 video- ja pildifaili, millel last oli kujutatud pornograafilises situatsioonis. Tsiviilhagi
4.Kannatanu esitas 6. juulil 2023 tsiviilhagi, täiendades seda 8. augustil 2023 ja 17. märtsil 2025. Ta palus mõista süüdistatavalt enda kasuks välja varalise kahju hüvitise 4567 eurot 50 senti ja mittevaralise kahju hüvitise 50 000 eurot, lisaks viivise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni.
5.Kaitsja esitas kaitseaktis kannatanu nõudele aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Õigusvastane tegevus kannatanu suhtes lõppes 2016. aasta suvel, seega oleks hagi tulnud esitada hiljemalt 2019. aasta suvel. Isegi kui arvestada aegumistähtaja algust kannatanu täisealiseks saamisest, oli kannatanu nõue ikkagi hagi esitamise ajaks aegunud. Maakohtu otsus
2(10)
1-24-3763
6.Harju Maakohus tegi 12. juunil 2025 otsuse, millega tunnistas A talle esitatud süüdistuses süüdi ja karistas teda vangistusega üheksaks aastaks. Kohus rahuldas tsiviilhagi ning mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja varalise kahju hüvitise 4567 eurot 50 eurot senti ja mittevaralise kahju hüvitise 50 000 eurot, samuti viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni. Veel tegi maakohus menetluskulu hüvitamise otsustuse, sealhulgas jättis valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava enda kanda ja mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja kannatanul tsiviilhagi menetlemisega seoses tekkinud õigusabikulu 8252 eurot 25 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
7.Maakohus tuvastas, et süüdistatav väärkohtles kannatanut seksuaalselt süüdistuses kirjeldatud viisil. Kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude on süüdistatav õigeks võtnud ja nõue tuleb seetõttu rahuldada. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Kehavigastuse tekitamisega seotud kahju hüvitamise nõuete aegumisele kohalduvad TsÜS § 153 lg-d 1 ja 2, mis näevad isikukahju tekitamise korral ette kannatanu teadmisel või teadma pidamisel põhineva kolmeaastase aegumistähtaja ja maksimaalse 30-aastase objektiivse aegumistähtaja. Praeguses asjas alustati kriminaalmenetlust 12. detsembril 2022 ja kannatanu esitas tsiviilhagi 6. juulil 2023, seega tähtaegselt. Põhjendatud on määrata mittevaralise kahju hüvitiseks 50 000 eurot. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse, et süüdistatav on kannatanu kasuisa, ta väärkohtles kannatanut seksuaalselt kuue aasta jooksul alates ajast, kui kannatanu oli 8-aastane, ning kannatanu tervis sai tugevalt kahjustada. Kuritegu mõjutab kannatanut jätkuvalt. Samas ei ole süüdistatav oma tegusid kahetsenud ega tunnista kannatanu tervise kahjustamist. Apellatsioon
8.Harju Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, paludes süüdistatav õigeks mõista, samuti jätta tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata või rahuldamata nõude aegumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus
9.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. novembril 2025 maakohtu otsuse osaliselt. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis rahuldamata kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise ja sellelt arvestatava viivise nõudes. Samuti mõistis ringkonnakohus seoses tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmisega kannatanult süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasust 1037 eurot 61 senti ning jättis kannatanu õigusabikulu 8252 eurot 25 senti tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kuluna mõistis ringkonnakohus riigilt süüdistatava kasuks välja kaitsjatasu 1860 eurot ning jättis rahuldamata kannatanu taotluse esindajale makstud tasu hüvitamiseks.
10.Ringkonnakohus leidis, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on sellise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kannatanu sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada hiljemalt 2016. aasta suvel. Tulenevalt TsÜS § 165 lg-st 1 oli nõude aegumine peatunud kuni kannatanu täisealiseks saamiseni. Aegumine hakkas kulgema kannatanu 18-aastaseks saamisest 3. mail 2020 ja kolmeaastane tähtaeg möödus
3.mail 2023. Kannatanu esitas tsiviilhagi alles 6. juulil 2023. Nõude aegumist ei ole alust jätta kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel. Riigikohtu praktika kohaselt on aegumise kohaldamata jätmine hea usu põhimõttele tuginedes võimalik üksnes erandlikel asjaoludel. Käsilolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei ole. Kriminaalmenetluse alustamise ajaks 12. detsembril 2022 ei olnud kannatanu nõue aegunud ja süüdistatavale ei saa omistada seda, et kannatanu esitas tsiviilhagi pärast aegumistähtaja möödumist.
3(10)
1-24-3763
11.Ringkonnakohus muutis ühtlasi maakohtu menetluskulu hüvitamise otsustust. Selle otsuse kohaselt rahuldatakse tsiviilhagi osaliselt, s.o ainult varalise kahju nõudes. Seetõttu tuleb süüdistataval tsiviilhagi menetlemisega tekkinud õigusabikulu, mis on hinnanguliselt 2075 eurot 22 senti, jaotada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 182 lg 3 alusel süüdistatava ja kannatanu vahel võrdselt. Samuti tuleb kannatanu õigusabikulu 8252 eurot 25 senti jätta ta enda kanda, kuna tema esindaja ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid õigusabikulu tasumise kohustuse tekkimist või selle kulu kandmist.
12.Kannatanu esindaja taotluse hüvitada kannatanule apellatsioonimenetluse kulu 1488 eurot jättis ringkonnakohus rahuldamata, kuna esindaja ei esitanud ka selle kohta õigusabikulu tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kaitsja ja kannatanu. Riigikohus võttis menetlusse üksnes kannatanu kassatsiooni.
14.Kannatanu palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tema mittevaralise kahju hüvitamise ja viivise nõue jäeti rahuldamata, temalt mõisteti süüdistatava menetluskulu kattes välja 1037 eurot 61 senti ja kannatanu õigusabikulu jäeti tema enda kanda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Kannatanu sai TsÜS § 153 lg 1 tähenduses mittevaralise kahju tekkimisest aru, kui 17. mail 2023 tema esindajana menetlusse kaasatud advokaat selgitas talle tema õigusi. Enne seda ei teadnud kannatanu ja tal ei olnud võimalik aru saada, et tema kogetu ning tänaseni kestvad terviseprobleemid kujutavad endast õigusvastaselt tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamist on tal võimalik nõuda. Kannatanu esitas tsiviilhagi 6. juulil 2023 ehk TsÜS § 153 lg 1 mõttes tähtaegselt.
15.Kaitsja palub jätta kannatanu kassatsiooni rahuldamata. Süüdistatav jääb tsiviilhagi nõude aegumise vastuväite juurde ega nõustu sellega, et aegumise kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Praeguses asjas puuduvad erandlikud asjaolud, mis on vajalikud aegumise kohaldamata jätmiseks. TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algas kannatanu täisealiseks saamisel 3. mail 2020. Seega ei olnud tema nõue kriminaalmenetluse alustamise ajal aegunud. Süüdistatav ei ole kriminaalmenetluses oma õigusi kuritarvitanud ega oma käitumisega takistanud kannatanul tsiviilhagi esitamist. Seega ei saa talle omistada seda, et kannatanu esitas tsiviilhagi alles
6.juulil 2023 ehk pärast nõude aegumise tähtaja möödumist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Ringkonnakohtul ei olnud alust tühistada maakohtu otsust kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise ja tema viivisenõude rahuldamise kohta. Samuti oli põhjendatud ega vajanud muutmist maakohtu tehtud menetluskulu hüvitamise otsustus.
17.Nii maa- kui ringkonnakohus on olnud nõustumisväärselt ühel meelel, et tegemist on tervise kahjustamisest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (TsÜS § 153 lg 1), kuid mitte enam kui 30 aastat teo toimepanemisest (TsÜS § 153 lg 2).
18.Küll aga on maa- ja ringkonnakohus olnud erineval arvamusel aegumistähtaja kulgemise alguse osas. Maakohtu hinnangul hakkas aegumistähtaeg kulgema kriminaalmenetluse alustamisest
12.detsembril 2022. Seega, tsiviilhagi esitamise ajal ei olnud nõue aegunud. Ringkonnakohus on seevastu asunud seisukohale, et kannatanu nõue on aegunud, sest kannatanu sai talle tekitatud kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada hiljemalt 2016. aasta suvel ning peatumise tõttu hakkas 4(10)
1-24-3763 aegumine kulgema kannatanu täisealiseks saamisest. Kannatanu esindaja leiab kassatsioonis, et kuivõrd vähemalt osa kahjulikest tagajärgedest ilmneb aastaid hiljem, siis sai kannatanu teada varalisest ja mittevaralisest kahjust alles pärast seda, kui kriminaalmenetlus oli alustatud.
19.Kolleegium selgitab, et aegumise kulgemine algab ajast, kui õigustatud isikule on teada või pidi teada olema kahju tekkimine, tegu või sündmus, millega kahju põhjustati, ja kahju hüvitama kohustatud isik (RKTK 30.01.2013, 3-2-1-177-12, p 10 ja RKEK 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p 39). Samuti tuleb arvestada, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist üldjuhul ei arvestata ositi, v.a juhul, kui osa tervisekahjustusest saab teatavaks hiljem. Kui ettenähtav kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist (RKTK 26.06.2024, 2-20-7210/87, p 11). See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nii kahju, selle põhjustanud tegu kui ka kahju tekitaja olid või pidid olema kannatanule teada hiljemalt 2016. aasta suveks.
20.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kannatanu nõude aegumine peatus kuni tema täisealiseks saamiseni ja kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas seega kulgema 3. maist 2020. Samas on kohus eksinud, tuginedes nõude aegumise peatumise õigusliku alusena TsÜS § 165 lg-le 1. Selle sätte kohaselt peatub kannatanu nõuete ja tema vastu suunatud nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni, kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat. Sätte sõnastusest tuleneb, et alla 18-aastase isiku (TsÜS § 8 lg 2) nõuete aegumine on peatunud üksnes juhul, kui tal ei ole seaduslikku esindajat. Kannatanu seaduslik esindaja oli tema ema. Kuivõrd määrav on üksnes esindaja olemasolu fakt, ei ole TsÜS § 165 lg 1 kohaldamisel tähtsust asjaolul, millal seaduslik esindaja sai teada esindatavale kahju tekitamisest. Järelikult ei saanud kannatanu nõude aegumine sellel alusel peatuda.
21.Kannatanu nõude aegumise peatas hoopis TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni. Sätte eesmärk on eelkõige kaitsta alaealist last peresiseste nõuete puhul ning välistada nõuete aegumine olukorras, kus laps ei ole oma ea ja perekondlike sidemete tõttu võimeline vanemate vastu enda õigusi iseseisvalt teostama ja nõudeid maksma panema (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 164 komm 1; RKTK 02.12.2015, 3-2-1-141-15, p 10).
22.Kolleegium leiab, et kuigi TsÜS § 164 lg 2 kohaldub otsesõnu vanema ja tema lapse vahelistes suhetes, tuleb teatud juhtudel selle kohaldamisala analoogia korras laiendada ka lapse ja tema vanema abikaasa või elukaaslase vahelistele suhetele. See on põhjendatud olukordades, kus nimetatud isik täidab sisuliselt vanema rolli. Sellistel juhtumitel saab rääkida lähedastest perekonnasuhetest, mida muu hulgas iseloomustab lapse ja teda kasvatava isiku vaheline sotsiaalne ning enamasti ka emotsionaalne side. Kirjeldatud faktiline peresuhe on oma olemuselt võrreldav vanema ja lapse vahelise suhtega, mistõttu TsÜS § 164 lg 2 eesmärgist lähtudes tuleb ka sellises suhtes lugeda nõude aegumine peatunuks kuni lapse täisealiseks saamiseni. Selline lahendus on kooskõlas TsÜS § 164 lg 2 üldise mõttega kaitsta last olukorras, kus ta ise ei saa oma nõuet maksma panna. Samuti viiks vastupidine seisukoht laste põhjendamatu ebavõrdse kohtlemiseni sõltuvalt sellest, kas tegemist on formaalse vanema-lapse suhte või sisuliselt samaväärse faktilise peresuhtega.
23.Käsiloleval juhtumil tekitas kannatanule tervisekahju süüdistatav, kes ei olnud tema isa perekonnaseaduse § 84 mõttes, kuid oli tema ema elukaaslane ja faktiliselt kasvatas kannatanut isana ajast, mil kannatanu oli 2-3-aastane. Ka on maakohus tuvastanud, et süüdistatav ja kannatanu ema, nende kooselust sündinud kaks last ning kannatanu elasid koos ühise perekonnana ning kannatanu pidas süüdistatavat enda isaks. Seega on kannatanu kahju hüvitamise nõue suunatud isiku vastu, kellega ta oli pikaajalises ja lähedases perekonnasuhtes ning kes tema jaoks täitis vanema rolli. 5(10)
1-24-3763 Eeltoodut arvestades on TsÜS § 164 lg 2 kohaldamise eeldused praeguse juhtumi asjaolusid arvestades täidetud ning kannatanu tervisekahjustuse tekitamisest tuleneva nõude aegumine oli peatunud, kuni ta sai täisealiseks.
24.Niisiis peatus kannatanu kahju hüvitamise nõude aegumine kahju tekkimisest kuni tema täisealiseks saamiseni ja hakkas kulgema 3. mail 2020. Järelikult on ringkonnakohtul õigus, et tsiviilhagi esitamise ajaks 6. juulil 2023 oli möödunud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Süüdistatav keeldus kriminaalmenetluses kahju hüvitamisest, tuginedes TsÜS § 142 lg 1 alusel nõude aegumisele. Eeltoodu ei tähenda, et kohus pidi kannatanu nõude aegumise tõttu tingimata rahuldamata jätma.
25.VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast ega tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Nimetatud sättele saab tugineda, kui kohtuasjas kohalduvad normid ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega (RKTK 11.06.2025, 2-22-6487/73, p 13).
26.Ringkonnakohus on leidnud Riigikohtu seisukohale (vt nt RKTK 10.03.2014, 3-2-1-199-13, p 13) toetudes, et aegumise kohaldamata jätmine hea usu põhimõttele tuginevalt on õigustatud üksnes erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse kohaselt käsiloleval juhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad. Kriminaalmenetluse alustamise ajal, 12. detsembril 2022 ei olnud kannatanu nõue aegunud ja süüdistatavale ei saa omistada seda, et kannatanu esitas tsiviilhagi pärast aegumistähtaja möödumist. Sarnasel seisukohal on kaitsja, toonitades, et süüdistatav ei ole kohtumenetluses oma õigusi kuritarvitanud ega mõjutanud kannatanut viisil, mis oleks võinud tingida tsiviilhagi esitamise hilinenult.
27.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus tõlgendanud VÕS § 6 lg-t 2 liiga kitsalt. Juhtumid, mil aegumise saab jätta VÕS § 6 lg-le 2 tuginedes kohaldamata, ei piirdu üksnes nendega, mil aegumisele tuginev isik on oma õigusi kuritarvitanud või aktiivselt takistanud hagi esitamist aegumistähtaja kestel. Kuigi Riigikohus on pidanud selliseid olukordi tüüpiliseks aluseks aegumise arvestamata jätmisel (vt nt RKTK 11.06.2025, 2-22-6487/73, p 13; 03.05.2016, 3-2-1-20-16, p 33; 10.03.2014, 3-2-1-199-13, p 13), võib hea usu põhimõttest tuleneda vajadus jätta aegumine kohaldamata ka muudel juhtudel. Hea usu põhimõte välistab tuginemise nõude aegumisele kõikidel juhtudel, mil see oleks juhtumi asjaolusid arvestades õigluse põhimõttest tulenevalt ilmselgelt vastuvõetamatu. Seetõttu on kohtul õigus hinnata, kas kannatanu õigus esitada aegunud nõue kaalub erandlikel asjaoludel üles süüdistatava õiguse tugineda aegumisele. Praeguses asjas ongi see nii.
28.Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav pani kannatanu suhtes toime rasked seksuaalkuriteod, sealhulgas korduvad vägistamised. Samuti valmistas ta 247 pildi- ja videofaili, millel kannatanut kujutatakse pornograafilises situatsioonis. Seksuaalne väärkohtlemine algas, kui kannatanu oli vaid 8-aastane. See toimus järjepidavalt kuni tema 13-aastaseks saamiseni mitu korda nädalas, muutudes siis harvemaks, ning lõppes, kui kannatanu oli neliteist. Kirjeldatud kuriteo raskust ja mõju kannatanule suurendab seegi, et väärkohtleja oli tema jaoks isa, kelle kohustus oli tagada lapse heaolu ja turvatunne.
29.Kannatanu oli ka veel pärast täisealiseks saamist süüdistatava otsese mõju all. Kannatanu elas vanematekodus kuni 2022. a kevadeni ning ka pärast seda jäid koos süüdistatavaga elama kannatanu ema ja alaealised vennad. Ema koos kannatanu vendadega läks süüdistatava juurest ära 2022. a sügisel pärast seda, kui ema oli käinud kannatanuga psühhiaatri vastuvõtul, kus kannatanu rääkis süüdistatava seksuaalrünnakutest. Eelnev elukorraldus piiras kannatanu tegelikku võimalust süüdistatava mõjust vabaneda, seksuaalsest väärkohtlemisest rääkida ja oma õigusi iseseisvalt teostada. Seda enam, et kannatanu ütluste kohaselt sõltus nende pere majanduslik toimetulek kasuisast ning kasuisa ähvardas 6(10)
1-24-3763 teda, et kui ta kellelegi juhtunust kõneleb, siis peavad tema, ema ja vennad kolima kuuse alla ning kannatanu on selles süüdi. Seega ei olnud kannatanu veel ka vahetult pärast 18-aastaseks saamist piisavalt vaba otsustama, kas esitada süüdistatava vastu kahju hüvitamise nõue.
30.Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud asjaoludel kahju tekitaja enda mõju tõttu ja olukorras, kus kannatanu hilines tsiviilhagi esitamisega üksnes paar kuud, on kahju tekitaja aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kannatanu huvi esitada kahju hüvitamise nõue kaalub selgelt üles süüdistatava õiguse tugineda aegumisele. Ka ei saanud kannatanu poolt kahju hüvitamise nõude esitamine olla süüdistatavale üllatuslik. Süüdistatav pidi hiljemalt kriminaalmenetluse alustamisest 12. detsembril 2022 arvestama võimalusega, et kannatanu võib esitada tema vastu tsiviilhagi. Seetõttu tuleb praegusel juhul jätta nõude aegumine hea usu põhimõttest lähtudes kohaldamata, mistõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et süüdistatav peab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi kannatanule kahju hüvitama.
31.Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire leiab kolleegium, et kehtiv nõude aegumise regulatsioon ei taga alati noorema kui 18-aastase kannatanu piisavalt tõhusat võimalust esitada kahju hüvitamise nõue õigel ajal. Kui õigustatud isik on alaealine, oleks TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud nõuete puhul põhjendatud ja õiglane näha vähemalt osal juhtudel ette pikem aegumistähtaeg. Kannatanu ei pruugi ka 18-aastaselt olla suuteline mõistma talle tekitatud kahju täielikku ulatust ega oma õigusi tõhusalt teostama. Selline olukord on iseäranis ilmne juhtudel, mil kahju hüvitamise kohustus on kannatanu vanemal. Lapse sõltuvus vanematest ei lõpe täisealiseks saamisega, eriti kui laps elab jätkuvalt koos vanematega või sõltub neist majanduslikult. Lisaks võiks seadusandja kaaluda TsÜS § 164 laiendamist õigusselguse huvides ka faktilistele peresuhetele – lapse suhetele oma vanema abikaasa või kooselupartneriga. Soovitatavad muudatused looksid kannatanule oma nõuete esitamiseks tõhusama võimaluse ja kindlustaksid tema huvide parema kaitse.
32.Kolleegium hindab veatuks ka maakohtu otsustuse hüvitada kannatanule mittevaraline kahju tema küsitud summas 50 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5, KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega (RKKK 11.11.2021, 1-20-3535/66, p 18; RKTK 23.03.2023, 2-21-5449/19, p 15). Maakohus ei ole teinud ühtegi kaalutlusviga, mis võiks anda aluse hüvitist vähendada. Kohus ei ole eksinud mittevaralise kahju hüvitise suuruse seisukohalt oluliste faktide tuvastamisel ega hälbinud kohtupraktikast (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p-d 29–35 koos viidetega). Praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei ole 50 000-eurone hüvitis VÕS § 134 lg 2 tähenduses ebamõistlikult suur rahasumma.
33.Kannatanu on põhjendanud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet sellega, et süüdistuses kirjeldatud tegu on kaasa toonud pöördumatud muutused tema elukvaliteedis. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatava tegudel on olnud kannatanu vaimsele tervisele ja edasisele elule rasked püsivad tagajärjed. Kannatanu põhjendusi arvestades on maakohus võtnud mittevaralise kahju hüvitist määrates asjakohaselt arvesse süüdistatava tegude raskust, rohkust ja pikaajalisust, kannatanu vanust nende tegude ajal ning seda, et toimepanija oli kannatanu jaoks lapsevanem. Maakohus on õigesti keskendunud ka väärkohtlemisega kannatanule tekitatud ulatuslikele psüühilistele ja füüsilistele üleelamistele, tema vaimse tervise kahjustamisele ning sellele, et kannatanu tegeleb kuriteo tagajärgedega tänaseni. Samas ei ole kohus jätnud tähelepanuta varasemas kohtupraktikas määratud hüvitisi ja on põhjendanud, miks on praegusel juhul õigustatud suurema summa väljamõistmine.
34.Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus on jätnud kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ja jõustada maakohtu otsus kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta summas 50 000 eurot.
7(10)
1-24-3763
35.Kannatanu on nõudnud tsiviilhagis mittevaralise kahju hüvitiselt ka viivist hagi esitamisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus on toiminud viivisenõuet rahuldades õigesti, kuid arvestanud viivist vääralt alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigikohtu järjekindla praktika järgi loetakse olukorras, kus süüdistatav või tsiviilkostja saab mittevaralise kahju hüvitamise nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, viivisearvestuse algusajaks üldjuhul hagi esitamise aeg (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835/33, p 52, vt ka RKTK 13.11.2017, 2-14-62732/124, p 23). Samas ei ole maakohtu määratud viivise arvestamise algusaega vaidlustatud, mistõttu puudub kolleegiumil menetluslik pädevus seda muuta ning maakohtu otsus tuleb jõustada selleski osas.
36.Kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise ka enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu osas.
37.Tühistades maakohtu otsustuse kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamise kohta, mõistis ringkonnakohus KrMS § 182 lg 3 alusel kannatanult välja 1037 eurot ja 61 senti süüdistataval tsiviilhagi menetlemise tõttu tekkinud õigusabikulu katteks. Kuivõrd Riigikohus jõustab maakohtu otsuse mittevaralise kahju hüvitise ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise kohta, tuleb tühistada ka ringkonnakohtu otsustus tsiviilhagiga seotud menetluskulu jaotamise kohta. Süüdistatava õigusabikulu kohtueelses ja maakohtu menetluses jääb täielikult ta enda kanda, nagu maakohus on ette näinud. Kuna osutatud seisukoht kajastub ainult maakohtu otsuse põhjendavas osas, tuleb sellega täiendada ka resolutsiooni.
38.Kolleegium selgitab, et käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvestades oleks kannatanult õigusabikulu väljamõistmine isiku kasuks, kes on teda alaealisena korduvalt ja pika aja vältel seksuaalselt kuritarvitanud, kannatanu suhtes ka äärmiselt ebaõiglane. Sellises olukorras tulnuks ringkonnakohtul ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise korral kohaldada KrMS § 182 lg-t 4 ja jätta süüdistataval tsiviilhagi menetlemise tõttu tekkinud kulu täielikult tema enda kanda.
39.Kannatanu apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu on ringkonnakohus samuti jätnud kannatanu enda kanda, tuginedes Riigikohtu varasemale seisukohale, et menetluskulu taotlusele tuleb lisada õigusabikulu tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavad dokumendid. Ringkonnakohus on leidnud, et ilma kuludokumentideta ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas esindatavale on menetluskulu tekkinud.
40.Riigikohus muutis 15. mai 2026. a otsusega nr 1-23-5392/110 oma varasemat seisukohta ja leidis, et kaitsja- või esindajatasu hüvitamine ei eelda alati seda, et taotlusele oleksid lisatud õigusabikulu kandmist või selle tasumise kohustuse tekkimist kajastavad dokumendid (vt viidatud otsuse p 63). Ka praeguses asjas puudub vaatamata kuludokumentide puudumisele alus kahelda kannatanu õigusabikulu olemasolus ja suuruses. Seetõttu tühistab kolleegium selleski osas ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsustuse mõista KrMS § 182 lg 2 alusel süüdistatavalt kannatanu kasuks välja tsiviilhagiga seotud menetluskulu 8252 eurot ja 25 senti ning sellelt summalt arvestatav viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
41.Viidates kuludokumentide puudumisele, on ringkonnakohus jätnud rahuldamata ka kannatanu taotluse hüvitada talle valitud esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu. Eelmises punktis märgituga analoogilisel põhjusel tuleb kannatanule hüvitada seegi kulu. Kuna käesoleva otsuse kohaselt pidanuks ringkonnakohus tegema KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, s.o muutma maakohtu põhjendusi mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumise kohta, tuleb kannatanu menetluskulu 1488 eurot KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitada riigil. Kannatanu viivisenõue tema apellatsioonimenetluse kulult tuleb jätta rahuldamata, kuna KrMS § 185 alusel välja mõistetavalt hüvitiselt viivise arvestamist seadus ette ei näe (viidatud 1-23-5392/110, p 68). 8(10)
1-24-3763
42.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5 ning § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2025. a otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt Harju Maakohtu 12. juuni 2025. a otsuse ning jättis rahuldamata kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja sellega seotud viivisenõude ning muutis maakohtu menetluskulu otsustust. Tühistatud osas jõustab kolleegium maakohtu otsuse, kuid asendab kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumist käsitlevad kohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Samuti täiendab kolleegium kohtuotsuse resolutiivosa punktiga, mille kohaselt jääb süüdistataval enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu tema enda kanda. Veel muudab kolleegium osaliselt ringkonnakohtu tehtud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise otsustust. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada.
43.Kassatsioonimenetluse kuluna palub kannatanu mõista süüdistatavalt tema kasuks välja valitud esindaja tasu 1860 eurot (sh käibemaks) ja viivise kassatsioonimenetluse kulu hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hüvitise põhisumma KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlik ja taotlus tuleb rahuldada. Kuna kannatanu kulu tekkis tema enda kassatsiooni menetlemise tõttu, tuleb menetluskulu hüvitis KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt, mitte süüdistatavalt. Rahuldamata jääb kannatanu taotlus mõista tema kasuks välja viivis kõnealuselt menetluskulult, sest ka KrMS § 186 alusel välja mõistetavalt hüvitiselt viivise arvestamist seadus ette ei näe (viidatud 1-23-5392/110, p 73).
44.Kaitsja palub hüvitada süüdistatavale valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses kannatanu kassatsioonile vastamise eest makstud 1116 eurot (sh käibemaks). Kolleegium hindab ka selle tasu mõistlikuks ja KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb see hüvitada riigil.
45.KrMS § 4081 lg 1 kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et avaldatud kohtulahendis avalikustatakse süüdistatava nimi ja isikukood, isikukoodi puudumise korral sünniaeg. Erand sellest reeglist kehtib seaduse kohaselt vaid osade alaealiste süüdistatavate puhul.
46.Selles kohtuasjas muudaks süüdistatava nime avalikustamine suhteliselt lihtsaks ka kannatanu isiku kindlakstegemise. Eriti süüdistatava kuritegude iseloomu arvestades on kannatanul aga põhjendatud huvi selle vastu, et tema isik ei saaks avalikuks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL art 21 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et pädevad asutused saavad kriminaalmenetluse ajal võtta asjakohaseid meetmeid kuriteoohvri ja tema pereliikmete eraelu ja kujutiste kaitseks. Lisaks tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused saavad võtta kõik meetmed selleks, et vältida sellise teabe avalikku levitamist, mis võib põhjustada lapsohvri isiku kindlakstegemise.
47.Menetletavas kriminaalasjas viiks KrMS § 4081 lg 2 kohaldamine tulemuseni, mis oleks direktiivi osutatud sättega vastuolus. Lähtudes Euroopa Liidu õiguse esimuse põhimõttest (RKÜK 15.03.2022, 5-19-29/38, p 41), jätab kolleegium KrMS § 4081 lg 2 esimese lause kohaldamata ega avalikusta enda otsuse avaldatavas tekstis süüdistatava nime, vaid asendab selle tähemärgiga (vt ka RKKK 14.03.2013, 3-1-2-3-13). Vältimaks kannatanu isiku tuvastatavust maa- ja ringkonnakohtu otsuse abil, tuleb süüdistatava nimi asendada tähemärgiga ka nende otsuste avaldatavas tekstis, ehkki kohtud määrasid KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustamisele ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiivosa. Kolleegium leiab, et Riigikohtu käesoleva otsuse põhiosa avaldamine on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise ja õiguse edasiarendamise seisukohalt ja seda ei saa jätta KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustamata.
48.KrMS § 4081 lg 2 kolmanda lause alusel tuleb tähemärgiga asendada ka kannatanu nimi.
9(10)
1-24-3763
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.