1.M.S. (hageja) esitas 18. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi OÜ Combiwood (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise ning viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 10. märtsist 2003 kuni 1. juunini 2017 kostja ja tema õiguseellase puidutööstuses erinevatel töökohtadel. Hageja tegi peamiselt liinitööd, mis oli seotud ühetaoliste liigutuste, sundasendite ja raskuste tõstmisega. Kostja ütles hagejale alates 1. juunist 2017 töölepingu erakorraliselt üles hageja tervise tõttu (töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 1). Enne töösuhte lõppemist töötas hageja kostja juures koristajana, mis eeldas samuti ühetaoliste liigutuste tegemist ja sundasendis töötamist.
2-20-7210 Töötervishoiuarsti 22. mai 2017. a teatisest nähtuvalt diagnoositi hagejal kutsehaigus, mis kujunes välja alates 1. juulist 2001 kuni 1. juunini 2017 erinevates puidutööstustes töötamise ajal. Hageja töötas sellest ajast 10,54% likvideeritud tööandja juures ning 89,46% kostja ja tema õiguseellase juures. Kutsehaigusena diagnoositi hagejal ülekoormushaigus, millest tulenevalt on tal erinevad vaevused. Kostja rikkus töötervishoiualaseid kohustusi, mis soodustas kutsehaiguse väljakujunemist ja kahju tekkimist. Seetõttu peab kostja hüvitama hagejale enne kahju tekkimist saadud keskmise sissetuleku alusel arvutatud saamata jäänud tulu ja indekseerima seda igal aastal puidutöötlemise tegevusala keskmise töötasu muutuse järgi. Hageja keskmine töötasu enne kutsehaigestumist oli 831 eurot 41 senti kuus, mille alusel maksab temale likvideeritud tööandja asemel tervisekahju hüvitist ka Sotsiaalkindlustusamet. Kuna hagejal on kutsehaiguse tõttu püsiv tervisekahjustus, mis põhjustab valu ja elukvaliteedi languse, peab kostja maksma hagejale ka õiglase mittevaralise kahju hüvitise. Kostja peab hüvitama hagejale ajavahemikus 20. juuni 2017 kuni 30. aprill 2020 saamata jäänud tulu 14 204 eurot 52 senti ning maksma alates 1. maist 2020 iga kuu hüvitist 454 eurot 17 senti, mida tuleb üks kord aastas indekseerida puidutööstuse valdkonna palgamuutuse alusel, ja viiviseid nendelt hüvitistelt. Lisaks peab kostja maksma hagejale õiglase mittevaralise kahju hüvitise.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud, sest hagejale tekkis kahju juba augustis 2014, mil ta viidi liinitöölt üle koristaja tööle ning tema töötasu vähenes. Lisaks ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud või on alust hüvitist vähendada hageja enda käitumise tõttu. Samuti ei ole alust indekseerida hagejale väljamõistetavat hüvitist puidutöötlemise tegevusala palgamuutusega, sest hageja töötas kostja juures kolm viimast aastat koristajana. Ei ole tõendatud, et hageja teeniks üldhaigestumist arvestades puidutööstuse keskmist töötasu.
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud saamata jäänud tulu ajavahemiku 20. juuni 2017 kuni 31. juuni 2022 eest 15 084 eurot 44 senti ja alates 1. juulist 2019 igakuise hüvitise 295 eurot 42 senti, viivise saamata jäänud tulu hüvitistelt ning mittevaralise kahju hüvitise 4300 eurot. Maakohus määras kindlaks hagejale iga kuu makstava hüvitise suuruse arvutamise metoodika ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on diagnoositud 1. juulist 2001 kuni
1.juunini 2017 väljakujunenud kutsehaigus ülekoormushaigus, hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus on 50%, kostja juures töötatud osakaal kutsehaiguse väljakujunemise perioodist on 89,46%, hageja keskmine töötasu enne kahju tekkimist oli 831 eurot 41 senti kuus, hageja ja kostja töösuhe lõppes 1. juulil 2017 ning pärast seda ei ole hageja töötasu saanud. Hagi ei ole aegunud, kuna hageja nõuab, et hüvitataks kahju, mis on tekkinud võimetusest teenida kutsehaiguse tõttu sissetulekut alates 1. juunist 2017. Hageja ei nõua selle kahju hüvitamist, mis tekkis enne kutsehaigestumist tema 1. augustil 2014 teisele töökohale üleviimisest. Kostja ei ole esitanud ühtegi arvutust või tõendit, millest nähtuks, et hagejal tekkis 2014. a-l kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Samuti ei olnud hagejal 2014. a-l diagnoositud kutsehaigust ega määratud selle kujunemise perioodi ja põhjusi. Järelikult ei saanud hageja 2014. a-l teada, et tal võidakse tulevikus diagnoosida kutsehaigus. Samuti ei saanud ta enne 25. maid 2017 teada seda, milliste tööandjate juures on tema kutsehaigus välja kujunenud ja kas selline tööandja on ka kostja. Kuna hagis nõutav kahju hakkas tekkima alates 1. juunist 2017, tuleb aegumise kulgemist lugeda sellest ajast. Hagi esitamise ajaks ei olnud hageja nõude aegumistähtaeg möödunud. Eeltoodut ei lükka ümber kostja kohtuistungil viidatud dokumendid, mille kohaselt väljendusid hagejal kutsehaigusena diagnoositud terviseprobleemid juba alates 2014. a-st ning erinevad sundasenditega seotud vaevused alates 2011. a-st. Sellest, et hageja pidi juba 2014. a-l teadma oma terviseprobleeme ja sundasendites 2(5)
2-20-7210 töötamist, ei saa järeldada, et tema kutsehaigusega põhjustatud kahju (sissetuleku täielik kaotus) hüvitamise nõue sai hakata aeguma mitu aastat enne kutsehaiguse diagnoosimist, kutsehaiguse põhjustanud tööandjate kindlakstegemist ning sissetuleku täielikku kaotamist. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. On tõendatud, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus ja ta kaotas 1. juunist 2017 sissetuleku, kostja rikkus töösuhte ajal töötervishoiu nõudeid ja see on põhjuslikus seoses hageja kahjuga ning kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Hageja varalise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt, sest hageja on alates augustist 2017 saanud töövõimetoetust, mis on varasemast töövõimetuspensionist suurem. Seega saab lähtuda praegusest töövõimetoetusest ning sellest, et selle maksmisel on arvestatud asjaoluga, et hagejal on lisaks töövõimetusele üldhaigestumisest 50% töövõimetus kutsehaigestumisest. Hagejale makstava kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb tema indekseeritud kuutasust arvutada hüvitise baasmäär hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määra järgi (hetkel 50%), millest arvata maha 50% igakuisest töövõimetoetusest ning saadu korrutada kostja osavastutuse ulatusega. Kuigi hageja töötas viimased kolm aastat kostja juures koristajana, tuleb tema keskmist töötasu 831 eurot 44 senti indekseerida puidutöötlemise tegevusala palgamuutusega. Seega on enne kohtuotsuse tegemist sissenõutavaks muutunud hüvitis kokku 15 084 eurot 44 senti. Sellele lisandub alates
1.juulist 2022 sama arvutuse järgi saadud igakuine hüvitis, mis on praegu 295 eurot 42 senti. Eeltoodule lisandub viivis. Mittevaralise kahju hüvitisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 4300 eurot. Selle hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada nii hageja kestvaid vaevusi ja elukvaliteedi langust, kostja käitumist kui ka seda, et hageja töötas puhkepauside ajal ja tema töövõimetuse teket mõjutas varasem üldhaigestumine.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada otsuse hagi rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on aegunud, kuna kahju tekkis juba 1. augustil 2014, mil hageja viidi üle teisele tööle, kus tema töötasu oli ca 300 euro võrra väiksem.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas aegumise sätteid õigesti. Ei ole tõendatud, et hagejal tuvastati tervisekahjustus kutsehaigusena 2014. a-l ning hageja pidi alates sellest ajast teadma kahju tekitanud isikust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. novembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt aegus hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi 1. augustil 2017 ning TsÜS § 144 alusel on aegunud ka viivisenõue. Hageja teadis
1.augustil 2014 teisele tööle asudes, et kostja juures töötamine on kahjustanud tema tervist. Hageja asus teisele tööle samade diagnooside tõttu, mille alusel tuvastati tal 2017. a-l kutsehaigus, ning ta teadis juba 2014 kevadel tööga seotud haigestumisest ja arstide soovitustest mitte teha olemasolevat füüsilist tööd. Hageja sai ka kahjust teada 1. augustil 2014, mil ta asus tööle väiksema töötasuga töökohal. Kostja väitis maakohtu 6. juuni 2022. a istungil, et enne 1. augustil 2014 koristaja ametikohale üleviimist oli hageja töötasu 1000 eurot ning koristajana 700 eurot. Hageja möönis, et tema töötasu vähenes 300 euro võrra, kui ta viidi üle tööle koristajana. Töötasu vähenemine 30% on piisav selleks, et hageja pidi aru saama, et talle on tekkinud kahju. Hageja teadis, et töötasu vähenes tööga seotud haigestumise tõttu. 3(5)
2-20-7210
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 153 lg-t 1 ja leidis seetõttu ekslikult, et hageja nõue on aegunud. TsÜS § 153 lg 1 järgi ei alga aegumistähtaeg enne kahju tekitanud isikust teadasaamist. Hageja sai kahju tekitanud isikutest teada 22. mail 2017 kutsehaiguse diagnoosimisel. Ringkonnakohus jättis arvestamata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 23 lg-ga 5, mille kohaselt ei olnud hageja pädev olulisi asjaolusid ise hindama. Lisaks leidis ringkonnakohus ilma ühelegi tõendile viitamata, et 1. augustil 2014 vähenes hageja töötasu 300 euro võrra. Hageja ei ole seda omaks võtnud. Ringkonnakohus jättis hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähelepanuta.
8.Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõuded on TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud. Kuna hagejal tuvastati juba 2014. a-l töö iseloomu tõttu tekkinud sama tervisekahjustus, mis nimetati 2017. a-l ümber kutsehaiguseks, on ilmne, et ta teadis juba 2014. a-l, et tervisekahjustus oli tingitud tema tööst. Kuna pooled vaidlevad tervisekahjust tuleneva kahju tekkimisest teadasaamise, mitte kutsehaiguse tuvastamise aja üle, ei kohaldu asjas TTOS § 23. Lisaks ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Hageja esitas kostja vastu kutsehaiguse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, sest kahju tekkis hagejal juba 2014. a-l, mil tema töötasu vähenes. Maakohus leidis, et hagi ei ole TsÜS § 153 lg 1 järgi aegunud, kuna hageja nõuab alates 1. juunist 2017 tekkinud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus asus maakohtu otsust tühistades seisukohale, et hageja nõue on aegunud, sest ta sai tervisekahjust ja selle põhjustajast teada juba 2014. a-l. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arusaamaga.
11.TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Säte hõlmab nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb TsÜS § 153 lg 1 järgi õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328/28, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on kolleegium avaldanud seisukohta, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb arvestada kahju ühtsuse printsiipi, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja 4(5)
2-20-7210 hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (vt nt RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081/178, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas.
12.Hageja nõuab kostjalt alates 1. juunist 2017 tekkinud varalise kahju hüvitamist, tuginedes sellele, et kostja põhjustatud kutsehaiguse tõttu jäi hageja alates 1. juunist 2017 ilma temale alates 1. augustist 2014 makstud töötasust. Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt diagnoositi hagejal 2014. a-l kostja juures töötamise ajal tervisekahjustused, mille alusel diagnoosis töötervishoiuarst temal 2017. a-l ka kutsehaiguse, ning alates 1. augustist 2014 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 1. juunil 2017 hageja tervise tõttu tegi hageja tööd, mille eest maksti varasemast väiksemat töötasu. Kolleegium lähtub TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 alusel eeltoodud asjaoludest. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja alates 1. juunist 2017 tekkinud hüvitisnõue hakkas aeguma 2014. a-l, mil tema töötasu vähenes. Alates 1. augustist 2014 tekkis hagejal kahju töötasu vähenemise ulatuses. Seega hakkas sellest ajast aeguma üksnes nimetatud kahju, sh kahju ühtsuse printsiipi arvestades kogu tulevikus korduva kahju osas. Kuna hageja kaotas töötasu täielikult alles 1. juunil 2017, ei olnud tal selles ulatuses enne 1. juunit 2017 kahju tekkinud. Hageja praegu nõutav kahju ei ole käsitatav 1. augustil 2014 tekkinud kahju tulevikus tekkinud osana, kuivõrd hageja ei oleks saanud selle hüvitamist nõuda alates 1. augustist 2014. Eelnevast tulenevalt saab hageja varalise kahju hüvitamise nõue olla aegunud osas, milles hageja nõue sisaldab 2014. a-l tekkinud kahju, s.o enne 1. augustit 2014 ja alates sellest ajast makstud töötasu vahet.
13.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus on menetlusõiguse norme rikkudes tuvastanud alates 1. augustist 2014 hageja töötasu vähenemise 300 euro võrra, märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei lugenud seda asjaolu tõendatuks hageja omaksvõtu alusel TsMS § 231 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja möönnud, et tema töötasu vähenes 300 euro võrra, kui ta viidi üle tööle koristajana (vt ka II kd, tl 143 jj, protokolli lk-d 3-4 ja 12-14).
14.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht hageja nõuete aegumise kohta. Varalise kahju hüvitamise nõude aegumise vastuväite lahendamiseks peab ringkonnakohus mh kontrollima, kas hagi sisaldab nõuet, mille aluseks olev kahju tekkis juba
1.augustil 2014. Selleks tuleb mh tuvastada hageja töötasu 2014. a-l vähenemise ulatus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet lahendades tuleb ringkonnakohtul hinnata ka sellise kahju ilmnemise aega, mh kas hageja nõuab hüvitist valu ja kannatuste eest, mille avaldumine oli seotud tema 2014. a diagnoosiga. Kui hageja nõuded ei ole aegunud, peab ringkonnakohus kontrollima, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.
15.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.