Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y OÜ kanda. XX-l ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-17-1049 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 29. septembril 2016 töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista Y OÜ-lt (endised ärinimed Osaühing Y ja Osaühing Y, kostja) enda kasuks välja saamata töötasu 2802 eurot, puhkusehüvitise ja tööandja rikkumisest tingitud töölepingu ülesütlemise hüvitise. Töövaidluskomisjon rahuldas 30. novembri 2016. a otsusega avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2802 eurot aja eest, mil kostja jättis hageja tööga kindlustamata (1. detsembrist 2015 kuni 1. märtsini 2016). Puhkusehüvitisenõude jättis töövaidluskomisjon aegumise tõttu rahuldamata ja töölepingu ülesütlemise hüvitise osas lõpetas menetluse. Kostja esitas 20. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule taotluse vaadata hageja nõuded läbi hagimenetluse korras.
2.Hageja esitas 22. veebruaril 2017 Harju Maakohtule hagi ja 20. märtsil 2017 hagi täpsustuse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja töötasu 2802 eurot. Muude nõuete läbivaatamist hageja ei soovinud. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures autojuhina. Pooled sõlmisid 20. mail 2015 töölepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale iga sõidutunni eest 4,64 eurot, ootetunni eest 1,78 eurot ja lisatasu veovahendi remondi eest 8 eurot tunnis. Kostja eest maksid hagejale palka erinevad äriühingud ja hagejale ei olnud selge, kelle heaks ta töötab. Hageja ütles 10. märtsil 2016 töölepingu erakorraliselt üles, sest kostja viivitas palga, puhkusetasu ja päevaraha maksmisega ega andnud tööd. Kuna hagejale maksid palka erinevad äriühingud ja hagejal ei ole oma tööaja arvestust ega teisi andmeid palga arvutamiseks, tuleb hageja keskmine töötasu arvutada Statistikaameti andmete alusel, millest nähtub, et rahvusvaheliste veoste autojuhi keskmine töötasu suurus oli 2014. aastal 934 eurot. Arvestades seda, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga ajavahemikul
1.detsembrist 2015 kuni 1. märtsini 2016, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2802 eurot (934 eurot * 3 kuud). Tähtsust ei ole kostja vastuväitel, mille kohaselt töötas hageja teiste tööandjate juures. Isik võib töötada mitme tööandja juures.
2-17-1049 Hageja nõue ei ole aegunud, sest töötasu nõudele ei kohaldu individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue aegunud, sest sellele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulist aegumistähtaega. Juhul kui nõue ei ole aegunud, ei ole hagejal õigust saada töötasu. Hageja täitis kostja juures tööülesandeid lühiajaliselt ja oli töötajate registri kohaselt kostja juures tööl 20. aprillist kuni
10.detsembrini 2015. Selle aja eest on kostja maksnud hagejale töötasu. Kostja ei ole hagejaga tõendina esitatud töölepingut sõlminud, sest selle allkirjastas isik, kellel polnud kostja volitust. Kostja ei tea, milliste kokkulepete alusel ja mille eest maksid kolmandad isikud hagejale raha. Viimane tööpäev, mil hageja täitis kostja korraldusel tööülesandeid, oli 16. november 2015. Pärast seda hageja tööle ei ilmunud ja tööandjaga ühendust ei võtnud. Kostja osutas oma veokitega transporditeenust lepingupartnerile A AS ning teenuse maht vähenes 2015. a detsembris, sest hageja ja veel üks töötaja ei ilmunud tööle. Jättes tööle ilmumata lõpetas hageja kostjaga ühepoolselt töölepingu. Alates 1. detsembrist 2015 töötas hageja teise tööandja juures ega oleks saanud täita kostja juures tööülesandeid. Arvestades raskeveokite juhtidele kehtestatud töö- ja puhkeaja nõudeid (45 töötundi nädalas ja 8 sõidutundi tööpäevas), ei oleks hageja saanud töötada mitme tööandja juures korraga. Eeldades, et hagejal oli vaidlusalusel ajavahemikul kostjaga kehtiv töösuhe, tuleb töötasu suurus määrata lepingus märgitud ootetunni tasumäära järgi (1,78 eurot tunnis (bruto)), mitte Statistikaameti andmete alusel. Kui lepingujärgne tasumäär on väiksem seaduses sätestatud palga alammäärast, peab tööandja kindlustama vähemalt alammäära suuruse töötasu, s.o vaidlusalusel ajavahemikul kokku 1250 eurot (bruto). Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 26. mai 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 2802 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 325 eurot. Maakohus jättis 26. aprilli 2017. a määrusega rahuldamata kostja taotluse nõuda Maksu- ja Tolliametilt töötajate registri väljavõte hageja töötamise kohta vaidlusalusel ajavahemikul, leides, et neil andmetel ei ole asjas tähtsust. Kohtuotsuses jättis maakohus rahuldamata ka kostja vastuväite nimetatud määrusele.
4.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et hageja nõue on aegunud. Hageja nõuab kostjalt töötasu maksmist 1. detsembrist 2015 kuni 1. märtsini 2016. ITVS § 6 lg 3 järgi on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Poolte vahel 20. mail 2015 sõlmitud töölepingu p 4.2 järgi pidi tööandja tasuma töötajale palka kord kuus 10–15 kuupäeval. Seega muutus hageja töötasu nõue sissenõutavaks tööga kindlustamata
2-17-1049 kuule järgnenud kuu 16. kuupäeval. Hageja pöördus oma nõudega TVK poole 29. septembril 2016. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
4.2.Hageja esitatud 20. mail 2015 sõlmitud töölepinguga on tõendatud, et pooled sõlmisid tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle autojuhina. Hageja tugineb oma nõudes tema ja kostja vahel sõlmitud töölepingule ja hagejal on õigus nõuda tööandjalt (kostjalt) töötasu maksmist. Tähtsust ei ole sellel, et hagejal on raske määrata kes oli tema tööandjaks, sest mitmed äriühingud maksid hagejale töötasu. Isegi juhul, kui kolmas isik tasus hagejale mingil perioodil töötasu kostja eest, ei saa sellest järeldada, et kolmas isik oli kostja tööandjaks. Pooled ei ole väitnud ega tõendanud, et pooled leppisid kokku, et töötasu maksmise kohustuse peab täitma kostja isiklikult. Seega võis kostja kohustust maksta hagejale töötasu täita ka kolmas isik võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 1 alusel. Hageja esitatud pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ka kolmas isik ei ole tasunud hagejale töötasu kostja eest vaidlusalusel perioodil. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt töötasu maksmist tööga kindlustamata aja eest. Kostja väide, et ta ei ole hagejaga töölepingut sõlminud on ebausaldusväärne. Kostja väidab
5.aprilli 2017 menetlusdokumendis, et ta ei ole sõlminud hagejaga 20. mail 2015 töölepingut ja samas dokumendis ning 8. mai 2017 menetlusdokumendis märgib kostja, et hageja töötas kostja juures autojuhina ja täitis kostja juures tööülesandeid kaugsõiduautojuhina. Seega on kostja väited vastuolulised.
4.3.Töösuhe ei lõppenud 2015. a lõpus. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja viimane tööpäev oli 16. novembril 2015 ja pärast märgitud kuupäeva ei ole hageja tööle ilmunud. Isegi kui eeldada kostja väite õigsust, ei kaasnenud sellega töösuhte lõppemist. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta lõpetas hagejaga töölepingu. Töölepingu seaduse (TLS) § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ning vorminõuet rikkuv või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine, sh ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega. Kuigi TVK kogus andmeid töötajate registrist, millest nähtub, et hageja töötamine kostja juures lõppes 10. detsembril 2015, ei saa töötajate registri kandega lugeda poolte töösuhet lõppenuks. Kanne töötajate registris ei tõenda töösuhte lõppemist 10. detsembril 2015, sest maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole kandel õiguslikku tähendust kolmandatele isikutele ja see ei mõjuta võlaõiguslikke suhteid. Seetõttu ei saa kanne lõpetada ka automaatselt töösuhet.
4.4.Hageja väidab, et 10. märtsi 2016. a töölepingu ülesütlemisteatisega ütles ta töölepingu erakorraliselt üles alates 1. märtsist 2016. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks 10. märtsi 2016. a töölepingu erakorralise ülesütlemise teatise, milles hageja avaldab, et ta lõpetab töölepingu TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel alates 1. märtsist 2016. Kuna töölepingu seadus ei näe ette võimalust öelda tööleping üles tagasiulatuvalt ja kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine (Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Hageja ei ole tõendanud, et tema 1. märtsi 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on kostjale kätte toimetatud. Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-14, p 13). Hageja esitas kirjaümbriku, millega ta edastas oma 1. märtsi 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse kostjale. Ümbriku peal on märge „tagastatud hoiuaja möödudes“, millest
2-17-1049 järeldub, et hageja 10. märtsi 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus ei ole kostjani jõudnud ja tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. Hageja 10. märtsil 2016 töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine või alternatiivselt ei ole töölepingu ülesütlemise avaldust tehtud. Seega ei ole TLS § 107 lg 1 järgi tööleping lõppenud. Kuna kumbki pool ei ole taotlenud töölepingu lõpetamist, ei saa kohus ka omal algatusel TLS § 107 lg 2 alusel töölepingut lõpetada. See ei takista hagejal nõuda kostjalt töötasu maksmist tööga kindlustamata aja eest.
4.5.Hageja nõue tuleb TLS § 35 alusel rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja
1.detsembrist 2015 kuni 1. märtsini 2016 saamata töötasu 2802 eurot. Riigikohus on sedastanud, et töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1117-11, p 19). Asjas ei oma tähtsust kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et ta on pöördunud kostja poole tööülesannete saamiseks. Asjasse ei puutu kostja väited, et hageja ei oleks saanud ilmuda tööülesandeid täitma, sest alates 1. detsembrist 2015 töötas viimane teise tööandja juures. Töölepingu seadus ei keela töötajal olla samal ajal töösuhetes mitme tööandjaga. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et hageja ei saanud täita kostja juures tööülesandeid autojuhile ettenähtud kohustuslike töö- ja puhkeaja nõuete tõttu isegi juhul, kui kostja oleks hagejale tööülesandeid andnud. Kostja kohustuseks on tõendada, et tal oleks olnud hagejale tööd anda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, kui viimane oleks tööle tulnud. Kostja ei ole seda tõendanud. Kostja esitas raamatupidamisandmed müügiarvete vormistamise kohta ajavahemikul september kuni detsember 2015. 2015. a detsembri kohta esitatud andmetest nähtub, et märgitud kuul vormistas kostja 2015. a novembri müügiarved. Sellele viitab 2015. a detsembris vormistatud müügiarvete selgitus „November 2015“. Asjaolu, et kostja praktikas vormistati kuu alguses eelmise kuu arved kinnitab ka see, et nt 2. novembrist 2015 kuni 12. novembrini 2015 vormistas kostja oktoobri 2015 müügiarved. Kostja poolt esitatud raamatupidamisandmed müügiarvete vormistamise kohta kinnitavad, et kostja majandustegevus toimus novembris 2015. Märgitud andmed ei tõenda, et kostja majandustegevus toimus vaidlusalusel perioodil ja ei tõenda, et kostjal oleks olnud hagejale tööd anda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, kui hageja oleks tööle tulnud.
4.6.Õige ei ole kostja väide, et hageja nõue TLS § 35 alusel ei saa ületada kolme kuu palga miinimummäära suurust ja et töötasu suuruse määramisel tuleb lähtuda kõige väiksemast töölepinguga ettenähtud töötasu määrast, sest hageja ei ole väidetaval perioodil kostja juures tööd teinud. TLS § 35 alusel on töötajal õigus nõuda keskmist töötasu. Hageja nõutava töötasu arvestamisel ei saa lähtuda töölepingus sätestatud tasu suurusest sõltuvalt töötaja tööülesannete liigist, sest pooled ei ole esitanud hageja töötundide arvestust ega muid andmeid, mille alusel saaks arvestada hageja töötasu tööülesannete liigist tulenevalt, millise arvestamise aluse näeb ette 20. mai 2015. a töölepingu p 4.1. Hageja on töötanud kostja juures rohkem kui kuus kuud. Hageja TVK-le ja kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja ei ole hagejale iga kuu palka maksnud, mistõttu ei ole võimalik arvutada hageja keskmise töötasu suurust välja TLS § 28 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 ja 2 alusel. Põhjendatud on arvestada hageja keskmist töötasu esitatud Statistikaameti andmete alusel. Statistikaameti andmetest nähtub, et mootorsõidukijuhi keskmine brutotöötasu 2014. a oli 934 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt töötasu 2802 eurot (934 eurot * 3 kuud). Hageja pangakonto
2-17-1049 väljavõttega on tõendatud, et kostja ei ole maksnud hagejale töötasu tööga kindlustamata aja eest. Kuigi hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja tasus hagejale 22. detsembril 2015 töötasu 300 eurot, saab seda pidada makstuks 2015. a novembri eest, sest pangakonto väljavõtte kohaselt ei ole kostja hagejale maksnud töötasu novembris 2015 ja võib eeldada, et
22.detsembri 2015. a makse tehti eelneva kuu eest sissenõutavaks muutunud töötasu katteks.
4.7.Hagiavalduse rahuldamise tõttu jäävad hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud esindajale on 325 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostja väited töösuhte kohta on vastuolulised. Kostja väitis, et tema nimel ei ole töölepingut allkirjastatud, kuid ei eitanud töösuhet 20. maist kuni 15. novembrini 2015. Maakohus leidis vääralt, et töö olemasolu pidi tõendama üksnes kostja. Tõendamiskoormis jaotub töötaja ja tööandja vahel võrdselt ning töötaja peab tõendama huvi tööülesannete täitmise vastu. Hageja ei ole seda teinud. Maakohus hindas vääralt kostja esitatud tõendeid ja leidis seetõttu vääralt, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli hagejale tööd pakkuda. Kostjal oli võimekus teenust osutada ja klient, kellele teenust osutada. Maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata, kuid ei selgitanud seejuures kostjale tõendamiskoormist. Samuti on väär maakohtu seisukoht, et kostja vastuväitel (hageja töötas vaidlusalusel ajavahemikul teise tööandja juures) ei olnud tähtsust. Raskeveokijuht ei saanud töö- ja puhkeajanõudeid arvestades töötada samal ajal teise tööandja juures. Maakohus arvutas vääralt hageja keskmise töötasu Statistikaameti andmete alusel ja jättis põhjendamatult arvestamata, et töölepingu järgi oleks hageja saanud ooteaja tasu või miinimumtöötasu (390 eurot + 2*430 eurot). Maakohus väljus hagi piiridest osas, millega tuvastas, et hageja töölepingu ülesütlemine on tühine. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei nähtu kaebusest, millist normi kohaldas maakohus vääralt või millist õigusnormi rikkus. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust, sest pooltel oli piisavalt aega ja võimalusi esitada faktiväiteid ja oma väiteid tõendada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2-17-1049
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata. Töölepingu ülesütlemise kehtivust puudutavalt muudab kolleegium TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi, muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni. Muus osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
8.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 35 alusel saamata jäänud töötasu.
8.1.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude rahuldamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas pooled olid sõlminud töölepingu, ning tuvastas hageja esitatud 20. mai 2015. a töölepingu alusel õigesti, et pooltel oli töösuhe. Maakohtu järeldust ei muuda ka asjaolu, et kostja väitel mõistis maakohus vääralt kostja esitatud vastuväiteid. Kostja kinnitab apellatsioonkaebuses, et alates 20. maist 2015 oli pooltel töösuhe. Kostja väidab üksnes seda, et hagi lisana esitatud töölepingut ei ole pooled sõlminud, sest selle on allkirjastanud isik, keda kostja ei ole volitanud. Isegi kui kostja vastuväide vastaks tõele ja töölepingu oleks hagejaga allkirjastanud isik, kellel ei olnud õigust seda hageja nimel teha, on kostja kinnitanud, et hageja asus tema juures tööle ja kostja maksis talle töötasu. Sellises olukorras võis hageja igal juhul mõistlikult uskuda, et lepingu hageja nimel allkirjastanud isikule oli antud volitus töölepingu sõlmimiseks. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 118 lg 2 järgi, et esindatav on volituse andnud. Seda arvestades tuvastas maakohus õigesti, et pooled sõlmisid 20. mail 2015 hagi lisana esitatud töölepingu.
8.2.Maakohus leidis asjas õigesti ka seda, et töötasu väljamõistmist vaidlusaluse aja eest ei takista asjaolu, et tööleping ei ole lõppenud. Siiski ei olnud maakohtul vajadust hinnata praeguse kohtuvaidluse lahendamiseks seda, kas hageja ütles töölepingu alates 1. märtsist 2016 kehtivalt üles või mitte, sest hageja nõude rahuldamise eelduseks on üksnes see, et tööleping kehtis 1. märtsini 2016. Seetõttu jätab kolleegium töölepingu lõppemist ja ülesütlemise tühisust puudutavad põhjendused kohtuotsusest välja. Eeltoodu ei muuda siiski seda, et vaidlusalusel ajavahemikul oli pooltel kehtiv tööleping ning kumbki pool ei olnud seda 1. märtsini 2016 üles öelnud. Õige on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus hageja ei ilmunud kostja väitel tööle, saanuks ja pidanuks kostja hageja nõude vältimiseks temaga sõlmitud töölepingu seaduses sätestatud korras kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üles ütlema ning seda tegemata kehtis tööleping edasi, sõltumata sellest, et töötajate registrist nähtuvalt lõpetas hageja töötamise 10. detsembril 2015. Maakohus leidis õigesti, et Maksu- ja Tolliameti peetava töötajate registri kandest ei saa järeldada töösuhte lõppemist.
2-17-1049
8.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka tõendamiskoormise jaotamisel ega kostja esitatud tõendite hindamisel ja tõenditest järelduste tegemisel. Tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma TLS § 35 keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Maakohus juhindus tõendamiskoormist jagades õigesti Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohast, mille kohaselt ei ole töötajal kohustust tööd nõuda (v.a kui pooltel on vastav kokkulepe, et tööd antakse nõudmisel). Tööandja peab tagama selle, et töötajal oleks tööd ning tööandja vabaneb TLS § 35 järgsest töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-176-12, p 11, 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole seda tõendanud, kuna kostja esitatud tõendid ei puudutanud vaidlusalust ajavahemikku. Iseenesest on õige kostja väide, et tööandja vabaneb TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest ka siis, kui töö jäi andmata töötaja süül. Kostja väitel oli hageja viimane tööpäev kostja juures 16. novembril 2015 ja pärast seda hageja tööle ei ilmunud ning kostjaga ühendust ei võtnud. Samas ei ole kostja esile toonud, et ta ise võttis pärast seda hagejaga ühendust ja nõudis hagejalt tööle tulemist, ega seda, millised veod jäid hageja ootamatu tööle ilmumata jätmise tõttu tegemata. Liiati pole kostja esitanud nende asjaolude kinnitamiseks ühtegi tõendit. Seetõttu ei saanud maakohus asjas tuvastada, et töö jäi tegemata hageja süül, kuigi ka hageja ei ole asjas esile toonud, millistel asjaoludel ta alates 1. detsembrist 2015 enam kostjalt tööd ei saanud. Asjakohane ei ole kostja väide, et hageja ja kostja tõendamiskoormis jaguneb poolte vahel võrdselt. Iseenesest on õige see, et hageja peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hagi aluseks olevad asjaolud. Siiski on Riigikohtu praktika kohaselt TLS § 35 järgse töötasu nõudmise korral tõendamiskoormis erinev ning töötaja ei pea tõendama, et ta nõudis tööd või et tal oli huvi töö tegemise vastu (vt ülal). Kostja hinnangul tuleneb hageja tõendamiskoormis Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, milles Riigikohus märkis, milliste tõenditega saab töötaja tõendada töö küsimist tööandjalt, kuid kostja jätab tähelepanuta selle, et viidatud kohtuasjas oli töötajal ja tööandjal kokkulepe, mille kohaselt pidigi tööandja tööd andma siis, kui töötaja seda soovis ja Riigikohtu viidatud seisukoht puudutas selles osas just sellist olukorda. Sellist kokkulepet ei ole aga pooled praeguses kohtuasjas esile toonud ega tõendanud. Eelnevat arvestades jagas maakohus õigesti tõendamiskoormise ja tuvastas õigesti TLS § 35 kohaldamise eeldused.
8.4.Maakohtu otsust ei muuda ebaõigeks ka see, et maakohus jättis rahuldamata kostja tõendi kogumise taotluse. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult kostja taotluse rahuldamata, sest Maksu- ja Tolliameti peetavas töötajate registris sisalduvad andmed hageja kohta vaidlusalusel ajavahemikul ei oleks kinnitanud kostja esiletoodud asjaolusid. Kostja soovis sellega tõendada seda, et hageja töötas vaidlusalusel ajavahemikul juba teiste tööandjate juures, mistõttu ei oleks hageja saanud kostja juures tööd teha. Nimetatud asjaolu võiks iseenesest anda kolleegiumi hinnangul alust jätta töötasunõue rahuldamata, kuid taotletud tõend seda ei kinnitaks. Maakohus selgitas otsuses töötajate registri kande
2-17-1049 õiguslikku tähendust ja kolleegium nõustub sellega. Lisaks märgib kolleegium, et tõendist oleks nähtunud üksnes asjaolu, et üks või mitu tööandjat on teatanud Maksu- ja Tolliametile hageja töötamisest, kuid sellest ei oleks nähtunud töö tegemise aega ega muid olulisi asjaolusid. Samuti ei oleks sellest saanud tõsikindlalt järeldada, et hageja töötas. Sellest tulenevalt oleks tõend võinud küll kinnitada teise tööandja juures töötamise kahtlust, kuid teadmata teise tööandja juures töötamise koormust ja muid asjaolusid, ei oleks see kinnitanud kostja väidet koosmõjus sõidukijuhi töö- ja puhkeaja normidega. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et isik võib töötada samal ajal mitme tööandja juures, ning kolleegiumi hinnangul võib isik teha seda ka selliselt, et ta ei riku töö- ja puhkeaja norme, nt juhul, kui tööandjal ei ole piisavalt tööd anda ja töötaja on nn ootel. Veelgi enam võib isik olla töötajate registris märgitud mitme tööandja juures töötavaks. Seega ei oleks kostja taotletud tõend muutnud kohtuasja lahendust. Ringkonnakohtule ei ole kostja tõendi kogumise taotlust esitanud. Olukorras, kus maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, ei olnud maakohtul kohustust kostjale tõendamiskoormist eraldi selgitada. Kostja esitas oma vastuväited esmalt töövaidluskomisjonile ja seejärel maakohtule ning pidi mõistma, et ta peab vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Samuti selgitas maakohus kostjale 26. aprilli 2017. a e-kirjas (tl 86), millega keeldus taotlust rahuldamast, ka tõendamiskoormist ning määras
27.aprillil 2017 pooltele seisukohtade esitamiseks tähtaja (8. mai 2017) (tl 87). Seega selgitas maakohus kostjale tõendamiskoormist ja kostjal oli võimalik tõendeid esitada, kuid ta ei teinud seda.
8.5.Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hagejal on õigus nõuda TLS § 35 alusel kostjalt vaidlusalusel ajavahemikul saamata jäänud töötasu.
9.Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus ka hageja keskmist töötasu suurust määrates ning lähtus põhjendatult Statistikaameti andmetest mootorsõidukijuhi keskmine töötasu kohta 2014. aastal.
9.1.Üldjuhul peab tööandja maksma töötajale töölepingus kokkulepitud tasu. Poolte 20. mai 2015. a töölepingu p 4.1 järgi oli hagejal õigus saada veokiga sõidutunni eest 4 eurot 64 senti (bruto) ning veokiga tööaja raames ootetunni eest 1 euro 78 senti (bruto), samuti lisatasu veetava kaubakoguse eest 1 euro 40 senti (bruto) iga peale või maha laetud tonni eest ja 8 eurot (bruto) veovahendite remondi eest. Töötasule lisandus päevaraha 32 eurot (bruto) välislähetuses viibitud tööpäeva eest.
9.2.TLS § 35 alusel on töötajal õigus saada keskmist töötasu. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord on TLS § 29 lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 91 (Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord). Korra § 2 lg 1 I lause järgi võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad ning § 2 lg 2 I lause järgi arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on sissenõutavaks muutunud. Seega tuleb hageja keskmise töötasu suurus TLS § 35 tähenduses määrata selle järgi, kui suur oli hageja töötasu töölt sunnitult puudumisele eelnenud kuue kuu jooksul, s.o 1. detsembrile 2015 eelnenud kuue kuu jooksul.
9.3.Praegusel juhul esitas hageja töövaidluskomisjonile konto väljavõtte, millel kajastuvad mh kostja tehtud töötasu- ja päevarahade maksed ning kostja eest M OÜ tehtud päevarahade maksed. Konto väljavõttest nähtub, et kostja maksis hagejale 4. augustil 2015 töötasu 577
2-17-1049 eurot 88 senti, 16. septembril 2015 945 eurot 12 senti, 21. augustil 170 eurot ja 22. detsembril 300 eurot (TVK, tl 20–21). Samuti nähtub Maksu- ja Tolliameti tõendilt, et kostja on arvestanud hagejale väljamakseid, sh 2015. a augustis 694 eurot 97 senti, 2015. a septembris 1161 eurot 48 senti ja 2015. a oktoobris 2015 176 eurot 83 senti, 2015. a detsembri kohta andmed puuduvad (TVK, tl 22). Hoolimata sellest, et töölepingu järgi töötas hageja kostja juures alates 20. maist 2015 ja kostja kinnitas, et alates 20. maist 2015 kuni 16. novembrini 2015 on hagejale kogu töötasu makstud, ei nähtu konto väljavõttelt ega Maksu- ja Tolliameti tõendilt hageja teenitud töötasu iga kuu eest. Samuti ei ole selge, kas kostja tasus hagejale augustis, septembris ja oktoobris kogu sissenõutavaks muutunud töötasu. Kuna oktoobris tasutud töötasu jääb alla töötasu miinimummäära, siis on alust arvata, et kostja ei ole kogu töötasu sel kuul hageja kontole kandnud. Hageja ülesütlemisavalduse kohaselt jättis kostja talle alates oktoobrist täielikult töötasu maksmata (TVK, tl 49). Seda arvestades ei ole kontol nähtuvad andmed kolleegiumi hinnangul täielikud ja neid ei saa hageja keskmise palga arvutamisel aluseks võtta.
9.4.Hageja keskmise töötasu töölt sunnitud puudumisele eelnenud kuue kuu jooksul saaks arvutada töölepingus kokkulepitud tasumäärade alusel, kui oleks kõigi kuude lõikes teada sõidu- ja ootetundide arv, veetud kauba kogus ning remonditundide arv. Hageja kinnitusel ei ole temal selliseid andmeid, mille alusel saaks ta keskmist palka arvutada. Kuigi üldjuhul peab hageja tõendama hagi aluseks olevad asjaolud, ei saa hagejalt seda nõuda olukorras, kus tõendid ei ole tema valduses. Kuna TLS § 28 lg 2 p 2 järgi peab tööandja maksma töö eest kokkulepitud tingimuste kohast töötasu ja p 4 järgi pidama töötaja tööaja arvestust, peavad tööandjal olema andmed selle kohta, kui palju töötaja sunnitult töölt puudumisele eelnenud kuuel kuul töötas (sh milline oli sõidu- ja ootetundide arv, veetud kauba kogus ja remonditundide arv) ning milline oli tema sissenõutavaks muutunud töötasu. Sellest tulenevalt piisab kolleegiumi hinnangul töötaja hagi rahuldamiseks ka sellest, kui töötaja suudab ära tõendada, milline on sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Selline võimalus on töötajal TLS § 29 lg 2 järgi juhul, kui töötasu suurus ei ole kokku lepitud või kokkulepet ei suudeta tõendada. Kolleegiumi hinnangul saab seda sätet analoogia korras kohaldada ka juhul, kui töötaja ei suuda tõendada keskmise palga arvutamise aluseks olevaid asjaolusid. Seda arvestades juhindus maakohus hagi rahuldades põhjendatult hageja esiletoodud statistilistest andmetest ja määras selle järgi hageja keskmise palga. Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et hageja selle ajavahemiku töötasu oli väiksem kui hageja esiletoodud Statistikaameti keskmine mootorsõidukijuhi töötasu. Samuti on Statistikaameti keskmine mootorsõidukijuhi töötasu (934 eurot) sarnane hagejale augustis ja septembris 2015 arvestatud töötasude keskmise suurusega (928 eurot 26 senti). Kostja saanuks esitada keskmise palga arvutamise aluseks olevad asjaolud ja tõendid, kui sellises suuruses hageja keskmine palk ei vastanud tegelikkusele, kuid ei ole seda teinud. Kuna keskmine palk arvutatakse töölt sunnitult puudumisele eelneva töötasu järgi, ei ole tähtsust kostja väitel, et töölt sunnitult puudumise ajal saamata jäänud töötasu tuleb määrata selle järgi, mida hageja oleks sel ajal saanud, s.o tunnitasu ooteaja eest või Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu.
10.Eelnevat arvestades mõistis maakohus põhjendatult kostjalt välja kolme kuu eest saamata töötasu 2802 eurot ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada.
2-17-1049 Menetluskulud
11.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
12.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 174 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ega ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Arvestades hageja esindaja lühikest ja üldsõnalist vastust apellatsioonkaebusele jätab kolleegium kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitise toimikumaterjalide alusel välja mõistmata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.