Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud XX (hageja) esitas 30.06.2015 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses korteriomandi Tallinnas, XXX (korteriomand), mis on kantud kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXXXX, omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kinnistusraamatusse kantakse korteriomandi omanikuna hageja. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.06.2014 kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kinkis hageja kostjale korteriomandi Tallinnas. Hageja sõlmis kinkelepingu lootuses, et kostja hoolitseb tema kui töövõimetu isiku eest, pakkudes mh rahalist tuge igapäevase elu korraldamisel ning varaliste probleemide lahendamisel. Kostja teatas kohe pärast lepingu sõlmimist, et mingisugust tuge ta hagejale ei paku. Hageja taganes 14.07.2014 notariaalse avaldusega kinkelepingust. Kostja näitas oma käitumisega hageja suhtes üles jämedat tänamatust, kuna eluruum, mille kostja hagejale pakkus, ei ole sellises seisukorras, mis võimaldaks hagejal, arvestades tema vanust ja tervislikku seisundit, inimväärselt elada. Kostja ei pidanud kinni suulisest kokkuleppest hagejat igakuiselt rahalisel toetada, mis oli aluseks korteriomandi kinkelepingu sõlmimisele. Kostja sai taganemisavalduse kätte hiljemalt 20.07.2014. Taganemisavalduses tegi hageja kostjale ettepaneku sõlmida asjaõiguslepingu korteriomandi omandi hagejale üleandmiseks 28.07.2014 kl 16.00 notari büroos. Kostja ettepanekule ei reageerinud. Kostja on kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 10.07.2014, korteriomandi valdust ei ole kostjale üle antud. Hageja elab nimetatud korteris sees ja kannab kõik sellega seotud kulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväite kohaselt kohtus ta hagejaga esimest korda seoses 30.06.2014 notariaalsete tehingute tegemisega. Kostja isa RR elas kuni oma surmani 2012. aastal Aegviidus. Isa surma järgselt päris kostja isale kuulunud hoonestatud kinnistu, korteriomandi Jänedal ja sõiduauto OPEL. Kostja tundis Aegviidus raudteejaama vastas barakkmajas elavat isa tuttavat JJ, kelle elukaaslase S ema, praeguses asjas hageja, elas vaidlusaluses korteriomandis. Pärast vara pärimist Eestis tegi S kostjale ettepaneku, et kostja annaks Jäneda 3-toalise elamu esimesel korrusel asuva 68 m2 suuruse korteriomandi tema emale, et viimane asuks elama tütre perekonnale lähemale, mis võimaldab ema eest paremini hoolitseda. Hageja aga annab oma Tallinnas asuva remontimata ja äärmiselt halvas sanitaarses olukorras korteriomandi kostjale. Et S-l oleks ema uue elukoha, vana elukoha ja tema enda elukoha vahel võimalus

liikuda, pidi kostja andma hageja tütre elukaaslasele ka isalt päritud auto. 30.06.2014 sõlmisid pooled eelkirjeldatud kokkuleppeid aluseks võttes notari tõestatuna kaks tehingut, millega kostja kinkis Jäneda korteriomandi hagejale ning hageja kinkis Tallinnas asuva korteromandi kostjale. Samal päeval aitas kostja autoga hagejal viia osa oma asju Tallinnast Jänedale. Pooled leppisid kokku, et hagejale jääb korteriomandi valdus, et ta soovi korral saab seal elada, kuid tingimusel, et oma elamiskulud kannab ta ise. Kostja sisustas Jäneda korteri enne selle hagejale kinkimist vastavalt hageja tütre soovitule: kostja tõi korterisse kaks külmikut, asendas elektripliidi gaasipliidiga, tõi korterisse diivanvoodi, vaiba, hulgaliselt kööginõusid. Kostja sai hageja tütrest aru, et viimane sisustab emale kingitavat korterit selliselt, et ka tema saab oma elukaaslasega vajadusel selles korteris elada. Ootamatult hakkas pärast tehingut kostjale helistama hageja tütretütar KK, kes väitis, et tema ei ole rahul sellega, et vanaema kinkis oma korteri ära, kuna vanaema olevat korteri talle lubanud pärandada. Kostjale jääb arusaamatuks, millist hoolitsust ja igapäevast tuge lootis väidetav töövõimetu ja hoolitsust vajav hageja kostja käest saada, või miks ja kuidas kostja pidanuks seda andma. Hagejale ei saa olla teadmata, et kostja on teise riigi kodanik, ta ei ela Eestis isegi mitte ajutiselt, vaid saab siia sõita vaid turistiviisaga. Ei taganemise avalduses taganemise alusena ega hagi alusena ei ole toodud välja asjaolu, mida saaks hinnata kui kingisaaja jämedat tänamatust kinkija vastu. Kehtivat taganemist ei ole toimunud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 11.01.2018 otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue suunatud omandi tagasikandmisele, s.t sisuliselt asjaõiguslepingu sõlmimisele asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi. Vaidlust ei olnud selle üle, et: - poolte vahel sõlmiti 30.06.2014 kinkeleping ja asjaõigusleping, mille alusel hageja kinkis kostjale Tallinnas, XXX asuva korteriomandi, reaalosana eluruumi nr 3, üldpinnaga 38 m2; - kostja kanti 30.06.2014 kinnistamisavalduse alusel nimetatud korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse; - hageja taganes 14.07.2014 korteriomandi kinkelepingust; - korteriomandi valdust ei ole kostjale üle antud ning see on praeguse ajani hageja valduses. Pooled vaidlesid selle üle, kas on täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Samuti selle üle, kas kostja käitumine hageja suhtes on käsitatav jämeda tänamatusena ning kas eeldused omandi tagasikandmiseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 järgi olemas, s.t kas kinkeleping on taganemisega lõppenud. Tõendamata on hageja väide, et kostja sai taganemisavalduse kätte hiljemalt 20.07.2014. Korteriomandi kinkelepingust taganemise avaldusest nähtuvalt saadab notariaalakti tõestaja kinnitatud ärakirja notariaalaktist avaldaja taotlusel kostjale postiaadressile YYY. Nimetatu aga ei tõenda asjaolu, et kostja sai taganemisavalduse kätte hiljemalt 20.07.2014. Vandeadvokaat Marje Mängel saatis e-kirjaga 29.06.2015 kostjale e-posti aadressile CCC taganemise avalduse. Kostja vastas, et fail ei avane, hageja esindaja saatis 29.06.2015 avalduse pdf-vormingus. Seega sai kostja taganemise avalduse kätte 29.06.2015 ning täidetud on lepingust taganemise formaalne eeldus.

Hageja leidis, et kostja jäme tänamatus väljendub selles, et kingisaajalt hagejale pakutav eluruum ei ole sellises seisukorras, mis võimaldaks hagejal, arvestades hageja vanust ja tervislikku seisundit, inimväärselt elada, ning kingisaaja ei pidanud kinni nende suulistest kokkulepetest, mis olid aluseks kinkelepingu sõlmimisele. Kostja käitumises ei ole tuvastatav asjaolu, et kostja oleks hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Jäme tänamatus peab tekkima pärast lepingu sõlmimist ning ilmnema kostja konkreetses teos. Hageja sellist tegu esile toonud ega tõendanud ei ole. Hageja taganes lepingust ca 2 nädalat pärast kinkelepingu sõlmimist. Hageja selgitas kohtuistungil 03.10.2017, et jäme tänamatus seisneb selles, et hageja andis kostjale üle lepingu eseme väärtusega ca 52 000 eurot ning kostja andis hagejale asemele pinna Jänedal väärtusega ca 6000 eurot. Põhjuseks oli see, et hageja lootis, et kostja aitab teda materiaalselt ja hageja eeldas kostjalt igakuist rahalist abi 300 eurot. Kui hageja Jänedale läks, siis selgus, et 3-toalise korteri kahte tuba kütab kamin, mis on korteris ainus küttekeha. Hageja ei ole ühtegi päeva Jänedal elanud. Esmaspäeval oli lepingu sõlmimine ja kolmapäeval läks hageja taganemise avaldust tegema, aga siis oli notar puhkusel. Hageja ei ole tõendanud pärast lepingu sõlmimist ja enne sellest taganemist kostjalt abi küsimist ega asjaolu, et kostja keeldus hagejale abi andmisest. Tunnistajate JJ ja OO ütlused suulise kokkuleppe osas 300 euro maksmiseks tuleb jätta arvestamata, kuna nende tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. JJ on hageja tütre abikaasa ning OO on hageja hea tuttav. Samuti asus hageja pärast hagi menetlusse võtmist väitma, et kingisaja lubas talle tasuda 300 eurot kuus. Juhul kui pooled oleksid notari juures arutanud 300 euro maksmise üle, siis oleks kantud kinkelepingusse kohustused ja koormised, mida kingisaaja peab seoses kinkega kandma (s.o hageja abistamine ja/või 300 euro tasumine). Asjaolu, et hageja korteri väärtus oli 52 000 eurot ja kostja korter 6000 eurot, ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. Seega ei ole tõendatud VÕS § 267 p-s 1 sätestatud asjaolud. Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel arvestamata selle sätte kinkijat kaitsva eesmärgi ning sisustas sätte liiga kitsalt ning üksnes kingisaaja huvidest lähtuvalt. Kostja hakkas kohe pärast lepingu sõlmimist hagejast kõrvale hoidma ning lahkus Eestist, hagejal ei õnnestunud kostjaga ühendust saada. Seega puudus hagejal objektiivselt võimalus pärast lepingu sõlmimist ja enne sellest taganemist kostjalt abi küsida. Kostja keeldus hagejale abi andmisest, välistades ja vältides (VÕS § 270 sätestatud tähtajal) kontakte nii hagejaga kui Eestiga üldse ning maakohus ei ole hageja ja kostja käitumise hindamisel arvestanud kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, kinkija ja kingisaaja käitumist kinkelepingu sõlmimise järgselt, kostja käitumise objektiivset hukkamõistetavust ning kinkija subjektiivset hinnangut toimunule. Kostja käitumine on käsitatav jämeda tänamatusena. Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste, eetiline kategooria, mistõttu ei saa seda taandada ainult õiguslikult korrektsele käitumisele, mis välistaks eetilise hinnangu tehingutele. Maakohus leidis ekslikult, et alles pärast hagi menetlusse võtmist hakkas hageja väitma, et kostja kui kingisaaja lubas talle tasuda 300 eurot kuus. Tulenevalt kinkelepingu eripärast ei

olnud kostjaga kokkulepitud kohustust võimalik kinkelepingusse lisada. Kohtu sellekohane etteheide hagejale on vastuolus materiaalõigusega, kuna VÕS § 259 lg 1 järgi on kinkeleping tasuta leping ning kinkelepinguga ei ole tegemist juhul, kui lepingu järgi kohustub kingisaaja tegema vastusoorituse. Samas kinkelepingu sõlmimise eelduseks olnud rahalise ja muu abi andmise lubaduse täitmata jätmine on käsitatav jämeda tänamatusena. Hageja kõrget iga ja tervist arvestades oli tema poolt kinkelepinguga silmas peetud eesmärk – saada kostjalt igakuiselt rahalist toetust ning muud abi – eluliselt oluline. Vana ja haige inimesega kinkelepingu tegemine seab kingisaajale kõrgendatud moraalsed kohustused. Kostja tegevusest võib järeldada hageja ärakasutamist ning kinkelepingu kehtima jäämine on ebaõiglane. Maakohus jättis tunnistajate ütlused arvestamata ning ei ole seda sisuliselt põhjendanud. Tunnistaja JJ on kostja tädipoeg ning on just kostja ja tema perekonnaga lapsepõlvest suhelnud. OO on küll hageja naaber ning seetõttu ka hageja tuttav, kuid ainuüksi naabriks olemine ei saa kaasa tuua ütluste ebausaldusväärsust. Kui kohus leidis, et kostja tädipoeg ja hageja naabrid on hagejale liiga lähedased isikud, kelle ütlused ei ole usaldusväärsed, tulnuks anda hagejale võimalus tõendada sama asjaolu muude tõenditega. Maakohtu põhjendus, et TsMS § 402 lg 2 alusel kohus ei arvesta ning jätab tähelepanuta hageja kohtukõnes välja toodud uue asjaoludega, ei ole õige. Tegemist ei olnud uue asjaoluga - hageja on oma töövõimetusele viidanud kinkelepingust taganemise avalduses, hagiavalduse asjaoludes ning hagi tagamise taotluse põhjendustes. Lisaks esitas hageja taotluse enda vande all ülekuulamiseks, mille jättis kohus rahuldamata kostja vastuseisu tõttu. Hagejalt menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, mistõttu tuleb need jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.01.2018 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda

tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kohtule esitatud 30.06.2014 notariaalse kinkelepinguga on tõendamist leidnud, et kostja kingisaajana kinkis enda Jänedal asuva 3-toalise 68m2 suuruse korteriomandi hagejale (tl 6872). Kinnistusraamatu registriosa väljavõtte kohaselt kanti hageja 30.06.2014 kinnistamisavalduse alusel registriossa nr YYYYYYY YYY omanikuna (tl 131, II kd). Kostja väitel leppisid pooled kokku, et hagejale jääb ka XXX korteri valdus ning ta saab soovi korral seal elada tingimusel, et oma elamiskulud kannab ise. Hageja taganes 14.07.2014 notariaalse taganemisavaldusega kinkelepingust kostja jämeda tänamatuse tõttu, mis väljendub selles, et kingisaaja poolt hagejale pakutav eluruum ei ole sellises seisukorras, mis võimaldaks hagejal, arvestades hageja vanust ja tervislikku seisundit, inimväärselt elada, ka ei ole kingisaaja pidanud kinni nende suulistest kokkulepetest, mis olid aluseks kinkelepingu sõlmimisele (tl 16, I kd). Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et taganes lepingust ca 2 nädalat pärast kinkelepingu sõlmimist, kuna andis kostjale üle XXX korteri väärtusega ca 52 000 eurot ning kostja andis hagejale asemele pinna Jänedale väärtusega ca 6000 eurot. Põhjuseks oli see, et hageja lootis, et kostja aitab teda materiaalselt ja hageja eeldas kostjalt igakuist rahalist abi 300 eurot. Asjaolule, mille kohaselt hageja eeldas saada kostjalt igakuulist 300 eurost toetust, ei ole hageja tuginenud hagiavalduses ega ka kinkelepingust taganemise avalduses. Kostja selline kohustus ei tulene ka kinkelepingust. Kinkelepingu p-s 2.1.7 kinnitab hageja, et ta ei soovi panna käesoleva lepinguga kingisaajale koormisi või kohustusi, samuti ei soovi lepingu eseme koormamist isikliku kasutusõigusega, mis jätaks talle õiguse kasutada lepingu eseme koosseisu kuuluvat korterit ka pärast kingisaaja kandmist kinnistusraamatusse lepingu eseme omanikuna (t.l.11, I kd). Vaidlus puudub ka selles, et hageja ei ole peale kinkelepingu sõlmimist kordagi kostja poole raha saamiseks pöördunud. TsMS § 363 lg 1 kohaselt märgitakse hagiavalduses lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele lg 1 kohaselt hageja selgelt väljendatud nõue ja lg 2 kohaselt hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Kuivõrd hageja ei ole hagiavalduses tuginenud asjaolule, mille kohaselt väidetavalt kohustus kostja tasuma hagejale igakuuliselt 300 eurot, siis ei oma tähtsust ka asjas tunnistajate ütlused. Maakohus suhtus nimetatud ütlustesse põhjendatult kriitiliselt. Kuna hageja ja kostja on teineteisele võõrad inimesed, siis puudub kostjal ka seadusest tulenev kohustus hagejat ülal pidada. Kinkelepingust taganemise materiaalne eeldus (jäme tänamatus) peab olema tekkinud mitte enne lepingu sõlmimist, vaid pärast seda, sest vaid sel juhul on kinkija kaitstud VÕS § 267 sisalduva kaitse-eesmärgiga. VÕS § 268 lg 1 reguleerib olukorda, kus kinkeleping on täidetud. Hageja peab kehtivaks taganemiseks tõendama, et pärast lepingu täitmist tekkisid § 267 p-de 1-3 sätestatud alused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja käitumises ei ole tuvastatav asjaolu, et kostja oleks hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostjapoolne jäme tänamatus peaks olema tekkinud pärast lepingu sõlmimist ning ilmnema kostja konkreetses teos. Käesoleval juhul ei ole hageja toonud esile ega tõendanud kostja poolt tehtud tegu.

Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.