XX (X) hagi Balti Teenused OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.02.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX esindaja LS
(isikukood
XXXXXXXXXXX),
Kostja Balti Teenused OÜ (registrikood 11517930), esindaja vandeadvokaadi abi Liisi Kents Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 08.02.2018 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud XX kanda.
4.Mõista XX-lt Balti Teenused OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis 160 eurot ja viivis alates kohtumääruse jõustumisest kuni nõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 12.05.2017 maakohtule hagi Balti Teenused OÜ (kostja) vastu, paludes kohustada kostjat esitama kohtule ja hagejale KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglaseks olemist kinnitav dokument ning mõista kostjalt hageja kasuks välja isikliku kasutusõiguse tasu 639,12 eurot ja viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 17.07.2017 lisas hageja alternatiivse nõude, mida täpsustas 07.09.2017, paludes juhul, kui kostjalt ei saa välja mõista isikliku kasutusõiguse tasu, mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis perioodi 2016-2018 eest 639,12 eurot. 19.02.2009 sõlmisid YY ja KOBE Asset 5 OÜ isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega KOBE Asset 5 OÜ kohustus tasuma YY-le tema kinnistule isikliku
kasutusõiguse seadmise eest perioodil 2009-2018 iga-aastaste võrdsete maksetena 5 000 krooni. 16.11.2011 YY ja hageja vahel sõlmitud kinnistu müügilepinguga sai kinnistu omanikuks hageja. Pärast seda hakkas KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglaseks olev kostja tasuma hagejale iga-aastast tasu 5 000 krooni, v.a 2016. ja 2017. aasta eest. 2016. ja 2017. aasta eest tasumata summad palus hageja kostjalt välja mõista.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei olnud KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglane. Seega ei olnud hagejal õigust nõuda kostjalt isikliku kasutusõiguse seadmise tasu. Seda enam, et isiklik kasutusõigus on seotud konkreetse isikuga ja lõpeb õigustatud juriidilise isiku lõppemisega ning ettevõtte üleminekul on kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks nõutav notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kande tegemine kinnistusraamatusse.
3.Kohus jättis 25.08.2017 rahuldamata hageja taotluse nõuda kostjalt välja dokument, millest nähtub, et Balti Teenused OÜ on KOBE Asset 5 OÜ õigusjärglane. Samuti jättis kohus selles ja 14.11.2017 määruses rahuldamata mitmed teised tõendite kogumise taotlused. Ühtlasi selgitas kohus, et hageja nõude rahuldamise perspektiiv on täiendavate tõendite esitamiseta vähene.
4.Hageja esitas 15.01.2018 hagist loobumise avalduse peamiselt põhjusel, et menetlust ei olnud otstarbekas jätkata olukorras, kus menetluskulud ületavad kohtumenetluse jätkudes tõenäoliselt hageja nõude. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda, sest kostja käitumine isikliku kasutusõiguse osas oli vastuoluline. Maakohtu määrus
5.Maakohus võttis hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse. Ühtlasi tagastas kohus hagejale riigilõivu 62,5 eurot, jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1 620 eurot, millele lisandub viivis. Hagejal oli kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 206 lg-ga 1, § 429 lg-ga 1 ja § 429 lg-ga 4 õigus hagist loobuda ja saada TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagasi pool tasutud riigilõivust. Eelneva tõttu võttis kohus loobumise vastu ja lõpetas menetluse ning tagastas pool tasutud riigilõivust. TsMS § 168 lg 4 järgi jäetakse hagist loobumisel menetluskulud hageja kanda, v.a juhul, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Eelnev säte kohaldub ka hagist loobumise korral. Praegusel juhul ei rahuldanud kostja kohtumenetluse ajal hageja nõuet. Samuti ei esinenud TsMS § 162 lg-s 4 kirjeldatud erandlikke asjaolusid menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Hagejal oli võimalik lepingulise esindaja kaudu enne kohtusse pöördumist läbi viia õiguslik analüüs, kas nõue on sisuliselt põhjendatud. Põhjendamatu oli väide, et tsiviilasja põhjustas kostja. Kohus selgitas juba 25.08.2017 määruses, et hageja nõue ei ole perspektiivikas. Lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest, oli kostja põhjendatud menetluskulude suurus 1 620 eurot (käibemaksuta), mis vastas esindaja 13 tunni ja 30 minuti tööle tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hagihind ei ole piir, millest suuremaid kulusid ei tohi vastaspoolelt välja mõista, kui asi on eriliselt keerukas ja suuremahuline. Praegusel juhul ei olnud tegu tüüpilise võla vaidlusega, vaid asjaõiguslikust lepingust tuleneva vaidlusega, mis oma sisult on keerukam kui keskmine laenulepingust tulenev
vaidlus. Hageja esitas menetluse kestel arvukalt mahukaid menetlusdokumente, millele oli kostjal kohustus põhjalikult vastata. Seega oli põhjendatud hagejalt suuremas ulatuses menetluskulude väljamõistmine, kui seda oli hagihind (hagihind oli 721,82 eurot). Kostja kinnitas, et esindaja 23.01.2018 menetlustoimingud olid seotud üksnes hagist loobumisele seisukoha esitamisega, s.t kulu ei hõlmanud ajakulu menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) oli mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 mõistis kohus menetluskuludelt välja viivise alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Määruskaebus
6.Hageja vaidlustas määruse osas, mille kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kostja põhjustas oma tegevuse/tegevusetusega pahauskselt kohtuvaidluse ja kasutas hagejat ära enda äriliste huvide teenimiseks. Hageja ei pea loobumist põhjendama, kuid hageja ei loobunud põhjusel, et hagi oli perspektiivitu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud üksnes vaidluse erilise keerukuse ja suure mahu korral. Keerukas võib olla näiteks nn Autorollo kaasus, kuid mitte praegune. Kohus jättis määruses põhjendamata, miks oli 721,82 euro suuruse hagihinnaga tsiviilasja puhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda 100% ulatuses ja ligikaudu kolm korda hagihinnast suuremas ulatuses. Vastus määruskaebusele
7.Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kostja ei rikkunud hageja õigusi või huve ja õigusvaidluse põhjustas hageja ise, mistõttu oli põhjendatud hagist loobumisel jätta menetluskulud hageja kanda. Arvestades hagi hinda 721,82 eurot ei olnud 1 620 euro suuruste menetluskulude kandmine kostja poolt erakordne ja oli kooskõlas praeguses asjas koostatud dokumentide mahuga. Menetluse edasine käik
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kohus järgmist. Menetluskulude jaotuse otsustamine on kohtu diskretsioonotsus (vt nt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Ka menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Sellise otsuse puhul sekkub kõrgema astme kohus vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohus on veendumusel, et maakohus ei ületanud menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramisel diskretsiooni piire. Maakohus märkis vaidlustatud lahendis õigesti, et üldreeglina jäetakse kostja menetluskulud hagist loobumise korral TsMS § 168 lg 4 järgi hageja kanda. Kostja või menetlusosaliste endi kanda on kulud võimalik jätta, kui hageja loobub hagist, sest kostja rahuldas pärast hagi
esitamist nõude või oleks kulude hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest. Sätte kohaldamiseks peab kohtukulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik selle poole suhtes, kellele tuleks üldreegli järgi menetluskulude kandmise kohustus määrata. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et praegusel juhul ei esine üldreegli kohaldamises äärmist ebaõiglust. Hageja oli hagi esitamise otsustamisel ning asjaolude ja tõendite esitamisel vaba. Nõndasamuti oli tal voli hagist soovi korral loobuda. Loobumise vastuvõtmise ja menetluse lõpetamise korral ei tee kohus asjas sisulist lahendit, mistõttu ei olnud võimalik menetluskulude jaotuse määramisel arvesse võtta, kas hagi oleks kuulunud rahuldamisele või mitte. Õige on määruskaebuse esitaja väide, et hagihind on vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude orientiiriks. Üldjuhul ei tohi väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 otsust asjas nr 3-2-1-4-15). Samas ei vii hagihinnast lähtumine põhjendatud menetluskulude kindlakstegemisel alati õiglase lahenduseni. Seda näiteks olukorras, kus hagihind kujuneb kunstliku konstruktsiooni kaudu või on hagihind muul põhjusel väiksem, kui nõuab vaidluse põhjalik ja ammendav lahendamine. Praegusel juhul esitas hageja hagi, mille hind oli vaid 721,82 eurot, kuid mille olemasolu soovis hageja tõendada arvukate lisadega (nt ainuüksi hagiavaldusel oli 14 lisa). Veel esitas hageja igas menetlusdokumendis uusi taotlusi (vt nt 17.07.2017 menetlusdokumenti toimiku lk 50-51 pöördel, 07.09.2017 menetlusdokumenti toimiku lk 73-74 pöördel, 15.01.2018 menetlusdokumenti toimiku lk 97-98 pöördel) ja 17.07.2017 alternatiivse nõude. Kõikide taotluste osas tuli kostjal formuleerida seisukoht, mis paratamatult viis kostjal menetluskulude tekkimiseni. Seega kujundas peaasjalikult hageja tegevus kostja menetluskulude suuruse 1 620 eurot, mis ei vastanud hagihinna suurusele. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
10.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Määruskaebuse menetlemisega seonduvate kulude suuruse kindlaksmääramisel tuli arvestada sellega, et määruskaebus esitati nii menetluskulude jaotuse kui nende suuruse kindlaksmääramise peale. Samas on menetluskulude jaotusega seonduvad kulud hüvitatavad, kuid vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei ole hüvitatavad menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille järgi kandis ta määruskaebuse menetlemisel kulutusi õigusabile 320 eurot. Kostja esindaja osutas kostjale õigusabi 2 tunni 40 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), mille raames tutvus ta määruskaebusega, analüüsis seda ja koostas vastuse määruskaebusele. Umbes pool hageja määruskaebusest pühendus menetluskulude jaotuse ja pool menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisele. Samasugune oli proportsioon kostja seisukohas. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja hüvitamisele kuuluv kostja määruskaebuse menetlemisega seonduv kulu 160 eurot (320 / 2). Kuivõrd kostja ei palunud summa väljamõistmist käibemaksuga ja ei kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus hüvitatava menetluskulu välja käibemaksuta.
Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 mõistab kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.