Nordea Bank AB seadusliku esindaja Nordea Bank AB Eesti filiaali taotlus riigilõivu tagastamiseks kinnistamisasjades Tartu Maakohtu kinnistusosakonna menetluses nr 893201750
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 27. novembri 2017 kandemäärus riigilõivu tagastamise taotluse lahendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosaline ja tema esindajad
Nordea Bank AB määruskaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Avaldaja Nordea Bank AB (registrikood 516406-0120, asukoht Stockholm 10571, Rootsi), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Helmut Pikmets ja Vitali Šipilov
RESOLUTSIOON
1.Võtta Nordea Bank AB poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõend asja materjalide juurde.
2.Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 27. novembri 2017 kandemäärus nr 893201750 muutmata.
Jätta määruskaebusega seonduvad menetluskulud Nordea Bank AB kanda.
5.Määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 150 lg 8).
Asjaolud
1.Nordea Bank AB (avaldaja) esitas 2. jaanuaril 2017 Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale taotluse tagastada alusetult tasutud riigilõiv 987 667,72 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 20 lg 1 ei näe ette riigilõivuvabastust ettevõtte üleminekust tingitud registrikannete 1(12)
puhul, palus taotleja jätta nimetatud säte põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil
1.juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei võimalda vabastada taotlejat riigilõivu tasumisest ega ole selles osas vastuolus põhiseadusega, palus taotleja tagastada enammakstud riigilõiv 986 388,99 eurot ja jätta perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 70 osas, milles see ei võimalda käsitleda ühest tehingust tulenevaid samalaadseid kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna, põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Menetluskulud palus avaldaja jätta riigi kanda. Avalduse kohaselt loovutasid Nordea Bank Finland Plc (Soome äriregistri registreerimisnumber 1680235-8) ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (registrikood registrikood 10221469) 23. mai 2014 notariaalse lepinguga arvukad hüpoteegid ja isiklike kasutusõiguste pandid Nordea Bank AB-le ning Nordea Bank AB esitas kinnistamisavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kannete tegemise eest tasus Nordea Bank AB riigilõivu kokku 1278,23 eurot. Kinnistusraamatupidaja kohustas mitmete kandemäärustega tasuma täiendavalt riigilõivu 986 388,99 eurot. Kuna puuduste kõrvaldamise kandemääruste peale ei saanud määruskaebust esitada ning selleks, et mitte takistada ettevõtte ülemineku protsessi, tasus avaldaja riigilõivu kandemäärustes toodud suuremas ulatuses. Avaldaja põhjendas, et ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete muutmine peab olema riigilõivust vabastatud, kuna vastasel juhul on tegu ebavõrdse kohtlemisega võrreldes ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, mis on riigilõivuvaba. Isegi kui riigilõiv kuuluks tasumisele, tuleks riigilõivu arvestada mitte iga konkreetse hüpoteegisumma, vaid ühest tehingust tulenevate samalaadsete hüpoteekide kogusumma järgi. Kandemäärus ja selle põhjendused
27.novembri 2017 kandemäärusega jäeti taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata ja menetluskulud taotleja enda kanda. Kohus asus seisukohale, et ei ole põhjendatud RLS § 20 lg 1 p 5 tõlgendamine selliselt, et säte hõlmab ka ettevõttesse kuuluvate asjaõiguste omandajale üleandmise kohta kannete tegemist riigilõivuvabalt. RLS § 20 lg 1 p 5 sätestab riigilõivuvabastuse eeldusena selgelt, et riigilõivu tasumisest vabastamiseks peab eelnema muudatuskanne kohtu registriosakonna registris. Ettevõtte võõrandamise kohta kannet kohtu registriosakonna peetavatesse registritesse ei tehta. Seepärast ei mõjuta ka nimetatud sätte kohaldamist taotleja esitatud seisukohad ettevõtte ülemineku võrdsustamisest juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamisega ega kinnistusraamatukannete ümbervormistamiste tehnilisest iseloomust. Kohus ei jaganud taotleja seisukohta, et käibemaksuseaduse § 4 lg 2 p-d 1 ja 4, konkurentsiseaduse § 19 lg 1 p-d 1-3, töölepinguseaduse § 112 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 181 ega Euroopa Liidu direktiivide 2001/23/EÜ art 1 lg 1 ja 2005/56/EÜ preambuli p 12 on suunatud ettevõtte ülemineku üldisele võrdsustamisele juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamisega. Eelviidatud juhtumid on seotud eriregulatsiooniga, mis on kehtestatud kantuna kitsalt eesmärgist vältida kohustustest vabanemist tegevuse jätkamisega teise juriidilise isiku kaudu. Lisaks võib ettevõtte võõrandamine võrrelduna äriühingute ühinemise ja jagunemisega olla sarnane majandusliku tulemuse poolest, kuid on täiesti erinev õiguslikult toimelt ning jäiga reguleerituse, avalikkuse, paindlikkuse ja lihtsuse aspektist. 2(12)
Kuivõrd taotleja ei ole ettevõtte üleminekut ning ühinemist ja jagunemist puudutavad seisukohad esitanud toetudes Soome ega Rootsi õiguse regulatsioonile, vaid lähtuvalt Eesti õigusest, siis tõi kohus alljärgnevalt näiteks mõned põhimõttelised erisused Eesti õiguse pinnalt aktsiaseltsi jagunemisel: 1) jagunemise või ettevõtte võõrandamise otsustamine; 2) vaidlustamine; 3) vara üleminek; 4) notariaalne- ja audiitorkontroll; 5) lepingu avalikustamiskohustus; 6) riiklik kontroll; 7) kohustuslikud tähtajad. Kohus asus seisukohale, et kinnistusraamatu kannete tegemise taotlemise ajal kehtinud RLS § 20 lg 1 p 5 ei ole asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve seisukohast ja puudub vajadus sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Kui säte tunnistataks kehtetuks vastuolu tõttu põhiseadusega, siis selle tagajärjel ei vabane taotleja riigilõivu tasumisest. Kohus asus seisukohale, et puudub alus 23. mai 2014 kinnistamisavalduste ja asjaõiguskokkulepete alusel kinnistusraamatusse 34 180 asjaõiguse üleandmise kannete eest tasutud riigilõivu tagastamiseks. Kinnistusraamatu (KRS) § 33 lg 2 kohaselt tehakse kanne pärast riigilõivu tasumist. Riigilõivumäärad piiratud asjaõiguse uue omaniku kande tegemise eest kinnistamisavalduste esitamise ajal tulenesid RLS § 73 lg-st 3 ja §-i 70 alusel RLS lisast
2.Tehinguväärtuse määramist reguleeris RLS 19. peatükk, §-d 334-351. RLS § 73 lg 3 kohaselt tuleb piiratud asjaõiguse uue omaniku kohta kande tegemise eest tasuda riigilõivu 50 % täismäärast. RLS § 70 kohaselt määratakse kinnistusraamatu toimingute eest tasutava riigilõivu suurus lähtuvalt tehinguväärtusest RLS lisa 2 järgi või kindla summana. RLS § 334 lg 1 kohaselt määratakse tehinguväärtus kinnistamise alusdokumendi järgi ja vastavalt sama paragrahvi 3. lõikele määratakse tehinguväärtus RLS §-de 335–349 kohaselt, kui kinnistamise alusdokument ei sisalda tehinguväärtust. Kohus põhjendas, et sellist erisust, et maksimummääras tasutud riigilõivu eest saab kinnistamistaotluste asumise korral ühes dokumendis taotleda piiramatu arvu kandeid piiramatu arvu asjaõiguste üleandmiseks, ei tulene ühestki RLS-i kinnistusraamatutoiminguid puudutavast sättest. Ekslik on taotleja seisukoht, et kanded kinnistusraamatusse tehti tulenevalt ühest tehingust. Kohustustehing ega nende arv ei puutu kinnistusraamatu kande tegemisse. Ettevõte on õiguste ja kohustuste kogum, mistõttu ei saa ettevõte tervikuna olla käsutustehingu objektiks. Eesti kehtiv ettevõtte ülemineku regulatsioon ei võimalda mitme ettevõttesse kuuluva asjaõiguse käsutamist esemete kogumina ühe käsutustehinguga. 23. mail 2014 kinnistusraamatu pidajale esitatud menetlusdokument ei sisaldanud ühte käsutustehingut ega ühte kinnistamisavaldust, vaid menetlusdokument väljendas 34 180 eraldiseisvat käsutustehingut (asjaõiguslepingut) ja 34 180 eraldiseisvat kinnistamisavaldust 34 180 kinnisasjaõiguse tehingulise ülemineku kohta kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldused ja asjaõiguslepingud on esitatud küll ühes menetlusdokumendis, kuid nimetatud kande aluseid ei saa üheks käsutuseks ega avalduseks kokku liita, sest kande objekte (ehk loovutatud hüpoteeke ja teisi kinnisasjaõigusi) tuleb omandi ülemineku ja kinnistusraamatusse kande tegemise mõttes käsitleda üksteisest sõltumatuna. Omaniku vahetus ühes kinnistusregistriosas ei too automaatselt kaasa omaniku vahetust teises kinnistusregistriosas (isegi kui tegemist on sama loovutaja ja omandajaga). Seega tuleb iga taotlust käsitleda toimingu hinna määramisel iseseisvalt. Kuivõrd dokument sisaldas 34 180 eraldiseisvat taotlust kinnistusraamatu kande tegemiseks ja nende lahendamine ei sõltunud esitamise järjekorrast, oli võimalik nende taotluste läbivaatamine samal ajal mitme kohtunikuabi poolt. Selline korralduslik abinõu oli ka hädavajalik järgimaks KRS § 46 lg-s 1 sätestatud menetlustähtaega. Tulenevalt Justiitsministri 3(12)
28.detsembri 2005 määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord“ §-st 201 ja Justiitsministri 28. detsembri 2005 määruse nr 23 „Notariaadimäärustik“ §-st 46 toimub kinnistamisavalduste esitamine ja muu dokumendihaldus ning infovahetus notarite infosüsteemi ja kinnistusraamatu pidaja infosüsteemi vahel automatiseeritult ega vaja täiendavat tehnilist toimetamist. Seepärast ei mõjuta kinnistamisavalduste menetlemine ühes või mitmes menetluses avalduse läbivaatamise koormust lihtsustavalt ega raskendavalt. Sõltumata menetluste arvust pidi kinnistusraamatu pidaja iga kinnisasjaõiguse kohta esitatud avalduse eraldi läbi vaatama ja välja selgitama kande tegemise võimalikkuse. Kohus ei nõustunud taotlejaga, et sõltumata taotletavate kinnistusraamatu toimingute arvust tuleb riigilõivumäära arvestada registrimenetluste kaupa. Riigilõivuseadus ei ole üheski sättes kinnistusraamatu toimingute eest makstava riigilõivu määra sidunud ega seadnud sõltuvusse registrimenetluste hulgast. Kohtu arvates ei ole see ka tuletatav RLS §-st 3 ega § 73 lg-st 6. 23. mai 2014 kinnistamisavalduste ja asjaõiguskokkulepete alusel taotles avaldaja 34 180 piiratud asjaõiguse üleandmise kohta kande tegemist kinnistusraamatusse, mille eest pidi tulenevalt RLS §-st 70 koostoimes RLS lisaga 2 ja RLS § 73 lg-st 3 tasuma riigilõivu kokku 987 667,72 eurot. Kui RLS § 70 ei oleks kehtiv, tuleks riigilõiv kinnistusraamatu kande eest määrata teistel alustel, mistõttu võib riigilõivu suuruse määramise otsus olla teistsugune. Seega on RLS § 70 asjassepuutuv norm. Nii PS §-st 113 kui ka PS §-st 32 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalikõiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. See nõue on täidetud. PS § 32 järgse omandipõhiõiguse riigilõivuga riivamise eesmärgiks kinnistusraamatu pidamisel on hüvitada riigi tehtava avalik-õigusliku kinnistamistoimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Riigilõivumäärad kehtestatakse reeglina lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (RLS § 4 lg 1). Ka Riigikohus on sedastanud, et riigilõivu eesmärk on konkreetse toimingu või dokumendi väljastamisega kaasnevate kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt, sest lõivu tasuja saab konkreetse vastuteene (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. juuni 2010 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-10, p 21). Kuid sellisel riivel peab olema õiguspärane eesmärk ning riive peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Ülemäärase riigilõivu kehtestamine vähendab kinnistusraamatu toimingut taotleva isiku vara ning takistab selle vaba kasutamist, riivates seega PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. septembri 2013 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13, p 18) ja olles vastuolus PS §-ga 113. Kohtu arvates on riive eesmärk õiguspärane. Edasi kontrollis kohus, kas eesmärgi saavutamise meede on sobiv, vajalik ja mõõdukas (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 43). Kinnistusraamatukande materiaalne väärtus selgub kande õiguslikust tähendusest, tagajärgedest ja riskidest õigustatud isikule. Asjaõiguse tehingulisel üleminekul täidab kinnistusraamatu kanne olulisi asjaõigusseaduses sätestatud materiaalõiguslikke funktsioone, millest peamised on: 1) konstitutiivne toime – st asjaõiguslik muudatus (nt omandi ülekandmine) saab lõplikult teoks alles kande tegemisega kinnistusraamatus; 2) eelduse funktsioon – st eeldatakse, et sissekantud õigus kuulub tegelikult sissekantud õiguse omanikule ja kustutatud õigus on lõppenud; 3) heausksuse ja kaitse toime – kaitstakse heauskse kolmanda isiku usaldust kinnistusraamatu õigsuse ja täielikkuse vastu ebaõigete kannete korral. See, milline on kinnistusraamatu pidaja roll kinnistusraamatusse õiguse tekkimise kohta kande tegemisel, tuleneb eelnimetatud funktsioonidest. Kinnistusraamatukande õigusjõudu arvestades on oluline garanteerida selle kvaliteet. Kuna vaid kinnistusraamatukandega saab teoks 4(12)
asjaõiguslik õiguse üleminek, siis asub omandi või õiguse üleminek kinnistusraamatu pidaja otseses tegevus- ja vastusvaldkonnas. Kinnistusraamatu pidaja otsusega võivad kaasneda pöördumatud õigusmõjud. Sellega sekkub kinnistusraamat väga tugevalt poolte vahelistesse õigussuhetesse, mistõttu kandele eelnev menetlus peab tagama, et kinnistusraamat toimiks seadusekohaselt. Seepärast on kandemenetlus allutatud KRS-ga sätestatud rangele formaalsele kontrollile, kannete tegemine toimub kohtumenetluses registriasjana (TsMS § 475 lg 1 p 10, § 591 p 3) ja kande tegemiseks on pädev üksnes kohtunik või kohtunikuabi (TsMS § 593 lg 1). Enne lõplikku kinnistusraamatu kande tegemist peab kinnistusraamatu pidaja KRS § 46 lg 1 alusel põhjalikult ja erapooletult kontrollima iga kande õiguslikku lubatavust ja kehtivust ning veenduma, et: ei esine ühtegi takistust kande tegemiseks (nt käsutuskeeld); kanne, mille kohta esitatakse avaldus on kooskõlas seaduse sätetega; olemas on puudutatud isikute nõusolekud ja muud nõutavad dokumendid, mis annavad õiguse kinnistusraamatusse kande tegemiseks; esitatud dokumendid vastavad vorminõuetele; kas avalduse esitaja on selleks õigustatud; kas edasivolitajal oli selleks õigus jpm. Kohus leidis, et riigilõivumäärade puhul tuleb arvestada sellega, et ei ole võimalik saavutada absoluutset vastavust kinnistusraamatu toiminguga kaasnevatele kuludele konkreetses kinnistamismenetluses, sest töökulu ja muu kinnistusraamatu pidamisega seonduv kulu (infosüsteemi haldamine ja arendamine, seadusloome, riigivastutus jt) ühe kinnistusraamatu toimingu kohta saab olla üksnes hinnanguline. Sama on Riigikohus märkinud õigusemõistmisest tingitud kulude kohta (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. mai 2015 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-59-14, p 37). Seepärast ei ole võimalik välistada, et kinnistusraamatu toimingu taotleja peab tasuma tegelikust mõnevõrra suuremat või väiksemat kulu. Kinnistusraamatu kandetoimingute puhul on toimingute hulk ja kulutuste suurenemine enam-vähem lineaarses seoses: mida rohkem toiminguid, seda suuremad on kulutused. Näiteks ühe kande tegemine ühe kinnisasja omandi uue omaniku kohta on vähemkulukam, kui kahe kande tegemine kahe kinnisasja omandi uue omaniku kohta. Järelikult kulutab riik ressursi enam nende isikute puhul, kes taotlevad rohkem kinnistusraamatu toiminguid. Samas vastukaaluna on ka konkreetselt lõivu maksja huvides tehtud toiminguid sama palju rohkem. Seepärast on riigilõivu sätestamisel lähtumine ühest kinnistusraamatu toimingust õigustatud. Toimingu konkreetne tasu sõltub omakorda tehinguväärtusest vastavalt RLS lisale 2. Nimetatud lisast nähtub, et toimingu tasu algas 2,55 eurost ja võis olla maksimaalselt 2556,46 eurot. Samuti ilmneb lisast, et tehinguväärtuse kasvades riigilõiv väheneb proportsionaalselt: mida kõrgem tehinguväärtus, seda väiksema protsendi tehinguväärtusest moodustab riigilõivu täismäär. Näiteks kui toimingu tehinguväärtus oli kuni 31,95 eurot, siis moodustas riigilõivumäär 2,55 eurot ligi 8% tehinguväärtusest, 639116,48 euro suuruse tehinguväärtuse korral oli riigilõiv 0,16% tehinguväärtusest 1022,58 eurot. Kinnisvaratehingute keskmine väärtus 2014. a-l oli Statistikaameti andmete järgi 46 970 eurot. RLS § 70 alusel tulenevalt RLS lisast 2 tuli seega kinnistusraamatu toimingu eest tasuda 2014. a-l keskmiselt 47,29 eurot ehk 0,1% tehinguväärtusest. Suhestades nimetatud riigilõivumäära 2014. a keskmise kuu palgaga 1005 eurot ja miinimumpalgaga 355 eurot, ei ole üldises plaanis tegemist põhiseadusevastaselt kõrge numbrilise summaga. 47,29 euro suuruse riigilõivu tasumine peaks olema enamikule kinnisvara omavale või soetada tahtvale osale ühiskonnast jõukohane. Eesti kinnisvaratehingute kulude määra mõistlikkusele hinnangu andmisel tuleb neid hinnata ka võrreldavas majanduslikus ruumis toimivate riikide kuludega. OECD riikide kinnisvaratehingute kuludega (Maailmapanga raport sisaldab nii notaritasusid kui 5(12)
kinnistusraamatu toimingu lõivusid) võrreldes on Eesti kulud kinnisvaratehingutele ühed madalaimad (veel madalamad kulud olid vaid neljal riigil), moodustades kokku ca 0,4% tehinguväärtusest, võrrelduna nt Taani 0,6%, Soome 4%, Rootsi 4,3%, Läti 2,0% või Austria 4,6%-ga tehinguväärtusest (Maailmapanga raport Doing Business 2015, OECD riikide raporti “Registering Property“ põhjal; http://www.doingbusiness.org/). Eelneva põhjal kohus leidis, et RLS § 70 ei ole PS §-ga 113 koosmõjus PS §-ga 32 vastuolus. Taotleja tõstatas ka küsimuse PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse rikkumisest. Kohtu hinnangul saab antud asjas rääkida ettevõtlusvabaduse riivest üksnes omandipõhiõiguse riive kontekstis, kus omandipõhiõiguse riive väljendus ettevõtlusvabaduse riives. Kuna aga omandipõhiõiguse põhiseadusvastast riivet antud asjas ei esinenud, siis ei ole vajadust eraldi hinnata omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasust. Kohus ei nõustunud taotlejaga, et hüpoteekide ja muude asjaõiguste formaalsete kandemuudatustega, mis on tehnilist laadi, igal pool täpselt samasugused ning sisult ebaolulised, ei saanud riigil kaasneda kulusid, mis oleksid võrreldavad kokku tasutud riigilõivuga 987 667,72 eurot ega sellega, et riigilõivu suurus ei ole proportsionaalne võrdluses kahe registriosakonna ülalpidamiskuludega ega riigituludega. Kinnisasjaõiguste tehingulise üleandmise kannete tegemisel ei ole kinnistusraamatu pidajal lubatud teha lihtsalt n-ö „tehnilisi ja ebaolulisi muudatusi“ (vt p-d 41-43). Kohus leidis, et kahe osakonna tööjõukulud ega riigituludesse laekunud kinnistustoimingute riigilõiv 2014. a-l eraldivõetuna ei näita tingimata kulude ebaproportsionaalsust. Alles asetades nende kõrvale 2014. a kinnistusraamatu toimingute koguarvu võrrelduna taotleja poolt taotletud kinnistusraamatu toimingute arvuga saab hinnata kulude mõistlikkust. Samuti on taotleja jätnud tähelepanuta, et üleantud kinnisasjaõigused ei kuulunud üksnes Tartu ja Pärnu maakohtute tööpiirkonda, vaid enamuses Harju ja osaliselt Viru maakohtute tööpiirkonda. Seepärast ei ole võimalik üksnes Tartu ja Pärnu maakohtute osakondade tööjõukulude pinnalt järeldada riigilõivu ebaproportsionaalsust. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse 2014. a andmete järgi tehti kinnistusraamatus 2014. a-l 131 192 õiguse muudatuse toimingut. Kinnistusraamatu toiming „olemasoleva õiguse muutmine“ infosüsteemis hõlmab kõiki kinnisasja õigusmuudatuste kohta tehtud toiminguid kinnistusraamatus (kinnisomandi ja kinnisasja koormavate õiguste üleandmine, sisu muutmine, parandamine jm). See tähendab, et taotleja taotletud toimingute arv moodustas üldisest koormusest 26% ehk ca 7,3% rohkem, kui taotleja kinnistusraamatu toimingute eest tasutud riigilõivu osa 18,7% riigituludest. Taotleja esitatud notaritoimingute tasudega võrdluse kohta kohus märkis, et notari tõestamistoimingud ja kinnistusraamatu pidamise toimingud on oma olemuselt täiesti erinevad, seepärast ei saa nende ja nende kulude vahele paralleeli tõmmata. Samuti ei jaganud kohus taotleja arvamust, et ühes menetlusdokumendis esitatud nõuete puhul ei saa tsiviilkohtumenetluses riigilõiv ületada 3400 eurot. Praeguste kinnistusraamatu toimingute puhul oli tegemist eraldiseisvatest käsutustehingutest tulenevate taotlustega. Ka tsiviilkohtumenetlustes pole võimalik eraldiseisvaid nõudeid igal juhul tsiviilasja hinna määramiseks kokku liita (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2017 otsus nr 3-2-1-11610 p 49, 53-55; 27. novembri 2012 otsus 3-2-1-136-12 p 31-33), isegi kui need on esitatud ühes menetlusdokumendis. 6(12)
Taotluses märgib avaldaja, et Nordea Bank AB-l ja Nordea Bank Finland Plc-l ei olnud Eesti filiaali üleandmiseks muud võimalust kui ettevõtte üleminek. Samas ei selgu, kuidas on sellisele järeldusele jõutud. Soome ja Rootsi 2014. a-l kehtinud ühinguõiguse regulatsioon pakkus mitmeid võimalusi äriühingute tegevuse ümberkorraldamiseks, sh piiriüleseks ühinemiseks ja jagunemiseks (Soome ühinguõigus) Euroopa Majanduspiirkonna riigi äriühinguga. Seega oli avaldajal organisatsiooni ja tegevuse ümberkorraldamiseks võimalik valida ka jagunemine ja ühendamine. Õiguslikke takistusi selleks polnud. Ka avaldaja enda kogemus näitab, et Soome haruüksuse jagunemine eraldumise teel ja jaguneva ühingu ühendamine piiriüleselt Rootsi üksusega on teostatav. Nii nähtub Nordea kontserni pressiteadetest, et 1. oktoobril 2016 eraldati jagunemisega Nordea Bank Finland Plc-st osa varakogumist, mille baasil asutati uus äriühing Nordea Mortgage Bank Plc. Seejärel 2. jaanuaril 2017 ühendati jagunenud Soome äriühing Nordea Bank Finland Plc Rootsi äriühinguga Nordea Bank AB. Järelikult olid avaldajal äritegevuse ümberkorraldamiseks muud variandid lisaks ettevõtte tehingulisele võõrandamisele ja oli tema võimuses enda tegudega valida neist soodsaim. Seega tingis kinnistamiskulude suuruse ühele isikule kuulunud erakordselt suurearvuline kinnisasja õiguste kogus ja nende kõigi korraga loovutamine. Nordea Bank Finland Plc loovutas korraga avaldajale 6 465 963 434,98 euro väärtuses 34 180 kinnisasjaõigust. Keskmise tehinguväärtuse 189 173,89 euro juures kujunes keskmiseks kinnistusraamatu toimingu riigilõivu suuruseks ca 29 eurot, mis moodustab ca 0,015% tehinguväärtusest. Määruskaebus ja selle põhjendused
3.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus kandemääruse tühistada ja teha uus määrus, millega tagastada avaldajale alusetult tasutud riigilõiv 987 667,72 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei näe ette riigilõivuvabastust ettevõtte üleminekust tingitud registrikannete puhul, palub avaldaja jätta nimetatud säte põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Juhul, kui kohus leiab, et perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 ei võimalda vabastada taotlejat riigilõivu tasumisest ega ole selles osas vastuolus PS-ga, palub avaldaja tagastada avaldajale alusetult enammakstud riigilõiv 986 388,99 eurot ja jätta perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS §-d 70 ja 334 osas, milles need ei võimalda käsitleda ühest alusdokumendist tulenevaid samalaadseid kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna, põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ning algatada Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Avaldaja palub jätta menetluskulud riigi kanda. Lisaks palub avaldaja vaadata määruskaebus läbi suulises menetluses. Kaebusele lisas avaldaja Justiitsministri 13. jaanuari 2014 käskkirja „I ja II astme kohtute 2014. a eelarve kinnitamine“. Ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete muutmine peab olema RLS § 20 lg 1 p 5 järgi riigilõivust vabastatud, kuna tegu on samalaadse olukorraga ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, mis on riigilõivuvaba. Kui RLS § 20 lg 1 p 5 ei saa sellisel viisil tõlgendada, on see säte vastuolus PS-ga osas, millega see eeltoodud vabastust ei sätesta, kuna sellega rikutakse taotleja võrdsuspõhiõigust. Maakohus hindas ebaõigesti RLS § 20 lg 1 p 5 asjassepuutuvust, jättes tähelepanuta, et avaldaja heidab ette regulatsiooni puudumise. RLS § 20 lg 1 p 5 tuleb põhiseaduskonfromselt tõlgendada nii, et ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise kõrval hõlmab selles toodud riigilõivuvabastus ka ettevõtte üleminekut. Vastupidisel juhul on olukord vastuolus PS-ga, kuna taotleja PS §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõigus koosmõjus §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ja § 32 lg-st 1 tuleneva 7(12)
omandiõigusega on piiratud ebaproportsionaalselt. RLS § 20 lg 1 p 5 eesmärk on sätestada riigilõivuvabastus olukorraks, kus registrites tuleb muuta samalaadseid tehnilisi andmeid, millega kaasnevate riiklike toimingute maht ja kulu on väike. See, et ettevõtte ülemineku kohta ei tehta registrikannet, ei puutu seaduse seletuskirja kohaselt asjasse. Maakohtu põhjendused ettevõtte ülemineku erisuste osas on riigilõivu mõttes osaliselt asjakohatud ja osaliselt kinnitavad, et riigilõiv peaks olema madalam kui ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise puhul. Jagunemise ja ühendamise korral ei oleks avaldaja riigilõivu pidanud tasuma koguni siis, kui selle käigus oleks taotleja andnud iga hüpoteegi üle eraldi (st 34 180-ne) lepinguga. Võrdsuspõhiõiguse riivet süvendab asjaolu, et ettevõtte üleminek oli avaldaja jaoks ainus võimalus anda Nordea panga Eesti ettevõte terviklikult üle, samuti et ettevõtte ülemineku elluviimiseks oli hüpoteegikannete muutmine möödapääsmatu. Kohtu viidatud alternatiiv teostada restruktureerimine jagunemise teel ei olnud sobilik. Lisaks oleks ettevõtte restruktureerimine jagunemise teel olnud õiguslikult keeruline ja mitmeetapiline, tekitades küsimusi maksustamise ja muude aspektide seisukohalt. Samuti on viidatud käsitlus üllatuslik, kuna kohus ei ole menetluse jooksul kordagi viidanud, et loeb asjas tähtsaks Soome ja Rootsi õigusest tulenevaid ühingu restruktureerimise võimalusi ja 2016.-2017. a jagunemist. Riigilõivu tuleb kulupõhimõttest lähtuvalt arvestada registrimenetluses olevate ühest alusdokumendist tulenevate hüpoteekide kogusumma järgi, vastasel juhul on riigilõiv võrreldes riigi ressursikuluga ülemäärane. Alternatiivselt on riigilõiv ebaproportsionaalselt suur ja põhiseadusvastane. Hüpoteekide loovutamisel 23. mai 2014 lepinguga oli tehinguväärtus hüpoteekide kogusumma 4 300 000 000 eurot. RLS lisa 2 järgi oli riigilõivu täismäär tehinguväärtuse puhul üle 639 116,48 euro mitte rohkem kui 2556,46 eurot ning avaldaja tasuski riigilõivu 2556,46/2=1278,73 eurot (RLS § 73 lg 3). Kohus jättis käsitlemata küsimuse riigilõivu summeerimise ülempiiri puudumisest ning tõlgendas RLS § 70 ja 334 vääralt. Ebaõige on kohtu seisukoht, et 23. mail 2014 lepingust tulenevaid kandemuudatusi ei saa käsitleda riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna. Tsiviilkohtumenetluses nt summeeritakse üksteisega seotud nõuete puhul nõuete suurust, mitte riigilõivude suurust. Kui samu kinnistusraamatu kandeid tuleks muuta seoses ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, siis oleks riigi ressursikulu kinnistusraamatu andmete muutmisel täpselt sama suur. Riigilõivu ebaproportsionaalsust näitab registripidaja töö lühike kestus ja riigilõivu suuruse võrdlus notaritasuga. Tuhandete samalaadsete kannete tegemisel ei kasva riigi ressursikulu proportsionaalselt. Maakohus möönis, et registrimenetluste kaupa ei tohi riigilõivu arvestada, kuid jättis tähelepanuta, et just nii on registripidaja tegutsenud. Asjakohatu on võrrelda riigilõivu suurust palgatasemega, kuna see ei arvesta tehingu eripära ega sellega kaasnevaid riigi tegelikke kulutusi. Maakohus jättis ebaõigesti uurimata andmed Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna kulude kohta. Riigilõiv on registriosakondade ülalpidamise suhtes ebaproportsionaalne. Justiitsministeeriumile esitatud päringu vastusest nähtub, et Harju Maakohtu 2014. a kulu kinnistus- ja registriosakonna ning pärimisregistri ametnikele oli 1 036 540 eurot ja Viru Maakohtu vastav kulu oli 232 876 eurot. Arvestades, et pärimisregistrit peab vaid Harju Maakohus, võib eeldada, et taotleja tasutud riigilõivust piisab ka Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna ametnike aastaseks ülalpidamiseks. Menetluse edasine käik 8(12)
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
5.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 27. novembri 2017 kandemäärus nr 893201750 on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kandemääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus kandemääruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu kandemääruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6.Avaldaja esitas määruskaebuses taotluse tunnistada perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud RLS § 20 lg 1 p 5 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles regulatsioon ei võimaldanud avaldajal taotleda ettevõtte üleminekust tingitud kinnistusraamatu kannete muutmist riigilõivuvabalt. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning jätab taotluse rahuldamata.
7.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 alusel säte, mille põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohus on selgitanud, et asjassepuutuv on säte, mille põhiseadusega vastuolu eeldades peab kohus tegema teistsuguse otsustuse kui selle sätte põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15) ning mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 otsus nr 3-4-1-10-00, p 10 ja
28.oktoobri 2002 otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). RLS § 20 lg 1 p 5 (perioodil 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioon) kohaselt ei võeta riigilõivu juriidilise isiku, välismaa äriühingu filiaali ja füüsilisest isikust ettevõtja nime, registrikoodi, aadressiandmete ning juriidilise isiku õiguslikule vormile viitava täiendi muutmisel, samuti juriidilise isiku ühinemisest, jagunemisest või ümberkujundamisest tingitud kande tegemisel riiklikus registris või muus andmekogus, kui sellele eelneb muudatus kohtu registriosakonna registris. Asja lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks peab kohus tuvastama asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2017 määrus nr 5-17-31, p 12).
8.Ringkonnakohtu arvates on maakohus piisavalt põhjalikult selgitanud välja asja lahendamisel otsustava tähtsusega õigusnormi leidmiseks olulise tähtsusega asjaolud, märkides mh kandemääruse p-s 24, et RLS § 20 lg 1 p 5 sätestab selgelt riigilõivuvabastuse eeldusena eelneva muudatuskande tegemise kohtu registriosakonna registris, mistõttu ettevõtte üleminekul ei ole tegemist asjassepuutuva sättega. Praegusel juhul ei ole vaidluse all see, et avaldaja sõlmis 31. märtsil 2014 Nordea Bank Finland Plc-ga ettevõtte üleandmise lepingu (I kd, tl 6, 13-17), mille alusel omandas avaldaja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali äritegevuse. VÕS § 182 lg-st 1 tuleneb, et ettevõtte üleandmise korral antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka vastavate kannete tegemise registrites. Seega rakendatakse ettevõttesse kuuluvate asjade käsutamisel asjade tehingulise üleandmise tavapärast korda. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-le 3 tuleb iga asja eraldi käsutada. Kuivõrd ettevõtte ülemineku puhul ei lähe õigused ja kohustused üle seaduse järgi, sh pole ettevõtte üleminek väljapoole äratuntav ka läbi äriregistri kande, siis leiab ringkonnakohus, et RLS § 20 lg 1 p 5 on kohtuasja lahendamisel, st ettevõtte üleminekust tingitud 9(12)
kinnistusraamatu kannete muutmise riigilõivuga maksustamisel või sellest vabastamisel, asjassepuutuv säte.
9.Määruskaebuse esitaja arvates süvendab võrdsuspõhiõiguse riivet asjaolu, et ettevõtte üleminek oli avaldaja jaoks ainus võimalus anda Nordea panga Eesti ettevõte terviklikult üle. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 20 lg 1 p 5 regulatsioon ei saanud anda avaldajale õiguspärast ootust, et ettevõtte üleminekul ei tule tal kinnistusraamatus 34 180 asjaõiguse üleandmise kande muutmise eest riigilõivu tasuda. Seaduses sätestatud eelduste (RLS § 20 pealkirjaga „Riikliku registri ja muu andmekogu toimingu ning dokumendi väljastamise eest riigilõivu tasumisest vabastamine“) näol on tegemist piiratud loeteluga ning riigilõivust vabastamise eelduste puhul on tegemist erandlike asjaoludega. Maakohus on vaidlustatud kandemääruse p-des 24-26 selgitanud ettevõtte ülemineku ning ettevõtte jagunemise, ühinemise või ümberkujundamise erinevusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale.
10.Avaldaja on määruskaebuses väitnud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna käsitlus, mille kohaselt omasid asjas tähtsust Soome ja Rootsi õigusest tulenevad ühingu restruktureerimise võimalused, on üllatuslik. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja etteheitega. Kandemääruse p-st 52 nähtub, et maakohus on vastuseks avaldaja väitele justkui oleks ettevõtte üleminek olnud avaldaja jaoks ainus võimalus ettevõte üle andmiseks, märkinud, et avaldaja ei ole oma väidet põhjendanud. Seejärel on maakohus selgitanud, millised ettevõtte restruktureerimise võimalused tulenevad Soome ja Rootsi ühinguõigusest. Kuivõrd avaldaja on praegusel juhul esitanud taotluse riigilõivu tagastamiseks tulenevalt 31. märtsil 2014 sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingust, siis ei oleks maakohtu varasemad menetluse käigus antud Soome ja Rootsi ühinguõigust puudutavad selgitused viinud kuidagi avaldaja poolt soovitud eesmärgini, s.o riigilõivu tagastamiseni asjaõiguse üleandmise kande muutmise eest kinnistusraamatus.
11.Avaldaja kordab määruskaebuses oma 2. jaanuari 2017 riigilõivu tagastamise taotluses esitatud seisukohti, mille kohaselt tuleb riigilõivu arvestada kulupõhimõttest tulenevalt registrimenetluses olevate hüpoteekide kogusumma järgi; ühest lepingust tulenevate samalaadsete kannete ümbervormistamist tuleb käsitleda ühe lõivustatud toiminguna, sest vastasel juhul on RLS §-d 70 ja 334 (1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioon) põhiseadusega vastuolus; riigilõivuseadust saab tõlgendada nii, et see võimaldab riigilõivude summeerimisel rakendada ülempiiri, kuna ka tsiviilkohtumenetluses kehtib riigilõivu piirmäär; 23. mail 2014 lepingust tulenevaid kandemuudatusi saab käsitleda riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna; kui samu kinnistusraamatu kandeid tuleks muuta seoses ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega, siis oleks riigi ressursikulu kinnistusraamatu andmete muutmisel täpselt sama suur ning riigilõivu ebaproportsionaalsust näitab registripidaja töö lühike kestus ja riigilõivu suuruse võrdlus notaritasuga.
12.Maakohus on kõikidele eelmises punktis nimetatud seisukohtadele ja väidetele vastanud (kandemääruse p-d 32-51) ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Avaldaja on tasunud põhjendatult riigilõivu 34 180 kinnisasjaõiguse tehingulise ülemineku kohta kande tegemiseks kinnistusraamatus, kuna iga asjaõigust tuleb ettevõtte üleminekul eraldi käsutada ja riigilõivu arvestatakse üksikute kannete muutmiselt, mitte ühest tehingust tulenevatelt samalaadsetelt kandemuudatustelt kogumina. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja jätab taotluse rahuldamata, kuna RLS §-d 70 ja 334 (1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioon) ei ole kohtu hinnangul osas, 10(12)
milles need ei võimalda käsitleda ühest alusdokumendist tulenevaid samalaadseid kandemuudatusi riigilõivu arvestamisel ühe toiminguna, põhiseadusega vastuolus. Maakohus märkis põhjendatult, et tegemist oli õiguspärase avaldaja põhiõiguste riivega, riigilõivu tasumine kinnistusraamatu toimingu eest 2014. a-l oli proportsionaalne ja põhiseaduse vastasus puudub. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluses tasutakse riigilõivu menetlustoimingult (TsMS § 139 lg-d 1 ja 2), nt hagi esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagi hinnast (RLS § 57 lg 1, 1. juulist 2014 30. septembrini 2014 kehtinud redaktsioonis) ning hagi esitamisel reeglina ühes hagis sisalduvad nõuded liidetakse (TsMS § 134 lg 1), ei võimalda tulenevalt lahutamispõhimõttest (TsÜS § 6 lg 3) tõlgendada RLS-i sarnasel viisil, liites käsutustehingud üheks menetlustoiminguks.
13.Kuigi RLS § 4 sätestab kulupõhimõtte, mille kohaselt riigilõivumäär kehtestatakse lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest, ei pea riigilõivu suurus alati olema ranges vastavuses tehtava toimingu kuludega. Sellist vastavust on paljudel juhtudel väga raske kontrollida. Tulenevalt RLS § 4 lg-st 2 võib riigilõivu suurus sõltuda toimingu eesmärgist ja tähendusest taotleja jaoks (EV põhiseadus, Kommenteeritud väljaanne, PS § 113 komm. p 8.4). Seega ei saa nõustuda ka avaldaja etteheitega, et kinnistusraamatu tähtsus on riigilõivu arvestamisel asjakohatu ning et maakohus oleks kulupõhimõttest tulenevalt pidanud välja selgitama Harju ja Viru Maakohtu registriosakonna kulud, mitte võrdlema riigilõivu suurust palgatasemega.
14.Ringkonnakohtu arvates ei ole õige avaldaja väide, et maakohtu käsitlus on vastuolus riigilõivu tegeliku arvestusega registripidaja poolt (registrimenetluste kaupa). Asja materjalist nähtub, et avaldaja 2. jaanuari 2017 taotlusele lisatud puuduste kõrvaldamise kandemäärustega (I kd, tl 58-67) on kohustatud avaldajat täpsustama kinnistamisavaldust ja tooma iga taotletav kanne eraldi välja. Kinnistusraamatu pidaja on küll koondanud teatud hulga kandetaotlusi ühte puuduste kõrvaldamise kandemäärusesse, kuid ei ole vastupidiselt määruskaebuse väitele hüpoteekide summasid summeeritud. Kuigi praegusel juhul tuli 34 180 asjaõigust ettevõtte üleminekul eraldi käsutada ja riigilõivu arvestati seetõttu üksikute kannete muutmiselt, ei kohustanud see kinnistusosakonda tegema puuduste kõrvaldamiseks 34 180 eraldi kandemäärust.
15.Määruskaebuse esitaja on määruskaebuse menetluses esitanud täiendava tõendina avaldaja Justiitsministri 13. jaanuari 2014 käskkirja „I ja II astme kohtute 2014. a eelarve kinnitamine“, millega kaebaja soovib tõendada avaldaja tasutud riigilõivu ebaproportsionaalsust, kuna Harju Maakohtu 2014. a kulu kinnistus- ja registriosakonna ning pärimisregistri ametnikele oli 1 036 540 eurot ning Viru Maakohtu vastav kulu oli 232 876 eurot (III kd, tl 79-80). TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid. Sellest tulenevalt võtab ringkonnakohus kaebaja poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendi asja materjalide juurde, kuigi leiab tulenevalt käesoleva määruse pst 13, et see ei tõenda kinnistusraamatu kande muutmise eest tasutava riigilõivu ebaproportsionaalsust 2014. a-l.
16.Eeltoodule tuginedes, leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult avaldaja taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlused algatamata.
17.Avaldaja taotles kaebuse lahendamiseks istungi määramist. TsMS § 667 lg 3 esimene lause sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea
11(12)
vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada, vaid lahendab kaebuse kirjalikus menetluses.
18.TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Eelnevast tulenevalt jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.