Skanton Kinnisvara OÜ hagi XX vastu maakleritasu ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. jaanuari 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Skanton Kinnisvara OÜ (registrikood 12746354), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helen Tomberg Kolmas isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta XX 21. veebruari 2018. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 22. jaanuari 2018. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-4176 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. Skanton Kinnisvara OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse
2-17-4176 põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Skanton Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 16. märtsil 2017 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 4170 eurot ja sellelt viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni, sh hagi esitamise ajaga sissenõutavaks muutunud viivise 167 eurot 90 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled e-kirja teel maaklerlepingu Tallinnas XXX asuva korteriomandi (korteriomand) müügi vahendamise teenuse osutamiseks, mille eest oli tasu 3,2% müügihinnast + käibemaks. Hageja eduka tegevuse tulemusena sõlmisid asjaosalised 8. septembril 2016 korteriomandi võõrandamistehingu müügihinnaga 253 000 eurot. Sellelt tuli tasuda maakleritasu 6950 eurot, millele lisandus käibemaks. Kostja teatas, et kokkuleppel YY-ga (kolmas isik, korteriomandi teine omanik, kostja endine abikaasa) kannab 50% maakleritasust kostja ja 50% YY. Kostja palvel väljastas hageja maakleritasu arve 50% ulatuses WGP Engineering OÜ-le ja 50% ulatuses YY-le. YY teatas hagejale, et ei nõustu arvet tasuma ning see on senini tasumata. Hageja tühistas seetõttu arve ja esitas uue arve kostjale. Kostja ei ole arvet tasunud. Seega võlgneb kostja hagejale 4170 eurot (3475 eurot + käibemaks), millelt hageja nõuab seadusjärgses määras viivist kuni võla tasumiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja teadis, et kostja ja YY olid korteriomandi ühisomanikud ning hagejal ei olnud alust kahelda, et kostja sõlmib lepingu ka YY esindajana. YY nõustumust saab käsitada ka kohustusega ühinemisena. Hageja pidas lepingu sõlmimise ajal käsundiandjateks osavastutajatena kostjat ja YY, kuid on hiljem asunud seda eitama. Poolte e-kirjavahetus, kiri YY-le ja arvete esitamine kinnitavad, et hageja nõustus sellega, et mõlema käsundiandja tasu maksmise kohustuse võtab üle kummagi käsundiandja nimetatud äriühing. YY osas tuli teha arve viimasele kuuluvale äriühingule Twiddle Needle OÜ. Kuna YY palus esitada arve käibemaksuta, kuid hageja oli käibemaksukohustuslane, loovutas hageja oma nõude Efkale OÜ-le, kes esitas arve Twiddle Needle OÜ-le summas 3475 eurot.
3.Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4170 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 492 eurot 31 senti ja alates otsuse tegemisest kuni nõude rahuldamiseni viivise seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid e-kirja teel maaklerlepingu Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügi vahendamise teenuse osutamiseks, teenuse tasuks oli kokku lepitud 3,2% müügihinnast + käibemaks;
2-17-4176 -
-
hageja vahendas korteriomandi võõrandamist ja korteriomand võõrandati 8. septembril 2016 hinnaga 253 000 eurot; pärast kinnisasja müüki avaldas kostja hagejale, et tema ja YY vahelise kokkuleppe kohaselt tasub 50% maakleritasust YY, ja palus viimasele väljastada sellekohase arve. Ülejäänud osas palus kostja väljastada arve kostja nimetatud ettevõttele, kes tasus kostja eest maakleritasu 4170 eurot; YY teatas hagejale, et tema ei ole nõus kostja eest maakleritasu tasuma; hageja tühistas YY-le esitatud arve ning väljastas ka selles osas arve kostjale. Arve tuli tasuda 19. jaanuaril 2017.
Pooled ei vaidle selle üle, et maakleritasu on muutunud sissenõutavaks. Kostja võttis menetluses omaks, et alguses sõlmisid e-kirja teel maaklerilepingu hageja ja kostja, kes leppisid kokku ka maakleritasu suuruse. Kuna korteriomand müüdi hinnaga 253 000 eurot, millest korteri osa oli 217 000 eurot (arvestades maha panipaiga ja jms), on 3,2% suurune maakleritasu 6950 eurot (koos käibemaksuga 8340 eurot). Hageja ei ole andnud nõusolekut lepingu muutmiseks selliselt, et kostja vabaneb 50% maakleritasu maksmise kohustusest ja see kohustus on üksnes YY-l. Kostja väitel on hageja andnud sellise nõusoleku kaudse tahteavaldusega, kui esitas arved kostja näidatud äriühingutele. Hageja märkis 17. märtsi 2016 pakkumises maaklerilepingu sõlmimiseks, et maakleritasu kohta võib teha arve ka firmale. 6. septembri 2016. a e-kirjas palus hageja esitada nende kahe ettevõtte nimed, kelle nimele arved teha, et saaks need 8. septembril 2016 notari juurde tehingu tegemisele kaasa võtta. Kostja avaldas 13. septembri 2016. a e-kirjas, millistele ettevõtetele tuleb arve väljastada. Hageja väljastas kostja palvel arved WGP Engineering OÜ-le (4170 eurot (koos käibemaksuga)) ning Twiddle Needle OÜ-le (3475 eurot (käibemaksuta)). Viimati nimetatud osaühingu osalus kuulub YY-le ja ta on selle ainuke juhatuse liige. Kuna Twiddle Needle OÜ ei ole käibemaksukohustuslane, palus YY teha arve ilma käibemaksuta. Kuna käibemaksukohustuslaseks olev hageja seda teha ei saanud, loovutas ta nõude Efkale OÜ-le, kes väljastas Twiddle Needle OÜ-le arve ilma käibemaksuta. 29. septembril 2016 teatas YY hagejale, et ei nõustu arvet tasuma ning et tal ei ole kostjaga arve tasumise kohta kokkulepet. Tõlgendades hageja tahteavaldust kostja esiletoodud asjaolude alusel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-s 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-s 1 sätestatust juhindudes, saab järeldada, et hageja on väljendanud nõusolekut, et maakleritasu võib maksta 50% ulatuses YY ning sellise nõusoleku andmisel ei saa eeldada, et senine võlgnik vabanes oma kohustusest. Arve esitamine kolmandale isikule ei anna üldjuhul alust järeldada, et võlausaldaja soovib võlgnikku kolmanda isikuga asendada. Võlausaldajal ei ole üldjuhul vahet, milline isik rahalise kohustuse täidab ja VÕS § 78 lg 1 järgi ei saa võlausaldaja esitada vastuväiteid sellele, et rahalise kohustuse täidab kolmas isik. Seega, olukorras, kus võlgnik palub väljastada arve kolmandale isikule, kolmas isik annab täiendavaid juhiseid arve väljastamiseks, võlausaldaja väljastab arve vastavalt kolmanda isiku juhistele, kuid kolmas isik keeldub seda tasumast, ei saa järeldada, et võlausaldaja oleks andnud nõusoleku kohustuse ülevõtmiseks VÕS § 175 lg 1 tähenduses selliselt, et senine võlgnik vabaneb kohustusest. Poolte kirjavahetusest ei nähtu ka seda, et kostja oleks selgesõnaliselt avaldanud soovi lepingu selliseks muutmiseks. Kostja ei ole YY osa müüki puudutanud lepingu sõlmimise läbirääkimistel ega hiljem. Kostja pidas üksi läbirääkimisi maaklerilepingu sõlmimiseks ja YY ei ole hagejaga kordagi otse suhelnud. Seega ei ole kostja tegutsenud ka YY esindajana.
2-17-4176 Mõistlik isik võis sellises olukorras mõista, et hageja ei andnud nõusolekut lepingu muutmiseks selliselt, et kostja vabaneb 50% maakleritasu maksmise kohustusest. Kuna hageja ei ole nõustunud sellega, et kostja vabaneb 50% maakleritasu maksmisest, ei ole asjas vaja hinnata, kas YY on teinud tahteavalduse kohustusega ühinemiseks VÕS § 178 lg 1 tähenduses, kohustunud kostja ees tasuma 50% maakleritasust või nõustunud kohustuse üleminekuga VÕS § 175 järgi. Maaklertasu nõue muutus sissenõutavaks 14. septembril 2016, sellest ajast tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb viivist tasuda kuni põhinõude rahuldamiseni. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud kostja.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et kostja avaldas alles pärast korteriomandi müüki hagejale, et 50% maakleritasust maksab YY. Hageja teadis algusest peale, et korteriomand on ühisomandis ja sellel on kaks müüjat, ning juba 17. märtsi 2016. a pakkumuses („Meie maakleritasuna soovime 3,2% müügihinnast + KM (võin teha arve ka filmale)“ nõustus hageja kohustuse ülekandmisega. Asjaolust, et hageja tegi 50% ulatuses arve YY-le kuuluvale äriühingule, järeldas maakohus vääralt, et see ei ole käsitatav konkludentse tahteavaldusena, millega hageja nõustus kostja ja YY osavastutusega. Maakohus ei selgitanud, milline õiguslik tähendus on üldse arve esitamisel kolmandale isikule. Ei saa olla nii, et asjaolu, et hageja juhatuse liige kinnitab arve ja edastab selle tasumiseks, ei ole mingit õiguslikku tähendust. Kuna hageja ei oleks saanud keelduda kolmanda isiku täitmisest VÕS § 78 lg 1 järgi, ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et hageja nõustus üksnes sellega, et YY võib tasuda 50% maakleritasust. Maakohus järeldas vääralt, et Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 (p 11) saab järeldada, et arve esitamist ei saa pidada kaudseks tahteavalduseks, kuigi praegusel juhul esitas arve juhatuse liige. Seega oli hageja konkludentne tahteavaldus poole maakleritasu maksmise kohta kostjale selge, arusaadav ja õiguslikult siduv. Asjaolul, et YY keeldus hiljem arvet tasumast, ei ole tähtsust, sest oluline on hageja tahe arve väljastamise ajal.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Seda tehes lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s
sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus
2-17-4176 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisega ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Praeguses asjas esitas hageja kostja vastu hagi maakleritasu ja viivise saamiseks. Kostja nõustub apellatsioonkaebuses sellega, et hagejal on maaklerilepingust tulenev nõue hagis nõutud suuruses, kuid kostja hinnangul leidis maakohus vääralt, et kostja vastutab kogu maakleritasu maksmise eest. Kostja arvates on ta oma osa maakleritasust juba hagejale maksnud ning teise poole peab maksma YY.
8.Maakohus tuvastas ja kostja ei vaidle vastu sellele, et kostja sõlmis e-kirja teel hagejaga maaklerilepingu. Seega tekkisid kostjal kui lepingupoolel lepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh pidi kostja lepingu järgi tasuma hagejale ka kogu maakleritasu.
9.Kostja arvates ei pea ta kogu maakleritasu hagejale maksma esmalt seetõttu, et hageja teadis, et korteriomandil olid ühisomanikud, ning kostjal oli kokkulepe YY-ga, kes oli kostja endine abikaasa ja müüdud korteriomandi ühisomanik, mille järgi pidi YY tasuma pool maakleritasust. Kolleegiumi hinnangul ei saa järeldada asjaolust, et korteriomandil on ühisomanikud, kes mõlemad peavad küll tegema tahteavaldused korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, veel seda, et korteriomandi müügi korraldamiseks sõlmib kinnisvaramaakler maaklerilepingu mõlema ühisomanikuga. Ka asjaolu, et maaklerile on kinnistusraamatu kandest nähtav, et korteriomandil on ühisomanikud, ei tähenda seda, et maakler sõlmib või peab sõlmima maaklerilepingu alati mõlema ühisomanikuga. Kolleegium märgib, et kuigi korteriomandi võõrandamiseks on perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1 järgi vaja mõlema abikaasa tahteavaldust, ei ole pärast abielu lahutamist maakleriga sõlmitav tehing selline, mille sõlmimiseks peaks kinnisasja ühisomanikud sõlmima ühiselt ka maaklerilepingu. Maaklerilepingu ühisomandis oleva korteriomandi müügi korraldamiseks saab soovi korral sõlmida üks ühisomanik ning maakler ei pea eeldama, et ta sõlmib lepingu mõlema ühisomanikuga. Seetõttu ei ole asjas tähtsust sellel, kas hageja teadis, et korteriomand on ühisomandis ja selle võõrandavad kostja ja YY. Samuti ei tähenda korteriomandi ühisomanike omavaheline kokkulepe maakleritasu omavahelise jagunemise kohta veel seda, et maakler on sõlminud lepingu mõlema omanikuga. Sellel, kuidas korteriomandi ühisomanikud otsustavad omavahel korteriomandi müügikulud jagada, on õiguslik tähendus üksnes ühisomanike vahelises suhtes, kuid see ei muuda maaklerilepingu sõlmimisel mitteosalenud ühisomanikku maaklerilepingu pooleks või selle alusel kohustatud isikuks. Küll on sellise kokkuleppe korral maaklerilepingu sõlminud ühisomanikul õigus nõuda teiselt ühisomanikult poole maakleritasu maksmist. Seega võib kostjal olla neil asjaoludel õigus nõuda pärast hageja nõude rahuldamist YY-lt poole maakleritasu maksmist endale, kuid ühisomanike omavaheline kokkulepe ei mõjuta kostja ja
2-17-4176 hageja maaklerilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, sh kostja kohustust tasuda hagejale kogu maakleritasu.
10.Edasi ja eelkõige leiab kostja apellatsioonkaebuses, et ta ei pea kogu maakleritasu hagejale maksma, kuna hageja on nõustunud kohustuse üleminekuga pooles ulatuses YY-le sellega, et nõustus juba enne lepingu sõlmimist esitama arved äriühingutele ning hiljem esitaski hageja arve poole maakleritasu kohta YY ainuomandis olevale äriühingule. VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel või võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel võlausaldaja nõusolekul võtta võlgniku kohustuse üle nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kostja ei ole toonud esile, et YY oleks sõlminud hagejaga vastava kokkuleppe. Kostja väitel on tema sõlminud YY-ga sellise kokkuleppe ning hageja on oma käitumisega sellega nõustunud. Kolleegiumi hinnangul võib TsÜS § 68 lg 3 järgi kohustuse ülemineku nõusolek VÕS § 175 lg 1 tähenduses iseenesest väljenduda mh võlausaldaja teos, millest saab järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Siiski ei saa ainuüksi võlgniku palvel kolmandale isikule arve esitamisest ega sellest, et võlausaldaja avaldas juba lepingu sõlmimisel (16. märtsi 2016. a e-kirjas) abstraktselt valmidust esitada vajadusel arve muule isikule (äriühingule), järeldada võlausaldaja tahet kohustuse üleminekuks kolmandale isikule, s.o võlgniku vahetumiseks. Õige on küll kostja arusaam, et arvel ja selle esitamisel peab olema mingi õiguslik tähendus. Nii võib nt vastastikuste lepingute puhul sõltuda arve kättesaamisest VÕS § 821 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumine ja TsÜS § 147 lg 3 järgi ka nõude aegumistähtaja algus. Eelkõige on aga juriidiliste isikute puhul arve vajalik raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks, olles raamatupidamise algdokument raamatupidamise seaduse § 7 tähenduses. Samuti võib arve koos muude tõenditega kinnitada ka võlasuhte olemasolu poolte vahel, kuid lepingu sõlmimisel etteulatuvalt kinnitamine, et arve saab füüsilise isiku asemel teha ka äriühingule, ning hiljem võlgniku palvel arve esitamine näidatud kolmandale isikule ei tähenda seda, et võlausaldaja nõustub võla üleminekuga kolmandale isikule. Kahetsusväärselt on käibes tavaline, et füüsilised isikud sõlmivad endale kaupade või teenuste saamiseks lepingu, kuid paluvad teha arve neile kuuluvale äriühingule, s.o jätta oma isikud kulud äriühingu kanda. Asjaolu, et võlausaldaja nõustub sellega, ei tähenda seda, et ta nõustub ka võla üleminekuga äriühingule, kui ta seda selgelt ei väljenda. Võlausaldaja ei pea teadma, millistel kaalutlustel soovib võlgnik arve esitamist kolmandale isikule ning kas ja millised õigussuhted on võlgnikul kolmanda isikuga, mis ajendavad võlgnikku kolmandal isikule arvet küsima. Isegi kui möönda, et võlausaldaja nõustub võla üleminekuga äriühingule olukorras, kus füüsiline isik palub arve teha äriühingule, mille seaduslik esindaja ta samal ajal on, kuna ta ei väljendanud lepingut sõlmides selgelt, et soovib lepingu sõlmida äriühingu esindajana äriühingu nimel, on praeguses asjas nõustunud hageja tegema arve äriühingule, mille juhatuse liikmeks oli YY ja millega ei olnud kostjal mingit puutumust. Seega on praegusel juhul teinud hageja kostja palvel poole maakleritasu kohta arve äriühingule, mille seaduslik esindaja on omakorda kolmas isik (YY). Sellest, et võlausaldaja nõustub võlgniku palvel tegema arve kolmanda isiku näidatud äriühingule, ei saa järeldada võlausaldaja nõustumist kohustuse üleminekuga kolmandale isikule, kes andis äriühingu andmed, ega mitte ka sellele äriühingule.
2-17-4176
11.Kolleegiumi hinnangul on küll mõistetav, et kostja võis sellises olukorras uskuda, et pool maakleritasust maksab YY või korraldab selle maksmise talle kuuluva äriühingu kaudu ning ekslikult arvata, et pärast seda, kui ta on hagejale edastanud oma sellekohase soovi, vabaneb ta poole maakleritasu maksmise kohustusest. Kostja ekslik arusaam ei anna aga alust maakohtu otsust muuta. Kolleegium selgitab, et kui võlgnik ei pea täitma kohustust isiklikult võib VÕS § 78 lg 1 I lause järgi kohustuse osaliselt või täielikult täita ka kolmas isik. Võlgnik võib selles ka võlausaldajaga kokku leppida ja paluda teha arve kolmandale isikule, kuid see ei vabasta võlgnikku oma kohustuse täitmisest juhul, kui kolmas isik jätab arve tasumata. VÕS § 78 lg 1 II lause järgi vabaneb võlgnik täitmise kohustusest üksnes juhul, kui kolmas isik täidab tema kohustuse. Kui aga kolmas isik seda ei tee, vastutab kohustuse täitmise eest võlausaldaja ees endiselt võlgnik, mitte kolmas isik. Kui sellises olukorras on võlgnik sõlminud kolmanda isikuga kokkuleppe kohustuse täitmiseks, ilma et võlausaldaja oleks nõustunud võla üleminekuga VÕS § 175 lg 1 tähenduses, saab võlgnik esitada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kolmanda isiku vastu, kuid see ei vabasta teda oma kohustustest võlausaldaja ees.
12.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel menetlusse võtmata.
13.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole praeguses menetlusetapis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid, kuid kostja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. Lisaks on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu määruse jõustumisel õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (350 eurot).
14.Kolleegium selgitab, et kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
15.Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.