XX hagi Y OÜ vastu töötasu, ületunnitasu ja puhkusehüvitise ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad kaebuse menetlemisel
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta rahuldamata XX kaebus Pärnu Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-7228 temalt riigi kasuks välja mõistetud riigi õigusabi tasu tühistamiseks.
2.Muus osas jätta XX apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-17-7228 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
3.Tagastada XX-le pärast kohtumääruse jõustumist 10. jaanuaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus ja 11. jaanuaril 2018 esitatud apellatsioonkaebuse täiendus.
4.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. Y OÜ-l ei ole praeguses menetlusetapis tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse resolutsiooni p-de 2–4 peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Määruse resolutsiooni p 1 peale ei saa määruskaebust esitada. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2-17-7228 Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (hageja) esitas 10. märtsil 2017 Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus tuvastada hageja ja Y OÜ (tööandja, kostja) vahel kehtinud töösuhte aja ning hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse, määrata töölepingu lõppemise aluse ja mõista välja tööandjalt seaduses ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses 4872 eurot, saamata jäänud töötasu 1624 eurot, puhkusehüvitise 78 eurot 58 senti ja hüvitise ületundide eest 846 eurot. TVK rahuldas 4. aprilli 2017. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/531/17 hageja avalduse osaliselt. Otsusega tuvastati, et poolte vahel kehtis tööleping 11. veebruarist – 3. märtsini 2017, mil tööleping lõppes poolte kokkuleppel. Hageja kasuks mõisteti välja põhitöötasu 1624 eurot, ületunnitasu 285 eurot ning puhkusehüvitis 1,5 kalendripäeva eest 78 eurot 58 senti. Hageja nõue jäeti rahuldamata osas, milles hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse tööandja algatusel 2. märtsil 2017, lõpetada töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, mõista kostjalt välja ületunnitasu 561 euro ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 4872 euro saamiseks.
2.Tööandja ei nõustunud TVK otsusega ja esitas 9. mail 2017 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus vaadata TVK-le esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras.
3.Hageja haginõudeks oli töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetu, st hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhitöötasu 1624 eurot (90,5 tunni eest (12. veebruarist kuni
21.veebruarini 2017) tasu 8 eurot tunnis ja 75 tunni eest (22. veebruarist kuni 2. märtsini 2017) tasu 12 eurot tunnis), ületunnitasu 47,5 tunni eest 285 eurot, puhkusehüvitise 1,5 kalendripäeva eest 78 eurot 58 senti ning seadusjärgse viivise alates 3. märtsist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 12. veebruaril 2017 Rootsi Kuningriigis tööle maalri ametikohal tunnitasuga 8 eurot (neto). 22. veebruaril ütles tööandja tunnitasu suuruseks 12 eurot. Tööandja esindaja JB teatas 3. märtsil 2017 hagejale, et tema töötempo on liiga aeglane, mistõttu hageja soovis töösuhte lõpetada ning tööandja seda ka nõudis.
4.Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja töötanud puhkepäevadel ning sai töötada 8 tundi päevas 11 päeva veebruaris ja 2 tööpäeva märtsis, mille eest saab ta nõuda kokku töötasu 104 tunni eest 832 eurot (bruto). Töösuhe kestis 14. veebruarist 2. märtsini 2017. Hageja esitatud töötundide tabelit ei ole tööandja aktsepteerinud. Kokkulepet suurema töötasu kohta ei olnud. Algse kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama 1200 eurot kuus (neto).
2-17-7228
5.Pärnu Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2018. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 1328 eurot, ületunnitasu 190 eurot ja puhkusehüvitise 75 eurot 90 senti, samuti seadusjärgses määras viivise võla põhiosalt alates
3.märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus tuvastas, et poolte töösuhe kestis 12. veebruarist kuni 3. märtsini 2017, hageja töötas ka nädalavahetustel ning tööpäev kestis kauem kui kaheksa tundi päevas. Kokku töötas hageja 166 tundi. Pooled olid leppinud kokku 8 euro suuruse tunnitasu (bruto). Seda, et tegemist oli brutotöötasuga, saab järeldada poolte allkirjastatud töölepingu p-st 3.1, samuti eeldatakse töölepinguseadus (TLS) § 29 järgi brutotöötasu kokkulepet. Poolte väidetav algne kokkulepe 1200 euro suuruse kuutöötasu kohta (neto) on võrreldav täistööajaga töötamise korral 8 euro suuruse brutotunnitasuga, millele lisanduvad ületunnid. Tõendatud ei ole töötasu muutmine alates 22. veebruarist 2017. Lähtuvalt 8 euro suurusest tunnitasust (bruto) saab arvutada ka ületunnid ja saamata jäänud puhkusehüvitise. Viivis tuleb välja mõista alates 3. märtsist 2017, s.o töölepingu lõppemisest, ning 1593 euro 90 sendi (1328+190+75,90) tasumisega viivitamise tõttu tuleb kostjalt välja mõista ka võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis kuni nõuete täieliku tasumiseni. Arvestades hagi osalist rahuldamist jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte enda kanda. Kuna poolte menetluskulud on samas suurusjärgus (hagejale osutati riigi õigusabi tasuga 216 eurot, kostja esindaja kulud on 240 eurot), on õiglane jätta poolte kulud nende enda kanda. Hagejale osutatud riigi õigusabi tasu tuleb TsMS § 179 lg-te 1 ja 5 alusel mõista riigituludesse.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja nõude rahuldamata ning rahuldada uue otsusega hagi kogu ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli alguses kokkulepe, et töötasu on 10 eurot ja paari nädala möödudes 12 eurot, millest ta rääkis isiklikult 17. veebruaril 2017 JB-ga. Maakohus leidis vääralt, et 1328 eurot on brutotöötasu, kuigi see pidi olema netotöötasu, sest hageja on vabastatud sotsiaal- ja haigekassamaksust. Hageja soovib, et välja mõistetud summad toimetataks temale kätte sularahas. Hageja ei kavatse mitte millegi eest maksta riigi õigusabi kulu ja palub vabastada end riigilõivu maksmisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid
2-17-7228
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus kostja vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras ja haginõudeks on kokku 1987 eurot 58 senti, millele lisandus hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja sellele järgneva aasta eest arvestatav viivis TsMS § 133 tähenduses kokku 188 eurot 57 senti. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos viivisega 4000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, sh ei ole maakohus hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista kostjalt välja kogu nõutud summa, s.o hagi täielikult rahuldada. Hageja hinnangul tuvastas maakohus vääralt, et hageja töötasu oli kokkuleppe kohaselt 8 eurot tunnis, kuigi tegelikult leppisid pooled hiljem kokku, et töötasu on 12 eurot tunnis, sh oli kokkulepe netotöötasu kohta, sest hageja on vabastatud sotsiaalmaksust. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tunnitasu määra tuvastades eksinud materiaalõiguse normi ega menetlusõiguse normi vastu. Maakohus leidis õigesti poolte lepingut TLS § 29 lg 3 valguses hinnates, et pooled leppisid kokku töötasu suuruse brutotöötasuna. Eeltoodut ei mõjuta kuidagi apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et hageja on sotsiaalmaksu tasumisest vabastatud. Kolleegium selgitab, et brutotöötasu hõlmab üksnes töötaja makstavat tulumaksu ega hõlma tööandja tasutavaid makse, sh sotsiaalmaksu. Hageja ei ole esitanud asjas tõendeid, millest kohus saaks järeldada, et poolte kokkulepitud tunnitasu oli netotöötasu. Kuna mõlemad pooled kinnitasid, et neil oli töötasu suuruse kokkulepe 8 eurot tunnis ning hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pooled muutsid seda kokkulepet, leidis maakohus õigesti, et hageja tasunõuded tuleb arvutada lähtudes 8 euro suurusest tunnitasu määrast (bruto). Mh on hageja apellatsioonkaebuses esitatud faktiväited osaliselt vastuolus asjas seni esitatud väidetega.
2-17-7228 Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata. Kolleegium märgib, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku põhivõla 1593 eurot 90 senti ja nimetatud summalt seadusjärgse viivise kuni kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohus ei saa täita hageja palvet toimetada nimetatud summa hagejale kätte sularahas, kuid kohtuotsuse jõustumisel saab hageja nõuda selle summa kostjalt sisse täitemenetluses, kus kohtutäitur saab rakendada kõiki raha kättesaamiseks vajalikke abinõusid.
9.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei anna alust ka see, et hageja ei nõustu mitte millegi tegemise eest riigi õigusabi korras talle määratud esindaja kulusid hüvitama. Kolleegium selgitab, et hagejal on TsMS § 179 lg 3 järgi õigus vaidlustada kohtulahendit temalt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude osas, kui kulud ületavad 64 eurot, kuid ringkonnakohtu tehtud määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Kuna TsMS § 179 lg 1 järgi lahendab maakohus selle küsimuse kas asjas tehtavas lõpplahendis või eraldi määrusega, siis käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse seda osa eraldi kaebusena ja lahendab selle sisuliselt. Maakohus rahuldas 28. augusti 2017. a määrusega hageja riigi õigusabi taotluse ja andis hagejale riigi õigusabi tema esindamiseks kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
26.septembril 2017 esitas määratud esindaja kohtule hageja seisukoha (I kd, tl 113–115) ning järgmisel päeval tasu määramise taotluse, sest hageja teatas kohtule, et ta ei soovi enam esindajat. Samuti teatas hageja maakohtule, et esindaja tasunõue on põhjendamatu. Maakohus hindas esindaja tehtud toimingute põhjendatust ja vajalikkust ning määras 1. novembri 2017. a määrusega esindaja tasuks 4,5 tunni eest 216 eurot. Apellatsioonkaebusega vaidlustatud kohtuotsusega mõistis maakohus menetluskulude jaotust arvestades hagejalt nimetatud summa välja. Menetluskulude jaotust ei ole hageja vaidlustanud, mistõttu võiks menetluskulude jaotuse muutmiseks anda TsMS § 173 lg 3 järgi alust üksnes hagi täielik rahuldamine. Hageja heidab maakohtule ette üksnes seda, et esindaja ei ole tema kasuks mingeid toiminguid teinud. See hageja väide ei ole aga kooskõlas toimiku materjalidega, millest nähtub, et määratud esindaja on esitanud hageja nimel seisukoha, mille koostamiseks pidi ta ka asja materjalidega tutvuma. Asjaolu, et hagejale ei meeldi tema esindaja väljendatud seisukohad ja ta pärast nende toimingute tegemist loobus määratud esindajast, ei anna alust järeldada, et esindaja ei oleks teinud menetluses vajalikke ja põhjendatud toiminguid. Seetõttu ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Hageja palus vabastada end riigilõivu tasumisest. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 ja § 59 lg 15 järgi ei pea hageja töötasu saamiseks esitatud nõudelt ka apellatsioonkaebust esitades riigilõivu maksma.
11.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi hageja kanda. Kuna aga kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus
2-17-7228 tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.