Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista esitatud nõuet vara tagastamiseks omavolilisest valdusest. Kostja kinnitab, et hageja väited kostja poolt hageja vara äravõtmise kohta on alusetud ja hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid endal hagis loetletud vara olemasolu või soetamise kohta ning et hagejale kuuluv vara oleks kostja valduses. Hageja ja kostja sõlmisid 20.03.2014.a. xxxxxxxxxxxxxxxxxx müügilepingu, millega kostja omandas nimetatud kinnistu. Hageja oli kohustatud kinnistu valduse kostjale üle andma hiljemalt 01.09.2014.a. Hageja ei täitnud lepingulist kohustust ja kostja sai kinnistu koos hoonetega oma valdusse alles 11.10.2014.a. Kostja leiab, et hagejal oli vähemalt pool aastat aega ära viia see vara, mis temale kuulus. Väär on hageja väide, et kostja on valdaja nõusolekuta seadusevastaselt hagejale kuuluva asja hageja

2 (10)

valdusest ära võtnud. xxx-xxxxxxxxxxxxxxx valdus läks kostjale üle vastavale lepingule ja seega ei saa rääkida valduse rikkumisest või asja omavolilisest äravõtmisest. Müügilepingus ei ole hageja kirjeldanud, et kinnistul ja hoonetes on vara, mis kuulub temale. Kostja omandas xxx-xxxxxxxxxxxxxxx koos hoonetega ja kostja kanti nimetatud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (tl 58-59). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD, TEHTUD JÄRELDUSED JA

PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. AÕS 40 lg 2 kohaselt on omavoli valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. AÕS § 45 lg 1 alusel on valduse äravõtmisel valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. AÕS § 48 lg 1 alusel AÕS §-s 45 nimetatud nõue lõpeb ühe aasta möödumisel valduse rikkumisest või äravõtmisest, kui nõuet ei panda maksma vastava hagi esitamisega kohtule. AÕS § 80 lg 1,2 kohaselt on omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja valdus kostjale kuulunud esemetele on ebaseaduslik. AÕS § 34 lg 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. AÕS § 40 lg 2,3 kohaselt on omavoli valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline. Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Kostja ja A. P. vahel (mitte hageja ja kostja vahelise nagu on märgitud kostja esialgses vastuses hagile) 20.03.2014 sõlmitud kinnisasja müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl 8-14) p 4 kohaselt olid müüja ja ostja kokku leppinud, et eseme otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt 01.09.2014.a. Eelnimetatud tähtpäevaks on müüja kohustatud lepingu eseme otsese valduse ja kõik lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed ostjale üle andma ning ostja on kohustatud otsese valduse vastu võtma. Otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,03% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Lepingu p 4.5. kohaselt lepingu eseme otsese valduse üleandmisel allkirjastavad müüja ja ostja lihtkirjaliku üleandmis-vastuvõtmise akti, mis loetakse ostja poolt antud täitmise kviitungiks ning milles märgitakse valduse üleandmise kuupäev ning mõõdikute näidud nimetatud kuupäeva seisuga. Seega olid kinnistu müügilepingus lepingu pooled kokku leppinud piisava täpsusega lepingu eseme valduse üleandmise korra. Hageja V. L. annab vande all ütlusi (tl 98), et oli kokku lepitud notari juures, et nad kolivad ära 1.septembril, kuid ei saanud kolida, sest ta haigestus raskekujulisse insulti ja oktoobrikuus 2014 sattus haiglasse. Tunnistaja A. P. , kes on V. L. elukaaslane, annab ütlusi (tl 94), et märtsis 2014 müüs ta maja V. M. , oli jutt, et septembris 2014 kolib ta majast ära; osaliselt saigi septembris kolida; V. L. jäi haigeks ja oli kaua aega haiglas insuldiga; tahtis 1.septembril võtmed üle anda, kuid V. M. ei võtnud telefoni vastu ja ei saanud temaga ühendust; kui hageja oli veel haiglas ja A. P. läks, et toob väiksemad asjad autoga ära, seda ta ei saanud teha, sest aiakäru ja mingid asjad olid juba peale pandud, kui sõitis ette V. M. ja karjus, et tulge appi,

3 (10)

mind varastatakse, kutsus politseipatrulli kohale, ta ei saanudki selgitada, et tahab omi asju ära tuua, sest sõimamine oli nii kõva, politsei tuli kohale ja käskis asjad maha tõsta. Kostja V. M. annab vande all ütlusi (tl 100), et ostis A. P. xxxxxxxxxxxxxxx 20.märtsil 2014.a., kui notaris lepingut tehti A. palus, et kinnistu antaks üle 1.septembril ja ta jäi sellega nõusse; tuli 1.september ja talle ei antud võtit ega kinnistut üle, ta ootas ja ootas, külmad tulid juba peale; läks võtit küsima linnamajja, käis 3 korda võtit küsimas linnamajas, algul A. oli seal ja viimasel korral enam ei olnud; helistas notarisse, kust sai ta vastuse, et kui ei ole antud, siis kutsu politsei; läks sinna maja juurde, seal oli auto ja oli A. ning kahte inimest ei tundnud, V. M. kutsus politsei; kui nad ei jõudnud omi asju ära viia, siis oleks pidanud minema notarisse oma aega pikendama; notar rääkis, et kui kinnistut üle ei anta, siis on õigus nõuda hüvitist. Tunnistaja J. P. annab ütlusi (tl 96), et V. M. ei saanud 1.septembril sisse kolida, sest talle ei antud võtmeid; võtmed saadi 17.oktoobril politsei abil; 17.oktoobril sõitsime ette, et tõstke koorem maha, et teil pole siin mingit õigust olla peale 1.septembrit, helistasime politsei välja ja politsei käskis kraami maha tõsta. Vastuolulised on hageja V. L. vande all antud ütlused, et nad palusid ja V. M. andis neile üleandmiseks pikendust ja kostja V. M. vande all antud ütlused, et mingit üleandmise pikendamise kokkulepet ei olnud. Kostja on esitanud väite, et hagejale kuulunud esemed on muutunud kostjale kuuluva kinnistu osaks. Hageja vaidleb sellele vastu. Kinnisasja müügilepingu p 1.1 kohaselt on lepingu osaks kinnistu, mis koosneb katastriüksusest asukohaga xxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx koos selle oluliste osadega ja päraldistega, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Võru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxxx all. Kinnistusraamatus vaidlusaluse vara kohta kanded puuduvad. Hinnangu andmisel sellele, kas vallasasi on muutunud teise asja või ehitise oluliseks osaks tuleb esmalt hinnata (TsÜS §54 lg 1- Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. TsÜS § 55- Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata) asjade kehalist sidet, st kas omavahel ühendatud asju saab oluliste raskusteta üksteisest eraldada või ei ole see võimalik. Õiguskirjanduses kinnitatakse, et kui eraldatud osasid saab pärast eraldamist edasi kasutada ilma, et tuleks teha olulisi muudatusi, ei ole tegemist asja oluliste osadega (TsÜS. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk-d 198-199). Olulisel määral sõltub esemete kinnisasja või ehitise oluliste osadena määratlemine ka selle isiku kavatsusest ja tahtest, kelle tegevuse tulemusena ühendamine toimus. Poolte vahel on asja menetluse käigus langenud ära vaidlus uue kuuri ja kaarkasvuhoone osas, sest hageja on nende osas nõudest loobunud. Kohtu hinnangul puudub muude käesolevas asjas vaidlusaluste asjade kehaline side, et neid saaks lugeda kinnisasja (või ehitise) oluliseks osaks ning hagejat võib tuvastatud asjaoludel pidada jätkuvalt asjade omanikuks. Kostjal oli õigus tulenevalt kinnistu müügilepingu p 4.2 nõuda müüjalt leppetrahvi kinnistu otsese üleandmise kohustuse täitmisega viivitamise aja eest. Seega sai kostja valduse hagejale kuulunud esemetele ebaseaduslikult valdaja nõusolekuta valduse rikkumisega. Kostja on esialgu esitanud vastuväite, et suurt osa hagis nimetatud asju pole kostja kinnistul (tl 90-91). Kostja on aga oma 09.11.2016 avalduses kohtule avaldanud (tl 104-105), et kostja on üle vaadanud xxx-xxxxxx talu hooned ja esitab nimekirja esemetest, mida hageja nõuab ning mis on reaalselt olemas. TsMS § 231 lg 2 sätestab, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide

4 (10)

ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kohus nõustub hagejaga, et kostja 09.11.2016 esitatud hagis ära toodud vara nimekiri, mis hetkel on olemas xxx-xxxxxx talus, on käsitatav kostja faktilise asjaolu omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja teeb sellele nimekirjale tuginedes ka kompromissi ettepaneku, ei muuda kostja omaksvõttu olemasoleva vara nimekirja osas. TsMS §206 kohaselt on hagejal õigus vähendada oma nõuet. Kohus võttis 10.01.2017 vastu hageja avalduse, millest nähtuvalt ta vähendas esialgset nõuet kostja vastu kahe 5-meetrise põrandavaiba, kahe tsinkvanni, 60 tahvli aknaklaasi, metalljalgadega töölaua, teisaldatava kaarkasvuhoone, 260 tk silikaattelliste, 60 tk šamott-telliste, 3 rulli aiavõrgu, lakitud 6 istepingi, kahe aiakäru, tolmuimeja, kreissae, toidunõude, ühe tugitooli, kahe käsivikati, tööriistade, puitliistude, puukuuri, kuue aknaraami, eterniidi ja pesumasina tagastamise nõudes. Asjaolu, et hageja poolt nõutud vallasasjad kuuluvad hagejale loeb kohus tõendatuks hageja poolt vande all antud ja tunnistaja A. P. ütlustega, mida kostja ei ole kummutanud omapoolsete tõenditega. Asja materjalidest nähtuvalt kuuluvad vaidlusalused kaheksa kana A. P. , kuid omanik A. P. kiidab heaks nende kanade väljanõudmise kostja käest hageja poolt (tl 94), mistõttu on hageja tegevus käsitletav kanade osas käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud poolte poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja on esitanud hagi talle kuuluva vara tagastamiseks kostja omavolilisest valdusest ning nõude õigusliku kvalifikatsiooni andmisel toetub AÕS §-dele 40 lg 2 ja 45 lg 1. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-14 p 13 selgitab, et hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (Riigikohtu 17. jaanuaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-14810 tehtud määruse p 11). Hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid hagi aluse hulka ei kuulu. Hagi eseme all mõistetakse hageja protsessuaalset taotlust, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (Riigikohtu 10. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuse p 14). Kohus leiab, et hageja poolt esitatud asjaolude alusel on põhjendatud käesolevas asjas kohaldada AÕS § 80 lg 1. Hageja ei ole esitanud üksnes valduse kaitse hagi, vaid nõuab talle kuuluva omandi kaitsmist. Ka kostja on seda aktsepteerinud, käsitledes hageja poolt esialgu esitatud hagi kui vindikatsioonihagi (tl 162). Kostja annab vande all ütlusi (tl 168), et 22.juulil 2017 laaditi kõik nimekirjas (tl 163) olevad esemed xxx-xxxxxx talust koormasse ja sõideti xxxxxxxxxxxxxxxxxx, kus elavad V. L. ja A. P. ; A. hakkas kohe tema peale karjuma, et varas kao minema ja rahvast hakkas kogunema; kuna A. hakkas karjuma, hakkas kostja kartma ning tõstis kogu kraami maha värava taha; pühapäeva õhtul ta avastas, et osa kaupa on tee äärde heina sisse kraavi visatud; kapp on vastu võetud ja elektripliit tagasi toodud, kaks lillepostamenti võeti vastu, tsinkvann võeti vastu ja aknaklaasitahvlid võeti vastu; ülejäänud küttepuud võeti ka vastu, ahjutellised võeti vastu, 20

5 (10)

silikaattellist võeti vastu, seljariided võeti vastu, oli mitu pakki kilekottides; üks kandiline söögilaud on vastu võetud ja üks tagasi toodud; seinamaal ja kuus kardinat vastu võetud; ülejäänud esemed on sinna tagasi toodud. Hageja ei ole esitanud neid kostja poolt vande all antud ütlusi kummutavaid tõendeid. Kohus möönab, et tekkinud emotsionaalse õhkkonna tõttu võib olla põhjendatud, et vara üleandmise kohta jäi kirjalik akt vormistamata. Kostja poolt vande all antud ütlustega loeb kohus tõendatuks, et kostja tagastas hageja valdusse elektripliidi kapi, kaks lillepostamenti, tsinkvanni, aknaklaasitahvlid, osa küttepuid, ahjutellised, silikaattellised, seljariided, ühe kandilise söögilaua, seinamaali ja kuus kardinat. Seega on asja materjalidest nähtuvalt veel kostja valduses olnud hageja esemetest tagastamata gaasipliit koos balloonidega, elektripliit, televiisor, osa küttepuid, ehitusmaterjalid laudkuuris (prussid, lauad), üks kandiline söögilaud, põrandalamp, kaks köögikappi, sektsioonkapp, kahe poolega hele riidekapp, diivan, kaks tugitooli, kaheksa kana ja kardinapuud. Küttepuude esialgse koguse osas nähtub hageja V. L. vande all antud ütlustest (tl 98) ja tunnistaja A. P. ütlustest (tl 94), et küttepuid oli kuuris 48 rummimeetrit ja 12 rummimeetrit väljas; kostja V. M. annab vande all ütlusi (tl 100), mida kinnitab tunnistaja J. P. , et ta pidi puid ära kulutama, et kanadele sooja toitu teha ja lauta kütta; osa küttepuid tagastati hagejale 22.juulil 2017.a. Hageja on avaldanud vande all ärakuulamisel 18.10.2016 (tl 98), et ta tahab oma asju ja esemeid kätte saada. 04.12.2017 on hageja aga esitanud senise vara väljanõudmise asemel kostja valdusest nõude välja mõista kostjalt hageja kasuks vara hävitamise eest hüvitis summas 2523 eurot või õiglane hüvitis kohtu äranägemisel, samuti jooksev viivis 0,22% päevas põhinõudelt 2523 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni (tl 157). Hageja leiab, et ta asendab esialgse nõude asjaolude olulise muutumise tõttu TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel rahalise hüvitise nõudega. Hageja arvates tuleb antud vaidluses asjaolude muutmiseks lugeda olukorda, kui üle kahe aasta ei ole kostja suvatsenud hagejale vaidlusalust vara tagastada; nii pika aja jooksul ei võinud hagejalt oodata, et ta jätkuvalt sooviks vaidlusaluse vara tagastamist; seega tuleb asuda seisukohale, et esialgses hagis märgitud vara ei ole olemas; vara on hävinud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik. Kostja leiab, et hageja on esitanud esialgse vindikatsioonihagi asemel hoopis uue hagi, sest muudetud on hagi eset ning ka hagi alust; hageja on tuginenud AÕS § 84 lg 1, kuid ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis tõendaksid kostja pahausksust; müüja andis kinnistu valduse kostjale üle koos vallasvaraga ja kostjal oli alus pidada seda peale seda enda omaks; kostja ei ole hageja suhtes toime pannud mingeid õigusvastaseid tegusid, mis annaksid aluse sellise nõude esitamiseks. TsMS § 376 lg 4 p 3 sätestab, et hagi muutmiseks ei peeta esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Õiguskirjanduses leitakse, et muu eseme või hüve väljanõudmisega on tegemist nt järgmistel juhtudel: hageja nõuab vaidlusaluse asja hävimise tõttu asja väljanõudmise asemel kahju hüvitamist või asja asendamist samaväärse asjaga või loobub täitmisnõudest ja nõuab kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel või taganeb lepingust ja nõuab tagasitäitmist; jne (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, tl 506). Hageja on viidanud muuhulgas Riigikohtu lahendile 24.11.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-09, milles Riigikohus pidas võimalikuks asendada TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel lammutatud korteriga samaväärse korteri eraldamise nõue rahalise hüvitise nõudega, kui kostja teatas, et tal ei ole võimalik samaväärset korterit pakkuda. Käesolevas asjas on kostja toonud osa tema valduses olnud hagejale kuulunud asju hageja elukohta, kus hageja on valikuliselt osa asju vastu võtnud ja osa tagastanud kostjale. Hageja

6 (10)

selgitustest nähtuvalt on ta kaotanud selle vara vastu huvi ja õiglasem on taotleda hüvitust (tl 167). Hageja on viidanud AÕS §-le 84 lg 1, mille kohaselt on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele. Tegemist on viitega VÕS § 1043 jj sisalduvale kahju hüvitamise nõudele ja nõude esitamiseks peavad olema täidetud kõik VÕS § 1043 tuleneva delikti üldkoosseisu alusel tekkiva nõude eeldused. AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. AÕS § 84 lg 1 eeldab esmalt asja hävimist või väärtuse vähenemist. Vastavalt tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14 22.10.2014.a. Riigikohtu poolt tehtud otsuses väljendatud seisukohale tuleb asja hävimiseks AÕS § 84 lg 1 tähenduses lugeda ka asja majandusliku väärtuse olulist/olemuslikku vähenemist pahauskse valduse perioodil. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Seega tuleb nõude rahuldamise eeldusena tuvastada, kas üldse ja mis hetkest alates saab kostjat pidada hageja poolt omandatud asjade pahauskseks valdajaks. Kohus ei nõustu kostjaga, et kuna ta omandas kinnistu müügilepinguga, müüja ei teavitanud kostjat kolmandatele isikutele kuuluvatest õigustest, sai ta valduse ülemineku tähtaja saabumisel hagejale kuulunud asjade heauskseks valdajaks. Asja materjalidest nähtub, et kostja nägi, et müüja ei olnud veel kokkulepitud tähtajaks lõplikult kõiki oma asju kinnistult ära viia suutnud, asus kostja hageja valduses olevate temale kuulunud asjade suhtes tegeliku võimu teostamist takistama. Kostja käitumisest nähtub ka, et ta esialgu üldse ei tunnistanud enda valduses olevat hageja vara, mida ta müügilepingu alusel tegelikult ei olnud omandanud. Samuti ei saa kohus nõustuda kostjaga, et tal oli hagejaga sõlmitud tasuta hoiuleping, mille puhul vastutust reguleerib VÕS § 885. VÕS § 883 kohaselt hoiulepinguga kohustub üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Poolte vahel sellise hoiulepingu olemasolu kohta käesolevas asjas tõendid puuduvad. Riigikohus on 7. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14 tehtud määruse p-s 12 selgitanud järgmist: „Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi – eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju (Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1127-08, p 12)." Käesolevas asjas on hageja kaotanud kostja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu, kostja on püüdnud hagejale asju ka tagastada. Seega puudub kohtu hinnangul vajadus hagejal anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendavat tähtaega asjade väljaandmiseks. Kohus leiab, et kuna asjade omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju. Vaidluse all olev hageja valduse rikkumine leidis aset rohkem kui kolm aastat tagasi.

7 (10)

Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel. Asja materjalidest nähtuvalt kostja rikkus hageja valdust ja jättis tagastamata hagejale kuulunud asjad. Valduse kaotuse tõttu on hageja kandnud kahju, seega on kostja käitumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et käesoleval juhul tuleb maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus nõustub kostjaga, et kahju hüvitamisel, et ole kahjustatud isik õigustatud teenima tulu ning arvestada tuleb asja turuväärtusega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tegemist ei olnud uute asjadega, vaid asjadega, mille väärtus oli ajapikku oluliselt vähenenud. Asja kahjustamise või hävimise korral kaitstakse VÕS § 132 kohaselt küll mitte kahjustatud isiku vara väärtust, vaid selle koosseisu säilimist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-121-08, p 15). Seetõttu ei lähtuta § 132 kahju ulatuse kindlaksmääramisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Ka VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Seetõttu on võimalik käesolevas asjas VÕS § 127 lg-t 1 ja § 132 lg 1 teist lauset koostoimes kohaldada. Hageja on esitanud kohtule avalikult kättesaadavates portaalides esinevate andmete alusel osade analoogiliste uute asjade hinnad (tl 158-159). Hageja arvates, kuna müügihinnad on muutunud, on praegu leida tõendeid vara väärtuse kohta, mis soetati erinevatel aegadel, ülemääraselt kulukas, mistõttu on põhjendatud kohtu poolt TsMS § 233 lg 1 rakendades õiglase hüvitise (hageja hinnangul summas 1500 eurot) määramine. Kostja hinnangul puudus xxxxxxxxxxxxxxxxxx elamus ja hoonetes leitud varal igasugune tarbimisväärtus, sest see oli sedavõrd lagunenud ja vana; leitud asjadel puudus ka turuväärtus, sest ei ole tõenäoline, et keegi oleks soovinud selliseid asju osta (tl 162-163). VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. TsMS § 233 lg 1 kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tagastanud tema valduses olnud hagejale kuulunud asjadest gaasipliiti koos balloonidega, elektripliiti, televiisorit, osa küttepuid, ehitusmaterjale laudkuuris (prussid, lauad), üht kandilist söögilauda, põrandalampi, kaht köögikappi, sektsioonkappi, kahe poolega heledat riidekappi, diivanit, kaht tugitooli, kaheksat kana ja kardinapuid. Tunnistaja J. P. on kohtuistungil andnud ütlusi (tl 96), et osa kraami pildus ta köögist minema, kui võtmed sai; miks peaks teise rämpsu seal sees hoidma; ta ei tea ja ta ei mäleta, mis seal oli ja mida minema viskas. Kohus nõustub hagejaga, et käesolevas asjas hagejale kuuluvate ja kostja ebaseaduslikus valduses olevate esemete väärtust ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha või selle

8 (10)

kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Suur osa tagastamata esemetest ja majapidamistehnikast on vanad ja amortiseerunud ning nende soetamishinnad ei ole ilmselt võrreldavad praeguste asjade hindadega, mida on kohtu hinnangul mõistlik arvestada. Samas on tegemist esemetega, mis 83-aastase hageja jaoks on eluliselt vajalikud ja väärtuslikud. Hageja on hinnanud õiglaseks hüvitiseks 1500 eurot, kuid kostja on osa hageja poolt nõutud varast tagastanud. Kohus leiab, et kõiki asjaolusid arvestades on põhjendatud mõista, juhindudes TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6, kostjalt välja hageja kasuks tagastamata asjade hüvitisena 1000 eurot. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud kahju hüviselt viivise väljamõistmise nõue on uus iseseisev nõue, mis ei kuulu menetlemisele TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel ning kostja ja kohus ei ole selleks TsMS § 376 lg 1 kohaselt ka nõusolekut andnud. Neil asjaoludel kohus leiab, et hagi on tõendatud osaliselt ja kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks kostja ebaseaduslikus valduses oleva tagastamata vara hüvitisena 1000 eurot. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, kostja on osa vara hagejale vabatahtlikult tagastanud, peab kohus käesolevas asjas otstarbekaks jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on tasunud menetluskuluna riigilõivu 200 eurot. Tartu Maakohtu 19.märtsi 2015.a. määrusega on hagejale antud riigi õigusabi varaga seotud nõuete esitamiseks kohtus õigusdokumendi koostamiseks ja isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 70-72) ning Tartu Maakohtu 24.juuli 2015.a. määrusega on hagejale antud menetlusabi ja vabastatud ta riigilõivu tasumisest osaliselt 100 euro ulatuses (tl 49). Tartu Maakohtu 19.märtsi 2015.a. määrusega on määratud V. L. tema huvide kaitseks ilma hüvitamiskohustuseta riigi arvel esindajaks advokaat Valli Murde. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 kohaselt riigi õigusabi andmise otsustanud kohus määrab riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Advokaat Valli Murde on esitanud taotluse määrata V. L. osutatud õigusabi tasuks koos käibemaksuga 912 eurot ja vajalike kulude hüvitamiseks koos käibemaksuga 485,28 eurot ( tl 171-173). Taotlusest nähtuvalt on advokaat kulutanud 23.05.2015 nõupidamisele riigi õigusabi saajaga ja dokumentidega tutvumisele Antslas 2 tundi; 21.06.2015 hagi koostamisele 3 tundi, 21.09.2015 hageja arvamuse koostamisele 1,5 tundi; kuuel kohtuistungil osalemisele kokku 9 tundi; 03.12.2017 kohtupraktika analüüsile ja asendamisavalduse koostamisele kokku 3 tundi; 09.01.2018 kostja materjalidega tutvumisele 0,5 tundi; osutanud õigusabi teenust väljaspool advokaadibüroo asukohta kohtumistel õigusabi saajaga 23.05.2015 ja 22.07.2016 Antslas, kohtuistungitel 02.05.2016, 07.09.2016, 18.10.2016, 18.07.2017, 05.10.2017, 21.11.2017 ja 10.01.2018 Võru 9 (10)

kohtumajas. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ning arvestades taotluses toodud motiive, tuleb advokaat Valli Murdele määrata käesolevas asjas riigi õigusabi tasuks koos käibemaksuga 912 eurot ja kantud vajalike kulude hüvitamiseks koos käibemaksuga 485,28 eurot. Riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur. Kostja taotleb esindaja õigusabi tasu kokku 800 eurot hüvitamist. Õigusabile on kostja esindaja kulutanud 16 tundi tunnitasuga 50 eurot (käibemaksuta) (tl 166). Kuna kohus jätab poolte menetluskulud nende endi kanda, ei määra kohus kindlaks poolte menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.