XX hagi Y A/S vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks Harju Maakohtu 20.12.2017 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann Kostja: Y A/S (Taani registrikood XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merit Lind
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Keelduda menetlusse võtmast XX apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 20.12.2017 otsuse peale.
3.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 20.09.2016 Tööinspektsiooni Tallinna Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse ning täpsustas oma nõudeid 26.10.2016 TVK istungil. Hageja palus tuvastada hageja ja Y A/S-i (kostja) vahel sõlmitud töölepingu nr 166 ülesütlemise tühisuse, lõpetada töölepingu alates 21.09.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 6666,45 eurot (bruto) ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates töölepingu lõppemisest kuni hüvitise tasumise kohustuse täitmiseni. 02.11.2016 tegi TVK töövaidlusasjas nr 4-1/1970/16 otsuse, millega rahuldas avalduse osaliselt ning tuvastas töölepingu nr 166 erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 21.09.2016, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 6666,45 eurot ja perioodi 22.09-26.10.2016 eest viivise 39,55 eurot.
2.Hageja esitas 02.12.2016 tsiviilasjas nr 2-16-18175 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles vaidlustas TVK otsuse osas, milles avaldus jäi rahuldamata ning palus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud hüvitisnõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 27.10.2016 kuni hüvitise tasumise kohustuse täitmiseni.
3.Kostja esitas 05.12.2016 tsiviilasjas nr 2-16-18266 Harju Maakohtule avalduse, milles palus tühistada TVK otsuse osas, milles tuvastati töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 6666,45 eurot ning viivis. Kostja palus jätta hageja avalduse tervikuna rahuldamata. 04.01.2017 määrusega liitis maakohus tsiviilasjad nr 2-16-18175 ja nr 2-16-18266 ühte menetlusse numbriga 2-16-18175.
4.Hageja esitas 18.01.2017 maakohtule hagiavalduse tervikteksti, milles palus tuvastada töölepingu nr 166 ülesütlemise tühisuse, lõpetada töölepingu kohtu otsusega alates 21.09.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 6666,45 eurot (bruto) ja viivise väljamõistetavalt hüvitisnõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagi esitamise hetke seisuga sissenõutavaks muutunud osas 133,34 eurot ning ülejäänud osas 100% ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.05.2014 töölepingu nr 166, mille kohaselt asus hageja tööle Supervisor, Hotel Department ametikohale. 01.01.2015 sõlmisid pooled töölepingu lisa 1, milles leppisid kokku, et töötaja töötasu on 1408 eurot (bruto) kalendrikuus. 01.01.2016 sõlmisid pooled töölepingu lisa 2, milles leppisid kokku lepingu muutmises alates 01.01.2016 selliselt, et hageja asub tööle Manager, EOC ametikohale, töötasu on 2120 eurot (bruto) kalendrikuus 100% tööajanormi täitmise korral, töötaja töötab täistööajaga, arvestuslikult 40 tundi 7 päevase perioodi jooksul, kohaldatakse 6. kuulist tööaja summeeritud arvestust. Töötaja täitis tööülesandeid lojaalselt ja kohusetundlikult. 18.08.2016 teatas tööandja, et töötajaga sõlmitud tööleping öeldakse erakorraliselt üles TLS § 89 lg 1 alusel põhjusel, et kostja Tallinna kontor restruktureeritakse alates 01.09.2016
ning sellega seoses korraldatakse ümber töö, mille tulemusena töötaja ametikoht koondatakse. Ülesütlemisavalduse sai hageja kätte 22.08.2016. Hageja oli seisukohal, et kostja on töölepingu ülesütlemisavalduses tuginenud alusetult ja põhjendamatult TLS § 89 lg-le 1, sest koondamissituatsiooni tööandja juures tegelikkuses ei esinenud. Hagejale teadaolevalt kostja Tallinna kontoris struktuurimuudatusi ei toimunud. Kostja ei ole täitnud kohustust pakkuda töötajale teist tööd. Kostja pakkus näilikult hagejale teist tööd, kuid kui töötajal tekkis pakutava vastu huvi, teatas kostja, et pakutud kohta enam ei ole ning pakkus veelgi madalamat ametikohta, ilmselt lootes, et hageja sellest loobub.
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus alternatiivselt juhul, kui kohus peaks tegema otsuse hageja kasuks, mõistes välja rahalise hüvitise, võtta rahalise hüvitise väljamõistmisel arvesse kostjalt saadud koondamishüvitist 2222,15 eurot koos sellele lisanduva viivisega, arvates koondamishüvitise väljamaksmise päevast. Juhul, kui kohtu hinnangul koondamissituatsiooni ei esinenud, siis ei olnud hagejal õigust ka koondamishüvitisele ning vastav hüvitis on kostja poolt välja makstud õigusliku aluseta (VÕS § 1028 jj, VÕS § 113 lg 2). Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 20.12.2017 otsusega hagiavalduse ning tuvastas töölepingu nr 166 ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingu alates 21.09.2016. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 6666,45 eurot (brutos) ja hüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 22.09.2016 kuni 20.12.2017 eest 664,41 eurot. Maakohus rahuldas kostja alusetu koondamishüvitise väljamõistmise tasaarvestusliku nõude hageja vastu ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja koondamishüvitise 2222,15 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrase viivise 221,47 eurot perioodi 22.09.2016 kuni 20.12.2017 eest. Maakohus tasaarvestas poolte nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4222,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 20.12.2017 seisuga 664,41 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 21.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda.
7.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole pooltel vaidlust selles, et nad sõlmisid 19.05.2014 töölepingu nr 166, mille punkti 2.1 kohaselt asus hageja tööle Supervisor, Hotel Department ametikohale; et 01.01.2015 sõlmisid pooled töölepingu lisa 1, milles leppisid kokku töötasus 1408 eurot (bruto) kalendrikuus; et 01.01.2016 sõlmisid pooled töölepingu lisa 2, milles leppisid kokku lepingu punktide nr 2.1, 3.2 ja 4.1 muutmises alates 01.01.2016 selliselt, et töötaja asub tööle Manager, EOC ametikohale töötasuga 2120 eurot (bruto) kalendrikuus 100% tööajanormi täitmise korral, töötaja töötab täistööajaga, arvestuslikult 40 tundi 7 päevase perioodi jooksul ja kohaldatakse kuue kuulist tööaja summeeritud arvestust ning et manager EOC ametikoha (so Euroopa juhtimiskeskuse juht) ametijuhendi kohaselt oli ametikoha eesmärk vastutada Euroopa juhtimiskeskuse juhtimise eest. Vaidlust ei ole ka selles, et 18.08.2016 teatas tööandja töötajaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt ülesütlemisest TLS § 89 lg 1 alusel põhjusel, et kostja Tallinna kontor restruktureeritakse alates 01.09.2016 ning sellega seoses korraldatakse ümber töö, mille tulemusena töötaja ametikoht koondatakse; et ülesütlemisavalduse sai töötaja kätte 22.08.2016 ; et hageja ühe kuu keskmine töötasu on 2222,15 eurot ning et kostja on hagejale tasunud 21.09.2016 koondamishüvitist 2222,15 eurot.
8.TLS § 89 lg 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö
ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kohus leidis, et kostja ei ole hagejaga töölepingu erakorralist ülesütlemist TLS § 89 lg 1 alusel põhjendanud, kuid tulenevalt TLS § 95 lg 3 ei mõjuta sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Kohus leidis, et tööandja Tallinna kontoris toimunud struktuurimuudatused leidsid aset alles detsembris 2016 – jaanuaris 2017 ning kostja plaanide kohaselt pidi Euroopa juhtimiskeskuse täismahus alustamine toimuma 2017.a veebruari lõpus. Samuti on tõendatud, et hageja koondamise ajaks ei olnud kostjal Tallinna kontori uus struktuur veel kindlaks määratud, mistõttu ilmneski pärast hagejale teise ametikoha pakkumist, et antud ametikohta ei loodagi. Järelikult oli hageja koondamine 18.09.2016 ennatlik, sest selleks puudus struktuurimuudatuste strateegia kohaselt kuni 2016.a detsembrikuuni igasugune vajadus. Seega toimus hageja koondamine TLS § 104 lg 1 järgi ilma seadusliku aluseta. TLS § 107 tulenevalt lõpetas kohus poolte vahel sõlmitud töölepingu alates 21.09.2016. Kohus leidis, et TLS § 109 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 6666,45 eurot (bruto). Kuivõrd kostja ei ole hagejale hüvitist maksnud, siis tuleb kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista ka hüvitiselt sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise seisuga summas 664,41 eurot.
9.Juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kostja on töötajale 21.09.2016 välja maksnud lõpparve, milles sisaldub koondamishüvitis ühe kuu eest 2222,15 eurot ja esitanud vastuses alternatiivse taotluse võtta kohtul rahalise hüvitise väljamõistmisel arvesse juba tööandjalt saadud koondamishüvitist koos sellele lisanduva viivisega, arvates koondamishüvitise väljamaksmise päevast. Kohus asus seisukohale, et kostjal on TLS § 104 lg 1 järgi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töövaidlusorgani poolt TLS § 107 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemisega mittelõppenuks lugemise tõttu õigus nõuda töötajale alusetult makstud koondamishüvitis 2222,15 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel ja viivist VÕS 113 lg 1 teise lause alusel tagasi ja sellekohane tasaarvestus tuleb teha VÕS § 197 lg 1 alusel kohtuotsuses. VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel arvestatav viivis tööandja makstud hüvitiselt 2222,15 eurot perioodil 22.09.2016 20.12.2017 moodustab 221,47 eurot. Seega tuleb pärast tasaarvestust mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4222,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise seisuga 664,41 eurot. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hüvitiselt 4222,83 eurot alates 21.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni.
10.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi pärast kostja nõudega tasaarvestamist ligikaudu 67% ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses kostja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas 17.01.2018 Harju Maakohtu 20.12.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus otsustas mõista hagejalt kostja kasuks välja koondamishüvitise 2222,15 eurot ja viivise 221,47 eurot perioodi 22.09.2016-20.12.2017 eest ning jätta menetluskulud 33% ulatuses hageja ja 67% ulatuses
kostja kanda. Hageja palub teha uue otsuse, millega jätta kõik Tööinspektsiooni töövaidlusasjas nr 4-1/1970/16 ja maakohtus kantud hageja menetluskulud kostja kanda ning kõik kostja menetluskulud jätta tema enda kanda.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus märkinud ekslikult otsuse resolutsioonis, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista koondamishüvitis 2222,15 eurot ja viivis 221,47 eurot. Kostja esitas maakohtule alternatiivse vastuväite, paludes maakohtul võtta töötajale rahalise hüvitise väljamõistmisel arvesse juba tööandjalt saadud koondamishüvitist koos sellele lisanduva viivisega. Kirjeldatud olukorras ei tule lahendada otsuse resolutsioonis tasaarvestuse vastuväite esitanud isiku nõuet nagu on seda teinud maakohus resolutsiooni p-s 6. Tasaarvestuse vastuväite esitamisega ei esita kostja hageja vastu eraldiseisvat samaliigilist nõuet. Tasaarvestuse vastuväite esitamisel tuvastab kohus tasaarvestuse kehtivuse ja sellega kaasneva nõuete lõppemise kattuvas ulatuses. Antud juhul on maakohus asunud lahendama aga vastuhagi, millist tööandja maakohtule ei esitanud. Kuna tegemist on vastuväite lahendamisega, ei märgita selle rahuldamist või rahuldamata jätmist kohtuotsuse resolutsioonis. Otsus, kus maakohus on selle resolutsioonis lahendanud nõude, mida pool esitanud ei ole, ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatule.
13.Maakohus määras ebaõigesti menetluskulude jaotuse. Maakohus on hagi täielikult rahuldanud ning seega tulnuks kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga justkui tööandja tasaarvestusõiguse olemasolul ja kasutamisel tuleb menetluskulud jagada TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja möönab, et töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleb tühise ülesütlemise tõttu saadu tagastada. Hageja hinnangul ei kaasne TLS § 100 lg 1 alusel makstud hüvitise tagastamise kohustuse tekkimisega aga olukorda, kus kohus saaks hagi lugeda rahuldatuks üksnes osaliselt. Vastupidi, tööandja alusetu rikastumise nõue ehk õigus protsessuaalseks tasaarvestuseks saabki tekkida üksnes juhul, kui töötaja hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks rahuldatakse. Liiati, nõustudes maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb tasaarvestusõiguse olemasolul ja kasutamisel menetluskulud jaotada TsMS § 163 lgst 1 lähtudes, luuakse paratamatult olukord, kus töötajal ei olegi võimalust enda õiguste kaitsmisel taotleda menetluskulude täielikku hüvitamist. Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale TLS § 100 lg 1 alusel üldreeglina alati hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, mille tööandja omakorda kohtu või töövaidluskomisjoni poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel töötaja kasuks väljamõistetud hüvitisest tasaarvestuse tulemusena maha palub arvata. Maakohtu seisukoht, mis automaatselt välistab töötaja õiguse tugineda TsMS § 162 lg-s 1 sätestatule, ei ole aga töötaja suhtes mõistlik ega ka õiglane tõlgendus, sest kui töötaja pöördub kohtusse oma rikutud õiguste kaitseks ja kohus tuvastab õiguste rikkumise, siis on töötaja õigused nö taastatud alles kohtuotsusega. Kui selle sama otsusega mõistetakse töötajalt veel välja tööandja menetluskulud seetõttu, et kohus rahuldas tasaarvestuse vastuväite, mille ta pidigi seadusest tulenevalt rahuldama, siis mõjub selline otsustus karistuslikuna mitte õiglasena. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
15.TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista koondamishüvitis 2222,15 eurot ja viivis 221,47 eurot perioodi 22.09.2016-20.12.2017 eest (resolutsiooni p 6) ning menetluskulude jaotuse osas.
16.Hageja on 24.01.2018 e-kirjas ringkonnakohtule selgitanud, et ei vaidlusta tasaarvestust sisuliselt, vaid üksnes seda, et tasaarvestusliku nõude rahuldamine kajastati otsuse resolutsioonis. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tasaarvestusliku nõude rahuldamise otsuse resolutsioonis kajastamine ebaõige, kuna tegemist oli menetlusliku tasaarvestuse vastuväite, mitte vastuhagi lahendamisega. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestatava nõude rahuldamise otsuse resolutsiooni p-s 6 kajastamisega ei ole kaasnenud hageja õiguste rikkumist. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 7 on kajastatud summa, mille kostja on kohustatud hagejale pärast nõuete tasaarvestamist tasuma. Seega on kohtulahendi resolutsioon selge ja täidetav. Tasaarvestatava nõude rahuldamise resolutsioonis kajastamine ei ole kaasa toonud ebaõiget menetluskulude jaotust. Ka olukorras, kus maakohus ei oleks tasaarvestatava nõude rahuldamist otsuse resolutsiooni p-s 6 märkinud, ei oleks alust maakohtu otsust menetluskulude jaotust puudutavas osas muuta.
17.Maakohus on vaidlustatud otsuses jaotanud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel ning jätnud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele menetluskulud 67% ulatuses kostja ning 33% ulatuses hageja kanda. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et maakohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti. TsMS § 162 lg 1 tulenevalt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on 18.01.2017 hagiavalduse terviktekstis palunud tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada töölepingu kohtu otsusega alates 21.09.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 6666,45 eurot (bruto) ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 133,34 eurot ning viivise edasiulatuvalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus on 20.12.2017 otsusega tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetanud töölepingu alates 21.09.2016, mõistnud kostjalt hageja kasuks tasaarvestuse tulemusena välja hüvitise summas 4222,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 20.12.2017 seisuga summas 664,41 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 21.12.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja üksnes osa hageja poolt nõutust. Seega on maakohus menetluskulude jaotamisel lähtunud õigesti TsMS § 163 lg-st 1 ja jaotanud menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et hageja nõue rahuldati osaliselt menetlusliku tasaarvestuse tulemusena. Ka õiguskirjanduses on leitud, et üldise reegli järgi tuleb jätta hageja kanda kõik kulud, kui hagi jääb rahuldamata kostja eduka menetlusliku tasaarvestuse tõttu (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 770). Ringkonnakohus
märgib, et hagejal oli võimalik kostja vastu hüvitisnõude esitamisel arvestada talle eelnevalt kostja poolt makstud koondamishüvitisega. Seega ei annaks kaebuse rahuldamiseks alust ka hageja väited selle kohta, et TsMS § 163 lg 1 kohaldamisega tekitatakse olukord, kus töötajal ei ole oma õiguste kaitsmisel võimalust taotleda menetluskulude täielikku hüvitamist.
18.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebust ei saaks selle väidete õigsust eeldades ilmselt rahuldada. Seega puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks (TsMS § 637 lg 1 p 6). Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta.
19.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra (TsMS § 174 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.