Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. november 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-35377
Tsiviilasi
Tallinna Prügilagaas OÜ hagi AS-i Filter vastu kahju hüvitamiseks ja viiviste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. juuli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Filter apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
396 307.62 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Tallinna Prügilagaas OÜ (registrikood 11561865), lepingulised esindajad: vandeadvokaadid Elmer Muna ja Priit Lember Kostja (apellant): AS Filter (registrikood 10078291), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Kohtuistungi toimumise aeg
23. oktoober 2017. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 17. juuli 2017. a otsus muutmata arvestades ka käesoleva kohtuotsuse põhjendusi.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS-i Filter kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
1(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tallinna Prügilagaas OÜ (hageja) esitas 29. juulil 2013 Harju Maakohtule hagi aktsiaseltsi Filter (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 365 260,48 eurot, viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 3. augustil 2009 prügilagaasi, koostootmisjaama müügi, paigaldamise ja käivitamise lepingu (tarneleping) ning lepingu prügilagaasil koostootmisjaama ja kompressorjaama kasutatavuse, kasuteguri ja võimsuse tagamise ning hooldus- ja remonditööde kohta (hooldusleping). Kostja rikkus mõlemat nimetatud lepingut, põhjustades sellega hagejale kahju. 14. juunil 2010 allkirjastasid pooled jaama üleandmisevastuvõtmise akti, mille järgselt alustas koostootmisjaam tööd. 26. septembril 2010 seiskas juhtelektroonika automaatselt koostootmisjaama gaasimootori. Hiljem läbiviidud ekspertiisi järeldustest selgus, et rikke põhjuseks olid gaasimootori tööpindadele ladestunud põlemisjäägid ja sellest tingitud kahjustused mootori mehhaanilistele osadele. 27. jaanuaril 2011 õnnestus rikked kõrvaldada ja koostootmisjaama tööd jätkata.
3.Hageja on seisukohal, et kostja rikkus tarnelepingut, kavandades ja tarnides (enda kavandatud lahendusest lähtudes) hagejale koostootmis- ja kompressorjaama tehnilise sisseseade, mis oli sellisel kujul sobimatu Jõelähtmes asuvast Tallinna prügilast eralduval gaasil töötamiseks. Lahendusest puudusid vajalikud täiendavad gaasi filtreerimis- ja jahutussüsteemid, milleta jaam ei töötanud sihtotstarbeliselt. Gaasitorustikust jaama sisenev gaas vajas lisatöötlemist, mida kostja lahendus ette ei näinud. Seetõttu sisenes gaasimootorisse selleks sobimatu töötlemata gaas, mis tingis rikke. Kostja teadis valdkonna professionaalina koostootmis- ja kompressorjaama kavandatavat otstarvet ja asukohta ning hageja tugines kostja kui asjatundja eriteadmistele sobiva lahenduse väljatöötamisel. Kostja kavandatud tehniline lahendus pidi sobituma olemasoleva gaasiga, mitte gaas kavandatud seadmetega. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus hoolduslepingu punkte 7.1, 13.1 ja 13.6.2. Tarneleping ja hooldusleping moodustasid hageja jaoks kompleksse kokkuleppe, millega juhiti lepingulisi riske. Hageja on seisukohal, et kostja kavandatud lahenduse sobimatuse tõttu tekkis koostootmis- ja kompressorjaamas rike. Rikke kõrvaldamise, jaama lahenduse sobivale kujule viimise, jaama seisaku ning kolmanda isiku nõude tõttu tekkis hagejale kahju.
4.Hageja kahju nõue koosneb otsesest varalise kahju nõudest, so jaama remondikulu 72 759,03 eurot, kulutused täiendavatele gaasi puhastusseadmetele 98 710 eurot ja AS`i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus leppetrahvi nõue 35 152 eurot ning saamata jäänud tulu nõudest perioodil 26.09.2010- 27.01.2011 summas 158 639,45 eurot. Lisaks põhinõudele on hagejal kostja vastu ka viivise nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kahjunõude rahuldamise üldised eeldused täidetud ei ole. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Kostjal polnud koostootmisjaama terviklahenduse projekteerimise (kavandamise) kohustust ja kostja seda ei teinud. Tarnelepingu esemeks ei olnud gaasipuhastus- ja jahutusseadmed. Hageja ei saaks
2(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 põhimõtteliselt töövõtulepingu mittevastavusele tugineda ja on oma nõudeõiguse minetanud üldistel alustel (VÕS § 644 lg 3, § 115 lg 3, § 101 lg 3). Prügilagaasist energia tootmine on hageja peamine ja ainus kutsetegevus. Seega on professionaalne energiatootja hageja, mitte kostja. Kostja ei ole hoolduslepingut rikkunud. Riskide jaotus ei olnud hoolduslepinguga 100% kostja kanda. Konkreetsed remonttööd ei olnud hoolduslepinguga hõlmatud, vaid nende teostamise vajadus oli põhjustatud avariist ja nende eest tuli maksta täiendavalt vastavalt lepingu tingimustele. Tootja juhised olid mõlema lepingu lahutamatu osa. Kostja poolt tarnitud tehniline lahendus oli igati sobilik töötamaks mh prügilagaasil, kuid seda üksnes eeldusel, et kasutatav gaas peab vastama seadme tootja etteantud tehnilistele tingimustele. Hageja poolt tehtud kulutused ei ole tema kahju, s.t hagejale pole kahju tekkinud. Saamata jäänud tulu on täielikult tõendamata. Puudub põhjuslik seos ja muud kahju hüvitamiseks vajalikud koosseisu elemendid. Hageja nõue on põhjendamatu. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohtu 17. juuli 2017. a otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 365 260, 48 eurot (otsene varaline kahju 206 621,03 eurot ja saamata jäänud tulu 158 639, 45 eurot) ning viivised põhivõlgnevuselt (365 260,48 eurolt) alates 29.07.2013 kuni 17.07.2017 summas 117 785.75 eurot ning alates 18.07.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda.
7.Maakohus lähtus vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 Tallinna Ringkonnakohtu 23.10.2015 otsusest samas tsiviilasjas (tl 106-112 VIII kd). Maakohus põhjendas, et ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et samas asjas 16.04.2014 tehtud otsuses on ringkonnakohus selgitanud, et tarneleping oli sisult segatüübiline leping ja sisaldas prügilagaasil koostootmisjaama ja kompressorjaama müügi, paigaldamise ja käivitamise lepingut. Tuvastatud oli, et kostja mitte üksnes ei müünud hagejale koostootmis- ja kompressorjaama, vaid ka pidi need projekteerima, kokku panema ja valmis ehitama rajatise, mille abil hageja saaks hakata prügilagaasist tootma elektri- ja soojusenergiat. Sisuliselt oli tegemist ehituse töövõtulepinguga. Antud selgituste kohaselt tuli tarnelepingu rikkumine lahendada töövõtulepingu sätete alusel ning hoolduslepingu rikkumine käsunduslepingu sätete alusel. Kuigi eelmisel korral lahendas ringkonnakohus samas vaidluses üksnes nõuete aegumisega seonduvat, maakohus leidis, et see ei anna alust väita, et ringkonnakohtu seisukohad lepingute õiguslikul kvalifitseerimisel saaksid olla teistsugused juba tuvastatust. Tarnelepingu näol on tegemist nn segalepinguga, millest kostja oli ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse p-s 34 konstateeringu kohaselt rikkunud ehituse töövõtulepingut puudutavat osa. Ringkonnakohus viitas 16.04.2014 lahendi p-des 35-37, et hageja teine nõue tugines teisel, kompressorjaama kasutatavuse, kasuteguri ja võimsuse tagamise ning hooldus- ja remonditööde kohta sõlmitud lepingul ja et teine hageja nõue ei sõltu esimesest, sest kostja kohustus tagama jaama töötamise ja vajalike tööde teostamise põhitasu eest sõltumata sellest, kas jaam oli sobilik gaasil töötamiseks ning sõltumata jaama rikete tekkepõhjustest.
8.Maakohus põhjendas, et hagi võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 3, lg 2 ning § 115 lg 1 alusel. Lisaks üldnormidele on käesolevas asjas kohaldatavad töövõtulepingu (VÕS § 635 jj) ja/või käsunduslepingu (VÕS § 619 jj) vastavad sätted. Kuna hageja kahjunõue tarnelepinguga seonduvalt baseerub peamiselt väitel, et kostja tarnis talle seadme, mis ei sobinud kasutamiseks hageja opereeritavas prügilas, siis tuleb lisaks üldistele kahju hüvitamise eeldustele arvestada ka töövõtulepingu regulatsiooni ja vastava kohtupraktikaga. Mistahes õiguskaitsevahendite kohaldamiseks (mida kahju hüvitamise nõue oma olemuselt on) tuleb esmalt tuvastada, kas vastav kohustus eksisteerib, alles seejärel on
3(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 võimalik hinnata, kas kohustust on ka rikutud (VÕS § 100). Selleks tuleb aga kindlaks teha, milles kokku lepiti, st milline oli poolte tegelik tahe ja kokkulepitud tulemus.
9.Kohus analüüsis esmalt hageja nõuet tarnelepingu alusel. Tallinna Ringkonnakohus on asjas tehtud kohtuotsustes tuvastanud, et tarnelepingu näol on tegemist nn segalepinguga, millest kostja on rikkunud ehituse töövõtulepingut puudutavat osa (23.10.2015 otsuse lk 11 viitega 16.04.2014 otsuse p-le 34, tl 111 VIII kd). Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei olnud nõuetekohaselt välja selgitanud töö lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 641 tähenduses kui hageja nõude esmast eeldust. Kohus ei teinud selgeks, milline tulemus tuli kostjal tarnelepingu eesmärki arvestades saavutada. Ringkonnakohus märkis ka, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma käesolevas otsuses märgitust. Kohtul tuleb vastata kostja väitele, et täiendavad puhastusseadmed jäeti välja hageja juhise alusel, kõrvutades mõlema poole vastavaid väiteid ja hinnates neid kinnitavaid tsiviilmenetluses lubatavaid tõendeid (23.10.2015 otsuse lk 11, 13 tl 111, 112 VIII kd).
10.Kohus põhjendas, et VÕS § 641 lg 1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Tööna tehtud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas töövõtja või kui seda tehti tema vastutusel. Sama kehtib, kui asja paigaldas tellija ja ebaõige paigaldamine tulenes töövõtja antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta (lg 4). VÕS § 641 lg 2 p-d 1-2 sätestavad, et töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi või kui töö ei sobi teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. VÕS § 641 lg 3 kohaselt töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Kohus leidis, et hagi ei ole suunatud vale isiku vastu.
11.Kohtu hinnangul oli tarnelepingu sõlmimisel mõlemale poolele üheselt arusaadav, et vaidlusalune jaam asub tööle Rebala külas, Jõelähtme vallas, Harjumaal asuvas Tallinna prügilas (tarnelepingu punkt 3.1). Kostja teadis, et jaama kütusena hakatakse kasutama gaasi, mis on kogutud prügilast (tarnelepingu punkt 2.1.5) ja mis siseneb jaama prügilas olemasolevast gaasitorustikust (tarnelepingu lisad 1-3). Seega tuli kostjal kavandada kogu seadmestik, mis pidi muundama gaasi kogumistorustikust jaama siseneva prügilagaasi jaamast väljuvaks elektri- ja soojusenergiaks. Selliselt saab kohus aru ka lepingu esemest, st jaam pidi olema projekteeritud, tarnitud ja paigaldatud vastavalt lepingu tingimustele ning omama täielikku komplektsust, st seal pidid olema kõik vajalikud seadmed jaama sihtotstarbeliseks töötamiseks. Kohtu hinnangul on lepingust ja lepingu lisadest võimalik järeldada, et kostjalt telliti jaama tehniline sisseseade, mis pidi sobima Jõelähtmes asuvast Tallinna prügilast eralduval gaasil töötamiseks. Jaama tehniline lahendus pidi seega sobituma olemasoleva gaasiga, mitte gaas sobituma jaama tehnilise seadmestikuga. Kohtu hinnangul ei saanud kostja eeldada, et tingimused on samasugused nagu Pääsküla prügilas, kus on varem rajatud koostootmisjaam ja kus eralduv gaas on puhtam otse mootorisse suunamiseks. Seega ei olnud lahendust võimalik kavandada teise prügila tingimuste alusel. Kuna kostjalt telliti terviklahendus Jõelähtmes asuvast Tallinna prügilast eralduval gaasil töötamiseks, mida kostja teadis ja aktsepteeris, siis ei puutu asjasse teiste projektide kohustuste jaotus ja teiste prügilate tingimused. Seega ei oma eriteadmistega isikute arvamused (tõendid tl 61, 71 IX kd) käesolevas
4(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 vaidluses relevantsust, kuna need lähtuvad eeldusest, et lisaseadmeteta jaam töötab. Vastupidist ei ole avaldanud oma ütlustes ka tunnistaja TK ja kostja seaduslik esindaja AT (13. 10.2014 kohtuistung). Kohus leidis, et samal tegevusalal kehtiv tava ja praktika on küll tavaliselt samuti arvestatav, kuid käesolevas vaidluses see ei aktualiseeru. Kohtu hinnangul, oli kostja kohustuseks, milles pooled kokku leppisid, luua tehniline lahendus, mis töötaks konkreetsest prügilast eralduva gaasiga, sõltumata täpsetest gaasi omadustest. Kohus nõustus hagejaga selles, et prügilagaas on olemuselt kõikuva kvaliteediga, selle omadusi ei ole võimalik muutumatuna garanteerida. Seetõttu ongi tehnilises lahenduses vajadusel oluline ette näha puhastusseadmed enne gaasimootorit. Kui torustikust jaama sisenev töötlemata gaas ei sobitu mõne tehnilise sõlmega (nt gaasimootor), pidi kostja lahendus ette nägema gaasi sobilikule kujule töötlemise. Seega pidi kostja tagama jaama kompaktsuse viisil, et see oleks sobinud olemasoleva gaasiga. Kohus asus seisukohale, et kostja oli kompressor- ja koostootmisjaama projekteerijaks ja lepingu eesmärki silmas pidades tuli kostjal tehniliselt kavandada jaam, milles olid kõik vajalikud seadmed jaama tõrgeteta töötamiseks.
12.Lepingule oli lisatud GE Jenbacher gaasimootori tootja tehniline juhend (juhis, tl 260-270 IV kd), mille p 1 kohaselt pidid tootja mootoriseadmed töötama kindla koostisega gaasil ja küttegaasi kõrvalekalle ja piirnäitajate ületamine mõjutasid mootori tööd. Kohtu hinnangul puudutavad nimetatud juhised koostootmisjaama gaasimootorit ja mootorisse siseneva gaasi näitajaid. Gaasimootor oli üks jaama tehnilise sisseseade paljudest komponentidest, selle üle pooltel vaidlus puudub. Kui kostja tarnitud mootor vajas kindlate näitajatega gaasi, pidid jaama tehnilise sisseseade muud osad tagama selle mootorile sobivale kujule töötlemise. Juhise punkti 3.2.1 kohaselt võib mõnede gaasiliikide nagu prügilagaas koostis olla väga erinev. Sellisel juhul, kui gaasi omandused erinevad nn standardsest tooteprogrammist, saab GE Jenbacher välja punkti 3.2.1 kohaselt pakkuda spetsiaalseid lahendusi. Juhise punkti 4.1 neljanda lõigu kohaselt annab korrektselt võetud prügilagaasi räniühendite proov GE Jenbacher’ile võimaluse soovitada sobivaid gaasipuhastustehnikaid. Juhis on suunatud kostjale kui gaasimootori tootjalt tellijale. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks GE Jenbacherit juhise 10000300 punkti 3.2.1 kohaselt mootori tootjat kõikuva kvaliteediga prügilagaasi kasutamisest teavitanud ega spetsiaalseid juhiseid saanud. Seda kinnitab ka kostja seaduslik esindja AT (13.10.2014 kohtuistung, tl 71 VII kd). Kui kostja seda arvesse ei võtnud, ongi ta oma kohustusi rikkunud. Tõenditest tl 161, 166-167 VI kd nähtub, et analüüs on võetud peale jaama riket ning ka e-kiri (tl 114 V kd) on saadetud peale jaama riket. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik räni orgaanilise saaste olemasolust ja sellest, et täiendavaid seadmeid on vaja. Analüüs kinnitab üksnes seda, et oli kahtlus sellele, et räniühendid satuvada mootorisse. Kostja teadis, et jaama kütuseks saab olema Jõelähtme prügila prügilagaas ja kinnitas, et ta arvestab selle asjaoluga (tarnelepingu punkt 2.1.5). Kohtu hinnangul on kostja selliselt antud kinnitus asjas olulise tähtsusega. Ka gaasianalüüsist (tl 281-282 IV kd) ja poolte 2009. a e-kirjavahetusest (tl 271272 IV kd ) nähtub, et kostja pidi lähtuma konkreetse gaasi omadustest. Kirjavahetusest nähtub, et kostja esitles ennast spetsialistina ning hageja avaldas, et temale analüüsi tulemused midagi ei ütle, kuid kui kostjale need sobivad, siis probleemi ei ole. Tunnistaja PM ütlustest nähtub, et hageja tellis kostjalt mis tahes lahenduse, mis toimiks prügilas olemasoleva gaasiga. Sobiva lahenduse, arvestades olemasolevat gaasi, pidi välja töötama kostja (13.10.2014 kohtuistung). Tõendiga (tl 109-113 V kd) soovib kostja tõendada, et ei ole oma kohustusi rikkunud, kuid kohtu hinnangul sellest ei saa teha järeldust kohustuste mitterikkumise osas, kuna küsimus ei ole selles, kes pidi tagama gaasi kvaliteedi, vaid selles kas kostja lahendus töötas olemasoleva gaasiga või mitte. Kohus kordab, et koostootmisjaama tehniline lahendus pidi sobituma olemasoleva gaasiga, mitte gaas sobituma koostootmisjaama tehnilise seadmestikuga. Kostja seadusliku esindaja AT seletuste kohaselt (13.10.2014 kohtuistung) võttis kostja enne töö alustamist ühe gaasianalüüsi lõpuni valmis ehitamata prügila gaasitorustikust ning see proov ei
5(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 näidanud lõplikult jaama siseneva hakkava gaasi omadusi. Kostja on seega ise kinnitanud, et kuigi temalt telliti teatud otstarbele vastama pidanud töö, ei ole kostja jaama töötamise tingimusi nõuetekohaselt välja selgitanud. Selline tegevus ei ole kooskõlaska juhendi 10000300 (tl 260-270 IV kd) punktiga 4.1.1, mis näeb ette üksikasjaliku protseduuri jaama toimimise tingimusi iseloomustava ja mootoritootja soovituste aluseks oleva gaasianalüüsi võtmisele. Proov tuleb võtta valmis ehitatud gaasitorustikust ning analoogsetes tingimustes mootori tulevaste töötingimustega (sama suur gaasi vooluhulk ja rõhk, alapunktid 2 ja 4). Punkti 4.1.1 ja selle alapunkti 4 järgi tuleb prügilates proove võtta korduvalt, üks proov näitab vaid (kõikuvate omadustega gaasi) hetkeolukorda ning üksikutest gaasiallikatest proovivõtmine ei anna väärtuslikke tulemusi.
13.Kostja on väitnud, et juhendile 1000-0300 vastava gaasi sisenemise jaama pidi tagama hageja. Kohus sellega ei nõustunud. Hageja kohustuseks ei olnud tagada, et prügila torustikust siseneks jaama (ning kostja teostatud lahenduse järgi otse kompressorisse ja seejärel mootorisse) kindlate parameetritega gaas. Lepingutest ega muudest asjas esitatud tõenditest sellist kohustust hagejale ei tulene. Kohus nõustus hagejaga selles, et kui kõik gaasi omaduste ja kvaliteediga seonduvad riskid oleksid pandud hagejale, oleks kostjal puudunud igasugune vajadus võtta prügilast gaasianalüüs. Kostja seadusliku esindaja AT ja tunnistaja TK kinnitusel oli analüüs lahenduse kavandamiseks möödapääsmatult vajalik, seda nõudis muu hulgas gaasimootori tootjatehas (13.10.2014, tl 51-98 VII kd). Analüüs oli kostja pakkumise lahutamatu osa (tl 147-150 V kd). Seega saab teha järelduse, et kostja pidi lahenduse väljatöötamisel ja teostamisel lähtuma olemasoleva gaasi omadustest, mida ta aga ei teinud. Seega võttis kostja endale gaasi omadustega kaasneva riski. Eeltoodust nähtub, et kostja kavandas jaama tehnilise sisseseade selle tegelikke töötingimusi välja selgitamata ning ise GE Jenbacher’i juhist 1000-0300 eirates. Seega, ei olnud kohtu hinnangul oluline, et kostja edastas hagejale enne lepingu sõlmimist tootja tehnilise juhendi gaasi kvaliteedi osas (tõendid tl 18, 19-92, 93-94, 95-108 V kd, tl 73 I kd) ning selle alusel ei saa väita, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Oluline ei ole ka see, et tootja juhised lisaseadmeid ette ei näinud, kuna GE Jenbacher’i poolt kostjale koostatud tehniline spetsifikatsioon (tl 29-37 IX kd) ei saanudki vajalikke lisaseadmeid ette näha, sest kostja ei informeerinud tootjat õigetest asjaoludest ja jaama tegelikest töötingimustest. Seega ei ole asjassepuutuv ka kostja seisukoht, et lisafiltrisüsteem on tootja juhistes soovituslik, mitte kohustuslik.
14.Kohus leidis, et õige ei ole kostja käsitlus, et lisaseadmete osas oli pooltel sõlmitud eraldi leping (tl 114, 115-125 V kd). Asjas ei ole muid tõendeid, mis seda asjaolu kinnitaksid. 08.10.2010 e-kirjast (tl 60-63 I kd) nähtub, et hageja on osasid kostja pakkumisi aktsepteerinud, kuid samas on hageja märkinud, et ei nõustu erikokkuleppega. Seega ei saa asuda seisukohale, et lisaseadmete osas oli pooltel mingi täiendav kokkulepe mis ei olnud hõlmatud pooltevahelise tarnelepingu ja selle lisadega. Tõendist tl 126-127 V kd nähtub kokkulepe seadmete paigaldamiseks jaama kasuteguri efektiivsuse tõstmiseks, mitte seadmete paigalduseks, mis oleksid vajalikud jaama tööle hakkamiseks. Kostja pidi üle andma toimiva jaama ja seega sellest tõendist tulenevalt oleks olnud lisaseadmed vajalikud jaama võimsamaks ja efektiivsemaks muutmiseks, juhul kui hageja oleks neid lisaseadmeid soovinud. See aga ei ole käesoleva vaidluse ese. Seega sai koostootmisjaama rike olla tingitud tehnilise lahenduse põhimõttelisest sobimatusest, mitte ebasobivast gaasist. Tõend toimiku lk 162, tõlge tl 194 VI kd, ei näita seda, et jaama rikke kõige tõenäolisem põhjus on tootja juhistele mittevastava gaasi kasutamine mootoris, vaid näitab üksnes seda, et mootorisse pidi sisenema teatud kvaliteediga gaas. Enne mootorit gaasi töötlemine pidi aga olema ettenähtud kostja tehnilises lahenduses.
6(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
15.Kohus leidis, et käesolevas asjas on asjatundjaks kostja, mitte hageja. Seda, et kostja oli energiatootmisjaamade rajamise alal spetsialist ja oli enne poolte koostöö algust kogenud asjatundja ning gaasimootorite ning sinna juurde kuuluva seadmestiku tootja GE Jenbacher ametlik esindja nähtub poolte vahelistest lepingutest (preambulate p C) ning isikulistest tõenditest (13.10.2014 kohtuistung). Lepingu p C kohaselt oli kostja GE Jenbacher ametlik esindaja Eestis ja seega asjatundja, kes omas õigusi, oskusi ja vahendeid jaama müügiks, paigalduseks ja käivitamiseks ja lepingu p 2.1.5 kohaselt on kostja kinnitanud, et ta oli teadlik asjaolust, et koostootmisjaamas kasutatakse kütusena prügilagaasi ning ta arvestab selle asjaoluga lepingu sõlmimisel. Poolte kirjavahetusest (tl 271-272 IV kd, tl 115-125 V kd) ja isikulistest tõenditest (13.10.2014 kohtuistung) nähtuvalt toimusid poolte vahel läbirääkimised enne lepingu sõlmimist, kuid seda eelkõige hinna osas (mida kinnitab kostja seaduslik esindja AT, tl 63 VII kd). Eelnimetatud tõendite alusel on tuvastatav ka, et kostja pakkus hagejale küll lepingu sõlmimise eelselt gaasi puhastusseadmeid, kuid üksnes väitega, et need pikendavad jaama hooldusvälpasid ja, et nende puudumine suurendab jooksvaid hoolduskulusid. Kostja sõnul pidi puhastusseadmeteta jaam töötama, kuid vajab tihedamat hooldust (nt õlivahetused jms). Seda kinnitavad ka tunnistajate PM, TK ja hageja seadusliku esindaja HU ütlused (13.10.2014 kohtuistung, tl 53, 57, 82, 84, 87 VII kd) ning kostja seaduslik esindaja AT on samuti kinnitanud, et riskidest ei räägitud (13.10.2014 kohtuistung, tl 74 VII kd). Seega, kostja ei teavitanud hagejat, et puhastusseadmeteta ei hakka jaam üldse sihtotstarbeliselt tööle ning tekib ulatuslik rike. Kui töövõtja ei ole kontrollinud, kas tema lahendus tellitud otstarbeks sobib, on ta töövõtulepingut rikkunud. Projektis (tl 91 V kd) märgitud võrkfilter ei ole biogaasi räniühenditest puhastamiseks ettenähtud tööfilter, mis oleks antud juhul taganud jaama tõrgeteta töö. Seda kinnitab kostja enda hooldusjuhi RJ 27.09.2010 e-kiri hagejale: „[---] mootori ees olev gaasifilter pole tööfilter, koos niiskusega mustus ja räniorgaanika satub otse mootorile“ (tl 73-74 I kd). Samuti kinnitab algsest lahendusest vajalike seadmete puudumist fakt, et kostja ise tegi pärast riket hagejale pakkumise nende paigaldamiseks (tl 84-98 I kd, tl 115-125 V kd), millest järeldub, et kui seadmed oleksid algusest peale olemas olnud, poleks kostja saanud neid hagejale pakkuda.
16.Kuna kostja tehniline lahendus ei näinud ette täiendavaid gaasi filtreerimis- ja jahutussüsteeme, siis sisenes gaasimootorisse selleks sobimatu töötlemata gaas, mis tingis jaama rikke. Vaidlustamata asjaolu kohaselt rikke põhjuseks olid gaasimootori tööpindadele ladestunud põlemisjäägid ja sellest tingitud kahjustused mootori mehhaanilistele osadele. Tuvastatud on, et kostja tehniline lahendus ei näinud ette täiendavaid gaasi filtreerimis- ja jahutussüsteeme, mis nähtub ka lepingu lisadest 1, 2, 3 ja 4 (tl 146, 147-150 V kd, tl 28, 29-37 IX kd) ning kaudselt ka tõendist tl 164-169 V kd, kuigi see tõend puudutab hoolduslepingut ning kõigist isikulistest tõenditest (13.10.2014 kohtuistung). Tõenditest nähtub, et jahutussüsteem ei ole gaasi jahutusüsteemiks. Hageja on ka selgitanud, et kui kostja ka paigaldas jahutusseadmeid, siis need polnud piisavad, sest ilmade soojenemisel suvel selgus, et vajalik on täiendav jahutus gaasile. Kostja sellele vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja on avaldanud, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, et täiendavate seadmete paigaldamise järgselt hakkas jaam tööle ning töötab siiani. Eeltoodut kinnitavad lisaks ka tunnistaja PM ja hageja seaduslik esindaja HU (tl 58, 85 VII kd). AT, TK, PM ja HU ütluste alusel on tuvastatav (mida kohus on ka eespool märkinud), et kostja ei pakkunud hagejale, täiendavaid seadmeid ega viidanud nende vajalikkusele. Siinkohal asjakohaseid tõendeid, so tl 114, 115-125, 126127 V kd, on kohus analüüsinud samuti eelnevalt. Vaidlustamata asjaolude kohaselt jaama töö seiskus 26.09.2010. Hiljem läbiviidud ekspertiisi järeldustest selgus, et rikke põhjuseks olid gaasimootori tööpindadele ladestunud põlemisjäägid ja sellest tingitud kahjustused mootori mehhaanilistele osadele (tõendid tl 57-58, 137-155, 157-159, 160-183 I kd). Nimetatud tõendid kinnitavad rikke toimumist ja tekke põhjuseid. Kohtu hinnangul on eelnimetatud tõendid ja
7(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 lisaks ka 2010.a kirjavahetus, tl 73-78 I kd, asjakohased tõendamaks kohustuste rikkumist kostja poolt, kuna kui mootorisse sisenes liigset niiskust ja tahkeid osakesi ning mootor seetõttu seiskus, siis ei toiminud kostja lahendus järelikult olemasoleva gaasiga ning selleks oligi vaja mootori ja gaasi vahele lisaseadmeid.
17.Eeloevate tõendite analüüsi alusel asus kohus seisukohale, et hageja ei andnud kostjale juhiseid VÕS § 641 lg 3 mõttes, ühe või teise seadme valimiseks või valikust väljajätmiseks. Kostja pakkus hagejale erinevaid komplekslahendusi ning hageja valis pakutud komplekslahenduste vahel, mida kinnitavad ka isikulised tõendid (13.10.2014 kohtuistung, PM ja AT ütlused), kuid ükski kostja pakutud variantidest ei näinud ette täiendavaid puhastusseadmeid. Tunnistaja TK ütluste kohaselt kostja isegi ei pakkunud hagejale täiendavaid puhastusseadmeid (13.10.2014 kohtuistung, tl 88 VII kd). Asjaolu, et peale riket kostja seadmeid pakkus, ei oma siinkohal tähtsust (tl 79-83 I kd). VÕS § 641 lg 2 p-s 2 sätestatud töö mittevastavusest tulenevast vastutusest vabaneb VÕS § 641 lg 3 alusel töövõtja üksnes juhul, kui tellija andis talle konkreetse juhise ning töövõtja kontrollis juhist piisava põhjalikkusega. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks andnud juhise täiendavad puhastusseadmed lahendusest välja jätta. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks piisavalt kontrollinud tehnilise lahenduse toimimist täiendavate puhastusseadmeteta ja hagejat lahenduse mittetoimimisest ja riskidest VÕS § 641 lg 3 kohaselt teavitanud.
18.Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et kui vastavalt VÕS § 635 lg-le 1 ning § 641 lg 2 pdele 1 ja 2 tellitakse töövõtjalt kindla otstarbe jaoks vajalik asi, on tehnoloogilise projekteerimise käigus vajalik luua lahendus, mis selliseks otstarbeks sobib. Kuna hageja tellis kostjalt tehnilise lahenduse, mis töötaks konkreetsest prügilast eralduva gaasiga, sõltumata täpsetest gaasi omadustest (ainus nõue oli tagada, et gaasis on piisav kogus kütteainet metaani, mida jaamas põletada), pidi kostja kavandatud tehniline lahendus sobituma olemasoleva gaasiga, mitte gaas kavandatud seadmetega. Eelnevaga on tuvastatud, et kostja rikkus tarnelepingut ja teostas lepingutingimustele mittevastava töö. Kostja töö ei vastanud kokkulepitud omadustele ja otstarbele: kostja tehniliselt projekteeritud ning välja ehitatud kompressor- ja koostootmisjaama seadmestik ei olnud sobilik töötama Jõelähtme prügilast eralduval biogaasil. Jaamas tekkis rike ning see vajas täiendavaid gaasi töötlemise seadmeid. Kuna kostja lahenduses kasutatud gaasimootor vajas väga kindlate parameetritega küttegaasi, oleks pidanud mootorile eelnema seadmed, mis Jõelähtme prügila gaasi vastavale kujule töötlevad.
19.Kostja on käesolevas vaidluses esitanud vastuväie VÕS § 115 lg 3, § 644 lg 3 kontekstis selles osas, et hageja ei teavitanud kostjat lepingutingimustele mittevastavusel põhineva kahjunõude esitamisest varem kui 10.07.2013 (e-kiri, tl 157 V kd, sama kiri koos vastusega tl 195-196 V kd). Eelolevast tõendist nähtub, et hageja on teavitanud kahju suurusest ja võimaliku nõude esitamise kavatsusest ning on ühtlasi teinud ka ettepaneku kokku saada ning probleeme arutada, et leida kohtuväline kompromiss. Kohtu hinnangul ei anna aga eelviidatud kiri alust seisukohaks, et hageja ei teavitanud kostjat asja lepingutingimustele mittevastavusest varem, kui 10.07.2013. Nõude esitamine ja rikkumisest teavitamine ei ole samastatavad. Seega ei ole asjas ka olulise tähtsusega see, et kostjale tuli hageja nõude esitamine kostja väidete ja tõendi (kostja seadusliku esindaja AT ütlused, kohtuistung 13.10.2014, tl 65, 66 VII kd) kohaselt üllatusena. Kohtu hinnangul on asjas esitatud poolte kirjavahetustega, kostja pakkumiste (tl 184-189, 60-63, 73-78, 79-83 I kd; tl 30-35, 41-43 VI kd) ja defekteerimisaktiga (tl 137-155, 59 I kd) tõendatud, et rikkejärgselt asusid pooled omavahel suhtlema, et riket kõrvaldada. Hageja palus kostjalt hinnapakkumisi, telliti ka ekspertiisid. Kostja enda poolt on koostatud defekteerimisakt. Seega, ei saa väita, et kostjat ei ole jaama riketest enne juulit 2013 aastat
8(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 teavitatud. Vaidlustamata asjaolu kohaselt seiskus jaama töö 26.09.2010. Hiljemalt kostja enda poolt esitatud rikete kõrvaldamise pakkumiste ajaks, olid kostjale teatavaks saanud kõik olulised asjaolud, mis lepingutingimuste mittevastavust hõlmasid (tl 79-83 I kd). Seega ei saa kohtu hinnangul kostja käesolevas vaidluses tugineda hageja rikumisele VÕS § 644 lg 3 mõttes ning hageja saab lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Eelolevate tõendite alusel asus kohus ka seisukohale, et hagejal ei tulnud kostjale anda täiendavat tähtaega VÕS § 115 lg 3 mõttes, kuna hageja juhtis probleemide esinemisel korduvalt kostja tähelepanu tema kohustustele, millest kostja keeldus (tl 60-63 I kd; tl 30-35, 41-43 VI kd). Kostja käitumisest on ilmne, et täiendava tähtaja määramine ei oleks olnud tulemuslik. Kostja vastuväide VÕS § 101 lg 3 alusel on põhjendamatu, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et rikkumine ei tulenenud hagejast vaid kostjast. Kuna kohus on tuvastanud tarnelepingu rikkumise kostja poolt ja asunud seisukohale, et hageja saab tarnelepingu rikkumisele tugineda, ei analüüsinud kohus asjas esitatud poolte seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid, mis seonduvad hageja alternatiivse õigusliku alusega, s.o hoolduslepingu rikkumisega. Nimetatu on kooskõlas ka poolte tahtega (07.12.2016 kohtuistung, tl 168-169 IX kd).
20.Kuivõrd kohus on tuvastanud kostja poolse lepingurikkumise, mille eest kostja vastutab, siis peab kostja hüvitama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. Hageja nõuab otsese varalise kahju katteks kokku 206 621,03 eurot, sh jaama remondikulu 72 759,03 eurot (ilma km-ta); kulutused täiendavatele biogaasi puhastusseadmetele 98 710 eurot (ilma km-ta) ja AS`i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus leppetrahv 35 152 eurot (ilma km-ta). Hageja nõuab ka saamata jäänud tulu perioodil 26. september 2010 – 27. jaanuar 2011 summas 158 639,45 eurot.
21.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lisaseadmed jaama sihtotstarbeliseks toimimiseks olid vajalikud ning nende väljajätmine kostja tehnilisest lahendusest põhjustas jaama rikke. Tegemist ei olnud lisatööga. Siinkohal on oluline märkida (vaatamata sellele, et kohus ei analüüsinud asjas esitatud poolte muid seisukohti, vastuväiteid ja tõendeid, mis seonduvad hageja alternatiivse õigusliku alusega, so hoolduslepingu rikkumisega), et hoolduslepingust (tl 38-53 I kd) nähtub, et selle alusel kohustus kostja tagama koostootmis- ja kompressorjaama sihtotstarbelise toimimise ning kõrvaldama rikked, ükskõik mis põhjusel rikked tekkisid (sh tehnilise lahenduse sobimatusest tingitud rikked). Punktidest 7.1-7.2, 13.1 ja 13.6.2 nähtub, et kostja pidi tegema jaama sihtotstarbeliseks toimimiseks erakorralised tööd temale tasutava hoolduse püsitasu eest. Kuivõrd jaama rikke ja seiskumise põhjustas kostjapoolne tarnelepingu rikkumine (tööde vajadus tekkis kostja süül), pidi kostja hoolduslepingu kohaselt jaama remontima ning paigaldama vajalikud lisaseadmed hoolduse püsitasu eest ja täiendavat tasu saamata. Hoolduslepingu punktide 7.1-7.2 alusel tuli kõik tööd teha viivitamatult, st jaama töö katkestus ei oleks tohtinud kesta 122 päeva. Et katkestuse periood oli 122 päeva ei ole vaidluse all (kohtuistungil, tl 197pöördel IX kd). Asjaoludest ei ole vaidluse all ka, et jaama töö seiskus 26.09.2010 ja 27.01.2011 õnnestus rikked kõrvaldada ja koostootmisjaama tööd jätkata. Kohtu hinnangul rikke kõrvaldamiseks tehtavad tööd on hoolduslepingu puntki 7.1 kohaselt „erakorralised tööd“, mitte punkti 10.1 kohased „lisatööd“. Kohus nõustus hageja selles, et lisatööd ei ole vajalikud jaama sihtotstarbelise töö tagamiseks (seadmed, et jaam üldsegi töötaks ja kostja kavandatud lahendus toimiks) vaid nn toreduslikud kulutused, mis tõstavad jaama võimsust, efektiivsust, tulusust jms.
22.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et jaam ei sobinud kavandatud otstarbeks ning jaamas tekkis kostja kavandatud sobimatu lahenduse tõttu rike. Vaidluse all ei ole, et kostja keeldus riket kõrvaldamast püsitasu eest, so täiendavat tasu saamata. Kostja esitas remonttööde teostamiseks hagejale pakkumised (tl 184-189 I kd) nr TA516462 summas 157 048 krooni (10 037,20 eurot; käibemaksuta), TA516463 summas 191 168 krooni (12 217,86 eurot; käibemaksuta) ning
9(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 TA516465 summas 530 595 krooni (33 911,20 eurot; käibemaksuta), hiljem lisati pakkumisele nr TA516465 turboülelaadurite remontimise maksumus summas 16 592,76 eurot (käibemaksuta; tl 59 I kd). Kostja esitas eelviidatud pakkumuste alusel hagejale ka arved nr 1115006, 1115018, 1115021 ja 1115022, kogusummas 72 759,03 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (tl 64-72 I kd). Arvete tasumise fakti osas ja summa osas vaidlus puudub. Hageja on selgitanud, et kuigi hageja ei nõustunud kostja seisukohaga poolte kohustuste tõlgendamise osas, oli hageja sunnitud tellima tööd kostjalt ja nende eest tasuma (60-63 I kd), et taaskäivitada jaama töö ja vähendada muid võimalikke kahjusid. Tuvastatud ei ole, et hageja oleks nõustunud kostja hinnapakkumiste aktsepteerimisega selles, et need on eraldi tasutavad lisatööd. Hageja poolt kostjale saadetud kirjast nähtuvalt on hageja avaldanud, et tööd tuleb teostada ja seadmed paigaldada hoolduse püsitasu eest ning tasu nõudmisel tekib hagejale sellest kahju (tl 60-63 I kd). Kohus kordas ka, et õige ei ole kostja käsitlus, et lisaseadmete osas oli pooltel sõlmitud eraldi leping (tl 114, 115-125 V kd). Asjas ei ole muid tõendeid, mis seda asjaolu kinnitaksid. 08.10.2010 e-kirjast (tl 60-63 I kd) nähtub, et hageja on osasid kostja pakkumisi aktsepteerinud, kuid samas on hageja märkinud, et ei nõustu erikokkuleppega. Seega, ei saa asuda seisukohale, et lisaseadmete osas oli pooltel mingi täiendav kokkulepe mis ei olnud hõlmatud pooltevaheliste lepingutega. Tõendist tl 126-127 V kd nähtub kokkulepe seadmete paigaldamiseks jaama kasuteguri efektiivsuse tõstmiseks, mitte seadmete paigalduseks, mis oleksid vajalikud jaama tööle hakkamiseks. Kostja pidi üle andma toimiva jaama ja seega sellest tõendist tulenevalt oleks olnud lisaseadmed vajalikud jaama võimsamaks ja efektiivsemaks muutmiseks, juhul kui hageja oleks neid lisaseadmeid soovinud. See aga ei ole käesoleva vaidluse ese. Kuivõrd kostjal ei olnud õigus jaama remondikulude eest täiendavalt tasu saada, saab eelnimetatud kulu pidada hageja kahjuks ning 72 759,03 eurot tuleb kostjalt välja mõista.
23.Eelnevalt on tuvastatud, et jaama rikke põhjuseks oli ebapiisavalt puhastatud gaasi sattumine gaasimootorisse. Gaasi ebapiisav puhastamine oli tingitud sellest, et kostja kavandatud tehniline lahendus puhastusseadmeid ette ei näinud ja oli sobimatu töötamiseks Jõelähtme prügilast eralduval gaasil. Seega pidi hageja paigaldama jaamale täiendavad puhastusseadmed, et tagada selle sihtotstarbeline ja tõrgeteta töö. Hageja on avaldanud, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, et täiendavate seadmete paigaldamise järgselt hakkas jaam tööle ning töötab siiani. Seda kinnitavad ka hageja seadulsiku esindaja HU ja tunnistaja PM ütlused (13.10.2014 kohtuistung, tl 62, 85 VII kd). Vaidlustamata asjaolu kohaselt oli OÜ Lettore ekspertarvamuse kohaselt rikke põhjuseks gaasimootori toitegaasi põlemisjääkide ladestumine mootori sisemistele tööpindadele, eelkõige klappidele (tl 160-183 I kd). Samuti märkisid eksperdid, et ladestumise intensiivsus on otseselt sõltuv toitegaasi kvaliteedist ning on intensiivsem räni- ehk nn siloksaanühendite suurema kontsentratsiooni korral (tl 171-172 I kd). Jääkide ladestumise ja mootori rikke peamisteks algpõhjusteks oli mootoris kasutatava prügilagaasi omadused. Tuvastatud on, et jaam ei olnud kostja poolt kavandatud ja rajatud kujul sobilik Tallinna prügilast eralduval prügilagaasil töötamiseks. Kostja on möönnud, et probleemide põhjuseks on jaama gaasimootori ja kasutatava prügilagaasi kokkusobimatus (tl 73-78 I kd). Probleemideks oli liigne niiskuse ja erinevate räniühendite sisaldus gaasis, mistõttu jaama tõrgeteta töö tagamiseks osutus möödapääsmatuks täiendada prügilagaasi filtreerimis- ja jahutusseadmetega. Nimetatud seadmete lisamise vajadusele on viidanud ka kostja (tl 60-63 I kd). Hageja on selgitanud, et jaam toimis oluliste tõrgeteta jaheda ilmastikuga (2011. aasta talv ja kevad), kuid välistemperatuuri tõustes osutus süsteem ebasobivaks ning selgus vajadus gaasi täiendavalt jahutada. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Tuvastatud on, et kostja pakkus tarnida gaasi töötlemise seadmed ise (tl 79-83 I kd), millest hageja keeldus kõrge hinna tõttu.
10(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
24.Hageja on avaldanud, millele kostja ei ole vastuväiteid esitanud, et kostja oli nõus tööd tegema 273 000 euro eest. Seega on kohtu hinnangul arvestatav ja lubatav, et hageja tellis tööd (seadmed) teistelt isikutelt ning seda kokku oluliselt odavama hinna eest (selle arvelt on väiksem ka kostjalt väljanõutav kahju). Tuvastatud on, et prügilagaasi filtreerimissüsteemi paigaldamiseks sõlmis hageja 09.12.2010 töövõtulepingu AS-iga Tamult (tl 84- 98 I kd). Lepingu alusel projekteeris, tarnis ja paigaldas AS Tamult tervikliku gaasi aktiivsöefiltrite süsteemi. Teostatud tööde eest esitas AS Tamult arved nr 210130 summas 673 586,10 krooni (43 050 eurot; käibemaksuta) ja 110020 summas 43 050 eurot (käibemaksuta), kokku 86 100 eurot, mis on hageja polt tasutud (tl 99-102 I kd). Tuvastatud on, et prügilagaasi jahutussüsteemi paigaldamiseks sõlmis hageja 13.07.2011 töövõtulepingu AS-iga Efipa (tl 103-115 I kd). Töövõtulepingu alusel esitas AS Efipa arved nr 11237 summas 4 777,50 eurot (käibemaksuta), 11291 summas 5 460 eurot (käibemaksuta) ja 11528 summas 2 372,50 eurot (käibemaksuta), kokku 12 610 eurot (tl 116-119 I kd), mis on hageja poolt tasutud (tl 160-163 V kd). Kohus leidis, et eelviidatud kulutused ei ole käsitletavad hageja investeeringuna, vaid tegemist on kahjuga, mille hüvitamist on hagejal õigus kostjalt nõuda kuna kulutused tuli teha seetõttu, et kostja kavandatud jaam sihtotstarbeliselt toimima saada. Kostja ei ole ka tõendanud, et jaama oleks olnud võimalik taastada odavamalt. Eeltoodu alusel on tuvastatud, et kulutused täiendavatele gaasi puhastusseadmetele tuli hagejal kostja rikkumise tõttu teha, mistõttu tuleb kostjal hagejale kahju katteks hüvitada ka 98 710 eurot.
25.Hageja on avaldanud, et jaama seisaku tõttu ei olnud hagejal võimalik täita tema ja AS`i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus (endise nimega AS Tallinna Prügila) vahel sõlmitud koostöölepingu punktis 4.3.3 sätestatud kohustust võtta vastu kuni 500 metaankuupmeetrit prügilagaasi jooksvas tunnis, vähemalt 7 800 tunnil 12 kuu jooksul (tl 12-27 I kd). AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus asus hagejalt nõudma kokkulepitust vähem kasutatud prügilagaasi eest koostöölepingu punktis 4.3.4 sätestatud hüvitist, mis nähtub ka tunnistaja AP ütlustest küsimusele: Tallinna Prügilagaas OÜ on tasunud leppetrahvi. Mida see endast kujutas?, et lepingus oli sätestatud miinimumkogused, mida Tallinna Prügilagaas oli kohustatud vastu võtma ja üsna pikal ajal mootor ei töötanud ning meil ei olnud võimalik seda kogust üle anda (kohtuistung 13.10.2014, tl 76 VII kd). 31. detsembril 2010 sõlmisid hageja ja AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus koostöölepingu lisa 5 (tl 190 I kd). Tegemist oli pooltevahelise kompromissiga: hageja nõustus tasuma väiksema gaasikoguse eest hüvitise ning AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus vähendas seetõttu summat, mida tal oleks olnud õigus nõuda koostöölepingu punkti 4.3.4 alusel järgneva perioodi eest. Hageja ja AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus olid lisas 5 ühel meelel, et kokkulepitust väiksema gaasikoguse vastuvõtmine oli põhjustatud hageja lepingupartneri (st kostja) süül. Lisa 5 kohaselt tuli hagejal tasuda 1. juulist 2010 kuni 31. detsembrini 2010 koostöölepingu punktis 4.3.3 sätestatust väiksema hulga ja vähema aja jooksul prügilagaasi vastuvõtmise eest kompensatsiooni 35 152 eurot (tl 120-122 I kd). Tõendist nähtub kompensatsiooni summa ning, et hagejal on tekkinud kohustus kompensatsiooni tasumiseks. Tunnistaja AP ütlustest nähtub, et nõuded, mis Tallinna Prügilagaasi vastu olid, said lahendatud. Summasid ei mäleta, kuid olid leppetrahvid, need summad on tasutud (13.10.2014 kohtuistung, tl 78 VII kd). Tuvastatud on, et AS-ga Tallinna Prügila sõlmitud koostöölepingu (tl 12-27 I kd) punkti 4.3.3 alusel kohustus hageja prügilalt vastu võtma kuni 500 metaankuupmeetrit gaasi jooksvas tunnis, vähemalt 7 800 tunnil 12 kuu jooksul. Vaidlustamata asjaolu kohaselt oli jaama katkestuse periood 122 päeva. Hageja on avaldanud, et rikke ja jaama 122 päevase seisaku tõttu ei saanud hageja oma kohustust prügila ees täita ning AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus nõudis hagejalt koostöölepingu punkti 4.3.4 alusel leppetrahvi (kompensatsiooni) tasumist. Kohtu hinnangul on viidatud lepingupunkt kohaldatav, vaatama sellele, et lepingu punktis 4.3.4. on esitatud valem juhuks, kui gaasi ei võeta vastu tootja süül. Tuvastatud on, et jaama rike ja sellest tulenevalt hageja kohustuse
11(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 täitmata jätmine oma lepingupartneri ees (AS Tallinna Prügila), olid tingitud kostjast. Seega saab esitatud valemi alusel arvestada kompensatsiooni hagejalt, kuid kostjal tuleb see hagejale hüvitada. Pikem maksetähtaeg ei muuda nõuet kunstlikuks või mittearvestatavaks. Lisaks märgib kohus, et kostja on ka tarnelepingu punktis 2.1.4 andnud kinnituse, et „Täitja on teadlik asjaolust, et tema lepingust tulenevate kohustuste rikkumine, eeskätt lepingu punktis 3.2 toodud tähtaja ületamine võib tuua kaasa tellijale varalisi kohustusi (näiteks tellija kohustus hüvitada kahju ja maksta leppetrahvi AS-le Tallinna Prügila, tellija kohustus hüvitada kahju ja/või maksta leppetrahvi tellija poolt koostootmisjaama abil toodetava energia ostjatele“. Kohus leidis, et kostja vastuväited, et tegu on kunstlikult tekitatud nõude komponendiga, millel ei ole kostjaga mingit õiguslikku seost ning, et hageja pidi enne lepingu sõlmimist kostjaga arvestama võimalusega, et tal ei õnnestu vastu võtta kokkulepitud kogustes gaasi, ei ole asjakohased ja kohus jättis need tähelepanuta.
26.Kohtu hinnangul on eelviidatud tõendite alusel võimalik tuvastada kompensatsiooni nõue, mis on esitatud AS`i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus (endise nimega AS Tallinna Prügila) poolt hagejale. Hagejal jäi kostja rikkumise tõttu täitmata enda lepinguline kohustus AS Tallinna Prügila ees, mistõttu oli põhjendatud ka kompensatsiooni tasumise kohustusega (seda vähendatud ualtuses tänu kokkuleppele) nõustumine. Eeltoodu alusel kohus leidis, et hageja otsese varalise kahjuna saab käsitleda ka hageja kohustust tasuda AS-ile Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus kompensatsiooni ning kuna kompenstasioon tuli maksta väiksema gaasikoguse vastuvõtmise eest, mis oli põhjustatud kostja lepingu rikkumisest, siis tuleb kostjal hagejale hüvitada ka kahju katteks 35 152 eurot. Seega on hageja kahjunõue, s.o otsese varalise kahju osas põhjendatud ja tõendatud ning kostjal tuleb hagejale hüvitada otsese varalise kahju katteks 206 621,03 eurot, sh: jaama remondikulu 72 759,03 eurot, kulutused täiendavatele biogaasi puhastusseadmetele 98 710 eurot ja AS-i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus kompensatsioonisumma 35 152 eurot.
27.Hageja nõuab ka saamata jäänud tulu perioodil 26. september 2010 – 27. jaanuar 2011 summas 158 639,45 eurot. Tuvastatud ja mh vaidlustamata asjaolude kohaselt jaama rikke tõttu seiskus jaam täielikult perioodiks 26. september 2010 kuni 27. jaanuar 2011, st 122 päevaks ehk 4,011 kuuks. Hageja on avaldanud, et seisaku vältel seiskus jaama töö täielikult, prügilagaasi ei tarbitud ning elektri- ja soojusenergiat ei toodetud. Kohtu hinnangul on hageja saamata jäänud tulu suuruse osas esitanud arusaadava ja õige arvestuse (arvestus koosneb kahest poolest: käive, mida oleks teenitud katkestuse perioodil ning sellest lahutatud kulud, mida oleks samal perioodil kantud) ning on mh tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kostja vastuväited ei anna alust saamata jäänud tulu jätta väljamõistmata. Hageja on avaldanud ja tõendanud, et jaama keskmine elektriline võimsus 2010. aasta augustis oli 1,606 megavatti ühes tunnis (tõend, so hagi lisa 24-koostootmisjaama juhtelektroonika arvestus- ehk logifail, faili lehekülg „Mõõtmisandmed isekirjutajast“, arusaadavalt kontrollitav avalikus etoimikus) ja septembris 1,637 megavatti (tõend, so hagi lisa 25-koostootmisjaama juhtelektroonika arvestus- ehk logifail, faili lehekülg „Mõõtmisandmed isekirjutajast“, arusaadavalt kontrollitav avalikus e-toimikus). Seega kahe kuu keskmine elektriline võimsus oli 1,622 megavatti ühes tunnis. Mõlema tõendi „Mõõtmisandmed isekirjutajast“ lehe lõpus nähtub vastavalt jaama keskmine võimsus augustis ja septembris 2010, nende kahe keskmisena on saadud jaama võimsusarvutustes kasutatud keskmine võimsus 1622 megavatti tunnis. Samades kohtades on tabelis märgitud gaasi tarbimise kogus vastavalt augustis ja septembris. Hageja on selgitanud, et samad failid edastati kostjale, selle alusel arvestati kostjale hoolduse püsitasu. Kostjal logifialidest arusaamisega raskusi ei olnud. Kostja ei ole hageja poolt avaldatule vastuväiteid esitanud. Hageja on ka selgitanud, et logifailid on teatud ajalise intervalli tagant salvestatud jaama võimsusnäitajad. Saamata jäänud tulu arvestuse aluseks on
12(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 kuude kokkuvõtted. Tabelitest saab vaadata näiteks, milline oli jaama võimsus 2010 augustis. Tabelitest on näha, kui palju oleks sel ajal pidanud jaam tootma elektrit. Logid pärinevad augustist ja septembrist, kus jaam täisvõimsusel ei töötanud, mis peaks olema kostjale isegi kasulikum. Jaama juhtelektroonika logifailide tõelevastavust, usaldusväärsust ja nendest lähtumist tarne- ja hoolduslepingute täitmisel tõendab kohtu hinnangul ka poolte kirjavahetus 2009. aastal (tl 178-189 VI kd). Kirjadest nähtuvalt olid samad logifailid aluseks kostja poolt hooldustasu arvestamisele. Kohus pidas hageja arvestuste aluseks olevaid logifaile usaldusväärseteks.
28.Kohus tuvastas, et nominaalne kokkulepitud jaama kasutatavuse tegur (aasta astronoomiliste ja jaama töötundide suhe) oli 92% (hoolduslepingu punkt 3.1, tl 40 I kd)). Taastuvatest energiaallikatest energia tootmise eest tasus 2010 - 2011. aastal põhivõrguettevõtja tootjale toetust 0,84 krooni kilovatt-tunni eest ehk 53,69 eurot megavatt-tunni eest (kooskõlas seisaku perioodil kehtinud elektrituruseaduse § 59 lg 2 p 1). Hageja ja Baltic Energy Partners OÜ vahel sõlmitud elektrimüügi lepingu (tl 275-278 IV kd) punkti 2.1 kohaselt oli elektri müügihinnaks kuni 31. detsembrini 2010 (st 96 seisaku päeva jooksul) 36,49 eurot megavatttunni eest ja edaspidi (st seisaku 26 päeva jooksul) 37,71 eurot megavatt-tunni eest. Toodetava soojuse müügihinnaks oli koostöölepingu (tl 12-27 I kd) punkti 5.5 kohaselt 2 000 krooni ehk 127,82 eurot kuus; sama lepingu punktis 4.1.3 tuleneb jaama tarbeks ostetava prügila gaasi hind. Eeltoodud andmete alusel on võimalik välja arvutada, et jaama seisaku perioodil jäi hagejal elektri- ja soojusenergia müügist saamata käive 395 670,26 eurot: 1) kuni 31. detsembrini 2010 jäi 96 päeva vältel müümata elektrienergiat 310 049,75 euro eest (1,622×24×92%×96×(53,69+36,49) = 310 049,75; 2) perioodil 1. jaanuar 2010 – 27. jaanuar 2010 ehk 26 päeva vältel jäi elektrienergiat müümata 85 107,82 euro eest (1,622×24×92%×26×(53,69+37,71) = 85 107,82); 3) 122 päeva ehk 4,011 kuu pikkuse katkestusperioodi vältel jäi müümata soojusenergia 512,69 euro eest (4,011×127,82 = 512,69); 4) kokku jäi elektri- ja soojusenergiat müümata seega 395 670,26 euro eest (310 049,75+85 107,82+512,69 = 395 670,26 ).
29.Hageja on avaldanud ja tõendanud, et kui jaam oleks seisaku perioodil töötanud, oleksid sellega kaasnenud hagejale ka vastavad kulud: 1) Hoolduslepingu punkti 13.1 kohaselt oleks töötava jaama hoolduskuluks olnud 235 krooni ehk 15,02 eurot tunnis. Elekter ja soojus jäid tootmata 2 693,76 tunni (122×24×92%) vältel. Seega oleks 122-päevase seisakuperioodi hoolduskuluks olnud 40 460,28 eurot; 2) hageja ja AS`i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus (tl 12-27 I kd) punkti 4.1.3 alusel oli hageja poolt ostetava ühe metaankuupmeetri prügilagaasi hinnaks 2,05 krooni ehk 0,13 eurot. Prügilagaasi keskmine tarbimine 2010. aasta augustis oli 464,64 ja septembris 481,03 metaankuupmeetrit tunnis (hagiavalduse lisad 24 ja 25, failide leheküljed „Mõõtmisandmed isekirjutajast“, tabeli lõpus väärtus „gaas“). Keskmiseks tarbimiseks oli 472,835 metaankuupmeetrit tunnis. Seega oleks hageja pidanud seisaku perioodil töötava jaama jaoks ostma gaasi 165 581,52 euro (2 693,76×472,835×0,13) eest; 3) tuvastatud on, et hageja tasus Baltic Biogas OÜ-le projektijuhtimistasu 50 000 krooni ehk 3 195,58 eurot kuus (tl 253-256 IV kd). Seega oleks tulnud seisaku perioodil tasuda projektijuhtimistasu 12 817,47 eurot (4,011×3 195,58); 4) tuvastatud on ka, et 2010. aasta augustis tarbis jaam elektrit 35 762,88 krooni ehk 2 285,66 euro eest ja septembris 33 482,32 krooni ehk 2 139,97 euro eest (tl 257-259 IV kd), keskmiseks elektrikuluks oli seega 2 212,82 eurot kuus. Seisaku perioodil oleks töötavale jaamale kulunud elektrit 8 875,62 euro (4,011×2 212,82) eest; 5) tulenevalt hoolduslepingust oleks seisaku perioodil tulnud teostada ka kaks õlivahetust. Morbela OÜ arve kohaselt on üheks õlivahetuseks vajaliku õli hinnaks 70 324,80 krooni ja AS Filter arve kohaselt õlivahetustööde hinnaks 2 400 krooni (tl 279- 280 IV kd), kokku 72 724,84 krooni ehk 4 647,96 eurot. Kaheks õlivahetuseks oleks kulunud seega 9 295,92
13(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 eurot. Eeltoodu kohaselt oleks 122-päevase seisaku ajal töötanud koostootmisjaama käitamisele kulunud hagejal kokku 237 030,81 eurot. Arvestades seisaku tõttu saamata jäänud käivet 395 670,26 eurot ja samale perioodile vastavaid kulusid (kui seisakut ei oleks olnud) summas 237 030,81 eurot, on hagejal jäänud kostja süül toimunud jaama seisaku tõttu saamata tulu 158 639,45 eurot.
30.Eeltoodule lisaks kohus märkis, et hageja selgituste ja tõendite alusel on võimalik asuda seisukohale, et saamata jäänud tuu arvestuse aluseks on 2010. aasta augusti ja septembri tegelikud võimsus- ja tootlikkusnäitajad ja kulud (jaama keskmine võimsus 1,622 megavatti kuus). Tuvastatav on, et sel perioodil oli jaama tegelik võimsus ja tootlikkus tarne- ja hoolduslepingutes sätestatud optimaalsetest väärtustest madalam (tarnelepingu punkti 4.1 kohaselt pidi jaama keskmine võimsus olema 1,93 megavatti kuus). See tähendab, et lepingutes sätestatud ja kostja poolt algselt lubatud tootlikkusnäitajatest lähtudes oleks saamata jäänud tulu oluliselt suurem, kui hageja käesolevas menetluses esitanud on. Kohus nõustub hagejaga, et kuna saamata jäänud tulu arvutus ei põhine jaama täis- ega nominaalvõimsusel, vaid tegelikult augustis ja septembris saavutatud võimsusnäitajatel, siis kui jaam sai augustis ja septembris sellisel võimsusel töötada, oli selleks piisavalt gaasi ja piisavalt gaasi oleks olnud ka järgmistel kuudel. Gaasi olemasolu kinnitab kaudselt ka AS Tallinna Prügila nõutud kompensatsioon gaasi vastuvõtmata jätmise eest. Kokkuvõtvalt kohus leidis, et hageja kahjunõue, s.o saamata jäänu tulu osas on samuti põhjendatud ja tõendatud ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 158 639,45 eurot. Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada kahju katteks 365 260,48 eurot.
31.Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis annaksid alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg-te 2 või 3 alusel. Valdkonna professionaalile on ettenähtav ja arusaadav, et mittetoimiva tehnilise lahenduse kavandamisel ja valmisehitamisel tekivad tellijale kulutused jaama remontimisel ja täiendamisel, samuti jääb jaama seisaku tõttu tellijal teenimata tulu ja ta võib vastutada oma lepingupartnerite ees. Kostja rikkumised ning kahju tekkimine on ka põhjuslikult seotud (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja oleks kohe kavandanud ja tarninud sobiva tehnilise lahenduse, ei oleks koostootmis- ja kompressorjaam vajanud remonti ja lisaseadmeid. Riket ja sellele järgnevat seisakut ei oleks toimunud, mistõttu hageja oleks saanud võtta prügilalt vastu ettenähtud miinimumkoguses gaasi ja ei oleks pidanud tasuma kompensatsiooni. Seisakuta oleks jaam töötanud ja teeninud hagejale tulu.
32.Lisaks põhinõudele kogusummas 365 260,48 eurot nõuab hageja kostjalt põhinõudelt arvestatud viivise tasumist alates 29. juulist 2013 (hagiavalduse esitamine) kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole viivisenõudele ja viivise arvestamise algusajale vastuväiteid esitanud. Seega kohus leidis, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lisaks põhinõudele ka põhinõudelt (kahjunõudelt) viivis. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise põhivõlgnevuselt (365 260, 48 eurolt) alates 29.07.2013 kuni 17.07.2017 summas 117 785.75 eurot ning alates 18.07.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
33.TsMS § 162 lg 1 alusel jäeti menetluskulud kostja kanda.
Apellatsioonkaebus
34.Kostja esitas 16. augustil 2017. a apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
35.Kostja arvates on maakohus saanud valesti aru saanud konkreetse tarnelepingu sisust ja tõlgendas selle sisu erinevalt mõlemast poolest. Kostja tarnitud tehniline lahendus on igati sobilik töötamaks prügilagaasil, kuid seda eeldusel, et kasutatav gaas peab vastama tootja etteantud tehnilistele tingimustele lepingule lisatud juhistes sätestatud piirväärtuste raames. Need tootja juhised on tarnelepingu lahutamatuks osaks. Kohus on põhjendamatult laiendanud töövõtja vastutust kõikidele hageja mistahes äririskidele, mis ei ole kooskõlas töövõtu eesmärgiga.
36.Kostja märgib, et ei ole vaidlust selles, et koostootmisjaam pidi kütusena kasutama prügilagaasi. Kuid kohus on teinud põhimõtteliselt ebaõige järelduse, et koostootmisjaam pidi sobituma konkreetsest prügilast eralduva gaasiga, mis ei pidanud vastama tootja poolt ette nähtud parameetritele. Kohus on jätnud hindamata kostja olulised argumendid ja tõendid, mis kinnitasid, et jaama üleandmise hetkel polnud prügilas üldse piisavas koguses gaasi. Pärast jaama käivitamist selgus, et kütusena kasutatav gaas on märg ja sisaldas endas vett ning tahkeid osakesi (st kõike seda, mida gaas üldjuhul sisaldama ei peaks). Kohtu käsitlus tähendab seda, et jaam pidanuks töötama mistahes omadustega gaasiga või ka siis, kui gaasi üldse polegi. Selline laiaulatuslik tõlgendus ei ole põhjendatud ega vasta lepingutingimustele, seda nii poolte endi kui ka mõistliku isiku positsioonilt.
37.Kohus leidis põhimõtteliselt vääralt, et professionaal antud asjas on kostja. Kohus pole arvestanud koostootmisjaama rajamise ja käitamisega seotud eripärasid, peamiselt sellega, et jaama efektiivne toimimine ei sõltu üksnes kostja tarnitud lahendusest, vaid ka teiste isikute eeltöödest ja kasutatava gaasi kvaliteedist. Poolte riskide jaotamise seisukohalt on oluline, et professionaalne energiatootja on hageja. Tema kanda olid kõik energiatootmisega seotud riskid, kaasa arvatud gaasi kvaliteediga ning tehnoloogia sobivusega seotud risk. Kostja ei ole mitte kunagi tegelenud prügilagaasist energia tootmisega ega gaasi tarnimisega, vaid pakkunud tehnoloogilisi lahendusi tellija tarbeks tellija gaasist toodetava elektrienergia ja sooja tootmiseks. Tarnitud lahendus on sobilik energia tootmiseks sellisest prügilagaasist, mis vastab tootja etteantud parameetritele. Seejuures ei ole vaidlust faktis, et tootja juhised on tarnelepingu lahutamatu osa.
38.Kohus on jätnud täielikult arvestamata ka sama valdkonna ja tegevusala praktika, kus asjatundjad on kinnitanud, et gaasi kvaliteediga seonduvaid riske ei jäeta kunagi mootori tarnija kanda, vaid need riskid on alati tellija kanda. Seda põhjusel, et mootori tarnija gaasi kogumisega ei tegele ja vastavale suletud kogumisüsteemile juurdepääsu ei oma. Kasutatava kütuse kvaliteedi tagamise kohustus lasub alati kütuse kasutajal. Olukorras, kus pooltel endal on sedavõrd suured erimeelsused selles, milles kokku lepiti, ja leping ei pane töövõtjale selgesõnalist kohustust tarnida mistahes omadustega kütusega toimivat seadet, tuleb sarnase tegevus- või kutseala praktikat lepingu tõlgendamisel vältimatult arvesse võtta.
39.Maakohus jättis tähelepanuta kostja olulised vastuväited selles, et hageja väited jaama funktsionaalse sobimatuse kohta on täielikult tõendamata. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kostja poolt tarnitud lahendus on funktsionaalselt täiesti sobimatu. Vaidlust ei ole selles, et koostootmisjaamas toimunud rikke põhjuseks oli otseselt ebakvaliteetne kütus (antud juhul ebakvaliteetne prügilagaas), ega ka selles, et gaasi tarnib hagejale kolmas isik ja kostja gaasi kvaliteeti kontrollida ega mõjutada ei saa. Vaidlus on selles, kas tarnitud koostootmisjaam vastab tarnelepingu tingimustele. Samas pole hageja tõendanud, et tarnelepingu esemel oleks eksisteerinud puudused. Kohus rajas otsuse oletustele, mitte asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Rikke põhjus ja kostja lepinguline vastutus ei ole omavahel põhjuslikus seoses.
15(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
40.Kohus jättis töövõtulepingu sisu ja poolte tahte väljaselgitamisel põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et hageja enda tellitud projekt lisaseadmete paigalduse vajadust ette ei näinud. Ka mootoritootja juhised lisaseadmete paigaldamist kohustuslikuna ette ei näe, vaid peavad seda soovituslikuks. Seetõttu kostjal ei olnud kohustust lisaseadmeid algse tarne koosseisus tarnida. Tegemist on lisavarustustega. Poolte tegelik kokkulepe oli, et lisaseadmed paigaldatakse hilisema vajaduse ilmnemisel. Kui jaama käivitamise järgselt selgus, et gaas ei vasta tootja etteantud parameetritele ja tuleb paigaldada lisaseadmed, siis hageja need ka paigaldas. Kuid õiguslikus mõttes ei ole tegemist hageja kahjuga. Lisaseadmete ost ja paigaldus on olemuselt uus tarneleping.
41.Kohus jättis arvestamata, et hageja võttis menetluse kestel õigeks asjaolu, et kostja pakkus hagejale vajalike lisaseadmete paigaldust juba lepingueelsete läbirääkimiste käigus, kuid hageja algselt keeldus nendest, viidates teistele referentsidele. Pooled jätsid endale võimaluse lisaseadmete tarneks tulevikus hoolduslepingu raamides. Seejuures ei näinud kostja probleemi lisaseadmete algses mittetarnimises, kuna Eestis Pääsküla prügilas täpselt samad seadmed töötasid (ja töötavad tänaseni) ilma lisaseadmeteta.
42.Kohus on lasknud end eksitada hageja paljasõnalisest väitest, et kostja jättis hageja teavitamata sellest, et ilma lisaseadmeteta jaam üldse ei tööta. Esiteks on see käsitlus vastuolus tegeliku olukorraga, kuna sel juhul poleks jaam saanud töötada ka enne rikke tekkimist kolm kuud. Teiseks, kostja ei saa kuidagi kinnitada, et ilma lisaseadmeteta koostootmisjaam ei tööta, kui tema reaalne kogemus on vastupidine. Kostja ei ole informeerimiskohustust rikkunud, vaid pakkus hagejale lisaseadeid soovituslikuna, mida hageja enam ei eita. Kolmandaks, hageja enda esitatud ekspertarvamuses on eksperdid kinnitanud, et analoogseid rikkeid võib ette tulla ka tulevikus, kusjuures ekspertiis teostati pärast lisaseadmete paigaldust aasta aega hiljem. Seega ei olnud rikete põhjuseks mitte kostja poolt lisaseadmete tarnimata jätmine ja/või lepingu rikkumine, vaid üksnes ebakvaliteetne gaas, mille kvaliteeti kostja tagada ei saa.
43.Kostjal puudus teadmine gaasi ebakvaliteetsusest. Tarne-eelne gaasianalüüs näitas gaasi koostist kindlal ajahetkel. Selles gaasianalüüsis mingeid hälbeid gaasi kvaliteediga seonduvalt ei tuvastatud. Gaas vastas sel hetkel tootja parameetritele. Vastupidist ei ole tõendatud. Seega ei tarninud kostja seadet „pimesi“, vaid tugines konkreetse analüüsi tulemustele. Kostja ei vastuta koostootmisjaamas kasutatava prügilagaasi kvaliteedi eest, kuna tema gaasi ei tarni, vaid seda tarnib kolmas isik eraldi lepingu alusel.
44.Kohus rakendas vääralt materiaalõigusnorme, jättes arvestamata, et isegi kui kostja poolne lepingurikkumine eksisteerib (kuigi kostja hinnangul see nii ei ole), siis ei saaks hageja põhimõtteliselt töövõtulepingu mittevastavusele tugineda ja on oma nõudeõiguse minetanud üldistel alustel (VÕS § 641 lg 3, § 115 lg 3, § 101 lg 3, vt p 4.1-4.3).
45.Maakohus käsitles hageja nõuet (iseenesest õigesti) lepingu rikkumisest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõudena, kuid seejuures on maakohus jätnud nõuetekohaselt tuvastamata kahju hüvitamise koosseisulised tunnused ning kostjaga sõlmitud lepingu normi kaitse eesmärgi (VÕS § 115 lg 1, § 127 ja 128). Hageja tehtud kulutused ei ole tema kahju, st hagejale pole kahju tekkinud. Saamata jäänud tulu on täielikult tõendamata. Puudub põhjuslik seos ja muud kahju hüvitamiseks vajalikud koosseisu elemendid. Kahjunõue on põhjendamatu. Lisaks on maakohus jätnud asjas põhjendamatult kohaldamata VÕS § 132, mis erisättena asja kahjustumise korral välistab täielikult vähemalt saamata jäänud tulu nõude (milline nõue moodustas hageja nõudest ca 40 %).
16(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
46.Kostja on seisukohal, et ringkonnakohtu tasandil on keskne õiguslik küsimus selles, millist tähendust üldse saab omistada pooltevahelisele lepingule ja selle sisule. Kostja hinnangul omab primaarset tähendust eeskätt leping ja hagejale kui professionaalsele energiatootjale teadaoleva valdkonna praktika, maakohus seevastu võttis lähtekohaks üldise VÕS-i töövõtu regulatsiooni, jättes lepingu enda ja sama valdkonna üldise praktika põhimõtteliselt tahaplaanile. Samas on lepingu enda tähtsus sarnases tarnevaidluses iseäranis oluline, sest tarnelepingu esemeks olev koostootmisjaam on tehniliselt keerukas seadmete kompleks ja leping on ka rahalises mõttes äärmiselt mahukas (ca 1 MEUR). Selliste lepingute sõlmimisele eelnevad tavaliselt pikad läbirääkimised. Seejuures pidas hageja läbirääkimisi mitmete erinevate partneritega. Kuna tarnemaht läbirääkimiste käigus muutus, siis omas poolte vahel lõpuks lepingus väljendatud tahe just seda tulemust, milleni taheti jõuda. Tarnelepingu puhul oli selleks tarne ilma kohustuslike, vaid soovituslike lisaseadmeteta.
47.Kohus ei ole arvestanud kõige olulisemat lepinguõiguse aluspõhimõtet, et primaarset tähendust poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel omab eeskätt leping ise. Suuremahulise tarnelepingu korral sõlmitaksegi kirjalik leping selleks, et oleks detailselt fikseeritud nii tarnemaht, tingimused, kui muud poolte õigused ja kohustused. Kui maakohtu seisukoht jääks kehtima, siis praktikas tähendaks see lepingulistes suhetes võlaõiguslike aluspõhimõtete eiramist. Teisisõnu, sisuliselt puuduks pikkade läbirääkimiste tulemusena sõlmitud kirjalikel lepingutel igasugune mõte, kui neid kokkuleppeid saab kohtus vaidluse korral ignoreerida. Kostja seisukohta kinnitab ka Riigikohtu praktika. Riigikohus on seni leidnud, et majandustegevuses tegutsevate eeldatavalt võrdsete lepingupartnerite puhul tuleb vähemalt eeldada lepinguvabadust (vt 3-2-1-65-15 p 10). Samuti on Riigikohus selgitanud (vt 3-2-1-1914, p 19), et lepingu korral tuleb poolte tahet tõlgendada VÕS § 29 alusel tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi esmalt subjektiivsete kriteeriumite järgi (VÕS § 29 lg 1-3) ning alles seejärel muude kriteeriumite järgi mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29 lg 4-6). Muu hulgas taotles kostja just sellel põhjusel kostja juhatuse liikme ja läbirääkimistel osalenud isiku ülekuulamist. Lepingud on praktikas keskseks õiguslikuks instrumendiks, tänu millele saab majandus funktsioneerida. Poolte vaba tahte väljendusena sõlmitud leping on täitmiseks kohustuslik kõikidel kokkulepitud tingimustel (pacta sunt servanda põhimõte, VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1).
48.Kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikas. Pooltevaheline leping, hageja tellitud projekt ega tootja juhised ei näinud ette, et koostootmisjaam tulnuks tarnida koos täiendavate puhastusseadmetega. Tegemist oli ja on lisavarustusega, mis ei olnud lepingu osa. Küll aga olid lepingu osaks tootja juhised gaasi kvaliteedile ning seega peegeldasid need poolte tahet. Nagu viidatud, siis kaotaks lepingu sisu ja poolte tegelik tahe suuremahuliste tarnete puhul üldse igasuguse tähenduse. See, kui hageja eirab tootja juhiseid gaasi kvaliteedi osas (ja rikub sellega ise lepingutingimusi, sest kostja gaasi ei tarni), ei ole nii praktiliselt kui ka õiguslikult käsitletav töövõtja vastutusena. See on hageja kui professionaali äririsk.
49.Teine põhimõtteline õiguslik küsimus on selles, kuidas hinnata selliste segatüübiliste ja erakordselt suure mahuga tarnelepingute sisu olukorras, kus hageja jaoks tervikliku lõpptulemuse saavutamine ei sõltu üksnes kostjast kui ühest lepingupartnerist, vaid erinevate osapoolte koostööst. Praktikas tähendab see sarnaste suuremahuliste tarnelepingute puhul seda, et olukorras, kus tellija on sõlminud ühtse lõppeesmärgi nimel lepingud paljude erinevate töövõtjatega (kes ei ole omavahel peatöövõtja ega alltöövõtja vahekorras) lasub vastutus kõikide teiste lepingupartnerite eest vaid ühel lepingupartnerist töövõtjal. See ei ole seadusandja mõte. Nagu viidatud, siis ühe töövõtja vastutus ei saa olla õiguslikus mõttes piiramatu.
17(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377
Ringkonnakohtu seisukoht
50.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja kaebuse rahuldamata, kuid täiendab otsust lepingu tõlgendamise ja kahju väljamõistmise aluste osas õiguslike põhjendustega. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
51.Kohtumenetluses on hageja nõue mõista hageja kasuks välja kostjalt kahjuhüvitis 365 260.48 eurot, mis koosneb järgmistest kulukomponentidest: jaama remondikulust 72 759.03 eurot ja täiendavatele gaasi puhastusseadmetele tehtud kulutustest 98 710 eurot, hagejalt nõutavast leppetrahvist 35 152 eurot ning saamata jäänud tulust 158 639.45 eurot. Lisaks on menetluses hageja nõue kostjalt viivise saamiseks. Eelnimetatud nõuete esmaseks eelduseks on kostja lepingurikkumise tuvastamine, mille eelduseks on omakorda, et kokkuleppe sisu, millest tuleneva kohustuse rikkumist ette heidetakse, on välja selgitatud.
52.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas maakohus on tõlgendanud poolte vahel 3. augustil 2009. a prügilagaasil koostootmisjaama ja kompressorjaama müügi, paigaldamise ja käivitamise kohta sõlmitud lepingut (edaspidi tarneleping) õigesti. Kostja hinnangul on maakohus vaidlusaluse tarnelepingu sisu väljaselgitamisel rikkunud tõlgendusreegleid jättes sarnase tegevus- või kutseala praktika arvestamata. Samuti on kostja arvates maakohus jätnud kirjalikus lepingus sisalduvad tahteavaldused tagaplaanile ja tõlgendanud lepingu sisu erinevalt mõlemast poolest.
53.Kolleegium osutab esmalt sellele, et kuigi maakohtu käsitlus pooltevahelise töövõtusuhte tõlgendamisel kasutatavatest tõlgendusreeglitest ei ole üheselt selge, on otsusest jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alused maakohus jõudis lepingu eseme määratlemisel otsuse p-is 19.1 toodud seisukohani, et kostjalt telliti jaama tehniline sisseseade, mis pidi sobima Jõelähtmes asuvast Tallinna prügilast eralduval gaasil töötamiseks. Ringkonnakohus täiendab selles osas otsust õiguslike põhjendustega.
54.Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-ist 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Kuigi maakohus ei ole viidanud konkreetsele tõlgendusreeglit sisaldavale normile, järeldub otsuse põhjendusest, et maakohus ei pidanud poolte ühist tahet võimalikuks tuvastada.
55.Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja väitel pidi kostja tarnelepingu raames kavandama ja tarnima (enda kavandatud lahendusest lähtudes) hagejale koostootmis- ja kompressorjaama tehnilise sisseseade, mis sobinuks Jõelähtmes asuvast Tallinna prügilast (edaspidi Tallinna prügila) eralduval gaasil töötamiseks. Kostja tugineb asjaolule, et lepingu osaks olnud tootja juhistes gaasi kvaliteedile (GE Jenbacher tehniline juhend nr 1000-0300 [tl 24-34, V kd, tõlge tl 260-270 IV kd]) sisaldub
18(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 poolte tahteavaldus, mille sisuks on hageja kohustus tagada tootja juhistele vastava kvaliteediga gaas. Seega, kui hageja mõistis tarnelepingu p-s 1 nimetatud kohustusi selliselt, et see kohustab teda kavandama ja tarnima koostootmis- ja kompressorjaama tehnilise sisseseade, mis võimaldaks elektri- ja soojusenergiat toota üksnes lepingu lisaks oleva tootja juhistes sisalduva parameetritega gaasist mitte aga Tallinna prügilast eralduvast gaasist, siis saaks seda punkti nii tõlgendada vaid juhul, kui kostja lepingu sõlmimise ajal sellest teadis või pidi teadma. See, et hageja kostja seesugusest tõlgendusest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, ei ole tuvastatud. Arvestades maakohtu otsuse p-is 19.1 põhjendusi ja seal nimetatud tõendeid, leiab ringkonnakohus, et lepingu tõlgendamisel ei saa arvestada üksnes tarnelepingu lisaks olevaid tootja juhiseid. Kuna maakohus tuvastas, et poolte tahe oli lepingu sõlmimisel kohustada kostjat kavandama kogu seadmestik, mis pidi muundama just Tallinna prügila gaasi kogumistorustikust jaama siseneva prügilagaasi jaamast väljuvaks elektri- ja soojusenergiaks, siis järelikult ei saanud poolte tahe olla samaaegselt suunatud sellele, et hageja andnuks nõusoleku lahenduse väljatöötamiseks, mis sobib vaid kindlate (kostja etteantud) parameetritega gaasi kasutamiseks arvestamata konkreetselt Tallinna prügila gaasi omadusi. Eeltoodud põhjendusel ei ole kolleegiumi arvates kostja tõendanud, et hageja pidi lepingu eseme tähendusest aru saama nii, nagu mõistis seda kostja.
56.Juhul, kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-167-12, p 12; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Maakohus on õigesti otsuse p-is 19.1 tuvastanud ja hinnanud VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaolusid. Vastavalt VÕS § 29 lg 5 p-ile 4 tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada mh lepingu olemust ja eesmärki. Õigustatud ei ole kostja etteheide justkui oleks maakohus poolte vahel sõlmitud lepingut hinnates liialt VÕS töövõturegulatsioonist lähtunud. Lepingu olemus on tuletatav VÕS eriosas lepinguliikide suhtes kehtivatest sätetest ning kuivõrd vaidlusalusele lepingule kohaldub töövõturegulatsioon, tuligi antud normide alusel tuletada lepingu olemus ja hinnata lepingu tõlgendamisel nii seda kui ka lepingu eesmärki. Töövõtja töövõtulepingust tulenev põhikohustus on kokkulepitud töö tegemine ehk lepingu eesmärgiks oleva töö saavutamine (VÕS § 635 lg 1). Asjas on tuvastatud, et hageja eesmärgiks oli saada tehniline sisseseade, mis sobiks Tallinna prügilast eralduval gaasil töötamiseks. Maakohus on ka tuvastanud asjaolude, et hageja tellis kostjalt komplekslahenduse, mis sobiks Tallinna prügila prügilagaasist energia tootmiseks, et jaama tehnoloogilise osa projekteerimise kohustus oli kostjal, et kostja on vastavalt enda kinnitusele koostootmisjaama tootja GE Jenbacheri ametlik esindaja Eestis ja tal on kõik õigused, oskused ja vahendid kompressorjaama ja GE Jenbacher koostootmisjaama müümiseks, paigaldamiseks ja käivitamiseks, et kostja kostja teadis vaidlusaluse jaama tööle asumisest Rebala külas, Jõelähtme vallas, Harjumaal asuvas Tallinna prügilas, et kostja on vaidlusaluses lepingus avaldanud kinnituse, et on teadlik asjaolust, et koostootmisjaamas kasutatakse kütusena prügilagaasi ning ta arvestab selle asjoluga lepingu sõlmimisel, lisaks on kostja lepingus avaldanud, et ta on võimeline täitma kõik tarnelepinguga ettenähtud kohustused kvaliteetselt ja vastavalt tarnelepingule, arvestades iseärasusi, mis tulenevad prügilagaasi kasutamisest koostootmisjaama kütusena. Osundatud asjaolud annavad alust järeldada, et mõistlik isik, kes tegutses kõrgetasemelisi insenerteadmisi nõudvaid prügilagaasi lahenduste pakkujana, võttes ülesande pakkuda komplekslahendus konkreetsest prügilast saadavast gaasist energia tootmiseks, ei saanud tarnelepingu p-is 1 sätestatut mõista nii, et ta kohustused piirduvad olemasolevate referentside alusel seadmete tarnimisega, vaid tal oli kohustus tehnilise lahenduse väljatöötajana, tarnijana,
19(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 paigaldajana ja käivitajana teha kõik vajalik tellija antud kindla eesmärgi saavutamiseks. Õige on maakohtu järeldus, et kostja pidi lahenduse väljatöötamisel ja teostamisel lähtuma olemasoleva gaasi omadustest. Maakohus on ka tuvastanud, et kostja hinnapakkumise (tl 147150, V kd) lisaks on Jõelähtmes asuva Tallinna prügila gaasianalüüs (tl 281-282, IV kd), mis oli tarnelepingu lisa 1 lahutamatu osa. Seega on õige maakohtu järeldus, et lepingu eesmärki silmas pidades tuli kostjal tehniliselt kavandada jaam, milles olid kõik vajalikud seadmed jaama tõrgeteta töötamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei olnud antud juhul oluline ainult see, et lahendus teostataks kokkulepitud tarneaja ja maksumuse piires, vaid et see oleks ka võimeline vastama kavandatud tootmisele ja saavutama lubatud tootmisväljundid. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et tarnelepinguga samaaegselt sõlmiti hooldusleping, millega lepiti kokku kostja kohustused jaama kasutatavuse, kasuteguri ja võimsuse tagamisel, jaama hooldamisel ja remontimisel (poolte vahel 03. augustil 2009. a sõlmitud leping prügilagaasil koostootmisjaama ja kompressorjaama kasutatavuse, kasuteguri ja võimsuse tagamise ning hooldus- ja remonditööde kohta [edaspidi hooldusleping tl 38-53, I kd]). Seega ei ole maakohus tõlgendanud tarnelepingus ja selle lisas olevaid tingimusi laiemalt, kui nende eesmärk seda nõuab. Eeltoodud põhjenduselt ei saanuks antud juhul lugeda tarnelepingu kohaseks täitmiseks seda, et kostja rajatud tehniline lahendus sobinuks põhimõtteliselt prügilagaasist energia tootmiseks, vaid lahendus pidi lähtuma konkreetse prügila gaasist maksimaalses võimalikus ulatuses, mida prügilagaasi kui gaasilise kütuse iseärasusi arvestades on võimalik.
57.Õige ei ole apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohtu tõlgendus tähendaks seda, et jaam pidanuks töötama mistahes omadustega gaasiga või ka siis, kui gaasi üldse polegi. Maakohus on tuvastanud, et hageja pidi tagama gaasis piisava koguse kütteainet metaani ning ei hageja ega kohus pole arvanud, et koostootmisjaam saaks töötada üldse ilma kütuseta.
58.Kostja heidab maakohtule ette sarnase tegevusala praktika kohta esitatud tõendite hindamata jätmist ning vastuolus VÕS § 29 lg 5 p-is 6 sätestatuga lepingu tõlgendamisel vastava praktikaga mittearvestamist. Kostja on esitanud EV 12. oktoobri 2016. a arvamuse (tl 61-68, IX kd) ja KL 14. oktoobri 2016. a arvamuse (tl 69-72, IX kd), milles asjatundjad on kinnitanud, et tootmisjaama seadmete tarnija ei saa mõjutada gaasi vastavust seadmete tootja poolt kehtestatud nõuetele ega võta tavaliselt selle eest enda kanda vastutust ja et lisaseadmete paigaldamise üle otsustatakse seadmete käivitamise järgselt. Kasutatava kütuse kvaliteedi tagamise kohustus lasub kostja viidatud praktika kohaselt alati tellijal ja kütuse kasutajal. Vastavalt VÕS § 25 lg-le 1 on lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Seega on praktika poolte vahel sõlmitud lepingus või teatud liiki lepingutes järjepidevas suhtlemises väljakujunenud olukord. Selliseid praktikaks peetavaid käitumisreeglid peavad olema välja kujunenud konkreetsete lepingupoolte vahel (vt Varul. P jt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, lk 138-139). Kostja ei ole aga esile toonud ega tõendanud, et poolte vahel oleks sõlmitud veel samalaadseid lepinguid, mis võimaldaksid järeldada nendevahelise praktika tekkimist, et kostja viidatud praktika väljenduks mõnes formuleeritud lepingutingimuses või sellist praktikat väljendav olukord oleks välja kujunenud pooltevahelises järjepidevas suhtlemises. Ka ei ole antud asjaoludel võimalik järeldada, et kostja viidatud praktikale tuginemine oleks kokku lepitud konkludentselt, sest tuvastatud ei ole, et hageja sellisest praktikast enne lepingu sõlmimist teadis. Kolleegium märgib, et pooltevahelise hoolduslepingu p-is 2.5 sisaldub poolte kinnitus, et juhul, kui kompressorjaama ja/või koostootmisjaama parendamise või lisaseadmete (näiteks puhastusseadmete) paigaldamisega on võimalik tõsta koostootmisjaama kasutatavust, võimsust või kasutegurit, teevad pooled heas usus koostööd, et sõlmida mõistlik kokkulepe selliste parendustööde tegemiseks või lisaseadmete paigaldamiseks (sealhulgas kokkulepe vastavate
20(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 töödega kaasnevate kulutuste jaotamiseks poolte vahel [tl 38-53, I kd]). Seega pidi hageja tõepoolest teadma, et lisaseadmete paigaldamise üle jaama efektiivsuse tõstmiseks võib otsustada jaama käivitamise järgselt, mitte aga tavapäraseks otstarbekohaseks töötamiseks.
59.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus jättis poolte tahte väljaselgitamisel põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et hageja enda tellitud projekt lisaseadmete paigalduse vajadust ette ei näinud. Gaas-Soojusprojekt OÜ koostatud tööprojektist nähtuvalt lahendati antud projekti raames koostootmis- ja kompressorjaama gaasi- ja kanalisatsioonitorustike ning ehitusliku osa planeerimine. Asjas on tuvastatud, et koostootmis- ja kompressorjaama tehnoloogilise osa projekti koostamine oli kostja kohustus. Seega oli lisaseadmete paigaldamise vajaduse hindamine kostja vastutusalas ning torustiku ja vundamendi projekteerija ei pidanud tehnoloogilise lahenduse hulka kuuluvate lisaseadmete kavandamisega tegelema, mistõttu ei saanud ta neid sinna ka ette näha.
60.Maakohtu otsuse p-is 19.2 on esitatud tõendeid analüüsides õigesti leitud, et kostja väide justkui oleks lisaseadmete osas pooltel eraldi leping sõlmitud, ei ole tõendatud. Ringkonnakohus maakohtu asjakohaseid põhjendusi ei korda.
61.Apellatsioonkaebuses rõhutatakse läbivalt kostja hinnangul hageja ja kohtu ekslikku käsitlust justkui koostootmisjaam ilma lisaseadmeteta üldse ei töötaks olukorras, kus jaam on enne rikke tekkimist kolm kuud töötanud. Kostja ei ole vaidlustanud OÜ Lettore asjatundja arvamuse järeldust, mille kohaselt koostootmisjaama gaasimootori 2. silindri väljalaskeklapi ja klapipesa, silindripea ning turbokompressorite vigastused on tekkinud seoses toitegaasi põlemisproduktide ladestumisest tingitud klapi tööpindade ebahermeetilisuse ja lokaalse ülekuumenemisega, mida soosis töö termiliselt ebasoodsatel režiimidel (tl 160-183, I kd). Seega oli lihtsustatult rikke põhjuseks asjatundja arvamuses nimetatud pitingut (tahkete osiste ladestumisest ja muljumisest tekkiv pinna vigastus). Kolleegiumi arvates saab osundatud arvamusest järeldada, et ladestumine ongi protsess ning antud juhul võttis teatud aja enne, kui selline ladestumine pitinguni ja sellest tuleneva rikkeni viis. Seega saigi jaam mõne aja siiski töötada.
62.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses asjaolule, et tal puudus teadmine gaasi ebakvaliteetsusest, kuivõrd tarne-eelne gaasianalüüs vastas sel hetkel tootja parameetritele. Ringkonnakohtu hinnangul saaks sellisele mitteteadmisele omistada tähendust vaid siis, kui gaasianalüüs oleks teostatud tootja juhiste kohaselt. Maakohus on tuvastanud, et kostja võttis tarne-eelse proovi lõpuni valmis ehitamata prügila gaasitorustikust eirates lepingu lisaks olnud GE Jenbacher tehnilises juhendi nr 1000-0300 [tl 24-34, V kd, tõlge tl 260-270 IV kd]) punktis 4.1.1 sätestatut, mis näeb ette üksikasjaliku protseduuri jaama toimimise tingimusi iseloomustava ja mootoritootja soovituste aluseks oleva gaasianalüüsi võtmisele. Proov tuleb võtta valmis ehitatud gaasitorustikust ning analoogsetes tingimustes mootori tulevaste töötingimustega (sama suur gaasi vooluhulk ja rõhk, alapunktid 2 ja 4). Punkti 4.1.1 ja selle alapunkti 4 järgi tuleb prügilates proove võtta korduvalt, üks proov näitab vaid (kõikuvate omadustega gaasi) hetkeolukorda ning üksikutest gaasiallikatest proovivõtmine ei anna väärtuslikke tulemusi. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatut, et kostja võttis enne töö alustamist ühe gaasianalüüsi lõpuni valmis ehitamata prügila gaasitorustikust ning see proov ei näidanud lõplikult jaama siseneva hakkava gaasi omadusi.
63.Apellatsioonkaebuses jääb kostja endiselt seisukohale, et kostja ei ole professionaal, vaid professionaalne energiatootja on hageja. Ringkonnakohus leiab, et määravat tähtsust ei oma
21(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 antud juhul, kes on energiatootmise asjatundja, vaid see, kes on professionaal energiatootmisjaamade rajamise alal. Vaidlusaluse tarnelepingu p-s C on kostja ise kinnitanud, et tal on GE Jenbacher ametliku esindajana Eestis kõik õigused, oskused ja vahendid tellijale kompressorjaama ja GE Jenbacher koostootmisejaama müümiseks, paigaldamiseks ja käivitamiseks. 24. märtsil 2009. a saadetud e-kirjas märgib kostja seaduslikuks esindajaks olnud AT vastusena hageja esindaja Jenbacheri mootorite kestvuse kohta siloksaani puudutavale infole kommentaariks, et kostjal sellega mõningane kogemus on viidates sellele, et Euroopas on paigaldatud cà 970 prügila gaasi mootorit (tl 158, V kd). Nimetatud paigalduste arv on, arvestades vastavate seadmete olemust ja hinda, vaieldamatult märkimisväärne ja annab tunnistust sellest, et ka kostja ise peab end kogenud spetsialistiks.
64.Kohustuse rikkumise korral nii üldine kui ka täitmisnõuet asendav kahju hüvitamise nõue on reguleeritud VÕS § 115, mille 1. lõike kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kolleegium, nõustudes maakohtu vastavate põhjendustega, leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud (otsuse p 19.4), et kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 115 lg 1), et kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1 ja §-d 642 lg 1) ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohus vastavaid maakohtu põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6).
65.Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb üldjuhul kahju hüvitamise korral kahjustatud isik asetada õiguslikult sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud. Kolleegiumi hinnangul on antud asjaoludel pooltevahelise lepingu kaitse-eesmärgiks tagada, et hageja tellijana saaks omapoolse lepingulise soorituse st tema poolt makstava tasu eest tehnoloogilise lahenduse, mis vastaks kavandatud tootmisele. Maakohus on õigesti märkinud, et rikutud kokkulepete eesmärgiks oli kaitsta hagejat lahenduse mittesobivuse riski eest. Seega on hageja täitmishuviks, et teine pool täidaks lepingu vastavalt lepingu tingimustele selliselt, et oleks tagatud hageja eesmärgiks olnud tõrgeteta energiatootmine. Selle huvi rikkumise korral tuleb hüvitada lepingulise soorituse lepingutingimustele mittevastavusest tingitud väärtuse vähenemine ning sellest tingitud täiendavad kulutused. Kolleegium leiab, et kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav ning maakohtu käsitlus VÕS § 127 lg 3 tähenduses hageja poolt nõutava kahju ettenähtavusest on põhjendatud ja ammendav (kohtuotsuse p 22.2).
66.Kolleegium märgib lisaks, et kuigi maakohtu poolt on õigesti tuvastatud, et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse kavandada tehnoloogilise projekteerimise käigus lahendus, mis võimaldaks toota energiat konkreetsest prügilast eralduva gaasiga, sõltumata täpsetest gaasi omadustest (ainus nõue oli tagada, et gaasis on piisav kogus kütteainet metaani, mida jaamas põletada jättes sellega täitmata VÕS § 635 lg-s 1 sätestatud töövõtja põhikohustuse saavutada töövõtulepinguga kokkulepitud tulemus, võib antud asjaoludel järeldada, et isegi kui kostja on täitnud põhikohustuse, on ta rikkunud oma kõrvalkohustust. Riigikohtu 28. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-180-10 on sedastatud, et eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1) tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused).
22(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 Töövõtulepingu olemusest tulenevalt on töövõtjal lisaks põhikohustusele ning muudele kõrvalkohustustele tellija informeerimise kohustus tehtud tööga kaasneda võivatest riskidest. Töövõtja peab tellijat eelkõige informeerima sellest, kas kokkuleppele vastavalt tehtud töö vastab selle ettenähtud eesmärgile ning tellija vajadustele. Ringkonnakohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 62 korranud maakohtu tuvastatut, et kostja võttis tarne-eelse proovi lõpuni valmis ehitamata prügila gaasitorustikust eirates mootoritootja vastavaid juhiseid. Maakohtus üle kuulatud kostja seaduslik esindaja AT ja tunnistaja TK kinnitasid, et analüüs oli lahenduse kavandamiseks möödapääsmatult vajalik, seda nõudis muu hulgas gaasimootori tootjatehas (Harju Maakohtu 13. oktoobri 2014. a kohtuistung, tl 51-98, VII kd). Analüüs oli kostja pakkumise lahutamatu osa (tl 147-150, V kd). Maakohus on kolleegiumi arvates teinud õige järelduse, et kostja pidi lahenduse väljatöötamisel ja teostamisel lähtuma olemasoleva gaasi omadustest, mida ta aga ei teinud. Asjas ei ole esile toodud ega tuvastatud, et kostja oleks hagejat informeerinud sellest, et tootja nõudeid eirates võetud gaasianalüüsi alusel tarnitav ja paigaldatav lahendus ei pruugi vastata tellija vajadustele. Kui hageja oleks saanud teada, et lepingu esemeks olnud lahendus ei lähtu nõuetekohaselt võetud gaasianalüüsist, siis oleks ta saanud lasta kostjal või muul isikul kontrollida gaasi parameetreid esimesel võimalusel, kui ettenähtud tingimused nõuetekohaseks analüüsi tegemiseks olid tekkinud ning vajadusel lasta puudused kõrvaldada enne koostootmisjaama kasutamist. Sellise kõrvalkohustuse rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise kohustuse VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 järgi. Hagejal tekkinud kahju on hõlmatud kostja rikutud teavitamiskohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning selline kahju pidi olema kostjale teavitamiskohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena mõistlikult võttes ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kolleegium märgib siinkohal, et käesolevas punktis toodud põhjendustel puudub alus ka apellatsioonkaebuse p-is 111 toodud asjaoludel kahjuhüvitise vähendamiseks.
67.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad kahju, märgib ringkonnakohus lisaks järgmist.
68.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei või töö mittevastavusele tugineda eelkõige osas, mis puudutab lisaseadmete paigaldamata jätmist, sest ei ole töövõtjat mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast töö lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamist ning on tulenevalt VÕS § 644 lg-st 3 nõudeõiguse minetanud. Kostja tugineb hageja 10. juuli 2013. a e-kirjale (tl 157, V kd), milles hageja esitas kostjale töö mittevastavusel põhineva kahjunõude. Maakohus on õigesti leidnud, et nõude esitamine ja rikkumisest teavitamine ei ole samastatavad. Maakohus on tõendeid analüüsides jõudnud põhjendatud järeldusele, et rikkejärgselt asusid pooled omavahel suhtlema, et riket kõrvaldada ning hiljemalt kostja enda poolt esitatud rikete kõrvaldamise pakkumiste ajaks olid kostjale teatavaks saanud kõik olulised asjaolud, mis lepingutingimustele mittevastavust hõlmasid (tl 79-83, I kd). Asjas on tuvastatud, et kostja koostas ise defekteerimisakti. Puudusest teatamisel peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 644 lg 2 järgi vaid piisavalt täpselt kirjeldama. Kolleegiumi hinnagul sai riketest teatamist lugeda antud tuvastatud asjaoludel piisavalt täpseks, sest mittevastavuse kirjeldamisel ei saa eeldada, et tellija oli kõik jaama mittetöötamise põhjused välja selgitanud olukorras, kus see nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Ringkonnakohus on leidnud samaselt maakohtuga, et asjas oli professionaal kostja (käesoleva kohtuotsuse p 63).
69.Hageja kahjunõude üheks komponendiks on 72 759.03 euro suurune remondikulude nõue, mille hageja on palunud välja mõista hüvitisena koostootmisjaama kahjustuste kõrvaldamiseks. Maakohus on sellise kahju hüvitamise nõude õigusliku alusena õigesti tuginenud VÕS § 115
23(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 lg-le 1, kuid kolleegium nõustub kostjaga, et remondikulude nõude puhul tuleb kohaldada ka VÕS §-is 132 sätestatut hävinud või kahjustatud asjade hüvitamise kohta. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi saab asja kahjustamise korral nõuda kahjuhüvitisena eelkõige asja parandamise mõistlikke ning võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamist. Kuivõrd hageja nõuab hüvitist koostootmisjaama rikke tagajärjel kahjustatud vara taastamiseks tehtud kulude hüvitamiseks ning kostja ei ole kulusid ja nende suurust vaidlustanud, siis ei muuda VÕS § 132 lg 3 kohaldamata jätmine väljamõistetud kahjuhüvitise osas antud juhul asja lahendust ning maakohus on remondikulude nõude õigesti rahuldanud. Apellatsioonkaebuses kordab kostja oma maakohtus esitatud väited justkui oleks koostootmisjaama avariist tingitud remonttööde teostamine olnud õiguslikult olemuselt uus leping. Kolleegiumi hinnangul on maakohus otsuses põhjendanud, et hageja nõustumust kostja remonditööde hinnapakkumisega ei saanud antud juhul käsitleda tahteavaldusena uue lepingu sõlmimiseks, sest hageja 08.10.2010. a kirjast kostjale sellesisulist tahet ei nähtu (kohtuotsuse p 22.1 2. lõik). Õiged on ka maakohtu järeldus ja vastavad põhjendused, miks ei ole kostja remonttööde teostamiseks hagejale tehtud hinnapakkumiste aktsepteerimisega võimalik lugeda tuvastatuks seda, et need tööd on poolte vahel 03. augustil 2009. a sõlmitud hoolduslepingu p 10.1 tähenduses eraldi tasutavad lisatööd.
70.Hageja nõuab kahjuna täiendavatele gaasi puhastus- ja jahutusseadmetele tehtud kulutusi 98 710 eurot, mis on tehtud lahenduse lepingutingimustega kooskõlla viimiseks. Kolleegiumi hinnangul on antud nõude puhul tegemist täitmist asendava kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 tähenduses. Siin kehtivad VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 järgi juba tuvastatud kahju hüvitamise eeldused. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse p-is 66 juba märgitule on maakohtu poolt õigesti tuvastatud, et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse kavandada tehnoloogilise projekteerimise käigus lahendus, mis võimaldaks toota energiat konkreetsest prügilast eralduva gaasiga, sõltumata täpsetest gaasi omadustest (ainus nõue oli tagada, et gaasis on piisav kogus kütteainet metaani, mida jaamas põletada). Antud kohustuse täitmata jätmine on VÕS § 641 lg 2 p 2 alusel lepingu rikkumine. Maakohus leidis õigesti, et kostja kavandatud ja välja ehitatud kompressor- ja koostootmisjaama seadmestik ei olnud sobilik töötama Jõelähtmes asuvas Tallinna prügilast eralduval prügilagaasil, sest kostja lahenduses kasutatud gaasimootor vajas väga kindlate parameetritega küttegaasi ning mootorile oleks pidanud eelnema seadmed, mis Tallinna prügila gaasi vastavale kujule töötlevad. Hageja kulutused tuli teha seetõttu, et kostja kavandatud jaam sihtotstarbeliselt toimima saada ning tehtud kulutuste näol tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Nimetatud kahju kuuluks hüvitamisele ka kõrvalkohustusena informeerimiskohustuse täitmata jätmise tõttu (vt käesoleva kohtuotsuse p 66).
71.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited justkui tuleneks asjatundja arvamusest, et koostootmisjaama rikkeni viinud proleem võib korduda ka pärast lisaseadmete paigaldamist, mistõttu ei sõltu jaama sihtotstarbeline kasutus sellest, kas seal olid algusest saadik täiendavad filtrid, kuna tegemist on uue asjaoluga, mille lubatavust kostja oma kaebuses põhjendanud ei ole (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohtus 23. oktoobri 2017. a toimunud kohtuistungil selgitas kostja esindaja, et tegemist ei ole uue asjaoluga, kuid samas ei suutnud veenvalt selgitada, kas ta asjatundja arvamusele, kust eelnimetatud asjaolu ilmnema pidi, maakohtus üldse tugines (tl 106 pöördel, X kd).
72.Ringkonnakohtu hinnangul ei välista vaidlusaluste lisaseadmete iseseisev ja kapitaalne olemus iseenesest seda, et nad pidanuks olema tarnelepingu vältimatuks koostisosaks, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Määravaks on siinkohal vaidlusaluse tarnelepingu eesmärk
24(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 tagada töötava jaama tehniline lahendus komplektselt vajalike seadmetega sõltumata sellest, kas tegu on pisidetaili või rajatisega.
73.Apellatsioonkaebuses heidab kostja taas hagejale ette väite, justkui ei oleks jaama kasutamine ilma jahutussüsteemita üldse võimalik, vastuolulisust olukorras, kus jaama töö seiskus 26. septembrist 2010. a kuni 27. jaanuarini 2011. a ning töövõtuleping lisaseadmete paigaldamiseks sõlmiti alles 13. juulil 2011. a tööde kestusega 6 nädalat. Siinkohal on maakohus õigesti juhindunud hageja väitest, et jaam toimis oluliste tõrgeteta jaheda ilmastikuga (2011. aasta talv ja kevad), kuid välistemperatuuri tõustes osutus süsteem ebasobivaks ning selgus vajadus gaasi täiendavalt jahutada. Kostja väide, et kuna hageja sai 8 kuud mootorit kasutada, on jaama kasutamine võimalik ilma lisajahutussüsteemita, ei ole põhjendatud, sest sellest ei saa teha järeldust, et jaam toiminuks ka kõrgematel välistemperatuuridel, mis esinevad ülejäänud neljal kuul aastast.
74.Apellatsioonkaebuses peab kostja ebaõigeks hagejalt lepingupartneri (AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus endise nimega AS Tallinna Prügila) poolt kokkulepitud koguses gaasi vastuvõtmata jätmise eest nõutava leppetrahvi 35 152 euro kahjuna väljamõistmist esmalt põhjusel, et tõendatud ei ole leppetrahvi summa tasumine ning kuna hageja ei ole summat reaalselt tasunud, siis ei ole talle ka varalist kahju tekkinud. Ringkonnakohus kostja käsitlusega ei nõustu, sest kahju suuruse arvestamisel aluseks võetav varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes tähendab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega ei ole õige kostja käsitlus, et hageja kahjuks saaks VÕS § 128 lg 3 mõttes olla vaid reaalselt tasutud leppetrahv. Maakohus on õigesti tuvastanud, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on hageja kohustatud leppetrahvi maksma, millega on tuvastatud leppetrahvi tasumise kohustuse olemasolu. Seega, kui kostjal on tekkinud rahaline kohustus, esineb diferents kostja varalises sfääris – kostja on lepingurikkumise tõttu halvemas olukorras võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kostja seisukoht, mille järgi ei puuduta hageja ja tema lepingupartneri vaheline leping oma relatiivse iseloomu tõttu kostjat, ei ole asjakohane. Kostja vastuse tekkimise aluseks ei ole hageja ja AS-i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus vahel sõlmitud leping, vaid hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepped. Hageja ei ole kaebuses näidanud, miks pidi hageja arvestama võimalusega, et tal ei õnnestu kokkulepitud koguses gaasi vastu võtta ainuüksi põhjusel, et ta sõlmis AS-iga Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus lepingu ajaliselt varem, kui käesolevas asjas vaidluse all olevad lepingud kostjaga. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega hageja ja AS-i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus vahel sõlmitud lepingu 4.3.4 kohaldamisel (kohtuotsuse p 22.1). Apellatsioonkaebuses leitakse, et kuna osundatud punktis sisaldub valem juhuks, kui gaasi ei võeta vastu tootja süül ning hageja leiab, et tal süüd ei ole, siis ei ole lepingu poolel kompensatsiooni nõudmiseks alust. Ringkonnakohtu hinnangul antud pooltevahelise lepingu täitmisel omistatav süü omab tähendust hageja ja AS-i Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus vahelises suhtes, kuid ei välista võimalikku kahju hüvitamise kohustust kolmanda isiku poolt, kui selleks on alus. Maakohus on õigesti märkinud, et hagejale leppetarhvi tasumiseks võimaldatud pikem maksetähtaeg ei muuda nõuet kunstlikuks või mittearvestatavaks.
25(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 Maakohus on õigesti viidanud ka kostja poolt tarnelepingu punktis 2.1.4 antud kinnitusele, et täitja on teadlik asjaolust, et tema lepingust tulenevate kohustuste rikkumine, eeskätt lepingu punktis 3.2 toodud tähtaja ületamine võib tuua kaasa tellijale varalisi kohustusi (näiteks tellija kohustus hüvitada kahju ja maksta leppetrahvi AS-le Tallinna Prügila, tellija kohustus hüvitada kahju ja/või maksta leppetrahvi tellija poolt koostootmisjaama abil toodetava energia ostjatele. Seega pidi kostjale olema taoline kahju igal juhul ettenähtav.
75.Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja esitatud saamata jäänud tulu nõude rahuldamine põhimõtteliselt välistatud ning maakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 644 lg 3 ja jätnud VÕS § 132 üldse kohaldamata. Ringkonnakohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 68 jõudnud seisukohale, et maakohus on hageja VÕS § 644 lg 1 sätestatud teatamiskohustuse täitmise õigesti tuvastanud, mistõttu ei ole hageja saamata jäänud tulu nõue VÕS § 644 lg 3 alusel välistatud ning vastav apellatsioonkaebuse väide põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei välista hageja saamata jäänud tulu nõuet ka see, et remondikulude kui hageja ühe kahju komponendi hüvitamise aluseks on VÕS § 132, sest asja lahendamisel tuleb arvestada kahju hüvitamise eesmärki. Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Ringkonnakohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 66 hinnanud vaidlusaluse lepingu kaitse-eesmärki ning leiab, et hagejal tekkinud kahju sh saamata jäänud tulu on hõlmatud kostja rikutud otstarbekohase töö tegemise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kui kostja ei täida kohustust teha vastavalt kokkuleppele tellija ettenähtud eesmärgile ning vajadustele vastav töö, võib selle tagajärjel jääda tellijal tulu saamata. Selline kahju pidi olema kostjale täitmiskohustuse rikkumise võimaliku tagajärjena mõistlikult võttes ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Seega ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja kahju kuuluks hüvitamisele vaid VÕS §-s 132 toodud ulatuses.
76.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega selle kohta, et saamata jäänud tulu ei ole tõendatud ning ei ole ka kontrollitav. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kolleegium leiab, et maakohus on esitatud asjaoludel õigesti tuvastanud, et hagejal oli kavatsus ja võimalus koostootmisjaama töötamisel toota ja müüa elektri- ja soojusenergiat. Asjas on vaidlustamata asjaoluna tuvastatud, et gaasimootori rikke ja tööde tegemise vajaduse tõttu seiskus jaam ajavahemikul 26. septembrist 2010. a kuni 27. jaanuarini 2011. a st 122 päevaks ehk 4,011 kuuks. Hageja saamata jäänud tulu arvestus põhineb eeldusel, et jaam oleks katkestuse perioodil töötanud samal võimsusel, kui oli tegelik võimsus enne riket augustis ja septembris 2010. a s.o. keskmiselt 1,622 MW tunnis. Hageja ei ole arvestanud oma saamata jäänud tulu lähtudes hüpoteetilisest olukorrast, et jaam töötab täisvõimsusel s.o. 1,93 MW tunnis. Seega ei pidanud hageja tõendama, et talle suudetuks tarnida gaasikoguseid, mis vastaksid täisvõimsusel tootmisele, nagu on ekslikult apellatsioonkaebuses väidetud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja on 24-koostootmisjaama juhtelektroonika arvestus- ehk logifailidega, .xls faili lehekülg “Mõõtmisandmed isekirjutajast“ (arusaadavalt kontrollitav avalikus e-toimikus) tõendanud, et jaama keskmine elektriline võimsus 2010. aasta augustis oli 1,606 MW ühes tunnis ja septembris 1,637 MW. Seega kahe kuu keskmine elektriline võimsus oli 1,622 MW ühes tunnis. Hageja leiab, et osundatud logifailidest ei ole võimalik aru saada, mida need ülimahukad arvestusfailid ja neis sisalduvad numbritejadad tähendavad, kes ja millal need on koostanud jne. Ringkonnakohtu arvetes ei ole etteheide põhjendatud, sest tabelitest nähtub jaama võimsus hageja viidatud perioodil ning olukorras, kus asjas on dokumentaalsete tõendite alusel tuvastatud, et kostja on võtnud logifailid aluseks mh
26(27)
Tsiviilasi nr 2-13-35377 enda hoolduse püsitasu arvestamisele (03. augusti 2009. a hoolduslepingu p 13.1 [tl 46, I kd]), annab alust järeldada, et ta pidas neis sisalduvaid andmeid usaldusväärseiks. Kohtuotsuses on saamata jäänud tulu arvestuse kujunemine jälgitav ja arvestus kontrollitav, saamata jäänud tulu kindlakstegemisel on õigesti maha arvatud hageja võimalikust sissetulekust vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Õige on maakohtu järeldus, et kuna saamata jäänud tulu arvutus ei põhine jaama täis- ega nominaalvõimsusel, vaid tegelikult augustis ja septembris saavutatud võimsusnäitajatel ning kuna jaam sai augustis ja septembris sellisel võimsusel töötada, oli selleks piisavalt gaasi ja piisavalt gaasi oleks olnud ka järgmistel kuudel.
77.Kostjale riigi poolt taastuvenergia toetuse maksmine ja sellest aspektist tootmisseadme hindamine elektrituruseaduse ja võrgueeskirja nõuete alusel ei tõenda pooltevahelise lepingu eseme vastavust lepingu tingimustele.
78.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuste jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
27(27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.