Asjaõigus › Omandiasjad

kostja keeldub hagejat korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest, palub hageja kohustada kostjat andma nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse korteri puhul oli tegemist H ja O.J ühisvaraga. Korteriomanikuna on kinnistusraamatusse kantud H.J ja kuna O.J ei esitanud avaldust korteriomandi omanikuna kinnitusraamatusse kandmiseks, tuleb järeldada, et ta ei soovinud pärandit vastu võtta. Kohtuistungil ei soovinud kostja tõendada, et tegemist oli H.J lahusvaraga. Kostja esitas 19. juulil 2005.a. notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Notar andis 26. juulil 2005.a väljaandes Ametlikud Teadaanded tähtaja 2 kuud O.J ja H.J pärandi vastuvõtmiseks. Notari antud tähtaja jooksul pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks avaldusi ei esitatud ja seega on hageja õiguse pärandile kaotanud. Hageja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks liiga hilja. Kostjale väljastatud pärimisõiguse tunnistus tõendab kostja pärimisõigust. O.J pärija on pärimisseaduse § 14 kohaselt E. K, kes esitas avalduse pärandist loobumiseks. Seega tekkis hagejal õigus pärandile alles 15. mail 2006.a. Hageja pole asunud pärast seda pärandvara valitsema. Vaidlusalune korter seisab tühjana, kostjal on olemas korteri võtmed. Kostja võttis pärast matuseid korteri oma valdusesse. Kostja ei vaidlustanud seda, et M.K võttis oma valdusesse O.Jle kuulunud serviisi, puust kasti, raamatud ja fotoalbumid. Maakohtu otsus

seaduse alusel. Hageja seletuste kohaselt on elus H.J õe lapsed A. L, A.L ja E. L. Seega on H.Jl olemas teise järjekorra seadusjärgsed pärijad. Notar andis 26. juulil 2005.a tähtaja 2 kuud H.J pärandi vastuvõtmiseks. H.J õelapsed ei ole esitanud notarile pärandi vastuvõtmiseks ega sellest loobumiseks avaldust. Tunnistaja A.L ning M. H ütlustega on tõendatud, et hageja ja A.L leppisid kokku korteri korrashoius. Tunnistaja A. L ütlustega on tõendatud, et ta soojustas vaidlusaluses korteris veetorud ning lasi ka vee süsteemist välja, et torud lõhku ei külmuks. Kohus on tunnistajale selgitanud, et kui ta asus korterit valdama, on ta H.J pärandi vastu võtnud. Tunnistaja avaldas, et ta ei soovi asuda protsessi kolmanda isikuna, et asuda H.J vara pärima ning et ta ei asunud korterit valdama. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei asunud teised H.J õelapsed pärast O. J surma H.J pärandit valdama. Nad ei ole esitanud notarile ka avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Seega ei ole H.J teise järjekorra pärijad pärimismenetlusse asunud ning pärida saaks kolmanda järjekorra pärijad. Nende kõrvalt pärides oli O.Jl PärS § 16 lg 1 p 3 kohaselt õigus pärida pool H.J pärandist, kui aga mõni vanavanem on surnud, siis ka tema osa. Kuna H.J vanavanemad on surnud, tekkis kogu vara pärimise õigus O.Jl. Valjala vallavalitsuse 12. juuni 2006.a tõendi kohaselt oli O.J elukoht kuni surmapäevani x. M. S on esitanud teatise, mille kohaselt O.J tasus alates 19. jaanuarist 2004.a kuni haiglasse minekuni korteri kulutuste, üldelektri ja wc augu tühjendamise eest M. S ning prügiveo eest S.R. Nimetatud õiendi puhul ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga, hageja on tunnistaja ülekuulamise taotluse asemel esitanud tema ütlused kirjalikult. Nimetatud ütlused ei ole antud TsMS § 253 sätestatut järgides. Samas ei ole kostja väitnud, et O.J korterit pärast H.J surma ei kasutanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et O.J on korterit kasutades H.J pärandi vastu võtnud. K.S on H.J vanavanema alaneja sugulane. O.J võttis pärandi vastu ning kostja ei saanud PärS § 16 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt H.J järel pärida. Kostjale on pärimisõiguse tunnistus välja antud ka O.J pärandvara kohta. H.J surma järel päris tema järelt O.J ning K.S ei ole O.J sugulane. Seega on K.Sle pärimisõiguse tunnistus välja antud ebaõigesti. Hageja leiab, et kuna E. K ning tema alaneja sugulane M. H esitasid avalduse pärandist loobumise kohta ning hageja on oma tegudega O.J pärandi vastu võtnud, on hagejal õigus pärida. Pärandi vastuvõtmise tõendamiseks esitas hageja maksekorraldused, mille kohaselt ta tasus O.J telefoniarve summas 84,55 krooni, 252 krooni ja 30,80 krooni ning H.J nimele esitatud elektriarve summas 154,10 krooni. Kõik summad on tasutud vahemikus 1. märtsist 2004.a kuni 11. augustini 2004.a. Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et hageja võttis vaidlusalusest korterist pärast O.J surma kaasa hageja nimetatud esemed: raamatud (XVII Olümpiamängud Rooma 1960, IX taliolümpiamängud Innsbruck, XI taliolümpiamängud Sapporo72, X taliolümpiamängud Grenoble), fotod koos albumiga, puust fotode hoidmise karbi (sellel on tekst O kolleegidelt „X“) ja portselanitaolise 6-osalise valge kohviserviisi sinise mustriga. Tunnistaja M. H ja A. L ütlustega on tõendatud, et M.K korraldas vaidlusaluse korteri eest hoolitsemise ning leppis A. L kokku veetorude tühjaks laskmise. Pärandi tegelikku vastuvõtmist näitab ka see, kui pärija on asunud tasuma pärandaja poolt maksmata jäänud kommunaalmakse ning võtab oma kätte pärandajast jäänud esemeid. Kohus asub seisukohale, et nimetatud tõenditega on tõendatud, et hageja asus O.J pärandvara pärast 11. juulit 2004.a valdama. K.S on kohtule esitanud vaidlusaluse korteri osas kostja ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu. Nimetatud leping ei tõenda, et hageja korterit valdama ei asunud. K.S sai lepingu sõlmida, sest ta on omanikuna kinnistusraamatusse kantud.

4(7)

Kuigi hageja on asunud pärandit valdama, ei ole tal õigust O.J pärandile. O.J surma järel andis notar 26. juulil 2005.a teatega tähtaja 2 kuud O.J pärandi vastuvõtmiseks. O.J võimalik pärija on kolmanda ringi alaneja sugulane E. K. E.K esitas pärandist loobumise avalduse alles 15. mail 2006.a, s.t notari antud tähtaega mitte järgides. PärS § 117 lg 4 kohaselt kui pärima õigustatud isik ei ole käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel. Kuna kohtule esitatud asjaolude kohaselt on E.K õiguse pärandile kaotanud, ei saa tema alaneja sugulane pärima asuda. Pärimisõigus saaks tekkida E. K, kui ta esitaks notarile või kohtule PärS § 118 lg 21 nimetatud tähtaja ennistamise avalduse pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Pärimisõigus tekiks E.K ka siis, kui ta esitaks hagi oma pärimisõiguse tunnistamiseks asjaolul, et M.Kl oli volitus tema eest pärandi vastuvõtmiseks. Sel juhul oli E.K poolt pärandist loobumine PärS § 115 lg 2 alusel tühine. Antud menetluses kohtusse vastavat hagi esitatud ei ole. Kuna E. K ei ole pärandist tähtaegselt loobunud, ei ole hagejal PärS § 117 lg 4 kohaselt tekkinud ka õigust pärandvara vastuvõtmiseks. TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kuna M.K ei saa olla O.J pärandvarasse kuuluva korteriomandi pärija, ei riku 12. oktoobril 2005.a K.Sle välja antud pärimistunnistus hageja õiguseid. Pärimistunnistus saaks rikkuda E. K õigusi. Apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on K.Sle pärimisõiguse tunnistus välja antud ebaõigesti. Et O.J võttis H.J pärandi vastu, ei saanud K.S PärS § 16 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt H.J järel pärida. O.J surma järel ei saanud K.S vara pärida, sest tema ei olnud O.J sugulane. O.J elusolevad sugulased on tema isaõde E.K ja viimase tütred M.K ja M. H. Kohus on leidnud, et Erna Kaid esitas pärandist loobumise avalduse 15. mail 2006.a hilinenult, s.t notari antud tähtaega mitte järgides. PärS § 117 lg 4 kohaselt, kui pärima õigustatud isik ei ole käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud, on ta õiguse pärandile kaotanud ning tema pärandiosa jagatakse pärandi vastu võtnud pärijate vahel juurdekasvuõiguse alusel. Põhiseaduse § 32 lõike 4 järgi on pärimisõigus kodaniku põhiõigus, igale isikule peab olema selle õiguse kasutamine tagatud. Pärimisõiguse kasutamiseks peab olema isikul võimalus oma tahet väljendada. Isikule põhiõiguse garanteerimiseks ei ole õige tõlgendada PärS § 117 lg 4 järgi kitsendavalt, mille järgi isik kaotab pärimisõiguse, kui ta ei ole notari poolt määratud tähtajal pärandvara valdama, kasutama või käsutama asunud ega pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avaldust esitanud. Pelgalt pärimisteate avaldamine ei taga isiku pärimisõiguse kasutamise. Analoogilises probleemis hagimenetluses kostjale kohtukutse kättetoimetamisel läbi Ametlike Teadaannete on Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt väljendanud seisukohta, et kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab isiku põhiseaduse § 24 lõikes 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Ka pärimisõiguse kasutamise võimalusest teatamine ainult Ametlike Teadaannete kaudu riivab isiku põhiseaduses sätestatud põhiõigust pärida. 5(7)

Käesolevas asjas ei ole notar võimalike teiste pärijate otsimisega üldse tegelenud. Notar ei ole saatnud E.K ega ka teistele võimalikele pärijatele teadet pärandi vastuvõtmise tähtaja kohta. Notar ei ole püüdnud O.J või H.J sugulasi kindlaks teha ning neid otsida. Seda kinnitavad A. L ütlused, mille järgi temal tekkisid kahtlused K.S tegevuse kohta 2005 a lõpus. Notari poolt ametitoimingute mittekohase tegevuse tulemusel ei saa isikut jätta ilma põhiõigusest. Seadusest tulenevalt on notaril esmakohustus saata pärima õigustatud isikule kirjalik teade. Nende isikute väljaselgitamine tuleneb tõestamisseaduse § 58, mis paneb notarile kohustuse tõestamisega seotud andmete kontrollimise arvutivõrgu kaudu. See tähendab, et notaril oli õigus ja kohustus kontrollida O ja H.J võimalike sugulaste kohta andmeid registritest. Tunnistaja A.L ütlustega on kindlaks tehtud, et hageja ja teised sugulased olid kokku leppinud, et pärand läheb M.Kle. Selle vormistamisega seonduva pidi välja selgitama kostja, kelle juhiseid sugulased ootama jäid. Võttes arvesse seda, et E K ega hageja ei saanud ega pidanud saama teada Ametlikes Teadaannetes avaldatud pärimisteatest, siis ei tekitanud see nendele õigusi ega kohustusi ning seetõttu ei ole ka neil sellest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Seda, et E. K ei ole notari poolt antud tähtajast teadlik, kinnitab ka see asjaolu, et temal oli soov oma tahet väljendada, mida ta ka tegi, kui esitas 15. mail 2006.a notarile O.J pärandist loobumise avalduse. Arvesse tuleb võtta ka seda, et pärimise üldine tähtaeg on 10 aastat. Kui E.K ei olnud õigust tahet avalda, siis notar oleks pidanud seda selgitama, tegemist oli ju sama notariga. Notar seda ei teinud, mis tõendab seda, et notar on tunnistanud E. K õigust pärandist loobuda 15. mail 2006.a. See tähendab, et pärandist loobumise avalduse esitamine oli kehtiv pärimistoiming, millest on lähtunud ka hageja oma nõude esitamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et M.K on O.J vara vastu võtnud tegudega juba 2004.a juulikuus. Kohus on tuvastanud, et K.Sl pärimisõigus puudus ja O.J järgi on ainus pärima õigustatud isik E. K. Maakohus on jätnud täitmata temale PärS §110 ja TsMS § 477 lg 1 tuleneva kohustuse rakendada hoiumeetmeid. Kui kohus jõudis järeldusele, et K.S ei ole pärija , siis oleks tulnud hoiumeetmeid ka kohaldada. Hagi tuleks rahuldada isegi sel juhul, kui lähtutaks eeldusest, et E. K ei ole esitanud pärandistloobumise avaldust tähtaegselt. PärS §

lg 2 kohaselt pärima õigustatud isiku avalduse alusel võib notar käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega mõjuvatel põhjustel mõistliku aja võrra pikendada. Tähtaja pikendamisest teatab notar kõigile pärima õigustatud isikutele poolt. O. J järgi vara pärima õigustatud isikud (M. H ja M.K) olid E. K avalduse vastuvõtmisest teadlikud ja informeeritud samal päeval. See tähendab, et sisuliselt võiks hinnata notari tegevust ka tähtaja pikendamisena. Kohus on rikkunud TsMS § 348 lg 1, mille järgi kohus selgitab välja menetlusosaliste arvamuse asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ja kõrvaldab asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust. Sama paragrahvi lõike kolm järgi kohus tagab, et menetlusosalistel on iga asja lahendamiseks olulise asjaolu suhtes võimalik avaldada oma arvamust. TsMS § 351 lg 1 järgi kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 6(7)

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Maakohus on faktilised asjaolud tuvastanud iseenesest õigest, selles osas kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pärast H.J surma päris tema vara tema abikaasa O.J, kes võttis pärandi vastu selle valdama asumisega. K.S ei ole O.J sugulane, seega ei saanud ta viimase vara pärida ja talle on pärimisõigus tunnistus H ja O.J vara pärimise kohta välja antud ebaõigesti. Tuvastatud on ka asjaolu, et hageja asus pärast O.J surma viimasest jäänud vara valdama, samuti kui see, et hageja on O.J isa õe tütar (täditütar), kes esitas 15.05.2006 notarile avalduse O.J vara pärimiseks, ning et hageja ema E. K ja õde M. H esitasid samal kuupäeval notarile avalduse O.J pärandist loobumiseks. Seega on hageja O. J vara pärija PärS §-de 15 lg.3 ja 123 lg.1 järgi. Maakohus on haginõuded jätnud rahuldamata materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu, leides, et kuna E. K esitas pärandist loobumise avalduse pärast notari poolt pärandi vastuvõtmiseks esitatud tähtaja möödumist, siis kaotas ta PärS § 117 lg.4 tulenevalt õiguse pärandile, mistõttu ei tekkinud ka hagejal õigust pärida. Nagu Riigikohtu tsiviilkolleegium selles asjas 18.12.2007 tehtud otsuses nr. 125 selgitas, ei takista PärS § 117 lg.4 praegusel juhul hageja emal pärandist loobuda ega hagejal teostada oma õigust pärandile. Nimetatud sätte eesmärgiks on kaitseta neid pärijaid, kes on pärandi vastuvõtnud tähtaegselt, s.h. notari antud lühendatud tähtaja jooksul, ja eesmärgiks ei ole ilma jätta pärandist pärijat ega kaitsta kohaliku omavalitsus seadusjärgset pärimisõigust või pärimiseks õigustamata isikut. Kuigi E.K esitas pärandist loobumise avalduse ja hageja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks notarile pärast PärS § 118 lg.1 alusel antud tähtaja möödumist, ei ole hageja õigust pärandile kaotanud. Pärandi vastuvõtnud pärijaid, keda kaitsta PärS § 117 lg.4 alusel, pole. Järelikult kehtis E. K ja hageja jaoks pärandvara vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks PärS §-is 118 lg.3 sätestatud tähtaeg, mida nad on järginud. Seega on hageja O.J vara pärja ja hagi tuleb uue otsusega rahuldada. Kuivõrd kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna sisse kantud kostja, kes ei ole pärija ega omanik, on kinnistusraamatu omanikukanne ebaõige ja see tuleb PärS § 139 lg.1 tulenevalt AÕS § 65 lg.1 alusel muuta, kandes kostja asemel omanikuna sisse hageja. Vastavalt TsÜS §-le 68 lg.5 tuleb kostja lugeda omanikukande muutmisega nõustunuks. Seoses haginõuete rahuldamisega jääb menetluskulu, sealhulgas hageja oma, kostja kanda.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Igor Amann

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.