2-05-15914/11 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja esitas 11.08.2005.a kohtule hagi, milles palus tunnustada oma omandiõigust OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus osale. 11.10.2006.a muutis hageja muutis hagi ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kahju, mille viimased tekitasid seoses sellega, et rikkusid oma kohustusi. 11.10.2006.a esitas hageja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks, et lahendada hageja nõude põhjendatuse küsimus. Kostjad taotlusele vastu ei vaielnud. 18.01.2007.a määrusega kohus kaasas kostjana xxx-i. Mittevaieldavad asjaolud 18.03.2002.a sõlmis OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus Eesti Vabariigiga kinnistu ostu-müügija hüpoteegi seadmise lepingu kinnistu nimetusega Kristjani suhtes, mis asub Harjumaal xxx, kinnistusraamatu registriosa xxx, pindala 43,37ha. Kinnistu ostu-müügihind oli 12 324 000 krooni. (I kd t lk 27-31). Kostja xxx ja OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus sõlmisid 08.03.2002.a laenulepingu nr 154, mille kohaselt andis pank hagejale laenu kokku 958 672 EUR. Laenu tuli kasutada kinnistu nimetusega Kristjani ostmiseks ja arendamiseks ning Lohusalu elamurajooni kommunikatsioonide rajamiseks. Laen tuli tagastada 08.03.2004.a Laenusummaks oli 15 miljonit krooni, koos intressidega kuulus tagastamisele 17 278 220.27 krooni (I kd t lk 16-22, 26). Hageja ja kostja xxx sõlmisid 27.09.2002.a osaühingu osa ostu-müügilepingu, mille kohaselt hageja müüs ja kostja ostus OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus osa. Vastavalt lepingu p 2.1oli osa ostu-müügihinnaks 1 (üks) kroon (I kd t lk 8- 13). 29.12.2005.a sõlmitud osaühingu osa ostu-müügilepinguga müüs xxx OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus osa Leonarda Invest AS-le. Osa müügihinnaks oli 4 krooni (I kd t lk 6265). Hageja nõue ja põhjendused Esialgselt esitatud hagiavalduse ja lisade kohaselt leidis hageja, et osaühingu osa müügileping on tühine, sest hageja sõlmis selle lepingu eksimuse tõttu. Muudetud hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjatelt välja mõista tekitatud kahju. 11.10.2006.a esitatud hagi kohaselt vajas hageja 2002.a kevad-suvel Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ-le kuuluva Laulasmaal asuva kinnistu arendamiseks lisaraha ja pöördus laenusooviga kostja, xxx poole. Laenusoovi esitas hageja suuliselt ja pidas panga esindajatega ka vastavaid läbirääkimisi. Kuna taotluse osas ei ole kohustuslikku vorminõuet kehtestatud, on pooltele siduv ka suuliselt sõlmitud kokkulepe. xxx oli nõus hagejale laenu andma vaid tingimusel, et laenu tagasimakse ajaks omandab pank kontrolli Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ osa üle. Nimetatud nõudmise elluviimiseks pidigi hageja müüma eelnimetatud osaühingu osa xxx tütarettevõttele xxx. Nimetatud tehing toimus 27.09.2002.a ja 40 000 kroonise osa hinnaks märgiti lepingus 1 kroon. Enne osa müügilepingu sõlmimist olid hageja ja xxx kokku leppinud, et pärast täiendava laenu tagastamist pangale müüb xxx osaühingu osa hagejale tagasi sama hinnaga, millega xxx selle omandas. Seega kujutas 27.09.2002.a osaühingu osa ostu-müügi leping endast tagasiostuõigusega müügilepingut VÕS

§ 238 lg 1 tähenduses. Tagasiostu kokkulepet kinnitab hageja arvates ka asjaolu, et osa hinnaks märgiti lepingus vaid 1 kroon, mis on tunduvalt väiksem osa tegelikust väärtusest. Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ-l oli müügi ajal bilansi kohaselt põhivara 14 989 297 krooni, s.h maa ja ehitised 12 577 000 krooni; põhivaraga seotud arenguväljaminekuid 2 097 297 krooni, ettemakseid põhivara eest 315 000 krooni. Hageja rõhutas ka, et Laulasmaal ostetud kinnistu tegelik väärtus ei olnud bilansis näidatud 12 324 000 krooni (see oli ostuhind) vaid tunduvalt suurem- arvestades kinnistu potentsiaali arvatavalt umbes 60 miljonit. Hageja arvates kinnitaski tagasiostu kokkulepet asjaolu, et osa hinnaks oli vaid 1 kroon, mitte aga äriühingu tegelik väärtus, sest on mõeldamatu, et hageja oleks teinud sellise tehingu ilma tagasiostuõiguseta. Kuna hageja xxx täiendavat laenu ei saanud, soovis hageja xxx-ga sõlmitud osaühingu osa ostu-müügilepingust esialgu taganeda ning esitas xxx-le 16.05.2005.a avalduse lepingu tühistamiseks. Kuna aga xxx müüs 29.12.2005.a osaühingu osa Leonarda Invest AS-le, ei ole hagejal võimalik enam osaühingu osa tagasi nõuda ja ta soovis tekitatud kahju hüvitamist lähtudes VÕS § 240 lg 1. Hageja leidis, et talle on kostjate tegevuse tagajärjel tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud tulu kui otsese varalise kahju näol. Hageja oli seisukohal, et kahju suurus on võimalik kindlaks määrata ekspertiisiga, mis tuleks aga läbi viia pärast vaheotsust nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Hageja leidis, et kostjad vastutavad kahju eest solidaarselt lähtudes TsÜS § 132 lg 1. Tallinna xxx kasutas xxx-i hagejale lubatud laenule tagatise saamiseks. Osaühingu osa müük xxx on seotud hageja sooviga saada xxx täiendavat laenu. xxx on 100% xxx aktsiate omanik. Pank ei soovinud osaühingu osa ise omandada vaid kasutas selleks xxx. Panga tegevus oli hageja arvates heade kommetega vastuolus. Hageja täiendavates seisukohtades leidis, et tagasiostuõiguse kirjaliku vormi puudumise fakt ei lükka ümber sellisse kokkuleppe sõlmimise fakti. Hageja leidis, et eeltoodud asjaoludega kogumis on tema väited kokkuleppe olemasolu osa põhistatud. Hageja möönis, et tal ei ole kokkuleppe kohta esitada kirjalikke tõendeid, kuid viitas TsMS § 235 ja leidis, et kohus saab lugeda tema esitatud väited usutavaks. Kaudselt viitab xxx käitumisele ka Eesti Päevalehes 20.09.2006.a avaldatud artikkel „Inspektsioon keelas xxxa suuromanikel panka juhtida“ Hageja täpsustas ka, et täiendava laenu saamiseks sõlmis xxx ja OÜ Allomer Service, mille ainuosanik ja juhatuse liige hageja on, 18.09.2002.a laenulepingu nr 169, millega pank andis hagejale lubatud 10 miljoni suurusest laenust 2 miljonit. Nimetatud laenulepingu sõlmimine tõendab hageja ja xxx vahelist kokkulepet 10 miljoni krooni laenu andmise kohta, mida tagatisena pidi tagama Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ osa tagasiostuõigusega müük. Hageja märkis ka, et kui tal oleks olnud raskusi 08.03.2002.a laenulepingu täitmisega, ei oleks pank sõlminud uut laenulepingut OÜ-ga Allomer Service. On üldteada asjaolu, et positiivse laenuotsuse üheks eelduseks on äriühingu ja/või selle omanike ning juhtkonna poolt varasemate kohustuste korrektne täitmine. Raskused Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ laenukohustuse täitmisega ei olnud tingitud hageja tegevusest või osaühingu makseraskustest vaid asjaolust, et xxx takistas hagejal äriühingu arvel olevaid vahendeid kasutada. See põhjustaski vajaduse uue laenu järgi. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad esitasid oma seisukohad ühiselt. Kostjad vaidlesid vastu järgmistele hageja väidetele ja leidsid, et need on ebaõiged ja tõendamata: - Hageja ei ole xxx-le esitanud taotlust täiendava laenu saamiseks- hageja ei esitanud taotlust ega äriplaani, et laenu saada. Kõik hageja sellekohased väited on paljasõnalised. - Samuti on vale hageja väide, et Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ osa pidi hageja võõrandama täiendava laenu tagamiseks. Kuna hageja ei ole laenu taotlenud, on tagatise

nõudmise ja osaühingu osa müügi läbi tagatise andmise väited ebaõiged. Reeglina sõlmitakse panganduses kõik tagatised kirjalikult ja seetõttu oleks mõistlik olnud selline kokkulepe ka kirjalikult vormistada või siis teha vähemalt võõrandamislepingusse vastav märge. - Hageja ja kostja xxx vahel ei ole olnud kokkulepet Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ osa tagasiostuõiguse osas. Selline kokkulepe oleks tulnud sõlmida vähemalt kirjalikult. Kuna vastavat kokkulepet ei olnud, ei saa ka leping seda sisaldada. Kokkulepet ei ole hageja ka mingil moel tõendanud ja tema väited sellise kokkuleppe olemasolu osas on paljasõnalised. - Osaühingu osa tegelik väärtus ei olnud selline nagu väidab hageja. Nimelt oli Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ-l lisaks põhivaarale ka samas suurusjärgus (s.o umbes 15 miljonit krooni) kohustusi. Bilansis on kajastamata, et osaühingu osakapitali ei olnud säilitatudomakapital oli miinuses 1 950 000 krooniga. Seega oli osaühingu väärtus sisuliselt olematu. Hageja väide, et ta tegi xxx osaühingu osa võõrandmislepingu tühistamisavalduse on õige, kuid avaldus iseenesest ei muuda lepingut tühiseks. Tühistamisavalduse puhul oli täitmata selle esitamise materiaalne eeldus- tühistamise põhuseks on hageja märkinud, et kostjad rikkusid lepingut. TsÜS §-d 84-97 sellist lepingu tühistamise alust aga ei anna. Seega oli tühistamisavaldus ilmselgelt põhjendamatu ja seadusega vastuolus. Kostjad selgitasid täiendavalt, et kuna Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ ei suutnud täita xxxga 2002.a märtsis sõlmitud laenulepingut, esitas pank 30.07. 2002.a pretensiooni ja hoiatas laenulepingu ülesütlemisest. Hageja poolt viidatud laenulepingul, mille pank sõlmis 18.09.2002.a OÜ-ga Allomer Service, ei olnud Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ laenulepinguga mingit seost. See oli iseseisev projekt- Saue vallas asuva kinnistu ostmine. Kohtu põhjendused TsMS § 449 lg 1 sätestab, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Hageja palus asjas teha vaheotsuse, milles tuvastada, kas tema nõue on põhjendatud või mitte. Kostjad olid vaheotsuse tegemisega nõus. Pooled on samal arvamusel, et kahju suuruse kindlaks määramine võib olla kulukas ja keerukas. Kohus leiab samuti, et menetlusökonoomikast lähtudes on vaheotsuse tegemise asjas põhjendatud. Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtadega ja uurinud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagejal puudub nõudeõigus kostjate vastu- tema nõue on põhjendamatu. Seega teeb kohus asjas lõpplahendi lähtudes TsMS § 499 lg 2 ja jätab hagi rahuldamata. Hageja põhiväiteks on, et xxx on rikkunud poolte vahelist lepingut ja teinud võimatuks hagejal tagasiostuõiguse teostamise osaühingu Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ osa suhtes. Hageja soovib kahju hüvitamist VÕS § 240 lg 1 alusel. VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus ja sama paragrahvi lg 4 kohaselt eeldatakse tagasiostu puhul, et tagasiostuhinnaks on hind, millega ese müüdi. Seega eeldab tagasiostuõigusega müügileping eraldi kokkulepet tagasiostu osas. Seetõttu kohus kõigepealt kontrollib, kas hageja ja kotja xxx vahel oli selline kokkulepe. 27.09.2002.a hageja ja xxx vahel sõlmitud osaühingu osa ostu-müügilepingus (I kd t lk 8-13) tagasiostukokkulepe ei sisaldu. Pooled vaidlesid istungil selle üle, millises vormis oleks selline kokkulepe tulnud vormistada: hageja leidis, et piisab suulisest kokkuleppest, mida ta ka tõendada soovis, kostja leidis, et lähtudes asjaolust, et osa ostu-müügileping oli notariaalne, oleks ka tagasiostukokkulepe pidanud olema samas vormis. Kohus nõustub kokkuleppe vormi küsimuses kostja

positsiooniga. Vastavalt müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud Äriseadustiku § 149 lg 4 pidi osaühingu osa võõrandamise leping olema sõlmitud notariaalselt. 27.09.2002.a leping on sõlmitud kohustuslikku vormi järgides. Võlaõigusseaduses on sätestatud kohustuslik vorm ka tagasiostuõiguse teostamise avaldusele- § 238 lg 3 kohaselt tuleb nimetatud avaldus teha samas vormis, milles oli sõlmitud müügileping, kusjuures kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või notariaalselt kinnitatud avalduse tegemisest. Seega tulnuks osa tagasiostuõiguse teostamiseks teha notariaalne avaldus. Sõnaselgelt seadus tagasiostuõigusele kohustuslikku vormi ette ei näe. TsÜS § 3 kohaselt tuleb seaduse sätet tõlgendada koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. VÕS § 11 lg 3 sätestab, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise ja kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Arvestades koos VÕS § 11 lg 3, § 238 lg 3 ja ÄS § 149 lg 3 ning lähtudes TsÜS § 3 asub kohus seisukohale, et ka kokkulepe osaühingu osa tagasiostuõiguse kohta tuli sõlmida notariaalses vormis. Kuna sellises vormis kokkulepet sõlmitud ei ole, oleks muus vormis sõlmitud kokkulepe lähtudes TsÜS § 83 lg 1 tühine. Lähtudes hageja esitatud väitest, et ilma tagasiostuõiguseta ei oleks ta osa müügilepingut sõlminudki, peab kohus anda hinnangu ka nimetatud asjaoludele. Nimelt sätestab TsÜS § 85, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Käesoleval juhul on tehing osadeks jagatav- osaühingu osa müügileping ja osa tagasiostu kokkulepe. Seega tuleb lähtudes TsÜS § 85 hinnata, kas osaühingu osa ostu-müügileping oleks tehtud ka võimaliku tagasiostukokkuleppeta. Hageja väidab, et ei oleks lepingut ilma tagasiostukokkuleppeta sõlminud. Kohus hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hageja ei ole tõendanud tagasiostuõiguse kokkuleppe olemasolu üldse (näiteks suulises vormis). Hageja väidete kohaselt oli tal selline kokkulepe teise kostja, xxx, esindajatega. Kostja esindaja, juhatuse liige xxx vande all antud ütlustes eitas sellise kokkuleppe olemasolu (II kd t lk 71). Tunnistaja Indrek Vilms, kes oli lepingu sõlmimise ajal xxx juhatuse liige, eitas samuti tagasiostu kokkuleppe olemasolu. (I kd t lk 51-52). Indrek Vilms kinnitas, et osa ostumüügihind tulenes osaühingu majanduslikust seisust ja tehingu eesmärgiks oli teenindada xxx võetud laenu. Miks hageja valis just osa müümise variandi, tunnistaja selgitada ei osanud. Alternatiiviks oleks olnud panga poolt lepingu üles ütlemine, mis oleks kaasa toonud osaühingule kuuluva kinnistu sundmüügi. Tunnistaja Nikolai Koroljov tagasiostukokkulepet ei kinnitanud (II kd t lk 72). Tunnistaja kinnitas vaid, et lisaraha saamiseks pidi pank saama selle firma osanikuks, kellele laen antakse. Seega eitavad kokkuleppe olemasolu nii osa osja- xxx, kuid k xxx AS, keda hageja samuti vastutvaks peab. Mingil muul moel ei ole hageja tagasiostu kokkuleppe olemasolu üldse tõendanud. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud väited, mis kaudselt peaksid viitama tagasiostukokkuleppe olemasolule (hageja arvates osa ebamõistlikult madal hind, takistused laenulepingu täitmisel, panga käitumine seoses uue laenu lubamise ja andmisega jne), ei ole piisavaks tõendiks kokkuleppe olemasolu kohta. Kohus ei nõustu siinjuures hageja arvamusega, et oma seisukohtade tõendamiseks piisab vaid põhistamisest tulenevalt TsMS §

muid tõendusvahendeid, mis seaduses nimetatud ei ole. Käesoleval juhul on hageja esitanud ainult rea väiteid aga ei ole neid tõendanud ei seaduses lubatud tõenditega ega ka muude seaduses nimetamata tõendusvahenditega. Hageja on esitanud omapoolse nägemuse asjaolude kujunemist ja temapoolsest asjadest arusaamisest, kuid need on jäänud paljasõnaliseks. Kohus märgib, et vastuseks hageja väidetele siiski järgmist: Uurides Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ bilanssi, mis oli osa müügilepingu lisaks, nähtub sellest, et 31.05.2002.a seisuga oli osaühingul vara ja õigusi kokku 15 212 343 krooni väärtuses, kuid samas suuruses oli ka kohustusi, kusjuures aruandeaasta puhaskasum oli miinuses. Seega on hageja väide, et osaühingule kuulus väärtuslik kinnistu küll õige, kuis kinnistu oli ostetud laenuga, mis vajas tagasimaksmist. Seda, et kinnistu väärtuseks oli tegelikkuses 60 miljonit krooni, ei ole hageja tõendanud, vaid on ka ise väitnud, et kinnistul oli sellises suuruses potentsiaali ja kinnistu arendamiseks oli vajalik lisaraha, mille osas ta pidaski pangaga läbirääkimisi. Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kuigi osaühingu osa võis ju olla hagejale väärtuslikum kui 1 kroon, otsustas ta selle müüa siiski 1 krooniga. Kohus märgib ka, et ostu-müügihinna määravad nii ostja kui müüja kokkuleppel. Kuna leping siiski sõlmiti, olid pooled hinnas ka kokkuleppele jõudnud. Kohus ei saa anda sisulist hinnangut hageja väidetele selle kohta, et xxx takistas tal laenulepingujärgseid kohustusi täitmast. Seda, et esinesid probleemid xxx ja Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ vahel 08.03.2002.a sõlmitud laenulepingu täitmisel on kinnitanud tunnistaja Indrek Vilms ning seda tõendab ka panga poolt 30.07.2002.a Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ-le saadetud pretensioon (I kd t lk 25). Hageja ise on samuti omaks võtnud, et osaühingul jäid pangale osamaksed tasumata. Hageja väitis ka, et osa müük oli vajalik, et tagada uut laenu, mis oli vajalik Laulasmaal asuva kinnistu arendamiseks. Esitatud tõenditest nähtub, et xxx andis 18.09.2002.a laenu OÜ-le Allomer Service (II kd t lk 19-25). Nimetatud lepingust nähtub, et laen summas 127 822 eurot anti sihtotstarbel kinnistu nimetusega xxx, Harjumaal, ostmiseks ja arendamiseks. Nimetatud laenulepingu tagatiseks on seatud hüpoteek ja lisaks veel hageja isiklik käendus. Mingit seost laenulepingul ei ole ei Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ-ga ega ka Laulasmaa kinnistuga. Samas on tunnistaja Nikolai Koroljov oma ütlusest märkinud, et Laulasmaal asuva kinnistu rahastamiseks leidis hageja projekti Paldiski mnt 3, mille rahastamiseks ta panga poole pöördus. Kohus märgib eeltoodust tulenevalt, et hageja ei tee kahjuks vahet endal ja oma äriühingutel ning ei tee samuti vahet äriühingul ja äriühingule kuuluval varal (hageja käsitlus Rendmark Kinnisvaraarendus OÜ= Laulasmaa kinnistu), mis teeb asjas esineda võivate seoste, sidemete ja kokkulepete välja selgitamise eriti keerukaks. Samuti samastab hageja pidevalt kostjad leides, et mingid kokkulepped, mis tal väidetavalt olid xxx AS-ga (näiteks laenu saamiseks) on ülekantavad ka xxx. Kohus märgib, et tallinna xxx ja xxx on kaks eraldiseisvalt äriühingut ja ühe äriühinguga sõlmitud kokkulepped ei ole ilma lisakokkulepeteta ülekanatavad teisele äriühingule. Kokkuvõtteks märgib kohus, et hageja esitatud väited, mis pidanuks kaudselt viitama tagasiostukokkuleppe olemasolule, on paljasõnalised ja mitteusutavad. Tagasiostukokkuleppe olemasolu (ka muus kui notariaalses vormis) ei ole menetluses tõendamist leidnud. Kuna tagasiostukokkulepet ei olnud, ei saa järeldada, et see oleks mingilgi määral mõjutanud hageja otsustust osaühingu osa müügileping sõlmida. Tunnistajate Nikolai Koroljovi ja Indrek Vilmsi ütlusest tuleneb hoopiski, et osaühingu osa müügi tingis pigem vajadus tagada 08.03.2002.a sõlmitud laenulepingu täitmine. 16.05.2005.a esitas hageja xxx 27.09.2002.a sõlmitud osaühingu osa müügilepingu tühistamise avalduse (I kd t lk 14-15). Hageja esitaski algselt kohtule hagi nimetatud tühistamisavalduse pinnalt, sest leidis, et oli lepingut sõlmides eksimuses. Menetluse käigus

hageja loobus tühistamise nõudest ja ka väitest nagu oleks ta olnud lepingu sõlmimise ajal eksimuses. Kohus märgib, et tühistamise avaldus ei ole tehtud põhjusel, et kostja oleks rikkunud osaühingu osa tagasiostu kokkulepet ning avalduses ei viidata sellisele kokkuleppele ka kordagi. Tagasiostu kokkuleppe väited esitas hageja alles kohtumenetluse käigus. Kaudselt viitab selline hageja käitumine asjaolule, et müügilepingu sõlmimise ajal ja ka veel mais 2005.a selliseid kokkuleppeid poolet vahel ei olnud. Kuna kostjal xxxl puudus kohustus osaühingu osa tagasimüügiks hagejale, ei ole hagejal ka mingit nõudeõigust xxx vastu ja hageja nõu on põhjendamatu. Kohus leiab, et esitatud asjaoludest nähtuvalt, ei ole hagejal ka nõuet xxx AS vastu. Hageja käsitlus xxx seostamisest osaühingu osa müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega on meelevaldne- müügileping oli hagejal sõlmitud xxx-ga ning kohustute olemasolul oleks olnud vaid xxx vastutav nende rikkumise eest. Hageja süüdistused xxx AS osas seoses võimalike kokkulepet rikkumisega laenu mitteandmisel ei ole käeoleva vaidluse ese. Seega puudub hagejal ka nõudeõigus xxx vastu. Kohus ei saa tõendina käsitleda hageja poolt esitatud Eesti Päevalehe artiklit (I kd t lk m186189) . Nimetatud artikkel puudutab xxx juhatuse liiget xxxt ja tema äritegevust, ja tegevust panga juhina. Artikkel on vaid tõendiks selle kohta, et Finantsinspektsioon uurib nii Andrei xxx kui xxx tegevust. Artiklis viidatud osa Laulasmaa kinnistu saatuse kohta ei saa käsitleda tõendina, sest see on ajakirjaniku oletus ja vastusest ei nähtu mingil moel kinnistu seotus hageja või tema äriühinguga. Kõik poolte esitatud seisukohad seoses hageja kui juhatuse liikme võimaliku vastusega jätab kohus sisuliselt hindamata, sest need olid esitatud mõlemalt poolt oletuslikena ning kumbki pool ei esitanud nimetatud küsimuses ka ühtegi konkreetset nõuet sellega seoses ega tõendit. Kohus jätab hindamata järgmised tõendid: hageja 04.09.2002.a avaldus xxx AS-le (II kd t lk 29-30). Nimetatud tõend on asjasse puutumatud. Kohtukulude jaotus Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 2800 krooni hagi esitamisel (I kd t lk 7) ja palus välja mõista õigusabikulud summas 56 756.05 krooni (II kd t lk 85-91). Kostjad esitasid taotluse välja mõista kulud õigusabile: xxx summas 25 665 krooni (II kd t lk 66- 100) ja xxx summas 16 815 krooni (I kd t lk 93-95). Kohus kohustas hagejat 28.03.2007.a määrusega tasuma kohtu tagatiskontole ette kostja xxx menetluskulud summas 15 000 krooni (I kd t lk 190-191). Hageja on tagatissumma tasunud 16.04.2007.a (tasumine SEB Ühispanga kontole xxx, maksekorraldusel selgituseks märgitud „Tsiviilasi 2-05-15914 xxx menetluskulude katteks tagatisraha“, II kd t lk 9). Tulenevalt varem kehtinud TsMS § 46 on riigilõiv ja asja läbivaatamiskulud kohtukulud. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Kuna hagi jääb rahuldamata, jääb hageja tasutud riigilõiv tema kanda. TsMS 61 lg 1 p 2 sätestas, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus hinnata hagi puhul teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest kohtu määratavas summas. Kuna tegemist on otsusega nõude põhjendamatuse küsimuses ja kahju suuruse osas hageja oma seisukoht ei esitanud ning selle üle pooled ka ei vaielnud, käsitleb kohus menetluskulude väljamõistmisel hagi hinnata hagina.