Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kohustuseks tasuda kinnistu eest 15 257 329, 61 krooni, millest kinnistu müüja (hageja) luges 10 548 269, 61 krooni tasaarvestatuks oma võlgnevusega kostja ees. Võlg tulenes poolte vahel 23.12.2003 sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppest, milles muuhulgas lepiti kokku kinnistu ostuhinna tasumise kord. Lepingu p-s 1.1.7 sisaldub poolte kinnitus selles, et kostjal on hageja vastu nõue kogusummas 10 548 269, 61 krooni, s.h OÜ-lt Bergstein omandatud nõue 600 000 krooni. Hageja väitel on kinnistu müügilepingu muutmise kokkuleppes 600 000 krooni ostuhinna tasumise kohustusest alusetult tasaarvestatud, kuivõrd OÜ-l Bergstein puudus 23.12.2003 seisuga nõue hageja vastu. OÜ Bergstein väidetav tehing hagejaga oli TsÜS § 89 tähenduses näilik. Tegelikult ei ole OÜ Bergstein teinud hagejale töid, mille eest on 27.06.2003 esitatud arved nr 1 (võsaraie vastavalt lepingule 101 765, 56 krooni) ja nr 2 (sissesõidutee ehitus 560 632, 16 krooni). Hagejal puudub nende teenuste osutamise kohta igasugune dokumentatsioon; tehingud ei kajastunud OÜ Bergstein raamatupidamises. Hagejal on alust arvata, et 2003. a ei toimunud OÜ-s Bergstein majandustegevust. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja on tasaarvestuses tuginenud üksnes osale arvetes nõutud summast. Kostja ei saanud omandada hageja vastu olematut nõuet, millest tulenevalt ei ole nõude loovutamine tõeline. Olematule nõudele ei saa tasaarvestuses tugineda. Vastastikuste nõuete puudumisel ei ole tasaarvestus võimalik. Hageja ei teadnud 23.12.2003 kokkuleppe sõlmimisel OÜ Bergstein nõude näilikkusest; tegelikud asjaolud said hagejale teatavaks 2004. a juunis. Hagejal puudus tegelikest asjaoludest teadasaamisel vajadus tühistada 23.12.2003 lepingut, kuid ka juhul, kui 23.12.2003 kokkulepe on kehtiv, omab hageja kostja vastu alusetu rikastumise nõuet. Pooltel teadaolevate nõuete omavahelise jaotamise kokkuleppe sõlmimine ei muuda reaalselt mitteeksisteerivat, kokkuleppes näidatud nõuet olemasolevaks. 23.12.2003 kokkuleppega nõustumine ei ole käsitatav hagejapoolse võlatunnistusena. OÜ Bergstein nõude üle puudus kokkuleppe sõlmimise ajal vaidlus; nõue oli kajastatud hageja raamatupidamises. Hageja nõustus selles teadmises tasaarvestusega, kuid hageja ei ole teinud tahteavaldust, mis oleks hinnatav OÜle Bergstein võla tunnistamisena. Hageja väitel muutus tema nõue 600 000 krooni tasumiseks sissenõutavaks 08.04.2003. Kostja on võla tasumisega viivitanud alates 08.04.2003 kuni 19.01.2005 653 päeva. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise, lähtudes VÕS §-st 94 ja §-st 113 tulenevast seadusjärgsest viivitusintressi määrast. 24.04.2006 esitas OÜ Revalhaus Kinnisvara alternatiivse nõude, paludes rahuldada hagi õigusliku aluseta saadu väljaandmiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Isegi juhul, kui hageja oleks tunnustanud näilikust töövõtulepingust tulenevat nõuet, ei vabastaks see kostjat hagejale 600 000 krooni ja sellele lisanduva viivise tasumisest. Kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Asja lahendamine nende sätete alusel ei eelda hagi eseme ega aluse muutmist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel sõlmisid pooled 23.12.2003 kokkuleppe, milles on fikseeritud kostja poolt erinevatelt võlausaldajatelt omandatud nõuded hageja vastu. Nende nõuete osas tegid pooled tasaarvestuse hageja nõudega kostja vastu. Kostja on kinnistu müügihinnast nõutava osa tasunud tasaarvestuse tegemisega. Tasaarvestus on võlasuhte lõppemise aluseks ja pooltevahelist tasaarvestuse kokkulepet ei ole tühistatud. Tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisega hageja sisuliselt tunnustas nõude olemasolu ja see on käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Abstraktsest võlatunnistusest tekkinud kostja kohustuse kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva tehingu kehtivusest. Samas ei ole hageja tõendanud tehingu näilikkust. OÜ Bergstein on hageja huvides teostanud arvetel nr 1 ja 2 näidatud tööd. Hageja omas täielikku ülevaadet faktilistest asjaoludest ja ta on korduvalt OÜ Bergstein nõude olemasolu kinnitanud. Tegelikest asjaoludest mitteteadmine tehingu sõlmimisel oleks aluseks tehingu tühistamisele, mida hageja teinud ei ole.

23.12.2003 kokkuleppes sisaldub poolte kompromiss juhatuse liikmete vahel tekkinud lahkhelide lahendamisel. Kompromissilepingust on tekkinud uus, iseseisev kohustus, mis eelnevat võlaõiguslikku alust ei vaja (VÕS § 578). Kompromissi sõlmimise ajendiks oli ebaselgus ja kindlusetus pooltevahelistes suhetes. Kompromissi sõlmimisel loobusid pooled varasematest nõuetest ja nendega seotud vaidlustest ning kujundasid uue võlasuhte. Kompromissist tekkinud õigussuhtes vaidluse algatamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja poolt kompromissist taganemise tõttu alandas kostja müügihinda 7 500 000 krooni võrra ning omab rahalist nõuet hageja vastu. Viivise nõue on alusetu tulenevalt põhinõude puudumisest. Juhul kui kohus nõustub hagejaga põhinõude osas, palus kostja viivist vähendada mõistliku summani. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul on müügilepingust tulenev maksekohustus vaidlusaluses osas täidetud vastastikuste nõuete tasaarvestamisega. Hageja on sõlminud kostjaga 23.12.2003 tasaarvestuse kokkuleppe ja teinud lepingu sõlmimisel vaba tahte alusel notariaalselt tõestatud vormis selge sisuga avalduse, milles on kinnitanud kostjal tema vastu 600 000 krooni suuruse nõude olemasolu (lepingu p 1.1.7). Hageja kinnitas kohtumenetluses, et sõlmis 23.12.2003 kokkuleppe vabatahtlikult ja vaidlusaluse võlakohustuse olemasolust teadlikuna. Hageja teadmine põhines hageja enda raamatupidamise andmetel, milles selline võlg kajastus. Hageja kinnitas menetluses ka, et 23.12.2003 lepingu sõlmimise ajal puudus selle nõude osas poolte vahel vaidlus. Seega on 23.12.2003 tasaarvestuse kokkulepe pooltele siduv, kuna hageja on kostjal nõude olemasolu omaks võtnud. Kohus nõustus kostjaga, et 23.12.2003 lepingutel on kogumis kompromissi iseloom ning nende hilisem ümberhindamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lepingute sõlmimisel on pooled ja nende seadusjärgsed esindajad hinnanud õigusi ja kohustusi kompleksselt ning nendest tehingutest taganemine mõjutaks kokkuleppeid ka teiste tingimuste osas. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Poolte kokkuleppe kohaselt on hageja nõue kostja nõudega kattuvas ulatuses lõppenud, seega on kostja tasaarvestuse teel müügihinnast vaidlusaluse 600 000 krooni tasunud ja hagejal puudub õiguslik alus müügihinna tasumist nõuda. Ka ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud, kuna pooltevahelised nõuded on tasaarvestatud. Tulenevalt põhinõude põhjendamatusest ei ole hagejal õigust nõuda viivist. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud OÜ-ga Bergstein sõlmitud tehingu näilikkust: hageja oleks pidanud tõendama, et arvetel näidatud töid tehtud ei ole. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud OÜ-ga Bergstein sõlmitud tehingu näilikkust, millest vastavalt TsÜS §-dele 84 ja 89 tuleneks hageja tasaarvestatud nõude aluseks oleva tehingu tühisus. Hageja oleks pidanud tehingu näilikkusele tuginedes tõendama, et arvetel näidatud töid tehtud ei ole ning arved on esitatud üksnes kolmandatele isikutele mulje jätmise eesmärgil. Võsa raiumise ja teede ehitamisega seonduvad tööd on märgatavad ning looduses määratletavad; seega pidid hageja juhatuse liikmed J. Järvik ja A. Klaas selliste tööde tegemist märkama; töö tegemine või tegemata jätmine on tõenditega kinnitatav. Kostja seadusjärgne esindaja J. Järvik (hageja endine juhatuse liige) kinnitas tööde teostamist ja vastuvõtmist. OÜ Bergstein nõude tõelisust tõendavad ka viimase poolt esitatud arved. Hageja väited eksimusest tehingu tegemisel ei oma nõude põhjendatuse hindamisel õiguslikku tähendust, kuna hageja ei ole teinud TsÜS §-des 90 ja 99 ettenähtud korras ja tähtaja jooksul tühistamisavaldust tehingu teisele poolele. Kohus märkis ka, et äriühingu juhil lasub äriühingu juhtimisel hoolsuskohustus ning hageja ei ole esile toonud mingeid arvestatavaid asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et hageja juhatuse liikmel puudus võimalus äriühingu juhtimises osaleda ja äriühingu tegevusest teada saada. Hageja seadusjärgne esindaja möönis, et sai tegelikest asjaoludest teada 2004. a juunis, kuid ei pidanud õigeks tehingu tühistamist. Tulenevalt TsÜS §-st 31 realiseerib äriühing oma õigusvõimet organite kaudu ja juriidilise isiku organi tegevus

loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Juhul kui äriühingu juhid on juhitava äriühingu suhtes rikkunud lojaalsus- või hoolsuskohustust, on hagejal õigus suunata kahju hüvitamise nõue vastava juhi vastu. Puudused juhtimises on äriühingu sisesuhte küsimus. Juhtimisvigadest tulenev ei mõjuta õigussuhteid kolmandate isikutega. Kohus jättis tähelepanuta poolte väited, mis on seotud OÜ Bergstein raamatupidamise korraldamise ja maksudistsipliinist kinnipidamisega, kuivõrd need ei oma käesolevas vaidluse õiguslikku tähendust. On õige, et äriühingul on avalik-õigusliku iseloomuga kohustusi, kuid nende väidetav täitmata jätmine töövõtja (OÜ Bergstein) poolt ei vabasta tellijat (hageja) töö eest tasu maksmise kohustusest. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista OÜ-lt Marine Systems välja 728 417, 80 krooni, sellest 600 000 krooni põhivõlana ja 128 417, 80 krooni viivisevõlana. Kui kohus ei pea uue otsuse tegemist võimalikuks, palub apellant saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kaebuse kohaselt on maakohus asunud väärale seisukohale, et hageja ei ole tõendanud OÜga Bergstein sõlmitud töövõtulepingute näilikkust. Hagis oli selle kohta esitatud rida tõendeid ja selgitusi, mille maakohus jättis hindamata. Kohus jättis hindamata järgmised hageja väited, mis olid tõenditega põhistatud: 1) töövõtulepingute kohta puudub alus- ja täitedokumentatsioon; 2) looduses ei ole teostatud töid näha; 3) OÜ Bergstein on 2003. a majandusaasta aruandes kinnitanud, et tal puudus 2003. a majandustegevus; 4) OÜ Bergstein on 06.06.2004 Maksu- ja Tolliameti initsiatiivil kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist; 5) kostja tasaarvestas üksnes osa nõudest, mille suurus oli 662 397, 72 krooni ja viivise, mis viitab, et tegemist oli näiliku nõudega. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse OÜ Bergstein seadusliku esindaja Sten-Sulev Bergmanni ülekuulamiseks töövõtulepingute järgsete tööde mitteteostamise kohta ja võttis sellega hagejalt võimaluse oma väidete tõendamiseks, kuid rajas hiljem otsuse hageja väidete tõendamatusele. Sellist kohtu tegevust tuleb pidada oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks, kuna TsMS § 348 lg-st 2 ja § 351 lg-test 1 ja 2 ning Riigikohtu valitsevast praktikast tulenevalt peab kohus andma poolele võimaluse temale olulise asjaolu tõendamiseks ja juhtima poole tähelepanu sellele, kui pool on jäänud paljasõnaliseks või esitanud ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid. Vastasel korral ei saa kohus sellele asjaolule tugineda. Sten-Sulev Bergmanni ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisega andis kohus signaali, et töövõtulepingute näilikkus on piisavalt tõendatud, mistõttu otsuses vastupidise seisukoha võtmine on käsitletav hageja lubamatu üllatamisena. Tööde mitteteostamine on negatiivne asjaolu, mille tõendamine on niigi raskendatud. Tööde teostamist oleks pidanud tõendama kostja. Kostja seadusliku esindaja J. Järviku seletuste hindamisel tõendina eksis kohus samuti menetlusõiguse normide vastu, kuna tõendiks saab olla ainult menetlusosalise vande all antud seletus (TsMS § 231 lg 2, § 267, § 268). OÜ Bergstein 27.06.2003 arved on raamatupidamislikud dokumendid, mis ei tõenda tööde tegelikku teostamist. Riigikohtu 23.01.2006 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 tuleneb, et kohus peab õigust mõistes hindama põhjalikult asjaolusid ning mitte rajama oma otsust formaalsetele dokumentidele. Dokumentide esitamisel tuleb kontrollida, kas dokumentides kajastatu vastab ka tegelikult tõele. Kuna maakohus leidis, et OÜ-ga Bergstein sõlmitud töövõtulepingud ei olnud näilikud, ei hinnanud ta hageja väiteid ja tõendeid selle kohta, et tasaarvestust ei saanud toimuda vastastikuste nõuete puudumise tõttu. Hageja jääb esimese astme kohtus esitatud seisukoha juurde, et kostja kohustus tasuda 07.04.2003 müügilepingu järgne hind hagis nõutud ulatuses (600 000 krooni) ei lõppenud 23.12.2003 tasaarvestuskokkuleppega. Nõuet, mida ei ole olemas, ei saa tasaarvestada, sest tasaarvestus eeldab kehtiva ja sissenõutavaks muutunud nõude olemasolu. Võlatunnistus on

ühepoolne tehing, kuid kahepoolse ja kahekülgse tasaarvestuse kokkuleppega võtsid mõlemad pooled teineteise suhtes kohustusi ning sõnastades need lepingu punktis 1.1.7 „teadaolevate“ kohustustena, möönsid muude kohustuste esinemist või mõne lepingus märgitud kohustuse teistsugust sisu või puudumist. Hageja lähtus 23.12.2003 kokkuleppe sõlmimisel kostja ainuosaniku ja juhatuse liikme J. Järviku esitatud andmetest, mille ebaõigsus selgus alles 2004. a kevadel pärast hageja raamatupidamisdokumentatsiooni kontrolli ja auditi läbiviimist. J. Järvik koos oma õe K.-K. Järvikuga korraldas hageja raamatupidamist kuni 23.12.2003 ning oli sõlminud 07.04.2003 kinnistu müügilepingu mõlema menetluspoole seadusliku esindajana. Temale sai ainsana teada olla OÜ-ga Bergstein sõlmitud töövõtulepingute näilikkus. Hageja teadis 23.12.2003 vaid seda, et temale kuuluv kinnistu oli 07.04.2003 J. Järviku poolt müüdud kordades alla turuhinna. Hageja soov oli olukord rahumeelselt lahendada ja saada kinnistu eest õige hind, mille tasumises lepiti kokku kostjale kuuluvate reaalsete nõuete osalise tasaarvestusega. Teadaolevate nõuete omavahelise jaotamise kokkuleppe sõlmimine ei muuda reaalselt mitteeksisteerivat, kuid vastavas kokkuleppes siiski näidatud nõuet reaalselt olemasolevaks. Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega 23.12.2003 kokkuleppe tühistamise võimalikkusest. Vaidluse korral tasaarvestuse ulatuse osas on tasaarvestuse kokkuleppe tühistamise aluse olemasolu küsitav ning tühistamine ise majanduslikult ja õiguslikult ebamõistlik. Tasaarvestus toimus, kuid ilma tühise nõudeta. Poolte käitumine, mille kohaselt tasaarvestuse tehing jääb kehtima võimalikult suures ulatuses, on õiguslikult ja majanduslikult põhjendatud. Tasaarvestusest välja jäänud tühise nõude realiseerimine ehk täitmisnõude esitamine on objektiivne olukord. Kui sellekohast hagi ei oleks esitatud või hagi jääks rahuldamata, siis rikastuks kostja alusetult tasaarvestatud tühise nõude võrra. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 23.12.2003 sõlmiti poolte vahel kompromissileping ja sellest taganemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja jääb seisukoha juurde, et 23.12.2003 kokkuleppega jagati poolte vahel teadaolevaid kohustusi ning hageja ei võtnud sellega uusi kohustusi kostja ees. Hageja tahe ei olnud suunatud kostja kaitsmisele ning kostjal hageja vastu olevate vaieldavate nõuete muutmiseks vaieldamatuks, mis oleks kompromissi materiaalõiguslikuks sisuks VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Hea usu põhimõte ei ole abstraktne vormel, vaid omab kindlat sisu. Hea usu põhimõttega lepinguõiguses on vastuolus 1) uute kohustuste loomine täiendavalt lepingus kokkulepitule või seaduses sätestatule; 2) ühe poole õiguste teostamise piiramine; 3) lepingutingimuste muutmise võimaldamine muutunud või ettenägematute asjaolude korral (I. Kull. Hea usu põhimõte lepinguõiguses ja selle kohaldamisest kohtupraktikas. Riigikohus 2001. Lahendid ja kommentaarid, lk 1158-1170). Kostja ei ole põhjendanud, kuidas hageja on hea usu põhimõtet rikkunud, kuna hageja enda arvates kompromissilepingut sõlminud ei ole. Hea usu põhimõtte järgimise aspektist tuleks hinnata hoopis kostja käitumist. Kostja seaduslik esindaja J. Järvik tasaarvestas teadlikult hageja nõude kinnistu ostuhinna tasumiseks nõudega, mille tühisusest ta pidi teadlik olema. Kohus ei ole soovinud terviklikult hinnata vaidlusaluseid tehinguid, millest on näha, et J. Järvik nii hageja kui kostja juhatuse liikmena sõlmis isiklikult 07.04.2003 ja 23.12.2003 lepingud, et viia kinnistu hageja vara hulgast välja enda asutatud äriühingu varasse. Apellant märgib, et isegi kui hageja oleks tunnistanud OÜ-ga Bergstein sõlmitud näilikest töövõtulepingutest tulenevaid nõudeid, siis ei vabane kostja hagejale 600 000 krooni ja sellelt arvestatud seadusjärgse viivise tasumise kohustusest. 21.04.2006 esitas hageja Harju Maakohtule alternatiivse hagi alusena kostja alusetu rikastumise. Riigikohus on 19.10.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 asunud seisukohale, et juhul kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.03.2007 otsusega Harju Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus tühistas 31.10.2007 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium selgitas, et töövõtulepingu tühisuse üle otsustamisel TsÜS § 89 järgi ei oma tähtsust, kas tööd olid teostatud. Töövõtulepingu kehtivuse korral võib hageja tugineda tasaarvestuse tühisusele muu hulgas põhjusel, et ta ei võlgne OÜle Bergstein kokku lepitud tasu, kuivõrd viimane jättis lepingu täitmata, s. o töö tegemata või tegi seda mittenõuetekohaselt (VÕS § 171 lg 1; § 637 lg 3). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid, sealhulgas väidet, et pooled sõlmisid kompromissilepingu. Kompromissilepinguga seonduvaid probleeme on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud 09.10.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja tunnustas kostja nõuet VÕS § 30 alusel, peab ta võtma seisukoha hageja täiendava ja alternatiivse nõude kohta. Tallinna Ringkonnakohtule 17.01.2008 esitatud avalduses suurendas hageja viivise nõuet ja palub OÜ-lt Marine Systems välja mõista põhivõla 600 000 krooni, põhivõlalt 16.01.2008 seisuga arvestatud seadusjärgse viivise 303 875, 60 krooni ning viivise põhivõlalt seadusjärgse viivise määras alates 17.01.2008 kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, siis tuleb see kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Küll vajavad otsuse põhjendused täpsustamist. Hageja nõude aluseks oli eelkõige asjaolu, et kinnistu müügilepingu muutmise kokkuleppes oli müügihinna tasumise kohustusest alusetult maha arvestatud (tasaarvestatud) 600 000 krooni, kuivõrd kokkuleppe sõlmimise ajal 23.12.2003 puudus OÜ-l Bergstein nõue hageja vastu. Hageja asus seisukohale, et tema tehing OÜ-ga Bergstein oli TsÜS § 89 kohaselt näilik, sest OÜ Bergstein ei ole teostanud töid, mille kohta ta esitas hagejale juunis 2003 kaks arvet. Maakohus jõudis järeldusele, et müügilepingust tulenev maksekohustus on vaidlusaluses osas täidetud vastastikuste nõuete tasaarvestamisega, leides aga samas, et hageja ei ole tõendanud OÜ-ga sõlmitud tehingu näilikkust: hageja pidanuks tõendama, et arvetel märgitud töid tehtud ei ole ning arved on esitatud üksnes kolmandatele isikutele mulje jätmise eesmärgil. Nimetatud käsitlus ei ole õige. Maakohus märkis ebaõigesti, et tehingu näilikkuse tõendamiseks pidi hageja tõendama, et OÜ Bergstein ei teinud töövõtulepingus kokkulepitud töid. Näiliku lepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Töövõtulepingu tühisuse üle otsustamisel TsÜS § 89 järgi ei oma tähtsust, kas tööd olid teostatud. Küll võiks hageja tugineda töövõtulepingu kehtivuse korral tasaarvestuse tühisusele muu hulgas põhjusel, et ta ei võlgne OÜ-le Bergstein kokkulepitud tasu, kuivõrd viimane jättis lepingu täitmata, s.o töö tegemata või tegi seda mittenõuetekohaselt (VÕS § 171 lg 1; § 637 lg 3). Kuna aga käesolevas vaidluses on tuvastatud, et pooltevahelised vastastikused nõuded olid tasaarvestatud kompromisskokkuleppe sõlmimise, mitte kostja ühepoolse tasaarvestuse avalduse

tegemisega, ei mõjuta eelmärgitud käsitlus otsuse lõppjäreldust. Sel põhjusel ei oma tähtsust ka kohtu tuginemine tööde teostamise osas J. Järviku seletusele, keda vande all üle ei kuulatud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata menetlusõiguse normi rikkumisena ka seda, et maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kuulata tunnistajana üle OÜ Bergstein seaduslik esindaja Sten-Sulev Bergmann. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et selle taotluse rahuldamata jätmisega andis kohus hagejale signaali, et töövõtulepingute näilikkus on piisavalt tõendatud. Asjaolu, et kohus ei hinnanud eraldi hagiavalduses esitatud selgitusi ja lisatud tõendeid, ei ole samal põhjusel käsitletav menetlusõiguse normi rikkumisena. Asja materjaliga ei ole kooskõlas apellandi käsitlus kostja alustust rikastumisest. Hageja ei ole kohtule esitanud selget alternatiivset võlatunnistuse või nõudest loobumise tagastamise nõuet. TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagis märkida hageja selgelt väljendatud nõue. Lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue ei ole sama mis võlatunnistuse tagastamise nõue. Hagi rahuldamine VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel eeldaks hagi eseme muutmist või alternatiivse nõude esitamist. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kohus ei soovinud vaidlusaluseid tehinguid hinnata terviklikult. Vastupidi väidetule on maakohus andnud hinnangu kompromisskokkuleppele kui tervikule: kõiki kolme tehingut koosmõjus hinnates ei ole võimalik teha järeldust, et kostja eesmärgiks oli viia kinnistu hageja vara hulgast välja. Asjaolu, et 07.04.2003 sõlmitud leping viitab vara võõrandamisele hagejale kahjulikul tingimusel, ei võimalda teha sama järeldust kompromissilepingu suhtes. Hinnates 23.12.2003 sõlmitud tehinguid kogumis ei ole sellist järeldust võimalik teha. Hageja nõustumine tasaarvestusega on oma sisult hinnatav OÜ Bergstein võla tunnistamisena. Tasaarvestuse kokkuleppega hageja tunnustas nõude olemasolu (võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses). Kompromissilepingus väljendatud tahe, et hageja tunnustab kostja nõuet, on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena. Maakohus leidis õigesti, et poolte kokkuleppel on hageja nõue kostja nõudega kattuvas ulatuses lõppenud, seega on kostja tasaarvestuse teel müügihinnast 600 000 krooni tasunud ja hagejal puudub õiguslik alus müügihinna tasumist nõuda. Tasaarvestuse mõiste on sätestatud VÕS §-s 197. Tasaarvestus kujutab endas kujundusõigust, mille kasutamise korral pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad. Kuigi tasaarvestus ei ole võlaõigusseaduse regulatsiooni kohaselt leping, võib tasaarvestust kokkuleppeliselt teostada ka lepinguga, mida antud juhul ongi pooled teinud. Pooled leppisid 23.12.2003 kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-s 2.3 kokku, et muudetakse müügilepingu p-te 2.1 ja 2.2. Vastavalt kokkuleppele lugesid pooled lepingu p-s 2.2 müügihinnast 10 548 269, 61 krooni lepingu allakirjutamise momendist tasaarvestatuks ja müügihinna selles ulatuses kostja poolt täielikult tasutuks. Samal päeval sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkuleppe p-s 1.1.7 avaldasid pooled, et teadaolevalt on kostjal hageja vastu muuhulgas 600 000 kroonine nõue (mille loovutas kostjale OÜ Bergstein), mis loetakse poolte vahel tasaarvestatuks vastavalt 23.12.2003 kinnistu müügilepingu muutmise lepingu p-le 2.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 23.12.2003 kokkuleppe näol on sisuliselt tegemist kompromissilepinguga, millega pooled loobusid teatud nõuetest teineteise vastu ning omandasid uued õigused. VÕS § 578 lg 1 järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõudest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Lähtudes TsÜS §-s 75 ja VÕS §-s 29 sätestatud tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reeglitest tuleb asuda seisukohale, et poolte tahteks 23.12.2003 kokkuleppe sõlmimisel oli OÜ Revalhaus Kinnisvara OÜ osanike Jürgen Järviku ja Arvo Klaasi vaheliste erimeelsuste lahendamine. Läbirääkimiste käigus allkirjastasid Arvo Klaas, OÜ Revalhaus Kinnisvara, Jürgen Järvik ja OÜ Marine Systems 02.10.2003 lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppe, milles fikseeriti edasise tegevuse põhimõtted

vaidlusküsimuste lahendamisel (tl 443-445, I k). Kokkuleppe kohaselt oli selle sõlmimise eesmärgiks reguleerida kohtuväliselt pooltevahelised vaidlusküsimused tulenevalt poolte tegevusest ja/või tegevusetusest kahe elamurajooni arendamisel. Realiseerimaks lepingueelsete läbirääkimiste kokkuleppes sätestatut allkirjastati 23.12.2003 kolm kokkulepet: müügilepingu muutmise leping, eraldi kokkulepe OÜ Revalhaus Kinnisvara õiguste ja kohustuste määratlemiseks ning Jürgen Järviku ja Arvo Klaasi vaheline osa müügileping, millega esimene müüs teisele ühe krooni eest OÜ Revalhaus Kinnisvara osa. Asja materjalist nähtuvalt moodustasid nimetatud lepingud kompromisskokkuleppe, mille eesmärgiks oli lõpetada kõik omavahelised OÜ-ga Revalhaus Kinnisvara seonduvad õigussuhted ja vaidlused (jagada ettevõte, lõpetada erimeelsused ja vaidlused ühelt poolt Arvo Klaasi ja OÜ Revalhaus Kinnisvara ning teiselt poolt Jürgen Järviku ja OÜ Marine Systems vahel). Tegemist ei olnud üksnes olemasolevate nõuete fikseerimisega, nagu väidab apellant. Kohtus tuvastatud asjaoludest võib üheselt järeldada, et muudetud müügihinna kujundamisel arvestasid pooled ka kostja nõudeid, mistõttu nende nõuete hilisem vaidlustamine ei oleks kooskõlas poolte tegeliku tahtega kompromissilepingu sõlmimisel. Hagejal oli seadusest tulenev võimalus kõnealuseid tehinguid vaidlustada (eksimuse või pettuse alusel), mida ta ei ole teinud. Hageja seevastu on VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel esitanud täitmisnõude, seega tugineb tema nõue tehingute kehtivusele. Hagis nimetatud asjaolude põhjal oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks olnud tehingu tühistamine. Hageja seda ei soovinud, millest nähtuvalt oli ta 23.12.2003 tehingute kehtivusest huvitatud. Ka nimetatud asjaolu kinnitab 23.12.2003 tehingute kompromissi iseloomu, s.o vastastikuste õiguste ja kohustuste kompleksset käsitlust. Pealegi on apellant ka ise seadnud kahtluse alla tasaarvestuse kokkuleppe tühistamise aluse olemasolu ning arvanud, et tühistamine kui niisugune oleks majanduslikult ja õiguslikult ebamõistlik. Kompromissilepingus sisalduva võlatunnistuse hilisem mittetunnistamine (lepingus sisalduvate kokkulepete valikuline tunnustamine) oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega. Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik nõustuda apellandiga, et tal ei saanud olla 23.12.2003 tahet kostja vastu abstraktse võlakohutuse loomiseks. 23.12.2003 kokkuleppes sisaldub kompromiss juhatuse liikmete vaheliste lahkehelide reguleerimiseks. Kompromissilepingust tekkinud uus, iseseisev kohustus ei vaja eelnevat võlaõiguslikku alust (VÕS § 578). Kompromissi sõlmimisel loobusid pooled varasematest nõuetest ja nendega seotud vaidlustest ning kujundasid uue võlasuhte. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse; lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Õigusabikulude väljamõistmisel arvestatakse TsMS §-s 61 sätestatut. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, jäävad apellandi apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Vastustaja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata, sest esimese astme kohus on vastavad kulud hagejalt välja mõistnud võimalikus piirmääras.

Ü. Jänes

M. Klaar

U. Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.