Muud › Muud hagiasjad

2(12)

võivaid hageja õigusi. Seega puudub hagejal juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamise nõude osas kohtusse pöördumise alus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lg 1 mõttes. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas rikub kostja sisesuhtes tehtud otsus tema õigust või vabadust. Hageja poolt esitatud võla tasumise nõue on sisuliselt hageja ja kostja vahel 04.02.2005 sõlmitud toetuslepingu nr MF2005/02TT täitmise nõue. Hageja ei saa kostjalt nõuda toetuslepingu täitmist, kuna see leping on kostjapoolse lepingust taganemisega õiguspäraselt lõppenud. Hageja tunnistas lepingu alusel makstud toetuse tagastamisega endapoolse olulise lepingurikkumise olemasolu. Toetuse täies ulatuses tagastamisega tunnistas hageja ühtlasi, et kostja ei pea toetuslepingust tulenevaid kohustusi täitma. Kostja taganes toetuslepingust, kuna hageja rikkus oluliselt ja süüliselt toetuslepingust tulenevaid kohustusi. Filmiprojekti kunstilist taset tagavad filmi autoritega seonduvad toetuslepingu kokkulepped on selle lepingu olulisteks tingimusteks. Hageja rikkus toetuslepingu olulisi tingimusi filmi režissööri ja stsenaristi osas, mis on oluline lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Kuna kostjal oli seadusest ja lepingust tulenev õigus toetusleping hagejapoolse rikkumise tõttu lõpetada (lepingust taganeda) ning toetuslepingust taganemine toimus vastavalt VÕS ja lepingu nõuetele, siis oli kostjapoolne lepingu lõpetamine õiguspärane. Seega lõppes toetusleping taganemisavalduse kättesaamisega ning lepingust tulenevad kohustused ei ole täitmiseks kohustuslikud. Kostjal on lepingu p-st 17.5 ja eeskirja p-st 81 tulenevalt õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist. Hagejapoolse lepingurikkumise alusel teostatud toetuslepingust taganemise korral ei pea kostja osalema hageja poolt enne lepingu lõppemist kantud kulutuste kandmisel. Kostjal tekkis lepingust taganemisel toetussumma tagastamise nõudeõigus ning hageja tunnustas seda nõuet toetussumma tagastamisega. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning tunnistas kehtetuks Eesti Filmi Sihtasutuse juhatuse 04.05.2005 otsuse hageja ja kostja vahelise lepingu nr MF2005/02TT lõpetamise kohta ja tunnistas tühiseks Eesti Filmi Sihtasutuse poolse lepingust taganemise ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 454 352, 34 krooni ja menetluskulud kokku 22 717, 60 krooni. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine), lg 4 kohaselt lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Arvestades seda, et lepingust võib teine pool taganeda üksnes siis ilma täiendavat tähtaega andmata kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu, ei ole kostja taganenud lepingust korrektselt, sest hagejale ei ole antud täiendavat tähtaega, et lepingu täitmiseks teha kõik, mis tema võimuses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks rikkunud kohustust (st valmistada film) tahtlikult. Ei saa panna hagejale sellist kohustust, et film tuleb teostada selliselt, et seal osaleksid lepingus ette nähtud isikud isegi siis, kui nimetatud isikutel pole selleks vajalikke isikuomadusi ning nad on nõus sellest tööst ise loobuma. Kostja ei andnud hagejale aega uute režissööride leidmiseks, vaid leidis, et filmi režissööriks sobib ainult R. Sarnet. Seega ei ole kostja lepingust taganenud, kuna järgimata on seaduses ette nähtud nõuded. Hageja ei pea kandma vastutust selle eest, et kostja ebaseaduslikult taganeb lepingust.

3(12)

Vaidlusalust lepingut sai ainult üles öelda, mitte aga sellest taganeda. Kuna korrektset taganemisavaldust ei ole tehtud, on ilmne, et kõik eeldused selleks on täitmata. Seega on kostja kohustatud tasuma hagejale tehtud kulutuste eest, kuna need kulutused on reaalselt tehtud. Kostja toetuslepingu eraldamise eeskirja p 78 kohaselt tulnuks lepingu kohaselt kulutatud summad kostjale tagasi maksta üksnes siis, kui audiitorkontrolli käigus oleks tuvastatud toetuslepingu väärkasutus, mida tuvastatud aga ei ole. Kostja keeldub alusetult võla tasumisest hagejale. 30.03.2005 kirjas on palutud raha tagastada, kuid lepingu rikkumisest pole sõnagi. 29.04.2005 kirjas pole samuti midagi nõutud. Teatatakse vaid, et lõplik otsus tehakse 04.05.2005. Siis tehtigi otsus, kus kostja teavitas hagejat, et leping on lõppenud, millest hagejat on ka eelnevalt hoiatatud. Lepingust taganemine on tühine ning seda põhjusel, et ei ole täidetud lepingu materiaalsed ja formaalsed eeldused. Mõlemad peavad olema täidetud selleks, et oleks õigus taganemiseks. Vaidluse korral on tõendamise koormus kostjal. Kui režissöör R. Sarnetiga ei ole võimalik tööd jätkata, siis on võimalik seda teha ka teise režissööriga. Hageja ei ole süüdi selles, et režissöör R. Sarnetiga ei olnud võimalik tööd jätkata. Kui ilma R. Sarnetita ei olnud võimalik tööd jätkata, siis miks oli vaja 2 kuud hiljem ilma hoiatamata korraldada R. Sarneti lepingust taganemine. Filmi tegemine katkes seetõttu, et kostja nõudis, et R. Sarnet, kes ei olnud võimeline filmi tegema, teeks filmi. TsÜS § 38 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. Arvestades seda, et otsus, mille kostja juhatus tegi, puudutas hagejat, on hagejal õigus nõuda kohtus selle kehtetuks tunnistamist. Selleks, et lepingut üles öelda, peab jääma rikkumise teada saamise ning reaalse ülesütlemise vahele mõistlik aeg. Antud juhul sai kostja teada sellest, et hagejaga sõlmitud lepingus režissööriks määratud isik ei suuda filmivõtteid koordineerida märtsikuus, leping öeldi üles aga maiskuus. Seega ei saa pidada mõistlikuks ajaks kahte kuud, mis vahepeale jäi. Kostjal oleks olnud võimlaik leping koheselt üles öelda ning hüvitada hagejale selleks ajahetkeks tekkinud kulutused. Vastupidiselt sellele, hakkas kostja venitama ning tõi välja igasuguseid põhjuseid, miks ei saaks hagejaga lepingut jätkata, kuni maikuuni, mil kostja juhatus võttis vastu otsuse üles öelda Eesti Filmi Sihtasutuse ja OÜ Rudolf Konimois Film vaheline toetusleping nr MF2005/02TT mängufilmi „Rehepapp“ tootmiseks. VÕS § 195 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 kohaselt lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. Enne 03.03.2005 ei olnud põhjust arvata, et võtteid ei toimu. Ei hageja ega kostja ei olnud teadlikud, et R. Sarnet ei ole võimeline peale 3. märtsi võtetega alustama. Kostja peaks lepingust taganemisel tasuma oma võlgnevuse hagejale. Ka sellisel juhul, kui öeldakse leping üles, on õigus saada tasu. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 46 p 1 ja 60 lg 1 tuleb hageja kohtukulud jätta kostja kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest; hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna hagi hinnaks on 454 352, 34 krooni, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele õigusabikulu summas 22 717, 60 krooni.

4(12)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista hagejalt välja kostja poolt kantud õigusabikulud. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja andis tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 38 lg 1, mille kohaselt saab juriidilise isiku juhtorgani otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda huvitatud isik. TsÜS § 38 nimetatud huvitatud isikute ring on piiratud juriidilise isiku sisesuhtes osalevate isikutega. See tuleneb õigusteooriast ja kohtupraktikast. Riigikohus leidis 14.11.2002 lahendis 3-2-1-135-02, et TsÜS §-ga 38 samasisuline kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 44 lg 5 kasutatud mõiste "huvitatud isik" hõlmab nt aktsiaseltsi puhul aktsionäre, juhatuse ja nõukogu liikmeid. Ka hilisemad õigusteoreetilised käsitlused on seisukohal, et otsuse kehtetuks tunnistamise nõude saab esitada üksnes ühingu sisesuhetes osalev isik. Huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes ei ole juriidilise isiku sisesuhtes mitteosalev kolmas isik (lepingupartner). Kohus leidis ebaõigesti, et hageja on huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes. Hageja ei ole kostja juhatuse ega nõukogu liige ning ei osale ka muul viisil kostja sisesuhetes. Hageja on kostja suhtes ühinguõiguslikult kolmas isik. Kohtu seisukoht, et kostja juhatuse 04.05.2005 otsus mõjutas hageja õigusi, on ebaõige. Ühingu sisesuhtes tehtud otsus avaldab mõju ainult ühingu sisesuhtes. Ükski juriidilise isiku organi otsus ei mõjuta ega riku ühingu suhtes kolmanda isiku õigusi. Tegemist ei ole tahteavaldusega TsÜS § 67 mõttes. Hageja on seisukohal, et tema õiguste väidetav rikkumine toimus mitte kostja sisesuhtes, vaid hageja ja kostja vahelises võlaõiguslikus suhtes. Seega pole hagejal kostja juhatuse 04.05.2005 otsuse kehtetuks tunnistamise nõudeõigust. Kohus jättis tähelepanuta kostja juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamise materiaalõiguslike aluste puudumise. Kostja juhatuse otsust saab kehtetuks tunnistada nõuda üksnes juhatuse otsuse vastuolu korral seaduse või põhikirja nõuetega. Ühingu sisesuhteid reguleerivad nõuded ei tulene äriühingu ja kolmanda isiku vahelisest lepingust ega võlaõigusseadusest. Kostja juhatuse otsus on õiguspärane; see pole vastuolus ühegi kostja sisesuhet reguleeriva seaduse või põhikirja sättega. Hagis ja kohtuotsuses on põhistamata, millist kostja sisesuhet reguleerivat põhikirja või seaduse normi kohtu poolt kehtetuks tunnistatud juhatuse otsus rikub. Hageja viited VÕS ja selle alusel sõlmitud lepingule ei põhista sisesuhtes vastuvõetud otsuse väidetavat vastuolu seaduse ning põhikirjaga, sest need normid ei reguleeri juriidilise isiku sisesuhet. Seega on kohtuotsus kõnealuses osas täielikult põhjendamata. Kohtuotsuses pole esitatud kostja juhatuse 04.05.2005 otsuse väidetava õigusvastasuse aluseid ning vastava juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist õigustavat hageja kaitsetväärivat huvi. Tegemist ei ole lepingulises suhtes tehtud tahteavalduse tühisuse tuvastamise nõudega, sest sellise nõude rahuldas kohus eraldi. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 132 lg 2 ja VÕS § 100 ja § 636. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja ei vastuta oma lepingust tulenevat kohustuste täitmata jätmise eest. Hageja (töövõtja) vastutab kokkulepitud töö tegemata jätmise eest ka siis, kui tegemata jätmine on põhjustatud hageja poolt lepingu täitmiseks kasutatud isiku (allhankija) kohustuste väidetavast mittetäitmisest. Hagejapoolne lepingurikkumine oli süüline. Lepingus kokkulepitud režissööri asendamine ei ole vabandatav. Isegi kui režissööri vahetamine oleks vabandatav, siis ei mõjuta see kostja õigust lepingust taganeda ega anna hagejale õigust nõuda kostjalt raha tasumist. Esiteks, hageja pidi tootma kokkulepitud filmi. Hageja kohustus lepinguga kasutama filmi tootmisel isiklikult R. Sarnetit. Sellist lubadust saab käsitleda garantiikohustusena - töövõtja vastutab TsÜS § 132 lg 2 alusel ka enda poolt lepingu täitmisel käsutatud isiku ning alltöövõtja poolt põhjustatud lepingurikkumise eest. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus, et hageja ise lõpetas töövõtulepingu hageja alltöövõtjaks olnud režissööriga. Lepingu lõpetamine ei saanud juhtuda kogemata. Mitmeleheküljelise lepingu lõpetamise avalduse koostamine saab olla ainult tahtlik tegevus. Seega lõpetas hageja lepingu R. Sarnetiga tahtlikult. Suhtes kostjaga on selline alltöövõtulepingu lõpetamine käsitletav lepingu täitmise võimatuse pöördumatu ja tahtliku

5(12)

põhjustamise, so süülise tegevusena. Samuti on rikkumise vabandatavus välistatud seetõttu, et tegelikult ei olnud hageja sõltumata R. Sarneti tegevusest valmis lepingut täitma. Seega põhjustasid lepingu rikkumise hageja kontrollile allutatud asjaolud, mida ei saa tema suhtes pidada vääramatu jõu asjaoluks (Riigikohtu 20.06.2006 lahend 32-1-64-06). Lepingu täitmiseks vajalikud ettevalmistustööd olid teostamata või olid teostatud ebapiisavalt. Kohtu seisukoht, et R. Sarnet polnud võimeline filmi lavastama, on asjakohatu ja tõendamata. Vaidlus selle üle, miks R. Sarnet kohustusi ei täitnud, on asjakohatu. TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab hageja R. Sarneti poolse kohustuse mittetäitmise eest allhankija kohustuste mittetäitmise põhjustest sõltumata. Teiseks on kohtu seisukoht R. Sarneti seisundi kohta vastuolus dokumentaalsete tõenditega ning tunnistaja R. Sarneti ütlustega. R. Sarnet keeldus filmi võtetega alustamast, sest hageja ei olnud filmivõteteks vajalike ettevalmistuste tegemata jätmise tõttu suuteline lepingut täitma. Järelikult oli lepingu täitmine objektiivselt võimatu sõltumata sellest, kas R. Sarnet oleks oma kohustusi täitnud või mitte (hageja poolt olid ja on teostamata tööd, mille teostamine oli lepingu täitmise ja R. Sarneti poolse kohustuse täitmise eelduseks). Kostja taganes lepingust, kuna hageja rikkus oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi. Lepingu täitmise oluliseks tingimuseks oli filmi valmistamine lepingus kokkulepitud režissööri poolt. Hageja teatas kostjale lepingust tulenevate kohustuste täitmisest keeldumisest. Lisaks on tõendatud, et hageja oli jätnud teostamata lepingu täitmiseks vajalikud ettevalmistustööd. Kostjale sai 01.03.2005 esitatud filmi tootmise ettevalmistamisel osalenud loomegrupi raportite kaudu teatavaks, et hageja ei olegi suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Seejärel keeldus ka R. Sarnet hagejaga sõlmitud alltöövõtulepingu täitmisest, mis välistas lepingu kohase täitmise hageja poolt. Samuti teatas hageja, et ta ei kavatse lepingust tulenevaid kohustusi täita ka edaspidi. Lepingus kokkulepitud režissöör oli lepingu oluliseks tingimuseks. Lepingu sõlmimise eelduseks oli filmiprojekti kunstiline tase (eeskirja p-d 2.1, 5.4.1, 23). Lepingu p 7.4 kohaselt kohustus hageja tootma filmi, mille režissööriks oli R. Sarnet. Lepingu p 7.3 kohaselt pidi sama isik olema filmi kaasstsenaristiks. Kui toetustaotlus oleks esitatud analoogsele filmiprojektile, milles puudunuks R. Sarneti osalus, siis ei oleks lepingut sõlmitud või see oleks sõlmitud oluliselt teistel tingimustel. Hageja ei vaidlustanud menetluse käigus, et režissööri asendamine muudab oluliselt filmi ja režissööri muutmise korral on võimatu lepingus kokkulepitud filmi teha. Hageja kui filmiettevõtluse valdkonna kutseline osaline on olnud kogu aeg teadlik, et kokkulepped filmi režissööri ja stsenaristi osas on lepingu olulisteks tingimusteks. Sisuliselt puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et režissööri asendamisel pole lepingus kokkulepitud filmi tootmine võimalik. Tingimus, mille rikkumine muudab võimatuks lepingus kokkulepitud eesmärgi saavutamise, on vaieldamatult lepingu oluline tingimus. Lepingus oli kokkuleppeid režissööri isiku kohta otsesõnu käsitletud lepingu oluliste tingimustena (eeskirja p 29). Kostjal puudus kohustus nõustuda režissööri asendamisega. Lisaks VÕS § 8 lg 2 tulenes kostja õigus keelduda režissööri asendamisest ka VÕS § 78 lg 1. VÕS § 78 lg l kohaselt võib võlausaldaja isikliku iseloomuga kohustuse korral nõuda selle täitmist eksklusiivselt esialgu kokkulepitud isiku poolt. Isikliku iseloomuga kohustused on ennekõike kunsti-, kirjanduse- jms autoriõigustega kaitstavate teoste loomisega seonduvad kohustused. Kunstilise soorituse teostamisele suunatud lepingu sõlmimisel silmas peetud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik esialgu kokkulepitud kunstniku asendamisega teise samavõrra või isegi rohkem tunnustatud või enamtunnustatud režissööriga, kuna erinevate kunstnike loome tulemus on vaieldamatult erinev. Seetõttu annab mh VÕS § 78 lg l võlausaldajale õiguse keelduda esialgu kokkulepitud autori asemel kolmanda isiku poolt või tema kaasabil pakutavast isikliku iseloomuga kohustuse täitmisest. Kostja ei pidanud nõustuma režissööri asendamisega. Seetõttu on ainetud ja asjasse puutumatud hageja paljasõnalised väited, et väidetavalt hageja pakkus lepingu täitmist teiste

6(12)

tunnustatud režissööride kaasabil ning need isikud olid lepingu objektiks oleva filmi loomisega nõus. Need väited on ka tõendamata. Hagejapoolne kokkulepitud režissööri kasutamisest keeldumine on oluline lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 mõttes. Üldisest pacta sunt servanda põhimõttest, VÕS § 8 lg l ning lepingu punktist 17.3 tulenevalt puudus hagejal õigus muuta ühepoolselt lepingu tingimusi. Seega puudus hagejal õigus asendada lepingus kokkulepitud režissööri. 04.03.2005 teatas hageja kostjale sõnamurdlikult, et tema on töövõtulepingu R. Sarnetiga lõpetanud. Seega sai kostjale 04.03.2005 lõplikult teatavaks, et hageja ei täida lepingus kokkulepitud filmi tootmise kohustust ning rikub sellega lepingu p 17.1. Kuna kokkulepped režissööri osas olid lepingu olulisteks tingimusteks, siis oli vastava lepingulise kohustuse rikkumine oluliseks lepingurikkumiseks VÕS § 116 lg 2 p l mõttes. Selle rikkumise tulemusel ei vastanud filmi kunstiline tase lepingu tingimustele ning kostja jäi olulisel määral ilma lepingust loodetud tulemusest. Lepingu rikkumise ilmnemisel alustasid pooled läbirääkimisi lepingu rikkumise kõrvaldamise võimaluste leidmiseks. Läbirääkimiste käigus nõudis kostja hagejalt lepingu täitmist ning R. Sarneti taaskaasamist filmiprojekti režissööri ning stsenaristina. Kostja määras 04.03.2005 ja 15.04.2005 hagejale tähtajad rikkumise kõrvaldamiseks. Hageja keeldus enne rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaja möödumist lepingu täitmisest ning teatas 21.04.2005 kirjas kostjale lepingust tuleneva filmi tootmise kohustuse mittetäitmisest. Lisaks kinnitas hageja, et lepingu täitmine pole võimalik ka tulevikus. Lepingu täitmata jätmine VÕS § 114 alusel kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul ning täitmisest keeldumise teate esitamine on lepingu oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes. Isegi, kui lepingu rikkumine oleks vabandatav, siis ikkagi oli kostjal VÕS § 105 alusel õigus lepingust taganeda ning nõuda lepingu alusel makstud summade tagastamist. Lepingu rikkumise vabandatavusele tuginemine oleks asjakohane üksnes siis, kui kostja oleks esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja teatas, et ta ei täida lepingust tulenevat kohustust ning kostjal tekkis seaduse (VÕS § 114 lg 4, § 116 lg l ja lg 2 p 5) ja lepingu (eeskirja p 81.1 ja 81.2) alusel õigus lepingust taganeda. Samasisuline õigus tekkis kostjal ka lepingu p 17.5 ning eeskirja p 81 alusel (eeskiri nimetab lepingu rikkumise korral käsutatavat lepingu lõpetamisele suunatud õiguskaitsevahendit lepingu ülesütlemiseks - pole oluline, kuidas pooled on lepingu lõpetamise alust omavahelises suhtes ise nimetanud, korrektse kvalifikatsiooni omistamine on kohtu pädevus). Seega oli kostjal õiguspärane alus lepingust taganemiseks. Taganemine toimus vastavalt VÕS ja lepingu nõuetele. Leping lõppes kostja esitatud taganemisavalduse hageja poolt kättesaamisega ning lepingust tulenevad kohustused ei ole lepingu lõppemise tõttu täitmiseks kohustuslikud. Puuduvad alused taganemise tühiseks tunnistamiseks või taganemise mittetoimunuks lugemiseks. Kostja taganes lepingust materiaalselt ja formaalselt õiguspäraselt. Kostja esitas viivitamatult peale hagejapoolse lepingu rikkumise heastamise võimatuse ilmnemist kirjaliku avalduse, milles oli fikseeritud lepingu lõpetamise tahe. Muid nõudeid taganemisele seadusest ei tulene. Kohtu seisukoht täiendavate nõuete olemasolu kohta on põhjendamata ja ebaõige. Hageja lepingurikkumise tõttu jäi kostja olulisel määral ilma lepingu alusel loodetust (VÕS § 116 lg 2 p l ja 2); lisaks lepingu rikkumisele teatas hageja 21.04.2005 kirjaga kostjale lepingu nõuetekohasest täitmisest keeldumisest (VÕS § 116 lg 2 p 5). Sellest tulenevalt oli kostjal õigus käsutada VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendit, so taganeda lepingust. Järelikult on hageja väited lepingu lõpetamise faktiliste aluste puudumise kohta ebaõiged. Leping oli suunatud konkreetse kokkulepitud filmi tootmisele. Lepingust ei tulnud pooltele püsivaid ega korduvaid kohustusi. Ka hageja ise on lepingut käsitlenud samasena VÕS § 635 reguleeritud töövõtulepinguga. See, et filmi tootmine võtab aega, ei muuda ühekordset filmi tootmisele suunatud õigussuhet kestvussuhteks. Ühe konkreetse töö tegemisele suunatud töövõtuleping ei ole kestvusleping (Riigikohtu lahend 3-2-1-60-05). Kuna leping pole kestvusleping, siis ei ole VÕS § 195 jj regulatsioon selle suhtes kohaldatav ning leping kuulub

7(12)

VÕS § 116 lg l alusel lõpetamisele VÕS § 188 jj sätestatud taganemise korras. Taganemine on ainumõeldav õiguskaitsevahend töövõtulepingu rikkumise korral (ülesütlemine on VÕS § 655 alusel võimalik ainult korralise taganemise korral). Järelikult maakohtu seisukoht lepingust kostja poolt taganemise materiaalõiguslike aluste puudumise kohta on ebaõige. VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendite rakendamise kord ja tagajärjed ei sõltu sellest, kas rakendatakse VÕS § 188 jj (taganemine) või VÕS § 195 (ülesütlemine). Sealjuures pole ka oluline, kuidas lepingupooled ise on lepingu lõpetamist nimetanud; lepingu lõpetamise tagajärjed tulenevad lõpetamise sisulisest kvalifikatsioonist, mitte aga lõpetamise avaldusel käsutatud terminoloogiast. VÕS § 116 kohaselt on võlgniku kohustuse rikkumise korral taganemine ja ülesütlemine võrdväärsed õiguskaitsevahendid. Nende rakendamise eeldused ja tagajärjed on samad - lepingu lõpetamisel olulise lepingurikkumise alusel vabanevad pooled kohustuste edasisest täitmisest. Võlgnik peab võlausaldaja nõudel nii ülesütlemise kui ka taganemise korral tagastama lepingu alusel saadu (vastavalt VÕS § 189 lg l ning VÕS § 196 lg 4). Lepingu lisaks oleva kostja toetuste eraldamise eeskirja p-d 81 ja 82 sätestavad selgesõnalise kohustuse tagastada lepingu alusel makstud summa. Seega on raha tagastamise alused konkreetsel juhul juba lepingus täpselt määratletud. Seega on alusetu ja asjakohatu hageja seisukoht, et kui hinnata leping taganemise asemel ülesöelduks, siis puudunuks kostjal õigus nõuda enne lepingu lõpetamist (ülesütlemist) käsutatud toetuse summade tagastamist. Seega on vaidlus selle üle, kas lepingust on võimalik taganeda või on seda võimalik üles öelda, asjakohatu ning hagi õige lahendamise seisukohalt ebaoluline. Kostja taganes lepingust seaduses sätestatud korda järgides; ka ülesütlemise korral kuulunuks järgimisele samasugune kord. Esiteks VÕS ei sätesta taganemisele ega ülesütlemisele kohustuslikku korda. Lepingust taganemine võib olla isegi järelduslik; see võib kaudselt tuleneda ka muust tahteavaldusest – nt kahju hüvitamise või lepingu alusel saadu tagastamise nõudest (Riigikohtu 12.06.2006 lahend 3-2-l-50-06 ja 19.04.2006 lahend 3-2-l-29-06). Nii tagamine kui ka ülesütlemine ei eelda formaliseeritud korra järgimist, vaid piisab ainult selge lepingu lõpetamisele suunatud tahte väljendamisest. See tahe oli väljendatud hiljemalt kostja 04.05.2005 kirjas nr 66/12-2005. Hageja ja maakohtu seisukohad lepingust taganemise vorminõuete rikkumise kohta on ebaõiged. Lisaks, kostjapoolsele lepingust taganemisele eelnes poolte vahel üle ühe kuu kestnud lepingu rikkumise heastamise saavutamisele suunatud kirjavahetus ning läbirääkimised. Sellest ilmnes kostja selge tahe lepingu olulise rikkumise hagejapoolsest heastamisest keeldumise korral leping lõpetada ning lepingu lõpetamise rajanemine hagejapoolsel lepingurikkumisel. Ka hageja kirjadest on näha, et talle oli arusaadav kostja poolt lepingu rikkumisena käsitletud tegevuse sisu (lepingu rikkumine filmi võtetega alustamise ning režissööri osas). Seega oli taganemisavaldus vaieldamatult õiguspärane. Kuna VÕS kohaselt toimub nii lepingust taganemine kui ka selle ülesütlemine täpselt samas korras ja sellel on täpselt samad tagajärjed (VÕS § 189 ja § 196 lg 4), siis pole oluline, kas kvalifitseerida kostja poolt hagejapoolse lepingurikkumise alusel lepingu lõpetamine lepingust taganemiseks või lepingu ülesütlemiseks. Kostja tegi lepingu lõpetamise avalduse õigeaegselt, so mõistliku aja jooksul peale lepingu rikkumise heastamisele suunatud läbirääkimiste ebaõnnestumist ning hagejapoolset lepingu edasisest täitmisest keeldumist. Peale lepingu rikkumisest teadasaamist pidasid pooled läbirääkimisi lepingulise kohustuse rikkumise heastamise võimaluste leidmiseks. Heastamisest keeldumise järgselt teavitas kostja koheselt hagejat lepingust taganemise kavatsusest. Hageja ei ole ka varasemalt väitnud, et lepingu lõpetamise tahteavaldus oleks esitatud hilinemisega. Seega toimus lepingust taganemine mõistliku aja jooksul lepingu rikkumisest ja selle heastamisest keeldumisest teadasaamisest. Seega vastas kostjapoolne lepingu lõpetamine (taganemine) kõigile VÕS § 116 sätestatud õiguskaitsevahendi rakendamise formaalsetele ja materiaalsetele eeldustele.

8(12)

VÕS § 637 lg 2 ja 3 sätestatud nõudeõiguse tekkimise faktilised eeldused (töö valmimine, töö kasvõi osaline üleandmine) ei ole täidetud. Hageja ei saavutanud lepingus kokkulepitud eesmärki (film ei valminud). Hageja poolt väidetavalt teostatud töö on kostjale kasutuskõlbmatu ning seda ei ole kostjale üle antud. Hageja ei ole teostanud lepingus kokkulepitud tööd asjaolude tõttu, mille eest TsÜS § 132 lg 2 alusel vastutab hageja. Seetõttu hagejal ei oleks kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõudeõigust isegi olukorras, kus leping oleks kehtiv. Lisaks on kostjal selgesõnaline lepinguline alus nõuda tasu tagastamist (VÕS § 189 lg 1 ja § 637 lg 3-5, lepingu p 17.5, eeskirja p 81 rikkumine). VÕS § 637 lg 3 kohaselt peab tellija maksma tasu töö valmimise korral. Töövõtulepingu puhul saab hageja ehk töövõtja nõuda tasu maksmist ainult siis, kui ta on teostatud tööd kostjale üle andnud ning kostja on töö vastu võtnud. Hageja ei ole lepingu alusel teostatud töid kostjale üle andnud ega vastuvõtmiseks pakkunud. Seega puudub lepingu alusel teostatud tööde eest tasumise eeldus VÕS § 637 lg 3 mõttes. Lisaks on Riigikohus 28.03.2006 lahendis 3-2-1-16-06 asunud seisukohale, et isegi tööde vastuvõtmiseks pakkumise korral on tellijal tööde kasutuskõlbmatuse korral õigus täies ulatuses keelduda töö vastuvõtmisest ning selle eest tasumisest. Puudub vaidlus, et lepingu täitmisest ei ole kostja kasutatavat tulemust saanud; hageja poolt teostatud tööd on kostjale täiesti kasutud. Seega oleks kostjal õigus keelduda vastuvõtmisest isegi siis, kui hageja oleks töid vastuvõtmiseks pakkunud. Kostjale kulutuste hüvitamise kohustuse asetamine oleks otseses vastuolus VÕS § 637 lg 2. See tooks kaasa olukorra, kus kostja ei ole lepingust loodetud saanud, samas hüvitatakse hagejale lepingu ebakohaseks täitmiseks tehtud kulutused. Hageja seisukoha aktsepteerimisel peaks kostja katma 42,85% hageja poolt tehtud kulutustest sõltumata sellest, kas kulutused tehakse lepingus kokkulepitud tingimustele vastava või nendele mittevastava töö tegemiseks/ filmi tootmiseks. Selline seisukoht on absurdne ja vastuolus lepingu ja töövõtulepingu eesmärgiga (raha maksmine kokkulepitud eesmärgi saavutamise eest). Lepingu täitmata jätmise korral ei pea kostja lepingu alusel lepingu täitmiseks tasutud summade tagasinõudmiseks teostama audiitorkontrolli. Eeskirja p 78 ettenähtud audiitorkontroll on nõutav olukorras, kus leping on täidetud (film valminud), kuid tekkib kahtlus kõigi töövõtja poolt esitatud kuluarvete asjakohasuses ja põhjendatuses. Käeolevas vaidluses ei ole lepingu ese valminud ega kostjale üle antud. Seega polegi võimalik audiitorkontrolli teostada. Lisaks annab eeskirja p 81 kostjale tasu tagastamise nõudeõiguse ilma audiitorkontrolli vajaduseta (eeskirja p 78, 81 ebaõige kohaldamine, VÕS § 635 lg 1 ja § 637 lg 3-5 rikkumine). Kohus lähtus rahalise nõude rahuldamisel ebaõigesti VÕS § 195 lg 2 regulatsioonist. Selle normi kohaldamine on lepinguga vastuolus. Kostjal on lepingu p 17.5 ja eeskirja p 81 tulenevalt õigus nõuda toetuse täies ulatuses tagasimaksmist. Lepingu alusel tasutud summade tagastamise kohustus hagejapoolse lepingurikkumise ja lepingu täitmisest keeldumise korral tuleneb ka eeskirja p 87. Seega on kostjal lepingust tulenev iseseisev lepinguline alus nõuda hagejalt lepingu lõpetamisel tasu täies ulatuses tagasimaksmist. Hageja on seda kohustust tunnistanud ning lepingu alusel saadud summad õiguspäraselt ja lõplikult kostjale tagastanud. Kuna hagejal oli lepinguline kohustus lepingu alusel saadu tagastada, siis loogiliselt ei saa ta nõuda kostjalt osalemist enne hagejapoolsest rikkumisest põhjustatud lepingu lõppemist tekkinud kulude kandmises. Hageja ei ole tõendanud oma nõude rahalist suurust, kuluarvete tasumist. Vastuseks hagejapoolsele võla tasumise nõudele esitas kostja 10.04.2006 selged ja hageja poolt menetluse käigus ümberlükkamata jäänud vastuväited (hageja ei ole tõendanud kulutuste faktilist kandmist, kuluarvete tasumist, kulude seotust filmiprojektiga jne). Hageja ei ole tõendanud: kuludokumentidena esitatud arvete tasumist hageja pool (arved ei tõenda iseenesest nende arvete tasumist); kuludokumentidel märgitud kaupade ja teenuste saamist hageja poolt (puuduvad tõendid kaupade, teenuste vastuvõtmise kohta); kuludokumentidel märgitud kulude asjakohasust ning otstarbekust; kuludokumentidel märgitud kulude seotust lepingu esemega (kuludokument ei

9(12)

tõenda iseenesest kulu tegemist seoses lepinguga). Kuluarvetel kajastatud kulude summa on väiksem hageja nõude alusena märgitust. Kohus jättis hageja esitatud kuluarvetega seonduvad kostja vastuväited täies ulatuses tähelepanuta. Hageja käsitles põhjendamatult lepingu täitmisega seonduvate kuludena filmi ettevalmistamise kulude kõrval täies ulatuses ka enda majandustegevuse püsikulusid, so kulusid, mille tegemine pole seotud lepingu esemeks olnud filmi ettevalmistamisega ning mis oleks hageja poolt tulnud teha ka lepingu puudumise korral (nt MLP Dataconsult OÜ arve nr 1142 kontoritarkvara kohta 12 665 krooni; Suik Moto OÜ arve nr 39 raamatupidamisteenus kohta 11 357, 50 krooni; Rävala pst KÜ arve nr 16 - kommunaalkulud 2787, 69 krooni; AS Hansa Liising Eesti arve nr 8166429268 - sõiduki liising 5278, 49 krooni; jne). Isegi kui asuda seisukohale, et kostja pidanuks hagejale tasuma lepingu täitmiseks teostatud tööde maksumuse, siis puudub õiguslik alus panna kostja kanda lepingu teise äriühingu täitmisega mitteseotud igapäevase majandustegevuse üldkulud. Hageja pole tõendanud lepingu täitmiseks tehtud kulutuste majanduslikku põhjendatust ega kulude seotust lepingu täitmisega. Märkimisväärsest osast hageja poolt 10.03.2006 esitatud arvetest ei nähtu, kas ja millises ulatuses on need kulud seotud lepingu täitmisega (nt erinevate ehitusmaterjalide ostmisega seonduvad kuludokumendid). Hageja esindaja vastavad selgitused on paljasõnalised ning tõendamata (juhatuse liikme seletusel või menetluse käigus loodud dokumendil puudub tõendi kvaliteet). Ka hageja esindaja on menetluse käigus omaks võtnud, et kulutuste tegemise, nende lepingu täitmisega seotuse ja kulutuste põhjendatuse tõendamine oleks võimalik üksnes asitõendite esitamisega. Samal ajal on hageja jätnud vastavad asitõendid kohtule esitamata. Seega ei ole väidetavate kulude kandmine ja nende asjakohasus tõendatud. Hageja esitas kohtule kolmandate isikute poolt kostjale tasumiseks esitatud ja väidetavalt lepingu täitmisega seotud kuludokumendid kokku 642 771, 38 krooni. Samal ajal oli hagi aluseks väide, et kulutusi on tehtud 1 060 332, 20 krooni. Hageja nõude kohaselt peab kostja väidetavalt tasuma 42,85 % hageja poolt tehtud kulutustest. Isegi kui kostja peaks vaatamata hageja poolsele olulisele lepingurikkumisele ja kostja poolt õiguspäraselt teostatud lepingust taganemisele osalema hageja väidetavate kulude kandmisel, siis tuleb kostjalt väljamõistetava summa suuruse arvutamisel lähtuda hageja poolt esitatud kuluarvete summast. 42,85% 642 771, 38 kroonist on 275 427, 54 krooni. Seega isegi kõigi eelnevate vastuväidete ignoreerimise korral oleks hageja kasuks maksimaalselt väljamõistmisele kuuluda võiv kulutuste summa piiratud 275 427, 54 krooniga. Maakohus ei põhjendanud kostja vastuväidete ning Riigikohtu poolt varem analoogsete nõuete osas antud seisukohtade tähelepanuta jätmist ning nendest kõrvalekaldumist Ühe menetlusosalise seisukohtade täielik ignoreerimine on vastuolus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tulenevate nõuetega kohtuotsuse seaduslikkusele ja põhjendatusele. Tegemist on menetlusosaliste ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega. Kohtuotsus on asja õige lahendamise seisukohast oluliste asjaolude tuvastamise ning faktiväidete hindamise osas vastuoluline ja paljasõnaline. Samuti on kohtuotsus olulises osas rajatud seaduses sätestatud protsessivormile mittevastavale tõenditele. Kohus kuulas menetluses hageja esindajana osaleva hageja seadusliku esindaja J. Erelti üle tunnistajana ilma kostja nõusolekuta ning isikult vannet võtmata. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei saa tunnistajana üle kuulata isikut, kes on samas asjas menetlusosalise esindaja. Selline isik ei ole objektiivse informatsiooni allikas. Normi eesmärgiks on vältida mh menetlusosaliseks oleva juriidilise isiku juhatuse liikme ülekuulamist tunnistajana ning tema kasutamist ülekuulatava enda poolt kujundatud õiguspositsiooni toestamiseks. Istungil viibinud J. Erelt oli teadlik ka vaidluses esitatud õiguslikest põhjendustest ja asjaoludest, mistõttu ei ole tema puhul võimalik saavutada TsMS § 260 lg 1 eesmärgiks olevat tõendi allika objektiivsust ja mittemõjutatust vaidluse sisust ja muudest tõenditest.

10(12)

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.07.2007 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 436 lg 1 kohasel peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et nimetatud nõuetele kaevatav otsus ei vasta. Vaidlus puudub selles, et 04.02.2005 sõlmiti poolte vahel toetusleping mängufilmi „Rehepapp“ tootmise rahastamiseks 6 miljoni krooni ulatuses (t.l.10-18). Maakohus ei ole tuvastanud, millised õiguslikud suhted toetuslepingu sõlmimisel poolte vahel tekkisid? Pooled ise on leidnud, et toetuslepingule on kõige lähedasemad töövõtulepingust tulenevad õigussuhted. Maakohus pole neile väidetele hinnangut andnud. Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendamatult palju tähelepanu pööranud Eesti Filmi Sihtasutuse 04.05.2005 juhatuse otsusele, millega otsustati vaidlusalune toetusleping üles öelda (t.l.19). Kolleegium nõustub kaebuse väidetega, mille kohaselt puudub hagejal õiguslik alus kostja juhatuse otsuse vaidlustamiseks, kuna kostja lepingupartner ei ole huvitatud isikuks TsÜS § 38 lg 1 mõttes. Seega puudu õiguslik alus hageja nõude rahuldamiseks, milles palutakse tunnistada kehtetuks kostja juhatuse 04.05.2005 juhatuse otsus. Kolleegiumi arvates omab tähtsust hageja jaoks vaid 04.05.2005 juhatuse otsuses toodud asjaolud, mis olid aluseks toetuslepingu ülesütlemisele. Maakohtul tuleks anda hinnang, kas kostja 04.05.2005 juhatuse otsus on käsitletav toetuslepingust taganemise avaldusena. Peale selle on maakohus otsuse põhjendavas osas andnud vastuolulisi hinnanguid vaid üksikutele poolte poolt esile toodud asjaoludele. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas esitanud pikalt ja põhjalikult poolte seisukohad ja kirjeldanud esitatud tõendeid, kuid otsuse põhjendavast osast ei nähtu, millise hinnangu kohus neile andis. Iga õiguskaitsevahendi efektiivse kasutamise tingimus on, et oleks täidetud materiaalsed eeldused õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleks õiguskaitsevahendi rakendamise formaalseid tingimusi. Õiguskaitsevahendi kohaldamise materiaalseks eelduseks on olukorra tekkimine, mis võimaldab seaduse või lepingu järgi kehtivast võlasuhtest tulenevalt õiguskaitsevahendit kasutada. Kuna maakohus pole andnud hinnangut nii hagiavalduses kui ka kostja vastuses hagile toodud asjaoludele, siis on tuvastamata õiguskaitsevahendi kohaldamise nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Hageja on hagiavalduses toonud esile järgmised asjaolud, mille tõttu on toetuslepingust taganemine tühine: kostjal puudus materiaalõiguslikult alus lepingust taganemiseks, kuna lepingust ei saanud üldse taganeda; seda saanuks üksnes üles öelda, eeldusel, et ülesütlemine oleks olnud õiguspärane (t.l.71); • kostjal puuduvad ka igasugused sisulised õigustused lepingust taganemiseks, sest hageja ei ole lepingut rikkunud; • kostja ei ole teinud korrektset lepingust taganemise avaldust; • kostja ei ole lepingust taganemise avaldust teinud õigeaegselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 118 lg 1 p 1 kohaselt taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada olulisest lepingu rikkumisest või pidi sellest teada saama. Mõistlikuks

11(12)

ei saa pidada lepingust taganemist alles 04.05.2005, ehk kaks kuud pärast väidetavat lepingu rikkumist. Samuti pidanuks kostja lepingu lisaks oleva Eesti Filmi Sihtasutuse Toetuste eraldamise eeskirja (eeskirja) p 83 kohaselt lepingu lõpetamisest teatama hagejale kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette, mida kostja aga ei teinud. Kostja nende väidetega ei nõustu ja vaidleb vastu, kuna hageja rikkus toetuslepingu olulisi tingimusi VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes. Oluliseks toetuslepingu tingimuse rikkumiseks on p.7.4 rikkumine, mille kohaselt pidi hageja tootma filmi, mille filmirežissööriks ja stsenaristiks on Rainer Sarnet, kuid hageja seda nõuet ei täitnud. Samuti leidis kostja, et toetuslepingust taganemine on õiguslikult põhjendatud ka VÕS § 116 lg 2 p 5 mõttes. Maakohus ei ole hagiavalduses toodud asjaoludele hinnangut andnud ega andnud hinnangut ka kostja poolt hagile esitatud vastuväidetele. Need vastuväited on toodud kaebuses p-des 9.2.1-9.2.6. Põhjendatud on ka kaebuses toodud väide, mille kohaselt maakohus ei ole motiveerinud otsust osas, kus maakohus tuvastas, et R. Sarnet ei olnudki režissöörina võimeline filmi lavastama. Kostja on korduvalt rõhutanud, et R. Sarneti osalemine mängufilmi „Rehepapp“ režissöörina ja stsenaristina, oli toetuslepingu oluliseks tingimuseks ja seda hageja rikkus, kui lõpetas lepingu R. Sarnetiga. Kaebuses märgitakse õigesti, et sellele asjaolule ei ole maakohus hinnangut andnud, vaid on paljasõnaliselt väitnud nagu oleks kostja korraldanud R. Sarneti lepingust taganemise. Kuidas maakohus sellisele järeldusele jõudis, seda otsuse põhjendavast osast ei selgu. Kostja leiab, et režissööri vahetamine ei olnud võimalik, kuna kostja nõustus toetusraha maksma vaid tingimusel, et mängufilmi režissööriks oleks R. Sarnet. Maakohus on rahalise nõude osas hagi rahuldamisel jätnud tähelepanuta toetuslepingu p-i 17.5 ja Eeskirjade p-i 81, kus pooled on kokku leppinud poolte käitumise juhuks, kui hageja rikub lepingut. Nimetatu alusel peab hageja tagastama lepingu rikkumisel kostjale viimase poolt väljamakstud summad. Kostja on kaebuses märkinud, et hageja tagastas juba väljamakstud summad peale seda, kui kostja lepingu üles ütles. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõenditega on hageja rahaline nõue tõendatud ja millise lepingupunkti alusel on võimalik hageja nõue rahuldada. Kostja on läbivalt menetluse jooksul väitnud, et hageja ei ole esitanud nõuet põhistavaid tõendeid. Hagiavalduses on hageja viidanud vaid lisale nr. 6, mis on hageja enda poolt koostatud tabel (t.l.27-32). Ülaltoodu alusel on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme viies eelmenetluse läbi puudulikult, kuna ei ole tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja on osaliselt teinud seda ebaõigesti; ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele ja ei ole andnud hinnangut asjas kogutud tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine on muuhulgas põhjendatud ka sellega, et paljude tõendite esmakordse hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel, peab pooltele olema tagatud PS §-ga 24 lg 5 ja TsMS § -ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Taotlused kohtukulude hüvitamiseks vaadatakse läbi maakohtus asja uuel arutamisel. Apellatsioonkaebus rahuldada.

R. Allikvere

U. Loonurm

E. Liiv

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.