Tsiviilasi nr 2-05-251
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Lea Aavastik
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. jaanuar 2008. a, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1
Tsiviilasja number
2-05-251
Tsiviilasi
A.U. hagi I.L. vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning I.L. vastuhagid A.U. ja M.U. i vastu perekonnaliikmeks tunnistamiseks ja A.U. vastu üürisuhte tuvastamiseks
Menetlusosalised ja nende
hageja, vastuhagides kostja A.U. , esindaja vandeadv Karina Lõhmus-Ein; vastuhagis kostja M.U. , esindaja vandeadv Karina Lõhmus-Ein; kostja, vastuhagides hageja I.L. , esindaja vandeadv Veljo Viilol, OÜ Veljo Viilol Advokaadibüroo, Suur-Karja 21, 10148 Tallinn.
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
10. jaanuar 2008.a
Protokollija
istungisekretär Tiia Lepp
Hagi rahuldada. Välja mõista eluruum R. Tartus I.L. ebaseaduslikust valdusest A.U. valdusesse. Eluruumi vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral tõsta I.L. välja eluruumist R. Tartus Täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Jätta rahuldamata I.L. vastuhagi A.U. ja M.U. i vastu perekonnaliikmeks tunnistamiseks ja I.L. vastuhagi A.U. vastu üürisuhte tuvastamiseks. Välja mõista I.L. elt õigusabi kulude katteks A.U. kasuks 18 114 (kaheksateist tuhat ükssada neliteist) krooni ja M.U. i kasuks 5000 (viis tuhat) krooni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagiavaldus A.U. on alates 6. detsembrist 1999 Tartus R. asuva elamuühistu Nelk liige, millest tulenevalt kuulub temale õigus vallata ja kasutada eluruumi R. . Käesoleval ajal elavad nimetatud eluruumis hageja ema M.U. ja kostja. Hageja ei ole sõlminud kostjaga mingisugust lepingut R. eluruumi kasutamiseks ega ole andnud kostjale muul viisil luba eluruumi kasutamiseks. Hageja esindaja saatis kostjale 30.11.2004 kirja, milles teavitas kostjat hageja soovist eluruum vabastada. Kostja ei ole seda teinud. Hageja palub Asjaõigusseaduse §-de 35 ja 40 alusel välja mõista eluruum R. kostja ebaseaduslikust valdusest, sest kostjal puudub eluruumi kasutamise õiguslik alus. Menetluse kestel, 15.06.2005, omandas hageja korteriomandi asukohaga R. , Tartus, registriosa nr 45090. Sellest tulenevalt täiendas hageja esindaja hagi AÕS § 80 alusel, nõudes kostja ebaseaduslikus valduses olevat eluruumi hageja valdusesse. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja elab vaidlusaluses eluruumis, sest on alates 1987. aastast vabaabielulistes suhetes M.U. iga. Kostjal on alates 30. oktoobrist 1990 sissekirjutus nimetatud eluruumi. Kostja on andnud olulise panuse korteri remontimisel ja parendamisel ning on maksnud poole korteri kasutamisega seotud kulutustest. Kostja on seisukohal, et kohaldamisele kuulub Elamuseadus (ES). Liikmelisus elamukooperatiivis kuulus esialgu M.U. ile, kes andis selle hiljem üle tütrele. ES § 17 lg 3 kohaselt elamuühistu liikme väljaastumisel oli temaga kooselanud perekonnaliikmetel õigus eluruumi edasi kasutada juhul, kui mõni neist omandab osamaksu ja astub ühistu liikmeks. Kostja on seisukohal, et hageja ühistu liikmeks saamisel oli kostjal õigus eluruumi edasi kasutada hageja ema kui endise ühistu liikme perekonnaliikmena. Perekonnaliikmelisusel põhinevad suhted kostja ja hageja ema vahel kestsid kuni 2003, a suveni ning hagejaga kuni viimase lahkumiseni eluruumist 2000. aastal. ES § 25 kohaselt võis elamuühistu (-kooperatiivi) liikme perekonnaliikme kohtu korras teist eluruumi vastu andmata korterist välja tõsta ES § 23 lg 1 p 3 märgitud alustel. Kostjat ei ole aga süüdistatud eluruumi lõhkumises või rikkumises, samuti mitte teiste elanikega kooselu võimatuks tegemises. Kostja leiab, et kuna ta on andnud omapoolse materiaalse panuse korteri remontimisse, siis on tal õigus mõistlikule hüvitusele. Hageja esindaja seisukoht kostja vastuväidete osas Hageja palub hagi rahuldada. VÕS RakS § 2 ei anna alust lähtuda asja lahendamisel Elamuseaduses sätestatust, millises osas ES kaotas kehtivuse 01.01.2005. Kostjal võis olla alus eluruumi asumiseks, kuid see alus ei saa jääda alatiseks. Asjaolude muutumisel võib õiguslik alus eluruumi kasutamiseks kaduda. Hagejal puudus kostjaga ühine majapidamine ajal, mil hageja sai elamuühistu liikmeks. Seega ei saa kostja jätkata eluruumi kasutamist, viidates perekonnaliikmelisusele elamuühistu endise liikmega.
Vastuhagi Kostja esitas A.U. ja M.U. i vastu vastuhagi perekonnaliikmeks tunnistamiseks. Vastuhagi kohaselt on hageja elanud vaidlusaluses korteris alates 1987. aastast ning on sinna sisse kirjutatud. Hageja tugineb ES §-le 10 lg 1 ja 2 ning palub ennast tunnistada M.U. i ning viimase kaudu A.U. perekonnaliikmeks. Perekonnaliikmelisusel põhinevad suhted vastuhagis kostja M.U. iga kestsid kuni 2003. aasta suveni ning hagejaga kuni viimase lahkumiseni eluruumist. Hageja leiab, et temal oli A.U. ühistu liikmeks saamisel õigus kasutada eluruumi ühistu endise liikme perekonnaliikmena.
M.U. vaidleb samuti perekonnaliikmeks tunnistamise hagile vastu. Tema ja I.L. ei moodustanud kunagi ühte perekonda, nad ei ostnud ühiselt asju ega majandanud ühiselt korterit. Eraldi osteti tarbeesemeid ja enamasti ka toitu. I. L ei ole A.U. iga kunagi lähedane olnud. Laps kartis teda, hiljem ta lahkus eluruumist mujale I. L alkoholilembuse ja vägivaldsuse tõttu. Kostjate vastuväited vastuhagile Kostja A.U. ei ole vastuhagiga nõus. Ta ei ole I.L. perekonnaliige, temal puudus I. L ühine majapidamine. Alates 1998. aastast ei ela A. U enam alaliselt R. eluruumis. Seega ajal, mil A. U sai elamuühistu liikmeks, puudus temal ühine majapidamine I. L. Vastuhagis osundatud ES sätted ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et need reguleerivad suhteid elamuühistus. Vastuhagi esitamise ajaks, so 18. juuliks 2005 on korterid erastatud, moodustatud on korteriomandid. Vastuhagi üürisuhte tuvastamiseks I.L. esitas 23.04.2007 kohtusse täiendavalt vastuhagi A.U. vastu üürisuhte tuvastamiseks. Liikmelisuse vahetumisel 1999. aastal ja peale seda ei ole A. U palunud hagejal korterist lahkuda. Perekonnaliikmelisusel põhinevad suhted I. L ka M. U vahel lõppesid 2003. aastal. Ebaseadusliku valduse lõpetamise hagi esitati I. L vastu alles 19.01.2005. I. L on seisukohal, et poolte vahel oli seega suuline üürileping ning eluruumi kasutamisest ja selle kulutuste kandmisest I. L poolt oli tekkinud faktiline üürisuhe. Kostja vastuväited vastuhagile üürisuhte tuvastamiseks A.U. ei võta õigeks ka seda vastuhagi. I.L. vastuhagist tulenevalt on ta muutnud oma seisukohta, et poolte vahel puuduvad igasugused lepingulised suhted. Vastuhagist nähtub, et I. L on nõustunud asjaoluga, et seoses perekonnaliikmelisusel põhineva suhte lõppemisega M.U. iga, lõppes 2003.a. I. L. õiguslik alus eluruumi kasutamiseks perekonnaliikmelisuse tõttu ES § 17 lg 3 alusel. I.L. väide, et temal ei ole palutud pärast 1999. aastat lahkuda, kui A.U. sai elamuühistu liikmeks, ei vasta tõele. Väidetavate perekonnaliikmelisusel põhinevate õigussuhete lõppemisel I.L. poolt vaidlusaluse eluruumi edasine kasutamine ei tekita iseenesest üürilepingut. A. U on jätkuvalt seisukohal, et I. L puudub õiguslik alus vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. I. L on osaliselt tasunud kommunaalkulusid, kuid ei ole kunagi maksnud üüri eluruumi omanikule. I. L poolt väidetav õigussuhe ei vasta üürilepingu tunnustele. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele vastavalt 29.06.2005 kohtule esitatud hagiavalduse täiendusele. Vaidlust eluruumi omandiõiguse üle ei ole. Kohus tunnustab A.U. õigust välja nõuda temale kuuluvale korteriomandile vastav eluruum asukohaga R. Tartu kostja I.L. valdusest põhjusel, et I.L. el puudub õiguslik alus nimetatud eluruumi kasutamiseks. I.L. vastuhagid perekonnaliikmeks tunnistamiseks ja üürisuhte tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt ei ole poole seletus enam tõend. Kuid kohtul on otsuse tegemisel õigus tugineda poolte väidetele, tulenevalt TsMS §-st 231 lg 4: omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamine ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja esindaja, kelle teadmine loetakse hageja teadmiseks, tulenevalt TsMS §-st 217 lg 6, on kohtule väitnud, et A.U. ei ole sõlminud I.L. ega mingisugust lepingut eluruumi kasutamiseks. I.L. on 10.01.2008 kohtuistungil väitnud: „Küsitakse ainult raha. Ma ei tea, kellele ma mille eest maksan ja ei ole huvitatudki. Arvan, et maksed on korteri eest.“ Hageja esindaja väitel ja EÜ Nelk kirjaliku teatise kohaselt (tl 20) maksab I. L alates jaanuarist 2003 poole korteriga seotud kommunaalmaksetest. Kohtule esitatud väidetest ja vastuväidete puudumisest tulenevalt peab kohus asuma seisukohale, et poolte vahel puudub lepinguline suhe eluruumi R. kasutamiseks, sest kumbki pool ei väida, et sõlmitud on (eluruumi tasuta kasutamise) leping. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse
pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Üürilepingut poolte vahel ei ole, tulenevalt VÕS §-st 271, mille kohaselt üürilepingu alusel kasutatava eluruumi eest makstakse üürileandjale tasu (üüri). I.L. esindaja allkirjastatud vastuhagis üürisuhte tuvastamiseks puudub üüri suurus. I. L ei osanud kohtuistungil nimetada kokkulepitud üürisumma suurust. I. L esindaja väidab, et eluruumi omaniku ja I. L vahel on faktiline üürisuhe, kuid selle kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Seda väidet hageja omaks ei võta, seega tuli kostjal tõendada, et ta on alates jaanuarist 2003 maksnud A. U üüri, mida ei tohi segamini ajada eluruumi kommunaalkulude eest maksmisega. Kui isik tasub vee ja kanalisatsiooniteenuse eest ning tasub korteri küttearvest poole, siis see ei ole veel üüri maksmine. Üür on tasu teisele isikule kuuluva eluruumi kasutamise eest ja üür makstakse eluruumi omanikule. VÕS § 9 lg 1 mõtte kohaselt tuleb üürilepingu sõlmimise tõendamiseks esitada tõendid poolte tahteavalduste kohta. Kostja tahteavaldusi kohtule tõendatud ei ole. Kostja ei olegi väitnud, et ta on väljendanud tahet üürilepingu sõlmimiseks. Hageja on algusest peale väitnud, et temal lepingulist suhet kostjaga ei ole. Vastuhagi üürisuhte tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust tuleb kohtul asuda seisukohale, et I.L. el puudub õiguslik alus kasutada eluruumi R. , Tartus, mis kuulub korteriomandina A.U. ile. A. U on eluruumi omanikuna AÕS § 80 lg 1 alusel nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Kohus rahuldab hagi VÕS § 80 lg 1 alusel, kuigi see oli kohtusse esitatud esialgu AÕS §-de 34, 35, 40 ja 44 alusel. Tulenevalt hagiavalduse täiendusest ja selle lisatud kinnistusregistri väljatrükist on A.U. pärast hagi kohtusse esitamist omandanud 15.06.2005 korteriomandi asukohaga R. , Tartus kinnistusregistri registriosa nr 45090. Sellest asjaolust tulenevalt on hageja muutunud hagi alust, kuid muutunud ei ole hagi ese: eluruumi väljanõudmine teise isiku valdusest. Vastuhagi perekonnaliikmeks tunnistamiseks tuleb samuti jätta rahuldamata, sest selle hagi rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Vastuhagis on I. L esindaja märkinud (tl 162): „Perekonnaliikmelisusel põhinevate suhete lõppemisega M.U. iga 2003. aastal lõppes hageja õiguslik alus eluruumi kasutamiseks perekonnaliikmelisusel ES § 17 lg 3 sätestatud alusel, kuid sellest hoolimata kasutas hageja eluruumi edasi ja keegi ei palunud tal sealt ka lahkuda.“ I. L ja tema esindaja ei esitanud avaldust eelmisest vastuhagist loobumiseks, kuid üürisuhte tuvastamise vastuhagi esitamisega on I. L ja tema esindaja tunnistanud asjaolu, et kostjal ei ole käesoleval ajal enam õigust kasutada vaidlusalust eluruumi perekonnaliikmelisuse alusel. Hageja ei ole I. L perekonnaliikmelisusest tulenevat õigust kasutada hagejale kuuluvat eluruumi kunagi tunnistanud. Kohtul ei ole alust rahuldada I.L. vastuhagi perekonnaliikmeks tunnistamiseks, kui vastuhagi esitaja ise väidab, et alates jaanuarist 2003 ei ole ta enam vastuhagis kostja, M.U. i perekonnaliige. TsMS § 3 lg 1 kohaselt saab isik nõuda kohtulikku kaitset või tunnustamist oma eeldatavale või seadusega kaitstud õigusele või huvile. Kui isikul enam väidetavat õigust ei ole ja ta seda ise tunnistab, siis ei saa ta nõuda ka sellele õigusele kaitset. Sellest asjaolust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks analüüsida I. L poolt vaidlusaluse eluruumi kasutamist enne 2003. aastat, sel ajal kehtinud seadusandlust ning kehtivuse kaotanud Elamuseaduse rakendamise võimalust aastal 2008. Kohtukulud TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud
kohtukulud. Kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagid rahuldamata, mistõttu hageja õigusabikulu 18 114 krooni tuleb täielikult välja mõista kostjalt. Hageja kasutas õigusabi hagiavalduse esitamiseks, vastuhagidele vastamiseks, määruskaebusele vastamiseks ning kohtuistungitel osalemiseks ligi kolme aasta jooksul. Hageja õigusabi kulu suurus on põhjendatud. Vastuhagis kostja M.U. i osas peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada väljamõistetava õigusabikulu suurust taotletud 8274.75 kroonilt 4500 kroonini, mis on ca 1⁄4 hageja õigusabikuludest. Kohus on seisukohal, et M. U õigusabikulu ligikaudu pooles ulatuses hageja õigusabikulust ei ole mõistlik ja põhjendatud. M. U on kaaskostja ühes vastuhagis, millega tema osalus menetluses piirdubki. I.L. kohtukulud jäävad tema vastu esitatud hagi rahuldamise ja tema poolt esitatud vastuhagide rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.