Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

lk 2

Hageja nõue ja põhjendused

lk 3 Oma tahte kinnituseks koostas pärandaja 30.11.2002.a. tunnistajate A T'i ja U M juuresolekul koduse testamendi, milles kirjutas, et Saare maakonnas, L vallas, K külas asuv kinnistu registriosa nr X koos sellel asuvate hoonetega jääb K L'ale. H P suri 01.01.2003.a. ning tema kodune testament on PärS § 25 kohaselt kehtiv. PärS § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks sama seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha kohtule kirjalik avaldus. PärS § 117 lg 3 sätestab, et kui pärija ei ole esitanud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse ta pärandi vastu võtnuks. Hageja avaldust notarile pärandi vastuvõtmiseks ei ole esitanud, küll aga võttis ta pärandi vastu selle valdamisele asumisega. Hageja K L'a ema oli kostja isa H Pi elukaaslane olnud aastaid kuni viimase surmani ning hageja ise oli tema kasvatada olnud alates 14 eluaastast. Peale kasuisa H Pi surma informeeris K L koheselt kodusest testamendist ka H Pi ainsat seadusejärgset pärijat R Md. Maamaja, mille pärandaja H P oli saanud pärandina oma emalt, ei olnud pärandi avanemise ajaks veel jõutud kanda kinnistusraamatusse H Pi nimele. K L oli huvitatud H Pi pärandvara jagamisest selliselt, et tema saaks Kuressaare linnas oleva maja ning R M saaks L vallas oleva maamaja. Hageja ja kostja käisid koos notari juures, et kokku leppida aega pärandi vastuvõtmiseks avalduse tegemiseks. Hageja sai notarilt teada, et avaldus ja dokumendid esitatakse selleks notari poolt antud kuupäeval. Notar määras ka pärimisavalduste esitamiseks kuupäeva. Kostja teatas hagejale enne notari aja saabumist, et see notari aeg on edasi lükatud ning et uus aeg teatatakse hiljem. Notari aegade edasilükkumisest teatas kostja hagejale korduvalt. Hageja elab Tallinnas, kostja aga Saaremaal. Hagejal puudus põhjus kahelda kostja aususes ning ta ei kontrollinud ise notarilt avalduse esitamise aja edasilükkamiste põhjust. Hageja ja kostja pidid ühiselt ajama pärandi vormistusega seonduvaid asju, sest nad leppisid omavahel kokku, et jagavad pärandi teisiti kui pärandaja oli selle neile jätnud. Kostja oli sellega nõus, mida kinnitab kostja faktiline käitumine. Käidi ühiselt notaris, et selgitada välja pärandi vormistamise käiku. Kui pooltel oleks puudunud kokkulepe pärandvara jagamiseks, poleks olnud ka hagejal põhjust minna koos kostjaga notari juurde. Hageja oleks saanud oma pärandi vormistada ka ilma kostjata. Vaatamata sellisele ühisele tegutsemisele ja kokkulepetele, ei käitunud kostja R M oma õiguste teostamisel heas usus ja võttis hageja teadmata pärimistunnistuse ka varale, milline testamendi järgi kuulub hagejale. Kuigi kostja pahauskse käitumise tõttu ei jõudnud hageja esitada notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks enne kui pärandvara oli juba vormistatud kostja nimele, võttis K L pärandi vastu vara valdamisele asumisega. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. K L sai koheselt peale kasuisa surma enda kätte maamaja võtmed, millega võttis vastu otsese valduse testamendijärgsele pärandvarale. K L asus koheselt ka pärandvara valitsema, korraldas maamajast väärtuslikuma mööbli äraveo stabiilsemate hoiutingimustega asukohta, korraldas kohapeal maja kütmist ja lumekoristust.

lk 4 Hageja tõendab pärandvara valdamisele asumist vahetult peale kasuisa H Pi surma lisaks enda seletusele ka tunnistajate P P ja U M ütlustega. Kuivõrd H P on teinud koduse testamendi, millega on pärandanud Saare maakonnas, L vallas T ja K külas asuva kinnistu registriosa nr X K L'ale, see testament on kehtiv, K L on pärandvara selle valdamisele asumisega vastu võtnud, kuid tänaseks on seadusejärgne pärija R M vaidlusaluse pärandvara enda nimele lasknud kinnistada ja ei ole nõus seda vabatahtlikult K Lale üle andma, siis taotleb K L pärandvara jagamist testamendi järgselt, ja jätta K La omandisse kinnistu, mille kohta on avatud Saare Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusraamatus registriosa nr X. Kinnistu registriosa nr X omanikukanne on käesoleval ajal ebaõige, kuna kinnistu omanik on testamendi järgi K L, mitte R M. AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle asjaõigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. AÕS § 62' lg 1 kohaselt tehakse kinnistusraamatu kanne, sealhulgas muudetakse või kustutatakse, kinnistamisavalduse alusel. KRS § 34 1 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt on kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. AÕS § 62' lg 2 kohaselt jõustunud kohtuotsuse või -määruse alusel tehakse kinnistusraamatu kanne jõustunud kohtulahendi ärakirja alusel. KRS § 341lg 7 kohaselt puudutatud isiku nõusolekut ei ole vaja, kui kanne tehakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Hageja taotleb kohtult tuvastada, et R M on kohustatud andma nõusoleku Saare Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusraamatu kinnistusregistriosas nr X esimeses jaos omanikukande muutmist selliselt, omanikukanne R M kohta kustutataks ning omanikuna kantaks registrisse K L. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes TsMS § 376 palub hageja: Muuta K La poolt R M vastu 19.06.2003.a. esitatud hagiavalduses hagi eset ning lugeda K La nõueteks hagiavalduses toodud asjaoludel järgmised nõuded:

lk 5

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kostja väitel, ei ole ta hagejaga kokku leppinud, et nad mõlemad, kui H. Pi vara pärijad, lähevad koos notarile pärimistunnistuse saamiseks avaldust esitama ja koos pärimistunnistust kätte saama.

lk 6 Kostja hinnangul ei olnud hagejal mingit õigust ega vajadust notari juurde minekuks, kuid vaatamata sellele tuli ta koos kostjaga Kuressaare notari H. Truu vastuvõtule. Hageja tundis huvi, millisel juhul oleks ka tema surnud H. Pi pärija. H Pi seadusejärgsete pärijate hulka mittekuuluva isikuna sai ta notarilt selgituse, et vaid testamendi olemasolu võib olla talle pärimise aluseks. Hageja ei ole notarile ega kostjale kunagi esitanud hagile lisatud H. Pi kodust testamenti. Hageja nõuded kõik kokku on suunatud ühele eesmärgile- saada surnud H Pilt jäänud pärandvarast endale üks kinnisasi, H kinnistu (registriosa X). Nii enne hagi eseme muutmist kui ka muudetud kujul tugineb hageja oma nõuetes surnud H Pi tahteavaldusele. Tahteavalduse tõestamiseks on hageja dokumentaalse tõendina esitanud H Pi koduse testamendi. Sellel põhjusel, et testamendis on nimetatud konkreetne vara (kinnistu), mis ei ole samaaegselt pärandaja ainus vara, ega ole nimetatud ka suhtarvu kogu varast, leiab hageja, et H Pi tahe oli suunatud annaku saamisele mitte vara pärimisele. Hageja õiguslik hinnang tahte kujundamisele pärimisõiguse põhimõtetele vastavaks võib ka õige olla, kuid see ei ole aluseks nõude rahuldamisele. Õigus annakule ja seega ka annakusaaja isiku määramine saab Pärimisseaduse § 95 lg.l kohaselt tulla kas pärimislepingust või § 54 kohaselt testamendist. Annakusaaja ja pärija õiguse oluline vahe on selles, et annakusaaja saab nõudeõiguse annakule, kohustatud isikuks on pärandi vastuvõtnud pärija või kaasannakusaaja (§65).Annakusaaja on pärandaja üksikõigusjärglane, ta saab pärandvarast konkreetse (üksiku) hüve. Pärija saab pärimisõiguse, selles õigussuhtes puudub kohustatud isik. Pärija on surnud isiku üldõigusjärglane. Annakusaaja on seega vaid pärijate võlausaldaja ning annakusaajal on õigus annak pärijatelt välja nõuda. Pärandajaga suhtes on annakusaaja esimese üksikõigusjärglane. Hageja poolt muudetud hagi ese ja muutmata hagi alus kokku ei anna võimalust hagi rahuldada. Hageja tugineb ikkagi sellele asjaolule, et talle kuuluv varaline õigus tuleneb H Pi testamendist, mida ta ei ole koheselt notarile esitanud. Kostja leiab, et tõendite hindamisel tuleb suhtuda kriitiliselt esitatud kodusesse testamenti kui väidetavasse H Pi viimasesse tahteavaldusse. Kui kõrvutada kõiki asjas juba esitatud tõendeid ja neid analüüsida, siis juhib kostja tähelepanu alljärgnevatele vasturääkivustele: a. Testament ise dokumendina on kriminaalmenetluses läbi viidud dokumendiekspertiisi kohaselt seatud kahtluse alla allakirjutanud isiku ja H Pi samasuse osas. Ekspertiisiaktis DK-0109-06/1674 sisalduva ekspertarvamuse kohaselt tõenäoliselt ei ole testamendi allkiri kirjutatud H Pi poolt.

lk 7 b.Tunnistaja Hildegard Truu, Kuressaare notari ütlused. Hageja väitis tunnistajale, et tal ei ole kasuisa vara pärimiseks esitada kodust testamenti. Notariaalse testamendi puudumise tuvastas notar hageja juuresolekul registri kaudu. Ka oli H P sama notari juures teinud notariaaltoiminguid 2002.a.lõpus, mille käigus ta oli avaldanud, et ei näe põhjust oma vara suhtes pärimisele suunatud korraldusi teha, kuna poeg (kostja) pärib niigi kogu vara. c. Tunnistaja U M ütlused. Nende kohaselt koostas testamendi teksti tunnistaja T. Viimane kinnitab seda. Ühtlasi ta kirjeldab ka H väidetavat jutuajamist teemal, et kumba maja kas Kuressaares või P külas oleks K Ll mõttekas hakata korrastama. Selline jutt oli nende kõigi kolme juuresolekul. Kostja esindaja peab ebaloogiliseks seda, et tunnistaja tuttav (koos sõideti isegi Saaremaale) kellega arutati ka võimalikku majade korrastamisi, ei öelnud hagejale, et võõrasisa tegi testamendi, mille sisu pani kirja just tema. Pealegi, testament oli ju hagejale soodne ja andis pärijale kindluse korrastada oma vahenditest talle jääva maja Ps. d. Hageja ise seletas kohtule 18.01.07 istungil, et H kirjutas testamendile alla, kui nad olid koos (so hageja koos tunnistajate M ja Tiga) toas, kus testament äsja koostati. Seega hageja teadis, et võõrasisa testamendi koostas ka koostamise enda faktist. Notarile väitis ta vastupidist, et kodust testamenti ei ole võõrasisa poolt tehtud. Kostja leiab, et annaku saamiseks vajalik tahteavaldus puudub. Kostja leiab, et hageja soov asi arutada kirjalikus menetluses, on talle sobiv ja kohut vähem koormav. Kolmanda isiku seisukoht

lk 8 Ka hageja enda tunnistaja A L andis kohtuistungil vastuolulisi ütlusi, nagu ta ei ole näinud, millal kodune testament tehti, siiski nagu oleks H P ise novembrikuus 2002 rääkinud, et nüüd on testament tehtud ka P maja suhtes. Ometigi on kohtule kostja poolt esitatud dokumendist näha, et kodune testament on tehtud 30.11.2002- seega viimasel novembrikuu päeval. Tunnistaja A T andis ütlusi, et U M ja K L olid testamendi alla kirjutamise juures. Samuti liikus seal ringi tunnistaja A L. Neil asjaoludel on hagejapoolsete tunnistajate ütlused vastuolulised ning jääb arusaamatuks, kuidas hageja notari juures peale H Pi surma ei teadnud koduse testamendi olemasolust, kohtusse aga esitas. Kodune testament võib olla nii tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (PärS § 23) või omakäeliselt kirjutatud testament (PärS § 24). Kuna H P hageja tunnistajate ütluste kohaselt ise testamendi teksti ei kirjutanud, ei saa rääkida PärS §-s 24 toodud testamendist, vaid üksnes tunnistajate juuresolekul allkirjastatud testamendist. PärS § 231g.1 ütleb, et testaator võib teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta, seega peab vorminõuete kohaselt olema seda liiki testamendil testaatori poolt allkiri ja kuupäev ning aasta. Testamendi tekstist nähtub, et kuupäev ja aasta on kirjutatud testamendi teksti koostaja- s.o. A Ti poolt. Seega pole hageja poolt esitatud testament H Pi viimane tahe ning selle alusel ei saa K Ll tekkida ei testamendijärgset pärimist ega ka testamentaarset annakut. 2.Kuna nii testamendijärgse pärmise kui ka annaku saamise korral peab pärija või annakusaaja pärandi või annaku vastu võtma, ning vastuvõtmine käib kooskõlas PärS § 63 1g.2 sama moodi kui pärandi vastuvõtmine, siis soovib hageja tuvastada pärandi vastuvõtmise pärandvara valdamisele asumisega. Ometigi ei ole hageja suutnud tõendada vara valdamisele asumist muuga kui oma ema, A La tunnistajana antud ütlustega, et tema on peale H surma käinud seal iga kuu kütmas, aeda korrastamas. Samuti on tunnistaja A L sõnul vaidlusalusest elamust ära viidud üksnes A La ja H Pi poolt ühiselt ostetud mööbliesemed. Tunnistaja P P tunnistas, et tema on vaidlusalust maja korras hoidnud. K L on seal käinud ühe korra, peale H Pi surma. Käesoleval ajal on elamu kostja R M poolt välja renditud kolmandatele isikutele, hageja K L ei ole pärandvara valdama asunud- seega pole ta ka annakut vastu võtnud, et seda pärida. Kolmanda isiku esindaja leiab, et kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega, kuulanud ära tunnistajad ja poolte seisukohad, on asunud seisukohale, et esitatud hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Pärimisseaduse § 9 kohaselt on pärimise aluseks seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi. Sama seaduse § 10 kohaselt päritakse seaduse järgi, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping käib ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.

lk 9 Pärimisseaduse § 1401 kohaselt väljastab notar pärija või annakusaaja nõudel pärimistunnistuse pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale. Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja R M H Pi (i.k 34611110018, surnud 01.

lk 10 Pärimisseaduse § 23 lõike 1 järgi võib testaator teha koduse testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Lõike 2 kohaselt peab testaator tunnistajatele teatama, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab tema viimset tahet. Ei ole nõutav, et tunnistajad teaksid testamendi sisu. Lõike 3 kohaselt kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. Hageja poolt esitatud testament on väidetavalt kirjutatud ühe tunnistaja , A Ti poolt ja alla kirjutatud kahe tunnistaja juuresolekul. Kohus on testamendi koostamise ja allakirjutamise juures viibinud tunnistajad ära kuulanud. Tunnistaja U. M seletuse kohaselt /t. kd I lk. 172/ sattus ta H Pi elukohta juhuslikult. Autoga ringi sõites nägi ta seal K L autot ja läks K Lga juttu ajama. Istuti aidas. Siis kutsus H P A Ti tuppa. Hiljem läksid tuppa ka K L ja U M. Miks nad tuppa läksid, tunnistaja ei mäleta. Võis olla, et A T kutsus nad tuppa. Seal ütles H P, et tahab, et see koht jääks Kile ja testament tuleb alla kirjutada. Testamendi kirjutamist tunnistaja ei näinud. Testamendile kirjutas alla H P ja siis tunnistajad, enne A T ja siis U M. Alla kirjutamise juures olid tunnistajad ja K L. Tunnistaja on andnud vastuolulisi ütlusi nii allakirjutamise juurde kutsumise , kui ka selle toimumise kohta. Öeldes algselt, et A Ti kutsus tuppa H P, on ta hiljem väitnud, et ei mäleta kas nägi H Pit enne tuppa minekut. Kui ühel hetkel on tunnistaja väitnud, et H P ütles, et tuleb alla kirjutada testamendile, siis samas on ta öelnud, et H P ei selgitanud suurt midagi, mingi värk seal käis ja H ütles, et see maja peaks jääma Kile. Teise tunnistaja, A Ti, ütluste kohaselt /t. kd. 2 lk. 59/ läks ta testamendi allakirjutamise päeval koos K Lga Pihtlasse, kus H P kutsus ta , et ta tuleks testamenti kirjutama. Teine tunnistaja oli kohapeal. Testamendi kirjutas ta H Pi dikteerimise järgi ja siis kutsus H P ka K L ja U M aidast tuppa. Siis kirjutas H P ise alla ja siis tunnistajad. K L testamendi tegemise juures ei olnud, kuigi oli samas ruumis. Samas on tunnistaja väitnud, et käis ise teist tunnistajat tuppa kutsumas. Tunnistaja kutsus U M tuppa ja natukese aja pärast tuli sinna ka K L. Küsimusele – kas U M saabudes oli H P testamendile alla kirjutanud? Vastas tunnistaja kord, et oli ja kord, et ei olnud. Tunnistajate ütluste kohaselt viibis testamendi tegemise ajal majas ka K L ema A L. Nagu juba märgitud- sätestab PärS § 23 tunnistajate allakirjutatud testamendile selged nõuded, mille eesmärk on teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja testaator avaldab selles oma viimset tahet. Antud juhul on kohus tunnistaja ütlustest tulenevalt jõudnud järeldusele, et testaator tunnistaja U Mt testamendi tegemise juurde ise ei kutsunud ja ei selgitanud talle , et kutsub tema tunnistajana testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimase tahtega. Seega on rikutud PärS § 23 nõudeid ,mistõttu TsÜS § 83 tulenevalt tehingu vormi järgimata jätmise tõttu on tehing, s.o. testament, tühine.

lk 11 Kohus ei saa lugeda tunnistajate antud ütlusi usaldusväärseks, sest nad on testamendi allakirjutamise tehiolude ja selle juures olnud isikute kohta andnud erinevaid ütlusi. Näiteks on U M väitnud, et läks H Pi elukohta, sest nägi K L autot seal seismas. Teise tunnistaja A Ti väitel läksid nad K Lga Pihtlasse H Pi elukohta, kus juba oli U M. Vasturääkivused on ka tunnistajate ütlustes selle kohta, kas K L oli testamendi allakirjutamise juures või mitte. Kui A Ti väitel oli K L küll majas , kuid ei olnud allakirjutamise juures, siis U M väitel mindi majja koos K Lga ja K L viibis ka testamendi allakirjutamise juures. Kohus ei pea usutavaks asjaolu, et pärandaja, juhul kui ta, nagu seda väitis tunnistaja A L, rääkis kogu aeg testamendi tegemise vajadusest K L kasuks, ei rääkinud testamendi tegemisest samas viibinud pärandi saajale, K Lle ja tema emale. Isegi kui allakirjutamine oleks toimunud nii nagu seda on väitnud tunnistajad, ei saa kohus pidada usutavaks hageja väidet, et tema testamendist ei teadnud ja alles hiljem selle juhuslikult leidis. Seda enam, et hageja on ise tunnistanud, et kasuisa (H P) hoidis oma dokumente ühes kohas. Samuti ei saa kohus lugeda usaldusväärseks tunnistaja A La ütlusi /t.kd.II lk. 57/ selle kohta, et novembri lõpus rääkis H P testamendi tegemisest- testament tehti väidetavalt novembri viimasel päeval ja kui testaator sellest juuresolijaid kohe ei teavitanud, siis ei saanud see igal juhul toimuda novembris. Samas kinnitavad A. Lepa antud ütlused, et juhul, kui testament tegelikult ka selles märgitud ajal koostati, pidid nii K L kui ka tema ema A L sellest teadma ajal kui mindi pärimist vormistama. K L aga on notarile väitnud, et H P testamenti ei teinud. Pärimisseaduse § 26 kohaselt, saanud teada testaatori sUt, on isik, kellele testaator on testamendi hoiule andnud või kelle valduses on testament muul alusel, kohustatud testamendi viivitamata esitama pärandi avanemise koha notarile. Notar väljastab koduse testamendi esitajale testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar. Hageja H Pi kodust testamenti notarile üle ei andnud. Siinjuures tuleb märkida, et juhul, kui K Ll oleks nimetatud testament pärimise vormistamise ajal olemas olnud, ei takistanud miski, ka mitte kostja poolt aegade pidev muutmine, tal seda notarile esitamast. Miks seda ei tehtud, ei ole ei hageja ega tunnistaja A L usutavalt suutnud põhjendada. Eeltoodut arvesse võttes ei pea kohus usutavaks, et testament koostati H Pi eluajal ja on H Pi poolt alla kirjutatud. Seda kahtlust toetab ka kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuses läbi viidud ekspertiis testamendile, mille kohaselt kohtueksperdid on jõudnud arvamusele, et uuritud testamendil olev allkiri tõenäoliselt ei ole kirjutatud H Pi poolt/t. kd. II lk. 26/ s.t. on suur tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik. Kohus ei nõustu siinkohal hageja esindaja väitega, et ekspertiisiakt ei ole arvestatavaks tõendiks, sest tegu on lihtsa allkirjaga ja võrdlusmaterjali oli vähe, samuti on antud arvamus väga umbmäärane ja arvesse ei ole võetud isiku tervislikku seisundit. Tunnistaja A La sõnul ei olnud H P voodihaige ja tegi kõik mis vaja. Nagu juba märgitud, ei pea kohus usutavaks hageja väidet, et ta ei teadnud koostatud testamendist. Samas on ta oma avalduses väitnud, et teavitas testamendi olemasolust kostjat ja notarit. Pigem vastupidi- kostja taotlusel tunnistajana üle kuulatud notar Hildegard Truu ütluste kohaselt mäletab ta seda pärimisasja hästi, sest talle on hästi meelde jäänud pärandaja H P, kes mõned kuud enne oma surma käis vormistamas oma emast jäänud pärandit. Sel

lk 12 korral soovitas notar tal teha ka enda testamendi, kuid H P ei soovinud seda teha, väites, et tal on poeg, kes kõik niikuinii pärib. Peale H Pi surma tuli tunnistaja juurde K L koos R Mga. Esialgu väitis K L, et on H Pi poeg, siis parandas, et on kasupoeg. Tunnistaja selgitas K Lle, et tema sünniakti peab isana olema kantud H P, kuid seda ei olnud. Tunnistaja küsis, kas H P on tema kasuks teinud testamendi, kuid K L väitis, et seda ei ole. Ka eitas ta koduse testamendi olemasolu. Tunnistaja selgitas, kuidas tal oleks võimalik pärida ja K L lahkus. Kuna ainus seadusejärgne pärija oli R M, väljastas tunnistaja talle pärimisõiguse tunnistuse. Pärimist ei vormistatud kohe, sest erinevatel põhjustel lükkas R M seda aega edasi. Alles peale pärimisõiguse tunnistuse väljastamist tuli K L nn. koduse testamendiga. Tunnistaja tegi sellest koopia ja laskis välja võtta H Pi ema pärimistoimiku. Allkirjade võrdlemisel tekkis kohe kahtlus, et testamendil ei ole H Pi allikiri ja tegu on võltsinguga. K L lahkus. Kunagi hiljem on keegi, tunnistaja arvates K L, käinud teda seoses selle pärimisasjaga ähvardamas põhimõttel, et tema saab rauad ja tunnistaja lauad. Ka tunnistaja ei pea tõenäoliseks, et kodus tehtud testamendist enne keegi midagi ei teadnud. Kohus ei pea põhjendatuks hageja väidet, et kostja taotletud tunnistaja H. Truu on kohtus andnud valeütlusi ja need ei ole usaldusväärsed, kuna ei rajane tõepärastel andmetel ega tõendatud ametitoimingutel- põhimõttel, mis ei ole notariaalselt tõendatult kirjas ja ei ole hageja huvides on vale. Küll aga on usaldusväärsed ja õiged hageja ja tema ema ning sõprade antud ütlused. Kohus on veendunud, et tunnistaja on rääkinud kohtule tõtt, sest tegemist on erapooletu isikuga, kes ei ole seotud kummagi vaidluspoolega ja kellel vaidluse eseme suhtes puudub isiklik huvi. Ka ei olnud kostjal põhjust notarit ähvardamas käia, nagu seda püüab väita hageja, sest tema oli oma pärandi kätte saanud ja oma õiguses sellele kindel. Eeltoodust tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et tegemist on tühise testamendiga, mis ei saa olla aluseks hageja poolt H Pist jäänud vara pärimiseks ega annaku väljanõudmiseks seaduslikult pärijalt. PärS § 9 järgi on pärimise aluseks seadus (seadusejärgse pärimise korral) või pärandaja viimane tahe, mis on avaldatud testamendis. PärS § 54 järgi kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. See tähendab, et ka annaku saamise aluseks saab olla pärandaja viimne tahe, mis kohtu hinnangul antud juhul puudub. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks kaaluda hageja poolt esitatud nõudeid pärandi vastuvõtmise tuvastamiseks selle valdamisele asumisega, annaku väljamõistmiseks kostjalt ja hageja kandmiseks testamendijärgse pärandiosa omanikuna kinnistusraamatusse. Seda enam, et hageja ei ole ka pärandiosa valdama asumist tõendanud. Tunnistaja P P oma ütlustes /t.kd.I lk.174/on küll tunnistanud, et käis peale H Pi surma koos K Lga maja vaatamas ja kohendas seal midagi, samuti on hiljem majal silma peal hoidnud. Tunnistaja väitel on hageja ema sealt ära viinud oma asju. Ka tunnistaja A La väitel /t. kd.II lk. 57/on ta maja eest hoolitsenud ja seal kütmas käinud ja viinud sealt ära oma asju. Samas ei tõenda see valduse ülevõtmist hageja poolt.

lk 13 Kostja kinnitab, et kinnisasja omanikuna on ta andnud hoone kolmandate isikute valdusesse. Eeltoodust tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et hagi rahuldamiseks puudub alus. TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.