Tööõigus › Muud tööõigusasjad

vahenditest, millega tekitas hagejale kahju 205 227,20 krooni. Hagejaga oli sõlmitud materiaalse vastutuse leping. Kostja esitas arve nr 19 Truuvedu OÜ-lt, kus selgituseks märgiti ekskavaatori kasutamine Narva mnt – Petriküla. Kostja täitis 18.12.2004-06.01.2005 oma töökohustusi Petriküla objektil, millest hageja oli teadlik. Arve tasumisel tegi hageja raamatupidamine Truuvedu OÜ-le päringu töömahu kohta, viimane esitas hagejale arve, millest nähtuvalt kasutas kostja ekskavaatorit kahel objektil – Petrikülas ning Narva mnt-l, kokku kulus Narva mnt objektile 7965 krooni. Samuti kasutas kostja Narva mnt objektil materjale, mis olid ette nähtud Petriküla objektile - täiteliiva ja killustikku, mille kohta esitati arve summas 26 012,20 krooni, samuti transporti, mille kohta OÜ Eksrem-R esitas arve summas 17 464 krooni ning tellis OÜ-lt Remind asfaldipuru paigaldamistöid, mille kohta esitati hagejale arve summas 27 140 krooni. Pärast telefonivestlust OÜ Remind direktoriga sai hageja juhatus teada, et töid teostati ka Narva mnt-l. Kostja tekitas hagejale varalist kahju summas 78 581,20 krooni. 14.09.2005 võlakirjaga kinnitas kostja tekitatud kahju suurust ning oma süüd ja lubas tekitatud kahju hüvitada 01.09.2005 – 25 000 krooni, oktoobris 2005 – 35 000 krooni, novembris 2005 – 25 000 krooni ning detsembris 2005 – 15 000 krooni. Kostja sai 16.08.2005 tellijalt ettemaksuna 35 000 krooni, 02.09.2005 - 22 000 krooni, 17.09.2005 42 000 krooni, 19.10.2005 - 15 000 krooni ning 19.10.2005 isiklikule arvele veel 5 000 krooni. Kokku sai kostja alusetult 119 000 krooni. Tööleping kostjaga lõpetati 29.03.2006. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja kahju hüvitanud. Eksrem-R OÜ esitas hagejale tasaarvestuse, kus tasaarvestuse aluseks on Eksrem-R OÜ nõue Itors OÜ vastu seoses transporditeenuste osutamisega, mida kostja tellis hageja nimel veebruaris 2006 hageja nõusolekuta. Kostja kirjutas 05.12.2005 alla juhatuse korraldusele nr 4, millega keelati tal sõlmida lepinguid. Hageja ei vajanud osutatud teenuseid oma majandustegevuses, seega osutati teenused isiklikult Fjodor Ivanovile. Kostja rikkus tööandja korraldust ja tekitas tööandjale reaalset kahju mittevajalike teenuste eest esitatud arvega 7 646 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista 205 227,20 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on alusetu ja tõendamata. On arusaamatu, kes tellis Narva mnt objektil teostatud töö, milliseid töid oli vaja teostada ja millest järeldub, et kostja omandas alusetult raha. Hagiavaldusele on lisatud konto väljavõte Hansapangast, mille kohaselt kostjale kanti üle 5 000 krooni. On arusaamatu, kellele kuulub arve, kust ülekanne tehti. Hageja kostjale töötamise ajal pretensioone ei esitanud. Hagi esitamine on tingitud kostja poolt avalduse esitamisest politseisse, mille kohaselt nõuti temalt vägivalla ähvardusega raha. Kriminaalmenetlus lõpetati 2006 aprillis. Kostjaga sõlmiti küll materiaalse vastutuse leping, kuid hageja ei tõendanud, et kostja tekitas kahju. Hageja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu hageja väidetava kahju ja kostja tegevuse vahel. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Itors OÜ kanda. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt kostja töötas hageja juures 02.02.2004 töölepingu nr

2(6)

02/02 2004 alusel asedirektori ametikohal põhipalgaga 2 480 krooni vahetu allumisega tehnikadirektorile. 01.03.2004 sõlmis hageja kostjaga materiaalse vastutuse lepingu. Töötaja varaline vastutus tähendab töötaja kohustust hüvitada seaduses sätestatud korras ja ulatuses tema poolt töölepingu süülise rikkumisega tööandjale tekitatud kahju. Töötaja varalise vastutuse kohaldamise eeltingimused on otsese tegeliku kahju olemasolu, töötajapoolne töökohustuste rikkumine ja põhjuslik seos töötaja töökohustuste rikkumise ning tekitatud kahju vahel. Põhjuslik seos tähendab, et töötaja konkreetne käitumine (töökohustuste rikkumine) põhjustas kahjuliku tagajärje. Tööandjal on kohustus tõendada, et töötaja tekitas kahju süüliselt. Hageja esitatud arved ja arvete maksmise kviitungid märtsist novembrini 2005 (t lk 11-15, 63-67) ei näita seost arvete, nende tasumise ja kostja tegevuse vahel. Hageja ei tõendanud oma töösuhete olemasolu või mitteolemasolu ja selle ulatust arvetes märgitud äriühingutega. Ei ole tõendanud, kes, kuidas ja millises mahus tellis teistelt äriühingutelt töid ja teenuseid ning mil viisil on kostja sellega seotud. Hageja ei esitanud kostjaga sõlmitud töölepingu p-s 2.2 märgitud ametijuhendit, et hinnata kostja ametialast tegevust. Hageja esitas kohtule kahe oletatava töövõtulepingu koopiad alates lepingu p-st 7 (17.09.2005 lepingus on tellijaks KÜ Tina 22, 16.08.2005 lepingus tellijat ei märgitud). Koopiate lõpus on käsitsi kirjutatud märked ettemaksudest (tlk 16-18). Hageja ei tõendanud, millistel tingimustel, kuidas, mis ajal ja kellele on ette nähtud ettemaksude tasumine ning kuidas on need seotud kostja tööalase tegevusega. Hageja esitas kostja käsikirjalise kinnituse 15 000 krooni töötasu ettemaksu kättesaamise kohta 19.10.2005 (tlk 19). On selgusetu kellelt ja millise lepingu alusel kostja töötasu ettemaksu sai. Hageja esitatud hanza.net kontoväljavõtet 16.10.2005–19.10.2005 ei saa lugeda tõendiks, kuna sellelt ei nähtu, kelle kontoga on tegemist ning mis seos on sellel kostjaga. Hageja esitatud F. Ivanovi töölõigu 2005.a võlgade/kahjude kustutamise graafikut, mis on kinnitatud juhatuse esimehe N. Mango poolt 14.09.2005 (tlk 68, 86), ei saa lugeda kostja isiklikuks võlakirjaks. Dokumendist nähtub, et tegemist on äriühingu tootmismajanduslike riskidega. Täielikku varalist vastutust saab rakendada ainult TööK §-des 128 ja 1281 ettenähtud juhtudel. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-57-00, et töötajale ei saa panna varalist vastutust individuaalse varalise vastutuse lepingu alusel, kui ei ole kindlaks määratud vara, mis töötajale on usaldatud ning tuvastatud tema süüd. Antud juhul ei ole tõendatud, millise vara süülise kaotsimineku või riknemise eest kostja vastutab. Hageja väited on paljasõnalised, hagi on tõendamata ja põhjendamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused Itors OÜ palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ning rikkus menetlusõigusnorme. Kohus osutas, et tööandjal lasub kohustus tõendada, et töötaja tekitas kahju süüliselt, millest võib järeldada, et hagi jäeti rahuldamata kostja süü tõendamatuse tõttu. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei võtnud arvesse hageja esitatud tõendeid, kus kostja tunnistas oma süüd (t lk 50-51; 68-69). Enamik kohtu järeldustest ei olnud seotud hagiavalduse nõudega, mistõttu on lahend ebaõige. Märkides, et hageja ei tõendanud oma töösuhete olemasolu ja selle ulatust arvetes märgitud

3(6)

äriühingutega, väljus kohus hagiavalduse piiridest, millega rikkus TsMS 439. Hageja ei soovinud tõendada töösuhete olemasolu. Hagejal kui äriühingul olid teiste äriühingutega võlaõiguslikud suhted. Hagi ei esitatud suhete tuvastamiseks. Arved esitati seoses kostja poolt tekitatud kahju suuruse tõendamisega. Kohus märkis, et hageja ei esitanud kostja ametijuhendit, et kohus saaks hinnata kostja ametialast tegevust. Kohus rikkus nimetatud väite esitamisega TsMS § 439. Hageja märkis hagiavalduses ülesanded, mis kuulusid kostja töökohustuste hulka. Kostja neid ei vaidlustanud. Seega puudus selles osas poolte vahel vaidlus ja vajadus täiendava tõendi esitamiseks. Kui kohus pidas vajalikuks hinnata kostja ametijuhendit, jättis ta sellest hagejale teatamata ning ametijuhendi nõudmata. Seega tugines kohus asjaolule, mida menetluses ei arutatud, mis on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4. Kohus ei uurinud tähelepanelikult tõendit, väites, et 16.08.2005 (18.08.2005) antud allkirja ettemaksu sularahas vastuvõtmise kohta puudub tellija nimetus. Tellija on märgitud p-s 10.1 – KÜ Tiina 22. Kostja ei eitanud ettemaksude kättesaamist. Kostja andis allkirja selle kohta, et ta sai lepingu alusel ettemaksuna teatud summa sularahas, jättes sellest hageja juhtkonnale teatamata ning raha hagejale edastamata. Kohus ei lähtunud hageja nõudest ega ei tuvastanud, miks kostja ei edastanud tema poolt vastu võetud raha hagejale. On arusaamatu, miks kohus jättis arvesse võtmata ülejäänud allkirjad, kus töövõtjana oli märgitud hageja, raha saajana kostja. Hageja märkis hagiavalduses, et väljavõte on tehtud KÜ Tiina 22 arvelduskontolt. Väljavõttest nähtub, et Fjodor Ivanovi isiklikule arvele on üle kantud 5 000 krooni ning selgituseks oli märgitud „Fjodor Ivanov, ettemaks kanalisatsioonitööde eest 16.08.2005 töövõtuleping nr 2005 OÜ Itors ja KÜ Tiina 22 vahel“. Menetluse kestel kohus hagis märgitud konto omanikku kahtluse alla ei seadnud. Konto väljavõttest nähtus ka konto number ning kohus sai ise koguda tõendi konto omaniku kohta või lasta seda teha hagejal. Kostja oli teadlik, kellelt ta raha sai. Kohus ei märkinud, mille alusel ta järeldas, et võlgnevuse kustutamise graafik ei ole kostja isiklik võlakiri ja tegemist on äriühingu tootmismajandusliku riskiga. Kohtu tõlgendus on väär. Tegemist on võlgnevuse kustutamise graafiku, mitte riskianalüüsiga. Kostja nimetas maksegraafikut täidetavate tööde ja loodetava tulu graafikuks, mis ei ole samastatav riskianalüüsiga. Kohus asus seisukohale, et ei ole tõendatud, millise vara süülise kaotsimineku või riknemise eest kostja vastutab. Sellest võib järeldada, et kohus jättis tähelepanuta kohtule esitatud materiaalse vastutuse lepingu, millega rikkus TsMS § 243. Nimetatud lepingu p 1 kohaselt vastutab kostja temale nii enne kui pärast lepingu sõlmimist üle antud kaubalis- materiaalsete väärtuste ja rahaliste vahendite säilimise eest. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme, leides, et kostjaga ei saanud sõlmida materiaalse vastutuse lepingut, kuna ta ei ole müüja, laotöötaja, teller vms. Kohtu tõlgendus ei ole õiguslikult põhjendatud ka Riigikohtu lahendile viitamisega, kuna kostja ametikoht oli vahetult seotud tööandja finantsvahenditega ning ta pidi andma tööandjale aru seoses finantside kasutamisega, mistõttu ka täieliku materiaalse vastutuse lepingu puudumise korral saaks kohaldada TööK § 128 lg 1 p 2, mille kohaselt kannavad töötajad täielikku materiaalset vastutust nende süü läbi tekitatud kahju eest, kui töötaja on aruandeliselt saanud vara või dokumentidelt on näha, et kostja on võtnud raha ettemaksuna, kui jättis selle tööandjale edastamata. Kostja varjas hageja eest, et ta teostas tööd väljaspool tööobjekti ning ostis sisse tööd ja materjale hageja arvelt. Vastus apellatsioonkaebusele Fjodor Ivanov ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

4(6)

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kostja töötas hageja juures alates 02.02.2004 asedirektori ametikohal. 01.03.2004 on hageja kostjaga sõlminud materiaalse vastutuse lepingu, mille p 1 kohaselt võttis kostja, kelle töö on vahetult seotud väärtuste hoidmisega, endale täieliku materiaalse vastutuse temale ettevõtte poolt usaldatud materiaalsete väärtuste säilimise eest. TööK § 128 lg 2 järgi võidakse individuaalse varalise vastutuse leping sõlmida töötajaga, kes töötab ametikohal või teeb tööd, mis on vahetult seotud talle antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessis kasutamisega. Kolleegium leiab, et individuaalse varalise vastutuse lepingu saab sõlmida ainult sel juhul, kui lepingus on piiritletud vara, mille säilimise eest töötaja vastutab. Pooled ei ole individuaalse varalise vastutuse lepingus piiritlenud vara, mille säilimise eest kostja vastutab. Seega ei saanud hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist tuginedes TööK § 128 lg 1 p 1 sätetele ja sõlmitud varalise vastutuse lepingule. Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning on andnud materiaalse vastutuse lepingule õige hinnangu. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi hageja tõendama, kahju olemaolu, kostja poolt töökohustuste rikkumist ja põhjusliku seose olemasolu kostja töökohustuste rikkumise ja tekkinud kahju vahel ning seaduses sätestatud juhtudel kostja süüd. Kostja vaidles hageja poolt esitatud asjaoludele vastu, väites, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt kahju tekitamist. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et esitatud tõendite alusel ei saa lugeda tuvastatuks hageja poolt hagi alusena esiletoodud asjaolusid. Ebaõige on apellandi väide, et kostja on oma süüd tunnistanud, mille kohta on hageja esitanud oma korralduse nr 4 05.12.2005 (tl 50,51) ja võlgade kustutamise graafiku (tl 68,69). Hageja korraldusega nr 4 on kostjalt ära võetud allkirjaõigus ja sellest dokumendist ei tulene, et kostja oleks nõustunud hagejale midagi hüvitama. Hageja poolt esitatud 14.09.2005 võla (kahju) hüvitamise graafiku kohaselt on kostja allkirjastanud graafiku tema töölõigus tekkinud kahjude likvideerimiseks 2005. aasta jooksul. Kolleegiumi arvates on maakohus eeltoodud dokumenti õigesti hinnanud ja leidnud, et tegemist on äridokumendiga tootmislõigus tekkinud kahju kustutamise kohta. Eeltoodu järeldub dokumendi sõnastusest, mille järgi ei ole kostja võtnud isiklikke kohustusi hagejale raha maksmiseks. Kostja ei ole kunagi nõustunud hageja väitega, et 14.09.2005 dokumendis kohustus ta hagejale võla tasuma. Apellant on maakohtule ette heitnud, et kohus on otsust tehes väljunud hagi piiridest, kuna kohus on asunud tuvastama, kas hagejal oli töösuhe nende ettevõtetega, kellega arvlemise kohta on ta esitanud dokumendid. Apellandi väide on ebaõige. Maakohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, millised suhted olid tal dokumentidel nimetatud äriühingutega ja milline seos oli neile äriühingutele maksmisel kostja tegevusega. Juhul, kui hageja väitis, et kostja tekitas talle kahju nende äriühingute kaudu, pidi ta seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja seda tõendanud ei ole. Ainuüksi hagejale tasumiseks esitatud arvete esitamine kohtule tõendina pole piisav, et tõendada, et just kostja on tellinud töid, mille teostamine ei olnud hageja äritegevuseks vajalik.

5(6)

Õige on see, et hageja ei ole esitanud kostja ametijuhendit, kuigi töölepingu kohaselt tulenesid kostja tööülesanded ametijuhendist. Kuid samas tööülesannete sisu osas, mis olid hagiavalduses loendatud, ei olnud poolte vahel vaidlust, mistõttu ei olnud selle dokumendi puudumine vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Hageja on esitanud töövõtulepingute viimaste lehtede koopiad (tl 16-17) ja käsikirjas täidetud paberilehtede koopiad (tl 18-19), kus on märkus ettemaksu tegemise kohta. Kostja on vastuses hagile palunud esitada lepingud tervikuna (tl 42-43), kuid vaatamata sellele ei ole hageja lepinguid esitanud ega taotlenud kohtu abi tõendite väljanõudmiseks. Õige on see, et kostja ei ole eitanud, et lepingupartneritelt võeti vastu sularaha, millest tasuti töötajatele töötasu, mida ta kinnitas ka ringkonnakohtu istungil. Samas ei ole hageja väitnud, et seoses väidetava kostja tegevusega jäi tal lepingupartneritelt osa raha saamata või esitasid talle nõudmisi töötasu osas töötajad. Samuti ei ole alust hinnata maakohtust erinevalt arvelduskonto väljavõtet (lk 20), kuna sellest ei selgu, kelle arvelduskontoga on tegemist. TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus saab otsust tehes tugineda ainult neile asjaoludele, millele on oma hagis tuginenud hageja või vastuväites kostja. Hageja ei ole kahju hüvitamist nõudes tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid kohaldada muid TööK § 128 lg-s 1 toodud täieliku varalise vastutuse aluseid. Apellant on kaebuses väitnud, et juhul kui kohus tuvastas, et kostja ei vastuta TööK § 128 lg 1 p 1 alusel, oleks kohus pidanud kohaldama TööK § 128 lg 1 p 2, mille kohaselt vastutab töötaja ettevõttele tekitatud varalise kahju eest, kui ta oli aruandeliselt saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel. Kolleegium leiab, et kohus saab õigusnormi kohaldada lähtudes neist asjaoludest, mis pooled on esile toonud. Hageja ei ole kunagi väitnud, et kostja oleks aruandeliselt saanud vara või muud väärtused volituse või muu ühekordse dokumendi alusel. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kohtukulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Tiia Mõtsnik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.