MR hagi Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) vastu omandamise tuvastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2017 määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MR määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: MR (isikukood: XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja: Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindaja Meeli Vaarik
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.02.2017 määrus tühistada ja saata tsiviilasi samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.MR määruskaebus rahuldada. 3.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja lõplikul lahendamisel.
4.Määrus ei ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik
1.MR (avaldaja) esitas 29.12.2016 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohtul tuvastada, et hageja isa HR kasutas järjepidevalt Harjumaal Rae vallas Vaskjala külas asunud Raudsepa 18 talu kuni riigistamiseni 26 aastat ning omandas talu vastavalt Balti Eraseadusele igamise teel. Avaldaja leiab, et tema isa HR omandas eelnimetatud vara vastavalt Balti Eraseaduse §des 812, 855, 821-853 sätestatule igamise teel. Varasemalt oli talu omanik alates aastast 1912 JR. HR asus vara valdama ja kasutama kokkuleppel JR-ga. JR on märkinud kirjas Harju maakorralduse komisjonile, et juba 26 aastat on Raudsepa talu pidajaks HR, sama märgib 25.02.1945 maakorralduse komisjonile ka HR.
JR loovutas talu HR-le tasuta. HR pidas talu igamise tingimusi täites omanikuna. JR tunnistas nimetatut ja ei arvanud talu enda omandi hulka. Avaldaja selgitas, et esitas 1991 Harju Maavalitsusele avalduse oma isale, HR-le, kuulunud Raudsepa nr 18 talu hoonete, maa ja muu vara tagastamiseks või vajadusel kompenseerimiseks. ÕVVTK Harju Maakonnakomisjon vastas oma 15.06.2006 kirjas nr 3.1-3/3722, et avaldajal tuleb pöörduda kohtu poole. Avaldaja on ka varasemalt kohtu poole pöördunud, kuid on teinud seda valede nõuetega. Avaldaja palub tuvastada, et HR kasutas järjepidevalt Harjumaal Rae vallas Vaskjala külas asunud Raudsepa 18 talu kuni riigistamiseni 26 aastat ning omandas talu vastavalt BES-le igamise teel.
2.Maakohus küsis Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) seisukohta hagi menetlusse võtmise osas. 03.02.2017 esitas kostja seisukoha, milles tõi esile järgmised asjaolud: - Kostja ei eitanud, et hageja on esitanud tähtaegselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse, milles taotles endise Raudsepa 18 talu maa tagastamist. - 26.06.1998 teavitati hagejat, et tal on õigus ühe kuu jooksul pöörduda hagiavaldusega elukohajärgse kohtu poole tuvastamaks, et Laiba 26 ja Raudsepa 18 kuulusid HR-le seisuga 16.06.1940. - Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (ÕVVTK) 06.11.1998 otsusega nr 11922 tunnistati Raudsepa 18 (endine kinnistu), kolhoosi ühistatud vara ning viljapeksumasin omandireformi objektiks. - HR esitas 15.10.1942 sõjakahjuteate, milles teavitas Raudsepa nr 18 talus tekkinud kahjust hävituspataljoni ja NSV Liidu sõjaväe läbi. - Varasemas juriidilise fakti tuvastamise menetluses (tsiviilasi nr 23-3953/04) soovis hageja tuvastada, et Raudsepa nr 18 talu kuulus tema isale ja et talu hooned võõrandati õigusvastaselt vara mahajätmise tõttu reaalse repsressiooniohu tingimustes. Avaldaja parandas oma nõuet ja palus tuvastada, et sama talu osas toimus enne selle õigusvastast võõrandamist igamine. Kohtuotsuses selgitati hagejale, et ta peab esmalt pöörduma hagiga kohtusse, tuvastamaks, et Raudsepa nr 18 talu kuulus tema isale HR-le. Peale omandiõiguse tuvastamist tekib avaldajal õigustatud huvi ka sama isiku poolt repressiooniohu tõttu vara mahajätmise fakti tuvastamiseks. Kostja leiab, et hagi ei tule menetleda, põhjendades seda järgmiselt: - Talu kasutamine ei tähenda selle omandamist. - Hageja on oma tegudega õigeks võtnud Raudsepa nr 18 talu kuulumise JR-le (onule), kuna pole tähtaegselt vaidlustanud otsust nr 11922 ning otsus on kehtiv. Kui ka hageja isa olnuks maa omanik, saanuks hageja samas osas koos oma vennaga maa omanikuks. - Hagis ei ole tõendatud, et endise kinnistu omanik oli HR. Asjaolude kohaselt oli JR talu omanik ja HR kasutas seda. - Õiguslikult ei ole võimalik, et hageja isa omandas kinnistu igamise teel. Vennad R-d on kinnitanud, et talu oli antud kasutusse ja puuduvad tõendid, mis viitaksid, et selline tegevus oli suunatud omandiõiguse loomisele. - Hageja nõue võib olla aegunud. 26.06.1998 selgitati hagejale, et tal on õigus pöörduda hagiavaldusega elukohajärgse kohtu poole tõendamaks kinnisavara Laiba-26 ja Raudsepa-18 kuuluvust HR-le (kaasomandina). Samuti paluti hagejal pöörduda otsusega 11922 mittenõustumisel kohtu poole omandiõiguse tuvastamiseks, kuid hageja
-
ei teinud seda. Otsust nr 11922 hageja tähtaegselt ei vaidlustanud. Harju Maavalitsus ei ole tunnistanud hageja isa talu omanikuna, mistõttu nõue on TsÜS § 149 alusel aegunud. Hageja püüab hagiga saavutada seda, mida tal haldusmenetluses enam võimalik saavutada ei ole, st uut tõendit otsuse nr 11922 uueks läbivaatamiseks. Kuna hageja ei vaidlustanud haldusakti, haldusakt on jõustunud ja suures osas ka täidetud, ei saa ta kuidagi enam nõuda haldusmenetluse uuendamist.
Maakohtu määrus
3.Maakohus keeldus 30.05.2017 määrusega hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 06.11.1998 otsusega nr 11922 on Rae vallas asuva maaüksuse Raudsepa 18 osas otsustatud, et tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud varaga ning see kuulus võõrandamise ajal hageja onule JR-le. Otsuse punktis 3 on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud maa suhtes 1⁄2 osas AR ja 1⁄2 osas MR kui onu pärijad. Seega on eelnimetatud otsuse kohaselt tuvastatud, et Raudsepa 18 talu omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal oli JR. Eelnimetatud otsuse punkti 7 kohaselt oli otsust võimalik vaidlustada ühe kuu jooksul alates otsuse kättetoimetamise päevast. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks nimetatud otsustuse selleks ettenähtud tähtajal ja korras vaidlustanud, seega on tegemist kehtiva lahendiga ning JR on tuvastatud kui Raudsepa 18 talu omanik selle õigusvastaselt võõrandamise ajal. Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole võimalik käesolevas menetluses taotletavat eesmärki saavutada, kuna eksisteerib kehtiv lahend, millega on Raudsepa 18 talu omanikuks selle õigusvastaselt võõrandamise ajal tunnistatud hageja onu JR, mitte hageja isa HR. Hageja ei ole välja toonud, milliseid täiendavaid hüvesid hageja käesoleva tuvastushagi lahendamise kaudu saaks (TsMS § 368 lg 1). Nimelt on hageja koos oma vennaga tunnistatud oma onu pärijateks ka Raudsepa 18 talu osas. Kohus selgitas, et Maareformi seaduse (MaarS) § 5 lg 1 p 1 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (20.06.1991) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil. Sama paragrahvi punkti 2 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le 8. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal. Eeltoodud sätetest tulenevalt ei saaks hageja ka juhul, kui hageja isa, mitte hageja onu tunnistataks Raudsepa 18 talu osas omanikuks, täiendavaid hüvesid, kuna igal juhul oleks hageja 1⁄2 osas maa pärija. Määruskaebus ja selle põhjendused
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja saata hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Avaldajal kui omandireformi õigustatud subjektil on õigus ja huvi oma isa ja onu tegeliku omandisuhte vastu seisuga 16.06.1940 ning sellekohase teabe rakendamise vastu subjektiotsuses.
Olemasolevad dokumendid olid piisavad, et taotleda omandireformi komisjonilt subjektiotsuse parandamist nende dokumentide järgi ORAS-e alusel ilma kohtuliku sekkumiseta. Hageja on need dokumendid kostjale esitanud. Hageja esitab kostja vastu kahjutasu nõude vääralt lahendatud subjektiotsuse parandamisest keeldumise osas. Avaldaja järgis Tallinna Linnakohtu 11.04.2005 kohtuotsust, mille kohaselt enne varaliste taotluste esitamist selles asjas tuli juriidiliselt tõendada omandisuhe. Käesolev avaldus ei ole esitatud mitte Raudsepa 18 talu maa, vaid hoonete osas. Maa on tagastatud ja kinnistatud. Avaldajale pole kompenseeritud talu hooneid. HR oli talu kaasomanik. Avaldaja soovib subjektiotsuste muutmist (kahe elumaja ja Seli viinavabriku kompenseerimist). Menetluse edasine käik
5.Kostja vaidles määruskaebusele vastu.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Määruskaebus kuulub rahuldamisele ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule asja menetlusse võtmise otsustamiseks.
8.Maakohus on jätnud avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mille kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõude menetlemisest keeldumise korral on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Hagi menetlusse võtmise otsustamisel hinnatakse mh seda, kas hagis esitatud asjaolude tõesuse korral on õigusnormide alusel võimalik selline nõue rahuldada. Hagis toodud asjaolude alusel ei olnud maakohtul võimalik tulla maakohtu määruses toodud järeldusele. Hagiavaldusena pealkirjastatud avaldus oleks vajanud enne menetlusse võtmist selgitamist avaldaja eesmärkide ja avalduses toodud asjaolude kohta. Arvestades, et avaldaja ei pruugi olla õigusteadmistega isik ja tal puudub menetlusest nähtuvalt vastavate teadmistega esindaja, on kohtul kõrgendatud selgitamiskohustus sellise avalduse menetlusse võtmisel.
9.Esmalt tulnuks maakohtul täpsustada, mida soovib avaldaja oma hagiga või avaldusega saavutada. Hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja TsMS § 368 lg 1 järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi, mida tuleb hagejal ka vastavalt põhjendada ning mis tuleb kohtul kahtluse korral välja selgitada (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 26).
10.Avaldusest ilmneb, et hageja on pöördunud kohtusse seoses omandireformi käigus tekkinud probleemiga vara tagastamisel või kompenseerimisel. ORAS § 17 lg 6 järgi saaks avaldaja kohtusse pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse tuvastamise nõudega, mis lahendatakse hagita menetluses.
11.ORAS § 16 lg 2 alusel kehtestas ja kinnitas Vabariigi Valitsus 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi kord I). Korra I p 22
sätestab, et kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nende faktide tõendamiseks vara asukohajärgse kohtu poole. Korra I p 15 alapunkt 2 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks ka vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Nimetatud sättes märgitud vara kuuluvust (omandiõigust) õigusvastase võõrandamise ajal saab käesoleval ajal kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt kindlaks teha kohtus hagita menetluse korras. Korra I p 21 kohaselt tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitu isikule.
12.Määruskaebusest on tuletatav, et avaldaja soovib HR tuvastamist Raudsepa kinnistul asunud hoonete omanikuna, kuid arusaamatuste vältimiseks tuleks maakohtul täpsustada, millise konkreetse vara suhtes soovib avaldaja, et tuvastataks selle omanikuna HR õigusvastase võõrandamise hetkel.
13.Avaldaja huvi konkreetse asjaolu tuvastamise suhtes võib tuleneda asjaolust, et korra I p 16 kohaselt tuleb ÕVVTK komisjonil avalduste läbivaatamisel kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. Vara õigusvastase võõrandamise alaliike on erinevaid. Vastavalt ORAS §-le 6 on õigusvastaseks võõrandamiseks mh reaalse repressiooniohu tõttu vara äraandmine või mahajätmine. Kuigi avaldaja ei ole otseselt nimetatule oma avalduses tuginenud, nähtub selline asjaolu varasemast (asjas esitatud) Tallinna Linnakohtu lahendist tsiviilasjas 2/23-3953/04. Seetõttu tulnuks maakohtul avaldajalt paluda selgitusi selle kohta, millal ja millistel asjaoludel on hooned õigusvastaselt võõrandatud.
14.Kui vara jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu, võib kuuluda kohaldamisele vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud kord (korra I 16 alapunkt 8). Eelmainitud tõendamise lihtsustatud korda reguleerib EV seadus vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta, mis on Riigikohtu praktika kohaselt kohaldatav ka juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotlevad endise omaniku pärijad (vt Riigikohtu lahendid 3-3-1-70-00 ja 3-3-1-17-01).
15.Maavalitsus näib asjas esitatud seisukoha kohaselt leidvat, et avaldaja avaldus on lahendatud, vastav otsus on jõustunud ning tsiviilasja menetlemisel puudub perspektiiv. Samuti leiab maavalitsus, et pole vahet, kes on vara võõrandamisaegne omanik, sest avaldajale saab vara tagastada või kompenseerida ka siis, kui vara omanikuks on JR ning seda ongi antud juhul juba tehtud.
16.Nimetatud seisukohad võivad olla ringkonnakohtu hinnangul ekslikud. Avaldusest nähtuvalt soovib avaldaja ka hoonete kompenseerimist. Seega tuleb maakohtul täpsustada, millise otsuse vastuvõtmist avaldaja ÕVVTK komisjonilt taotles, st kas ta taotles ka maal asunud hoonete kompenseerimist. Tagastamist avaldaja ilmselt taotleda ei saanud, kuna tema enda esitatud tõenditest tulenevate seisukohtade kohaselt jäeti hooned repressiooniohu tõttu maha ja need hävinesid hiljem.
17.Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 on kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (edaspidi kord II). Korra II p 19 alapunktide 1-4 kohaselt teeb maakonnakomisjon otsuses kindlaks vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise (õigusjärgse) omaniku, vara koosseisu ning õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluva mõttelise osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Korra II p 20 kohaselt on komisjonile esitatud taotlus võimalik jätta
täielikult või osaliselt rahuldamata, kuid see peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, sõi märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata.
18.Korra I p 17 esimese lõigu kohaselt tehakse vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste läbivaatamisel kindlaks vara koosseis: õigusvastaselt võõrandatud maa, muud loodusobjektid, laevad, ehitised, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed. Korra I p 18 esimese lõigu alusel tuleb avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Iseenesest on võimalik olukord, kus maa natsionaliseeriti, kuid ehitised kui vallasasjad jäeti juba enne maa natsionaliseerimist maha reaalse repressiooniohu tõttu või toimus ehitiste õigusvastane võõrandamine pärast maa natsionaliseerimist. Sellest tulenevalt on vajalik, et maa ja hooned tunnistatakse eraldiseisvalt omandireformi objektiks. Maavalitsus ei ole tuginenud asjaolule, et seda on tehtud või ÕVVTK komisjon oleks keeldunud hoonete reformi objektiks ja avaldaja nende suhtes reformi õigustatud subjektiks tunnistamisest. On võimalik, et vara kompenseerimise avaldus on vastavas osas üldse lahendamata jäetud. Ka nimetatut tuleb maakohtul asja menetlemisel täpsustada.
19.Maavalitsuse seisukohtadest nähtuvalt on avaldajale 26.06.1998 tehtud ettepanek pöörduda kohtu poole mh Raudsepa 18 kinnistu (kinnistu hõlmab selles kontekstis ka hooneid) omandiõiguse tõendamiseks. Puuduvad andmed, kas avaldaja jättis vastavad tõendid esitamata ning kas vaidlusaluses asjas on korra I p 28.1. kohaselt tehtud hoonete osas menetluse lõpetamise otsus. Kui selline otsus on tehtud ja avaldaja ei ole seda vaidlustanud, ei pruugi avaldaja õiguste kaitse olla enam võimalik. Maakohtul tuleb vastavad asjaolud välja selgitada.
20.Avaldajal võib olla huvi tuvastada, et just HR oli õigusvastase võõrandamise ajal hoonete omanik. Nimetatu tuleneb asjaolust, et erinevalt maa tagastamisest ei saa avaldajale kompenseerida omandireformiga seonduvate hävinenud hoonete väärtust siis, kui need kuulusid tema onule ja mitte tema isale. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 8 sätestatu kohaselt saavad õigustatud subjektid olla mh alanejad sugulased. Maareformi seadus § 5 lg 1 p 2 laiendab maa puhul subjektide ringi – maa tagastamist ja kompenseerimist saavad taotleda ka venna alanejad sugulased. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 annab venna alanejatele sugulastele õiguse taotleda ka maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Käesoleval juhul on oluline tähele panna, et hooned on hävinenud ja neid ei saa seetõttu tagastada. Kompenseerimise võimalust seadus ette ei näe. Eelnevast tulenevalt ei võimalda seadus maksta avaldajale kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud, kuid hävinenud hoonete eest, kui tegemist oli JR-le kuulunud ehitistega. Samas on see võimalik olukorras, kui hooned kuulunuksid avaldaja isale, HR-le. Seega leidis maakohus ekslikult, et avalduse võimalik rahuldamine ei anna avaldajale täiendavaid hüvesid. Avalduse võimalik rahuldamine annaks avaldajale võimaluse saada kompensatsiooni hoonete eest.
21.Kui avaldaja on oma avaldust täpsustanud, saab maakohus analüüsida seda, kas HR sai hooned igamise teel omandada. Riigikohus on märkinud, et lahendades küsimust, kes oli vara omanik selle õigusvastase võõrandamise hetkel, juhindub kohus omandireformi aluste seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõiguse tekkimise ajal. Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada (Vt Riigikohtu lahend 3-2-1-108-97).
22.Nimetatud põhjustel on maakohus ennatlikult avalduse menetlusse võtmisest keeldunud, mistõttu tuleb see saata samale maakohtule asja menetlusse võtmise otsustamiseks.
23.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja lõplikul lahendamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.