D.S hagi J.O ja Z.I vastu vara välistamiseks pärandvara hulgast või pärandvara jagamiseks Z.I hagi J.O ja D.S vastu pärandvara jagamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja /vastukostja D.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk (e-post: xxx) Kostja I J.O (isikukood XXX) Kostja II / vastuhageja Z.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev (e-post: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada D.S hagi.
2.Tuvastada, et korteriomand, mis on kantud Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa number xxx, kuulub D.S (isikukood XXX) ainuomandisse ega kuulu J O (isikukood xxx) pärandvara hulka.
3.Kohustada J.O-d ja Z.I-d andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 34 1 tähenduses kinnisasja registriosa numbriga xxx senise omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse D.S . Asendada J.O ja Z.I nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxx kande muutmiseks kohtuotsusega.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1
2-21-16291 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.D.S (edaspidi ka hageja) esitas 18.10.2021 Harju Maakohtule hagi, milles hilisema täpsustuse kohaselt taotleb tuvastada, et Xxx korteriomand kuulub hageja ainuomandisse ja ei kuulu J O pärandvara hulka. Hageja on täiendanud hagi alternatiivse nõudega jagada J O pärandvara selliselt, et jätta kinnisasi Xxx hageja ainuomandisse kohustuseta maksta kostjatele hüvitist. Hageja on esitanud ka tahteavalduste asendamise nõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 16.10.1986 hageja ja J O (isikukood xxx) abielu. J O (edaspidi ka pärandaja) suri 21.02.2019 ilma testamenti jätmata. Pärandi on vastu võtnud J O seadusjärgsed pärijad: abikaasana hageja, pärandaja poeg J.O (kostja I) ja pärandaja tütar Z.I (kostja II). Hageja kanti 31.08.2000 kinnistusregistrisse Xxx korteriomandi (registriosa xxx) omanikuna. Kuivõrd omanikukanne oli tehtud hageja ja pärandaja abielu kestel, siis formaalselt loetakse korteriomand nende ühisvaraks. Tegelikult oli korter omandatud hageja poolt enne hageja ja pärandaja abielu registreerimist hagejale kuulunud lahusvara arvel ning kuulub seetõttu hageja lahusvara hulka. Enne pärandajaga abielu sõlmimist oli hageja abielus S Miga. Nende abielu lahutati 03.10.1983. Abielu kestel omandasid hageja ja S M elamuühistu osaku (so. kooperatiivkorteri), mis andis õiguse Xxx korteri kasutamisele ja maa tasuta erastamisele. Pärast abielu lahutamist vahetasid hageja ja S M Xxx korteri kahe korteri vastu. S M sai Xxx (endine K) kooperatiivkorteri omanikuks ning hageja sai XXX kooperatiivkorteri omanikuks, s.o omandas elamuühistu osaku, mis andis korteri kasutamise ja maa tasuta erastamise õiguse. Tallinna Linnaarhiiv on kinnitanud, et xxx ja XXXolid elamukooperatiivid ning et Xxx kooperatiivkorter oli vahetatud XXX korteri vastu. Rahvastikuregistri andmete järgi oli pärandaja alates 13.09.1976 kuni 21.01.1987 registreeritud aadressil Xxx ning alates 20.02.1987 aadressil XXX. Enne hagejaga abielu sõlmimist kuulus pärandajale Xxx korteri kasutamise ja erastamise õigus. Pärandaja andis selle õiguse kostjale II, korter erastati kostja II nimele pärandajale kuulunud erastamisväärtpaberite arvel. 1990-datel aastatel toimus elamuühistute ümberkujundamine korteriühistuteks. Elamuühistust korteriühistu moodustamiseks tuli erastada elamualune ja hoone teenindamiseks vajalik maa. Kui elamuühistus oli 24 või enam korterit, sai maa erastada tasuta. Hageja omandas Xxx korteri oma endise abikaasaga ühisvara jagamise teel, s.o pärandaja suhtes lahusvara arvel. Xxx korteriomandi moodustamine toimus tasuta, elamuühistu kujundati ümber korteriühistuks ja elamuühistu liikmena sai hageja maatüki omanikuks tasuta. Maa erastamine ei ole hageja lahusvaraks olnud kooperatiivkorteri väärtust mõjutanud ning tegemist oli formaalse vormistamisega. Seega omandati Xxx korter tervikuna hageja lahusvara arvel, pärandaja selle vara omandamisel oma ja ühisvarasse kuulunud rahaliste vahenditega ega muul viisil ei osalenud. Hageja leiab, et Xxx korter on hageja lahuvara. Liikmelisus elamukooperatiivis „R“ andis õiguse Xxx korteri kasutamiseks ja tulevikus korteriomandi tasuta omandamiseks. Nimetatud liikmelisus kuulus hagejale enne pärandajaga abielu sõlmimist. Selle liikmelisuse vahetas hageja elamukooperatiivi „E“ liikmelisuse vastu. See omakorda andis hagejale 2
2-21-16291 õiguse XXX korteri kasutamiseks ja tulevikus korteriomandi tasuta omandamiseks. Kuivõrd liikmelisus eeltoodud elamukooperatiivides ei kuulunud hageja ja pärandaja ühisvara hulka, siis ei kuulu sinna ka selle alusel tekkinud omandiõigus korteriomandile. Elamukooperatiivi osak, mis andis õiguse korteri kasutamisele ja maa erastamisele, oli hageja lahusvara. Maa erastamine ja korteriomandite moodustamine toimus tasuta, st. elamukooperatiivi liikmelisuse alusel sai hageja korteriomandi ainuomanikuks. Ekslik ja tõendamata on kostja oletuslik väide, et kõik XXX ; Tallinn korteri omandamisega seotud kulud on kantud ühisvara arvelt. Maa erastamine ja korteriomandi moodustamine toimus tasuta, hagejapoolsete toiminguteta ja tahet väljendamata. Pärandaja ei ole korteriomandi omandamisel üldse osalenud. Eesti NSV Abielu- ja Perekonnakoodeksi § 22 lg 1 sätestas, et abikaasale enne abiellumist kuulunud vara on tema omand. Nimetatud seadusesäte alusel kuulus hageja ainuomandisse elamuühistu liikmelisus. Kuivõrd vaidlus käib 31.08.2000 tekkinud korteriomandi üle, siis kohaldamisele kuulub PKS1995. Juhul, kui kohus peaks leidma, et korter ei ole hageja lahusvara, siis taotleb hageja alternatiivselt pärandvara jagamist selliselt, et Xxx kinnisasi jääb hageja ainuomandisse ilma kohustuseta maksta kostjatele hüvitist. Hageja hinnangul esineb alus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks, arvestades hageja tähelepanu väärivat huvi (tegemist on hageja ainukese elukohaga); seda, et pärandaja ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud Xxx korteri omandamisel (pärandaja erastamisõigus ja väärtpaberid anti üle tasuta hoopis kostjale II) ning XXX korter on omandatud hageja lahusvara arvel. Samuti esineb alus võrdsusest kõrvale kaldumiseks põhjusel, et kostja ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel.
2.Kostja I võttis hagi õigeks, tunnistades hagiavalduses esitatud nõudeid. Kostja I palub jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II leiab, et hagis esitatud nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Mingi vara soetamine lahusvara arvel annab ainult aluse ühisvara jagamisel võrdsusest kõrvale kaldumiseks ning sellele ei saa tugineda lahusvaraks tunnistamise nõudes. Kuna hageja ei ole esitanud ühisvara jagamise nõuet, siis ei saa ka võrdsusest kõrvale kalduda. Ainuüksi tuvastushagiga ei saa saavutada hageja eesmärki, sest ainuomandi tekkimise aluseks saab olla vaid sellekohane kinnistusraamatu kanne. Hageja ei ole ka tõendanud, et kinnisasi on soetatud hageja lahusvara arvel. Tallinna Linna RSN Täitevkomitee orderid ei tõenda omandiõigust kooperatiivkorteritele, orderites märgitud isikute liikmelisust elamukooperatiivis ega elamukooperatiivi osamaksu tasumist. Vastavalt orderite väljastamise ajal kehtinud Eesti NSV elamukoodeksi § 114 lg-le 2 on orderi õiguslikuks tähenduseks elamukooperatiivi majas korteritesse sissekolimise õiguse andmine. Eesti NSV elamukoodeksi § 111 lg 5 järgi tekkis elamukooperatiivi liikmelisus alates liikmeks vastuvõtmise elamukooperatiivi üldkoosoleku otsuse kinnitamisega kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee poolt. Elamukooperatiivi osamaksu tasumist kinnitavad vastavad maksedokumendid. Hageja ei ole kohtule esitanud kohaliku rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee poolt kinnitatud elamukooperatiivi üldkoosoleku otsust, et hageja oleks võetud XXX elamukooperatiivi liikmeks ega maksedokumente osamaksu tasumise kohta. Xxx korterisse sissekolimise õiguse omandasid hageja ja pärandaja 03.02.1987 ehk abielu ajal. Seega isegi teoreetiliselt võis hagejal ja/või J O-l tekkida õigus saada elamukooperatiivi liikmeks ja omada elamukooperatiivi osamaksu abielu ajal. Õiguslikult ebakorrektsed on hageja väited, et hageja ja S Mi abielu jooksul omandasid abikaasad elamuühistu osaku (s.o kooperatiivkorteri), mis andis õiguse Xxx korteri kasutamisele ja maa tasuta erastamisele. Elamukooperatiivi majas asuvad korterid kuulusid omandiõiguse alusel elamukooperatiivile endale Eesti NSV elamukoodeksi § 111 lg 2, lg 6 ja Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 104 järgi. Seega ei kuulunud Xxx korter ei hagejale ega hageja ja S Mi ühisvarasse. Väidetav elamukooperatiivi liikmelisus andis üksnes õiguse kasutada kooperatiivkorterit. Väidetav liikmelisus 3
2-21-16291 Xxx elamukooperatiivis on lõppenud enne omandireformi aluste seaduse jõustumist, mistõttu on õiguslikult ebakorrektne ka hageja väide, et väidetav liikmelisus andis õiguse korteri ja selle juurde kuulunud maa tasuta erastamiseks. Samuti on õiguslikult ebakorrektsed hageja väited, et abikaasad jagasid ühisvara „kooperatiivkorterite vahetamise teel“. Elamukooperatiivi liikme kasutuses oleva eluruumi vahetamise korral ei jagata vara, vaid muudetakse eluruumide kasutusõigused. Eluruumide kasutusõiguste vahetamise tagajärjel ei toimunud muudatust vara koosseisus, mistõttu on põhjendamatud hageja väited, et XXX korter oli omandatud hagejale kuulunud lahusvara arvel. Kuna elamukooperatiivi majas asuva korteri kasutusõigus ei ole vara, mis võiks kuuluda ühisvarasse, siis ei saanud abikaasad ka seda mistahes viisil jagada. Hageja ja S Mi abielu lahutamise ja eluruumide kasutusõiguste vahetamise ajal kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 28 lg 4 järgi kuulusid abikaasade vahelised tehingud ühisomanduses oleva vara jagamise kohta notariaalselt tõestamisele ning notariaalse vormi järgimata jätmise tagajärjeks oli tehingu kehtetus Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 50 lg 1 järgi. Hageja tuginemine PKS1995 § 19 lg-le 2 ei ole põhjendatud. PKS2010 § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Nii ühisvara eseme omandamine kui ka hageja väidetud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist tingivad asjaolud tekkisid enne PKS 1995 jõustumist. Seega tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud APK-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alustest. APK § 24 lg 1 võimaldas kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest silmas pidades alaealise laste huve või ühe abikaasa tähelepanu väärivat huvi. Muud asjaolusid osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks seadus ei nimeta. Seega ei saa hageja taotleda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist, tuginedes asjaoludele, et pärandaja ei ole olevat mõjuvate põhjusteta osalenud korteri omandamisel või et korter on omandatud hageja lahusvara arvelt. Hageja ainukeseks elukohaks olemine ei ole käsitletav hageja tähelepanu vääriva huvina APK § 24 lg 1 tähenduses. Hagejal on pärandvara kasutusõigus tagatud ka PärS § 16 lg 2 läbi. Tõendamata on, et korter on soetatud hageja lahusvara arvelt ja et pärandaja ei osalenud mõjuva põhjuseta korteri omandamisel. Hageja ei ole toonud välja, milline oli hageja panus korteri omandamisel. Kõik omandamisega seotud kulud on eelduslikult kantud ühisvara arvelt. Hageja ei ole ka väitnud, et korteri omandamisel tasuti hageja väärtpaberitega. Abielu kestel on hageja ja pärandaja ühisvara arvelt tehtud korteriomandile märkimisväärseid kulutusi (sh korteri remont, elamu remondi- ja hoolduskulud, sihtotstarbelised maksed jne), mis on suurendanud oluliselt korteriomandi väärtust. Korteriomandi väärtus on suurenenud abikaasade ühisvara arvel. Ajavahemikul 03.02.1987 kuni 21.02.2019 hageja ja pärandaja ühisvarast tasutud maksed korteriomandi väärtuse suurendamiseks on olulised, võrreldes elamukooperatiivi osamaksu eest tasutud rahasummaga.
4.Z.I esitas 26.02.2024 vastuhagi J.O ja D.S vastu pärandvara jagamise nõudes. Vastuhagi kohaselt on J O pärijateks üleelanud abikaasana hageja ning lastena kostjad, igaüks 1/3 suuruses mõttelises osas. Pärandvara inventuuri akti kohaselt kuulub pärandvara hulka korteriomand Xxx, mille väärtus on 129 000 eurot ning mis on ühisomandis hagejaga. Kostja II ei ole huvitatud korteriomandist ega korteriomandi kasutamisest ning hageja ka ei võimalda kostjal II seda korteriomandit kasutada. Kostja II taotleb J O pärandvara jagada selliselt, et jätta korter hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale II omandi kaotus 21 500 eurot (1/6 korteriomandi väärtusest). Kui hageja ei ole nõus kostjale hüvitise tasumisega, siis taotleb kostja II alternatiivselt korteri avalikku müüki ning saadud raha jagamist vastavalt pärijate pärandi osa suurustele (s.o hagejale 4/6 ning kummalegi kostjale 1/6).
5.D.S vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et XXX 4
korter kuulub
2-21-16291 hageja lahusvara hulka ja ei kuulu pärandvara hulka. Kui korteriomand ka kuulus abikaasade ühisomandisse, tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning jätta korter hageja ainuomandisse ilma kostjatele hüvitise maksmise kohustuseta. Hageja leiab, et inventuuri aktis toodud vara väärtus 129 000 eurot ei ole õiglane turuväärtus ega vasta tegelikult turusituatsioonile. Hageja leiab, et korteri turuväärtus on 105 000 eurot. Kui kohus peaks kostja vastuhagi rahuldama, on hageja valmis maksma kostjale 1/6 korteri väärtusest rahas, küll aga vajab ta sel juhul aega laenu võtmiseks. Sel juhul taotleb hageja määrata kohtuotsuse täitmise kord, mille järgi makstakse enamsaadu hüvitis kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus leiab, et hageja hagi tuleb rahuldada ning kostja II vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt Rb kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Hageja on esitanud nõude tuvastada, et korteriomand Xxx kuulub hageja ainuomandisse ega kuulu J O (edaspidi ka pärandaja) pärandvara hulka. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx on kantud kinnisasi asukohaga Xxx. Kinnisasja omanikuna on 02.06.2000 avalduse alusel sisse kantud 31.08.2000 hageja (tl 7-9). Pärimistunnistuse (tl 86) kohaselt on J O pärijateks hageja ning kostjad, igaüks 1/3 suuruses osas, seega on hagi esitatud õigete isikute vastu. Vaidlus puudub selles, et õigus, mis oli aluseks korteriomandi omandamisele, on omandatud (kas siis hageja või hageja ja pärandaja poolt) enne 1995. a 1. jaanuarit. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS1995. Abielu kestel abikaasade omandatud vara oli PKS1995 § 14 lg 1 järgi ühisvara. PKS1995 § 15 lg 1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kohane ei ole seega kostja II tuginemine APK sätetele.
8.Hageja abiellus J O-ga 16.10.1986 (tl 4) ja nad said XXX korterisse sissekolimise õiguse 03.02.1987 (tl 12). Kostja II on leidnud, et kuna korterisse sissekolimise õiguse said hageja ja pärandaja abielu ajal, siis kuulub see õigus hageja ja pärandaja ühisvara hulka. Kohus kostjaga II ei nõustu. Sellest, et hageja sai korterisse sissekolimise õiguse abielu ajal ning sama õigus laienes ka pärandajale ning hageja lapsele (tl 12), ei tähenda, et ka pärandajal tekkis õigus saada elamukooperatiivi liikmeks ja omada elamukooperatiivi osamaksu abielu ajal. Antud tõendist ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et pärandaja sai elamukooperatiivi liikmeks või et ka tema omas osamaksu. Puudub igasugune alus leida, et kõik isikud, kellel tekkis õigus koos orderi saajaga elama asuda, olid samaaegselt ka elamuehituskooperatiivi liikmed.
9.Asjaolu, et Xxx korter on kinnistatud hageja ja pärandaja abielu ajal, ei too ilmtingimata kaasa korteriomandi omandamist ühisvarana. Riigikohus on otsuses RKTKo 08.04.2009, 3-2-1-39-09, p 10 5
2-21-16291 leidnud järgmist: Ringkonnakohus leidis õigesti, et elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi tekkimist saab võrrelda korteri kui vallasasja baasil korteriomandi tekkimisega ja viitas seejuures õigesti Riigikohtu 11. aprilli 2005. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05. Selles otsuses asus kolleegium seisukohale, et ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluv korter kui vallasasi ei muutu abielu ajal korteriomandi kinnistamise läbi PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, vaid jääb selle abikaasa lahusvaraks, kellele kuulus korter kui vallasasi. Kolleegium leiab, et ka elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et EES § 21 8 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Eeltoodust tuleneb, et elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muutnud korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel hageja ja pärandaja ühisvaraks ning taolist vara ei saa käsitleda PKS1995 § 14 lg 1 alusel omandatud ühisvarana. Eeltoodust tuleneb, et hagi rahuldamise eeldused on täidetud juhul, kui on tõendatud, et elamukooperatiivi liikmesus ja osamaks kuulus hageja lahusvara hulka. Selle asjaolu tuvastab kohus alljärgnevalt.
10.Hageja ja S Mi abielu sõlmiti 19.10.1971 (tl 61 pöördel) ja lahutati 03.03.1983 (tl 9). Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 21.11.1979 korraldusest nr xxx ja selle lisast 5 (tl 5758) nähtub, et S M koos veel kahe isikuga said orderi elamispinna jaoks aadressil Xxx. Abielu lahutamise hetkel oli mõlema abikaasa elukohana märgitud Xxx (tl 61). Tõendatuks saab lugeda, et hagejale ja S Mile kuulus Xxx korteri kasutamise õigus. 10.1 Eluruumide arvestuse ja jaotamise osakonna komisjoni protokolli nr 46, 19.11.1986 (tl 10) kohaselt puudutas kanne nr x kolme isikut. S Mit puudutava kirje real on märgitud aadress Xxx, 40,8 (eelduslikult korteri pindala), vahetus ja orderi nr xxx. Sama kirje alla on märgitud V B , Xxx; 17,16 ning I M , Xxx; 40,09. Kõigi kolme kirje kohta ühiselt on paremal pool tulbas kantud sisse komisjoni ettepanek „vormistada“. Neist kirjetest on kohtu hinnangul võimalik saada aru vaid nii, et ühe korteri kasutusõigus on vahetatud kahe korteri kasutusõiguse vastu. 10.2 Eelnev kirje sisaldab orderite numbreid, mis on kajastatud ka vahetusorderites. Vahetusorder nr xxx (tl 11) on välja antud 03.02.1987 S M selle kohta, et ta omab õigust elamispinna kasutamiseks aadressil Tallinn, Xxx; orderi väljaandmise aluseks on märgitud: komisjoni otsus prot. nr. 19.11.86. Vahetusorder nr xxx (tl 12) on välja antud 03.02.1987 D.S-ile selle kohta, et ta omab koos J O ja N M õigust elamispinna kasutamiseks aadressil Tallinn, Xxx; orderi väljaandmise aluseks on märgitud: komisjoni otsus prot. nr. 19.11.86. Arhiiviteatise (tl 13) kohaselt on kooperatiivkorterid Tallinnas xxx ja Xxx vahetatud, seda tõendab arhiiviteatise kohaselt 19.11.1986 aasta vahetuskomisjoni protokoll ning 03.02.1987 korterivahetuse order nr xxx, millega on antud hagejale elamispinna kasutamise õigus aadressil Xxx. Sama teatise kohaselt olid 1986 ja 1987 aastal xxx ja Xxx elamukooperatiivid; xxx kuulus elamuehituskooperatiivile R ning xxx elamukooperatiivile E. 10.3 Vahetusorderid tõendavad kohtu hinnangul seda, et hageja sai vahetuse raames Xxx korteri kasutamise õiguse ning hageja tolleks hetkeks endine abikaasa S M sai Xxx, Tallinn korteri kasutamise 6
2-21-16291 õiguse. Korteri kasutamise õigus ei olnud käsitletav omandiõigusena korterile, kuid see õigus oli aluseks hiljem omandi tekkimisele. 10.4 Kohus nõustub hagejaga selles, et eeltoodust tulenevalt on hageja omandanud temale ja endisele abikaasale kuulunud elamukooperatiivi R liikmelisuse ja selle tulemusel sai hageja elamukooperatiivi E liikmelisuse. Kui S M ei oleks olnud elamukooperatiivi R liige, siis ei oleks ta saanud ka liikmelisust/ korteri kasutusõigust vahetada. Kui elamukooperatiivi R liikmelisus poleks omandatud hageja ja S M abielu kestel, siis ei oleks saanud toimuda vahetust ning hageja kasutusõiguse tekkimist Xxx korterile. 10.5 Puuduvad tõendid selle kohta, et Xxx kasutamise õiguse aluseks oli muu õigus peale selle õiguse, mis kuulus enne vahetust hagejale ja tema endisele abikaasale. Kuna õigus, mis andis aluse korteri kasutamiseks, ei kuulunud pärandajale, siis ei saanud ka hiljem tekkida hageja ja pärandaja ühist omandit korterile. 10.6 Seega saab järeldada, et Xxx kasutamise õigus (ja hiljem omand korterile) tekkis ainuüksi hagejale enne pärandajaga sõlmitud abielu kuulunud õiguse alusel. Taoline õigus ei saanud kuuluda hageja ja pärandaja ühisvara hulka.
11.EES § 218 lg 2 sätestas, et kui elamuühistu (-kooperatiivi) üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja elamuühistu (-kooperatiivi) reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu (-kooperatiivi) notariaalselt tõestatud avalduse, riigiga sõlmitud võõrandamistehingu ja muude seaduses sätestatud dokumentide alusel elamuühistu (-kooperatiivi) poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. EES 219 lg 4 sätestas, et kui elamu korterivaldajate koosolek otsustab elamu baasil korterühistu asutamise, on senise elamuühistu (kooperatiivi) juhatus kohustatud kuu aja jooksul pärast korteriomanike taotluse esitamist ühistu juhatuse ja senise korterivaldaja vahelise lihtkirjaliku kokkuleppega üle andma korterivaldaja kasutuses oleva korteri tema omandisse ning lg 5 II lause järgi kantakse korteriühistu poolt erastatud maa korteromanditena kinnistusraamatusse korteriomanike nimele. Omand kinnisasjale XXX on algselt olnud elamukooperatiivil E, läinud seejärel üle Xxx Elamuühistule (tl 112) ning seejärel antud üle hagejale.
12.Kostja on leidnud, et hageja ja S Mi abielu lahutamise ja eluruumide kasutusõiguste vahetamise ajal (vastavalt 03.10.1983 ja 19.11.1986) kehtinud APK § 28 lg 4 järgi kuulusid abikaasade vahelised tehingud ühisomanduses oleva vara jagamise kohta notariaalselt tõestamisele ning notariaalse vormi järgimata jätmise tagajärjeks on tehingu kehtetus Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 50 lg 1 järgi. Kohus leiab, et võimalik vorminõude järgimata jätmine ei muuda praegusel juhul asja lahenduskäiku. Kui hageja ja tema endise abikaasa ühisvara jagamise tehing oleks olnud kehtetu, siis oleks ühisvara praegusel hetkel jagamata. Mingil juhul ei saaks tekkida hageja ja tema endise abikaasa väidetavalt jagamata ühisvarast hageja ja pärandaja ühisvara.
13.Kostja II on tuginenud sellele, et tõendatud ei ole, et osamaks on tasutud ainult hageja poolt ja enne abielu ning et vahetusorderid ei tõenda elamukooperatiivi osamaksu tasumist. Eesti Vabariigi elamuseaduse (ES; RT 1992, 17, 254) § 4 kohaselt oli eluruumide kasutamise õiguslikeks alusteks omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis, eluruumi üürileping või muu seaduses ettenähtud alus. ES § 27 lg 1 kohaselt tekib osaku täielikul tasumisel elamukooperatiivi liikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestata teisiti. ESle eelnevalt reguleeris eluruumi kasutamise õiguslikke aluseid ENSV Elamukoodeks, mis ES § 65 kohaselt kaotas kehtivuse alates 01.07.1992. Esitatud tõenditest nähtub, et osamaks, mis andis õiguse kasutada Xxx korteriomandit, omandati hagejale ja tema esimesele abikaasale kuulunud teise korteri osamaksu vahetuse läbi. Kostja II ei ole 7
2-21-16291 esitanud konkreetseid väiteid selle kohta, kui suur oli osamaks ning kas ja millises ulatuses oli see tasutud hageja ja pärandaja abielu ajal. Ilma konkreetsete väideteta ei saa kohus jõuda järeldusele selles, et mingis ulatuses üldse osamaksu hageja ja pärandaja abielu ajal tasuti. Pärandaja panuse kohta puuduvad ka igasugused tõendid. See, et vahetus toimus alles pärast hageja ja pärandaja abielu sõlmimist, ei muuda osamaksu omandamise asjaolusid. Seetõttu saab kohus jõuda järeldusele, et osamaks kuulus hageja lahusvara hulka.
14.Asjaolule, et osamaks kuulus hageja lahusvara hulka ning et tegemist ei olnud hageja ja pärandaja ühisvaraga, viitab ka see, et kinnistusraamatusse on kantud 31.08.2000 omanikuna hageja ning mitte hageja ja pärandaja ühisomanikena. Kande tegemise hetkel kehtinud kinnistusraamatuseaduse § 14 lg 1 p 2 nägi ette, et kui kinnisasi oli ühises omandis, siis kuulus registriosa teise jakku sissekandmisele teave mõlema omaniku kohta, samuti see, et kinnistu on ühisomandis. Taolise ühisomandi kande puudumine viitab praegusel juhul sellele, kuidas abikaasad kinnisasja omandisuhet käsitlesid, s.o ei leidnud, et see kuulub ühisesse omandisse. See omakorda tõendab samuti, et korter on omandatud hageja lahusvara hulka kuulunud õiguse arvel.
15.Lahusvara arvelt omandatud kinnisasi võis PKS1995 järgi saada teatud eelduste korral ka ühisvaraks. PKS1995 § 14 lg 2 kohaselt võis kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kostja II on tuginenud PKS1995 § 14 lg-le 2 ja leidnud, et kui kinnisasi ka soetati lahusvara arvelt, siis on see saanud abielu kestel oluliste ühisvaraliste panuste läbi ühisvaraks. Konkreetselt on kostja II välja toonud selle, et kinnistamine ja osamaksu tasumine sai toimuda ühisvara arvelt, samuti on kostja II väidete kohaselt korteri väärtus abielu kestel tehtud ühisvaraliste panuste läbi oluliselt suurenenud.
16.Harju Maavanema 30.04.1999. a korraldusest (tl 76-76 pöördel) nähtub, et Elamuühistule Xxx on erastatud maa asukohaga Harjumaa, Tallinna linna, XXX 48 ja 50. Korralduse punktiga 2 määrati erastatava maa maksumuseks 2 603 900 krooni. Korralduse punktiga 4 kinnitati maa ostumüügihinnaks erastajale 2603900 × 0,5 = 1301950 krooni, mis ei kuulunud tasumisele vastavalt korteriomandiseaduse paragrahvile 24. Eeltoodud korralduse alusel sõlmiti Elamuühistu Xxx ja Eesti Vabariigi vaheline 13.05.1999. a ostu-müügileping (tl 77-77 pöördel). Selle lepingu punktidest 2.1. ja
3.1.nähtub, et maaüksus XXX 48 ja 50 koos selle oluliste osadega oli müüdud 1 301 950 krooni eest, mis vastavalt Korteriomandi seadmise korra punktile 20 ei kuulunud tasumisele, kuna elamus, milles on üle 24 korteri, antakse korteriomanike kaasomandisse tasuta. Elamuühistu Xxx kujundati aastatel 2000–2001 ümber korteriühistuks (tl 78-79). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et XXX 50, Tallinn korteriomanike kaasomandisse kuuluva maa erastamine ja korterite kinnistamine toimus tasuta ning selleks ei ole kasutatud ühisvaralisi vahendeid. Ka ei ole kostja esitanud konkreetseid väiteid ega tõendeid osamaksu tasumise kohta ühisvara arvelt ning on vaid eeldanud, et see on toimunud.
17.Kostja II väidete kohaselt on kinnisasja väärtus tõusnud oluliselt poolte abielu kestel poolte ühisvara arvelt. Taoliseid väiteid tuli tõendada kostjal, kostja ei ole seda piisavalt teinud. Kostja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid selle kohta, millises ulatuses on ühisvara lahusvara huvides kasutatud või kuidas on taoline panustamine lahusvara väärtust tõstnud. Kohus leiab, et taolisi asjaolusid ei saa tuletada sellest, et korteriomandi kasutamisega seotud makseid on tehtud abikaasade ühisvara arvelt. Seda isegi juhul, kui nende konkreetne suurus on tuvastatav. Nimelt ei saa maksete summa pinnalt anda ilma muude tõenditeta hinnangut vara väärtuse tõusu kohta panuse läbi. Samuti ei teki erisust sellest, et osade maksete eesmärgiks on olnud maja remondi-, soojustus- ja hoolduskulud (tl 115-1742). Taoliste kulude kandmise võiks teoreetiliselt lugeda kinnisasja väärtust suurendavateks kuludeks, kuid vaid siis, kui selgelt on välja toodud ja tõendatud, kui palju need kinnisasja väärtust suurendavad. Praegu puuduvad konkreetsed väited ja ka tõendid. Ka võib lugeda, et taoliste maksete 8
2-21-16291 eest saadud hüve on pärandaja korteriomandi kasutamise läbi juba ära tarbinud. Seetõttu ei ole täidetud PKS § 14 lg 2 kohaldamise eeldused ning kohus ei saa lugeda, et hageja lahusvara saaks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasade ühisvaraks.
18.Asjaolu, et kohtutäitur on pärandvara nimekirja (tl 87) koostamisel leidnud, et korteriomand on omandatud pärandaja ja hageja abielu kestel ning see võib kuuluda pärandaja ning hageja üleelanud abikaasa ühisvara hulka, ei anna samuti alust korteri lugemiseks ühisvara hulka. Inventuuriaktil ei ole õigustloovat tähendust.
19.Eeltoodust tulenevalt kuulub D.S hagi rahuldamisele. Kohus tuvastab, et korteriomand registriosa numbriga xxx, on hageja ainuomandis ega kuulu J O pärandvara hulka. Kuna kinnisasi ei kuulunud hageja ja pärandaja ühisvara hulka, ei saanud kinnisasi kuuluda ka pärandaja pärandvara hulka. Seetõttu jätab kohus kostja II nõude pärandvara jagamiseks rahuldamata.
20.Hageja palub asendada kostjate tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistusraamatusse hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus on tuvastanud, et kinnisasi registriosa numbriga xxx kuulub hageja ainuomandisse. Vaatamata sellele, et kinnistusraamatusse on kantud ainuomanikuna hageja, on vajalik n-ö ülekinnistamine. Seetõttu rahuldab kohus hageja nõude ning kohustab kostjaid TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna sisse hageja. Ülekinnistamise vajadus tuleneb riigikohtu lahenditest (tsiviilasjas nr 3-31-82-15, tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16 ning tsiviilasjas nr 2-17- 4192/14 (vastavad lahendite p-d 18.2 ja 10)).
21.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist TsMS § 102 lg 1 p 4 kohase varasuhtega seotud nõudega, mida käsitletakse hagilise abieluasjana. Nimelt on nõude sisuks tuvastada, et varaese ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Seega kohaldub menetluskulude jaotuse puhul TsMS § 164 lg 1, mille kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kostja II nõue ei ole käsitletav hagilises abieluasjas esitatud nõudena. Samas on vaidluse ese samasugune- kas kinnisasi kuulus või ei kuulunud hageja ja pärandaja ühisvara hulka. Kuigi hagi jäi rahuldamata, oleks kohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane käsitleda kostja II esitatud hagi menetluskulude jaotuse mõttes erinevalt, võrreldes hageja hagiga. TsMS § 162 lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus jätab menetluskulud eeltoodust tulenevalt TsMS § 164 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp 9
2-21-16291 kohtunik
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.