Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

TsK § 540 lg-test 1-5 tulenevalt on kostjal kohustus täita temale testamendiga pandud annak pärandvara arvelt. Kohustusest ei vabane kostja ka siis, kui annakusaajal on annaku sisuga sarnane õigus tekkinud pärast testamendi tegemist. Hageja palus tunnustada tema tasuta eluaegset isiklikku kasutusõigust X Pärnus asuvale kinnistule ühes selle olulisteks osadeks oleva kogu elamu ja kõigi kõrvalhoonetega vastavalt J. A testamendile. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Vaidlus on annaku kui võlaõigusliku nõude sisus. Testamendi kohaselt kohustati kostjat võimaldama hagejale majavalduses eluaegset tasuta elamispinda koos kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega. Seega on annakuks õigus tasuta elamispinnale nimetatud kinnistul koos kõrvalruumide kasutamise õigusega. Nimetatud õigus on hagejal kinnistu kaasomanikuna olemas. Testamendist ei tulene hagejal tasuta eluaegne kasutamise õigus kogu kinnistu suhtes. Vaidlusalune majavaldus koos kõrvalhoonetega on hageja ainukasutuses. Hageja eesmärgiks kostja õiguste piiramine nimetatud kinnistu suhtes. Kostja ei nõustu, et temalt võetakse aastateks ära õigus kasutada oma omandit. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas E.A eluaegset tasuta isiklikku kasutusõigust X Pärnus asuvale J.Tle kuuluvale 1⁄2 suurusele mõttelisele osale kinnistust. Kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Puudub vaidlus, et X Pärnus asuv kinnistu (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu linna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxx, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) kuulus omandiõiguse alusel J. A. Vastav kinnistusraamatu kanne tehti 24.03.1999. Hageja oli J. A abikaasa alates xx.xx.xxxx (Pärnu perekonnaseisubüroo abieluaktide registreerimisraamatu kanne nr 325). J.A suri xx.xx.xxx. Tema 20.07.1994 testamendi kohaselt pärandas ta temale omandiõiguse alusel kuuluva majavalduse, asukohaga X Pärnus, ühes sinna juurde kuuluva krundiga, kostjale, pannes kostjale kohustuse võimaldada hagejale nimetatud majavalduses eluaegset tasuta elamispinda ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega. Kostja on pärandaja õetütar. Kuivõrd J. A ja hagejale kuulus mõlemale 1⁄2 mõtteline osa vaidlusalusest kinnistust, tuleb lugeda, et J. A poolt kostjale pärandatud osa vastas J. A omandi suurusele ehk 1⁄2 suurusele mõttelisele osale kinnistust. Kostja võttis pärandi vastu 03.03.2006. Nii hagejal kui kostjal on õigus 1⁄2 suuruste mõtteliste osade omanditele vaidlusaluse kinnistu suhtes. Kuivõrd kinnistusraamatusse on kinnistu ainuomanikuna kantud isik, kes on surnud ja kelle õigused on pärandi teel kostjale üle läinud ning kinnistusraamatusse on kandmata abikaasade ühisvarasuhtest tulenev hageja õigus kinnistule, tuleb kanne lugeda ebaõigeks. Testamendiga tehtud õigustoiming võimaldada kostjale pärandina üleläinud majavalduses hagejale eluaegset tasuta elamispinda ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega, on käsitletav annakuna TsK § 540 lg 1 mõttes, mis kohaldub pooltevahelisele õigussuhtele VÕSRS § 2 alusel. Vaidlus on asjaolus, milline on annaku ulatus. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et annak on piiritletud kinnistu osalise kasutamisõigusega, mis on hagejale kinnistu kaasomanikuna juba tagatud. Vastavalt PärS § 27 lg-tele 1 ja 2 tuleb testamendi tõlgendamisel lähtuda testaatori tegelikust tahtest, mis testamendi teksti grammatilise tõlgendamise ebaselguse korral tuleb välja selgitada mh testaatori poolt teistele isikutele antud

2(6)

selgituste abil. Korralduse grammatilisel tõlgendamisel tuleb arvestada, et testamendi tegemise ajal oli testamendis sätestatud majavaldus koos kõrvalruumidega vallasvara. Hoonetealune maa lisandus pärandvarasse selle kinnistamisel 24.03.1999. Seega moodustas majavaldus koos kõrvalruumidega kogu testaatori testamendis sätestatud pärandvara. Testamendis esitatud varakäsutuse korralduse teksti grammatilisest tõlgendamisest järeldub, et testaator soovis tagada tema üleelanud abikaasale võimaluse kogu vallasvarana pärandvaraks oleva majavalduse ja kõrvalruumide kasutamise jätkamise. Sellisele tahtele viitab testamendis esitatu: „elamispinda nimetatud majavalduses ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega.“ Grammatilise tõlgendusviisi ja tunnistajate K. V, L. V (t lk 68), K.K (t lk 69), A. B (t lk 70), K. T (t lk 71) ja M. T (t lk 72) ütluste ühtsesse loogilisse seosesse asetamisel järeldub, et testaatori viimane tahe oli, et hageja tema üleelanud abikaasana saaks jätkata kogu seni hageja kasutuses olnud majavalduse ja kõrvalruumide kasutamist senisel viisil kuni enda surmani ning alles seejärel läheks pärandvara suhtes otsene valdus üle kostjale. PärsS § 28 lg-st 2 tulenevalt ei väära testamendiga määratud annaku kehtivust ja kohustuslikkust asjaolu, et pärast testamendi tegemist on pärandvaraks olnud hoonetele lisandunud hoonete alune maa ja pärandvarast on saanud kinnisvara. Kostja osa pärandvarast ulatus J. A kuulunud 1⁄2 mõttelisele osale kinnistust. Seega tuleb annak täita nimetatud pärandvara arvelt. Annaku täitmisest ei vabasta kostjat asjaolu, et hageja on sama kinnistu teise poole omanik või, et kostja soovib annaku esemeks olevat vara ise kasutada. Kostja väide, et hageja võttis notarile esitatud pärandi vastuvõtmise avalduses vastu annaku, milleks on eluaegne tasuta kasutusõigus Pärnus X asuvates ehitistes, kuid testamendis tasuta kasutusõigusest Pärnus X asuvates ehitistes juttu ei ole, on PärS § 28 lg 2 valguses meelevaldne. Asjaolu, et testaator testamendi tegemisel ja annaku saaja annaku vastuvõtmisel nimetasid annaku eset vormiliselt erinevalt, ei oma õiguslikku tähendust oludes, kus testaatori viimane tahe ja annaku saaja tahteavaldus ühtivad annaku eseme sisus. TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitis kinnisasja oluline osa. TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa asja ja selle olulisi osasid koormata erinevate asjaõigustega. Seega laieneb Pärnus X asuval kinnistul asuvate ehitiste suhtes hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus tervele kinnistule, millest tulenevalt omandab hageja tema kasuks isikliku kasutusõigusega koormatud ehitiste kasutamisõigusega ka ehitistega püsivas ühenduses oleva maatüki kasutamisõiguse. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et vaidlus on ainult annaku kui võlaõigusliku nõude sisus. Annak on tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise alus. Annak võib olla olemuselt nii võlaõiguslik kui asjaõiguslik, sõltuvalt sellest, kas tekkivad õigused ja kohustused on iseloomult võlaõiguslikud või asjaõiguslikud. Hagejal tekkis annakuga nõudeõigus isikliku kasutusõiguse seadmiseks, mis on piiratud asjaõigus AÕS § 225 lg 1 mõttes. Seega tuleb lugeda annak asjaõiguslikuks, sest see oli sisuliselt suunatud asjaõiguse tekitamisele ehk kostjale pärandatava kinnistuosa koormamisele isikliku kasutusõigusega kui piiratud asjaõigusega hageja kasuks. Annaku sisu on selge ning asjaolu, et annaku sisuks on just hageja kasuks isikliku kasutusõiguse seadmine kostjale pärandina üle läinud kinnistuosa suhtes, kostja sisuliselt ei vaidlustanud. Kostja vaidlustas sisuliselt ainult isikliku kasutusõiguse ulatuse. AÕS § 225 lg 2 kohaselt määratakse isikliku kasutusõiguse ulatus kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku vajadustele. Hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse ulatuse määramisel tuleb hageja kui kasutusõiguse teostaja huvid seada vaidluse korral võrreldes omaniku huvidega esiplaanile. Hagiavaldusest nähtub, et hageja huviks on kogu kinnistu koos selle oluliste osadega, milles ta koos testaatoriga kuni viimase surmani elas ja mida ta tunnistajate ütluste kohaselt oma vahendite arvelt renoveeris,

3(6)

terviklik kasutamine samas ulatuses, nagu ta seda tegi seniajani. Selline huvi väljendub muuhulgas hagi esemes. Hageja selline huvi on kooskõlas tunnistajate ütlustega tuvastatud testaatori viimase tahtega. Testaatori pärandvara on piiratud temale kuuluva mõttelise osaga kinnistust, testamendiga tehtud annak ei saa ületada pärandvara piire. Seega saab annakust tulenevalt kinnistut hageja kasuks piiratud asjaõigusega koormata teisele kaasomanikule ehk kostjale kuuluva mõttelise osa arvelt. Apellatsioonkaebuse põhjendused J.T palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustunud kohtu järeldusega, et J.A 20.07.1994 testamendi teksti grammatilisest tõlgendamisest tuleneb, et testaator soovis tagada tema üleelanud abikaasale võimaluse kogu vallasvarana pärandvaraks oleva majavalduse ja kõrvalruumide kasutamise jätkamist. Testamendis märkis testaator: „võimaldada eluaegset tasuta elamispinda X majavalduses ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega abikaasale E.Aile“. Otsus on vastuoluline. Kohus küll tõlgendas testamendi sõnastust grammatiliselt, kuid väitis, et hageja huvi on kooskõlas tunnistajate ütlustega tuvastatud testaatori viimase tahtega. Seega lähtus kohus testamendi tõlgendamisel mitte testamendi sõnastusest, vaid eelkõige tunnistajate ütlustest. Kohus järeldas meelevaldselt, et testaatori viimane tahe oli suunatud sellele, et hageja saaks jätkata kogu seni tema kasutuses olnud majavalduse ja kõrvalruumide kasutamist kuni enda surmani ning alles seejärel läheks pärandvara suhtes otsene valdus üle kostjale. Kohus rõhutas, et hageja kasutas siiani kogu majavaldust. Testamendi tegemise ajal ja kuni 2003 kasutasid X teist korrust elamiseks testaatori vanemad (testaatori ema suri xxxx, isa xxxx), hageja ja testaator kasutasid testamendi tegemise ajal ja kuni testaatori surmani vaid elamu esimest korrust. Testaator ei saanud jätta annakuna abikaasale elamispinda kogu majavalduse ulatuses põhjusel, et teine korrus oli kasutuses testaatori vanemate poolt. Seda asjaolu kohus ei arvestanud. Testaatori 20.07.1994 testamendist tulenev tahe on selge, korraldused ja annak on sõnastatud üheselt arusaadavalt. Hageja tunnistajad püüdsid testamendi sisule ja selles antud korraldustele anda hoopis teist tähendust. Testamendi tegemise ajal kehtinud TsK § 543 lg 2 andis testaatorile õiguse panna pärijale, kellele läheb elamu üle, kohustuse võimaldada teisel isikul eluaegselt kasutada elamut või elamu osa. Testaator soovis pärandada majavalduse kostjale ja pani pärijale kohustuse võimaldada testaatori abikaasale eluaegselt kasutada majavalduse osa – elamispinda. Kostja ei nõustunud kohtuga selles, et tunnistajate ütlused olid oluliste lahknevusteta. Kohus jättis tähelepanuta kostja esindaja poolt kohtukõnes väljatoodud vasturääkivused tunnistajate ütlustes. Kohus viitas tunnistaja K.T ütlustele, kuid jättis tähelepanuta, et tunnistaja sõnul annab ta ütlusi J. A testamendist, mille järgi pool pidi pärima abikaasa ja pool J.T. Seega ei saa nimetatud tunnistaja ütlused käia testaatori poolt 1994.a tehtud testamendi kohta. Vaidlust ei ole, et majavaldus X vallasasjana oli testamendi tegemise ajal J. A lahusvaraks. Ühisvaraks sai X pärast maa ostueesõigusega erastamist 1999.a. Oma 20.07.1994 testamendiga jättis J.A oma abikaasa X majavaldusest ilma ja pärandas majavalduse ühes sinna juurde kuuluva krundiga kostjale. Jättes abikaasa oma varast ilma, soovis testaator ühtlasi, et pärija võimaldaks eluaegselt tasuta elamispinda X majavalduses ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega E.Ale. Testamentaarseks annakuks on määratud õigus tasuta elamispinnale koos kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega, mitte kogu majavaldus. Otsusest tuleneb, et ka juhul, kui kostja oleks

4(6)

testaatori surma järgselt pärinud kogu kinnistu, laienenuks testaatori testamendist tulenev annak kogu kinnistule. See ei olnud testaatori tahe ja see ei tulene testamendi sõnastusest. Sellisel juhul ei jääks pärijale mingiks perioodiks omandi kasutamise õigust. Kostja pärandvara on 1⁄2 mõttelist osa kinnistust. Seega testamendi tegemise aegne olukord on muutunud. Kohus pidi lahendama küsimuse – kui suures ulatuses laieneb annak kostja 1⁄2 mõttelisele osale. Kohus, lähtudes valest eeldusest, asus seisukohale, et annak laieneb kogu kostjale kuuluvale osale. Vaidlustatud otsusega võetakse kostjalt õigus kasutada oma omandit. Kostjale 1⁄2 mõttelise osa omanikuna jäävad vaid kohustused. Kaasomandi lõpetamine ja mõttelise osa müümine on antud situatsioonis võimatu. Tulenevalt testaatori tahtest näeb kostja lahendust, mille ta esitas kohtule, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. X elamus on kaks korrust, mida on aastaid kasutatud eraldi elamispindadena. Mõlemal korrusel on olemas köök ja kütmisvõimalus. Esimesel korrusel on üldpinda 57,1 m2, sellest elamispinda 36,5 m2, teisel korrusel on üldpinda 36,2 m2, sellest elamispinda 23 m2. Mõlema kaasomaniku õiguseks on kasutada 29,75 m2. Hageja on kogu aeg kasutanud kogu esimest korrust, seega 36,5 m2 elamispinda, st 6,75 m2 rohkem, kui tal on kaasomanikuna õigus kasutada. Kostja on testamentaarse annakuna valmis võimaldama hagejale eluaegselt kasutada esimest korrust, kus on rohkem elamispinda, kui hagejal kaasomanikuna oleks õigus kasutada. Vastus apellatsioonkaebusele E.A ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja tunnustas hageja eluaegset isiklikku kasutusõigust X Pärnus asuvale J.Tle kuuluvale 1⁄2 suurusele mõttelisele osale kinnistust. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Apellant ei nõustunud maakohtu poolse testaatori viimase tahte tõlgendusega. J. A testamendi p-ga 2 pani testaator kostjale kohustuse „võimaldada eluaegselt tasuta kasutada elamispinda nimetatud majavalduses ühes kõigi kõrvalruumide kasutamise õigusega minu abikaasale E.Aile, sünd xxxx. Sellise korralduse tegi testaator testamendi tegemise ajal kehtinud TsK § 543 lg 2 alusel. Apellant väitis, et testaarori tahe ei olnud, et hageja saaks annakuna kogu elamu kasutusõiguse. Kolleegium leiab, et maakohus on testaatori viimase tahte välja selgitanud õigesti. Asjaolu, et elamu teist korrust kasutasid testaatori ema (surnud xxxx) ja isa (surnud xxxx), ei anna alust, et tuvastada testaatori viimase tahte sisu maakohtust erinevalt. Apellandi poolt rõhutatud asjaolu ei tähenda, et testaator ei oleks saanud annakuna jätta kogu elamu kasutusõigust hagejale. Maakohus on õigesti tuvastanud, et esitatud tõenditest ei tulene, et J.A oleks soovinud jätta hagejale tasuta kasutamiseks teatud osa elamus paiknevatest eluruumidest. Juhul, kui J.A oleks soovinud, et hageja saab kasutada ainult osa eluruumidest, oleks seda saanud testamenti märkida, näidates ära milliste ruumide kasutusõigus jääb annaku saajale. Kolleegiumi arvates on maakohus hinnanud tunnistajate ütlusi õigesti. Tunnistajate ütlusest tuleneb testaatori viimane tahe, mille kohaselt hageja saab kasutada kostjale pärandatavat maja kuni oma

5(6)

surmani. Tunnistajate ütluste kohaselt soovis J.A just terve maja jätmist hageja kasutusse. Apellant on väitnud, et tunnistajate ütlused on oluliste vasturääkivustega. Apellant on rõhutanud, et tunnistaja K.T ütlused testamendi sisu kohta ei ole usaldusväärsed. Kolleegiumi arvates on tunnistaja K. T ütlused annaku sisu kohta samasisulised teiste tunnistajate ütlustega. Tunnistaja K. T on selgitanud, et elamu pidi kuni hageja surmani jääma tema kasutusse ja pärast hageja surma pidi saama elamu oma kasutusse kostja. Õige on apellandi väide, et tunnistaja K.T ütlused pärijate kohta ei ole vastavuses testamendi sisuga, kuid pärijate koosseisu üle ei ole käesolevas asjas vaidlust. Õige on see, et testamendi tegemise ajal oli elamu koos kõrvalhoonetega testaatori lahusvara ja ühisvaraks muutus pärandatav kinnistu seoses maa erastamisega. Seega testamendi tegemise ajal oli pärandvaraks kogu majavaldus. Asjaolu, et testamendi tegemise aegne olukord oli pärandi avanemise ajaks muutunud, ei mõjuta testamendi sisu ja ega saanud mõjutada testaatori tahet testamendi tegemise ajal. Kuna testamendi tegemise ajal laienes tasuta kasutamise õigus kogu majavaldusele, siis praegu, kus kostja päris 1⁄2 mõttelist osa kinnistust, laieneb annak kogu kostjale kuuluvale osale. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb seoses kaebuse rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 alusel jätta apellandi kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.