Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-2330
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
16.11.2007
Kohtuasi
AS HLE(registrikood XXX, asukoht XXX) Hagi AS J ( registrikood XXX XXX) vastu 196 618.46 krooni nõudes 30.10.2007
Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Liili Lauri
Hageja: AS HLE, esindaja Eliza Lainela, ik 48609210210 Kostja: AS J, esindaja Meelis Tomson, ik XXX, elukoht XXX
Resolutsioon
Hagi rahuldada. Välja mõista kostjalt AS J hageja AS HLE kasuks 196 618.46 krooni. Jätta kohtukulud täies ulatuses kostja kanda.
Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule ( TsMS § 633 lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest ( TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS HLE ja OÜ J07.02.2002.a. kasutusrendilepingu nr.
0033280L, mille esemeks oli maastur XXX, ehitusaasta 2000. Lepingu kohaselt kohustus hageja andma selle nimetatud vara lepingu perioodiks kostja OÜ J valdusesse ja kasutusse, OÜ J kohustus aga tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja OÜ J rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes maksed tasumata. Kuivõrd kostja, OÜ J, pärast hagejapoolset teatist lepingu ülesütlemise kohta, võlgnevust ei tasunud ettenähtud tähtajaks, ütles hageja lepingu üles. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus kostja OÜ J hagejale üle andma lepingu esemeks oleva vara valduse. Tulenevalt kostja esindaja seisukohast on vara välismaal, mistõttu puudub tagastamise võimalus ning tuleb hüvitada rahas. Vara jääkmaksumus on 220 367.81 krooni, debitoorne võlgnevus 4073.14 krooni, võlgnevus kokku 224 440.95 krooni. Hageja ja kostja vahel olid veel sõlmitud kapitalirendileping nr 007972L, võlgnevus 50.62 krooni ja kapitalirendileping nr 009967L, võlgnevus 61 109.94 krooni, vara võõrandati hinnaga 88 983.05 krooni ja võlgnevus tasaarvestati. Peale tasaarvestuste tegemist on võlgnevus 196 618.46 krooni. Kostja oma kohustust täitnud ei ole. Lähtudes eeltoodust palub hageja mõista kostjalt OÜ JAS HLEkasuks välja 196 618.46 krooni. Hageja tugineb oma nõudes Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 101 lg 1 p1 ja p 4, § 367 lg 1, lg 4. Kostja vastuväited. Kostja hagi ei tunnista, leping küll sõlmiti, sõidukit, mis oli liisingulepingu esemeks ei ole toodetud, seega ei saanud ka lepingus märgitud eset kostjale üle anda. Kostjale anti üle ärandatud sõiduk, mille VIN- kood oli muudetud, sõiduk ärandati uuesti ning käesolevaks ajaks on politsei vaidlusaluse vara üle andnud omanikule. Kostjale ei ole üle läinud liisinglepingus märgitud sõiduki kasutusvaldust, liisingleping on tühine . Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud. Hagi kuulub rahuldamisele. VÕS § 361 kohaselt kindlustuslepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kostja esitas 04.02.2002 liisingutaotluse AS-le HLEvara XXX, ehitusaasta 2000 kasutusrendilepingu sõlmimiseks. 07.02.2002. koostatud vara üleandmise – vastuvõtu akti kohaselt volitas AS HLE kostjat müüjalt G OÜ vara , milleks oli maastur XXX tehasetähisega XXX, vastu võtma. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS HLEja OÜ J07.02.2002.a. sõlmisid kasutusrendilepingu nr. 0033280L, mille esemeks oli maastur XXX, ehitusaasta 2000, vara kirjelduslahtris on ära märgitud ka, et tegemist oli tehasetähist XXX omava maasturiga. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et lepingu ülesütlemine toimus hageja poolt põhjusel, et kostja ei tasunud liisingumakseid ( tlk 13), seega on pooltevahelised lepingulised suhted lõppenud. Vaidlus seisneb selles, kas kostjal on kohustus hüvitada vara jääkmaksumus ehk tasumata maksed.
Hageja tugineb VÕS § - le 363, mille punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena ning VÕS § - le 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on arvestanud hagihinna vara jääkmaksumuse 220 367.81 krooni alusel, mis kasutusrendi üldtingimuste p 1.1. kohaselt tähendab lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. VÕS § 367 lg 2 kohaselt kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu äraütlemist liisinguandja omandisse, tuleb esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Asjaoludest ilmneb, et vara ei ole liisinguandjale üle antud. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hilisemalt on selgunud, et maasturit XXX tehasetähisega XXX ei ole valmistatud ( tlk 42), nimetatud tehasetähis oli muudetud ja varastatud sõiduk on tagastatud omanikule. VÕS § 361 ja lepingu üldtingimuste järgi liisinguvõtja kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu, kohus leiab, et kostja vastuväited liisingulepingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud. Liisinguandja on krediteerija ega pea VÕS § 362 lg – st 3 ning § - st 365 tulenevalt kandma ostetud eseme osas antud riski. Asjas esitatud dokumentidest ilmneb, et liisingueseme valis välja kostja seaduslik esindaja, samuti on pooled kokku leppinud vara üleandmise tingimused lepingu üldtingimustes. Üldtingimuste 3.1.2 kohaselt vara ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel on rentnikul õigus ja kohustus tutvuda vara tehnilise seisukorraga, hoolikalt kontrollida vara õigusliku staatust, müüja omandiõigust varale, jms. Kostja on esitanud tõendi, millest nähtub, et on tehtud järelepärimine tootjafirmale,, kuid ei ole põhjendanud, miks vastavaid järelepärimisi ei ole läbi viidud enne lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud ning puudub alus esitatud asjaolude põhjal tuvastada liisingulepingu tühisust. VÕS § 362 lg 3 kohaselt üldjuhul ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. VÕS § 217 lg 1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakenduse osas, VÕS § 362 lg 1 järgi kohustub liisinguandja tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse. VÕS § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud
müügilepingut. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Hagetava summa suurust ei ole kostja vaidlustanud.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus jätab hagi rahuldamise korral kohtukulud täies ulatuses kostja kanda.
Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.