Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ajavahemikuks 09.02.2006 – 31.08.2006, tehes seda viitega töölepingu seaduse (TLS) §-le 66, s.o seoses tööseisakuga. Samal ajal tõi tööandja asemele uue tööjõu Narvast, seega mingit tööseisakut ei olnud. Kostja tööandjana ei pidanud lubadust, et töötasu AS-s Elcoteq tehtud töö eest on võrdne OÜ-s Amphenol ConneXus makstud töötasuga. AS-i Elcoteq lisatasude maksmise põhimõtted ASst Amphenol ConneXus tulnud töötajatele ei laienenud, lubatud 30% lisatasu öise aja eest ja palgaseaduse (PaS) §-s 16 ette nähtud kahekordset tasu töötamise eest riigipühal ei makstud. Kuna tööandja ei suutnud AS-s Elcoteq tehases töötavatele töötajatele tagada tööandja juures kehtivat tööaja korraldust ja palgataset, siis esitas hageja 24.05.2006 tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. Hageja viimaseks töötamise päevaks pidi olema 29.05.2006. 29.05.2006 läks hageja tööandja Läänemere teel asuvasse tehasesse, et asuda tööle kell 14.50 algavas teises vahetuses. Enne tööle asumist läks hageja personaliosakonda, et saada infot hageja töölepingu lõpetamise kohta või vastus hageja avaldusele. Tööandja andis hagejale kirjaliku vastuse, mille kohaselt hagejal puudub alus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel, sest tööandja võimaldab hagejale edaspidi töötamist enda tehases. Tööandja teatas, et töösuhte lõpetamiseks peab hageja esitama avalduse TLS § 79 alusel töösuhte lõpetamiseks töötaja algatusel. Hageja teatas tööandjale, et nõustub senisele töökohale kostja tehases tööle asuma juhul, kui hagejale kompenseeritakse palgavahe, mis tekkis AS-i Elcoteq tehases töötamise ajal. Tööandja hageja nõudmisi ei täitnud. 29.05.2006 kostja töölepingut ei lõpetanud. 31.05.2006 koostas tööandja käskkirja, millega määrati hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuse rikkumise tõttu, sest hageja ei ilmunud 29.05.2006 tööle. Hageja pidas kostja tegevust ebaseaduslikuks. Kostja vastuväited OÜ Amphenol ConneXus ei nõustunud hagiga ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja 13.01.2006 käskkirjaga nr 014 otsustati TLS § 66 alusel seoses tööseisakuga suunata ca 150 töötajat teisele tööle Tallinna piires. 06.02.2006 teatas tööandja hagejale, et seoses tööseisakuga viiakse hageja ajutiselt teisele töökohale alates 20.02.2006 aadressile Tallinn, Peterburi tee (AS-i Elcoteq tehas). Käskkiri tehti hagejale teatavaks 06.02.2006 ning hageja asus teisele töökohale tööle vastavalt käskkirjale. Töötaja väited, et tööseisakut ei olnud ning tööandja tõi oma tehasesse töötajaid juurde, on paljasõnalised ja ei vasta tegelikkusele. 24.05.2006 esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Täpsemaid selgitusi, milles seisneb tööandjapoolne töökohustuste rikkumine, töötaja oma avalduses esile ei toonud ega andnud tööandjale ka muid selgitusi. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest nähtuvalt ei olnud töötaja rahul talle makstava palgaga. Kostja leidis, et maksis töötajale palka vastavalt lepingule ja kehtivale seadusele ning ei ole rikkunud oma kohustusi, mis oleks andnud töötajale õiguse lõpetada ühepoolselt tööleping TLS § 82 alusel. Tööandja keeldus lõpetamast töötajaga töölepingut TLS § 82 alusel ja väljastas töötajale vastavasisulise teatise 25.05.2006. 29.05.2006 alates töötaja tööle ei ilmunud, mitteilmumise põhjuseid ei avaldanud. Sellega hageja rikkus TLS § 50 p-de 1 ja 3 ja pani toime distsiplinaarsüüteo, mille eest määras tööandja 31.05.2006 käskkirjaga nr 101 distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise. 31.05.2006 käis hageja tööandja kontoris, kuid keeldus tööraamatut vastu võtmast. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni seisukohaga, et töötaja 24.05.2006 avaldusega töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel mittenõustumisel oleks tööandja pidanud pöörduma töövaidluskomisjoni. Kostja leidis, et kui TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamiseks alust ei olnud, tuleb töötaja avaldust käsitleda avaldusena töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, kuid sel juhul lõpeb leping 1-kuulise etteteatamistähtaja möödumisel, s.o käesoleval juhul 24.06.2006. Kuna töötaja alates 29.05.2006 tööle ei ilmunud, oli tööandja õigustatud lõpetama töölepingu töökohustuste jämeda rikkumise tõttu TLS § 86 p 6 alusel.

Töövaidluskomisjoni otsusega jäeti rahuldamata hageja nõue palgavahe, viiviste ja puhkusetasu väljamõistmiseks. Hageja komisjoni otsust ei vaidlustanud, kostja taotles töövaidluse hagimenetluses läbivaatamist osas, millega komisjon töötaja nõuded rahuldas. Seega vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 25 lg-le 1 töövaidluskomisjoni otsus palgavahe, viiviste ja puhkusetasu nõude rahuldamata jätmise osas on jõustunud ja kohus on vaidlustamata osas seotud töövaidluskomisjoni otsusega. Maakohtu otsus ja selle põhjenduse Maakohus rahuldas Olena Reshetniaki hagi distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Kohus lõpetas menetluse palgavahe ja viivise nõude osas ning jättis läbi vaatamata puhkusetasult kinni peetud tulumaksu nõude. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 22.08.2006 otsusega jäeti rahuldamata Olena Reshetniaki avaldus palgavahe ja viivise ning puhkusetasu nõuete osas. Töötaja ei pöördunud otsuse vaidlustamiseks tähtaegselt kohtusse, mistõttu on töövaidluskomisjoni otsus selles osas jõustunud. Puhkusetasult kinnipeetud tulumaksu nõude osas leidis kohus, et sellist nõuet Olena Reshetniak töövaidluskomisjonile ei esitanud: ITVS § 24 lg-st 3 tulenevalt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hagiavaldusest nähtuvalt hageja ei olnud rahul töötasuga olukorras, kus teise tööandja juures muudeti vahetuste pikkust (tööajakorraldust) ning tööpäeva pikkuseks kujunes 11 tundi. Hagejaga sõlmitud töölepingu nr 1348 kohaselt hageja töötas kostja juures täistööajaga, tööaja kestuseks oli 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Tööandja arvestuste kohaselt töötaja töötas enne avalduse esitamist 11-tunniste vahetustega ainult 2 päeva, üldse töötas hageja maikuus 7–l tööpäeval kokku 59 tundi ning seega ainult ühel päeval 3 ületundi, ületundide eest oleks makstud palgapäeval. Kostja arvates see ei ole selline rikkumine, mis annaks aluse lepingu lõpetamiseks. Kostja 25.05.2006 kirjas nr 11/193 teatatakse hagejale, et tööandja kindlustab hagejale töö kostja tehases alates 29.05.2006 teises vahetuses ja seega ei ole tööandja rikkunud töölepingut. Sellest kohus järeldas, et tööandja siiski nägi probleemi olemasolu ja leidis, et hagejat ei ole võimalik rakendada teise tööandja juures pikemate vahetustega samadel palgatingimustel. Kohtuistungil kostja esindaja antud seletuse kohaselt oli lahkumisavalduse esitajaid paarikümne inimese ringis. Kuigi küsimus ei olnud ainult ühes töötajas, ei soovinud kostja probleemi lahendada. TLS § 64 lubab tööandjal muuta tootmise või töö ümberkorraldamisel töötasustamise aluseid ja tööajakorraldust, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Nende tingimustega mittenõustumisel on töötajal õigus tööleping lõpetada TLS § 82 alusel. Antud juhul muudeti tööajarežiimi teise tööandja poolt, kelle korraldustele oli hageja kohustatud alluma, kuid palka maksis talle oma tööandja vastavalt töölepingus kokkulepitule. Kohus leidis, et kuna töötaja hinnangul palgatingimused ei vastanud muutunud tööajakorraldusele ning hageja jaoks olulise palgaküsimuse lahendamist tööandja vajalikuks ei pidanud, siis sellega tööandja oluliselt rikkus töölepingut ning töötajal oli õigus esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Asjaolu, et kostja pakkus hagejale võimalust asuda tööle endistel tingimustel, ei muuda hageja töölepingu lõpetamise avaldust alusetuks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hagejal ei olnud õigust pärast etteteatamisaja möödumist töölt ära jääda, kuna tööandja pidas töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel põhjendamatuks ja teatas sellest kirjalikult ka hagejale. Kohus leidis, et poolte vahel tekkis töövaidlus, kui tööandja ei nõustunud töötaja esitatud avalduses märgitud töölepingu lõpetamise alusega, vaidluse algataja oli tööandja. Seega pidi tööandja töölepingu lõpetamise avalduse saamisel avalduse rahuldama või avaldusega mittenõustumisel ning vaidluse kokkuleppel lahendamise võimatusel pöörduma avalduse põhjendamatuse tuvastamiseks töövaidlusorgani poole. Põhjendamatu ja seadusega vastuolus on kostja väide, et sellises olukorras võib tööandja töötaja vabastada töötaja avalduses

märgitust erineval alusel ning selle alusega mittenõustumisel peab vaidluse lahendamiseks töövaidlusorgani poole pöörduma töötaja. Tööleping lõpeb TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel (TLS § 71 p 3). TLS § 72 lg 1 kohustab töötajat töölepingu lõpetamisest tööandjale kirjalikult ette teatama ja soov tööleping lõpetada peab olema väljendatud tingimusteta. Hageja on oma 24.05.2006 avalduses selgelt viidanud töölepingu lõpetamise alusena TLS §-le 82. Hageja ei soovinud töölepingut lõpetada TLS § 79 alusel. TLS § 83 lg-st 1 tulenevalt oli töötajal õigus etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda ning tööandja on kohustatud andma talle tööraamatu ja lõpparve. Hageja esitas töölepingu lõpetamise avalduse 24.05.2006. Seega 5-päevane etteteatamise tähtaeg möödus 29.05.2006, alates 30.05.2006 võis hageja töölt ära jääda ning seda ei saanud tööandja hinnata töökohustuse rikkumisena. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja viimane töötamise päev pidi olema 29.05.2006, kuid sellel päeval Olena Reshetniak tööle ei asunud. Ka hageja ise kinnitas, et 29.05.2006 läks ta tööle kostja Läänemere teel asuvasse tehasesse teise vahetusse. Enne vahetuse algust personaliosakonnas sai hageja teada, et kostja ei ole nõus tema palgavahet hüvitama ning seetõttu ta tööle ei asunud. Tööandja lähtus hagejale 31.05.2006 distsiplinaarkaristuse määramisel ekslikust seisukohast, et hagejal ei olnud tööandja nõusolekuta õigust TLS § 82 lg 1 alusel töölt ära jääda. Tööandja käsitles hageja avaldust omal soovil lahkumisena, millest tuli tööandjale ette teatada 1 kuu ning seega tööandja arvates oleks hageja pidanud töötama kuni 24.06.2006. Kostja 31.05.2006 käskkirjast nr 101 nähtub, et distsiplinaarkaristus on määratud selle eest, et hageja ei ole käinud tööl alates 29.05.2006, tööleping on lõpetatud tagasiulatuvalt. Kohus, võttes arvesse kostja juures jätkunud tööseisaku olukorda, leidis, et hageja poolt 29.05.2006 oma töökohustuste täitmata jätmine ei saanud häirida tootmisliini tööprotsessi ning see ei ole käsitletav esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena. Varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi hagejal ei olnud, mistõttu töölepingu lõpetamiseks TLS §-s 103 sätestatud alus puudus. Eeltoodu alusel oli Olena Reshetniaki töölepingu TLS § 86 p 6 alusel lõpetamine ebaseaduslik. ITVS § 29 lg 2 tulenevalt juhul, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Eeltoodu alusel luges kohus hageja töölepingu lõppenuks TLS § 79 alusel alates 29.05.2006. TLS § 117 lg 2 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on tööandja juhul, kui töötaja loobub tööle ennistamise nõudest, kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vastavalt ITVS § 30 lg-le 2 kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Hageja taotles kostjalt välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses. Võttes arvesse töölepingu lõpetamise asjaolusid ning seda, et töölepingu lõpetamisel TLS § 82 lg 1 alusel oleks hagejal olnud õigus saada hüvitist kahe keskmise kuupalga ulatuses, pidas kohus õiglaseks mõista kostjalt välja hüvitise hageja kahe keskmise kuupalga ulatuses, s.o 8214 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ Amphenol ConneXus palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas tühistada. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme.

Ebaõiged, eksitavad ja meelevaldsed on kohtu poolsed väited, nagu oleks teise tööandaja juures muudetud hageja vahetuse pikkust (tööajarežiimi), mistõttu hageja tööpäeva pikkuseks kujunes 11 tundi ning kokkulepitud palgatingimused ei vastanud seetõttu muutunud tööajakorraldusele. Seetõttu asus kohus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus oluliselt töölepingut ning hagejal oli õigus esitada avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Kohus pole hinnanud ega arvestanud kostja tõendit, mille kohaselt hageja töötas kogu ajutise üleviimise perioodil vaid ühel päeval 11 tundi, mis oli käsitletav kostja palvel ja osapoolte kokkuleppel teostatud ületundidena. Ebaõige, eksitav ja meelevaldne on kohtu hinnang, mille kohaselt tunnistas kostja väidetavalt 25.05.2006 kirjas nr 1-1/193 hagejale probleemi olemasolu, et hagejat ei ole võimalik rakendada teise tööandja juures pikemate vahetustega samadel töötingimustel. Kohus jõudis taolisele järeldusele, kuna kiri sisaldas muuhulgas teadet hageja tööga kindlustamise kohta tööandja Läänemere tee tehases teises vahetuses alates 29.05.2006. Kostja soovis eeltooduga hoopiski hagejale teada anda, et alates 29.05.2006 langeb ära TLS § 66 lg 2-st tingitud vajadus hageja ajutise töötamise osas teises tehases ning hageja saab asuda taas täitma tööülesandeid Läänemere teel. Väär on kohtu poolne materiaalõiguse normi tõlgendus, mille kohaselt kostja pidi hageja poolt TLS § 82 lg 1 alusel esitatud töölepingu lõpetamise avalduse kas rahuldama või avaldusega mittenõustumisel ning vaidluse kokkuleppel lahendamise võimatusel pöörduma avalduse põhjendatuse tuvastamiseks töövaidlusorgani poole. Töövaidluse tekkimisel tuleb taolisel juhul hoopiski välja selgitada, kas töötajal olid alused töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Kui taoline alus reaalsuses puudub, siis tuleb sellist avaldust käsitleda avaldusena töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel ning leping lõppeb 1 kuulise etteteatamistähtaja möödumisel. Alusetu on kohtu seisukoht, et kuna kostja juures jätkus tööseisaku olukord, siis hageja poolt 29.05.2006 oma töökohustuste täitmata jätmine ei saanud häirida tootmisliini tööprotsessi ning see ei ole käsitletav esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 6 alusel. Samuti on väär TLS § 117 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine ja töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel alates 29.05.2007. Kohus ei ole põhjendanud, millistele asjas tuvastatud tõenditele või faktidele ta tugineb, viidates n.ö jätkuvale tööseisakule, mis leidis aset 29.05.2006. Kuna kohtu järeldused jätkuva tööseisaku kohta on alusetud, siis on põhjendamatu ka kohtu seisukoht, et hageja poolt oma töökohustuste täitmata jätmine ei saanud häirida tööprotsessi ning ei ole seetõttu käsitletav esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et hagejale distsiplinaarkaristuse määramine ja töölepingu TLS § 86 p 6 alusel lõpetamine oli igati põhjendatud. Nimelt oli hageja omavolilise töölt puudumise tõttu alates 29.05.2006 tugevasti häiritud kostja tööprotsess, kuna tootmisplaani täitmiseks tuli puuduva töötaja asemele teiselt liinilt asendaja leida, koolitada ja tootmistöö ümber organiseerida (lähtudes 31.05.2006 käskkirjast nr 101). Kohus nende argumentidega ei arvestanud. Kuivõrd kostja poolt hageja töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel ei olnud põhjendatud, tuleb töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel lugeda õiguspäraseks ja põhjendatuks, mistõttu puudus alus TLS § 117 lg-st 2 tuleneva hüvitise väljamõistmiseks. Osaliselt ebaõigeks tuleb lugeda kohtu väidet, mille kohaselt puudub vaidlus selle üle, et hageja viimane töötamise päev pidi olema 29.05.2006, kuid sellel päeval hageja tööle ei asunud. Õige on asjaolu, et puudub vaidlus selle üle, et hageja 29.05.2006 tööle ei asunud, kuid ebaõige, et vaidlus puudub selle üle, et hageja viimane tööpäev pidi olema 29.05.2006. Kostja on eeltoodule kogu aeg vastu vaielnud. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hagejal puudus õiguslik alus TLS § 82 alusel lepingu lõpetamiseks (puudus kostja poolne oluline töölepingu rikkumine), ei omanud hageja ka õigust lahkuda töölt 5 päevase etteteatamistähtaja möödudes. Hageja avaldust oleks saanud käsitleda TLS § 79 alusel esitatud avaldusena ja töötaja omas õigust töölt lahkuda alles 1 kuu möödumisel.

Vastus apellatsioonkaebusele Olga Reshetniak peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Asja materjalist nähtuvalt esitas hageja 24.05.2006 avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, märkides ühtlasi, milles seisneb tööandjapoolne lepingutingimuste rikkumine. Kuna töötaja soovis töölepingut lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel, võis ta pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkuda. TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingutingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal on võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis. Nimetatud seisukoht on igati kooskõlas ka töölepingu seaduse kui terviku mõttega: kui tööleping lõpetatakse töötajaga tööandja algatusel (TLS § 86), siis sellega mittenõustumisel on töötajal õigus lepingu lõpetamist vaidlustada töövaidlusorganis, kui aga töötaja algatusel, siis võib seda teha tööandja. Töölepingu lõpetamine nii TLS § 79 lg 1 kui ka TLS § 82 lg 1 alusel toimub töötaja algatusel. Nimetatud seisukohta on väljendanud oma 30.09.2003 otsuses nr 3-2-1-95-03 ka Riigikohus (samale otsusele, küll teisele punktile, on kaebuses viidanud ka apellant). Kui töövaidlusorganis selguks, et töötajal puudus õigus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on pärast lühendatud etteteatamistähtaega töölt lahkunud (TLS § 83 lg 1), võiks tööandjal tõusetuda sellest tulenev nõue töötaja vastu (TLS § 84 lg 2). Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus oli ebatäpne, märkides, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja viimane töötamise päev pidi olema 29.05.2006. Antud juhul on kohus pidanud ilmselt silmas töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega (tulenevalt avalduse esitamise ajast oli töölepingu lõppemise, s.o viimaseks töötamise, päevaks 29.05.2006). Eeltoodud põhjendustel oli alusetu pidada hageja käitumist süüliseks teoks, mille eest võis tööandja määrata töötajale rangeima distsiplinaarkaristuse: töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. Kostjal kui tööandjal ei olnud 31.05.2006 õigust määrata hagejale distsiplinaarkaristust. Kuid ka sisuliselt neid aluseid ei esinenud. Hageja süüdistamine jämedas distsiplinaarüleastumises oli alusetu. Töölepingu lõpetamist töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel reguleerib TLS § 103. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 6 ettenähtud alusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud; lg 2 kohaselt võib tööandja töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. Seega on TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamiseks üldjuhul nõutav, et töötajat oleks varasemate rikkumiste eest eelnevalt karistatud ning vaid raskete tagajärgedega rikkumise eest võib tööandja määrata karistuse ka siis, kui see on esmakordne. Maakohus leidis õigesti, et antud juhul selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada karistust seaduslikuks, ei esinenud. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga tugevasti häiritud tööprotsessist. Maakohus jõudis asjas esitatud tõendite põhjal õigele järeldusele, et asjaolusid, mis oleksid võimaldanud hinnata hageja käitumist kostja väidetud viisil, antud juhul ei esinenud. TsMS

§ 230 lg-st 1 tulenevalt peab hagimenetluses reeglina kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Apellandi viide siinkohal käskkirjale nr 101, väites, et nimetatud dokument tõendab hageja põhjustatud vajadust korraldada tootmine ümber ja sellest tingitud rasket tagajärge, ei ole asjakohane. Nimetatud dokumendiga määrati (vormistati) hagejale distsiplinaarkaristus, mistõttu selles toodud asjaolusid tuli nende vaidlustamise korral kostjal tõendada. Maakohus märkis õigesti, et asjas esitatud tõendid kinnitasid pigem vastupidist: hageja (koos paljude teiste töötajatega) oli tööseisaku põhjendusel saadetud tööandja korraldusel pikaks ajaks teise ettevõttesse tööle. Kohtule ei olnud esitatud tõendeid selle kohta, et hageja sekkumiseta oleks tööandja teda enne 01.09.2006 vajanud. Seda kinnitas ka töötaja 24.05.2006 avaldusele kantud resolutsioon „Kutsuge tagasi“. Pealgi tuleks tööandja sellist korraldust käsitada töölepingu seaduse mõttes teisele tööle üleviimisena, sest hageja töökohaks oli 06.02.2006 korralduse alusel kuni 31.08.2006 AS-i Elcoteq tehas Tallinnas Peterburi teel. TLS § 59 lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud §-des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Kostja 25.05.2006 kirjas nr 1-1/193 ei sisaldu andmeid, millest võiks järeldada TLS §-des 65 ja 66 nimetatud aluseid. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus eraldi hindama kostja väiteid hageja töötingimuste kohta teisel tööl. Apellandi sellekohased väited ei ole õiged. Antud vaidluse esemesse need asjaolud ei kuulunud. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.