Tsiviilasja number
2-06-39339
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. november 2007. a, Tallinn
Kohtukoosseis
Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar
Tsiviilasi
E.K hagi M.Ki vastu pärandvarast sundosa pärmisõiguse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21.05.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. oktoober 2007. a, avalik kohtuistung Hageja E.K, esindaja adv Kersti Põld; kostja M.K, esindaja adv Andres Tamm
Menetlusosalised ja nende esindajad
Pärnu Maakohtu 21.05.2007 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta E.K kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 11.02.1999 tegi hageja isa B.K testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale. Isa suri xx.xx.xxxx ja kuna ema M. K oli surnud juba varem, s.o xx.xx.xxxx, siis on sundosa saamise õigus pärandvarast hageja arvates temal, kuna ta on töövõimetu ja invaliid. Kostja tegi avalduse pärandi vastuvõtmiseks Kuressaare notar Anne Heinsaarele ja 18.04.2006 teatas notar, et on saanud testamendijärgse pärija (kostja) avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja määras pärandi vastuvõtmise tähtajaks 28.05.2006, kusjuures kostja oli notarile tehtud avalduses hageja väitel märkinud vääralt, et hageja on töövõimeline pensionär. Hageja saatis notarile avalduse ning, viidates oma töövõimetusele, taotles B. K pärandvarast sundosa pärimist, lisades Tallinna Pensioniameti tõendi töövõimetuse tõendamiseks, kuna arstlik ekspertiisikomisjon polnud hageja invaliidsuse ja töövõime kohta veel otsust teinud. Seetõttu tegi hageja 19.05.2006 avalduse notarile, paludes pikendada pärandi vastuvõtmise tähtaega. Notar pikendas hageja avalduse alusel tähtaega kuni 01.09.2006. Ka pärandi vastuvõtmise pikendatud tähtajaks polnud hagejal täiendavaid tõendeid esitada, kuna arstlik komisjon ei olnud selleks ajaks otsust teinud. Hageja taotles veelkord tähtaja pikendamist, kuid Kuressaare notar Anne Heinsaar 19.09.2006 vastuses sellest keeldus, kuna leidis, et hageja õigus sundosale pärandvarast ei ole tõendatud ning ka kostja ei nõustunud pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamisega. Hageja tegi avaldusi selgituste saamiseks ka Notarite Kojale ja justiitsministeeriumile. Kõik nimetatud viitasid Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-73-04.
Hageja saatis kostjale 09.10.2006 tähitud kirja, taotlusega lahendada pärimisvaidlus kokkuleppel, kuid kostja on tänaseni keeldunud kontakteerumast ja ta pole vastanud saadetud kirjale. Hageja järeldas, et kostja keeldub eraldamast hagejale seadusega määratud osa pärandist. Lähtudes PärS §-dest 104 ja 105 palus hageja tunnustada tema õigust pärida sundosa B. K pärandvarast, mis on täies ulatuses läinud tema venna kostja M.Ki valdusesse. 30.11.2006 tegi Tallinna PA AEK otsuse nr 308456, mille kohaselt on hagejal keskmine puue, põlveliigese traumajärgne artroos ja kõrgvererõhutõbi. Arstid on järeldanud, et hagejal on raskusi iseseisvalt liikuda ja seega selle puude tõttu ei ole hageja ka enam töövõimeline. Kuna liikumispuudega pensionärina on tal peaaegu võimatu tööd teha ja tal pole muud sissetulekuallikat kui riiklik pension, siis leiab hageja, et tal on täielik seaduslik õigus pärida oma isa pärandist sundosa. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Riigikohtu 22.02.2005 lahendi nr 3-2-1-73-04 kohaselt on PärS § 104 kohaldamise eelduseks elatise teenimise võimetuse kõrval ka asjaolu, et isikul puuduvad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Riigikohus leidis, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama." Hageja on tavaline vanaduspensionär ning vanadusega kaasnevad ikka haigused. Ometigi pole hageja selline haige, kes oleks töövõimetu seega on tal võimalus enda elatamiseks. Hagejal on kohustus tõendada, et ta kas oli või pidanuks olema oma 94-aastase isa ülalpidamisel tema surma hetkel. Vastavalt viidatud Riigikohtu lahendile on hageja kohustuseks tõendada eelmises punktis toodud asjaolusid. Seda ta hagile lisatud tõenditega teinud ei ole. Hagile on lisatud Tallinna PA AEK otsus 30.11.2006, mis tuvastas hagejal keskmise puude. Nimetatud otsus on tehtud üle aasta peale isa surma (xx.xx.xxxx), mistõttu ei anna see alust järelduseks, et ka ligi kaks aastat enne selle tegemist oli hageja tervislik seisund sama. Hageja ei ole oma töövõimetust tõendanud. Hageja pole alates 1950-ndate aastate keskelt elanud Saaremaal, ta pole isa ega ema eest hoolitsemisest osa võtnud. Isa suri 94-aasta vanuselt, olles enne seda neli aastat kostja juures kodus täielikul hooldamisel (oli voodihaige); ema elas üksinda maal alates 1999.a sügisest ning kostja käis iga päev tema juures, talle toitu viimas ja teda abistamas kuni 2002.a, mil ema kukkus ja viidi haiglasse ning peale haiglat oli ta kuni surmani 2003.a kostja juures. Kostja on hoolitsenud päritava vara - kinnisasja - x talu eest alates 1990-nadate aastate algusest. Kostja on tasunud kõik maksud ja tasud, mis oli vaja tasuda, hoolitsenud hoonete ja metsa eest. Hageja pole midagi teinud vara hooldamise mõttes. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata. PärS § 104 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Riigikohtu 22.02.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04 punkt 41 kohaselt töövõimetuse aluseks PärS § 104 kohaldamisel võib olla esmajoones eluiga, tervisekahjustus või puue, millest tulenevalt ei ole võimalik kas veel või enam endale elatist teenida. PärS §-ga 104 hõlmatud ühe isikute grupi puude tõttu ennast elatada mittesuutvad isikud - määratlemisel saab osaliselt lähtuda riikliku pensionikindlustuse seadusest. Samas tuleb aluseks võtta ka abivajaduse kriteerium, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Üldkogu leiab, et abivajaduse kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas sundosa saama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Üldkogu arvates on sätte tõlgendamisel mõistlik eeldada, et sätte rakendusalasse on hõlmatud pärandaja alaealised alanejad sugulased.
Nende puhul tuleks abivajadust eeldada, s.t teised pärijad peavad nende sundosa õiguse välistatusele tuginemiseks abivajaduse puudumist vaidluse korral tõendama. Muudel juhtudel peab sundosa saamisele pretendeeriv isik ise tõendama, et ta on PärS § 104 mõttes töövõimetu, s.t tal ei ole võimalik endale elatist teenida ja puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Hageja perearsti I. S õiendist nähtub, et hageja on perearsti jälgimisel olnud alates 2002. a. Kuna 2006.a. jooksul hageja tervise seisund halvenes, oli ta suunatud Arstlikku Ekpsertiisi Komisjoni puude raskusastme määramiseks. Hagejal on Tallinna PA AEK arstliku ekspertiisi 30.11.2006 otsusega tuvastatud püsiv töövõimetus alates 29.11.2006 kestusega kuni 30.11.2007 põhjusel, et hagejal esinevad tasakaaluhäired, põlveliigese traumajärgne artroos ja kõrgvererõhutõbi mõõdukate vererõhu tõusudega. Sama otsusega on talle määratud keskmine puue, kuna ta vajab regulaarset kõrvalabi väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas, sest ei tule iseseisvalt toime liikumisega. Hagejale on alates 01.07.1992 määratud soodusvanaduspension, tema vanaduspensioni suurus on alates 01.07.2005 olnud 2136 krooni kuus ja alates 01.04.2006 2449 krooni. Hageja elab alaliselt koos abikaasa N. K 2-toalises mugavustega korteris Tallinnas x. N. K on vanaduspensionär ning alates 01.04.2006 on tema igakuulise pensioni suurus 3450 krooni. B. K suri 94-aasta vanuselt, olles enne seda neli aastat kostja juures kodus täielikul hooldamisel. Hageja kinnitas kohtuistungil, et enne oma isa surma ja surma ajal ta isa ülalpidamisel ei olnud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et asjas on tuvastatud, et oma isa B.K surma ajal xx.xx.xxxx ei olnud hageja isa ülalpidamisel ega olnud abivajaduse tõttu õigustatud ka ülalpidamist saama. Seda asjaolu ei lükka ümber ka hageja esitatud muud tõendid tema tervisliku seisundi kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub tühistada Pärnu Maakohtu 21.05.2007 otsuse, kuna maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus on PärS § 104 sätteid kitsendavalt tõlgendanud ja piiranud sellega hageja seaduslikke õigusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kui B. K oleks soovinud oma poja E.K seaduses ettenähtud sundosast ilma jätta, oleks pidanud ta tegema sellekohase märke ka oma testamenti. 11.02.1999 tehtud testamendis sellekohane tahteavaldus puudub. Hageja on asjas tõendanud, et on pärandaja B. K seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu alaneja sugulane. Asjas on kogutud tõendid, mis tõendavad hageja töövõimetust nii tervise kui ka vanuse tõttu. Samuti seletas hageja kohtuistungil, et on vanaduspensionär ega tööta alates 1991.a. Seega on hageja puhul tegemist töövõimetu isikuga, kellel on seadusest tulenev õigus sundosale oma isa B.K pärandvarast. Maakohus on leidnud, et hageja ei olnud oma isa B. K surma ajal tema ülalpidamisel ega õigustatud ka ülalpidamist saama. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et põhiseaduse §-st 27 tulenevalt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Töövõimetu hageja oli seetõttu vajaduse korral õigustatud abi saama ka oma pensioniealiselt isalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja seletuse selle kohta, et B. K eluajal sai hageja isalt abi nii rahaliselt kui ka põllumajandussaaduste näol. Hageja reaalset abivajadust ilmestab ka asjaolu, et temal ei ole muud kinnisvara kui korter, mis on tema elukohaks. Hageja igakuine pension on alates 01.04.2006 2449 krooni, mis on, arvestades üldist elukallidust ja hageja tervislikku seisundit, igapäevaseks toimetulekuks ebapiisav. Hageja elab küll koos abikaasaga, kuid tema abikaasa N.K on samuti töövõimetu. Hageja abikaasa on vanaduspensionär, kelle pensioni suurus alates 01.04.2006 on 3450 krooni. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Maakohus on kohtuotsuses tõendid üksnes nimetanud, kuid ei ole tõendeid sisuliselt analüüsinud. Hageja leiab, et maakohtu sellist menetlusnormide rikkumist tuleb pidada sedavõrd oluliseks, et see peab kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise.
Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Poolte isa B. K suri xx.xx.xxxx, hageja töövõimetus tuvastati 30.11.2006, seega poolteist aastat peale pärandaja surma. Viimased neli aastat oli B. K voodihaige ja kostja täielikul hooldamisel. Hageja ei tõendanud, et ta oli pärandaja surma momendil töövõimetu ja pärandaja ülalpidamisel või oli ta seda abivajaduse tõttu õigustatud saama. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning kaevatav kohtuotsus muutmata. TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. Maakohus kohaldas materiaalõiguse normi õigesti. PärS § 104 kohaselt, kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosa vähendanud, on nendel sugulastel ja abikaasal õigus pärida sundosa. Nimetatud sätte mõtteks on tagada töövõimetule sugulasele või abikaasale pärandiosa, saamaks ka edaspidi vajalikku ülalpidamist. Vaid see, et isik ei suuda oma east või puudest tingituna osaleda töises tegevuses ega saada lisaks vanaduspensionile töötasu, ei võimaldaks hagi rahuldada. Antud juhul tuleb lähtuda ka abivajaduse kriteeriumist, sest lisaks võimetusele endale elatist teenida on PärS § 104 kohaldamise eelduseks asjaolu, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil. Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et abivajaduse kindlaksmääramiseks tuleb hinnata, kas sundosa saada sooviv isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel või oli abivajaduse tõttu õigustatud ülalpidamist saama. Seetõttu tuli hagejal oma nõude põhjendamiseks tõendada, et tema puhul on tegemist isikuga, kes sai või oli õigustatud saama oma isalt ülalpidamist. Neid asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Asjas on tõendatud, et B. K oli kõrges eas vanaduspensionär, kellel oli tuvastatud sügav puue, mistõttu ei olnud ta isikuks, kes oleks pidanud andma oma vanaduspensionärist pojale - hagejale - ülalpidamist, millest tulenevalt oleks viimasel õigus pärandi sundosale. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks taotlenud või saanud oma isalt viimase eluajal ülalpidamist. Ka hageja ise ei eitanud, et ta ei ole pöördunud isa poole ülalpidamise saamiseks („...mul oleks häbi olnud.“ - 25.04.2007 istungi protokoll - tl 113 pöördel). Maakohus leidis õigesti, et hagejal on piisavalt vahendeid, mis on võimaldanud tal seni end elatada. Kohus ei rikkunud tõendite hindamisel protsessiõiguse norme. Hageja väide, et ta on varem saanud oma isalt aiasaaduste ja raha näol toetust, ülalpidamise fakti ei tõenda. Õigust ülalpidamisele ei tõenda ka asjaolu, et hageja on mittetöötav pensionär, kellel on 2006.a tuvastatud puue. Nõustudes hagejaga, et tema puue kujunes välja pikema aja jooksul ning selle olemasolu võis eeldada juba tema isa eluajal, ei võimalda teha järeldust, et hageja oli juba sel ajal õigustatud ülalpidamist saama. Teistsugust järeldust ei võimalda ka asjaolu, et hageja oli alates 2002.a perearsti jälgimisel. Hageja ei ole tõendanud neid eeldusi, mis võimaldaksid hagi rahuldada. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Ü. Jänes
G. Kivinurm
M. Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.