Kohtulahend

Kostja I kohustus tagastada lepingu alusel saadud laen ja samuti kokkulepitud intress ja viivised tuleneb nii lepingust kui ka seadusest. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja I tagastama saadud laenu ja lepingu alusel makstavad muud summad. Leping vastab VÕS § 396 lõikes 1 toodud laenulepingu tunnustele ja seega tuleb laen tagastada. VÕS § 397 kohaselt tuleb laenusummalt tasuda ka intressi, kui laen on antud majandus- või kutsetegevuses või kui intress on lepingus kokkulepitud. VÕS § 101 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt Keila linna Paldiski linnaosa põhimäärusele oli linnaosa omavalitsusorganiks 15-liikmeline halduskogu ja Paldiski Linnaosavalitsus. Samuti oli linnaosavalitsusel Keila linna eelarves oma eelarve. Vaidlusalune leping sõlmiti hageja, Keila linna ja Keila linna Paldiski linnaosavalitsuse läbirääkimiste tulemusena ja lepingus nähti ette (p 11.2) ka see, et Paldiski linna omavalitsusele iseseisva omavalitsuse staatuse andmisel kantakse lepingust tulenev võlg üle Paldiski linnale. Kostjad ei ole võlga üle kandnud.

hageja on kõik omapoolsed sooritused teinud TsK kehtivuse ajal ja lepingu kohaselt on jäänud vaid kohustatud poole sooritused, mistõttu ei ole tegemist kestvuslepinguga. Kestvuslepingu eelduseks on mõlemapoolsete korduvate soorituste tegemine, mida praegusel juhul VÕS-i kehtimise ajal ei ole tehtud. Leping vastab sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lõike 1 kohaselt laenulepingu tunnustele. Vastavalt lepingule ja TsK § 272 lõikele 1 kohustus kostja I tagastama saadud laenu lepingus kokkulepitud tingimustel. Kehtivalt on kokkulepitud ka intresside ja viiviste arvestamine. Lepingu sõlmimise ajal ja kostja I poolt väidetud kohustuste ülemineku ajal, st oktoobris 1996. a, kehtinud TsÜS § 59 lõike 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud. Lõike 3 järgi on õigusjärgluse aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. Seega oleks kostjal I võimalik vabaneda oma kohustustest, kui kohustuste üleminek kostjale II tuleneks kas seadusest või pooltevahelisest lepingust. TsK § 220 lõike 1 kohaselt võis võlgnik üle kanda oma kohustuse vaid kreeditori nõusolekul. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja II iseseisev õigussuhete subjekt, st ta ei olnud iseseisev omavalitsuse üksus, vaid vastavalt POKS § 1 lõikele 2 oli Paldiski linna maa-ala liidetud Keila linna haldusterritooriumiga ja moodustatud Keila linna Paldiski linnaosa. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 56 kohaselt oli linnaosa linna maa-alal ja koosseisus volikogu kinnitatud linnaosa põhikirja alusel tegutsev üksus. Paldiski linn tekkis avalik-õigusliku juriidilise isikuna vastavalt POKS §-le 5 oktoobris 1996. a. Kostja II leiab, et tema lepingujärgsed kohustused on üle läinud. Lepingu p-s 11.2 on kokku lepitud, et Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse moodustamisel lähevad selle lepingu järgsed laenuvõtja õigused ja kohustused üle Paldiski linnale. Lepingu p 11.1 kohaselt ei olnud vajalik hageja kirjalik nõusolek. Neid sätteid saab käsitada kui TsK § 220 lõikest 1 tulenevat kreeditori heakskiitu võla ülekandmisele. Selleks, et tehinguline õigusjärglus oleks Paldiski linna suhtes tekkinud, on aga vajalik ka kostjate tehing, kust ilmneks, et sellise võla ülekandmisega on Paldiski linn nõustunud. Lepingu p 11.2 alusel ei saanud tekkida õigusjärglust, millega lepingujärgsed kohustused oleksid üle läinud kostjale II. Tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt saab isik käsutada vaid temale kuuluvaid õigusi ja kohustusi ning võtta endale vastavaid kohustusi. Teise isiku nimel saab kohustusi võtta vaid vastava volituse olemasolul. Hageja ja kostja I on pannud kostjale II kohustusi, omamata selleks vastavat volitust. TsÜS § 103 lõike 1 kohaselt oli selline tehing tühine. Volitusteta tehingu oleks saanud kehtima panna, kui esindatav oleks selle tehingu hiljem heaks kiitnud. Pooled ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mille kohaselt oleks kostja II sõnaselgelt heaks kiitnud talle kostja I lepingujärgsete õiguste ja kohustuste ülemineku. Seega ei ole tuvastatav tehinguline õigusjärglus. Kostja I on viidanud sellele, et kostja II on hageja nõuet tunnistanud, kuna on oma eelarves ja bilansis võtnud arvele ka lepingujärgsed kohustused hageja vastu. Need väited ei anna alust lugeda vaidlusalune kohustus üleläinuks. Paldiski Linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsusega nr 55 kinnitatud Paldiski linna 1996. a eelarve täitmise aruanne küll sisaldab vaidlusalust laenu, kuid seda ei saa

käsitada TsÜS § 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena. Esitatud asjaoludel võis olla tegu Keila linna Paldiski linnaosa ja oktoobrist 1996. a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks. Nagu selgitas ka Paldiski linn, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise kinnitamisega. Kostjate eelarvete lahusus ei ole tõendatud. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, et selle alusel tuvastada, nagu oleks tema koosseisus tegutsenud Paldiski linnaosa olnud lahus seisva varaga või eelarvega üksus. Sel ajal kehtinud KOKS §-st 57 ei tulene, et linnaosal ei võinud olla oma eelarvet. Samas KOKS § 38 nimetab kohaliku omavalitsuse eelarvena vaid linna või valla eelarvet. Lepingust tulenevad kohustused olid siduvad Keila linnale ja tema võetud kohustuste kirjeldamine Paldiski linnosa eelarves ja bilansis, nagu see toimus ka laenulepingust tuleneva kohustusega, ei too endaga automaatselt kaasa nende ülekandumist Paldiski linnale. Asjaolu, et kostja I väidete kohaselt Paldiski linna vara vastuvõtmist (1994. aastal) ega vara üleandmist (1996. aastal) ei toimunud ja seega olevat kogu aeg Paldiski linnaosal olnud oma vara, mis ei olnud Keila linna vara, on vastuolus tol ajal kehtinud seadusega, mille kohaselt tunnustati munitsipaalomandina vaid linnale või vallale kuuluvat vara, mitte linnaosa või osavalla vara (KOKS § 34). Tulenevalt tol ajal kehtinud ja praegu kehtivast õiguskäsitlusest on õigused ja kohustused tavapäraselt seotud isikutega, mitte esemetega (sh territooriumiga). Kohustuste üleminekul koos eseme omandi üleminekuga on see seaduses eraldi välja toodud. POKS seda ei sätesta ja seega ei ole POKS-i sätted selliseks seadusest tulenevaks õigusjärgluse aluseks.

Kostja II ei olnud ega saanud õigusvõime puudumise tõttu lepingu pool olla ja õigusvõime puudumise tõttu TsÜS § 6 lg 3 mõttes ei saanud ta ka tehingu sõlmimisel tahet avaldada. Maakohus leidis õigesti, et kostja I sai võlakohustuse võtta endale, mitte aga teisele isikule. Maakohus ei ole vääralt hinnanud singulaarse ja universaalse õigusjärgluse küsimust. Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 59 lg-le 3 oli õigusjärgluse aluseks seadus või tehing. Põhiseaduse § 154 ja kehtinud TsÜS § 58 kohaselt ei saa kohalikule omavalitsusele panna kohustusi, mis ei põhine seadusel või lepingul. POKS § 1 lg 2 kohaselt oli seaduse reguleerimise objektiks õigusvõimeta Keila linnaosa haldusterritoriaalne jaotus ja § 5 käsitleb Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimist ning selle maa-ala muutmist Paldiski linna haldusterritooriumiks, mitte aga Keila linna õiguste ja kohustuste täielikku üleminekut Paldiski linnale. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud KOKS § 2 lg 1 järgi oli kohalikuks omavalitsuseks linn ning § 34 järgi kuulus munitsipaalomand linnale. Et Paldiski linn omandas õigusvõime alles oktoobris 1996. a ja POKS § 5 ei esita isegi kaudset viidet regulatiivsest mõjust tsiviilõiguslike lepingute ega mingite võlaõiguslike kohustuste tekkimise kohta, ei anna POKS alust lepingulise võlakohustuse üleminekuks Paldiski linnale. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja II ei ole vaidlusalust laenu üle võtnud ega avaldanud tahet laenuvõtja Keila linna asemel laenu tagastada. Laenulepingu p 11.2 vormistamisega võisid hageja ja kostja I laenulepingu pooltena küll soovida Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse moodustamisel tulevikus lepingujärgsete laenuvõtja õiguste ja kohustuste üleminekut Paldiski linnale, kuid ainult soovist (tahtest) võla ülekandmiseks isikule, keda polnud laenulepingu sõlmimise ajal õigusvõimelise isikuna (TsÜS § 6 lg 3, §-de 61 ja 64 mõttes) olemas, kolleegiumi arvates ei piisa. Vastavalt TsK §-dele 273, 220 ja 221 pidid nii laen kui ka võla ülekandmine olema sõlmitud kirjalikus vormis. Nõutavas vormis lepingut võla ülekandmise kohta Paldiski linnale tehtud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikult (TsÜS § 91 lg 3) lepingu muudatust, millele vastavalt kehtinud TsÜS § 92 lg-le 2 oleks alla kirjutanud tehingu teinud volitatud esindajad. Väär on kostja I väide, nagu oleks Paldiski linn 1996. a eelarve täitmise aruandega kinnitatud bilansiga avaldanud kaudset tahet laenulepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse ülevõtmiseks. Õige on kostja II seisukoht, et bilanss ei ole tehing, kuna bilansi eesmärk ei ole endale tsiviilkohustuste võtmine või eraõigusliku tagajärje tekitamine, selles ei saa teha volitatud isiku (või pädeva organi) kaudu tahteavaldust (TsÜS §-d 61 ja 64) tehingu pooltele ja selles ei ole olulisi lepingutingimusi (TsK § 165). Bilanss ei kujuta endast kirjalikku lepingu muudatust asendada tehingu pool või võtta üle kohustusi (TsK § 273 ja kehtinud TsÜS § 91 lg 3 ja § 92 lg 2). Samuti ei tekita bilanss õigusjärglust. Riigikohus on oma lahendites (nr 3-2-1-19-97, 3-2-1-90-98) rõhutanud, et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites (bilansis). Paldiski Linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsust nr 55 tuleb käsitada kui Keila Linnavolikogu 8. oktoobri 1996. a otsusega nr 149 kinnitatud Keila linna Paldiski linnaosa 1996. a täpsustatud eelarvet, milles oli Keila linna Paldiski linnaosa 1996. a eelarve tuluna määratletud NUTEK Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnika Arengupanga laen, mis ei ole aga käsitatav 6. märtsi 1996. a laenulepingust tuleneva kohustuse ülevõtmisena Paldiski linna poolt.

Kostja I etteheide, et kohus jättis otsuses välja selgitamata, kellele ja kui palju on hageja laenu üle andnud, on õiguslikult sisutu ega põhine toimikus olevatel tõenditel. Kuna pooltevahelise vaidluse sisuks maakohtus oli küsimus sellest, kas laenu peab tagasi maksma kostja I või kostja II, sai kohus asja lahendada üksnes vaidluse eeltoodud piirides. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellandi enda poolt maakohtule esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et Keila linn on ise pidanud ennast algseks laenulepingu pooleks ja laenukohustus tekkis Keila linnal, mitte Paldiski linnal. Ka laenusummale ei ole apellant vastu vaielnud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Õige on kostja I väide, et TsK kohaselt loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu üleandmise, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. Samas ei nõustunud ringkonnakohus kostjaga I selles, et laen anti laenusaajale üle laenusumma kinnitamise õiendiga 20. novembril 1996. a. Selline seisukoht ei tugine asjas kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Laenulepingu sõlmimine ei toimunud raha ülekandmisega laenuandjalt laenusaajale, vaid võla vormistamisega laenuks. Tegelikkuses oli laenuandja kandnud katlamaja rekonstrueerimise ja ehitamise kulud juba enne laenulepingu, mille pooleks oli kostja I, sõlmimist. Ringkonnakohtu arvates oli laenusumma kinnitamise õiendi esitamise eesmärgiks fikseerida kirjalikult kantud ehituskulude (laenu) lõplik suurus, mitte aga laenusuhte loomine. Laenusuhe oli eelnevalt tekkinud hageja ja kostja I vahel laenulepingu alusel, mille sõlmimisel eksisteerinud reaalne võlg vormistatigi laenuks. Samas ei muuda 20. novembri 1996. a laenusumma kinnitamise õiend laenulepingu pooleks kostja I asemel kostjat II. Väär on kostja I seisukoht, et 20. novembri 1996. a laenusumma kinnitamise õiendi on allkirjastanud Paldiski linna linnapea. Laenusumma kinnitamise õiendi (tl 27) on koostanud Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnilise Arengu Amet ja Keila linn, kuid sellel puudub Paldiski linnapea J. Mölderi allkiri ja dokument puudutab Keila linna ja Rootsi Kuningriigi vahelist suhet ning kinnitab, et laenuvõtja on Keila linn. Ringkonnakohus pidas vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et J. Mölder kinnitati Paldiski linnapeaks Paldiski Linnavolikogu 21. novembri 1996. a otsusega nr 4, mistõttu puudusid tal 20. novembril 1996. a volitused võtta Paldiski linna nimel rahalisi kohustusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

õigusjärglus on tuletatav ka Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest (ETHS). Oluline on ka see, et laenuleping sõlmiti Paldiski linna huvides. Ringkonnakohus on vääralt hinnanud singulaarse õigusjärgluse küsimust. Kassaator jääb oma seisukoha juurde, et bilanss on praegusel juhul vaadeldav Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse tahteavaldusena kanda laenulepingust tulenevaid kohustusi ja teostada õigusi. Bilansist võib üheselt järeldada Paldiski linna tahet teostada laenulepingust tulenevaid õigusi ja kanda kohustusi. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsK § 272 lg-t 1, lugedes laenusuhte tekkinuks lepingu allkirjastamisega. Kohus ei ole välja selgitanud laenu üleandmise hetke, st seda, kas ja millal on laenukohustus tekkinud. Ilma selleta ei saa aga TsK § 272 kohaldada. Laenusumma kinnitamise õiendi koostamise ajal, 20. novembril 1996. a tegutses Paldiski linn juba iseseisva omavalitsusüksusena. Laenusumma kinnitamise õiendi on alla kirjutanud Paldiski linnapea Jaan Mölder.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid vastavalt TsMS § 688 lg-le 5. Kassatsioonkaebuses on küll vaidlustatud nimetatud asjaolu tuvastamist, kuid ei ole märgitud asjaolusid, mis annaks alust järelduseks, et ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

praeguse vaidluse kontekstis.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.