Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.04.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-12032
Tsiviilasi
Taikos Projektas UAB hagi ML (L), IM ja NN (N) vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Taikos Projektas UAB apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
9 630 362 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Taikos Projektas UAB (Leedu Vabariigi registrikood 301317533), lepingulised esindajad v/adv Carri Ginter ja adv Maria Pihlak Kostja I/vastustaja ML (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II/vastustaja IM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Arne Ots Kostja III/vastustaja NN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Elmer Muna
Kohtuistungi toimumise aeg
04.04.2018
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus jätta muutmata.
2.Taikos Projektas UAB apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Hüvitamisele kuuluvate apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja arutanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.13.08.2015 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjatelt solidaarselt välja mõista kahjuhüvitise 9 630 362 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Koos tegutsedes viisid kostjad hagejale kuuluva Klarus Group Holdings OÜ (edaspidi Klarus) osaluse turuväärtuse alla, võõrandades Klaruse poolt kaudselt kontrollitava FRANMAX UAB osad allpool turuhinda. Hageja kahjuks on 9 630 362 eurot, mis võrdub FRANMAX UAB osade võõrandamisel turuhinna ja müügihinna vahest tekkinud hageja osaluse väärtuse langusega.
3.Klarus on ainuosanik Eestis registreeritud äriühingus Franmax OÜ, kellele kuulus kuni 04.06.2015 ainuosalus Leedu äriühingus FRANMAX UAB. Hagejale kuulub 7,87% suurune osalus Klarusest. Klaruse juhatuse liikmeteks olid tehingu tegemise ajal kostja I ML ja kostja II IM. Klaruse emaettevõtteks on Setis Capital OÜ osalusprotsendiga 58,9%, keda kontrollib kostja III NN. 17.06.2015 teatas Klaruse juhatuse liige kostja I Klaruse osanikele, et 04.06.2015 oli Franmax OÜ sõlminud ostu-müügilepingu Luksemburgi äriühinguga Carson S.a.r.l (edaspidi Carson). Osade üleminek registreeriti Leedus 11.06.2015. Setis Capital OÜ 2014.a konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandest selgub, et FRANMAX UAB 100% osalus võõrandati hinnaga 43 632 000 eurot. Arvestades, et FRANMAX UAB oli 2014.a väärt vähemalt 166 000 000 eurot, on tehing toimunud alla turuväärtuse. Klaruse juhatus on tunnistanud, et kiitis tehingu heaks, mistõttu vastutavad juhatuse liikmed hoolsuskohustuse rikkumise ning Klarusele ja selle osanikele kahju tekitamise eest solidaarselt.
4.Omandamistehing tehti Vilniaus Prekyba (VP) grupi enamusosaniku kostja III ärihuvides ja Klaruse juhatuse liikmed tegutsesid tema juhtnööride alusel. Kostja III on ühtlasi FRANMAX UAB ostnud Carsoni kontrolliva ettevõtte Agile Finance S.A (edaspidi Agile) enamusosanik. Kostja III huvi seisnes FRANMAX UAB ostu-müügi tehinguga Carsoni ja tema ainuosaniku Agile pankroti vältimises. Seejuures on tekitatud tahtlikult kahju Franmax OÜ-le ja Klarusele ning selle osanikele. Seetõttu on kostja III kostjatega I ja II solidaarselt vastutav hagejale tekitatud kahju eest, mis seisneb selles, et
FRANMAX UAB müügiga langes oluliselt hageja osaluse väärtus Klaruses, mis kontrollis kaudselt FRANMAX UAB-d. Osade omandaja Carson kuulub Agile gruppi. Agile majandusaasta aruannete kohaselt kandis ühing 2013.a kahjumit üle 29 miljoni euro ning 2014.a ca 35 miljonit eurot. Agile kogukahjum moodustas 2014.a lõpuks ca 97 miljonit eurot. Carsoni majandusaasta aruandest selgub, et ühingu varad moodustasid 2013.a 657 116 eurot, seevastu kohustused võlausaldajate ees ulatusid 83 222 827 euroni. 2013.a oli Carsoni kogukahjum 436 192 eurot. 2014.a moodustasid Carsoni kohustused võlausaldajate ees 85 320 086 eurot ning kogukahjum oli 40 433 361 eurot. Kostjate I ja II kohustuse rikkumine seisneb selles, et FRANMAX UAB müüdi turuväärtusest oluliselt madalama hinnaga makseraskustes äriühingule Carson. Osade müük turuhinnast madalama hinnaga mõjutab otseselt hagejale kuuluva 7,78% osaluse väärtust Klaruses.
5.Kostjad I ja II vastustavad hageja ees VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel. Klaruse juhatuse liikmed rikkusid FRANMAX UAB müügilepingu heakskiitmisega oma hoolsuskohustust (äriseadustiku (ÄS) § 187 lõige 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35). Korraliku ettevõtja hoolsust rakendades ja kõigi osanike suhtes lojaalselt käitudes oleksid pidanud kostjad I ja II hindama FRANMAX UAB osade väärtust tehingu tegemisel esinenud majanduskeskkonna tingimustes. Arvestades FRANMAX UAB käivet (152 644 901 eurot 2014.a), oleks tulnud küsida ja analüüsida eriteadmistega isiku hinnangut osade väärtuse kohta (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1197-13, punkt 34) ning veenduda, et osade müügihind on seletatav äriühingu majanduslike näitajatega. Lisaks oleksid kostjad I ja II pidanud tutvuma Carsoni kui ostja majandusnäitajatega tegemaks kindlaks, kas ta on maksevõimeline. Hageja etteheide kostjatele I ja II seisneb selles, et nad on Klaruse juhatuse liikmetena tehingu teist poolt kontrolliva isiku juhiste kohaselt kiitnud heaks tehingu, mida nad ei oleks juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust silmas pidades tohtinud teha. Samuti on kostjad I ja II keeldunud võimaldamast hagejal tutvuda FRANMAX UAB müügilepinguga ja sellega seonduvate dokumentidega.
6.Müügitehing oli grupi jaoks kahjumlik ja selle tegemisel lähtuti kostja III kui tehingu teise poole huvidest. Klaruse juhatusel oleks kostjate I ja II kaudu pidanud tekkima vähemalt kahtlus ostja sobilikkuses ning ostu-müügihinna põhjendatuses, sest müügi korral makseraskustes ettevõttele võtab müüja selgelt krediidiriski. Hagejale teadaolevalt finantseeris FRANMAX UAB osade ostmist Agile gruppi kuuluv äriühing Megafin S.a.r.l, mida kontrollib 100%-lise osalusega Leksita UAB. Kostja III on Leksita UAB enamusosanik 53,13%-ga. Järelikult on kostja III olnud seotud osapool nii müüja kui ostja poolel. Kostjad I ja II oleksid pidanud lähtuvalt Klaruse ja selle teiste osanike huvidest (Klaruse osanike ringi kuulub ka kostja III läbi Setis Capital OÜ) tegutsema kõrgendatud tähelepanuga FRANMAX UAB ostu-müügi tehingu tingimuste analüüsimisel ja tehingule heakskiidu andmisel.
7.Hageja kahjunõude suuruse kalkulatsioon põhineb FRANMAX UAB turuväärtuse ning ostu-müügi hinna erinevuse kaudu tuletatud hageja osaluse väärtusel. FRANMAX UAB turuväärtus on arvutatud tulukusväärtuse meetodi kaudu. Ühingu väärtuse hindamisel ei ole lähtutud rahavoogude meetodist (discounted cash flow method – DCF), sest ühingu tulevikus tekkivat rahavoogu ei ole praegusel hetkel võimalik hinnata. Mark Kantšjukovi ekspertarvamuses on leitud, et FRANMAX UAB väärtuseks seisuga 31.12.2014 oli ca 253,32 miljonit eurot. AV ekspertarvamuses on leitud, et FRANMAX UAB turuväärtus 04.06.2015 oli 142,8-459,1 miljonit eurot olenevalt ühingu teenuste ja frantsiisilepingute
tingimustest, mida ei olnud eksperdil võimalik hinnata. Hageja osaluse väärtus Klaruses vähenes AV hinnangul vähemalt 7,8 miljoni euro võrra.
8.Kui kostjad I ja II ei oleks tehingule nõusolekut andnud, ei oleks müük Franmax OÜ-le ja Klarusele ebasoodsatel tingimustel aset leidnud. Ajavahemikul 04.06.2011– 11.06.2011 (s.o FRANMAX UAB ostu-müügi tehingu ajal) olid kostjad I ja II Klaruse juhatuse liikmed. Franmax OÜ juhatuse liikmed olid MU ja Donatas Pušinskis. Setis Capital OÜ juhatuse liikmed aga MU ja VN. MU (Franmax OÜ ja Setis Capital OÜ juhatuse liikmena) ja kostja I (Klaruse juhatuse liikmena) töötavad mõlemad advokaadibüroos Lentsius&CASUS, kelle juristid on esindanud Franmax OÜ-d ja Setis Capital OÜ-d alates asutamisest. Kostja III poolt kontrollitud ettevõtetest on kostja I veel Genira Group Holdings OÜ juhatuses. Seega on ilmne seos ettevõtete, nende juhatuse liikmete ja kostja III vahel – kostja III käsundab ühe kindla büroo advokaate looma ja juhtima erinevaid oma kontrolli all olevaid äriühinguid oma huvidest lähtuvalt.
9.Arvestades, et Klaruse juhatus kostjate I ja II kaudu on kohustatud tegutsema Klaruse huvides ja mitte enamusosaniku, st Setis Capital OÜ ja seekaudu ka kostja III huvides, on ilmne, et Klaruse huve kahjustav tehing, mis on kasulik kostjaga III seotud ettevõtetele ostja poolel, saab olla sõlmitud vaid kostja III mõjutusel. Arvestades seda, et MU oli samaaegselt Setis Capital OÜ ja Franmax OÜ juhatuse liige, pidi Klaruse enamusosanik olema teadlik müügitehingu tingimustest ja selle mõjust Franmax OÜ-le ning Klarusele. Arvestades kostja I ja MU omavahelisi sidemeid ning AB Lentsius&CASUS rolli grupi ja sellega seotud enamusaktsionäri äritegevuse koordineerimisel, seisneb põhjus, miks kostja I ja MU ei takistanud FRANMAX UAB müügitehingut, selles, et tehing planeeriti kostja III enamusosaniku huve silmas pidades. Selliselt tegutsedes tekitati tahtlikult ja heade kommete vastaselt kahju Klaruse teistele osanikele. Seega vastutavad kostjad solidaarselt hagejale tekitatud kahju eest. Kostja I vastuväited
10.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Otsuse FRANMAX UAB osade müügiks kiitis heaks Klarus kui Franmax OÜ osanik, mitte kostjad I ja II ainuisikuliselt. Hageja ei ole väitnud, et kostjad I ja II oleksid otsuse heakskiitmisel ületanud pädevuse piire. Seega tuleb kostjate I ja II tegevus lugeda Klaruse tegevuseks. Klaruse poolt Franmax OÜ juhatuse otsuse heakskiitmine ei mõjutanud müügitehingu toimumist ega selle kehtivust. Põhjuslik seos kostjatele I ja II etteheidetava teo ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub. Kostja III ei ole otseselt ega vahendlikult mõjutanud kostja I toiminguid, andnud juhiseid ega olnud kostja I või ühegi teise hagis mainitud isiku käsundiandjaks. Kostjatel I ja II või Klarusel ei lasunud kohustust kaasata osade turuväärtuse tuvastamiseks eksperdid. Hagejal ei tekkinud kahju, kuna osad võõrandati turutingimustel. Hageja arvutused vastupidist ei tõenda. Väidetavat dividendide saamise võimaluse kaotust ei ole hageja sidunud nõude eeldustega ega kahju arvestusega. Kostja II vastuväited
11.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Isegi juhul, kui FRANMAX UAB osad oleks müüdud alla nende turuhinna, ei saa Klaruse juhatuse otsus olla tekitanud hagejale kahju. Kui Franmax OÜ ka müüs osad alla turuhinna, ei saa hageja tugineda Klaruse juhatuse otsusele, milles antakse nõusolek osaluse võõrandamisele turutingimustel. Franmax OÜ põhikirja punktist 4.1 ilmneb, et äriühingu osanike pädevusse ei kuulu Franmax OÜ vara võõrandamisele heakskiidu andmine.
Franmax OÜ juhatusel oli põhikirja alusel õigus võõrandada osaühingule kuuluvad teise äriühingu osad osanikelt heakskiidu küsimiseta või seda saamata.
12.Klaruse juhatuse liikmed ei rikkunud hoolsuskohustust. Osade turuväärtuse hindamiseks ekspertide kaasamise kohustus sai olla ainult Franmax OÜ juhatusel.
13.FRANMAX UAB osade müügitehing toimus Franmax OÜ ja Carsoni, mitte Klaruse ja Carsoni vahel. Klarus ega selle juhatuse liikmed ei olnud müügitehingu pooleks ega saanudki olla, sest ainult Franmax OÜ oli õigustatud otsustama selle üle, kas, kellele ja mis tingimustel osad võõrandada. Eelnevast tulenevalt ei saanud Klaruse juhatuse liikmete otsus anda heakskiit võõrandamisele turutingimustel olla hagejale kahju tekitav tegu.
14.Ei saa väita, et osade müümisega on tekkinud kahju Klaruse osanikele, kel ei ole seotust Franmax OÜ juhtimisega. Hageja kahju käsitlus, mille kohaselt kahju suuruseks on väidetav osade turuhind miinus tegelik müügihind korda hageja osaluse protsent, on vale. Hageja õigused Klaruses ei ole pärast FRANMAX UAB osade müümist Carsonile muutunud. Hageja ainuosanikuks on MM. Hagejale kuulub 7,87% suurune osa Klaruses, mis enne kõnealust müügitehingut kontrollis kaudselt FRANMAX UAB-d. FRANMAX UAB osad omandas Carson, kelles 100%-line osalus kuulub Agilele. 7,87% Agile osalusest kuulub Attexo OÜ-le, mille ainuosanikuks on omakorda jälle MM. Pärast osade müügitehingut ei ole hageja jaoks sisuliselt midagi muutunud. MM kui hageja omanik omas varem FRANMAX UAB üle kaudset kontrolli läbi 7,87%-lise osaluse Klaruses. Sarnaselt omab kostjale II teadaolevalt MM jätkuvalt FRANMAX UAB üle kaudset kontrolli läbi Attexo OÜ 7,87%-lise osaluse Agiles. Seega ei saanud FRANMAX UAB osade müügitehingu eesmärgiks olla hageja kontrolli kaotamine FRANMAX UAB üle, kuna hageja omanik omab ka pärast osade müümist Franmax UAB üle samasugust kaudset kontrolli nagu enne müügitehingut. Seega ei ole õige väide, et tulenevalt osade müümisest Franmax OÜ-lt Carsonile ei oma hageja enam FRANMAX UAB üle mingit kontrolli. Kostja III vastuväited
15.Kostja III vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Täidetud ei ole ÄS §-s 1671 sätestatud tingimused hagi rahuldamiseks. Hagejal ei ole nõudeõigust kostja III vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel. Kostja III ei ole mistahes kohustust rikkunud. Klarusele ei ole kostja III tegevusest kahju tekkinud.
16.Kostjal III ei omanud kontrolli Klaruse juhatuse tegevuse üle vaidlusaluse tehingu tegemisega seotud ajal. Kostja III ei ole Klaruse osanik alates 02.04.2011. Kostjal III puudub seos FRANMAX UAB-ga osa võõrandamise ajal ja sellele vahetult eelnenud aastatel. Kostja III ei ole heade kommete vastaselt käitunud. Kostja III ei nõustunud hageja käsitlusega FRANMAX UAB turuväärtuste kohta ega hageja osaluste väärtuse kohta Klaruses enne ja pärast kõnealust tehingut. Esimese astme kohtu otsus
17.28.04.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust kohus kindlaks ei määranud.
18.Poolte seisukohtadest nähtuvalt ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõike 4 järgi ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:
Klarus Group Holdings OÜ (Klarus) on ainuosanik Eestis registreeritud äriühingus Franmax OÜ; Franmax OÜ-le kuulus kuni 04.06.2015 ainuosalus Leedu äriühingus FRANMAX UAB; hagejale kuulub 7,87% osalus Klaruses; Klaruse juhatuse liikmeteks olid osaluse müügitehingu ajal kostjad I ja II; Klaruse emaettevõtteks on Setis Capital OÜ osalusega 58,9%; 26.05.2015 võttis Franmax OÜ (praeguse ärinimega Klarus Funds OÜ) ainuosaniku Klaruse juhatus vastu otsuse nr 2015-04, mille punktis 1 otsustas kiita heaks Franmax OÜ juhatuse otsuse äriühingule kuulunud FRANMAX UAB kõikide osade võõrandamiseks turutingimustel; enne 26.05.2015 otsuse vastuvõtmist olid Klaruse juhatuse liikmed kostjad I ja II tutvunud UAB Ober-Haus nekilnojamasis turtas hindamisaktiga; 04.06.2016 sõlmisid Franmax OÜ ning Carson S.à.r.l. (Carson) müügilepingu, millega Franmax OÜ müüs ning Carson ostis kõik Franmax OÜ-le kuulunud FRANMAX UAB osad 43 632 000 euro eest; pärast müügihinna täielikku tasumist kanti osad Carsonile üle ja osade üleminek registreeriti Leedus 11.06.2015; 7.06.2015 teatas Klaruse juhatuse liige kostja I äriühingu osanikele 04.06.2015 toimunud tehingust; osade omandaja Carson kuulub Agile Finance S.A (Agile) gruppi; Agile enamusosanikuks on kostja III läbi erinevate äriühingute; 7,87% Agile osalusest kuulub äriühingule Attexo OÜ, mille ainuosanik on MM.
19.Kuigi hageja on välja pakkunud mitmeid alternatiivseid õiguslikke kvalifikatsioone, saab kohtu arvates hageja esitatud asjaoludel kontrollida nõuete olemasolu kostjate vastu üksnes VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel. Sõltuvalt rikutud kohustuse olemusest võib kolmas isik nõuda juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 7 järgi või, kui tegemist on seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega, siis VÕS § 115 lõike 1 alusel. Antud juhul ei ole hageja välja toonud ühegi seadusest tuleneva kohustuse rikkumist VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes, mis saaks kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ning poolte vahel puudub seadusest tulenev võlasuhe, mis on VÕS § 115 lõike 1 eelduseks. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kaitsenormiks VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes ei ole ÄS § 187 ega VÕS § 115. ÄS §-st 187 tuleneva hoolsuskohustuse rikkumine ei anna alust VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 alusel kahjunõude esitamiseks. VÕS § 1054 lõige 3 ei ole iseseisev alus nõude esitamiseks ning hageja esile toodud asjaolud VÕS § 1054 lõike 3 koosseisule ei vasta. Seega saab asjakohaseks kvalifikatsiooniks olla VÕS § 1045 lõike 1 punkt 8.
20.VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel esitatava nõude eeldused on: kostja on õigusvastaselt rikkunud kohustust; hagejal tekkinud kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); hagejal on tekkinud kahju; teo ja kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos; kahju on tekitatud tahtlikult. Kõikide eelduste tõendamise koormus lasub kannatanul (hagejal) (vt VÕS.III. Komm vlj, lk 656).
21.Riigikohtu praktikas ei ole juhtumeid, kus isik oleks lõppastmes vastutanud heade kommete vastase tahtliku kahju põhjustamise eest ning Riigikohus ei ole selgitanud, milliseid tegusid VÕS § 1045 lõike 1 punkt 8 võib hõlmata. Riigikohus on selgitanud heade kommete mõiste sisu seoses tehingute tühisusega: „Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja
väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil“ (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-05, punkt 23). Riigikohus on leidnud, et käitumine on heade kommete vastane, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-13, punkt 17; nr 3-2-1-18-15, punkt 10). Riigikohtu praktika kohaselt vastutavad juhatuse liikmed heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi (lahend nr 3-2-1-98-07, punkt 13). Lahendi nr 3-2-17-10 punktis 39 on Riigikohus pidanud võimalikuks ka osaniku vastutust teise osaniku ees heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi ning pidanud kahjuks VÕS § 127 lõike 1 tähenduses osaluse väärtuse vähenemist.
22.Üksnes äriühingule majanduslikult kahjuliku tehingu tegemine juhatuse poolt ei too kaasa juhatuse liikmete vastutust. Lahendis nr 3-2-1-89-11 on Riigikohus selgitanud aktsionäri puhtmajandusliku kahju nõuet juhatuse liikme vastu. Riigikohus selgitas punktis 29.2: „äriühingu juhatuse liikmel on olemuselt käsunduslepingu-sarnane suhe äriühinguga. Üldjuhul vastutab äriühingu juhatuse liige üksnes ühingu enda ees. Kolmandate isikute (sh aktsionäride või osanike) ees vastutab juhatuse liige juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sh ühingu võlausaldajate kaitseks.“ Lahendi punktis 29.4 selgitas kohus aktsionäri õiguskaitsevahendeid: „Iseenesest on õige kassaatori väide, et aktsiaseltsi juhatuse liikme poolt majanduslikult ebaotstarbeka ja/või nõukogu korraldusi eirava käitumisega aktsiaseltsile kahju tekitamine, mis toob kaasa aktsiaseltsi vara vähenemise, võib vähendada aktsiate väärtust ja seega ka aktsionäride varalisi huve. Vältimaks erinevate aktsionäride ebavõrdset kohtlemist ja aktsiaseltsi ning mõne aktsionäri huvide konflikti, toimub aktsionäride huvide kaitsmine kõnealuses olukorras ÄS § 315 mõtte kohaselt äriühingu kaudu. Aktsiaseltsil tekib ametikohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju põhjustanud juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lõike 2 alusel (enne 01.01.2006 § 315 lõike 1 alusel) kahju hüvitamise nõue. Selline nõue kuulub ainuüksi aktsiaseltsile, kellel on juhatuse liikmega tehinguline suhe (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-7-10, punkt 29). Juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lõike 2 (varem § 315 lõike 1) alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kuulub aktsiaseltsi vara hulka ja see asendab tinglikult vara, mille aktsiaselts juhatuse liikme rikkumise tõttu kaotas. ÄS § 315 lõikest 2 (varem § 315 lõikest 1) tuleneva kahjuhüvitisnõude maksmapanekul on aktsiaseltsil põhimõtteliselt võimalik saavutada olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles aktsiaselts oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustusi rikkunud (VÕS § 127 lõige 1). Ühtlasi saavad selle tulemusena eelduslikult heastatud aktsionäride riivatud varalised huvid ja seda võrdselt kõigi aktsionäride puhul. Kasutades talle äriseadustikuga antud õigusi, on aktsionäril võimalik mõjutada aktsiaseltsi oma (endise) juhatuse liikme vastu kahjuhüvitisnõuet esitama. Vähemalt enamusaktsionäri puhul võib sellist võimalust pidada piisavalt tõhusaks varaliste huvide kaitsmise abinõuks olukorras, kus juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi aktsiaseltsi ees ja põhjustanud sellega aktsiaseltsile kahju, mille tõttu väheneb ka aktsiate väärtus.“ Lõppjäreldusena märkis Riigikohus punktis 29.6: „Tsiviilhagis toodud asjaoludel ei tule ka kõne alla EA ja HH vastu esitatud Eesti Vabariigi kahjuhüvitisnõude rahuldamine VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel. EA ja HH väidetav tegevus Werolile üleliigse rapsiseemne varumisel on käsitatav otseselt aktsiaseltsi vastu suunatud rikkumisena, mida ei saa samas pidada mõne konkreetse Weroli aktsionäri tahtlikuks heade kommete vastaseks kahjustamiseks VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 tähenduses.“ Viidatud Riigikohtu seisukohad on analoogia alusel kohaldatavad ka osaühingutele.
23.Tahtlus on teadlikkus oma käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. Erinevalt hooletusest hinnatakse tahtlust subjektiivselt isikust lähtudes. VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi peab tahtlus olema suunatud kannatanu kahjustamisele. Tahtlik äriühingule majanduslikult kahjuliku tehingu tegemine (nt omakasust või muul põhjusel) ei ole automaatselt tahtlik äriühingu osanike kahjustamine. Riigikohtu lahendis nr 3-2-17-10, kus kohus pidas võimalikuks osaniku vastutust teise osaniku ees heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju eest ning pidas kahjuks osaluse väärtuse vähenemist, arutatud juhtumis olid ühe osaniku teod suunatud otseselt sellele, et muuta teine osanik väikeosanikuks ja saada ise suurosanikuks. Seega võib järeldada, et VÕS § 1045 lõige 1 punkt 8 kaitseb kannatanut sellise käitumise eest, mille eesmärgiks on kahjustada just nimelt kannatanut, mitte kedagi teist.
24.Hageja on heade kommete vastase tahtliku kahjustamise sisustanud järgmiste asjaoludega: (a) kostja III soovis FRANMAX UAB osaluse tõstmist Setis Capitali kontrolli alt Agile kontrolli alla, et vähendada hageja osa FRANMAX UAB kontrollis ja päästa halvas majanduslikus seisus olev Carson, sh: kostjale III kuulus kontrolliv osalus Klaruses ja Carsonis, Carsoni varad moodustasid 2013.a vaid 657 116 eurot, kuid kohustused võlausaldajate ees ulatusid 83 222 827 euroni; (b) kostjal III oli oluline mõju kostjate I ja II üle ning kostjad I ja II tegutsesid kostja III juhtnööride alusel; (c) kostjad I ja II olid teadlikud, et Franmax OÜ kavatseb FRANMAX UAB müüa turuhinnast oluliselt odavamalt; (d) kostjad I ja II keeldusid avaldamast hagejale infot vaidlusaluse tehingu kohta. Hageja väitel oli osade müümine hinnaga 43 632 000 eurot võrreldes turuväärtusega ca 166 000 000 eurot kostja III kui tehingu teise poole huvides. Hageja on oma 18.09.2015 menetlusdokumendi punktis 31 lisaks märkinud: „Vaidlusalune tehing on üks tehingutest kogu Vilniaus prekyba grupi ja grupiga seotud ettevõtete reorganiseerimises eesmärgiga tõsta varad ümber selliselt, et kasvaks kostja III osaluse väärtus ja väheneks hageja osaluse väärtus“.
25.Hageja arutluskäigust ei saa järeldada tahtlust hageja kahjustamiseks. Kostjad ei ole ümber lükanud Carsoni majandusaasta aruande kohta esitatud väiteid ja seega võib kohus neist lähtuda, kuid kohtule jäi arusaamatuks, miks oleks kostja III pidanud korraldama püsivas maksejõuetuses oleva Carsoni „päästmise“ FRANMAX UAB abil, sest sellega oleks ta samavõrra hageja osaluse kahjustamisega kahjustanud ka enda osalust. Kohus tuvastas küll, et Carsoni 2013.a varaline seis ei olnud hea, kuid leidis, et oletuslik on hageja väide, et kostja III motiiviks oli Carsoni päästmine FRANMAX UAB abil. VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi tuleb tuvastada tahtlus hageja kahjustamiseks subjektiivsel alusel. Ainuüksi see, et isikul võis olla teatav motiiv majanduslikult kahjuliku tehingu tegemiseks, ei ole piisav subjektiivsel alusel tahtluse järeldamiseks. Kuid isegi eeldades, et vastab tõele hageja väide, et kostja III soovis „päästa“ Carsonit, ei saa sellest järeldada, et kostjal III oli tahtlus kahjustada hagejat, sel juhul oli kostja III tahtlus suunatud Franmax OÜ kahjustamisele.
26.Teisalt leidis kohus, et kostja III tahtlus hageja kahjustamiseks on välistatud seetõttu, et ka pärast müügitehingut jäi hageja kasusaaja kontrollima sama suurt osalust FRANMAX UAB-s. Vaidlust ei ole, et hagejale kuulub 7,87% suurune osalus Klarusest ning hageja osalus kuulub 100%-liselt MMele. Samuti ei ole vaidlust, et MMele kuulub ainuosalus Attexo OÜ-s, millele omakorda kuulub 7,87% Agilest. Agilele kuulub ainuosalus Carsonis ehk vaidlusaluste osade ostjas. Seega ei saanud osade müügitehingu eesmärgiks olla hageja kontrolli kaotamine FRANMAX UAB üle, kuna hageja omanik MM omab ka pärast osade müümist FRANMAX UAB üle samasugust kaudset kontrolli nagu enne
müügitehingut. Kuigi on tõsi, et hagejaks ei ole mitte MM, vaid Taikos Projektas UAB, siis tahtluse tasandil võib eeldada, et kui kostja III oleks soovinud kedagi kahjustada, siis pigem lõplikku kasusaajat kui tema kasutatavat valdusäriühingut.
27.Hageja on esile toonud osaluste ahela, mille kaudu kostja III kontrollib Klarust, ning viidanud, et Klaruse 2015.a majandusaasta aruandes on kajastatud, et lõplikku kontrolli grupi (Setis Capital OÜ) üle omab kostja III. Samuti on hageja esile toonud, et läbi erinevate osaluste ahela oli tehingu tegemise ajal kostjal III kontroll Carsoni üle. Isegi eeldades hageja väidete tõele vastavust, ei saa järeldada, et kostjal III oli subjektiivne tahe hagejat kahjustada.
28.Sarnaselt kostja III tahtlusele ei ole hagejal otseseid tõendeid selle kohta, et kostja III tegutses kooskõlastatult kostjatega I ja II, kuid hageja on esile toonud mitmed asjaolud, millest tema arvates võib ühist tegutsemist järeldada. Hageja on esile toonud, et: (a) kostja III kasutab AB Lentsius&CASUS advokaate järgnevate enda poolt kontrollitud ettevõtete juhtimisel: Setis Capital OÜ, Klarus Group Holdings OÜ, Klarus Finance OÜ, Franmax OÜ2, Tilo Capital OÜ, Genira Group Holdings OÜ, Genira Finance OÜ; (b) kostja I on juhatuse liikmeks Genira Group Holdings OÜ-s ja Genira Finance OÜ-s. Genira Group Holdings OÜ osanikuks on ka kostja III poolt kontrollitud Setis Capital OÜ. Enamusosalus Genira Group Holdings OÜ-s kuulub kostja III vennale VN-le. Genira Finance OÜ ainuosanik on Genira Group Holdings OÜ; (c) kostja I AB töötajad MU, AL, KL, GS ja KP on olnud juhatuse liikmeks järgnevates kostja III kontrollitud ettevõtetes: Setis Capital OÜ, Franmax OÜ, Tilo Capital OÜ; (d) kostja I juhitud äriühingutes Klarus Group Holdings OÜ, Klarus Finance OÜ, Genira Group Holdings OÜ ja Genira Finance OÜ juhatuse liikmena on tegutsenud ka kostja III huvide esindamist kinnitanud Diana Dominiene. Lisaks on DD olnud juhatuse liikmeks ka Franmax OÜ-s.
29.Hageja on väitnud, et kostja II on olnud Agile juhatuse liikmeks ajal, mil planeeriti FRANMAX UAB ostu-müügitehingut ja kostja II on olnud vähemalt üheksa kostja III kontrollitud või kostja olulise osalusega ettevõtte juhatuse liige: kostja II oli perioodil 19.06.2013-17.03.2015 Agile juhatuse liikmeks; kostja II on juhtinud mh järgnevaid kostjaga III seotud ettevõtteid: Klarus Group Holdings OÜ perioodil 10.07.2013 -...; Tilo Capital OÜ perioodil 12.12.2014-15.07.2015; Agile perioodil 19.06.201317.03.2015; Oxavia Investments Limited 12.02.2015-21.08.2015; Equipark Limited 01.08.2013-29.07.2015; UAB „EAE“4 27.03.2013-15.07.2015; Entranas UAB5 10.08.2016-...; UAB „M.M.M. projektai“6 25.02.2011-26.08.2013; Voleta UAB7 23.06.2015 -....
30.Isegi eeldades hageja toodud väidete tõele vastavust, ei saa sellest järeldada, et kostjal III oli subjektiivne tahe hagejat kahjustada. Usalduslikke suhteid enamusosaniku ja juhatuse liikmete vahel saab pidada loomulikuks, kuid ei saa eeldada, et iga juhatuse liige on valmis lojaalsuskohustust rikkudes täitma enamusosaniku käsku teha äriühingule majanduslikult kahjulikke tehinguid.
31.Hageja väitel olid kostjad I ja II teadlikud, et Franmax OÜ kavatseb FRANMAX UAB müüa turuhinnast oluliselt odavamalt seetõttu, et kostja III on avalikult kinnitanud asjaolu, et soovib väikeaktsionärid VP Gruppi kuuluvatest äriühingutest välja osta. Kohus hageja järeldustega ei nõustunud ja leidis, et need on oletuslikud. Ka ükski muu asjaolu ei kinnita, et kostjad I ja II olid teadlikud kostja III väidetavast plaanist võõrandada osad turuhinnast oluliselt odavamalt.
32.Hageja on esile toonud, et kostjad I ja II on keeldunud avaldamast hagejale infot vaidlusaluse tehingu kohta. Kohus ei nõustunud, et esiletoodud asjaolu võiks viidata tahtlikule tegevusele hageja kahjustamiseks. Kostjatelt I ja II kui Klaruse juhatuse liikmetelt ei saagi oodata info andmist tehingu kohta, mille tegi Franmax OÜ. Hageja heitis kostjatele I ja II ette ka seda, et Klaruse jaoks olulise ettevõtte FRANMAX UAB müügist ei teavitatud hagejat enne kui 01.05.2015 ja sedagi alles siis, kui hageja oli ise esitanud teabenõude ettevõtte tulevikus planeeritavate tehingute kohta. Kostjatel I ja II ei olnud seadusest tulenevalt kohustust informeerida osanikke tehingust, mille kavatses teha Franmax OÜ. Hageja on kostjatele I ja II ette heitnud, et 19.03.2015 üldkoosolekul soovis hageja esitada Klaruse juhatusele äriühingu tegevust puudutavaid küsimusi, kuid kostja I keeldus nendele vastamast ja nõudis küsimuste kirjalikku esitamist, ühtlasi piiras kostja I koosoleku juhatajana hageja õigust koosolek helisalvestada veendumaks protokolli autentsuses. Ka nimetatud tegevus, kui see vastab tõele, ei ole seadusega vastuolus ega võimalda järeldada tahtlikku tegevust hageja kahjustamiseks.
33.Asjakohased ei ole hageja väited, et kostjad I ja II on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hageja leidis, et arvestades FRANMAX UAB käivet 152 644 901 eurot 2014.a, oleks tulnud küsida ja analüüsida eriteadmistega isiku hinnangut osade väärtuse kohta. Samuti leidis hageja, et kostjad I ja II oleks pidanud tutvuma Carsoni kui ostja majandusnäitajatega tegemaks kindlaks, et ta on maksevõimeline. Kohus on eelnevalt selgitanud, et hagejal puudub nõudeõigus kostjate vastu ÄS § 187 lõike 2 järgi ning hoolsuskohustuse rikkumine ei anna alust esitada nõuet VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi ega ole selle normi eelduseks. Samas on etteheited kostjatele I ja II ilmselt põhjendamatud. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et Carson maksis 5 päeva jooksul ostuhinna, siis on põhjendamatu seisukoht, et Carsoni maksevõimet ei kontrollitud. Kostjad I ja II on piisava põhjalikkusega kogunud infot FRANMAX UAB osade väärtuse kohta. Vaidlust ei ole, et FRANMAX UAB turuhinna välja selgitamiseks tellis Franmax OÜ eksperthinnangu Leedu äriühingult UAB Ober-Haus nekilnojamasis turtas, kelle tegevusalaks on mh ettevõtete hindamine. Hinnangu kohaselt on turuhinnaks rahajäägita hinnatud 40,1 miljonit eurot. Nimetatud eksperthinnanguga tutvusid kostjad I ja II enne otsuse vastu võtmist. Lisaks tellis Carson eksperthinnangu DTZ Baltic peakontorilt OÜ Kinnisvaraekspert, kes hindas osade väärtuseks 40,2 miljonit eurot. Kohus ei näe põhjust, miks peaks varahindamise valdkonnas mitte tegutsev keskmise ettevõtte juhi kogemusega inimene neid eksperthinnanguid kahtluse alla seadma. Põhjendamatud on hageja seisukohad, et Leedu seadusandlus seadis ettevõtete müügile ja ettevõtete hindamisele erilisi nõudeid, mida nimetatud hinnangud ei täitnud. Nimetatud väide on ümber lükatud AB Fort memorandumi punktiga I.6 (t VI kd lk 34).
34.Hageja on põhjusliku seose esinemist selgitanud sellega, et kui Klaruse juhatuse liikmed kostjad I ja II oleksid hoolikalt analüüsinud enda poolt kaudselt kontrollitava tütarühingu FRANMAX UAB ostu-müügi tehingu tingimusi ja võrrelnud vähemalt müügihinda äriühingu reaalse turuväärtusega, oleks ilmnenud, et tehing kahjustab Franmax OÜ kui FRANMAX UAB ainuosaniku ning seetõttu ka terve grupi, k.a hageja, huve. Kui kostjad I ja II ei oleks tehingule nõusolekut andnud, ei oleks müük ebasoodsatel tingimustel aset leidnud.
35.Kohus osundas esmalt, et kostjatele I ja II ei heida hageja VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 järgi ette mitte tegevusetust FRANMAX UAB osade väärtuse välja selgitamisel, vaid seda, et kostjad I ja II võtsid vastu otsuse kostja III juhtnööride kohaselt teadlikult sooviga hagejat kahjustada. Seega ei ole põhjusliku seose kontekstis asjakohane väide, et
kostjad I ja II oleksid pidanud hoolikamalt analüüsima enda poolt kaudselt kontrollitava tütarühingu FRANMAX UAB osade ostu-müügi tehingu tingimusi. Kostjad I ja II võtsid Klaruse nimel vastu otsuse kiita heaks Franmax OÜ otsus FRANMAX UAB kõikide osade võõrandamiseks „turutingimuste kohaselt“. Seega on iseenesest välistatud, et Klaruse juhatuse otsus oleks põhjuslikus seoses võimaliku osade müügiga turuhinnast odavamalt. Kuigi juhatuse liikmed tutvusid eelnevalt Ober-Hausi hinnanguga osade väärtuse kohta, ei määranud juhatus heakskiitu andes müügitehingu tingimusi. Vaidlust ei ole, et Franmax OÜ põhikirja punktist 4.1 (t II kd lk 119) ei tulene, et ettevõtte põhilise vara müügiks oleks olnud vajalik osanike nõusolek. Asjaoludest ei nähtu, et heakskiitu andmata ei oleks müügitehingut toimunud ja seega ei saa heakskiidu andmine olla põhjuslikus seoses võimaliku osade müügiga turuhinnast odavamalt. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja väide, et kostjad I ja II tegutsesid kostja III juhtnööride kohaselt, on oletuslik ja seega ei saa kostja III tegevus olla põhjuslikus seoses väidetavalt tekkinud kahjuga.
36.Kohus on kindlaks teinud, et kostjad ei ole tahtlikult heade kommete vastaselt hagejat kahjustanud ning kostjate tegevuse ja hageja võimaliku kahju vahel puudub põhjuslik seos ja seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks anda hinnangut, kas FRANMAX UAB osad müüdi turuhinnast odavamalt või mitte. Kokkuvõttes leidis kohus, et isegi kui kõik kostjad oleks tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt hagejat kahjustades, kostjate tegevus oleks põhjuslikus seoses hageja kahjuga ja hagejal oleks kahju osaluse väärtuse vähenemise näol, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2). Apellatsioonkaebus
37.29.05.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada uue otsusega hagi ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust.
38.Kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ega objektiivselt ning ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega. Peamine asjaolu, millele hageja on tuginenud, seisneb FRANMAX UAB ostu-müügitehingul usutava majandusliku sisu puudumises. See kinnitab, et tehingu eesmärk ei olnud Franmax OÜle ega Klarusele tulu teenimine. Järelikult pidid kostjad möönma, et turutingimustele mittevastav tehing tekitab hagejale kahju. Kohus ei ole seda väidet analüüsinud. Kohus on hinnanud ainult seda, kas kostjad I ja II kiitsid formaalselt tehingu heaks ja kas neil oli seadusest tulenevaid täiendavaid kohustusi. Seejuures on kohus ebaõigesti järeldanud, et kostjate I ja II heakskiit tehingule oli sisuliselt tähenduseta. Asjaolu, et Franmax OÜ põhikirja järgi ei olnud müügitehingu jaoks nõutav osaniku nõusolek, ei muuda fakti, et Franmax OÜ ja Klaruse juhatus käitusid selliselt, et nad pidasid nõusoleku olemasolu tehingu tegemise eelduseks. See annab alust järeldada, et kostjad I ja II osalesid ka sisuliselt tehingu planeerimisel. Riigikohus on selgitanud, et sellise vastuväite esitamisel tuleb kohtul põhjendada, miks ta hageja väidetega ei nõustu. Olukorras, kus kostjad I ja II kiitsid tehingu heaks, oleksid nad pidanud veenduma selle majanduslikus kasumlikkuses Franmax OÜ ja Klaruse jaoks. Kuna asjaolud näitavad, et tehingul majanduslik sisu puudus ja kostjad I ja II olid sellest teadlikud, kinnitab see hageja väidet, et kostjad on käitunud tahtlusega tekitada hagejale kahju. Kohus ei ole eeltoodud ja tehingu majandusliku sisu puudumisele viitavaid asjaolusid hinnanud, vaid leidis üldistades, et turuhinnast allpool oleva hinnaga tehingu tegemine saab seostuda ainult kahju suurusega. Samas võib turuhinnast kordades odavam ettevõtte võõrandamine tähendada ka tahet tekitada kahju. Jättes müügitehingu majandusliku sisu
ja turuhinna välja selgitamata on kohus jätnud käsitlemata ühe hageja peamise argumendi. Hageja palub ringkonnakohtul otsuse tegemisel FRANMAX UAB majandustegevuse sisu osas seisukoht võtta ja anda hinnang, kas tehing tehti alla turuhinna või mitte. Majandusliku sisu puudumine ja alla turuhinna tehingu tegemine tõendab kostjate I ja II tahtlust tekitada hagejale kahju.
39.Kostja II on käitunud tehingu kohta selgituste andmisel vastuoluliselt ja varjanud tegelikke asjaolusid. Maakohus ei ole sellega otsuse tegemisel arvestanud, mis viis vale järelduseni, et kostja II ei tegutsenud tahtlusega hagejale kahju tekitada. Kostjad I ja II andsid heakskiidu müügile samal päeval, kui otsustati, et kostja II allkirjastab müügilepingu. Eluliselt ei ole usutav, et kostja I ei teadnud, et kostja II osaleb tehingu elluviimisel. See toetab hageja seisukohta, et müügitehing oli koordineeritud kostjate I ja II poolt. Kostja II väide kuni 02.11.2016 oli, et tema roll tehingus oli üksnes formaalse heakskiidu andmine Klaruse juhatuse nimel. 11.10.2016 kohtuistungil toimunud arutelu käigus kinnitas kostja II esindaja, et kostja II ei oska kommenteerida lepingus kinnikaetud osi. Tegemist oli valeväitega, sest hiljem selgus, et kinnikaetud osa oli kostja II allkiri lepingul. Kostja II motiiviks asjaolude varjamisel oli vältida, et leiaks tõendamist, et tema allkirjastas lepingu. See omakorda oleks loogiline juhul, kui sooviti varjata, et Franmax OÜ-l kontroll tehingu tegemise üle puudus ja tegelikult tegutsesid variisikutena kostja I ja II. Järelikult ei ole kostja II ütlused tehinguga seotud asjaolude kohta usaldusväärsed ja need oleks tulnud jätta tähelepanuta. Kohus oleks pidanud arvestama dokumentaalseid tõendeid, millele hageja viitas ja mis kinnitasid kostja II olulist rolli tehingu planeerimisel ja teostamisel. Nt on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et Franmax OÜ juhatuse 26.05.2015 otsuses ei ole kindlaks määratud, mis hinnaga aktsiapakett müüakse (sätestatud oli üksnes alampiir) ning mis päeval tehing toimub. Ometi on juhatuse otsusega otsustatud, et kostja II allkirjastab lepingu. Kostja II väidete järgi kiitis ta Klaruse juhatuse liikmena tehingu heaks vastavalt turutingimustele. Olukorras, kus volituse andmise ajaks ei olnud hind veel selge, küll oli otsustatud, et tehingu allkirjastab kostja II, ei ole eluliselt usutav, et ta ei osalenud hinna määramise protsessis. Ühtlasi on kohus jätnud tähelepanuta seosed kostja II, Klaruse ja Agile vahel. Vahetult enne tehingu tegemist oli kostja II juhatuse liikmeks Agiles, kes on ostjat kontrolliv osanik. Järelikult sai kostja II koordineerida tehingut juba Agile esindajana enne tehingu tegelikku teostamist. Kostja I on 11.10.2016 istungil kinnitanud, et tegemist ei olnud kiire tehinguga, mis tähendab, et tehingut planeeriti pikalt ette. See kinnitab hageja väidet, et kostjal II oli tehingu planeerimisel ja teostamisel kandev roll.
40.Ober-Haus konsultatsiooni väljavõte ja DTZ aruande väljavõte ei ole tõenditeks, millele tuginedes oleks kohus tohtinud teha otsuse. Hageja juhtis tähelepanu, et tegemist on väljavõtetega terviktekstidest. Mõlemad dokumendid sisaldasid esitatud kujul üksnes üldsõnalisi järeldusi FRANMAX UAB väärtuse osas. Dokumentide väljavõtetest ei ole võimalik tuvastada eeldusi, millest on lähtutud, ega metodoloogilist arutluskäiku tulemiseni jõudmise osas. Järeldus FRANMAX UAB hinna osas ilma põhjendusteta ei ole tõend, mille alusel saaks hinnata ühingu väärtust. Väljavõttena saaks dokumentaalse tõendi esitada, kui oleksid täidetud TsMS § 275 lõike 1 eeldused. Antud juhul ei ole need eeldused täidetud ja kohus ei ole neid eeldusi ka kontrollinud.
41.Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 leides, et hageja peab tõendama kostjate otsest tahtlust hagejale kahju tekitamisel. Riigikohtu praktika järgi piisab kui hageja tõendab kaudse tahtluse. Kostjad pidid möönma, et müügitehing alla turuhinna tekitab väikeaktsionäridele, sh hagejale, kahju. Sellest piisab, et lugeda tahtluse element tõendatuks. Samuti on kohus vääralt leidnud, et tahtlust tuleb tõendada
otseste tõenditega. Selliselt on maakohus teinud võimatuks VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel heade kommete vastase kahju hüvitamise nõude rahuldamise, sest vandenõulaslikult tegutsevad kahjutekitajad ei jäta endast maha kirjalikult reprodutseeritavaid otseseid tõendeid kahju tekitamise skeemi ja tahtluse kohta. Riigikohtu praktika alusel piisab kaudsetest tõenditest. Seega tuleb kohtul hinnata kostjate motiivi hageja esitatud ja menetluses kogutud kaudsete tõendite kogumi ja muude tähtsust omavate asjaolude alusel.
42.Kohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. TsMS § 162 lõike 4 alusel tulnuks jätta kostjate menetluskulud osaliselt nende endi kanda, sest kostjad on esitanud menetluses korduvalt taotlusi, mis on jäänud rahuldamata, ning takistanud kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist ebaõigete väidete ja kohtu eksitamise teel. Kostja III esitas vastuväite, et hagi on tõendamata ulatuses, mis puudutab kostja III kontrolli Klaruse üle. Lisaks on kostjad II ja III esitanud väite, et tõendamata on seosed nende vahel. Seetõttu tekkisid hagejal menetluskulud tõendite kogumise ja nende kohtule esitamisega. Olukorras, kus kostjad esitasid vastuväite ainult hagejale tõendamise keerulisemaks tegemise ja menetluse venitamise eesmärgil, olles teadlikud, et nad ei vaidlusta tõendite alusel nähtuvaid seoseid, ei ole põhjendatud täiendavate tõendite esitamisega 22.08.2016 tekkinud menetluskulu hageja kanda jätmine. Lisaks on kostja II põhjustanud ulatusliku lisakulu, varjates kohtu eest, et tema oli ostu-müügilepingu allkirjastajaks müüja poolel. Perioodil 11.10.-02.11.2016 keeldus kostja II kohtule tunnistamast, et on lepingu allkirjastajaks, kuigi talle oli juba 08.06.2016 teada, et see asjaolu tuleb avalikustada. Järelikult tuleks vähemalt osaliselt perioodil 08.06.-02.11.2016 tekkinud menetluskulud, mis puudutavad argumente seoses lepingu esitamisega kohtule, jätta kostja II kanda. Vastustajate seisukoht
43.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid käesoleva lahendi tegemisel ega pea vajalikuks korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt asja arutamisel ja otsuse tegemisel olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks saanud tuua kaasa ebaõige otsuse tegemise. Apelltsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda.
45.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei tuvastanud hageja poolt kaebuses kirjeldatud ulatuslikke menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega näinud alust apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ega kogumiseks. Kolleegium jäi kohtuistungil 10.01.2018 määruses esiletoodud põhjenduste juurde ja nõustus maakohtu 07.09.2016, 12.09.2016, 11.10.2016, 14.10.2016, 08.11.2016, 28.11.2016 ja 09.03.2017 vastavalt kas kohtuistungitel või kirjalikult seonduvalt hageja taotlustega (sh osaliselt korduvatega) tehtud korralduslike määruste põhjendustega. Maakohtu põhjendused konkreetsete tõendite vastuvõtmata jätmise ja/või kogumata jätmise kohta on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja kohtu kohustusega juhtida menetlust vaidluse õigesti, mõistlikul ajal, ökonoomselt ja kooskõlas kehtivate menetlusõiguse normidega lahendamise kohta (koosmõjus TsMS § 2, § 329). Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellandiga, et maakohus käitus tõendite vastuvõtmisel vastuoluliselt ja kohtles pooli ebavõrdselt. Kolleegium ei
tuvastanud maakohtu poolt diskretsiooniõiguse rikkumist TsMS § 331 lõike 1 kohaldamisel. Kohtul ei ole selle sätte järgi kohustust võtta uusi tõendeid vastu ning alama astme kohtu otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid piiratult. Iseenesest asjakohane on apellandi seisukoht, et kohus ei saa menetluse viibimise hindamisel lähtuda ainult eelmenetluses määratud tähtaegadest, vaid arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda ja et muutunud menetluslikus olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine tuua kaasa enam menetluse viibimist. Samas kolleegium rõhutab, et maakohtu tegevuse õiguspärasust menetluse juhtimisel tuleb üldjuhul kontrollida lähtuvalt otsustuse vastuvõtmise ajahetkest. Tsiviilasja materjalid ei anna alust selles osas maakohtule etteheiteid teha. Asjaolu, et 08.12.2016 toimuma määratud kohtuistungi edasilükkamise tingis hageja ühe lepingulise esindaja haigestumine, ei saa anda alust maakohtule hiljem ette heita, et tema varasemad otsustused, millised olid tehtud lähtudes istungi toimumiseks kindlaksmääratud ajal, oleksid olnud menetlusõiguslikult ebaõiged või et maakohus oleks pidanud peale hageja istungi edasilükkamise taotluse rahuldamist eelnevad otsustused ümber vaatama. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et maakohus võttis temalt võimaluse tõendada hagi aluseks olevaid asjaolusid, ning kolleegium kontrollib vaidlustatud otsuse seaduslikkust maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel.
46.Ringkonnakohus ei tuvastanud alust tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium on seisukohal, et maakohus hindas kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumsie kohaselt asjakohases ulatuses, kas hageja esitatud väited on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lõige 1). Seejuures on maakohus täitnud TsMS § 442 lõikest 8 tulenevad kohustused märkida otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele ta rajas oma järeldused, analüüsida kõiki tõendeid ja põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta.
47.Hageja ei vaidlusta maakohtu poolt hageja nõude materiaalõiguslikku kvalifitseerimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esiletoodud eluliste asjaolude tõendatuse korral oleks hagi rahuldamine olnud võimalik VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 alusel (maakohtu otsuse põhjenduste punkt 44). Samuti tõi maakohus asjakohaselt esile nimetatud sätte kohaldamise eeldused ja jaotas tõendamiskoormuse (maakohtu otsuse põhjenduste punktid 45-46).
48.Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et VÕS § 1045 lõike 1 punkti 8 kohaldamiseks piisab, kui kostjad tegutsesid hageja kui Klarus Holdings Group OÜ väikeosanikule kahju tekitamisel kaudse tahtlusega, st mõistsid oma käitumise õigusvastasust ja möönsid, et see võib hagejat kahjustada ja põhjustada talle õigusvastase tagajärje. Samas ei ole maakohus vastupidist väitnudki. Maakohus hindas hageja poolt esiletoodud kostjate tahtluse põhjendamiseks esitatud väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid ning leidis kokkuvõttes, et ühegi kostja puhul ei leidnud tõendamist isegi mitte kaudne tahtlus kahjustada konkreetse tehinguga hagejat. Seejuures möönis maakohus, et hagejal puuduvad otsesed tõendid kostjate kooskõlastatud tegevuse kohta, kuid ta analüüsis vastavaid kaudseid asjaolusid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid, millised hageja oli kohtu ette toonud.
49.Kolleegium jätab TsMS § 652 lõike 4 teise lause alusel tähelepanuta apellandi väited kostjate I ja II poolt tehingu sisulisest planeerimisest, samuti sellest, et tegelikult puudus müüjal üldse kontroll tehingu tegemise üle ja tegelikult viisid tehingu läbi (planeerisid, määrasid hinna, viisid ellu) kostjad I ja II. Sellist tegevust hagi alusena hageja maakohtus ei esitanud, mistõttu ei saanud maakohus neile väidetele vastata. Hagi alus
peab sisalduma hagiavalduses (TsMS § 363 lõike 1 punkt 2). Seetõttu ei pidanud maakohus eraldi analüüsima ega võtma seisukohta, kas asja lahendamsiel omavad tähtsust asjaolud, et müüja juhatuse 26.05.2015 otsus müügi kohta sisaldas vaid müügihinna miinimumsuurust ja et kostja II oli vahetult enne tehingu sõlmimist ostja ainuosaniku juhatuse liikmeks.
50.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et vaidlusaluse müügitehingu sõlmimiseks ei olnud müüja ainuosaniku nõusolek vajalik. Riigikohus on 16.02.2018 lahendis nr 2-164197 (punktis 37) selgitanud, et äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavaks tehinguks nõusolekut osanikelt, kui osaühingu põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et müüja põhikirjaga (t II kd lk 119-122) ei olnud ette nähtud teisiti.
51.Asjakohane ei ole apellandi seisukoht, et maakohus pidi käesolevas asjas andma hinnangu, kas vaidlusalune tehing oli tehtud alla turuhinna, nagu väidab hageja. Arvestades, et hagi rahuldamiseks pidid tõendamist leidma kõik nõude eeldused, siis olukorras, kus eelnevalt ei olnud tõendamist leidnud kostjate tahtlik õigusvastane käitumine ega põhjuslik seos võimaliku kahjuliku tagajärje vahel, jättis maakohus asjakohaselt võtmata seisukoha järgmiste deliktiliste vastutuse eelduste (sh müügihinna turutingimustele vastavuse) tõendatuse kohta.
52.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei saanud tõenditena käsitleda UAB Ober-Haus 20.05.2015 arvamust (t IV kd lk 30-31, tõlge 32-33) ja DTZ Baltic (t IV kd lk 34-35, tõlge 36-37) arvamust, kuna esitatud on ainult väljavõtted dokumentidest. Tegemist on dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 lõike 1 mõttes, mida kohus hindab vastavalt siseveendumusele kogumis muude tõenditega (TsMS § 232 lõige 1). TsMS § 272 lõike 1 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks igasugune mh kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil tajutaval kujul esitada. Väljavõttena esitatud dokumendi puhul kogu dokumendi esitamise nõudmine on kohtu diskretsiooniotsustus vastavalt TsMS § 275 lõike 1 viimasele lausele. Käesolevas asjas ei pidanud maakohus nimetatud hindamisaktide puhul vajalikuks kogu dokumendi esitamist (t IV kd lk 164) ja nagu nähtub otsusest, siis oli tegemist asjakohase otsustusega, kuna kogu dokumendi väljanõudmata jätmine ei põhjustanud asjas ebaõige lahendi tegemist.
53.Olukorras, kus hageja nõue jäi asjakohaselt rahuldamata, ei anna kolleegiumi hinnangul tsiviilasja materjalid alust jaotada maakohtu menetlusega seotud menetluskulusid teisiti, kui tegi maakohus, st üldnormi TsMS § 162 lõike 1 alusel. Kaebuses esiletoodud TsMS § 162 lõike 4 kohaldamise kohta on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-142-10 punktis 10 selgitanud, et selle kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
54.Kaebuse põhjendustes tugineb hageja menetluskulude ümberjaotamist taotledes lisaks sellele, et kostjad esitasid taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks ning kostja III esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks. Taotlused jäid 08.06.2016 kohtuistungil rahuldamata, mistõttu nendega seotud kostjate kulud tuleb jätta kostjate enda kanda. Samuti on hageja seisukohal, et kostjad II ja III viivitasid menetlust, kui esitasid vastuväite, et hageja ei ole tõendanud kostja III kontrolli Klarus Group Holdings OÜ üle ning seoseid kostjate II ja
III vahel. Nende vastuväidete tulemusel pidi hageja koguma täiendavalt tõendeid ja need kohtule esitama, kuid kostjad ei vaidlustanud täiendavalt esitatud tõenditest nähtuvaid seoseid. Samuti eksitas kostja II kohut seoses enda seotusega 04.06.2015 lepingudokumendiga, kui keeldus perioodil 11.10.-02.11.2016 kohtule tunnistamast, et oli lepingu müüjapoolseks allkirjastajaks, kuigi talle oli juba 08.06.2016 teada, et see asjaolu tuleb avalikustada. Seoses eeltooduga palub hageja jätta vähemalt osaliselt perioodil 08.06.-02.11.2016 müügilepingu esitamisega seoses tekkinud kulud kostja II kanda.
55.Kaebuse põhjendustes esiletoodud asjaolude tõendatuse korral võib kohtul olla alus kohaldada menetluskulude jaotamise erinormi TsMS § 169, mille lõike 3 kohaselt võib kohus jätta rahuldamata jäänud taotlusega või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud sõltumata menetluse tulemusest taotluse, väite või tõendi esitanud menetlusosalise kanda. Kohtupraktika on asunud seisukohale, et selliseks kulude osaliseks jaotamiseks on alust eelkõige juhul, kui pool on esitanud arvukalt edutuid taotlusi, väiteid või tõendeid, mille menetlemine tõi vastaspoolele kaasa olulise menetluskulude suurenemise. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas selle sätte kohaldamine põhjendatud ei ole. Hagi läbi vaatamata jätmise taotlused kostjad tõepoolest esitasid ja maakohus jättis need 08.06.2016 kohtuistungil rahuldamata. Samas olid taotlused esitatud hagi perspektiivituse alusel ning põhjendused kattusid samades menetlusdokumentides esitatud hagi rahuldamata jätmise taotluste põhjendustega. Seega ei põhjustanud alternatiivse taotluse esitamine vastavalt 19.01.2016, 22.01.2016 ja 25.01.2016 menetlusdokumentides kostjate menetluskulude olulist suurenemist. Müügilepingu dokumendi väljanõudmise taotlus sisaldus hagiavalduses (t I kd lk 12) ja sõltumata sellest, milliseid väiteid kostjad (sh kostja II) seoses sellega esile tõid, ei oleks asja sisuline lahendamine, arvestades hagi elulist alust (kahju tekkimine nimelt selle müügitehingu alusel) olnud võimalik seda dokumenti kogumata. Seega ei tekkinud lepingudokumendi kogumisega seotud kulud hagejal mitte seoses kostjate vastuväidetega, vaid seoses hageja enda tõendamiskoormisega.
56.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 177 lõige 2).
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.