Muud › Muud hagiasjad

vara üleandmise seaduslikkust ja leidis, et linnavolikogu 10.04.1997 otsus nr 67 ei olnud kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Kuressaare Linnavolikogu 25.11.2004 otsusega nr 44 loeti linnavolikogu 10.04.1997 otsus nr 67 tühiseks. Kuressaare Linnavalitsuse 13.12.2004 korraldusega nr 678 loeti tühiseks linnavalitsuse 28.04.1997 korraldus nr 316 ja võeti seisukoht 05.05.1997 üleandmisevastuvõtmise akti tühisuse osas. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on linnavolikogu 10.04.1997 otsus nr 67 oma sisult seadusevastane, kuna Ragnar Seppa ei olnud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 järgi tunnistatud kõnesoleva majavalduse suhtes õigustatud subjektiks, mistõttu ei olnud selle majavalduse tema omandisse üleandmine lubatud ja seega on 05.05.1997 akt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi seadusega vastuolus ja tühine. Peale selle on linnavolikogu otsus nr 67 vastu võetud pädevust ületades, kuna ORAS § 12 lg 5 järgi ei ole omandireformi käigus vara tagastamise küsimuste üle otsustamine linnavolikogu otsustuspädevuses, vaid linnavalitsuse pädevuses. Kuressaare Linnavolikogu 10.04.1997 otsuse nr 67 vastuvõtmise ajal kehtinud Kuressaare linna omandis olevate varade valdamise, kasutamise ja käsutamise eeskirja (vastu võetud linnavolikogu 10.03.1994 määrusega) punkti 17 kohaselt ei olnud linnavara omandivormi muutmise otsustamine linnavolikogu pädevuses. Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Seega tuleneb 05.05.1997 akti tühisus ka selle aluseks oleva haldusakti tühisusest. Seega on TsÜS § 66 lg 3 järgi algusest peale tühine ka majavalduse üleandmise akt, mistõttu ei ole Ragnar Sepal vaidlusalusele majavaldusele omandiõigust tekkinud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 48 järgi läheb vara saajale omandiõigus üleantavale varale üle vaid siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Sellest tulenevalt ei olnud vaidlusaluse majavalduse üleandmisel õiguslikku toimet ning selle omanik on endiselt Kuressaare linn. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Ka ei ole kostja tagastatud vara suhtes omaniku kohustusi täitnud, mistõttu on elamu lagunenud ja hävimisohus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel on vaidlusaluse majavalduse puhul tegemist pärandvaraga ja see kuulub seaduslikult talle. Maja on õiguspäraselt talle kui endise omaniku pärijale tagastatud. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas hagi, tunnustas poolte vahel 05.05.1997 vormistatud Kuressaares X asuva majavalduse üleandmise-vastuvõtmise akti tühisust, tunnustas hageja omandiõigust X majavaldusele ja nõudis selle välja kostja ebaseaduslikust valdusest. Kostjal puudub õiguslik alus X majavalduse omandamiseks, sest Kuressaare Linnavolikogu luges 25.11.2004 korraldusega nr 44 tühiseks volikogu 10.04.1997 otsuse nr 67 X majavalduse omandivormi muutmise kohta. Linnavolikogu 25.11.2004 korraldus nr 44 on kehtiv. Kuressaare Linnavolikogu otsus vaidlusaluse elamuvalduse Ragnar Sepale tagastamise kohta loeti tühiseks, sest Ragnar Sepp ei olnud selle elamu ja krundi suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt ja vara õigusjärgsetele pärijatele tagastamise küsimuse otsustamine ei olnud linnavolikogu pädevuses. Kuna Ragnar Sepp ei olnud nimetatud elamu ja krundi suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud talle ka seda vara omandireformi aluste seaduse järgi tagastada. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Vastavalt TsÜS § 66 lg-le 3 on tühine tehing kehtetu algusest peale, mistõttu ei oma vaidlusaluse vara Ragnar Sepale üleandmine õiguslikku toimet. Vara üleandmise-vastuvõtmise 05.05.1997 akt on TsÜS § 66

lg-te 2 ja 3 järgi seadusega vastuolus ja tühine ning kehtetu algusest peale, mistõttu Ragnar Sepp ei omandanud vaidlusalust vara. Kohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist on pärandvaraga, mis on kostjale kui endise omaniku pärijale õigesti tagastatud. Asja materjalist nähtuvalt oli vaidlusaluse elamu omanik enne võõrandamist A. R, kes suri xx.xx.xxxx. Pärimisseaduse § 164 lg 2 sätestab, et enne 01.01.1997 avanenud pärandit päritakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. TsK § 562 sätestab, et tunnistus pärimisõiguse kohta antakse välja pärijale kuue kuu möödumisest arvates pärandi avanemise päevast. Kuna A. R ei olnud surma päeval X asuvate hoonete omanik, ei olnud Ragnar Sepa emal A-P. S võimalik neid pärida. Seetõttu ei ole kostja endise omaniku pärija X elamu suhtes ning talle ei saadud elamut omandireformi seaduse alusel tagastada. Kuna kostja ei ole omandireformi õigustatud subjekt ja vaidlusaluse elamu omanik, kuulub hagi rahuldamisele. Omaniku nõue asja väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest tuleb AÕS § 80 alusel rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Pärnu Maakohtu otsus tühistada. Kohus ei hinnanud õigesti tõendavaid dokumente ega seda, et linnavalitsusel puuduvad dokumendid, mis tõendaksid X majavalduse linnale kuuluvust. Linnavolikogu 25.11.2004 otsuse nr 44, millega loeti tühiseks volikogu otsus nr 67, tegemisel ei oodatud ära Maavanema järelevalvemenetluse otsust. Ka puudub asjas A. R kuulunud X majavalduse riigistamise akt. 2005.a kohtuotsuses on eksitav viga: selles on märgitud, nagu poleks elamu riigistatud, vaid 1967.a võõrandatud ametiisikute omavoli ja ebaseaduslike otsuste tagajärjel. Tegelikult võõrandati see Vene piirivalve poolt 1948.a. Dokumenti selle maja riigi omandisse üleandmise kohta ei ole arhiivis säilinud. Ka 1967.a kohta vastav akt puudub, kuigi täitevkomitee 11.11.1967 korraldus nr 348 nägi selle vormistamist ette. Ka ei nõustu apellant kohtu seisukohaga Kuressaare Linnavolikogu pädevuse kohta, kuna linnavolikogu otsuse aluseks oli linnavarade komisjoni otsus. Maakohus ei arvestanud, et A. R tegi testamendi kogu oma varale, kus see ka ei asuks. Kuna majavaldus ei olnud riigistatud, vaid „okupeeritud“, ei tohiks tolleaegselt ülekohut põlistada. A.R tegi testamendi Al-P. S, kes oli kostja ema ja kelle otsene pärija ta on. Testamendi tunnistas õigeks ka A. R otsene pärija, tema vennatütar N. M. Seega on majavaldus tegelikult pärandvara ja kohus peaks selle nii ka määratlema. Pealegi hakkas linnavalitsus maja tagasi nõudma siis, kui see oli juba ligi 8 aastat kostjale kuulunud. Ka on apellandi väitel panustanud ta elamusse rahalisi vahendeid ning praegu on seda majavaldust vaja kostja tütretütrel, s.o noorel perel. Apellant ei nõustu linnavalitsuse ehitusjärelevalve inseneri 06.10.2004 elamu ülevaatuse aktiga, mille kohaselt on majavalduse hinnaks 50 000 krooni. Majavalduse hindamiseks oleks linnavalitsus pidanud saama kostjalt nõusoleku ning seda oleks pidanud hindama erapooletu komisjon. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Arvestades kaebuse puudujääke ja kohtupidamise ökonoomsuse printsiipi, tuleks kohtul kaaluda võimalust jätta kaebus TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Arvestades ka asjaolu, et vaidlusalune majavaldus võõrandati ametnike omavoli tõttu ja oli sisuliselt omandireformi potentsiaalne objekt, aga kostja Ragnar Sepp ei ole ORAS § 8 järgi endise omaniku õigusjärgne pärija ega pärija tsiviilkoodeksi sätete alusel, ning jätkuvalt on kehtiv Kuressaare Linnavolikogu 25.11.2004 otsus nr 44, esineb antud juhul TsMS § 637 lg 1 p-s 6 sätestatud alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Ka sisuliselt on apellatsioonkaebuse väited põhjendamatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Maakohus ei hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaõigesti. Antud juhul on haldusaktid, mille alusel on Kuresaare linn andnud kostjale üle vaidlusalusele varale omandiõiguse, tühised. Seega on nimetatud toimingu kohta 05.05.1997 vormistatud akt tühine ning selle alusel ei tekkinud kostjal omandiõigust viidatud varale. Sellest tulenevalt kuulus Kuressaare linna hagi rahuldamisele. Asjaolu, et Kuressaare Linnavolikogu ei oodanud oma 25.11.2004 otsuse tegemisel ära Maavanema järelevalvemenetluses tehtavat otsust, ei võimalda anda haldusaktide kehtivusele teistsugust hinnangut. Seda ei võimalda ka asjaolu, et vara tagastamise otsus tühistati enam kui seitse aastat hiljem. Antud vara puhul ei ole tegemist pärandvaraga, nagu väidab apellant. X elamuvalduse endise omaniku A.R poolt kostja ema A-P.S kasuks 16.04.1970 tehtud testamendi alusel ei kuulunud pärandvara hulka vara, mis oli riigi omandis. Selle vara omandiõigus ei läinud pärijale üle ega saanud seda pärida ka kostja. Antud juhul on ka kostja ise oma käitumisega kinnitanud, et käsitas vaidlusalust vara õigusvastaselt võõrandatud varana, mille tagastamist ta omandireformi aluste seaduse järgi taotles.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.