Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

ja täitmiseks

Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (19.10.2007.a.). Selgitused Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

menetluses,

kui

ASJAOLUD

Poolte poolt mittevaidlustatud asjaolud 15.09.2000.a. kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 19.10.2000.a. sisse kantud Valga maakonnas Saare kinnistu (registriosa nr.xxxxxx) omanikuna R. L. /tl.12/. 27.02.2006.a. kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 22.08.2006.a. sisse kantud Valga maakonnas asuva Tammenurme kinnistu (registriosa nr.) omanikuna K. M. /tl.99/. Avalikult teelt (Otepää-Nüpli-Sihva mnt.) suundub läbi R.L kuuluva kinnisasja juurdepääsutee /tl.38/ (katastriplaanil tähistatud numbriga 3), mida mööda pääseb tagapool paiknevale Tammenurme kinnistule. Hageja nõue K. M. avaldab, et talle kuulub Valga maakonnas asuv Tammenurme kinnistu (registriosa nr. xxxxxxx), kuid eelnimetatud maaüksusel puudub iseseisev juurdepääs avalikule teele ning viimasega ainsaks ühendusvõimaluseks on juurdepääsutee /tl.8;38, juurdepääsutee on tähistatud numbriga 3 – 122 m pikkune ja 4 m laiune sõidutee/, mis kulgeb mööda kostjale R. L. kuuluvat Saare kinnistut. Hageja kinnitab, et tegemist on ajalooliselt välja kujunenud, ainsa juurdepääsuteega hageja kinnistule ning avaldab, et nimetatud teed on kasutatud Tammenurme maaüksusele pääsemiseks juba alates 1968.a-st, s.o. alates juurdepääsutee ehitamisest. Nimetatud teed sai hageja kasutada kuni 2006.a. suveni, mil kostja sulges tee ning ei võimaldanud enam hagejale juurdepääsu Tammenurme kinnistule. Hageja kinnitab, et R.L paigaldas tema kinnistul paikneva juurdepääsutee lõppu kivihunniku ja tõkestas läbisõitu teele rajatud puittaraga. Hageja kinnitusel ei andnud läbirääkimised tõkke eemaldamiseks ja tee

kasutamise tingimuste suhtes tulemust, kuna kostja soovis, et hageja rajaks uue juurdepääsutee teiselt poolt tiiki üle Saare kinnistu rohumaa /tl.13, katastritunnus xxxxx : xxx : xxxx/. Hageja märgib, et oma kinnisasjalt (sh. hoonete juurest) avalikule teele iseseisva juurdepääsutee rajamine on hagejale liiga kulukas. Hageja kulutused uue juurdepääsutee rajamisele oleksid 80 063 krooni, millele lisanduksid ka ümberkruntimise puhul detailplaneeringu tellimise kulud ca 15 000 krooni. Hageja kinnitab, et puuduvad teised juurdepääsuteed avalikult teelt (Otepää-Nüpli-Sihva mnt) Tammenurme kinnistule pääsemiseks. Hageja selgitab, et juurdepääs tema valduses olevale maaüksusele on talle vältimatult vajalik, kuna hageja on kohustatud PRIA-lt ühtse pindalatoetuse ja NATURA 2000 toetuse saamiseks niitma rohumaad, samuti kasutab hageja kinnistul olevat elamut suvekoduna. Hageja palub kohustada R.L võimaldama K. M. kasutada juurdepääsuks hageja valduses olevale Tammenurme maaüksusele Saare kinnistut läbivat teelõiku (122 m pikkune, 4 m laiune). Hageja avaldab, et ta on nõus osalema juurdepääsutee parandamises ning hüvitama kostjale tee kasutamisega seotud kulud. Kostja seisukoht Kostja hageja nõuet ei tunnista. Ta avaldab, et hagi on esitatud alusetult. Kostja väidete kohaselt ei ole hageja kunagi näidanud üles initsiatiivi sõlmida tee kasutamise osas mingeid kokkuleppeid. Kostja avaldab, et käesolevat probleemi püüti koos Valga Maavalitsuse ja Otepää Vallavalitsuse esindajatega lahendada, pakkudes välja võimaluse asendada ca 590 ruutmeetri suurune K.M kuuluv õuemaa tükk ca 4200 ruutmeetri suuruse R.L kuuluva maatükiga, mis piirneb Otepää-Nüpli-Sihva maantee, R. L. maade, Saare Puhkemaja, tiigi ja K. M. kinnistuga /tl. 41 - kollase värviga tähistatud maatükid/. Vahetusse mineval 4200 ruutmeetri suurusel maatükil asuks ka sissesõidutee, mis on tl.42 tähistatud märkega „tee nr.2“. Nimetatud lahendusega hageja ei nõustunud. Kostja märgib, et hagejal on Tammenurme kinnistule pääsemiseks kaks juurdepääsuteed: esimene juurdepääsutee kogupikkusega ca 120 m, mis läbib Saare kinnistut (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) ja mida kasutab hageja käesoleval ajal Tammenurme kinnistule pääsemiseks ja teine juurdepääsutee kogupikkusega ca 60 m tähistatud tl.42 märkega tee nr.2, mis läbib samuti Saare kinnistut (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, teiselt poolt tiiki), mida hageja ei soovi kasutada. Kostja avaldab, et kuna hageja pääseb mööda teist juurdepääsuteed oma kinnistule, siis ei peaks kostjat kohustama tagama juurdepääsutee kasutamise võimalust üle võõra kinnisasja. Kostja kinnitab, et pärast hagi tagamise määrust kõrvaldas ta teele rajatud tara ning kivihunniku ja ei ole teinud ühtegi takistust hagejale viimase pääsemise osas tema kinnisasjale. R.L volitatud esindaja O.Preem märgib, et K.M on käesoleval ajal võimalus pääseda oma kinnisasjale teist juurdepääsuteed (teed nr 2) kasutades ning kostja kinnisasja koormamine on kostja jaoks koormavam kui hagejale uue tee rajamine. Samas viitab esindaja, et juhindudes Riigikohtu praktikast tuleb käesoleval juhul siiski kohustada kostjat võimaldama hagejale tähtajatut juurdepääsu oma kinnistule üle kostja kinnistu. Kostja on nõustunud hageja poolt pakutava tasuga summas 400 krooni aastas. Samas viitab kostja esindaja, et nimetatud lahend ei taga poolte vahel õigusrahu saabumist, vaid probleemi ainsa lahendusena näeb esindaja, et hageja annaks vallale nõusoleku uue juurdepääsutee rajamiseks /tl.42 – tee nr.2/, s.o. teiselt poolt tiiki. Esindaja palub jätta hagi rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoht

Otepää vallavalitsuse esindaja U.Jaagusoo möönab, et maade erastamisega on tekkinud olukord, kus üldiseks kasutamiseks vajalik tee on saanud kinnistuomanike omandiks. Esindaja selgitab, et vald on pakkunud hagejale välja võimaluse rajada valla eelarveliste vahendite arvel uus juurdepääsutee vastavalt kostja poolt tehtud ettepanekule /tl.42 tähistatud märkega tee nr.2/. Uue juurdepääsutee rajamine välistaks tulevikus poolte vahel tekkida võivaid erimeelsusi seoses Saare kinnistut läbiva juurdepääsutee kasutamise ja korrahoidmisega. Esindaja täpsustab, et rajatav tee kulgeks avalikult kasutatavalt teelt (Otepää-Nüpli-Sihva mnt) kuni Tammenurme kinnistu piirini mitte aga kinnistul asuvate hooneteni. Samas märgib esindaja, et hageja on keeldunud uue tee ehitamiseks nõusoleku andmisest, kuna tee rajamine kuni Tammenurme kinnistu piirini ei lahendaks vaidlusalust olukorda, sest Tammenurme kinnistu piirist kuni hooneteni, s.o. ca 190 m, ei ole teed, milline tuleks hagejal ise ehitada. Hageja on aga avaldanud, et kinnistu piirist hooneteni tee rajamine osutuks talle liigselt kulukaks ja koormavaks. Esindaja kinnitab, et Tammenurme kinnistu omanikul puudub juurdepääs oma kinnistult avalikule teele ning sellega ainsaks ühendusvõimaluseks on R.L kinnistut läbiv juurdepääsutee. Esindaja näeb ainsa lahendusvõimalusena kohtuotsusega kehtestatavat tee kasutuskorda, mistõttu esindaja toetab K. M. nõude rahuldamist.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ning põhjalikult ja kogumis analüüsinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et K. M. hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. “Teeseadus” (TeeS) (RT 26/99-377) §52 esimene lause sätestab, et eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Asja materjalidega /tl.12,38/ on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et 15.09.2000.a. kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 19.10.2000.a. sisse kantud Valga maakonnas Otepää vallas Sihva külas asuva Saare kinnistu (registriosa nr.xxxxxx) omanikuna R. L. ning avalikult teelt (Otepää-Nüpli-Sihva mnt.) suundub läbi R.L kuuluva kinnisasja juurdepääsutee. „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse“ (TsÜS) (RT 35702-216) §53 lg.2 sätestatust tulenevalt ei saa tee ja tee-alune maa olla eri isikute omandis. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et R.L kinnistut läbiv juurdepääsutee on R.L omandis olev eratee. AÕS §156 lg.1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Nimetatud paragrahvi on alust kohaldada siis, kui kinnisasja omanikul puudub võimalus pääseda avalikult kasutatavalt teele talle endale või teisele isikule kuuluvat teed mööda ning tal ei ole võimalik rajada oma kinnisasja kaudu vajalikku juurdepääsuteed avalikult kasutatavale teele. Asja materjalidega /tl.8/ on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et K. M. kuulub Valga maakonnas Otepää vallas Sihva külas asuv Tammenurme kinnistu (registriosa nr. xxxxxx). Hageja on avaldanud, et Tammenurme kinnistule pääseb ta mööda R. L. kinnisasja läbivat juurdepääsuteed mööda. Kostja on avaldanud, et K.M on olemas oma kinnistule teine juurdepääsutee, mis on faktiliselt looduses olemas. Asja materjalidest ja kohtu poolt paikvaatlusel tuvastatust nähtub, et kostja pidas silmas juurdepääsuteed, mis kulgeks mööda Saare kinnistu rohumaad (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) teiselt poolt tiiki. Kohus tuvastas paikvaatlusel, et kostja poolt viidatud teist juurdepääsuteed ei ole hagejal reaalselt võimalik kasutada, kuna teed

tavamõistes ei eksisteeri. Puudub korralik rohukattega tee (kõval pinnasel, mis tagaks tee läbimise kogu aasta vältel), on vaid kaks rattajälge, millest võib arvata, et üle heinamaa on sõidetud suure sõidukiga (traktoriga). Paikvaatlusel tuvastatu tõttu asub kohus seisukohale, et hageja saaks ületada heinamaad ainult soodsate ilmastikutingimuste korral ja sedagi ainult piisava läbimisvõimega sõiduki abil; halbade klimaatiliste tingimuste (sademed) ja/või tavapärasest erinevates oludes (pinnase liigniiskumine, niitmata taimkate) ei ole teelõik sõiduautole läbitav. Samuti tuvastas kohus, et edasine vahemaa/teelõik (ca 190m) s.o. Tammenurme kinnistu piirist kuni hooneteni ei ole sõiduautoga läbitav, kuna tegemist on hooldamata rohumaaga ja kaheldav on ka nimetatud vahemaa jalgsi läbimise võimalikkus. Paikvaatluse tulemusel asub kohus seisukohale, et hagejal puudub teine juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt oma kinnistule. Otepää Vallavalitsus kinnitas kohtuistungil, et vald on valmis finantseerima teeehitust avalikult kasutatavalt teelt kuni Tammenurme kinnistu piirini. Hageja on avaldanud, et sellise ettepanekuga ta nõus ei ole, kuna avalikult kasutatavalt teelt kuni kinnistul asuvate hooneteni tuleks rajatava tee kogupikkuseks ca 250 m, vald on aga valmis finantseerima tee ehitust ainult 60 m pikkuse teelõigu osas, s.o. kuni hageja kinnistu piirini. Hageja avaldab, et kinnistu piirist kuni hooneteni ei ole olemas teed ning, et kuna tegemist on mägise alaga ei saa seda läbida sõiduautoga. Samuti avaldab hageja, et tal puuduvad rahalised võimalused rajada tee kinnistu piirist kuni hooneteni. Samuti on asja materjalidega ja poolte seletustega tuvastatud asjaolu, et Tammenurme maaüksus ei piirne avalikult kasutatava teega (Otepää-Nüpli-Sihva mnt), vaid Saare kinnistuga. Selleks, et pääseda Tammenurme kinnistult avalikult kasutatavale teele, tuleks rajada juurdepääsutee üle Saare kinnistu, millele tuleks seada teeservituut. Kuigi kostja on nõustunud kolmanda isiku poolt pakutava võimalusega, et rajada juurdepääsutee üle tema (Saare) kinnistu, ei ole vastava ettepanekuga nõustunud hageja, kuna tee rajamine kinnistu piirist kuni hooneteni oleks hagejale liigselt kulukas ja ebamõistlikult koormav. Kohus asub seisukohale, et paikvaatlusega ja asjas olevate materjalidega on tõendatud, et hagejal ei ole võimalik rajada oma kinnisasja kaudu vajalikku juurdepääsuteed avalikult kasutatavale teele, kuna Tammenurme kinnistu ei piirne avalikult kasutatava teega ning uue tee rajamine oleks hagejale ebamõistlikult koormav ja kulukas. Asja materjalidega /tl.8,14,18,38,41,42/, paikvaatlusel tuvastatud asjaoludega ja K.M ning Otepää valla esindaja kinnitustega (tõend TsMS §231 tähenduses) on tõendatud, et K. M. valduses olevalt maaüksuselt puudub iseseisev juurdepääs avalikule teele (Otepää-Nüpli-Sihva mnt.). Kuna avaliku teega ainsaks ühendusvõimaluseks on R.L kinnistut läbiv juurdepääsutee, on K. M. õigustatud nõudma juurdepääsu avalikule teele läbi R.L kinnisasja kulgevat teed mööda. Kohus ei loe tõendatuks R.L väiteid Tammenurme kinnistult avaliku teega ühenduse olemasolu kohta. Nimetatud maatükk ei piirne Otepää-Nüpli-Sihva maanteega, samuti ei nähtu katastriplaanidelt ühendustee olemasolu ning K. M. on kinnitanud taolise ühendustee puudumist. Kohus kontrollis paikvaatluse käigus, kas on olemas teine juurdepääs hageja kinnistule. Paikvaatluse käigus selgus, et kostja poolt viidatud teist juurdepääsuteed reaalselt looduses ei ole olemas. Kostja poolt osundatud juurdepääsuks on nn. läbipääs üle loodusliku heinamaa (tee nr.2), mille läbimiseks tuleks sinna rajada tee. Eeltoodust tulenevalt ei loe kohus põhjendatuks ja tõendatuks R.L väiteid selle kohta, et K.M on välistunud juurdepääsu nõudmise õigus teise juurdepääsutee olemasolu tõttu. Samuti loeb kohus menetlusosaliste seletuste, R.L poolt menetluses antud sellekohaste kinnituste (tõend TsMS §231) ja asja materjalidega /tl.15,31-32/

tõendatuks, et R.L on takistanud K.M juurdepääsu tema valduses olevale maaüksusele, seades läbipääsuteele maakividest, puidust jms. teetõkkeid. Nagu eelpoolmotiveeritud, võivad kinnisasja omaniku õigused olla piiratud teiste isikute õigustega ning avaliku teega ühendust mitteomav kinnisasja omanik võib nõuda sellele juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kuna R.L on teinud takistusi tema kinnistut läbiva teeosa kasutamiseks ning K.M on õigustatud nõudma juurdepääsu avalikule teele läbi R.L kinnisasja kulgevat teed mööda, tuleb R.L kohustada võimaldama K. M. kasutada juurdepääsuks „Tammenurme“ kinnistule „Saare“ kinnistut läbivat juurdepääsuteed. R.L nõue AÕS §156 lg.1 ja TeeS §37 lg.3 annavad eratee omanikule õiguse nõuda hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks. Eeltoodud sätte sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt võib eratee omanik nõuda tasu tee kasutamise eest ning seda üksnes tee tegelikelt kasutajatelt; tasu peab olema mõistlik, arvestades koormatava kinnisasja omaniku huve ning tee omadusi ja -kasutusmahtu. Nagu eelpoolmotiveeritud, saab teeomanik tasunõude esitada üksnes teed reaalselt kasutavate isikute vastu. Kohus märgib, et eratee kasutamist ja selle eest tasu saamist puudutav õigusvaidlus lahendatakse kohtuotsusega, millise jõustumise hetkest üldjuhul tekib ka tasu saamise õigus. Samas on asja materjalidega tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et R.L kuuluvat kinnistut läbivat juurdepääsuteed kasutab K. M. . Siit johtuvalt on K.M kohustatud AÕS §156 lg.1 ja TeeS §37 lg.3 alusel maksma R.L tasu eratee kasutamise eest. Kohus märgib, et tasu eesmärgiks pole mitte tee kasutamisest tulu teenimine ja/või tasu arvel tee parendamiseks võimaluse loomine kinnisasja omaniku soovitud tasemeni, vaid tasu eesmärgiks on kinnisasja omaniku õigus saada hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks, kuid samas peab tasu suurus olema proportsioonis kinnisasja läbipääsuõigusega koormamisega kaasneva õigushüve riive mahuga. Kohus lisab, et K.M avalikult teelt oma kinnisasjale juurdepääsu puudumine ei ole tingitud tema käitumisest, vaid tuleneb eelkõige maakorralduslikest otsustest maa erastamise-tagastamise korraldamisel. Täiendavalt märgib kohus, et kinnistu omandamisel pidi R.L arvestama tee kasutamisest tuleneva koormise ja selle talumiskohustusega, samuti varasemalt väljakujunenud kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et R.L poolt nõutav tasumäär on proportsionaalne K.M poolt tee kasutamise mahu ja sellest tuleneva mõistliku hüvitismääraga. Tasu suuruse määramisel lähtub kohus (lisaks ülaltoodud motiveeringus sisalduvatele põhjendustele) juurdepääsuõigusega koormamisega kaasneva kinnisasja omaniku õiguste riive ulatusest, nii valitseva- kui ka teeniva kinnisasja kasutusotstarbest ning K.M poolt tee kasutamise intensiivsusest ja -mahust. Samuti arvestab kohus asjaolu, et K.M on kinnitanud ka valmisolekut investeerida tee renoveerimisse ja osaleda tee hooldamises. K.M tasu suuruse määramisel lähtub kohus asjaolust, et K.M kasutab kinnistut suvekoduna. Pooled on kohtuistungil saavutanud kokkuleppe tee kasutamise eest makstava tasu suuruse osas, milleks on 400 krooni aastas. Kohus asub seisukohale, et poolte poolt kokkulepitud tasu suurus on mõistlik ja õiglane ning seega tuleb määrata K.M eratee kasutamise eest R.L makstava tasu suuruseks 400 krooni aastas. Asja materjalidega /tl.23-24/ on tõendatud, et hagi tagamise määrusega 29.06.2006.a. kohustas kohus R.L võimaldama K. M. ́l ja kõigil teistel õigustatud isikuil juurdepääs avalikule teele läbi tema kinnistut kulgevat juurdepääsuteed. Nimetatud ajast tekkis

R.L riikliku sunniga tagatud kohustus võimaldada teistel isikute kasutada talle kuuluvat erateed. Kohus leiab, et seetõttu on mõistlik ja õiglane määrata tasu alates ajast, mil K.M kohtumääruse alusel juurdepääsu avalikule teele üle R.L kinnisasja kasutab. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr.3-2-1-33-04 antud juhiste kohaselt. Seega määrab kohus eratee kasutamise eest tasu maksmise kohustuse algustärminina daatumi 29.06.2006.a.. Menetluskulud Riigi õigusabi kulud TM Valga kohtumaja 05.09.2006.a. määrusega tsiviilasjas 2-06-18745 rahuldati R.L taotlus riigi õigusabi saamiseks ning talle anti riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ühekordse maksena 25 % riigi õigusabi tasu suurusest ühe aasta jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Riigi õigusabi osutavaks advokaadiks määrati Otto Preem, kes 18.09.2007.a. esitas kohtule taotlus-aruande summa 5274.60 kinnitamiseks. Kohus kinnitas riigi õigusabi tasu suuruseks 5274.60 krooni 19.10.2007.a. määrusega. Seega tuleb kostjal R. L. ́el hüvitada riigile 25 % 5274.60 kroonist, mis teeb 1318.65 krooni ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Muud asjas kujunenud kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Hele Ilisson kohtunik 19.10.2007.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.