nende Võlgnik (määruskaebuse esitaja): VP (isikukood
XXXXXXXXXXX),
tehingulised esindajad vandeadvokaadid Kedli Anvelt ja Dmitri Teplõhh Võlausaldajad I - V: Osaühing Autorollo (pankrotis; registrikood 11488737), seaduslik esindaja pankrotihaldur Martin Krupp; aktsiaselts Olerex (registrikood 10136870), tehinguline esindaja Riina Rebane; Osaühing Port One (registrikood 10640605), seaduslik esindaja juhatuse liige TJ; TP (isikukood XXXXXXXXXXX); AS Nordea Finance Estonia (registrikood 10237140), tehinguline esindaja Veiko Vahimets
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 25.05.2017.a määruse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva määruse põhjendusi.
3.Jätta VP avaldus määruse täitmise ja täitemenetluse peatamiseks rahuldamata.
4.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud VP kanda.
5.Määruse peale (v.a käesoleva määruse resolutsiooni p 3 peale) võib võlgnik esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
1(5)
Tsiviilasi nr 2-11-22987 Asjaolud
1.Harju Maakohtu 16.09.2011.a määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 31.10.2012.a määrusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse selle raugemise tõttu ja algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning nimetas usaldusisikuks ME. 07.06.2013.a määrusega vabastas kohus ME võlgniku usaldusisiku kohustustest ja kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi ise.
2.20.12.2016.a esitas võlausaldaja I pankrotihaldur Martin Krupp kohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamata jätmiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt laekuvad taotluse esitajale teadaolevalt võlgniku arvelduskontole küll igakuiselt suured summad, aga kuna osa laekuvatest rahasummadest laekub väidetavalt päevarahadena seoses võlgniku väidetavate välislähetustes viibimistega, ei ole võlgnik päevarahasid usaldusisikule üle andnud. Taotluse esitaja leidis, et päevarahad kuuluvad sissetulekute hulka, millele saab pöörata sissenõuet ning asjaolu, et võlgnik ei ole oma sissetulekuid üle andnud usaldusisikule ja võlausaldajatele ei ole väljamakseid tehtud, näitab selgelt seda, et võlgnik varjab oma sissetulekuid.
3.Võlgnik märkis vastuseks, et ta ei ole lähetusrahade saamise fakti varjanud, võlausaldaja I pankrotihaldur Martin Krupp on sellest asjaolust teadlik hiljemalt 2014.a lõpust. Lähetusrahade puhul ei ole ka tegemist tuluga, vaid kulutuste kompensatsiooniga. Võlgnikule teadaolevalt on päevarahad komandeeringurahad ega ole sissetulek. Seega pole võlgnik tulusid tahtlikult varjanud.
4.Harju Maakohus tegi 25.05.2017.a määruse, millega lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgniku kohustustest vabastamisest. Kohus leidis, et võlgnik on rikkunud pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 nimetatud kohustusi, jättes täitmata kohustuse anda teavet oma sissetulekute ja vara kohta, mitte varjata saadud tulusid ja tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik töötab OÜ-s V kaugsõidu autojuhina. Võlgnik ei ole välislähetuse päevaraha tuluna käsitlenud, mistõttu pole ta päevarahana saadud summasid kordagi kajastanud üheski kohtule esitatud usaldusisiku aruandes. Samuti pole võlgnik antud summasid arvestanud tulu hulka, mille arvelt teha võlausaldajatele väljamakseid. Kohus ei nõustunud, et päevaraha ei ole tulu PankrS § 173 lg 2 mõttes, vaid kompensatsioon välislähetuses viibimisega kaasnevate igapäevaste lisakulutuste suurenemise eest.
5.12.06.2017.a esitas võlgnik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning mitte lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Võlgnik palus määruskaebuse tagamise korras ka peatada võlgniku suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/2725. Menetluskulud palus võlgnik jätta võlausaldaja I pankrotihalduri kanda. Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et võlgnik on varjanud tulu. Asjaolu, et võlgnik ei kajastanud 2016.a saadud päevarahasid sissetulekuna, ei ole kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise alus. Ebaõige ja põhjendamatu on maakohtu etteheide, et võlgnik ei ole otsinud paremat tööd ega ole huvitatud enda sissetulekute suurendamisest. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise alus ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamise väike ulatus. Maakohus jättis sisuliselt lahendamata võlgniku taotluse määrata PankrS § 173 lg 4 alusel päevarahade usaldusisikule üleandmise määr teisiti kui 25% ning tegi üllatuslikult määruse, millega lõpetas kostja kohustustest vabastamise menetluse. Ebaõiged ja põhjendamatud on maakohtu etteheited, et võlgnik ei ole ka pärast 15.02.2017.a huvitatud panustama võlausaldajatele väljamaksete tegemisse ega teinud võlausaldajatele väljamakseid.
2(5)
Tsiviilasi nr 2-11-22987
Võlgnik palus määruskaebuse tagamise korras peatada võlgniku suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/2725. Järgmisel päeval pärast vaidlustatud määruse tegemist, s.o 26.05.2017.a esitas OÜ Autorollo kohtutäiturile Elin Vilippus avalduse võlgniku suhtes täitemenetluse algatamiseks. Kohtutäitur algataski 29.05.2017.a võlgniku suhtes täiteasja 022/2017/2725. Võlgnik palus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 472 lg 1 p 1 alusel vaidlustatud määruse täidetavuse ja tema suhtes algatatud täitemenetluse peatada. PankrS § 174 lg 1 kohaselt ei saa pankrotivõlausaldajad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet võlgniku varale. Seega oli põhjendamatu täitemenetluse alustamine kohustustest vabastamise menetluse kestel. Vaidlustatud määrus ei ole jõustunud. PankrS § 174 lg 1 mõte ei saa olla täitemenetluse läbiviimise võimaldamine ajal, mil võlgnik vaidlustab kohtus kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise määruse ning on ebaselge, kas kohustustest vabastamise menetlus ka tegelikult lõpetatakse. Seetõttu tuleb Harju Maakohtu 25.05.2017.a määruse täitmine ja võlgniku suhtes algatatud täitemenetlus peatada kuni kohustustest vabastamise menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Vastasel juhul võib tekkida oht, et võlgniku suhtes viiakse läbi sundtäitmine ning seejärel selgub, et tegelikkuses tema kohustustest vabastamise menetlus ei kuulugi lõpetamisele, vaid jätkub ning tegelikkuses ei oleks tohtinud tema suhtes sundtäitmist läbi viia. Juhul, kui täitemenetlust ei peatata, võivad sellel olla võlgniku jaoks pöördumatud, äärmiselt kahjulikud ja ebaõiglased tagajärjed. Võlgnik on eelnevalt põhistanud oma halba majanduslikku seisukorda, mida tõendab juba ainuüksi tema suhtes läbi viidud pankrotimenetlus ja sellele järgnev kohustustest vabastamise menetlus. Võlgnik ei ole tagatise andmiseks suuteline, kuna teenib miinimumpalka. Lisaks kuluvad päevarahad, mida võlgnik välislähetuses olles saab, välismaal hädavajalikele söömis- ja pesemiskordadele.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
7.Võlausaldajad vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Võlausaldaja I märkis täiendavalt, et 27.06.2017.a kuupäeva seisuga on selgunud uus asjaolu, mis välistab võlgniku suhtes võlgadest vabastamise menetluse läbiviimise. PankrS § 171 lg 2 p-i 1 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo või karistusseadustiku (KarS) §-des 380-3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. Sarnaselt sätestab PankrS § 175 lg 2 p 1, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos. Harju Maakohtu 16.06.2016.a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-15-2699 tunnistati võlgnik süüdi ja teda karistati KarS § 384 lg 1 järgi 2 aasta vangistusega, KarS § 3811 lg 2 järgi 6 kuu vangistusega, KarS § 345 lg 1 järgi 1 aasta 10 kuu vangistusega ja KarS § 201 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega. Nimetatud kohtulahend jõustus 27.06.2017.a seoses Riigikohtu poolt kassatsioonkaebuse mitte menetlusse võtmisega. Käesoleva seisukoha esitamine varasemas menetluses ei olnud võimalik tulenevalt asjaolust, et kriminaalmenetluses tehtud lahend ei olnud jõustunud. Käesolevaks hetkeks on aga lahend jõustunud ning võlgnik on süüdi mõistetud muuhulgas ka KarS § 384 alusel, mis on pankrotikuritegu, mis PankrS § 175 lg 2 p 1 kohaselt välistab võlgniku kohustustest vabastamise.
Määruse põhjendused
3(5)
Tsiviilasi nr 2-11-22987
8.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust vaidlustatud määruse resolutsiooni tühistamiseks. Seoses määruskaebemenetluses esitatud uue asjaoluga tuleb määruse põhjendusi täiendada. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Ringkonnakohus ei käsitle menetlusökonoomikast lähtuvalt määruskaebuses toodud vastuväiteid maakohtu määrusele, kuna määruskaebus tuleb jätta rahuldamata vastustaja poolt määruskaebemenetluses kohtu ette toodud uue asjaolu tõttu, mis on eraldiseisvalt alus keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest. Võlausaldaja I märkis enda vastuses määruskaebusele, et 27.06.2017.a ehk pärast vaidlustatud määruse tegemist jõustus kriminaalasjas nr 1-15-2699 otsus, millega võlgnik mõisteti süüdi mh KarS § 384 järgi ehk pankrotikuriteos. See nähtub ka Kohtute Infosüsteemist. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, et kuna eelnimetatud süüdimõistev otsus jõustus pärast vaidlustatud määruse tegemist, ei saa ringkonnakohus sellega arvestada. Määruskaebemenetluses saab esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (TsMS § 662 lg 3). Riigikohus on samuti sedastanud, et määruskaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus lähtuda olemasolevast olukorrast (RKTKm 3-2-1-133-10, p 26). Käesoleval hetkel on olukord, kus võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohus seega võlgnikku kohustustest vabastada. Isegi kui ringkonnakohus tühistaks maakohtu määruse ja jätkuks kohustusest vabastamise menetlus, ei saaks ringkonnakohtu hinnangul maakohus kohustustest vabastamise küsimuse uuel lahendamisel võlgnikku kohustustest vabastada TsMS § 175 lg 2 p 1 alusel.
10.Käesoleval juhul ei ole võlgnik toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel kohus saaks leida, et võlgniku suhtes võiks siiski algatada kohustustest vabastamise menetluse, hoolimata sellest, et võlgnik on pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Asjaolud, et võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos, ning et selle kuriteo toimepanemisega seonduvalt tekkis võlgnikul maksejõuetus ja soov vabaneda kohustustest, on ringkonnakohtu hinnangul alus, et keelduda kohustustest vabastamise menetluse algatamisest ja ka põhjus, miks ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Käesoleval juhul on võlgnik ka ise märkinud, et jõustunud süüdimõistev otsus on seotud samade asjaoludega, mille tõttu kuulutati välja võlgniku pankrot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohustustest vabastamine põhjendatud isiku puhul, kes sattus pankrotiolukorda enda poolt toime pandud kuriteoga seonduvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma tähtsust, kas süütegu pandi toime kohustustest vabastamise menetluse ajal või mitte või kas võlausaldajad on võlgnikule varasemalt teinud etteheiteid või kas võlgnik on määratud iseenda kohustustest vabastamise menetluses usaldusisikuks. Kohus ei hinda kohustustest vabastamisel üksnes võlgniku käitumist menetluse ajal, vaid ka eelnevat käitumist, mh mis põhjusel on võlgnik makseraskustesse sattunud. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus, et ükski asjaolu, mis annaks alust väita, et võlgnik ei vääri erinevalt varasemast võimalust kohustustest vabastamise menetluses osaleda, ei ole muutunud. Kohtul ei olnud põhjust varasemalt arvestada võlgniku osas toimuvat süüteomenetlust, kuna võlgnik ei olnud jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. See asjaolu muutus 27.06.2017.a. Seega leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on alus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 2 p 1). PankrS § 175 lg 5 kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS § 175 lg-tes 2 või 4 nimetatud alus.
11.Võlgnik esitas taotlused vaidlustatud määruse täitmise peatamiseks ja täitemenetluse peatamiseks. Arvestades vaidlustatud määruse sisu, ei ole see määrus, mida on võimalik täita täitemenetluse seadustiku mõttes. Seega ei ole võimalik ega vajalik ka peatada selle määruse
4(5)
Tsiviilasi nr 2-11-22987 täitmist. Määruse tulemusel, kuid teise täitedokumendi alusel algatatud täitemenetluse peatamine esialgse õiguskaitsena oleks võimalik, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu see taotlus rahuldamisele, kuna eelnevalt on ringkonnakohus leidnud, et Harju Maakohtu 25.05.2017.a määruse vaidlustamine on õiguslikult perspektiivitu. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul ka vajadus täitemenetlust peatada. Ringkonnakohus tegi küll 10.08.2017.a puuduste kõrvaldamise määruse, milles palus võlgnikul esitada seoses täitemenetluse peatamise avaldusega täiendavad asjaolud ja tõendid, kuid ringkonnakohtu hinnangul, arvestades kaebuse õiguslikku perspektiivitust, ei oleks hoolimata puuduste kõrvaldamisest alust rakendada esialgset õiguskaitset ja peatada täitemenetlust.
12.Maakohus ei ole enda määruses märkinud menetluskulude jaotust, seega ei saa maakohtu menetluskulude jaotust märkida ega muuta ka ringkonnakohus TsMS § 173 lg 1 lause 2 ja lg 3 kohaselt. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad võlgniku kanda, kuna määruskaebus jääb rahuldamata (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
13.Esialgse õiguskaitse määramata jätmise peale ega lahendi täitmise peatamise rahuldamata jätmise peale ei saa määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg 1). Ülejäänud määrus on edasikaevatav tavapärases korras.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.