Muud › Muud hagiasjad

kontrollida koheselt vastuvõetud seadmed ning teatada puudustest või kahjustustest müüjale. Kostja hagejale seadmete puudustest ei teatanud. Hageja esitas kostjale 18.07.2001 (t lk 19, tõlge lk 29) ja 25.07.2001 (t lk 20, tõlge lk 28) arved tasumise tähtaegadega vastavalt 01.08.2001 ja 08.08.2001. Kostja arveid ei tasunud. 14.09.2001 sõlmisid pooled täiendava kokkuleppe (t lk 112). Hageja palus kostjalt välja mõista lepingujärgse võlgnevuse 376 930,16 krooni (arvestusega 1 EUR=15,6 krooni). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja sõlmis 15.06.2001 lepingu 27.10.2000 alltöövõtulepingu nr KS 11 täitmiseks. Nimetatud lepingu sõlmis kostja kui alltöövõtja Saksa äriühinguga Polytan Sportbelagsysteme GmbH kui peatöövõtjaga ning selle kohaselt oli kostja kohustatud teostama renoveerimistöid (sh tarnima vajaliku spordiinventari) Kadrioru staadionil Tallinnas. Saksa äriühingu peatöövõtja õigused/kohustused tulenesid 27.09.2000 Tallinna linnaga sõlmitud peatöövõtulepingust nr 34. Vastavalt 15.06.2001 lepingule pidi müüja erinevat spordivarustust ja seadmeid tarnima Kadrioru staadionile 2001.a 29.nädalaks ehk hiljemalt 16.07.2001. Esimese osa kokkulepitust tarnis müüja alles 24.07.2001, suur osa varustusest oli defektne ega vastanud 15.06.2001 lepingu tingimustele, samuti puudusid rida varustuse elemente. Nimetatud põhjustel keeldus Tallinna linna esindajana tegutsenud Tallinna Spordi- ja Noorsooamet (TSNA) varustuse vastuvõtmisest ja nõudis väljavahetamist. 14.09.2001 kokkuleppes möönis müüja endapoolseid rikkumisi ja võttis kohustuse asendada tarnitud defektne ja puudulik varustus vastavalt 01.10.2001, 15.10.2001 ja 10.12.2001. Kokkuleppes käsitlemata, kuid 24.07.2001 tarnes puuduva varustuse osas tähtaega ei muudetud. 21.08.2001 tarnis hageja varustuse väärtusega 78 106,80 krooni. Seda osa varustusest 24.07.2001 tarnes ei olnud ja selle tarnetähtaega 14.09.2001 ei pikendatud. Osa varustusest väärtusega 17 963,30 krooni tarnis hageja 06.11.2001, mida samuti 24.07.2001 tarnes ei olnud ja mille osas 14.09.2001 tarnetähtaega ei pikendatud. Seega selle osa varustuse (saabusid 21.08.2001 ja 06.11.2001) tarnimisega viivitas hageja ligi 4 kuud. 24.12.2001 tarnis hageja asendatud varustuse väärtusega 94 487,70 krooni. Tarnimise kuupäevaks ei saa lugeda kauba vedajale üleandmise kuupäevi, nagu teeb seda hageja. Lepingus oli kokku lepitud tarnetingimuseks DDU, s.o ostjale kätte toimetamine. 19.07.2001 välja saadetud kaubad sai kostja kätte 24.07.2001. Hageja viivituse tõttu ei olnud kostjal võimalik täita oma alltöövõtulepingust tulenenud kohustusi Saksa äriühingu ees, mille tõttu viimane ei saanud täita oma kohustusi tellija Tallinna linna ees. Saksa äriühing oli kohustatud teostama ja lõpetama renoveerimistööd, sh tarnima ja paigaldama varustuse, hiljemalt 20.07.2001. Saksa äriühing teatas, et hageja süül temale tekkinud kahju suuruseks on 8 122 690 krooni, millest osa tasaarvestas alltöövõtulepingu kohaselt kostjale tasumisele kuulunud summaga 2 225 000 krooni. Seega sai kostja hagejapoolse tarnelepingu tingimuste mittetäitmise tõttu kahju, mille tasaarvestas 23.10.2003 avalduses hagejale õigustatult tasumata summaga 376 930,16 krooni. Täiendavalt võlgneb hageja kostjale tekitatud kahju hüvitamiseks 111 444 krooni ja viivised 0,05% kauba üldmaksumusest iga tarnega viivitanud päeva eest. Vastuhagi ja selle põhjendused Kostja palus vastuhagis tunnustada hageja poolt kostjale tekitatud kahju suuruseks 489 500 krooni; tunnustada kostja tehtud tasaarvestust hageja nõudega kostja vastu suuruses 378 056 krooni; mõista hagejalt välja kostja kasuks tasaarvestamise tulemusena hüvitama kahju 111 444 krooni; mõista

2(10)

hagejalt välja viivised sisuga 05.12.2006 summas 19 992,40 krooni ja alates 05.12.2006 TsMS § 367 alusel suuruses 9,25% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Vastuhagi tugineb kostja vastuväidetele. Kahju suurus on 489 500 krooni, mida kostja ei saanud Saksa äriühingult nendevahelise lepingu täitmise eest. Tegemist on proportsionaalse osaga kahjust, mille põhjustas hageja viivitus. Viivitusega/puudustega tarnitud inventari maksumus moodustas 22% kogu tarnimisele kuulunud kaubast. Tasaarvestuse teostas kostja 23.10.2003 avaldusega ja sellega lõppes hageja õigus nõuda kostjalt tarnelepingu täitmist. Hageja viivituse ja kostjale tekkinud kahju vaheline seos on tõendatud Saksa äriühingu 30.09.2002, 07.05.2005 ja 10.06.2005 kirjadega kostjale, millistest nähtuvad põhjused, miks Saksa äriühing keeldus kostjale nendevahelise lepingu alusel raha maksmast. Hageja ei tõendanud süü puudumist lepingu rikkumises. Viivist arvestas kostja alates 07.11.2003 VÕS § 113 lg 1 alusel perioodi kuni 01.05.2004 eest 7% aastas, perioodi kuni 31.12.2005 eest 9% aastas ja alates 01.01.2006 9,25% aastas. Hageja vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Lepingus lepiti kokku tarnetähtajaks 16.07.2001. Seadmed saadeti kostjale 19.07.2001 ja 21.08.2001. Kostjal oli tulenevalt lepingu p-st 8 kohustus kontrollida seadmeid vastuvõtmisel, märkides puudused ja kahjustused saatelehele. Sama punkti kohaselt ei vastuta müüja puuduste ja kahjustuste eest, mida ei ole saatelehele märgitud. Kostja tarnitud seadmete puudustest hagejat ei teavitanud ning saatelehtedele märkeid puuduste/kahjustuste kohta ei teinud. Hageja sellisest käitumisest sai mõistlikult eeldada, et tarnitud seadmed vastasid nõuetele. Väidetavast kahju tekkimisest teatas kostja alles vastuseks Intrum Justitia AS-i nõudekirjale 2 aastat pärast kahju väidetavat tekkimist. Eeltoodu alusel hageja ei vastuta vastuhagis toodud seadmete kahjustuste eest. 14.09.2001 kokkuleppega võttis hageja endale kohustuse vahetada välja valjuhääldite süsteem ja 6 tabloo õhukummi ning mõned osad inventarist. Kokkulepe puudutab vaid minimaalset osa 15.06.2001 lepingu alusel tarnitud esemetest. Poolte vahel sõlmitud lepingus puudub viide seotusele kolmanda isikuga lepinguliste kohustuste täitmisel. Kostja põhjendused hageja viivituse ja tekkinud kahju põhjusliku seose kohta on paljasõnalised. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis EKVA OÜ-lt Rai-TA Sport OY kasuks välja võlgnevuse 376 930,16 krooni ja kohtukulud 21 715,51 krooni; kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja mõistis EKVA OÜ-lt riigituludesse kohtukulu 2000 krooni. Vaidluse lahendamisel lähtus kohus VÕSRS § 11 alusel kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätetest. Puudub vaidlus 15.06.2001 ostu-müügilepingu (pealkirjastatud „tarneleping“) sõlmimise asjaolude ja kokkulepitud tingimuste üle. Lepingu p 5 kohaselt pidi tasumine toimuma müüja poolt esitatud arvete alusel kolmes osas kokku summas 370 095,24 soome marka. Ostja tasus esitatud arvete alusel 226 425,45 soome marka, tasumata on 137 926 soome marka. Ostja poolt saadud kaupade eest osaliselt tasumata jätmine ei olnud õiguspärane. Kuna müüja ei esitanud viivisenõuet, ei oma tema hagi lahendamisel tähtsust, millal ostja millise osa kaubast vastu võttis. Puudub vaidlus, et seisuga 24.12.2001 oli kogu kaup ostjale üle antud. Seega vastavalt lepingu p-le 15 c) pidi hiljemalt sellest kuupäevast 14 päeva jooksul kogu ostuhind olema tasutud. Tasumata jätmisele ei saa olla õigustuseks väidetavalt osaliselt mittenõuetekohase kvaliteediga kauba saamine. TsK §-s 251 kohaselt puudus ostjal õigus talle mittenõuetekohase kvaliteediga asja müümise korral keelduda tasu maksmisest. Puudub vaidlus, et hiljemalt 24.12.2001 oli ostjal käes

3(10)

kaup, mis vastas täies ulatuses lepingu tingimustele. Ostja aktsepteeris müüja õigust hagetavat tasu saada tasaarvestusavalduse esitamisega. Vastuses hagile ja vastuhagis esitas ostja seisukoha, et tasaarveldas müüja ostuhinna nõude enda kahjunõudega ostja vastu 23.10.2003 avalduse tegemisega (t lk 22-25) ning palus vastuhagis nimetatud tasaarveldust tunnustada. Sellise seisukoha eelduseks on ostja veendumus, et pooltel on vastastikku tegelikud samaliigilised nõuded, mida on võimalik tasaarvestada. Kostja juhatuse liikme seletuse ja tunnistaja J. T. H ütlustega on tõendatud, et kuni 2003.a lubas ostja tasuda kohe, kui nende lepingupartner Saksa äriühing on neile tasunud. Vastuhagis esitatud kahjunõude lahendamisel tuleb lähtuda TsK-st. Vastuhagejal kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ei ole tõendatud, et vastuhagi aluseks olevate asjaolude alusel ja hagetavas suuruses tegi vastuhageja kulutusi või tema vara läks kaotsi või tema vara sai rikutud või tema vara selle summa võrra vähenes ehk oleks toimunud midagi, mida saab lugeda varaliseks kahjuks TsK § 222 mõttes. 30.06.2005 hagiavalduse (t lk 168-171) kohaselt on vastuhageja seisukohal, et temal on nõudeõigus Saksa äriühingu vastu 27.10.2000 lepingu ja sh 18.06.2001 kokkuleppe alusel kokku summas 2 458 568,60 krooni. Nimetatud hagiavaldus on siiani kohtu menetluses ja hageja on jätkuvalt seisukohal, et talle kuulub sellises suuruses rahaliselt hinnatav nõudeõigus. Seega ei saanud talle tekkida hagisumma arvestamise aluseks võetud 2 225 000 krooni ulatuses kahju. Isegi kui lugeda kahju tekkimine vastuhagis toodud asjaoludel tõendatuks, ei ole tõendatud põhjuslik seos vastukostja poolt 15.06.2001 lepingu mittekohase täitmise ja vastuhagejal kahjuliku tulemuse vahel ega ole põhjendatud võtta kahju suuruse arvestamisel aluseks 22%. 15.06.2001 lepingu p 6 kohaselt oli tarnetähtajaks kogu lepingu ulatuses 29. nädala algus (16.07.2001) ja tarnetingimuseks DDU Tallinn Incoterms-90 (delivered duty unpaid - müüja on oma kohustuse täitnud, kui kaup on ostjale kättesaadav sihtkohas, kuid pole tolli läbinud, müüja kannab sihtkohta toimetamisega seotud kulud ja riskid). Puudub vaidlus, et nimetatud kuupäevaks tarnet ei toimunud. Veodokumentide kohaselt lähetas müüja esimese osa kaubast väärtusega 330 473,71 soome marka 19.07.2001 ja see saabus Tallinnasse 24.07.2001 (t lk 15-17, 94) ja teise osa väärtusega 29 680,35 soome marka 21.08.2001 (t lk 18, 100). 14.09.2001 kokkuleppega (t lk 112) on tõendatud, et nimetatud kuupäeva seisuga kohustus müüja osa tarnitud inventarist (p-d 1.1 ja 1.2) tagasi võtma ja asendama ning tarnima puuduoleva kauba (kokku 5 nimetust, p-d 2.1-2.5). Vastavalt kokkuleppe tekstile on tegemist „tarnelepingut muutva täiendava kokkuleppega“. Kostja juhatuse liikme seletuse kohaselt oli tegemist lepingu täpsustusega, millega täpsustati selleks hetkeks tarnimata kauba tarnetähtaega (t lk 264). Ka tunnistaja J. T. H ütluste kohaselt oli tegemist tarne lõppkuupäeva kirjaliku fikseerimisega. Muud tarnetähtaegu, kauba kvaliteeti või tarnimata kauba koosseisu puudutavad kokkulepped tõendamist ei leidnud. Lähtudes lepingu ja täiendava kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS-i §-st 64, tõendab 14.09.2001 kokkulepe, et sel ajal puudus pooltel vaidlus tarnimata kauba ja ümbervahetamisele kuuluva kauba üle ning 14.09.2001 kokkulepe tuleb võtta aluseks selles märgitud kauba tarnetähtaegade arvestamisel. Eeltoodu alusel leidis tõendamist müüja poolt tarnetähtaja rikkumine, kuid enamuse kauba osas (võttes aluseks juulis tarnitu väärtuse 330 473,71 suhte lepingu maksumusse 370 095,23, tarniti 89%) mitte oluliselt hiljem tarnitud kauba suhtarvust kogu tarnitavast kogusest, see on 11%-st. Vastuhageja väited enamuse tarnitu ebakvaliteetsuse kohta tõendamist ei leidnud. Lepingu p-s 8 lepiti kokku ostja kohustus vahetult kauba saabumisel seda kontrollida ning märkida puudused ja kahjustused saatelehele. Samas lepiti kokku, et puuduste eest, mida saatelehele ei ole märgitud,

4(10)

müüja ei vastuta. Puudub vaidlus, et ühtegi puudust saatelehtedele ei märgitud. Kohtule ei esitatud ühtegi ostja või tema esindaja vormistatud vastuvõtudokumenti. Teiste isikute (Tallinna linna) poolt oma lepingupartnerile (Saksa äriühingule) esitatud pretensiooni (t lk 105-106) ei saa lugeda pretensiooniks vaidlusaluse lepingu täitmisel, kuna pretensiooni tegija ega selle adressaat ei olnud vaidlusaluse lepingu pooleks ega olnud sellest tulenevalt kohustatud/õigustatud isikuks müüjale pretensiooni tegema. Pretensioonis viidati riigihanke konkursi tingimustes fikseeritud inventari nomenklatuurile ja tingimustele. 15.06.2001 lepingu osaks nimetatud tingimused ei olnud. Müüja ei saanud mõjutada kauba üleandmist vastuhageja poolt staadioni lattu ning seetõttu ei oma nimetatud üleandmis-vastuvõtudokumendid (t lk 198-205) antud tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Tõendamist ei leidnud valjuhääldajate süsteemi ümbervahetamise vajadus müüja süü ja kauba ebakvaliteetsuse tõttu. Tunnistaja J. T. H ütlustega (t lk 268) on tõendatud, et tarniti kõlaritesüsteem RS300, mille paigaldamise eelduseks oli staadionile eelnevalt paigaldatud induktsioonisõlmedega kaabel, mida ei olnud paigaldatud ja see tingiski ümbervahetamise vajaduse. Tõendeid, et kõlaritesüsteem RS300 oli tehniliselt erinev tunnistaja kirjeldatust, kohtule ei esitatud. Tunnistaja A. O ütluste kohaselt ei olnud 15.06.2001 lepingu sõlmimise ajaks teada, et tellija (Tallinna linn) soovib teistsugust (juhtmevaba) süsteemi, see selgus alles siis, kui kõlarid olid kohal. Vastavalt lepingu lisale 1 (t lk 9) oli tellitud kauba nimekirjas kõlaritesüsteem RS300. Seega toimus tarne vastavalt lepingule. Asjaolu, et ostja juhatuse liikme seletuse kohaselt peeti lepingu sõlmimisel silmas juhtmevaba süsteemi, muude tõenditega kinnitust ei leidnud. Tõendamist ei leidnud otsene põhjuslik seos müüja poolt viivitusega tarnimise ja ostjal väidetava negatiivse tagajärje vahel. Vastuhageja tõendas nimetatud seost Saksa äriühingu kirjadega 30.09.2002 (t lk 54, tõlge lk 52a), 07.05.2005 (t lk 76-78, tõlge lk 141-143) ja 10.06.2005 (t lk 80, tõlge lk 144-145). Kirjas 30.09.2002 teatas Saksa äriühing ilma põhjendusteta, et tema kahju on Tallinna linna poolt nõutud trahv ning et see oli tingitud vastuhageja poolt seadmete ettenähtud ajal mittetarnimisest. Augustis 2001 staadionil puudunud inventarile oli viide ka 07.05.2001 (peab olema 07.05.2005) kirjas. Kirjas 10.06.2005 viidati aga Tallinna linna kirjale 08.02.2002, milles toodi tööde lõpetamise viivituse põhjusena vastuhageja ebapiisav pädevus ja tahe korraldada tööde lõpetamine nõuetekohaselt ning õigeaegselt ja et tööde vastuvõtmise ja Tallinna linna poolt trahvi rakendamise põhjuseks oli nimelt viivitus spordi- ja inventariseadmete õigeaegsel tarnimisel. Seega peatöövõtja ega tellija ei viidanud vastukostja poolsele viivitusele, vaid viivitusele seoses vastuhageja tegevusega. Vastuhageja oli lisaks vastukostjale sõlminud sarnased tarnelepingud (spordiinventar) veel kahe müüjaga. Kahjunõude rahuldamata jäämisel jääb rahuldamata ka sellega seotud kõrvalnõue (viivise nõue). Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud vastuhagejal kahju tekkimine ning seega ei olnud põhjendatud 23.10.2003 tasaarvestuse avalduse esitamine tema poolt ega ole lõppenud hageja nõudeõigus kostja vastu ostuhinna tasumiseks summas 376 930,16 krooni. Kostja ei esitanud vastuväiteid võlgnevuse arvestamise kohta Eestis kroonidesse. Otsuses analüüsimata tõendid ja väited asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma ning kohus jättis need tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused EKVA OÜ palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Otsus ei tugine asjas kogutud tõenditele, kohus rikkus oluliselt menetlusnorme ning kohaldas valesti materiaalõigust.

5(10)

Kohus ei vastanud kostja 04.12.2006 esitatud alternatiivsetele seisukohtadele, et asjas tuvastatud asjaoludel (so tarnelepingu olulisel rikkumisel nii tarnetähtaja kui tarne komplekssuse osas) on kostja poolt hagejale tasutud enam kui pool ostuhinda (so vastavalt 226 425 FIM koguhinnast 370 000 FIM) kohane ja vastab müüja rikkumise ulatusele (1/7 kogutarnest jäi tähtajaks kohale toimetamata, kuid toodust 1/3 ei vastanud lepingule). Kohus ei vastanud kostja väitele, et lepingu 1-kuulise tarnetähtaja 5-kordne ületamine on ehituse töövõttu ja Kadrioru staadioni olulist avalikku funktsiooni arvestades oluline lepingu rikkumine. Seda enam olukorras, kus hageja oli teadlik, et tema tarne on vajalik avavõistluste korraldamiseks ning lepingu kohaselt tuli leping täita korraga, st tarne ei olnud osadeks jagatav. Kohus kohaldas valesti TsK § 251, väites, et ostjal ei ole õigus keelduda tasu maksmisest. Kohus jättis tähelepanuta, et tegemist on ostuhinna alandamisega. TsK § 251 lg 1 p 2 järgi on ostjal õigus hinda alandada. Nii tarnetähtaja rikkumine kui valede või puudustega kaupade tarnimine on tõendatud hageja omaksvõtuga (t lk 112, 166 p, 206). Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, hinnates kostja alternatiivset vastuväidet juba tasutud ostuhinna kohaseks täitmiseks lugemiseks pooltest erinevalt, pooli sellest eelnevalt hoiatamata. Hinna alandamine ei vabasta isikut lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest vastavalt TsK §-le 222. Samuti tugines kohus selles osas asjaolule, mida hageja ei vaidlustanud. Hageja ei väitnud ning menetluses ei arutatud, et tasaarvestusavalduse esitamisega tunnistas kostja sisuliselt hageja õigust nõutavat tasu saada. Seadus ei keela alternatiivsete vastuväidete esitamist. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja kostjale tarnelepingu rikkumisega kahju ei tekitanud, sest kostja on esitanud hagi Saksa äriühingu (Polytan) vastu. Seadus ei keela kasutamast kõiki võimalikke õiguskaitsevahendeid. Hagi esitamine ei tõenda, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Vastuhagi rahuldamata jätmine sel alusel on vastuolus ka maakohtu 21.11.2005 määrusega (t lk 172) samas asjas, millega kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni kostja hagis Polytani vastu. Kohus leidis selles määruses, et Polytani vastu esitatud hagi menetlemine ei mõjuta vastuhagis hagetava kahju tekkimise tõendamist. Maakohus andis vale hinnangu 14.09.2001 poolte kokkuleppele (t lk 112). Leides, et kokkulepet tuleb arvestada tarnetähtaegade arvestamisel, ei vastanud kohus kostja väidetele, et hageja ei järginud ühtegi selles kokkuleppes toodud tähtaega, kokkulepe ei kõrvaldanud juba toimunud rikkumisi ega vabastanud hagejat kahju hüvitamise kohustusest, tarnelepingu eesmärk oli Kadrioru staadioni valmisolek 21.07.2001 võistluseks. Kohus leidis valesti, et juulis tarniti 330 000 soome marga eest inventari ja see on 89% lepingu maksumusest. Kohus ei viidanud, mille alusel ta juuli tarne maksumuse tuvastas. Juulis tarniti 322 974 soome marga väärtuses inventari, kuid sellest 1/3 ei vastanud lepingule. Seda kinnitab hageja kiri (tl k 206). Koos vähemtarnituga moodustab see üle 40% kogutarnest ja tegemist on olulise rikkumisega. Kostja poolt tasumata jäetud hinna osa vastab hageja rikkumise ulatusele ja kestusele. Vastuhagi seisukohalt tulnuks kahjunõue vähemalt kohtu leitud suhtarvu 11% ulatuses rahuldada. Kohtu seisukoht, et tarnitud inventari puudused tuli märkida saatelehele, on vastuolus hageja poolt puuduste omaksvõtuga (tlk 112, 166 p, 206) ja asjaoluga, et hagejat teavitati puudustest koheselt suuliselt.

6(10)

Viidates kõlaritesüsteemi RS300 puudutavatele tunnistaja H ütlustele, rikkus kohus TsMS § 442 lg-t 8 ja eksis lepingu tõlgendamisel. Kohtu järeldused ei vasta tõendatud asjaoludele. Tunnistaja H ütluste kohaselt telliti nimelt ilma juhtmeteta süsteem RS300. Kuivõrd ka lepingu osaks oleva tellimuse kinnituse kohaselt (t lk 88, tõlge tlk 34) tuli tarnida süsteem RS300, kuid hageja ei esitanud lepingus ja pakkumises ühtegi lisatingimust juhtmete eelnevaks paigaldamiseks, on tegemist hageja poolse kohustuse rikkumisega. Hageja kohustuseks oli tarnida nimelt Kadrioru staadioni vajadustele vastav kõlarisüsteem (lepingu p-d 2, 6 ja 9). Lepingu p 9 järgi pidi ostja aparaadid vaid paigaldama, kuid müüja pidi esitama selleks vajalikud paigaldusjoonised ning andma nõu või asjatundja abi. Seega pidi müüja TsK § 250 lg-st 1 tulenevalt viitama, et süsteemi kasutamiseks tuleb eelnevalt paigaldada kaablid. Kuivõrd müüja seda ei teinud, on väär kohtu järeldus, et kõlaritesüsteemi ümbervahetamise vajadus ei tekkinud müüja süü tõttu. Ebaõige on kohtu seisukoht, et otsene põhjuslik seos hageja rikkumise ja kostjale tekkinud kahju vahel tõendamist ei leidnud. Kohus ei vastanud kostja väitele ega põhjendanud, miks ei tõenda põhjuslikku seost asjaolu, et kohe pärast hageja tarnesse kuuluva viimase asja üleandmist võeti staadion tellija poolt vastu. Kohus ei vastanud kostja väitele, et põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda sündmuste jadas, mille isik oma käitumisega loob. Riigikohus märkis 10.12.2003 otsuses nr 3-2-1-125-03, et õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Kohus leidis, et kahju (kostjale tööraha mittetasumine) ei pea olema kahju tekitaja (hageja) teo otsene tagajärg, vaid põhjusliku seose tunnustamiseks piisab sellest, kui kahju tekitaja teost tulenes põhjusahel. Põhjusahela tulenemine hageja poolsest tarne hilinemisest (16.07.2001 asemel 24.07.2001) on tõendatud hilinetud ja defektsete asjade suhtes pretensioonide esitamisega juba 02.08.2001 (t lk 105-106). Kuivõrd pretensioonid jäid tulemusetuks (hageja ei suutnud puudusi ligi 5 kuu jooksul kõrvaldada), päädis põhjusahel kostja töörahast ilmajäämisega (t lk 72-73). Kohtu väide, et kostjal olid tarnelepingud veel kahe tarnijaga, ei ole asjakohane. Hageja ei lükanud ümber, et nimelt hageja hilinemine, sh 14.09.2001 kokkulepitu rikkumine, tingis staadioni vastuvõtmise viibimise. Seda kinnitab fakt, et kohe pärast hageja tarnesse kuuluva viimase asja üleandmist 24.12.2001, võeti staadion tellija poolt vastu. Vastavalt TsK §-le 227 eeldatakse kohustist rikkunud isiku süüd. Vaidlust ei ole, et hageja rikkus tarnelepingut. Hageja ei tõendanud rikkumises oma süü puudumist. Hageja teadis, et kostja peab tarnitava inventari Polytanile üle andma hiljemalt 20.07.2001 ning et kostja tasu saamise õigus sõltus ka hagejast. Sellele vaatamata jättis hageja oma kohustused selleks tähtpäevaks täielikult täitmata. Hageja teadis, et inventari mittekohane tarnimine võib kaasa tuua sanktsioonid tellija ja Polytani poolt - komplekttarnete ja töövõtu tavaline tingimus on tähtaja ületamise range sanktsioneerimine, mida hageja pidi tulenevalt oma majandustegevusest teadma. Hageja teadis, et temalt tellitud inventari vajatakse Kadrioru staadioni avavõistluste korraldamiseks. Seega pidi hageja ette nägema, et kostja võib jääda töörahata, kui ta ei saa hageja rikkumise tõttu täita endale töövõtulepinguga võetud kohustusi. Riigikohus asus otsuses nr 3-2-1-19-03 seisukohale, et majandustegevuses sõlmitavate lepingute tavalisi tingimusi arvestades peab võlgnik (hageja) ette nägema ka oma käitumise tagajärgi

7(10)

võlausaldaja (kostja) ning kolmandate isikute (Polytan) vahelises suhtes, sh seda, et võlgniku lepingu rikkumine toob kaasa võlausaldajale kohustuse maksta kolmandale isikule viivist. Seega pidi hageja arvestama, et temale lepinguga pandud kohustuse täitmata jätmisest tekib kostjale kahju. Vastus apellatsioonkaebusele Rai-Ta Sport OY ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejal on kostja vastu poolte vahel 15.06.2001 sõlmitud müügilepingust tulenevalt müüdu eest tasumise nõue summas 376 930,16 krooni. Kolleegium nõustub hageja nõude osas maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Apellant on kaebuses väitnud, et ta on esitanud lisaks tasaarvestusest tulenevale vastuväitele ka vastuväite, mille kohaselt on kostja keeldunud osa kauba eest maksmast, kuna TsK § 251 lg 1 p 2 järgi oli tal õigus alandada hinda. Kostja väitis, et talle müüdi osaliselt kaupa, mis ei vastanud kokkulepitud omadustele, millega hageja on nõustunud. TsK § 251 sätestas mittenõuetekohase kvaliteediga kauba müümisel ostjale võimaluse kasutada õiguskaitsevahendeid alternatiivselt, mitte aga mitut korraga. Asja materjalidest tuleneb, et pooled leppisid kokku lepingule mittevastavate asjade ümbervahetamises müüja poolt (TsK § 251 lg 1 p 1) ja müüja on kauba omal kulul ümber vahetanud. Seega ei olnud kostjal enam õigust nõuda samaaegselt hinna alandamist. Järelikult oli kostja kohustatud hagejale TsK § 242 lg 1 järgi tasuma müüdud ja üle antud kauba eest. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut ja hinnanud poolte poolt esile toodud asjaolu erinevalt pooltest. Maakohus on hinnanud kostja väidet, mille kohaselt oli tal õigus osaliselt keelduda kauba eest tasu maksmisest seoses üleantud kauba mittevastavusega kokkulepitud sortimendile ja omadustele, ning leidnud, et TsK § 251 ei anna kostjale alust saadud kauba eest osaliselt tasumata jätmiseks. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida saab hageja nõudega tasa arvestada. Maakohus on õigesti nõude üle otsustamisel kohaldanud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. TsK § 222 lg 2 järgi mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu. Kuigi pooltevahelises lepingus oli kokku lepitud müüja poolt kauba üleandmisega viivitamisel viivis, ei ole kostja oma nõude alusena sellele tuginenud, vaid nõuab hagejalt kahju hüvitamist. Seoses kostja poolt väidetavalt hageja süül lepingutähtaja ületamisega rakendas peatöövõtja tema suhtes leppetrahvi, mille arvestas tasa kostjale tasutava summaga ja mille tõttu jäi kostjal saamata 2 225 000 krooni. Kahju hüvitamise nõude esitamisel peab nõude esitaja tõendama kahju suurust, kahju tekitaja poolt kohustise mittekohast täitmist ja põhjuslikku seost kohustise mittekohase täitmise ja saabunud kahju vahel. Juhul, kui üks kahju hüvitamise eeldustest on täitmata, ei kuulu nõue rahuldamisele. TsK § 227 järgi kohustist rikkunud isiku süüd eeldatakse ja süü puudumist peab tõendama kahju tekitanud isik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja rikkus 15.06.2001 müügilepingust tulenevaid tarnetähtaegu ja tarnis osa kokkulepitud kaupadest viivitusega. Seega oli hageja rikkunud 15.06.2001 müügilepingust tulenevat kohustist. Kostja pidi tõendama kahju tekkimist ja selle suurust. Maakohtu arvates oli kahju tekkimine tõendamata. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt Polytan Sportbelagsysteme GmbH (edaspidi Polytan)

8(10)

poolt maksmata jäetud summast osa hüvitamist. Maakohus leidis, et kostjale ei saa olla tekkinud kahju hagis toodud asjaoludel, kuna kostja on esitanud kohtule nõude peatöövõtja Polytan vastu summas 2 458 568,60 krooni ja nimetatud hagi on kohtu menetluses. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus on ebaõige. Nõude esitamine Polytan vastu ei välista, et hageja poolt lepingu mittekohasest täitmisest võis tekkida kostjale kahju. Kostja nõuab käesolevas asjas kahju hüvitamist seoses pooltevahelisest lepingust tuleneva kohustise rikkumisega. Selles osas tuleb maakohtu otsust täpsustada. Kostja on vastuhagis väitnud, et hageja poolt kuulub hüvitamisele osa Polytani poolt maksmata jäetud summast. Kostja väidetel on hageja vastutav 22% ulatuses saamata jäänust. Millest selline osa tuleneb ei ole võimalik üheselt aru saada. Kostja on väitnud, et hageja poolt tähtaegselt üle andmata inventari osa oli 22% võrreldes teise hankijaga. Samas ei ole kostja esile toonud tarnijate lõikes, millised olid tähtaegselt üle andmata asjad ja kui suur oli nende rahaline väärtus, mille alusel oleks võimalik määrata hageja rikkumise ulatus. Seega oli kostja väide kahju suuruse kohta paljasõnaline ja tõendamata ning kohtul ei olnud võimalik tuvastada kahju suurust. Kaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et 2001 juulis tarniti hageja poolt 330 000 soome marga eest inventari. Apellant väidab, et tarnitust 1/3 ei vastanud lepingule. Kolleegiumi arvates on kaebaja väide ebaõige. 330 473 soome marga eest kauba saamine 19.07.2001 on tõendatud tollidokumentidega (lk 15). Juhul, kui kaup ei vastanud kokkulepitud omadustele või oli asju puudu, pidi kostja 15.06.2001 lepingu p 8 järgi kaupa koheselt kontrollima ning puudused ja kahjustused märkima saatelehele. Kostja ei ole ühtegi märget saatelehtedele teinud. Lepingu kohaselt ei vastuta hageja puuduste eest, mida pole kauba vastuvõtmisel saatelehele märgitud. Kolleegium möönab, et tellija poolt (Tallinna linn) 2001 augustis koostatud kirjadest tuleneb, et osa inventarist oli transpordil kannatada saanud või olid toodud vale tootja asjad ja hageja on nõustunud need osaliselt ümber vahetama, mille kohta on pooled 14.09.2001 sõlminud täiendava kokkuleppe. Eeltoodud dokumentidest ei tulene, et 1/3 müüdud asjadest ei vastanud kokkulepitule. Samuti ei tulene see apellandi poolt viidatud hageja 07.08.2001 kirjast (lk 206). Apellant väitis, et oluliseks lepingu rikkumiseks hageja poolt oli mittevastava juhtmetega kõlaritesüsteemi tarnimine ja õiged kõlarid, mis pidid olema ilma juhtmeteta, anti kostjale üle alles 24.12.2001. Tunnistajate A. O ja J. T.H ütluste kohaselt oli algselt tellitud juhtmetega kõlarisüsteem, kuid hiljem tellija täpsustas oma soovi ja soovis juhtmevaba kõlarisüsteemi. Seega juhtmetega kõlarisüsteemi müümine vastas kokkuleppele. Apellandi väited ei lükka maakohtu poolt tuvastatut ümber. Pooltevahelise lepingu spetsifikatsioonist ei tulene, et kõlarisüsteem oleks pidanud olema juhtmevaba ja ka kaupa vastu võttes ei tuvastanud kostja, et asi ei vastanud kokkulepitud omadustele. Kokku oli lepitud kõlarisüsteemi RS300 müümine ja just see ka üle anti. Õige on maakohtu järeldus, et isegi kui kostja poolt esiletoodud asjaoludel lugeda kahju tekkinuks, siis vastuhagi rahuldamise välistab, arvestades tuvastatud asjaolusid, põhjusliku seose puudumine. Põhjusliku seose olemasolu pidi tõendama kostja. Vaidlust ei ole selles, et Polytan ei suutnud tähtaegselt lõpetada lepinguga võetud kohustust Kadrioru staadioni rekonstrueerimiseks, mistõttu kohaldas tellija Tallinna linn leppetrahvi ja seoses tasaarvestusega jättis Polytanile tasumata osa tasumisele kuuluvast summast. Samal põhjusel keeldus Polytan tasumast kostjale 2 225 000 krooni. Selleks, et tuvastada, kas hageja lepingu rikkumine põhjustas kostjale kahju, pidi kostja tõendama, et just hageja 15.06.2001 lepingu rikkumine oli osaliselt põhjuseks, et kostja ei suutnud tähtaegselt staadionil töid lõpetada ja Polytanil tekkis õigus nõuda leppetrahvi. Seega tuli tuvastada, kas hageja poolne viivitus põhjustas kostjale negatiivse tagajärje. Peatöövõtja esindaja 30.09.2002 kirjast kostjale tuleneb, et üheks asjaoluks, miks tööd viibisid, oli seadmete tarnimisega viivitamine. Polytani kirjast kostjale 07.02.2005 (lk 141) selgub, et 2001. a augustis oli kostja poolt tarnimata seadmeid 1 574 425 krooni väärtuses. 10.06.2005 kirjas on Polytan viidanud, et töö jäi tähtaegselt teostamata seoses kostja poolt inventari- ja spordiseadmete mittetähtaegne tarnimine ja kostjapoolse

9(10)

hooletusega tööde teostamisel. Nimetatud kirjadest ei tulene, et just hageja tegevuse tõttu oleks viibinud 2001 augustis ehitise valmimine. Maakohus on õigesti märkinud, et kostjal oli inventari hankimiseks suhted mitme isikuga. Lisaks sellele oli 24.08.2001 seisuga staadionil hulgaliselt vaegtöid, mis ei olnud seotud inventariga (lk 108). Maakohus on müügilepingu täitmise tähtaegade määramisel õigesti hinnanud poolte vahel 15.06.2001 ja 14.09.2001 sõlmitud lepinguid ja leidnud, et 14.09.2001 lepinguga lepiti kokku osa kauba ümbervahetamiseks täiendavad tähtajad. 14.09.2001 lepingus kokkulepitud asjade osas tuleb tarnetähtaegu arvestada selle lepingu järgi. Apellandi väited ei anna alust lepingus kokkulepitu hindamiseks teisiti. Toimiku materjalide kohaselt oli tarne olulises ulatuses tehtud 2001 juulis ja ainult üksikute esemete ümbervahetamine ja parandamine lepiti kokku 14.09.2001 kokkuleppega. Apellandi väited, et tegemist oli majandustegevuses sõlmitud lepinguga ja hageja pidi ette nägema, et kostjale võib kahju tekkida müügilepingu mittekohase täitmisega, on iseenesest õiged, kuid maakohus ei ole vaidlustatud otsuses vastupidist järeldust teinud. Kohtukulude jaotamisel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel lähtuda enne 01.01.2006 kehtinud seadusest. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellandi poolt tasutud riigilõiv kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt jätta apellandi kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.