Muud › Muud hagiasjad

septembril xxxx.a, tema pärijaks on kostja. Michael Raidna müüs 9. augustil 2000.a oma osa nimetatud elamumaast Einu Reitsnikule ja Varje Kajastele. Teise kaasomaniku pärija esitas notarile avalduse ostueesõigus teostamiseks. 30. juuni 2004.a Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu

käsitletavad ka käesolevas tsiviilasjas, sest originaaldokument saab olla ainult ühes eksemplaris ning ei ole mõistlik nende paljundamine mahukuse tõttu. Hagi on esitatud 25. novembril 2004.a ja tehing, mis on nõude aluseks, on vormistatud 1. juulil 1999.a, seega hagi on esitatud kuni 1. juulini 2002.a kehtinud ja alates 1. juulist 2002.a kehtima hakanud TsÜS-is sätestatud tähtaegade jooksul, s.o 10 ja 3 aastat. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kinnistul tehtud vajalikud ja kasulikud kulud on kokku 567.517,18 krooni, millest pool, ehk 283.758,59 krooni on kostjalt hageja kasuks kohtuotsusega välja mõistetud. Pooled on kohtuistungil nõustunud tsiviilasjas nr 2/4/293901/02 tehtud ekspertiisidega, millega on määratletud renoveerimiseks, piirdeaia ehitamiseks ja krundi heakorrastuseks vajalikke ja kasulike kulutuste rahaline suurus. Hageja esitas tsiviilasja nr 2/4/29-3901/02 menetluses vastuhagina eelnimetatud kulude hüvitamise nõude pooles ulatuses. Hagi esitamise ajal oli kostja kinnistu 1⁄2 osa kaasomanik, kellelt oli hageja õigustatud saama pooles ulatuses tehtud kulutuste hüvitamist tuginedes 1. juuli 1999.a ostu-müügilepingu eellepingu punktidele 3 ja 4.2. Eelnimetatud lepingus pooled leppisid kokku, et hageja kohustub tegema omal kulul hoone kapitaalremondi ja juhul kui müüjate (omanike) süü tõttu ei järgne eellepingule lõplikku ostu-müügilepingut, siis kohustuvad tagastama hageja poolt teostatud ja tõendatud renoveerimiseks tehtud kulutused tegelikult tehtud tööde hindamisaktide ja arvete alusel. Kuna kostja ei müünud oma osa hagejale, siis oli hageja õigustatud tuginedes eellepingule saama tagasi kõik ettemaksed, mille kostja oli hagejalt saanud ja renoveerimiseks tehtud kulutused, mis tsiviilasjas nr 2/4/293901/02 kohtuotsusega välja mõisteti. Kuna samas tsiviilasjas lahendati ka teise poole kaasomandi omaniku vaidlus, siis puudus hagejal vajadus koheselt kostjalt täissummat küsida. Hagi mitterahuldamisel oleks hageja saanud vaidlusaluse poole kinnistu omanikuks ja talle oleks jäänud kanda 1⁄2 renoveerimiskuludest, nii nagu ka eellepingus oli kokku lepitud. Nõude täies mahus mitteesitamine tsiviilasjas nr 2/4/29-3901/02 ei tähendanud seda, et hageja oleks loobunud 283.758,59 krooni saamisest. Mitteloobumist kinnitab ka hageja hilisem käitumine esitades vastava sisuga taotluse Tallinna Ringkonnakohtule ja hiljem hagi Tallinna Linnakohtule (nüüdne Harju Maakohus). Hageja ei ole avaldanud suuliselt ega kirjalikult soovi loobuda 1⁄2 renoveerimiskuludest s.o 283.758,59 kroonist, hageja ei ole väljendanud soovi teha kingitust kostjale. Eelnimetatud käitumine on omane mõistlikule inimesele. AÕS § 269 lg 2 sätestab, et kui kinnisasi on juba läinud ostja omandisse või valdusse, on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ka ostja poolt tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused. Kuna hagejal ei õnnestunud osta vaidlusalust kinnistut põhjusel, et kostja teostas oma ostueesõigust, siis tekkis hagejal õigus saada renoveerimiseks tehtud kulutuste hüvitamist täies mahus. Nõue kuulub rahuldamisele pooltevahelise 1. juuli 1999.a ostumüügilepingu eellepingu p.4.2 ja kehtinud TsK § 173 lg 1 ja AÕS § 269 lg 2 järgi. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis menetluskulud jäävad kostja kanda.

Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. Apellant palub ka hagi tagamise tühistamist. Kuna apellandi poolt antud tagatis on kohtu poolt temale tagastatud ning selle kohtule uuesti

tasumiseks menetlusõiguslikku alust ei ole, siis hagi tagamine on oma sisulise tähenduse kaotanud, mis on vaadeldav asjaolude muutmisena TsMS § 386 lg 2 mõttes. Vastustaja motiveeris oma nõuet asjaoluga, et Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 30. juuni 2004.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-2/144/04, et hageja on teinud x asuval kinnistul elamu renoveerimiseks, piirdeaia ehitamiseks ja krundi heakorrastuseks vajalikke ja kasulikke kulutusi kogusummas 567.517,18 krooni, millest pool mõisteti sama kohtuotsusega vastustaja kasuks apellandilt välja. Viidatud ringkonnakohtu otsusega tõendas vastustaja ka oma nõuet. Vaidlust ei ole küsimuses, et käesolevas protsessis on samad pooled, mis tsiviilasjas nr 22/144/04. Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et vastustaja on oma nõuet põhjendanud täpselt samade faktiliste asjaoludega, nagu ta põhjendas nõuet tsiviilasjas nr 2-2/144/04, kuna vastustaja on oma hagi esitanud sama õigussuhte pinnalt, mille kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-2/144/04. Riigikohus on sedastanud, et hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Hagi aluse määratlemine nõuab teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine üksikute hagi alustena olukorrani, kus igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide looks võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus tegelikult ühte ja sama hagiasja. Seega on käesolevas tsiviilasjas hagi esitatud samal alusel nagu tsiviilasjas nr 22/144/04. Harju Maakohus oleks pidanud käesolevas tsiviilasjas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetama. Nimelt on samade poolte vahel samal alusel sama hagieseme kohta jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-2/144/04. Viidatud tsiviilasjas taotles vastustaja kohtult x kinnistul tehtud kulutuste pooles ulatuses hüvitamist, seega taotles vastustaja teadlikult kulutuste hüvitamist üksnes osaliselt. Kui vastustaja soovis kogu x kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist, oleks vastustaja pidanud dispositiivsuse ja menetlusõiguste käsutamise põhimõtetest ning menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt tsiviilasjas nr 2-2/144/04 hagi eseme ka niimoodi määratlema. Kui sissenõutavaks muutunud kulutusi nõutakse ühes tsiviilasjas teadlikult vaid osaliselt, siis ülejäänud nõude suhtes hilisema eraldi hagi esitamisel tuleb lugeda, et hagi on esitatud sama eseme suhtes, mis on vastuolus exceptio rei judicata põhimõttega. Tähendust ei oma tsiviilasjas nr 2-2/144/04 kaasomandi tunnustamise nõude menetlemine kulutuste hüvitamise nõude osas, kuna vastustajal oli hagis võimalik nõudeid esitada ka alternatiivselt või siis hagi eset menetluse kestel muuta. Nii kehtiva kui ka varem kehtinud TsMS-i kohaselt on hagi eseme sõnastamine hageja kohustus. Isegi kui vastustaja eksis esialgu nõude sõnastamisega, siis oli tal hiljem menetluse kestel võimalus oma nõuet muuta. Kuna vastustaja oma nõuet ei muutnud, on apellant seisukohal, et vastustaja taotleski teadlikult vaid kulutuste osalist hüvitamist ning ülejäänud osas loobus oma nõudest. Harju Maakohus on apelleeritavas kohtuotsuses vääralt sisustanud TsMSis sätestatud hagi eseme mõiste ning õigusvastaselt aktsepteerinud tegelikult lubamatut ühe nõude erinevate protsesside vahel jagamist. Käesolevas asjas on vastustaja põhjendanud hagi nõuet samade faktiliste asjaoludega, nagu tsiviilasjas nr 2-2/144/04. Seega on vastustaja esitanud kohtule sama nõude samal alusel, mistõttu kohus oleks pidanud käesolevas tsiviilasjas hagi TsMS 371 lg 1 p 4 alusel tagasi lükkama või TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetama. Sisuliselt asus Harju Maakohus apelleeritavas kohtuotsuses seisukohale, et nt hageja võib

sissenõutavaks muutunud nõude summas 100 krooni kostjalt sisse nõuda ühe krooni kaupa 100 erineva hagiga (sh erineval ajal esitatud hagiga, mis võib välistada hagide liitmise) ning seda isegi siis, kui teatud nõude osa kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Kuigi vastustaja käitumine on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole Harju Maakohus antud küsimuses seadust kohaldanud, rikkudes seeläbi TsMS § 436 lõikes 1, § 438 lõikes 1 ning § 442 lõikes 8 sätestatut. Hea usu põhimõtte üheks eesmärgiks on välistada olukord, kus võlasuhte poolte käitumine võib formaalselt olla õiguspärane, kuid sisuliselt ei ole asjaolusid arvestades õiglane ega mõistlikult aktsepteeritav. Käesolevas tsiviilasjas esitatud nõue on hea usu põhimõtte kohaselt esitatud hilinenult, kuna vastustajal oli võimalik varasema tsiviilasja menetluse kestel nõuet suurendada, mida vastustaja ei teinud. Vastustaja käitumisest tulenevalt tekkis apellandil põhjendatult õiguspärane ootus ning veendumus, et vastustaja on ülejäänud kulutuste hüvitamise nõudest loobunud. Vastustaja teostab oma õigusi pahauskselt ning apellandile kõige kahjustavamal viisil, tekitades apellandile olulisi lisakulutusi (nt menetluskulud käesolevas protsessis). Kui vastustaja oleks käitunud vastavalt hea usu põhimõttele, oleks vastustaja pidanud kulutuste hüvitamise nõude tsiviilasjas nr 22/144/04 täies ulatuses esitama, mitte üritama pärast tsiviilasjas nr 2-2/144/04 tehtud kohtuotsuse jõustumist eraldi hagiga ning apellandile põhjendamatute kulutuste tekitamise eesmärgil kulutusi, mille nõudmisest vastustaja on loobunud, välja nõuda. Maakohus on vaidlustatava lahendi p 13 asunud arvamusele, et otsuse aluseks olevad tõendid ei pea olema samas tsiviilasjas. Kuna tõendid ei olnud kohtule otseselt kättesaadavad, siis ei saanud neid (ning maakohtu loogika järgi ei olnud ka vaja) istungil uurida. Sellega eksis maakohus jämedalt TsMS § 436 lg 2 vastu. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 25. novembril 2004.a esitatud hagi on iseseisev nõue, mille kohta ei ole jõustunud kohtuotsust või millest oleks hageja loobunud. Apellandi väited hagi sama aluse ja eseme kohta on teoreetilised ja käeoleva hagi aluseks olevate asjaoludega seostamata. Hagi ei ole tagatud, kuna hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek on kustutatud ja kohtu deposiitarvele kantud summa on apellandile tagastatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud, kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea kolleegium vajalikuks otsuse motiive üle korrata. Apellatsioonkaebuses on apellant korranud oma varem esitatud seisukohti, kaebus ei sisalda aga põhjendust, millest võiks järeldada, nagu põhineks esimese astme kohtu otsus menetlusõigusnormi rikkumisel või nagu tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Kaebus ei sisalda ka vaidluse lahendamiseks olulisi väiteid, millele maakohus oma otsuses juba ei oleks vastanud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega selles, et maakohus oleks pidanud käesolevas tsiviilasjas menetluse lõpetama TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb arvestada, et hagi on esitatud 25.novembril 2004 ja selle läbivaatamise ajal on tsiviilmenetlusseadus muutunud. Nõude esitamisel ja põhistamisel tugines hageja kuni 31.detsembrini 2005.a. kehtinud TsMS § 94 lõikele 2, mille kohaselt ühes tsiviilasjas

jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. 1. jaanuaril 2006.a. kehtima hakanud TsMS § 272 lõike 2 kohaselt on samade poolte vahelises vaidluses tehtud jõustunud kohtuotsus dokumentaalne tõend, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole apellant vaidlustanud Tallinna Linnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2/4/29-3901/02 ega ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-2/144/04 tuvastatud asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohtu 23.septembri 2004.a. määrusega jäeti hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamise osas läbi vaatamata selgitusega, et kui hagejale jäi lõpptulemusena Boris Znamenski kui kinnistu kaasomaniku poolt hüvitamata ülejäänud osa tehtud kulutustest, võib see olla vastava nõude esitamisel iseseisva hagi aluseks. Kolleegium leiab, et Einu Reitsniku 25.novembril 2004.a. esitatud hagi ongi täiesti iseseisev nõue, mille kohta ei ole jõustunud kohtuotsust või millest hageja on loobunud. Maakohus leidis õigesti, et hagi on esitatud Boris Znamenski kui ostueesõiguslase vastu varem Michael Raidnale kuulunud kinnistu osale tehtud vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamiseks, mida vastustaja ei ole varem esitanud. Nende kulutuste hüvitamise kohustus tekib seaduse alusel ostueesõiguse teostamisel. Apellandi kui ostueesõiguslase omandiõigus tuvastati jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/4/29-3901/02. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ka selles, et kuna osundatud tsiviilasjas lahendati ka kinnistu teise poole kaasomandi vaidlus, puudus hagejal vajadus koheselt kostjalt täissummat küsida. Kuna hagejal ei õnnestunud vaidlusalust kinnistut osta põhjusel, et kostja teostas oma ostueesõigust, tekkiski hagejal õigus saada renoveerimiseks tehtud kulutuste hüvitamist täies mahus. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et hageja tegevus on käsitatav nõudest loobumisena või apellandile õiguspärase ootuse tekitamisena ülejäänud kulutuste hüvitamise nõudest loobumisena. Hagi on esitatud koheselt üks päev pärast apellandi poolt kinnistamisavalduse esitamist kinnistu omaniku kande tegemiseks. Kolleegiumi arvates on apellandi väited sama hagi aluse ja sama hagi eseme kohta teoreetilised ega ole seostatud hagi aluseks olevate asjaoludega, milles hageja nõudeks on kostja keeldumine ostueesõiguslasena pärast omandiõiguse tunnistamist ja kinnistu otsese valduse omandamist hüvitamast hagejale (ostjale) tehtud vajalikke ja kasulikke kulutusi Michael Raidnale kuulunud kinnistu osale. See faktiline asjaolu võimaldab kolleegiumi arvates hageja nõude piisavalt individualiseerida nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-113-05 p.-s 14. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga hagi tagamise tühistamiseks TsMS § 386 lõike 2 mõttes. Nimetatud lõike kohaselt võib kohus poole taotlusel hagi tagamise tühistada eelkõige hagi tagamise aluse äralangemisel või tagatise pakkumisel, või muul seadusega sätestatud alusel. Kolleegiumi arvates ei ole hagi tagamise alus asja apellatsioonimenetluses arutamise ajaks ära langenud. Maakohus on asja menetlemise ajal hagi tagamiseks vaidlusalusele kinnistule hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi kostja taotlusel asendanud hageja nõude aluseks oleva rahasumma 283.758,59 krooni tasumisega kostja poolt kohtu deposiitkontole, kuid Kohtute Raamatupidamiskeskuse poolt on 13.06.2005.a. hageja teadmata ja Tallinna Linnakohtu jõustumata 02.06.2005.a. menetluse lõpetamise määruse alusel tsiviilasjas nr 210041/04 kantud nimetatud summa kohtu deposiitkontolt kostja arveldusarvele tagasi. Hagi tagamine tuleb jätta tühistamata, kuna vastasel juhul vabaneb USA-s elav kostja oma kohustuste täitmisest Eesti Vabariigis.

Seega ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda.

Urmas Reinola

Reet Allikvere

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.