Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-11-08 Tartu, 27. märts 2008. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Jamal Rasnaie hagi Hashem Bazli vastu nõude tunnustamiseks AS Rasan Agencies (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx) pankrotimenetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-3072 Jamal Rasnaie kassatsioonkaebus Hageja Jamal Rasnaie (sünniaeg xx.xx.xxxx), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody Kostja Hashem Bazli (sünniaeg xx.xx.xxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel 3. märts 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2007. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
12.detsembril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Hageja esitas 23. veebruaril 2005. a AS-ile Rasan Agencies (edaspidi aktsiaselts) pankrotihoiatuse ning 22. märtsil 2005. a kohtule pankrotiavalduse. Tallinna Linnakohus kuulutas 17. juuni 2005. a otsusega välja aktsiaseltsi pankroti. 4. juulil 2005. a esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse 1 009 237 krooni suuruse nõude tunnustamiseks aktsiaseltsi pankrotimenetluses. Avalduse kohaselt kandis hageja aktsiaseltsiga sõlmitud laenulepingu alusel laenuandjana 31. mail 2000. a aktsiaseltsi pangakontole 540 000 Rootsi krooni (928 730 Eesti krooni). Sellele lisandub viivis 46 810 Rootsi krooni (80 507 Eesti krooni). Kostja vaidlustas 16. jaanuaril 2006. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõude täies ulatuses. Hageja esitas kostja vastu 14. veebruaril 2006. a kohtule hagiavalduse, milles palus tunnustada aktsiaseltsi pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena tema põhinõuet 928 730 krooni ning viivisenõuet 80 507 krooni. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 31. mail 2000. a aktsiaseltsi pangakontole 540 000 Rootsi krooni (928 730 Eesti krooni). Nimetatud summa on pankroti väljakuulutamise seisuga aktsiaseltsi põhivõlgnevuseks hagejale. Aktsiaseltsi ja hageja vahel puudus kokkulepe või mingi muu tehing, mille alusel oleks aktsiaseltsil olnud õiguslik alus omandada hageja arvel viimase poolt üle kantud summa. Hagiavalduses toodud arvestuse kohaselt on hageja viivisenõudeks 170 226 Rootsi krooni, kuid hageja pidas võimalikuks viivist vähendada 46 810 Rootsi kroonini ehk 80 507 Eesti kroonini. Hageja leidis, et kostja 6. märtsil 2007. a kohtule esitatud 22. jaanuari 2007. a kokkulepe, mille
kohaselt annulleeritakse kõik majanduslikud nõuded ettevõttele Rasan Aganeies ja vastutavale isikule Hashem Bazlile alates 22. jaanuarist 2007, on saadud hagejalt ähvardamise teel, mistõttu ei ole see lubatav tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) tähenduses. Hageja tühistas kokkuleppe
18.aprilli 2007. a tühistamisavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 alusel.
2.Kostja palus jätta nõude tunnustamata. Hageja tasus 31. mail 2000. a aktsiaseltsile hagiavalduses näidatud summa, kuid nagu makse selgituses märgiti, tasuti nimetatud summa kostjale. Poolte Rootsis toimunud ühise äritegevuse käigus jäi hageja kostjale võlgu. Võla tasumiseks leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostja isiklikule arvele 400 000 krooni ja kostjale kuuluva aktsiaseltsi arvele 540 000 krooni. Hageja täitis kokkulepitut. Hageja on esitanud pankrotimenetluses ühe ja sama nõude alusena kaks teineteist välistavat väidet. Pankrotihoiatuses hageja märkis, et ta sõlmis aktsiaseltsiga suulise laenulepingu, mille alusel ta kandis üle 540 000 Rootsi krooni. Kohtumenetluses väitis hageja, et sellist lepingut ei sõlmitud, kuid raha siiski maksti. Kostja leidis, et pooltel oli kokkulepe 540 000 Rootsi krooni tasumiseks, seetõttu teadis hageja aktsiaseltsi pangaarvest AS-is Hansapank. Seda, kas Rootsis sõlmiti laenuleping, tuleb kindlaks teha Rootsi seadustest lähtuvalt. Hageja tasus 540 000 Rootsi krooni tagastamatu investeeringuna. Hageja ja aktsiaselts sõlmisid 2000. aasta maikuus Stockholmis kinkelepingu, mille alusel hageja kinkis vaidlusaluse rahasumma. 2000. aastal kehtinud TsÜS § 162 lg 1 järgi tuleb selle lepingu suhtes kohaldada Rootsi seadust. Rootsi seaduse kohaselt ei ole üldjuhul võimalik juba kingitud ja kingisaaja poolt vastuvõetud kinki tagasi nõuda. Kostja esitas 6. märtsi 2007. a eelistungil kohtule dokumendi, mis on tema hinnangul sisuliseks aluseks, et asja menetlus lõpetada. Kostja ja hageja sõlmisid 22. jaanuaril 2007. a Stockholmis kokkuleppe, millega hageja annulleerib kõik majanduslikud nõuded kostja ja aktsiaseltsi vastu.
3.Harju Maakohus rahuldas 4. juulil 2007. a hagi, tunnustades hageja 1 009 237 krooni suurust nõuet aktsiaseltsi pankrotimenetluses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb selleks, et otsustada, millise riigi seadust asja lahendamisel kohaldada, välja selgitada, mis põhjusel ja millisel alusel hageja vaidlusaluse summa aktsiaseltsi pangakontole kandis. Hageja tõendas pangakonto väljavõtte ja Nordea Panga AB kinnitusega raha võlgnikule ülekandmist, kuid kostja jättis tõendamata, et hageja oleks vaidlusaluse summa tasunud tagastamatu investeeringuna või et oleks olnud sõlmitud kinkeleping. Tõendatud ei ole lepingulise aluse olemasolu raha ülekandmiseks ning hageja tahe täita mingi olemasolev lepinguline kohustus. Tegemist on alusetult omandatud rahaga. Ülekande tegemise ajal kehtinud TsÜS § 168 kohaselt kohaldatakse alusetu rikastumise korral selle maa seadust, kus alusetu rikastumine aset leidis. Kuna raha kanti üle Eesti Vabariigis asuvasse AS-i Hansapank ning raha sooviti kasutada Eestis, tuleb vaidluses kohaldada Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi. Kuna ülekanne tehti 2000. aastal, siis tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2 tuleb kohaldada sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-t 1. Aktsiaselts (kohtuotsuses ekslikult kostja) peab hagejale tagastama alusetult saadud 540 000 Rootsi krooni (928 730 krooni) ja tal on õigus saada ka viivist 46 810
Rootsi krooni (80 507 Eesti krooni). Kohtule esitati kokkulepe, millega hageja annulleeris kõik majanduslikud nõuded aktsiaseltsi ja vastutava isiku (kostja) vastu alates 22. jaanuarist 2007. a. Hageja väitel sunniti teda ähvardustega allkirja andma, mistõttu on tõend saadud kuriteoga ja põhiõigust rikkudes, mida kinnitab ka hageja esitatud kuriteokaebus, mis on apostillitud Rootsi politseijaoskonnas. Hageja on 18. aprilli 2007. a tühistamisavaldusega TsÜS § 96 alusel 22. jaanuaril 2007. a tehtud tehingu tühistanud. TsÜS § 96 lg 2 järgi oli õigusvastane nii tegu, millega hagejat ähvardati, tehingu eesmärk kui ka teo, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Hageja on TsÜS § 98 lg 1 alusel teinud tühistamisavalduse nii kostjale kui ka aktsiaseltsile. TsÜS § 90 lg 1 sätestab, et kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. 22. jaanuari 2007. a kokkulepe on kehtetu algusest peale. Kostja esitatud dokumendi, mille kohaselt on eeluurimine lõpetatud, jättis kohus tähelepanuta, kuna dokumendi ehtsust ei ole tõendatud apostilliga.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja kinnitas 22. jaanuaril 2007. a kirjalikult, et tal puuduvad mis tahes nõuded kostja ja pankrotivõlgniku vastu. Kostja esitas kohtule Stockholmi lääni politseijaoskonna teate, mille kohaselt politsei lõpetas väidetava kuriteo eeluurimise. Kohus jättis nimetatud teate tähelepanuta apostilli puudumise tõttu, avaldades oma seisukoha tõendi arvestamata jätmise kohta esimest korda alles kohtuotsuses. Kuna kohus võttis nimetatud tõendi toimikusse ega teinud kostjale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks ega esitanud ühtegi seisukohta, millest oleks võinud järeldada dokumendi tähelepanuta jätmist, siis rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus hindas valesti tõendeid, mille kohaselt on hageja 22. jaanuaril 2007. a allkirjastatud kokkulepe saadud ähvarduse tõttu. Ilma kriminaalmenetluse lõpetamise otsuseta ei oleks kohus saanud asuda seisukohale, et avaldus on saadud ähvarduse abil. Kuriteo olemasolu on võimalik tõendada vaid jõustunud kohtuotsusega. Kuivõrd ähvardamise fakt on täielikult tõendamata, ei ole ka tühistamisavaldus õiguspärane. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 96 lg-t 2 ja § 98 lg-t 1. Kohus kohaldas vääralt pankrotiseaduse (PankrS) § 107, kuna hageja pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses on nõude alusena märgitud erinevad asjaolud võrreldes hagiavalduses märgitutega. Hageja on pankrotimenetluse jooksul korduvalt muutnud oma seisukohti enda väidetava nõude aluse kohta. Kord põhineb nõue laenulepingul, siis ebaõigel ülekandel ja lõpuks tehtud investeeringul. Hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse ja pankrotihoiatuse kohaselt tulenes tema nõue võlgniku vastu laenulepingust. Hagiavalduses on aga hageja nõude alusena märkinud võlgniku alusetu rikastumise. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja nõude tunnustamist kohtus taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul. Seega pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ja tegi uue otsuse
asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus jättis hageja hagi kostja vastu hageja nõude tunnustamiseks aktsiaseltsi pankrotimenetluses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines kostja maakohtus hagile vastuväiteid esitades muu hulgas asjaolule, et hageja on esitanud nõude alusena pankrotihaldurile ja kohtule kaks teineteist välistavat väidet. Maakohus sellele vastuväitele hinnangut ei andnud, millega rikkus TsMS § 442 lgt 8. See rikkumine viis ringkonnakohtu hinnangul ebaõige otsuse tegemiseni. PankrS § 107 järgi võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, millele on võlausaldaja nõuet esitades tuginenud. Hageja esitas nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseks nõude, mis põhines asjaolul, et hageja ja aktsiaselts olid sõlminud laenulepingu, mille alusel hageja laenas äriühingule 540 000 Rootsi krooni. Hageja palus kohtus nõude tunnustamist, tuginedes asjaolule, et hagejal ja aktsiaseltsil puudus kokkulepe või mingi muu tehing, mille alusel hageja kandis aktsiaseltsile üle 540 000 Rootsi krooni. Maakohtus põhjendas hageja aktsiaseltsile raha ülekandmist sellega, et ta investeeris eesmärgiga saada 50% aktsiaseltsi aktsiate omanikuks. Kirjalikku kokkulepet selle kohta ei sõlmitud. Eeltoodut soovis hageja tõendada enda vande all antud seletusega tsiviilasjas nr 2/277-4022/04. Sama põhjenduse juurde jäi hageja esindaja ringkonnakohtu istungil. Nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõudel ja kohtule esitatud nõudel on erinevad alused. Tegemist ei ole üksnes erineva materiaalõigusliku alusega. Nõudeavalduses märgitu omab asjas tähtsust ning oluline ei ole üksnes raha üle kandnud võlausaldaja tahe raha tagasi saada. Kuna on rikutud PankrS §-s 107 sätestatud reeglit nõude aluse osas, jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 107 lg-t 1. Hageja esitas pankrotimenetluses kaitsmiseks raha tagasisaamise nõude, mille tunnustamist taotles ta ka kohtule esitatud hagiavalduses. PankrS §-s 107 sätestatud "samal alusel" tähendab, et nõude tunnustamist kohtus saab nõuda üksnes samal faktilisel alusel kui nõude puhul, mis oli esitatud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kui tegemist on ühe ja sama nõudega, ei ole esmase tähendusega see, millise õigusnormi alusel hageja ise oma nõuet õiguslikult kvalifitseeris. Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on tõendanud raha võlgnikule ülekandmise, kostjal on kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust aktsiaseltsilt raha tagasi saada. Kostja palub kassatsioonkaebust mitte menetleda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
9.Võlausaldaja tunnustamisnõude sisu määrab kindlaks PankrS § 107. Nimetatud sätte kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kolleegium on
23.jaanuari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 asunud seisukohale, et sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kui hageja esitas hagi samas suuruses ning samadel asjaoludel, mis ta esitas nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud nõue täidetud.
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on otsuses asunud ekslikult seisukohale, et hagis nimetatud nõude alus erineb nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõude alusest. Hageja ei muutnud oma nõude suurust ega nõudega seotud asjaolusid. Hageja esitas Tallinna Linnakohtule
22.märtsil 2005. a pankrotiavalduse aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotimenetluses esitatud nõuet põhjendas hageja suulise laenulepinguga, mille alusel ta on aktsiaseltsile üle kandnud 540 000 Rootsi krooni, mis hagi esitamisel vastas Eesti Panga kurssi arvestades ümberarvutatult 928 730 Eesti kroonile. Aktsiaselts nimetatud summat hagejale tagastanud ei ole, mistõttu lisandub põhivõlale viivis, mille suurus on 23. veebruari 2005. a seisuga 80 507 Eesti krooni. Nõuete kaitsmise koosolekul 16. jaanuaril 2006. a jäi hageja nõue tunnustamata. 14. veebruari 2006. a hagiavalduses nõude tunnustamiseks kattub hageja nõude suurus nõuete kaitsmisel esitatud nõudega. Hagiavalduses ei tugine hageja oma nõudes küll enam hageja ja aktsiaseltsi vahelisele suulisele laenulepingule, kuid väidab endiselt, et aktsiaseltsil puudus õiguslik alus nimetatud summa omandamiseks. Kolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemates lahendites väljendatud seisukohta, et kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab. Nõude kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-07, 25. aprilli 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02 ja 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03). Juhul kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena.
11.Maakohus märkis otsuses õigesti, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega pidi kostja tõendama, et oli alus aktsiaseltsile rahasumma ülekandmiseks (vt ka 23. jaanuari 2006. a lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-14605). Maakohus ei lugenud tõendatuks lepingulist alust raha ülekandmiseks ega ka seda, et tegemist oleks olnud investeeringuga, mida aktsiaselts ei peaks tagastama, ja leidis, et hagejal on õigus saada alusetult ülekantu tagasi. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse, jättis hindamata hageja väite, et aktsiaseltsil ei olnud õiguslikku alust raha endale jätta.
12.Kostja esitas maakohtule 22. jaanuaril 2007. a allkirjastatud kokkuleppe, millega hageja kinnitab, et tal puuduvad nõuded aktsiaseltsi ja kostja vastu. Hageja väitel kirjutas ta nõuetest loobumise teatele alla ähvarduse mõjul ning ta tegi 18. aprillil 2007. a kostjale nimetatud tehingu tühistamisavalduse. Hageja pöördus kuriteo teatega ka Stockholmi politseisse. Kostja esitas maakohtule tõendi, mille kohaselt on kuriteo eeluurimine lõpetatud. Maakohus on nimetatud tõendi
jätnud tähelepanuta, kuna dokumendi ehtsust ei ole tõendatud apostilliga. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostja on apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud sellele, et kohus oleks tulenevalt TsMS § 392 lg 1 ja § 372 lg 1 mõttest pidanud selgitama esitatud tõendi puudusi ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks.
13.Kolleegium on aga seisukohal, et selle tõendi tähendus menetluses ei ole asja sisulise menetlemise seisukohalt otsustava tähendusega. Hageja esitas aktsiaseltsile ja kostjale kokkuleppe kohta tühistamisavalduse. Tühistamisavalduse kehtivus sõltub selle vastavusest TsÜS § 96 eeldustele ja on seotud TsÜS §-s 99 sätestatud tähtaegadega. Tühistamisavalduse esitaja peab tõendama, et ta on tühistamiseks õigustatud TsÜS § 96 lg-s 1 nimetatud alusel, seega ta peab tõendama põhjusliku seose ähvarduse ja tahteavalduse vahel ning ka TsÜS § 96 lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemise, mis põhjustasid ähvarduse õigusvastasuse. Õigusvastase ähvarduse tulemusel tehtud tehingu tühistamise võimalus kaitseb tahteavalduse teinud isiku vaba otsustamisõigust ning seega tuleb põhjusliku seose juures subjektiivselt kontrollida, kas ähvardatut on tahteavalduse tegemisel mõjutatud. Tühistamine on lubatud ka juhul, kui ähvardajaks olid kolmandad isikud. Kostja esitatud teade eeluurimise lõpetamise kohta ei tõenda aga õigusvastase ähvarduse puudumist. Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.