2-05-24275/14 - Asjaõigus - Omandiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

150 000 krooni, ülejäänud summa pidi kostja lepingu p 4 kohaselt kandma üle pärast notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimist. 07.08.2001 esitas Svetlana Lapteva Harju Maakohtule hagi, milles taotles ostu-müügi eellepingu kehtivaks tunnistamist koos objekti hinna vähendamisega, talu sundvõõrandamist ning Jaanus Torrimilt ettemaksu 165 000 krooni ja Svetlana Lapteva poolt Eesti Energiale tasutud 6 348 krooni väljamõistmist (tsiviilasi nr 2/1-1888/01/03). Svetlana Lapteva loobus osaliselt oma nõuetest, pooled sõlmisid kokkuleppe ja vastavalt kohtu poolt kinnitatud kokkuleppele kohustus Jaanus Torrim tagastama Svetlana Laptevale ettemaksuna saadud 165 000 krooni. Hageja oli seisukohal, et kostja on kohustatud hüvitama alusetult säästetu alates hetkest, mil ta kolis elama X tallu. Kostja sai talu oma valdusesse 24.05.2001. Hageja ei ole kunagi andnud kostjale nõusolekut vaidlusaluse talu tasuta kasutamiseks. Tsiviilasjas nr 2/1-1888/01/03 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kuulus talu müügist ettemaksuna saadud 165 000 krooni tagastamisele. Seega on hageja seisukohal, et kostja on alates tallu kolimist elanud seal tasuta ega ole hagejale midagi maksnud. Hageja on alusetult säästetud vara hindamisel võtnud aluseks Nissi Vallavolikogu 10.04.1997 määruse nr 8, mille kohaselt Nissi valla haldusterritooriumil on korteriüüri piirmääraks kehtestatud 15 kr/m2. Nimetatu on eluruumi kasutamise eest makstava tasu miinimummäär Nissi vallas. Kuna kostja sai talu oma valdusesse 24.05.2001, siis tuleb üüri arvestamist alustada nimetatud päevast ja kuni 24.02.2005 on kostja talu kasutanud 45 kuud. 13.01.2005 on hageja nõuet suurendanud ja leiab, et kuni 01.08.2005 on kostja säästnud üüri 49 kuud ja 7 päeva. Ehitusregistri andmebaasist tuleneb, et talu ehitise suletud netopind on 138,9 + 76,2 = 215,1 m2. Seega on kostja alusetu rikastumise rahaline väärtus (215,1 m2 x 15 krooni) 3 226, 50 krooni kuus, kokku 49 kuu ja 7 päeva eest 158 827, 20 krooni. Hageja palub eelnimetatud summa kostjalt välja mõista ja kohtukulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ning vastuhagi põhjendus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel andis hageja vaidlusaluse elamu kostja valdusesse vastastikusel kokkuleppel pärast poolte vahel 25.09.2000 sõlmitud talu ostu-müügilepingu ettevalmistamise lepingu sõlmimist. Kuna pooled leppisid kokku, et hageja tagastab ettemaksuna saadud raha kostjale ja kostja annab talu valduse hagejale üle, siis oli kostjal vähemalt kuni Harju Maakohtu 28.08.2003 määruse tegemiseni õigus hagejale kuuluvat asja vallata, kuna kostja kohustus tagastada hagejale elamu tekkis poolte kokkuleppe kinnitamisel Harju Maakohtu 25.03.2003 määrusega. Kuna hageja ei olnud pärast kohtumäärusega poolte kokkuleppe kinnitamist kostjale tagastanud kokkuleppes ettenähtud 165 000 krooni, siis tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 111 võis kostja oma kohustuste täitmisest keelduda, kuni hageja oli oma kohustuse täitnud. Eeltoodust tulenevalt valdas kostja hageja asja õiguslikul alusel ja seetõttu ei ole hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõudeõigust. 19.09.2006 esitatud vastuhagis palus kostja mõista hagejalt välja alusetult saadud intressi kasu ja kohase täitmisega viivitamise eest kokku 36 623 krooni. 25.09.2000 poolte vahel sõlmitud müügilepingu ettevalmistamise lepingu alusel tasus kostja Jaanus Torrimile kokkulepitud 285 000 kroonist 165 000 krooni. Nimetatud summa oli tasutud 18.10.2000, ülejäänud raha pidi kostja tasuma pärast notariaalse müügilepingu sõlmimist. 28.08.2002 kinnitas Harju Maakohus oma määrusega poolte kokkuleppe, mille kohaselt hageja kohustus kostjale tagastama 165 000 krooni. Kuna Jaanus Torrim keeldus vabatahtlikult kokkulepet täitmast, algatas kohtutäitur täitemenetluse, Jaanus Torrim täitis oma kohustuse 21.07.2005. Kuna hagiavalduses on Jaanus Torrim pidanud 25.09.2000 sõlmitud müügilepingu ettevalmistamise lepingut tühiseks, leidis kostja, et hageja on alusetult rikastunud intresside arvelt, mida ta oleks pidanud tasuma 165 000 krooni enda käes hoidmise eest ajavahemikul 18.10.2000 – 25.08.2003. Kostja arvestuste kohaselt on Jaanus Torrim saanud alusetult kasu summas 36 623 krooni.

Hageja vastus vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hagiavaldusest ei tulene õiguslikku alust, mille põhjal saaks väita, et kuivõrd 25.08.2003 kokkuleppes ei olnud ette nähtud kokkuleppe täitmise tähtpäeva, siis tuleb jaatada nõude kohest sissenõutavaks muutumist. Hageja on seisukohal, et kohustus muutus sissenõutavaks kohtumääruse jõustumisega 09.09.2003. Hageja väitel on seadusandja eeldanud, et vastupidiselt kohesele täitmisele on võlausaldaja kohustatud andma võlgnikule piisava ja vajaliku aja kohustuse täitmiseks. Maakohtu otsus ja selle põhjendus Maakohus jättis rahuldamata nii hagi kui vastuhagi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 25.09.2000 sõlmitud müügilepingu ettevalmistamise leping on tühine. Pooled on sõlminud kokkuleppe, mille Harju Maakohus on 28.08.2003 määrusega kinnitanud. Kohus leidis, et kuna lepingu tühisuse tinginud asjaolud on selgunud 25.08.2003, tuleb käesoleval juhul kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. Kuna VÕS § 1034 lg 3 sätestab, et kui vastastikune leping on tühine, peavad lepingupooled nende poolt saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama samaaegselt, siis leidis kohus, et nõue kostjalt talu kasutamisest tulenevast alusetust säästmisest tekkinud kahju summas 158 827, 20 krooni saamiseks on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt VÕS § 111 lg-le 1 võib üks lepingupool vastastikuste kohustuste korral oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna hageja tagastas kostjale kokkulepitud summa 165 000 krooni 21.07.2005, oli kostjal õigus kuni nimetatud ajani keelduda taluhoonete vabastamisest. Vaidlus puudub selles, et kostja on talu vabastanud 01.08.2005, s.o mõistliku aja jooksul peale hageja poolse kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal puudub alus kostjalt alusetust säästmisest tekkinud kahju summas 158 827, 20 krooni nõudmiseks, kuna hageja ise kasutas samaaegselt kostjale kuulunud raha 165 000 krooni. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb samuti jätta rahuldamata. Kostja taotles vastuhagis mõista hagejalt välja kostja poolt ostu-müügi ettevalmistamise lepingu alusel tasutud 165 000 krooni kasutamisest alusetult saadud intressi kasu ja viivisintressi summas 36 623 krooni. Kohus leidis, et kuna kostja on kasutanud oma seadusest tulenevat õigust ja jätnud vastastikuse kohustuse puhul täitmata omapoolse kohustuse talu vabastada kuni hageja poolt võlgnetava 165 000 krooni üleandmiseni, siis puudub alus ka vastuhagi rahuldamiseks. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue Svetlana Lapteva vastu alusetult säästetud 158 827, 20 krooni hüvitamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel ja hagi rahuldamata jätmisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning vääralt kohaldatud materiaalõigust, mis on tinginud ebaseadusliku kohtulahendi tegemise. Kohtu lõppjäreldused on motiveerimata. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ning jätnud suures osas tõendid üldse hindamata. Sealjuures on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet, mis seisneb tõendi hindamata jätmise põhjendamise kohustuses. Kohtuotsus on olulises osas motiveerimata ja sellest ei nähtu, milliste tõendite alusel asus kohus seisukohale, et hageja nõue kostja poolt alusetult säästetu väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Samuti on maakohus jätnud asjas kohaldamata alusetu rikastumise sätted, millega on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust.

Apellant on seisukohal, et kostja on kohustatud talle hüvitama alusetult säästetu summas 158 827, 20 krooni. Kohus on otsuses õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel 25.09.2000 sõlmitud müügilepingu ettevalmistamise leping on vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Samuti on kohus õigesti tuvastanud, et kostja kasutas hagejale kuuluvat X talu õigusliku aluseta. Küll aga on väärad ja arusaamatud ning nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata kohtu lõppjäreldused selles osas, et kostjal ei ole kohustust hüvitada hagejale kostja poolt talu kasutamisega alusetult säästetu. Kaevatav kohtuotsus ei ole eeltoodud põhjustel TsMS § 431 lg-s 1 sätestatuga kooskõlas. Maakohus ei arvestanud, et kostja on kasutanud rohkem kui nelja aasta jooksul õigusliku aluseta hagejale kuulunud talu. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on andud hagejale üle tühise tehingu alusel saadud talu ja hageja on andud kostjale üle sama tehingu alusel saadud raha. Sisuliselt vaidlesid pooled vaid tühise tehingu tõttu alusetu rikastumise, s.h alusetu säästmise üle. Kohus oleks pidanud hindama, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Maakohtu seisukoht, et kostjal oli õigus tühise tehingu alusel saadud talu vallata kuni 21.07.2005, ei ole seaduses sätestatuga kooskõlas. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Sama sätestab ka VÕS § 1028 lg 1. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal kunagi õigust talu kui tühise tehingu aluselt saadut vallata. Vaatamata sellele kasutas kostja talu eluasemena, selle eest hagejale midagi tasumata. Täpsemalt, hoidis alusetult kokku kulutusi, mida tal oleks tulnud eluaseme eest teha. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid. Seega oli kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Vastavalt VÕS § 1032 lg-le 2 oli hagejal õigus nõuda asjast saadud kasu hariliku väärtuse hüvitamist. Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, mille kohaselt on alusetult säästnud isiku õiguspärase valduse korral alusetult säästetu hüvitamise nõue välistatud. Kostja õigus talu kasutada või selle õiguse puudumine ei oma alusetu rikastumise nõude seisukohalt mingisugust tähtsust. Kõik eeldused alusetult säästetu väljaandmiseks olid antud juhul olemas. Kohustuse täitmine mõistliku või ebamõistliku aja jooksul ei oma seetõttu mingit tähendust. Üheski õigsusaktis sätestatu ei välista tühise tehingu tõttu alusetult säästmist juhul, kui tühise tehingu alusel tegid soorituse mõlemad lepingupooled. Kohus asus seisukohale, et VÕS § 1034 lg-t 3 tuleb kohaldada ainult tühise lepingu alusel üleantud asjadele (s.o talu ja raha), kuid mitte tühise lepingu alusel alusetult säästes saadule. Apellandi arvates tuleks pigem kohaldada VÕS § 1032 lg-t 1, mille kohaselt VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kohus ei ole andnud hinnangut hageja arvestusele säästetu väärtuse hindamise kohta. Hageja arvates oli kõige objektiivsem alus kostja poolt säästetud väärtuse hindamiseks üüri piirmäär. Hageja seisukohti alusetu säästmise ja võimaliku üürihinna vaheliste seoste osas kinnitab ka Riigikohtu praktika. Maakohtu paljasõnaline väide nõude põhjendamatuse kohta jääb arusaamatuks. Mingit tähtsust ei oma asjaolu, kas hageja ja kostja täitsid vastastikused kohustused üheaegselt või ajalise nihkega. Kohus on osaliselt kohaldanud vale seadust. Nii põhineb kohtuotsus üksnes alates 01.07.2002 kehtival võlaõigusseadusel. Samas on hageja oma nõude põhistanud ka enne seda kehtinud tsiviilkoodeksi § 477 lg-tega 1 ja 6. Kostja elas talus alates 24.05.2001, mistõttu tugines hageja vastav nõue nimetatud ajast kuni 30.06.2002 TsK §-le 477. Tsiviilkoodeks ei näinud ette isiku õigust keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastav õiguskaitsevahend kehtestati alles võlaõigusseaduses. Kostja vastuapellatsioonkaebuse põhjendus Kostja palub vastuapellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata kostja vastuhagi Jaanus Torrimi vastu ning muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue Svelana Lapteva vastu.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et poolte vahel eksisteeris X talu tasuta kasutamise leping. Ehkki pooltevahelise algse kokkuleppe sisuks oli talu müük, kolis kostja tallu elama tulevase omanikuna müügikokkuleppega paralleelse kokkuleppe alusel, mis olemuslikult vastab tasuta kasutamise lepingu tunnustele ja on õiguslikult eristatav tühisest müügikokkuleppest. Kuigi müügileping oli tühine, ei tulene sellest automaatselt selle kokkuleppe tühisust, mille kohaselt lubas hageja kasutada talle kuuluvat elamut kuni müügi notariaalse vormistamiseni. Oluline on siinkohal rõhutada, et kostja ei saanud talu omanikuks hageja enda hea usu vastase ja pahatahtliku tegevuse tulemusel. Kui hageja oleks pidanud kinni 2000.a sõlmitud kokkuleppest, oleks kostja hetkel talu omanik (mille väärtus on viimase 6 aasta jooksul mitmekordistunud) ning puuduksid poolte vahelised vaidlused. Seetõttu on ebaõige hageja väide, nagu oleks kostja asunud tallu elama üürnikuna ning on kohustatud hüvitama üüritasu või kasutuseelise väärtuse. Teiseks on jätnud kohus hinnanguta kostja väite, mille kohaselt ka juhul, kui suhet kvalifitseerida üürisuhtena või kasutuseelise väärtuse hüvitamise kohustusena, ei ole õige hageja lähtumine ehitise netopinna suurusest. Eluruumi pindala suuruseks on üksnes 85,5 m2. Kuna 25.09.2000 sõlmitud müügilepingu ettevalmistamise leping on tühine, siis sellest tulenevalt on hageja alusetult rikastunud intresside arvelt, mida ta pole tasunud 165 000 krooni enda käes hoidmise eest ajavahemikul 18.10.2000-25.08.2003. VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 kohaselt tuleb alusetult saadu anda välja koos sellest saadud kasuga. Kuna poolte vahel puudus kokkulepe intressi osas, kuulub kohaldamisele VÕS § 94 lg 1, mille kohaselt on seadusest tulenevale võlasuhtele kohaldatav intressimäär Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär. Selle alusel tuleks hagejal tasuda ajavahemiku 18.10.2000-25.08.2003 eest alusetult saadud intressi kasu 9611 krooni (2% aastas). Jaanus Torrim võttis endale 25.08.2003 kohustuse maksta Svetlana Laptevale tagasi tasutud ostuhind. Kuna täpset kohustuste aega ei ole kokkuleppes märgitud, muutus nõue koheselt sissenõutavaks. Selle rahasumma tagastas hageja alles 21.07.2005, olles viivituses 22 kuud ja 26 päeva. VÕS § 113 lg 1 kohaselt tekib võlausaldajal kuni kohase täitmiseni viivitusintressi nõudmise õigus. Apellandi arvutuste kohaselt võlgneb hageja talle ajavahemiku 25.08.2003-21.07.2005 eest viivitusintressi 27 012 krooni. Seega võlgneb Jaanus Torrim alusetult saadud intressi kasu ja kohase täitmisega viivitamise eest kokku 36 623 krooni. Vastused apellatsioonkaebustele Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu ning paluvad jätta need rahuldamata ja kohtuotsuse vastavas osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb jätta muutmata. Küll vajavad maakohtu otsuses väljendatud seisukohad täpsustamist. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et antud juhul ei ole alusetut rikastumist hagis ja vastuhagis viidatud tähenduses aset leidnud. Kuigi kohus ei ole eraldi käsitanud hageja nõude aluseks olevaid õigusnorme, mida on hageja oma kaebuses õigesti märkinud, ei võimalda see teha järeldust seaduse väära kohaldamise kohta. Nii tsiviilkoodeksi kui võlaõigusseaduse normidest tuleneb põhimõte, et õigusliku aluseta saadu tuleb välja anda. TsK § 477 kohaselt kuulus alusetult omandatud või säästetud vara tagastamisele. Asjaolust, et 25.09.2000 sõlmitud ostu-müügi ettevalmistamise leping oli tühine, tulenes poolte kohustus selle lepingu alusel saadu tagastada. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nimetatud lepingu alusel tasus kostja müügihinnast 165 000 krooni (18.10.2000), mille

hageja talle (teise kohtvaidluse tulemusel) 21.07.2005 tagastas. 25.09.2000 sõlmitud leping ei sisaldanud hageja kohustust anda lepingu ese kostjale üle. Samas ei ole vaidlust selles, et lepingu esemeks olnud hooned olid alates 24.05.2001 kostja kasutuses. Viidatud tehingust ei tekkinud pooltel õigust teineteise vara ja raha vastastikku kasutada, kuid nad võisid eeldada, et tulevikus sõlmitakse poolte vahel müügi- ja asjaõigusleping, millega antakse kostjale üle omandiõigus lepingu esemeks olnud varale ja hagejale tasutakse puuduv ostuhind. Seetõttu tuleb pidada tõeseks kostja väidet, et poolte vahel eksisteeris veel täiendav kokkulepe, mille alusel taluhooned kostja kasutusse anti. Kokkuleppe olemasolu loogilisust kinnitab ka asjaolu, et vaatamata müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise viibimisele ei tagastanud hageja kostjale tema poolt ostuhinna katteks tasutud summat. Kuna tulevikus sõlmitava tehingu huvides oli hageja kostjale müügi eseme üle andnud, kusjuures kokkulepet tasu maksmise kohta poolte vahel ei olnud, võib sellest järeldada vara tasuta kasutusse andmist. Seetõttu ei olnud kohtul alust kohaldada TsK § 477 ega alates 01.07.2002 kehtivat VÕS § 1032 lg-t 1 (mille kohaselt VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu). Hagejal ei olnud alust nõuda kostjalt VÕS § 1032 lg 2 järgi asjast saadud kasu hariliku väärtuse hüvitamist. Nimetatud õigusnormid reguleerivad alusetust rikastumisest tulenevaid suhteid. Kokkuleppe alusel kasutuseelise saamine ei ole hinnatav alusetu rikastumisena (omandamise või säästmisena) viidatud sätete tähenduses. Hageja kaebuses sisalduv käsitlus vaidluse esemest ei ole eeltoodud põhjendustel õige. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et talu kasutamise aluseks oli ülalviidatud tühine tehing. Kuna kohus pidas hageja nõuet põhjendamatuks ja jättis selle rahuldamata, ei pidanud ta hindama kostja väiteid hageja rahalise nõude arvestusliku õigsuse kohta. Kostja kaebuse sellekohane soov ei tugine menetlusõiguse normidele. Kuna antud juhul on ilmne, et poolte vahel eksisteeris lisaks 25.09.2000 sõlmitud lepingule veel muid kokkuleppeid, oleks neil tingimustel kostja vastuhagi rahuldamine ebaõiglane. Kuna asja materjalist nähtuvalt oli mõlema poole valduses vastaspoole vara (raha), mis teises kohtumenetluses sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuli tagastada, ei oleks kostja nõude rahuldamine kooskõlas seaduse mõttega. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täimisel toimida heas usus. Sama põhimõte tuleneb ka alates 01.07.2002 kehtivast seadusest. Kui kostjal oli kokkulepe hageja vara tasuta kasutamiseks, oleks alusetu nõuda hagejalt kostja raha kasutamise eest tasu (intressi). Pealegi on kostja oma rahalise nõude põhjendamisel lähtunud VÕS § 94 lg-st 1, kohaldades seda ajavahemikule 18.10.2000-25.08.2003 tervikuna, seega nõudnud sel alusel tasu ka aja eest enne võlaõigusseaduse jõustumist. Seega, kuni kokkuleppeni, mille Harju Maakohus 28.08.2003 määrusega kinnitas, ei olnud alust pooltevahelistes suhetes kohaldada alusetut rikastumist reguleerivaid sätteid. Kuna Harju Maakohtu viidatud määrusega kinnitati poolte kokkulepe, mille kohaselt tuli nii taluhoonete valdus kui ostuhinna katteks saadud raha pooltel teineteisele tagastada, lähtus kohus selles osas õigesti VÕS § 1034 lg-st 3 ja § 111 lg-st 1 tulenevast põhimõttest vastastikuste kohustuste samaaegsest täitmisest. Tulenevalt kohtulikust kokkuleppest oli poolte vahel soorituskondiktsiooni suhe: tühise lepingu tagasitäitmisele sarnane suhe. Kuna antud juhul on mõlemad pooled viivitanud võetud kohustuse täitmisega, on kohtuotsus selles osas õige. Hageja tagastas raha 21.07.2005, kostja vabastas talu 01.08.2005. Kuna ringkonnakohus jätab rahuldamata nii apellatsioon- kui vastuapellatsioonkaebuse ja Harju Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud kummagi poole enda kanda.