Muud › Muud hagiasjad

liitumise lepingu. 2002.a koostas TÜ Arhitektuuribüroo A OÜ Mergo Holding tellimisel projekti elektrivõrgu ehitamiseks. 14.10.2002 korraldusega väljastas Saku Vallavalitsus OÜ-le M ehitusloa. 16.10.2002 teatas Eesti Energia AS esindaja hagejale, et kavas on rajada 10 kV maakaabel läbi tema kinnistu. Hageja andis projektile oma kirjaliku nõusoleku. 05.11.2002 andis OÜ M üleandmisvastuvõtu aktiga Eesti Energia AS-le kinnistusisese ja kinnistuvälise elektriprojekti, ehitusloa ning geodeetiliste uurimistööde aruande. Mais 2003 paigaldati vaidlusalune kaabel hageja kinnistule. Kaabel pingestati ja 01.06.2003 alustati tarbimist. Hagejale saadeti isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu projekt, kuid hageja keeldus sellele alla kirjutamast. Eesti Energia AS otsustas kaaluda alternatiivseid variante, mille kohaselt oleks kaabel ümber paigutatud. 21.01.2004 kirjaga teatas ta, et on alustanud projekteerimistöödega kaabelliini äratõstmiseks. 12.06.2004 kirjaga teatas projekteerija, et kaabelliini ümberprojekteerimine ei ole võimalik, ka oleks selle pikendamine oluliselt kulukam. Kostjad on seisukohal, et kuna hageja on nõustunud maakaabli paigaldamisega, lasub tal kohustus teha tahteavaldus OÜ Jaotusvõrk kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Ehitusseaduse (EhS) § 14 kohaselt on hagejal kohustus tema kinnistule paigaldatud kaabelliini taluda. Maakaabli ehitamine teises kohas põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Arvestades asjaolu, et käesoleva vaidluse ajaks on kaabelliin juba ehitatud ning kasutusele võetud, lisanduks kaabelliini ümberpaigutamisele ka praeguse kaabelliini eemaldamise kulud. Kaabelliini kõrvaldamine kahjustaks oluliselt ka elektritarbijate huve. Kostjad olid seisukohal, et maakaabel võimaldab hagejal kinnistut otstarbekohaselt kasutada. Kaabel asub maa sees ega takista tee ületamist. OÜ Jaotusvõrk on nõus kaableid sõidutee alt ka tugevdama. Kuna OÜ-l Jaotusvõrk on õigus nõuda samasse kohta kaabli rajamist, oleks kaabli eemaldamise nõude rahuldamine ebaõiglane. Kostjad ei ole tegutsenud pahauskselt. Tehnorajatise talumise kohustusest tulenevad hagejale konkreetsed õigused, mille hulka ei kuulu tehnorajatise kasutamisest saadud tulu väljanõudeõigus. OÜ Jaotusvõrk vastuhagi Kostja esitas 30.08.2006 vastuhagi, milles palus kohtul tuvastada hageja kohustus teha tahteavaldus isikliku kasutusõiguse seadmise lepingi sõlmimiseks, näidates ära konkreetsed tingimused (20 punkti). Kuna hageja nõustus maakaabelliini paigaldamisega, on tal hea usu põhimõttest lähtuvalt kohustus anda vastav nõusolek (teha tahteavaldus) OÜ Jaotusvõrk kasuks isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Hagejal on seadusest tulenev kohustus tema kinnistule paigaldatud kaabelliini taluda. Maakaabli ehitamine teises kohas põhjustaks ülemääraseid kulutusi. Maakaabli paigaldamisele läbi hagejale kuuluva kinnistu oli sisuliselt kaks alternatiivi. Mõlemad need oleksid aga oluliselt kulukamad, sest trass oleks oluliselt pikem, kahjustades samaaegselt ka teiste kinnistuomanike huve, sest kaitsevööndiga koormatud trass läbiks sel juhul kuni viit kinnistut (pealegi on teada, et ühe kinnistu omanik keeldub lubamast liini paigaldada, viidates looduslike allikate kaitse vajadusele). Trassi pikenemise tõttu suureneks rikete oht. Ka ei oleks sel juhul võimalik paigaldada kaablit tee äärde, mistõttu rikete kõrvaldamine oleks raskendatud. Hageja seisukoht vastuhagi suhtes Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kaabelliini eemaldamise pakkus välja just Eesti Energia AS ise. EhS § 14 sätestab, et kinnisasja omanik peab lubama teostada oma kinnisasjal seaduslikul alusel paikneva tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks vajalikke töid. Kaabelliinil puudub aga seaduslik alus. Maaomaniku põhimõttelist nõusolekut ei saa käsitada notariaalselt kinnitatud lepingu sõlmimisena. Hageja ei olnud kaabelliini paigaldamisele vastu, kui see oleks toimunud seaduslikul alusel. Hageja eeldas, et enne ehituse alustamist arutatakse temaga lepingu sõlmimise küsimusi. Selle asemel aga alustati ehitustöid, mille hageja peatas. Korrektse lepinguprojekti asemel anti hagejale tutvumiseks blankett, kus viidati kehtetule seadusele. Hageja pakutud projekt (tingimused) Eesti Energia AS-le ei sobinud. Kohtumenetluses hagejale pakutud kompensatsioon hagejat ei rahuldanud, sest ei olnud õiglane.

Maakohtu otsus ja põhjendused Kohus rahuldas hagi OÜ Jaotusvõrk vastu osaliselt, hagi Eesti Energia AS vastu jättis rahuldamata. Vastuhagi rahuldas kohus samuti osaliselt. Kohus tunnustas OÜ Jaotusvõrk õigust isikliku kasutusõiguse seadmiseks ja tuvastas hageja kohustuse teha vastav tahteavaldus. OÜ-lt Jaotusvõrk mõistis kohus Ahto Laane kasuks välja rikkumisega saadud tulu 40 602, 74 krooni. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 2 järgi on alates 01.04.1999 tehnorajatiste püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Seega on õige hageja seisukoht, et kostjal ei olnud õigust paigaldada kaabeltrassi hageja kinnistule enne, kui hageja kinnistu oleks koormatud reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. EhS § 14 järgi peab kinnisasja omanik lubama ehitada oma kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Samuti peab kinnisasja omanik lubama teostada oma kinnisasjal seaduslikul alusel paikneva tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks vajalikke töid. Avariitöid võib teha kinnisasja omanikuga eelnevalt kokku leppimata, lg 2 järgi ei kohaldata lõikes 1 sätestatut, kui tehnorajatis ei võimalda kinnisasja otstarbekohast kasutamist. Hageja kinnistut läbib kaabel 340 m ulatuses. Asja materjalist nähtuvalt on alternatiivsed maakaabli ehitamise võimalused kulukamad (tl 68). Vastavalt kostja arvestusele (tl 95) on hageja kinnistul paikneva maakaabli maksumuseks 146 342, 80 krooni. Alternatiivsete kaablitrasside pikkuseks oleks vastavalt 540 m ja 630 m, mistõttu oleks nende rajamine oluliselt kulukam. Vastavalt arvutustele on 1 m hind 430, 42 krooni. Seetõttu oleksid kaablitrassi teises kohas ehitamise kulud mitmeid kordi suuremad, mistõttu pidas kohus neid ülemäärasteks kulutusteks. Hageja kinnistul paikneva maakaabelliini kaitsevööndiks on umbes 2 m laiune maa-ala, mis asub hageja kinnistut läbiva tee ääres. Vastavalt elektriohutusseaduse § 12 lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 02.06.2002 määruse nr 211 §-le 3 on maakaabelliini kaitsevöönd piki kaabelliini kulgev ala, mida mõlemalt poolt piiravad liini äärmistest kaablitest 1 m kaugusel paiknevad mõttelised vertikaaltasandid. Alternatiivsete variantide puhul paikneks maakaabel teedest eemal, mis raskendaks juurdepääsu. Ka seetõttu on kaabli praegune asukoht võrreldes alternatiivsete variantidega otstarbekam. Asjas ei ole tõendatud, et maakaabelliini paiknemine hageja kinnistul ei võimalda hagejal oma kinnistut otstarbekohaselt kasutada (vastav asjatundja hinnang tl 127). Pealegi ei toimu hageja maal põllumajanduslikku tegevust. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja omandipiirang on lubatav, kuna eeldused maakaabelliini rajamiseks on täidetud. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt kaablitrassi paigaldamise lubamist ja isikliku kasutusõiguse seadmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste ja kohustuste teostamisel toimida heas usus. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue tema kinnistult kaablitrassi eemaldamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja nõude rahuldamine oleks vastuolus mõistlikkuse põhimõttega, sest kostjal oleks samas õigus paigaldada uus kaabelliin. Rajatud kaablitrassi kõrvaldamise kohustus ja seejärel selle rajamise lubamine oleks kostja suhtes ebaõiglane, mistõttu jättis kohus hagi selles osas rahuldamata. Kohus rahuldas vastuhagi osaliselt ja leidis, et isikliku kasutusõiguse seadmise tingimusi tuleb täpsustada. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 154 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanikul õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohutus tuleneb seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsiendi kehtestab Vabariigi Valitsus. Kuna Vabariigi Valitsus ei ole vastavat korda kehtestanud, lähtus kohus praktikas kasutatud tasu määramise viisist võtta aluseks kaitsevööndi pindalale vastav maamaks. Kohus leidis,

et kaitsevööndi pindalale vastavast maamaksust lähtuv tasu tuleb määrata tehnorajatise talumiskohustuse tasuks seni, kuni õigusaktidest ei tulene teistsugust tasumäära. Kohus pidas vajalikuks lisada isikliku kasutusõiguse tingimustesse säte, mis kohustab õigustatud isikut, juhul kui isikliku kasutusõiguse ala hõlmab kinnistut läbivat teeosa, see teeosa vajadusel oma kulul parandama või kokkuleppel kinnistu omanikuga vastavat teeosa laiendama nii, et liiklus teel ei hõlmaks isikliku kasutusõiguse ala. Kohus leidis, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas Saku Vallavalitsuse poolt oli antud ehitus- ja kasutusluba. Antud asjas kohaldatav ehitusseadus reguleerib nii avalik-õiguslikke kui eraõiguslikke suhteid, mistõttu ei vaja see asjaolu tuvastamist. Asjas puudub vaidlus, et Saku Vallavalitsus ei ole teinud kostjale ettekirjutust sama kohustuse suhtes, mille üle käib vaidlus tsiviilkohtumenetluses. Kuna kohus tuvastas, et Eesti Energia AS oli maakaabelliini paigaldamisel teadlik, et tal puudus selleks õiguslik alus, on hagejal õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1039 järgi rikkumisega saadud tulu rikkujalt välja nõuda. Kohus leidis, et kaabelliini paigaldamisel oli Eesti Energia AS pahauskne, mistõttu ei vabane ta VÕS § 1038 alusel vastutusest. Kuigi kaabelliini paigaldamiseks oli hageja andnud lihtkirjaliku nõusoleku, andis see kostjale vaid eelduse loota, et sõlmitakse isikliku kasutusõiguse leping. Kohtule esitatud tõendi (tl 95) kohaselt oli võrguettevõtja tulu hageja kinnistul paikneva kaablitrassi eest ajavahemikul 01.06.2003-01.06.2006 arvestuslikult 32 663, 70 krooni, s.o 10 887, 90 krooni aastas. Hoolimata kohtu korduvatele ettepanekutele ei ole hageja esitanud tulu arvestuse kohta teisi tõendeid. Seetõttu mõistis maakohus tulu välja lähtuvalt esitatud tõendist. Kohus mõistis selle välja ajavahemiku 01.06.2003-21.02.2007 eest summas 40 602, 74 krooni. Kuna müügilepingu alusel läksid vaidlusaluse kaabliga seotud õigused ja kohustused Eesti Energia AS-lt üle OÜ-le Jaotusvõrk, mõistis kohus nimetatud summa välja viimaselt, jättes hagi Eesti Energia AS vastu rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendus Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu nõudmisel esitatud kaebuse täpsustusest nähtuvalt ei nõustu hageja Harju Maakohtu otsusega tema nõude maakaabelliini eemaldamiseks rahuldamata jätmisega ning kostja nõude isikliku kasutusõiguse seadmiseks tahteavalduse tegemise kohustamiseks rahuldamisega, samuti ei ole apellant nõus tema rahalise nõude rahuldamise ulatusega (palub kontrollida tuluarvestuse õigsust). Ka leiab apellant, et kostjate vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt läksid OÜ-le Jaotusvõrk üle Eesti Energia AS-lt varad ja õigused, kuid kohustuste üleminekut lepingus ei fikseeritud. Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et OÜ Jaotusvõrk vastutab Eesti Energia AS põhjustatud tegevuse (tegemata jätmise) eest. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi kostja rikkus hageja omandiõigust, tuleb hageja nõue kaabelliini eemaldamiseks jätta rahuldamata. Kohus küll tuvastas seaduserikkuja, kuid lähtudes viimase majanduslikest huvidest, lubas tal karistamatult edasi tegutseda. Kohus seadustas kostjate soovi ning kohustas hagejat tegema tahteavalduse kaabelliini legaliseerimiseks, arvestamata seejuures kehtivatest seadustest tulenevaid nõudeid. Kuigi tuvastati kostjate süü, anti nende tegevusele (vastutusele võtmise asemel) heakskiit. Vaatamata sellele, et kostjad mõistsid kaabelliini eemaldamise vajadust, leidsid nad, et seadust võib rikkuda, kui seaduse täitmine ei ole majanduslikult kasulik. Kui kostjad oleksid tegutsenud heas usus, oleksid nad ise pidanud pöörduma kohtusse kaabelliini seadustamiseks. Kostja vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus OÜ Jaotusvõrk palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 40 602, 74 krooni ja jagas kohtukulud. Apellant palub jätta hagi viidatud osas rahuldamata ning kostja kohtukulud mõista TsMS §-de 60 ja 61 järgi välja hagejalt.

Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1039. Nimetatud sätte kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. Kostja ei olnud maakaabli paigaldamisel pahauskne, vaid tugines maakaabli rajamist käsitlevale ehitusprojektile hageja poolt antud nõusolekule ning kinnistuomaniku seadusest tulenevale talumiskohustusele. Asjaolust, et maakaabli kasutamiseks polnud vormistatud isiklikku kasutusõigust, ei ole automaatselt tuletatav kostja pahausksus. VÕS § 1039, mis paikneb seaduse 52. peatükis „Alusetu rikastumine“, kohaldamisel tuleb arvestada alusetu rikastumise üldpõhimõtteid. Alusetu rikastumisena käsitatakse millegi saamist, millestki vabanemist või millegi kokkuhoidmist kas alusetu soorituse või õigustesse lubamatu sekkumise teel või muul taolisel viisil. Alusetul rikastumisel põhineva nõude rahuldamine ei tohi viia alusetule rikastumisele. VÕS §-s 1039 sätestatu kujutab endast rikkumiskondiktsiooni, mille sisuks on teise isiku õigusi pahauskselt rikkunud isiku kohustus välja anda see, mida isik, kelle õigusi rikuti, pole rikkujale ise üle andnud. Nõude rahuldamine seega eeldab, et isikul, kelle õigusi rikuti, oleks endal olnud võimalus samasugust tulu teenida. Antud juhul poleks hageja saanud maakaabli kaitsevööndiga hõlmatud kinnistu osalt mingit niisugust tulu, mida võimaldas kaabel. Kuna maakaabli talumiskohustusele vastab kostja seadusest tulenev kohustus maksta hagejale talumise eest tasu, mida hagejal on 26.03.2007 jõustunud seadusemuudatuse alusel ja seaduses sätestatud korras võimalik tagasiulatuvalt nõuda, on täiendavate summade väljamõistmine alusetu. Hüvitise väljamõistmine maakaabli paigaldamise ja kohtuotsuse vahele jääva ajaperioodi eest ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagejal on seadusest tulenev maakaabelliini talumiskohustus, mille kohus on õigesti ka tuvastanud. Talumiskohustus ei tekkinud kohtuotsuse tegemisest. Isikliku kasutusõiguse seadmine on viibinud seetõttu, et hageja on seda kohustust eitanud ja isikliku kasutusõiguse seadmisest põhjendamatult keeldunud. Antud olukorras pole õige mõista kostjalt välja hüvitis alusetu rikastumise sätete alusel. Tehnorajatise talumise kohustusega seoses on kinnisasja omanikul, kelle kinnisasja tehnorajatis läbib, tehnorajatise omaniku suhtes konkreetsed seaduses sätestatud õigused. Taoliste õiguste hulka ei kuulu kinnisasja kasutamisest saadud tulu väljanõudeõigus. Kinnisasja omaniku rahalised nõuded seoses tehnorajatise paiknemisega tema kinnistul on piiratud AÕSRS §-s 154 sätestatud talumiskohustuse eest tasu saamise õigusega. Nimetatud paragrahvi lõigetes 1-3 (26.03.2007 jõustunud redaktsioonis) on ette nähtud, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korras. Tasu arvestatakse tagasiulatuvalt alates 01.11.2004 eeldusel, et vastav taotlus esitatakse hiljemalt 1. juuliks 2010. Tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendine maksustamishinna arvulise näitaja ja AÕSRS §-s 154 lõikes 3 või 4 sätestatud koefitsiendi korrutis. Sel alusel oleks hagejal õigus saada alates 01.11.2004 tasu ca 36 senti aastas (tasu arvestus kaebuse lk 4). Vastused apellatsioonkaebustele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastastikku vastu ning peavad kohtuotsust vastaspoole poolt vaidlustatud osas õigeks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada OÜ-lt Jaotusvõrk hüvitise väljamõistmise osas ning saata tsiviilasi selles osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused osaliselt.

Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal on kuni 26.03.2007 kehtinud EhS §-st 14 tulenev kohustus oma kinnistul tehnorajatist taluda. Hageja apellatsioonkaebus on püstitatud rida küsimusi, kuid ei ole esile toodud ühtegi konkreetset põhjendust, milles seisneb kohtu poolt tehtud järelduste ebaõigsus. Kohus tuvastas EhS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimiseks vajaliku eelduse (maakaabelliini ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi). Samuti on maakohus tuvastanud, et kaabelliin ei takista kostja kinnistu otstarbekohast kasutamist. Seega on kohus tuvastanud seadusest tulenevad vajalikud eeldused ning neile tuginedes rahuldanud kostja vastuhagi. Kohus tuvastas hageja kohustuse teha tahteavaldus isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks otsuses nimetatud tingimustel. Kohtu tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Sellest tulenevalt lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest ning nõustub neile tugineva järeldusega tehnorajatise talumise kohustuse kohta. Kolleegium ei nõustu hageja kaebuses sisalduva väitega kohtuotsuse vastuolulisuse kohta. Asjaolu, et kohus tuvastas kostja poolse seaduserikkumise, ei tähenda, nagu tuleneks sellest üheselt hageja kaabelliini eemaldamise nõude rahuldamine. Kohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti, nagu väidab apellant. Kuna kostja vastuhagi oli eelmärgitud asjaoludel põhjendatud, ei olnud kohtul alust hageja nõuet rahuldada. Maakohus on oma sellekohast seisukohta piisavalt põhjendanud. Kohtuotsuses sisalduvast ei ole võimalik teha järeldust õigusrikkumise heakskiidu kohta, nagu leiab apellant. Maakohus, tuvastanud hageja omandiõiguse rikkumise, leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitus. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka hageja kaebuse väitega, nagu oleks maakohus asunud kostja ebaseaduslikku tegevust seadustama. Kohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud asjaolusid, mille tõttu jättis ta hageja nõude kaabelliini eelmaldamiseks rahuldamata. Kuna vastavalt AÕSRS § 152 lg-le 2 on alates 1999. aasta 1. aprillist tehnorajatiste püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega, siis on õige maakohtu järeldus, et kostjal ei olnud õigust ehitada maakaabelliini hageja kinnistule enne, kui kinnistu oleks koormatud reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Sellest tulenevalt ei nõustu kolleegium kostja vastuapellatsioonkaebuses sisalduva hinnanguga toimunud rikkumisele ning sellele tugineva väitega, et sõltumata isikliku kasutusõiguse tegelikust seadmisest lasus hagejal kohustus kaabelliini oma kinnistul taluda ja mingit rahalist hüvitust kostja tasuma ei pea. VÕS § 1043 kohaselt kuulub õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige ka siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellesarnase õiguse või valduse rikkumisega (lg 1 p 5). Seega on ka omandiõigus deliktiõigusega kaitstud õigushüve. Asjaolu, et hagiavalduses sidus hageja oma rahalise nõude kostja saadud tuluga ning tugines VÕS §-le 1039, ei võimaldanud kohtul jätta tähelepanuta nimetatud nõude aluseks olevaid asjaolusid: hageja esitas kostja vastu omandiõiguse rikkumisest tuleneva rahalise nõude. Kuigi hageja tugines VÕS §-le 1039, mille kohaselt on õigus nõuda rikkumisega saadud tulu väljaandmist, ei ole nimetatud sätte kohaldamine antud juhul õige. Selles osas nõustub ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse väidetega. Tegemist ei ole hageja omandist saadud tuluga VÕS § 1039 tähenduses, mille kostja peab hagejale välja andma. Kui hageja leidis, et temale tekitatud kahju suurus on võrdne kaabelliini kasutamisest kostja saadud tuluga, siis pidi ta seda põhjendama. Hageja rahalise nõude asjaolud on jäänud välja selgitamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg-st 2 tulenevalt esitavad tõendeid menetlusosalised, kusjuures kohus võib teha menetlusosalistele

ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kui kohus leidis, et kostja saadud tulu suurus omab tähtsust ja vajab selgitamist, oli tal õigus küsida kooskõlas TsMS § 293 lg-ga 1 eksperdi arvamust. See, et hageja vastavat taotlust ei esitanud, kuigi ei nõustunud kostja esitatud tõendiga, ei tähenda, et kohtul ei olnud võimalik ekspertiisi määrata. Tsiviilasjast nähtuvalt ei kasutanud hageja kvalifitseeritud õigusabi, mistõttu mitmed tema seisukohad ja nägemus tsiviilkohtumenetlusest on väärad. Maakohus oleks pidanud seda arvestama. Kuna hageja rahalise nõude osas on jäänud olulised asjaolud välja selgitamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik tühistatud osas teha uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud ei ole. Seetõttu peab tühistatud osas tegema otsuse esmalt esimese astme kohus. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt mõlemad apellatsioonkaebused ning saadab tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, jaotatakse kohtukulud asja lõplikul lahendamisel. Vastuseks kostja kaebuse väitele kohtukulude jaotamise kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et antud juhul on kostja, rikkudes hageja omandiõigust, põhjustanud kohtuvaidluse, mistõttu tuleb seda kohtukulude jaotamisel ka arvestada.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.