Muud › Muud hagiasjad

Hageja pöördus pettuses süüdiolevate isikute väljaselgitamiseks ja nende vastutusele võtmiseks prokuratuuri poole, kes kinnitas, et kostja tasus tehnorajatise ehituse eest hoopis AS-ile K&H, kuid leidis, et tegemist on tsiviilnõudega. Kostja rikkus TsK § 369 lg-t 1, mis sätestab tellija kohustuse maksta tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist. Hageja palus kostjalt TsK § 369 lg 1 ja § 477 lg 3 alusel välja mõista 548 120 krooni, millest 142 000 krooni on põhivõlg, millele lisandub viivis, mis 10.05.2001-09.04.2005 eest on kokku 406 120 krooni (s.o 0,2 % nõudelt 1430 päeva eest). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole kunagi sõlminud hagejaga lepingut hageja poolt tööde teostamiseks Tapa Sõjaväelinnaku territooriumil. Poolte vahel puudub kirjalik ja suuline kokkulepe ning hageja poolt väidetavalt esitatud hinnapakkumisele Kaitseministeerium aktsepti andnud ei ole. Kaitseministeeriumi hangete kord suulisi tellimusi ette ei näe. Hagejal puudub alus nõuda kostjalt temale kui tööettevõtjale kokkulepitud tasu maksmist TsK § 369 alusel, kuivõrd puudub pooltevaheline kokkulepe, kust tuleneks kostja kohustus hagejale tasuda 142 000 krooni ja viivist. TsK § 192 kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta. Järelikult puudub kostjal kohustus viiviste tasumiseks. Hageja väitis, et leping tuleneb tema 17.01.2001 hinnapakkumisest. Kostja nimetatud ettepanekut saanud ei ole. Kui hageja sellise ettepaneku tegi, võib olla tegemist TsK § 168 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Osundatud sätte kohaselt pidi hageja saama oma ettepanekule vastuse selle vastuvõtmise kohta, enne kui ta võis lugeda lepingu sõlmituks. Seaduse mõtte kohaselt peeti silmas kirjalikus vormis vastust. Seega puudub alus väita, et pooled sõlmisid tööettevõtulepingu kanalisatsioonitrassi rajamiseks. Kostja ei eita hagis kirjeldatud tööde teostamist Tapa Sõjaväelinnakus. Kostja sõlmis 28.02.2002 tööettevõtulepingu nr 74/0202 AS-iga K&H. Tööde teostamiseks korraldati vähempakkumine, mille võitjaks tunnistati AS K&H pakkumine. AS K&H teostas tööd vastavalt lepingule ning andis kanalisatsioonitrassi kaitseministeeriumile koos nõuekohase dokumentatsiooniga üle. Kaitseministeerium tasus töövõtjale kokkulepitud tasu. Hageja viidatud kanalisatsioonitrassi rajamise osas olid kostjal lepingulised suhted AS-iga K&H ning need on mõlemapoolselt täidetud. Hageja viidatud kanalisatsioonitrassi omandas kostja tööettevõtulepingu nr 74/0202 alusel AS-ilt K&H. Põhjendamatu on hageja viide õigusele nõuda kostjalt hüvitist vara alusetust omandamisest TsK § 477 lg 3 järgi. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt Kaitseministeeriumi kaudu OÜ Monoliit kasuks välja 142 000 krooni ja jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Hageja tegi kostjale 17.01.2001 hinnapakkumise Tapa Sõjaväelinnaku ladude tehnohoone kanalisatsioonitrassi ehitustöödeks summas 142 000 krooni (tl 6). 02.05.2001 saatis hageja kostjale arve tellitud tööde eest summas 142 000 krooni (tl 7). Kaetud tööde aktidest nähtuvalt oli ehitusettevõtja OÜ Monoliit (tl 8-11). 15.06.2001 tööde üleandmis-vastuvõtuaktist nähtuvalt andis tööd üle EPB Monoliit (tl.12). Teostatud tööde mittetasumise eest saatis hageja kostjale 15.07.2002 kirja (tl 13-14) ja pretensiooni (tl 15-17). Kaitseministeerium teatas 29.08.2002 kirjas hagejale, et neil ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaksid hageja poolt väidetavalt teostatud tööde seaduslikkust

2(5)

(tl 19). Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis hageja avalduse alusel kriminaalmenetluse alustamata (tl 20-25). Hageja viivise arvestusest nähtuvalt on viivis perioodi 10.05.2001-09.04.2005 eest (1430 päeva) 406 120 krooni (tl 26). Tunnistaja R. S ütluste kohaselt on talle 17.01.2001 hinnapakkumine tuttav. Tunnistaja kinnitas, et ehitustöid Tapa Sõjaväelinnakus teostas hageja OÜ Monoliit. Kaetud tööde aktid on tuttavad ja tema poolt alla kirjutatud. Tunnistaja kinnitas, et tal oli kohustus arveid viseerida ja kontrollida arvete õigsust. Õige on kostja väide, et pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut hageja teostatud tööde teostamiseks. Samas tegi hageja kostjale hinnapakkumise ja esitas teostatud tööde eest arve summas 142 000 krooni ja aktid teostatud tööde kohta (tl 6-11). Asjaolu et hageja teostas tegelikult tööd, kinnitas ka tunnistaja R.S. Kostja vastuväited hagile ei anna põhjust hagi täielikult rahuldamata jätmiseks. Hagi kuulub rahuldamisele põhivõla 142 000 krooni nõudes. Põhivõla osas kuulub hagi rahuldamisele TsK § 369 lg 1 (tasu maksmine tööettevõtjale) ja 477 lg 3 (alusetult säästetud vara tagastamise kohustus) alusel, kuna õigussuhe poolte vahel tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist. Viivise 406 120 krooni nõudes tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna viivistes pooled kokku ei leppinud. Asjaolu, et hageja märkis kostjale esitatud arves ühepoolselt viivise, ei anna alust viivise nõude rahuldamiseks, sest kohaldamisele kuuluvad TsK sätted. Apellatsioonkaebuse põhjendused Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu palus otsuse tühistada osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti TsK § 369 lg-t 1. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja saadetud hinnapakkumine ja väidetavalt teostatud tööde eest esitatud arve alusel, mille arvestusliku aluse kostja vaidlustas, tekkis kostjal tasu maksmise kohustus. Kohus rikkus TsÜS § 5, kuna kostja kohustus 142 000 krooni tasumiseks ei tulene tööettevõtulepingust ega seadusest. Kohus kohaldas ebaõigesti TsK § 477 lg-d 1 ja 3. TsK § 477 lg-t 3 ei saa kohaldada koos TsK § 369 lg-ga 1 kostjalt 142 000 krooni väljamõistmise alusena. TsK § 477 lg 3 ei kuulu kohaldamisele ka iseseisvalt. Kostja tõendas, et sõlmis 28.02.2002 vaidlusaluste tööde tegemiseks tööettevõtulepingu nr 74/0202 AS-iga K&H (t lk 36-38). Kostja omandas vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi märgitud tööettevõtulepingu alusel 15.03.2002 ja maksis selle eest kokkulepitud tasu. Kohus ei analüüsinud kõiki tõendeid ja rikkus sellega TsMS § 442 lg-t 8. Kohus ei analüüsinud tööettevõtulepinguid (t lk 48-64) ega OÜ Monoliit ja EBP Monoliit vahel 16.01.2001 sõlmitud kokkulepet. Kaitseministeerium tellis kõik tööd riigihankeseaduse alusel ja sõlmis töövõtjatega tööettevõtulepingud. Märgitud neljas lepingus on töövõtjaks OÜ EBP Monoliit ja tellijaks kostja. Iga leping on sõlmitud teatud töö tegemiseks. Kokku lepiti hind, tähtajad jm olulised tingimused. 03.11.2000 tööettevõtulepingu nr 452/0011 ja 16.08.2000 tööettevõtulepingu nr 292/0008 kohaselt teostas OÜ EBP Monoliit Tapa sõjaväelinnaku vee- ja kanalisatsiooni välisvõrkude ehitus- ja rekonstruktsioonitöid 2000.a sügis-talvel. Tellija esindajaks tehnilistes küsimustes oli T.S. Tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud, et tegelikkuses teostas hageja tema poolt väidetud töid. Tunnistaja andis ütlusi, et tööettevõtulepingute nr 369/0010, nr 292/0008 ja 452/0011 alusel teostas lisatöid OÜ EBP Monoliit. Tema võttis volitatud isikuna töid vastu ja kontrollis neid. Samas väitis

3(5)

tunnistaja, et ei tea, kas hageja oli sõlminud kostjaga tööettevõtulepinguid. Asjaolu, et töid teostas ametlikult OÜ EBP Monoliit, tõendab ka tööde vastuvõtu akt (t lk 12). Hageja võis teostada muid töid Tapa Sõjaväelinnakus alltöövõtjana. Väidetut kinnitab hageja ja OÜ EBP Monoliit vahel 16.01.2001 kokkulepe, mille p 1 kohaselt kohustub hageja teostama Tapa Kaitseväelinnaku vee- ja kanalisatsioonirajatiste ehitusel alltöövõtutöid OÜ-le EBP Monoliit. Kostja ei ole kokkuleppe pooleks ja kokkulepe ei ole kostjale siduv. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, mis töid hageja teostas ning kuidas toimusid arveldused alltöövõtja ja peatöövõtja vahel. Kostja ja OÜ EBP Monoliit vahel sõlmitud tööettevõtulepingute p-st 11.3 tulenevalt ei tohtinud kumbki pool anda oma lepingulisi kohustusi üle kolmandatele isikutele ilma teise poole kirjaliku nõusolekuta. Nimetatud kirjalikku nõusolekut kostja hagejale andnud ei ole. Tööettevõtulepingu olemasolu poolte vahel on välistatud ja kostjat ei saa kohustada hagejale TsK § 369 lg 1 alusel tasu maksma. Kostja ei ole hageja arvel alusetut rikastunud TsK § 477 mõttes. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ Monoliit ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, millega kohus jättis välja mõistmata viivise, mistõttu tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust selles osas. Kuna hagi aluseks olevad asjaolud on tekkinud enne 01.07.2002, siis vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 2 tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Apellant on vaidlustanud kaebuses maakohtu järelduse pooltevahelise tööettevõtulepingu olemasolu kohta. TsK § 355 kohaselt kohustus tööettevõtulepingu järgi tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö, kas tellija või omast materjalist, tellija kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Seega ei tulenenud seadusest tööettevõtulepingu sõlmimiseks kohustuslikku lihtkirjalikku vormi. Apellant väitis, et tema enda poolt kehtestatud ametkondlike õigusaktide kohaselt pidi leping olema kirjalik. Kolleegiumi arvates ei ole eeltoodu aluseks lepingu tühisusele, kuna lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võis tehingu teha mis tahes vormis ja ainult lepingupooled ise võisid juhul, kui seadusest ei tulene tehingu kohustuslikku vormi, kokku leppida, millises vormis tehing tehakse. TsÜS § 93 lg 2 järgi on poolte poolt kokku lepitud vormi järgimata jätmisel tehing tühine ainult siis, kui selline tagajärg oli tehinguga ette nähtud. Lisaks sellele on apellandi väide kohustuslike vorminõuete kohta paljasõnaline ja tõendamata. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti hinnanud tõendeid ja neist teinud järelduse, et poolte vahel oli sõlmitud suulises vormis tööettevõtuleping Tapa Sõjaväelinnaku ladude tehnohoone kanalisatsiooni survetrassi ehitamiseks. Pooltevahelise lepingu sõlmimist ja selle alusel tööde teostamist tõendasid 17.01.2001 hinnapakkumine (lk 6), kaetud tööde aktid (lk 8-10), arve nr 2/2001 02.05.2001 (lk 7) ja tunnistaja R.S ütlused (lk. 114-115). Kaetud tööde aktidest tuleneb, et tellija on kontrollinud hageja poolt teostatud kaetud tööde tegemist ning lubanud töid jätkata, hageja arvele summas 142 000 krooni on alla kirjutanud tellija esindajana R. S, kelle ütlustest tuleneb, et ta võttis OÜ-lt Monoliit vastu tehtud tööd ja kontrollis esitatud arve õigsust. Selles, et R.S oli

4(5)

kanalisatsioonitrassi valmimise ajal kostja kui tellija esindajaks, ei ole vaidlust. Õige on kaebaja väide, et kostja ja OÜ EPB Monoliit vaheline tööde üleandmis-vastuvõtmisakt 15.06.2001 (lk 12) ei tõenda tööde tegemist hageja poolt ja maakohus on sellest dokumendist teinud vale järelduse tööde teostamise kohta. Kuna tööd olid vastu võetud kostja esindaja R.S poolt, siis tulenevalt TsK § 369 lg-st 1 oli kostja kohustatud hagejale tehtud tööde eest tasuma. Tasumisele kuuluva summa osas ei ole poolte vahel vaidlust. Kostja väitis, et samade tööde tegemiseks sõlmiti 28.02.2002 tööettevõtuleping AS-ga K & H (lk. 36-38). Kolleegium leiab, et AS-ga K & H sõlmitud lepingu objektiks on Tapal asuva Kaitseväe kirdeladude tuletõrjedepoo administratiivhoone kanalisatsiooni survetrassi ja pumpla väljaehitamine vastavalt töövõtja hinnapakkumisele, kuid hageja tööettevõtulepingu objektiks oli ladude tehnohoone kanalisatsiooni survetrass. Seega ei olnud AS-ga K & H sõlmitud lepingu järgi teostatav töö sama kui hagejal. Õige on see, et OÜ EPB Monoliit on sõlminud Eesti Vabariigiga mitu tööettevõtulepingut Kaitseministeeriumi objektidel tööde teostamiseks ja maakohus ei ole eeltoodud lepingutele hinnangut andnud. Kolleegium leiab, et OÜ-ga EPB Monoliit sõlmitud lepingud ei välista, et ladude tehnohoone kanalisatsioonitrassi ehitas hageja. OÜ-ga EPB Monoliit on sõlminud Kaitseministeerium neli töövõtulepingut (lk 48-68), kuid nende lepingute esemeks on hageja poolt teostatust erinevad tööd. Kuna OÜ EPB Monoliit ja hageja tööd ei kattu, siis ei saa järeldada, et hageja oleks teostanud OÜ EPB Monoliit lepingutega seotud lisatöid. Tööettevõtulepingu nr 452/0011 03.11.2000 esemeks oli küll Tapa kaitseväelinnaku vee ja kanalisatsiooni välisvõrkude ehitustööde teostamine, kuid nimetatud lepingujärgsed tööd tuli lõpetada 20.12.2000, mistõttu ei saa eeltoodud lepingu alusel tehtavate võimalike lisatööde tegemisega seostada 17.01.2001 hinnapakkumise alusel tehtud töid. OÜ Monoliit ja OÜ EPB Monoliit on 16.01.2001 sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt hageja teostab allhanketöid OÜ-le EPB Monoliit ja annab tellijale tehtud tööde osas garantii ning kohustub tegema OÜ EPB Monoliit poolt juba teostatud tööde osas vajalikke lisatöid. Kolleegiumi arvates ei tähenda see, et hageja ei oleks töid teostanud. 16.01.2001 hageja ja OÜ EPB Monoliit vahel sõlmitud dokument kajastab lepingupoolte suhteid. Hageja väidete kohaselt (lk. 84-86) oli kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks tagada, et OÜ EPB Monoliit, mille suhtes omanikud olid alustanud likvideerimist, garantiikohustused tellija ees saaks täidetud. Kolleegium märgib, et kostja ei ole väitnud, et tööd teostas OÜ EPB Monoliit, vaid kostja väidete kohaselt oli töö teostajaks 2002. aastal AS K & H. Õige on apellatsioonkaebuse väide maakohtu poolt TsK § 477 lg-te 1 ja 3 ebaõige kohaldamise kohta. Kuna poolt vahel oli sõlmitud tööettevõtuleping, siis oli kostja kohustatud hagejale tasuma TsK § 355 lg 1 ja § 369 lg 1 järgi. Järelikult oli maakohtu poolt TsK § 477 lg-tele 1 ja 3 tuginemine ebaõige. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täpsustada. Kuna asja menetlus on alanud enne 31.12.2005, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb käesolevas asjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kuni 31.12.2005 kehtinud seadust. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.