Muud › Muud hagiasjad

Vastavalt kohtule 25.06.2003 esitatud hagiavaldusele andis hageja 09.04.1999 ühise tegutsemise lepingu nr 1/49 järgi kostjale üle 1600 USA dollarit (mis vastab Eesti Panga kursi järgi seisuga 13.06.2003 - 20825 kroonile), mille saamist kostja kinnitas 09.04.1999 sissemakseorderiga. Samuti andis hageja kostjale üle 27175 krooni 21.04.1999 sissemakseorderi järgi, kokku andis üle 48000 krooni, ühise taara tootmiseks, selle vahetamiseks puu- ja köögivilja toodangu vastu viimase edasiseks realiseerimiseks. Vastavalt Lepingu punktile 3.2 kuulus lepingu alusel saadud kasum jagamisele Lepingu poolte vahel võrdselt. Projekti realiseerimise nurjumise puhul kostja süül, kohustus kostja tagastama ilmtingimata korras vastuvõetud summad.

Tsiviilasi nr 2-03-335

Vastuseks hageja kirjalikule nõudmisele saadud raha tagastamisest, teatas kostja 08.04.2003 kirjaga, et raha summas 48000 krooni on tagastatud D. M-le ja R. S-le, kes tegutsesid hageja nimelt raha saamisel, samuti kostja esitas dokumendid raha tagastamise kohta. Vastavalt kostja poolt esitatud dokumentidele maksis kostja raha summas 48000 krooni välja ositi, sealhulgas:
24.011.2000.a maksti välja 15000 krooni D. M-le
28.04.2000.a - 5000 krooni R. S-le
15.01.2002.a - 15000 krooni R. S-le
15.01.2002.a - 20000 krooni R. S-le
25.01.2002.a - 185 krooni R. S-le
25.01.2002.a - 2815 krooni R. S-le D. M-l ja R. S-l puudus kirjalik volitus tegutseda hageja nimelt kostjalt raha saamisel 09.04.1999 lepingu alusel. 48000 krooni väljamaksmisega kostja tunnistas 09.04.1999 lepingust tuleneva kohustuse olemasolu raha tagastamiseks. Põhjendades oma nõuet TsK §-dega 222 lg 2, 233 lg 1; TsÜS §-dega 65, 66 lg 3, 103 lg 1 ja 3 hageja väidab, et ei saanud raha kätte, ei ole andnud volitust D. M-le ja R. S-le raha saamiseks hageja nimelt, seega kostja kohustus hageja ees ei lõppenud ja tehing kostja ja D. M, R. S vahel on tühine. Hageja palub mõista kostjalt välja tema kasuks 48000 krooni ja kohtukulud.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuse kohaselt (tl 21-23) oli poolte vahel tõesti sõlmitud ühise tegutsemise leping, mille punkti 2.1 kohaselt hageja kohustus täielikult finantseerida projekti. Hageja kandis raha kostja kassasse faktiliselt oma volitatud isikute kaudu – elukaaslase R. S ning D. M kaudu, kellega kostjal oligi ettenähtud ühine tegutsemine. Nendel isikutel rahaliste vahendite puudumise tõõtu tegi Sergejev ettepaneku vormistada leping tema elukaaslasega – hagejaga antud asjas. Kuna leping sõlmiti hagejaga, siis raha saamisel D. M-lt ja R. S-lt kostja kirjutas orderid välja hageja nimele. Projekt nurjus seoses selle mittetäieliku finantseerimisega hageja poolt ja talle tagastati raha ositi tema volitatud isikute kaudu. Kostja leiab, et oma fraasiga hagiavalduses ”48000 krooni väljamaksmisega kostja tunnistas 09.04.1999 lepingust tuleneva kohustuse olemasolu raha tagastamiseks” kinnitas hageja ülalmainitud summa kättesaamist. Kostja leiab, et D. M-l ja R. S-l olid volitused tegutsemiseks hageja nimelt, põhjendades oma seisukoha TsÜS §-dega 96 lg 1 ja 3, 61 lg 1, 62 lg 1-3. Kostja leiab, et tagastades raha nimetatud isikute kaudu täitis ta oma kohustuse hageja ees ja raha saamist kinnitatakse sellega, et hageja ei esitanud hagi D. M ja R. S vastu. Hagiavalduses puudub ka viide sellele, et hageja ei saanud raha kätte volitatud isikute poolt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 2(6)

Tsiviilasi nr 2-03-335

KOHTUISTUNG

Kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja seletas, et kostja väited selle kohta, et R.S ja D.M olid volitatud Hagejat esindama 09.04.1999 lepingu täitmisel, muuhulgas raha maksmisel Kostja kassasse (mille kohta Kostja esitas 09.04.1999 ja 21.04.1999 kassa sissetuleku orderid) ja raha väljamaksmisel, on väärad ja tõendamata. Kostja väited on selles osas vastuolulised, oma kirjalikus vastuses hagile kinnitas Kostja, et ühine tegutsemine pidi aset leidma hoopis R.S-ga ja D.M-ga, kellel aga raha ei olnud, sellepärast vormistati kassa sissetuleku orderid Hageja nimele. Seega Kostja enda väidete kohaselt olid R.S ja D.M Kostja äripartnerid. Hagejale teadaolevalt on D.M surnud. Kostja enda väidete kohaselt oli R.S tema äripartner, kellel ei olnud raha äriprojektis osalemiseks ning kes tegi Kostjale ettepaneku kasutada ära raha saamiseks oma endist elukaaslast G.L. Hageja leiab, et need asjaolud tekitavad kahtlust tunnistaja R.S heausksuses ning erapooletuses tunnistaja ütluste andmisel käesolevas tsiviilasjas. Hageja palub jätta tunnistaja R.S poolt antud ütlused tähelepanuta. Kostja väitis, et raha kandis G.L Kostja kassasse oma esindajate kaudu, kelle kaudu talle raha samuti tagastati. Raha kassasse maksmise kohta esitas Kostja D.M nimele vormistatud kassa sissetuleku orderid, vastavalt 09.04.1999 ja 21.04.1999. Kostja poolt esitatud dokumentide kohaselt ei olnud R.S Hageja esindaja raha kassasse maksmisel. Raha väljamaksmise kohta esitas aga Kostja 5 kassa väljamineku orderit, summas kokku 43 000 krooni, milledel märgiti raha saajaks R.S. Isegi kui nõustuda Kostja väidetega, et raha maksti välja samale isikule, kes kandis raha kassasse, ei esindanud R.S Hagejat raha Kostjale üleandmisel, ning Kostja tagastas Hageja raha summas 43 000 krooni, kolmandale isikule. Raha üleandmise kohta Kostja kassase esitas Kostja võltsitud dokumendid, mis ei ühti tema poolt Hagejale 09.04.2001 ja 21.04.1999 välja antud kviitungitega. Kassa dokumendi vormistamisel moodustavad kassa sissetuleku order ning kviitung esialgu terviku, selles üks osa – kviitung - jääb raha maksjale, kassa sissetuleku order jääb raha saajale. 09.04.1999 dokumentides (Hagejale antud kviitung ja Kostja poolt kohtule esitatud kassa sissetuleku order) pitsati jäljend ei ühti, Hageja käes oleval 21.04.1999 kviitungil on pitsati jäljend, Kostja poolt kohtule esitatud kassa sissetuleku orderil pitsat puudub, kuigi need kaks dokumenti (kassa sissetuleku order ning kviitung) peaks kokkupanemisel moodustama ühtse tervikliku dokumendi. Hageja vaidlustab Kostja poolt kohtule esitatud 09.04.1999 ja 21.04.1999 kassa sissetuleku orderite ehtsuse, paludes võrrelda neid Hageja kviitungitega. Hageja palub jätta Kostja poolt esitatud dokumendid võltsimise tõttu tähelepanuta. Käesolevas vaidluses fabritseeris Kostja koos oma endise äripartneriga R.S-ga võltsitud dokumendid ning esitas need kohtule, rikkudes sellega TsMS § 328, TsMS § 200 sätestatud kohustust kasutada oma menetlusõigusi heauskselt, ning pannes toime kriminaalkorras karistatava teo. Arusaamatu on Kostja väide, et Hageja ei ole täitnud 09.04.1999 lepinguga nr 1/49 ettenähtud finantseerimiskohustust. Kostja ei ole kunagi nõudnud Hagejalt lisafinantseerimist, väide esitati alles kohtuvaidluse käigus. Hageja rõhutab, et vastavalt 19.04.1999 lepingu punktile 3.2 kuulus Hageja rahaline panus tagastamisele üksnes äriprojekti nurjumisel Kostja süü tõttu. 04.04.2003 nõudekirja saatmisel, Hagejale kuuluva kasumi osa saamisel, ei olnud Hageja teadlik, millises staadiumis on äriprojekt. Juhul, kui see oleks olnud nurjunud pooltest sõltumatutel põhjustel, ei pidanud Kostja Hagejale panust tagastama. Seega on väärad Kostja väited, et Hageja 04.04.2003 kiri tõendab raha tagasisaamist. Hageja eitab asjaolu, et ta volitas R.S või D.M Hageja nimel raha maksmiseks või tagasisaamiseks. Kuna Hagejal on käesolevas protsessis negatiivse asjaolu tõendamise kohustus, 3(6)

Tsiviilasi nr 2-03-335

peab Kostja tõendama vastupidist, nimelt, et R.S ja D.M olid volitatud tegutsema Hageja esindajatena 19.04.1999 lepingu täitmisel. Selliseid tõendeid Kostja esitanud ei ole. Tunnistaja R.S poolt antud ütlused selle kohta, et ta on Hagejale raha tagastanud, ei ole kohane tõend vastavalt TsK § 233 lg 3. Raha saamise kohta andis Kostja Hagejale 09.04.1999 ja 21.04.1999 kassa sissetuleku orderid ehk võladokumendid TsK § 233 lg 2 tähenduses. TsK § 233 lg 3 kohaselt kui võlgnik andis võlausaldajale võla tõendamiseks võladokumendi, siis saades täitmise peab võlgnik võladokumendi tagastama, tagastamise võimatuse korral - märkima seda võlakirjas. Võlakirja võib asendada võlausaldaja allkirjaga tagastatavas võladokumendis. Viidatud normi kohaselt peab Kostja tõendama raha tagasimaksmist Hageja allkirjaga võladokumendil. Tunnistaja ütlused ja Kostja enda ja tema endiste äripartnerite allkirjadega vormistatud dokumendid (kassa väljamaksmise orderid) ei tõenda Hagejale raha tagasimaksmist. TsK § 233 lg 3 ja TsMS § 238 lg 2 kohaselt ei või raha tagasimaksmist tõendada tunnistaja ütlustega ega võlgniku poolt vormistatud dokumentidega. Hageja tugineb Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, milles Riigikohus leidis: kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et olenemata pooltevahelise võlasuhte õiguslikust kvalifikatsioonist, oli kostja kohustatud saadud raha hagejale tagastama. Pooled vaidlevad raha tagastamise üle. Ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud TsK §-s 233 lg 3 sätestatut. Selle sätte järgi on võlgnikul õigus nõuda kohustise täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Kohustise täitmise üldisest mõttest tuleneb, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta. Kolleegium on oma varasemas lahendis 17. veebruaril 1999. a nr 3-2-1-26-99 (RT III 1999, 9, 97) asunud seisukohale, et võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Võlgnik saab seda teha üksnes TsK § 233 lg 3 tõenditega, muud tõendid ei ole asjas TsMS § 93 kohaselt lubatavad. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Eelpooltoodu põhjal leiab Hageja, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja esindaja leiab, et tunnistaja R. S ütluste õigsuses ei ole alust kahelda. Kostja esitas väite, et L. R-l, kes kirjutas lepingule alla, ei olnud selleks õigust, kuna ta ei ole juhatuse liige, samuti esitas väide, et projekt on nurjunud hageja süü läbi, kuna ta ei finanseerinud seda täies ulatuses nagu oli kokku lepitud. Raha saamine ei olnud kajastatud kostja raamatupidamisdokumentides ning arvestustes ei olnud. Tunnistajana ülekuulatud R.S (tl 41-43) andis ütlusi selle kohta, et hagejaga oli ta lähedastes suhetes. R tegi M-le ettepaneku teenida raha, otsustati nõustuda. Raha oli G-l, seepärast sõlmiti leping temaga. Osa raha anti üle M kaudu, ülejäänud summa oli üle antud tunnistaja juuresolekul. Projekt venis finanseerimise ebapiisavuse pärast. R andis raha tunnistajale ositi, tunnistaja andis samuti ositi selle üle hagejale, samades osades, millised sai R-lt. Kuna tunnistaja ja hageja olid lähedastes suhetes, allkirjasid tunnistaja ei võtnud. Hageja palus suuliselt tunnistajat võtta raha Rlt, kirjaliku volitust ei vormistanud. R ei kontrollinud volitust, usus sõnu. Kasumi kohta tunnistaja ei osanud midagi ütelda. Tunnistaja käis R juures 2-3 korda, hageja palus seda. Hageja pöördus R poole kui tekkisid võlgnevused. Tunnistaja ja hageja vahelised suhted lõppesid 1999.a sügisel. Nende vahel säilisid normaalsed suhted, seepärast allkirju ei koostanud. Tunnistaja saab aru, et hagi võidakse esitada tema vastu.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. 4(6)

Tsiviilasi nr 2-03-335

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 09.04.1999 lepinguga nr 1/49 (tl 4-5) on tõendamist leidnud, et lepingupooled leppisid kokku ühises tegutsemises, mis pidi seisnema puittaara tootmises, selle äravahetamises juurvilja- ja puuviljatoodangu vastu ning toodangu realiseerimises. Lepingule kirjutasid alla kostja poolt L. R, kes tegutses Põhikirja alusel ja hageja G.L. Lepingu kehtivuse aeg alates lepingu allkirjastamisest kuni 31.12.1999. Vastavalt kohtule esitatud 09.04.1999 kassa sissetuleku orderile nr 1 G. L kandis kostjale üle 1600 USA dollarit ning 21.04.1999 veel 27175 krooni, mõlemal orderil raha sissekandmise aluseks on märgitud 09.04.1999 leping nr 1/49 (tl 6). Mõlemad pooled ei vaidlustanud hageja poolt raha ülekandmist ja L. R poolt kostja nimelt raha saamist. Sellele, et 1600 USA dollarile vastab 20825 krooni ei vaielnud kostja vastu. Kohus ei arvesta kostja väidet, et 09.04.1999 lepingule kirjutas alla mittepädev isik, kuna pärast kostja seaduslik esindaja kiitis selle lepingu heaks. Samuti ei arvesta kohus kostja väitega, et hagejalt raha saamine ei ole kajastatud raamatupidamisdokumentides ja kostja arvestustes, kuna hageja ei saa vastutada selle eest, kuidas kostjal on organiseeritud raamatupidamine. Kohus leiab, et selle vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) sätetest, kuna vastavalt Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja Rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuna teisiti seadusest ei tulene ja lepingu kehtivus lõppes 31.12.1999, seega enne 01.07.2002, kuuluvad kohaldamisele enne 01.07.2002 kehtinud seaduste sätted. Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 tulenevalt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 järgi lepinguosalised tasuvad §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara, on nende kaasomandiks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja ei täitnud endale võetud kohustusi lepingu finantseerimise osas, samas väidab kostja, et projekt, mis oli lepingu esemeks, nurjus. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et hagejalt saadud raha eest ta hakkas midagi tegema 09.04.1999 lepingu punktis 2.2 sätestatud enda peale võetud kohustusest ja et projekt nurjus hageja süü läbi. Sellest teeb kohus järelduse, et kostja peab tagastama hagejale temalt võetud 48000 krooni vastavalt 09.04.1999 lepingu punktile 3.2. Kohus loeb tõendamatuks raha saamise R. S-lt ja D. M-lt. Hageja eitab nendelt raha saamist seoses 09.04.1999 lepinguga, kostja poolt ei ole esitatud veenvaid tõendeid vastupidises. Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et TsK § 233 lg 3 ja TsMS § 238 lg 2 kohaselt ei või raha tagasimaksmist tõendada tunnistaja ütlustega ega võlgniku poolt vormistatud dokumentidega, lähtudes seaduse sätetest ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. veebruaril 1999.a tsiviilasjas nr 3-21-26-99 ja 04.03.2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02 väljendatud seisukohtadest. 5(6)

Tsiviilasi nr 2-03-335

Kohus ei arvesta tunnistaja R. S ütlusi tõendiks ka seepärast, et ta on kaudselt huvitatud selle asja lahendamisest kostja kasuks. Peale 48000 krooni väljamõistmist kostjalt hageja kasuks, kostjal tekib õigus pöörduda hagiga raha saamiseks tunnistaja (ja D. M pärijate) vastu. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ei ole tõendatud ka tema poolt volituste väljaandmine R. Sle ja D. M-le, et saada kostjalt raha hageja nimele temale üleandmiseks. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hagi 48000 krooni väljamõistmise nõudes on põhjendatud, piisavalt tõendatud ja kuulub seega rahuldamisele. Oma kohustuse täitmist hageja ees kostja ei tõendanud.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Tulenevalt TsMS § 60 lg 3 kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Mõlemad pooled ei esitanud kohtule ei kohtukulude nimekirja ega kuludokumente. Kohus leiab, et antud asjas tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-439, 441442, 452-453, 632.

Tamara Šabarova Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.