Muud › Muud hagiasjad

õigusrikkumise lõpetamist ja edasisest Aquafresh Kaubamärkide õiguste rikkumisest hoidumist. Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole hagiavalduses nimetatud kaupa Eestisse importinud. Hageja on esitanud väite, et kostja importis Eestisse Lõuna-Aafrika Vabariigist Aquafresh hambapastat koguses 81.216 tükki, mis jäeti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22. septembri 2005.a otsusega tolli järelevalve alla ning esitas selle väite tõendamiseks Põhja maksu- ja tollikeskuse otsuse nr 4489 ja 5. oktoobri 2005.a otsuse nr 4701. Kaup ei ole Eestisse imporditud, kuna toll ei ole kaupa Eestis vabasse ringlusse lubanud ning arestimise tõttu ei saa kostja kaupa oma äritegevuses kasutada. Hageja põhjendab oma nõuet sellega, et kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 2 ja p 4 kohaselt on kaubamärgiomaniku nõusolekuta keelatud muu hulgas tähisega tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil ning tähisega tähistatud kaupade sisse- ja väljavedu. Hageja nõue põhineb eeldusel, et hageja on Aquafresh Kaubamärgi omanik Eestis ning kostja on kauba Eestisse importinud ilma hageja nõusolekuta. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja on Aquafresh Kaubamärgi omanik Eestis. Kuivõrd kaup ei ole Eestisse vabasse ringlusse lastud, ei ole kostja kaupa sisse vedanud, müügiks pakkunud, turustanud ega müügi eesmärgil ladustanud. Kostja ei ole hageja kui Aquafresh Kaubamärgiomaniku ainuõigust Eestis rikkunud ning hageja nõue on alusetu. Kostja nõustub hageja väitega, et kaup pärineb Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvast tehasest ning kuna käesolevaks ajaks on selgunud, et kaupa ei saa Eestisse importida, soovib kostja selle tagastada kauba tootjale Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kostja on oma kavatsusest hagejat korduvalt informeerinud. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal kavatsus kaupa turustada ning puudub õiguslik alus kaubamärgiseaduse § 58 lg 1 nimetatud kaitsenõude rahuldamiseks. On oluline, et tegemist on hageja tehases toodetud kaubaga, mitte võltskaubaga. Seetõttu on põhjendatud kauba tootjale tagastamine, mitte hävitamine. Kaubamärgiseaduse § 58 lg 1 regulatsioon näeb kaupade hävitamise võimaluse ette vaid juhul, kui kaupade õigusvastast iseloomu ei ole võimalik või otstarbekam muul viisil kõrvaldada. Esimese astme kohtu otsus

Vaidlust ei ole, et kaubamärgiregistreeringud nr xxxxx, xxxxx ja xxxxx kuuluvad hagejale. Samuti ei ole vaidlust, et Sunfox OÜ poolt imporditud kaubad on tähistatud hageja kaubamärgiregistreeringutega identsete kaubamärkidega ning toodetud hagejaga samasse ettevõtte gruppi kuuluva Lõuna-Aafrika ettevõtte GlaxoSmithKline South Afrika (Pty) Ltd poolt ning hageja ei ole andnud nõusolekut kõnealuse hambapasta Eestis või mõnes muus Euroopa Majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis käibesse laskmiseks. Pooled vaidlevad, kas vaidlusalune kaup on imporditud Eestisse või mitte ja kas kauba tagastamine LõunaAafrikasse on kauba hävitamisest otstarbekam viis kõrvaldada kauba õigusvastast iseloomu. Analoogses asjas sõlmisid Golgate-Palmolive Company ja OÜ Sunfox kompromissi ning hageja esindaja, patendivolinik Indrek Eelmets, loobus kaubamärgiõigust rikkuva tegevuse lõpetamise ning kauba turustamine ja hävitamise nõudest. OÜ Sunfox kohustus LõunaAafrika Vabariigist ostetud Colgate hambapasta koguses 92160 tk tagastama Lõuna-Aafrika Vabariiki 30 päeva jooksul vastava määruse jõustumisest ning hoiduma tulevikus tegevusest, mis võib rikkuda kaubamärgiregistreeringute nr xxxxx ja xxxxx omaniku õigusi. Beecham Group PLC kompromissiga ei nõustunud. Asja arutamisel on leidnud tõendamist, et vaidlusalune kaup ei ole imporditud Eestisse. Seda tõendab asjaolu, et deklaratsiooni, mille kostja esitas 19. septembril 2006,a, lahter 52 on täitmata, ehk otsus kauba suhtes on tegemata ja toll ei ole lubanud kaupa Eesti tolliterritooriumile tuua ning kaupa ei ole Eesti Vabariiki ja Euroopa Liitu imporditud. Seda tõendavad Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikekuse 22. septembri 2005.a ja 5. oktoobri 2005.a otsused kahtlusaluse kauba tollikontrolli all hoidmise kohta. Kuna tõendit selle kohta, et kaup on lubatud vabasse ringlusse ei ole, siis ei ole tegemist imporditud kaubaga. Kaupa ei ole imporditud, kuna toll ei ole seda kaupa vabastanud ja kostjal puudus võimalus kaupa müüa. Hageja arvamus, et kauba müümine Aafrikas võib põhjustada hagejale kahju on paljasõnaline. Hageja on küll kaubamärgi omanik, kuid hageja ei ole vaidlusaluse kauba omanik. Hageja taotleb kauba hävitamist. Toodetud originaalkauba hävitamine ei ole põhjendatud. Tegemist on originaalkaubaga, mis on toodetud vastava litsentsi alusel. Kaubamärgiseaduse § 58 lg 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik nõuda õigusrikkuja valduses või omandis olevate õigusvastaselt tähistatud kaupade või vahendite hävitamist juhul, kui kaupade või vahendite õigusvastast iseloomu ei ole võimalik ja otstarbekam muul viisil kõrvaldada. Antud juhul on kauba turustamisega reaalselt võimalik kauba tagastamine ja realiseerimine ka enne saabuvat tähtaega. Kauba realiseerimistähtaja kohta 22. augustil 2006.a esitatud Cameron Trading CC kirja kohaselt on vaidlusalune hambapasta toodetud 2004 detsembris/2005 jaanuaris ning hambapasta säilivusaeg on 5-6 aastat. Aquafresh Kaubamärgiga hambapulbrite ja -pastade jms. kehtivuse lõppemise kuupäevaks märgitud 24. september 2009.a. GlaxSmithKline South Afrika (Pty) Ltd. esindaja on seoses Eesti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22. septembri 2005.a otsusega nr 4489 kauba kinni pidamise osas teatanud, et Aquafresh hambapastal, mis on toodetud üksnes Lõuna-Aafrika kohaliku turu jaoks, kõlblikkuse viimast kuupäeva tootel ega välispakendil ei ole. GalxSmithKline South Afrika (Pty) Ltd. 13. oktoobri 2006.a deklaratsioonis on märgitud, et Aquafresh hambapasta tootmiskuupäev on 7. märts 2005.a ja toote säilivusajaks 2 aastat. Lähtudes hambapasta eeltoodud erinevatest tähtaegadest, leiab kohus, et võrreldes säilivusajaga 5-6 aastat ei ole hageja esitatud säilivusaeg 2 aastat usutav. Kohtule teada olevalt on kaheaastane tähtaeg vaid laste hambapastal.

Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohtu resolutsioon sisaldab väärinformatsiooni - antud kaup ei olnud Eesti Vabariiki saadetud ekslikult, mis eeldab, et tahe oli saata kaup kuskile mujale. Sunfox OÜ on aga esitanud tollideklaratsiooni ning avaldanud seda tehes soovi turustada kaup Eestis. Seega ei saa tegemist olla ekslikult Eesti Vabariiki saadetud kaubaga. Vastustaja ei olnud mitte kauba saatja, vaid kauba saaja Eestis. Kauba saatjaks oli Africa Food & Chemical Export Company (Pty) Ltd. Beecham Group PLC nõe ei olnud keelata turustamine Lõuna-Aafrika Vabariigis või mujal. Apellant leidis üksnes, et kauba tagastamine ei ole hävitamisest otstarbekam viis kõrvaldada kauba õigusvastast iseloomu. Esitatud nõue on seotud kauba turustamisega eelkõige Eestis ja teistes Euroopa Majanduspiirkonna riikides. Maakohus ei ole ümber lükanud tõsiasja, et tegemist on "ühenduse tolliterritooriumile toimetatud kaubaga", kuid kohus leidis, et kuna toll ei ole kaupa vabaks ringluseks lubanud, siis ei ole tegemist "Eestisse imporditud kaubaga". Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi põhjendused, miks antud olukorras tuleb lugeda kaup Eestisse impordituks. Kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 4 normid põhinevad 21. detsembri 1988. aasta esimesel direktiivil 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Paralleelimporti puudutavates küsimustes on oma eelotsuse teinud mitmel korral ka Euroopa Kohtus, mille 18. oktoobri 2005.a otsuses kohtuasjas C-405/03 leiti üheselt, et kaubamärgiomanikul on õigus takistada paralleelimporti "eeldab seega kaupade toomist ühendusse eesmärgiga need seal turule viia". Seega on kaubamärgiomaniku õiguste kaitse paralleelimpordi tagatud juba siis, kui importija on toimetanud kaubad füüsiliselt ühenduse territooriumile ning avaldanud tahet neid turustada ühenduse territooriumil. Mõlemad kriteeriumid on antud juhul täidetud. Kaupa ei ole lubatud vabasse ringlusesse eelkõige apellandi tollile esitatud meetmetaotluse ning hilisemalt kohtule esitatud hagiavalduse tõttu. Hetk, mil kaup ei ole veel lubatud vabasse ringlusesse ning ta on tollijärelevalve all on kaubamärgiomaniku jaoks sisuliselt ainsaks hetkeks, kus ta saab takistada oma õiguste rikkumist paralleelimpordi puhul. Pärast kaupade vabasse ringlusesse laskmist ja võimalikku edasimüümist on sellise kauba turult leidmine raskendatud, kui mitte võimatu. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi viite kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 2, mille kohaselt keelatud on muuhulgas ka tähisega tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil. Kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 4 annab kaubamärgiomanikule õiguse keelata kauba sissevedu ehk importimine ning kaubamärgiomaniku ainuõiguste kaitse ei ole seotud tolliõigust puudutavate tolliformaalsuste täitmisega. Vabariigi Valitsuse 26. aprilli 2004.a määrusega nr 132 kehtestatud "Kauba ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamisel tolliformaalsuste teostamise kord, ülddeklaratsioonina kasutatavate dokumentide loetelu ja sisenemisdeklaratsiooni täitmise juhendi" § 5 kohaselt "mere- või õhuteed mööda Eestisse imporditud kaup paigutatakse ajutisele ladustamisele samas tollikontrolli tsoonis asuvasse tolliterminali, kui sellele ei rakendata kohe mõnda tollikäitlusviisi. Tollikäitlusviisi rakendamise korral teostatakse vastava tollikäitlusviisi kohta ettenähtud tolliformaalsused". Antud juhul juba aset leidnud apellandi ainuõiguste rikkumine tema registreeritud kaubamärkidele, kuna vastustaja on kaubad Eesti territooriumile sisse vedanud ehk importinud. Hetkel veel pooleliolevad tolliformaalsused ning asjaolu, et vastustaja ei saa

kaupa turustada ei tee olematuks juba toimunud importi ning apellandi õiguste rikkumist. Käesoleval hetkel aset leidvat kaupade ladustamist võib käsitleda "ladustamisena müügi eesmärgil". Vastustaja eesmärgiks on olnud turustada kaubad Eestis. Kauba füüsiline toomine ühenduse territooriumile rakendades tolliprotseduuri "vabasse ringlusse lubamine" tähendab kauba importimist Eesti kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 4 tähenduses. Kõnealuse kauba turustamine kujutaks endast apellandi kaubamärgiõiguste rikkumist, seega on apellandil õigus nõuda oma kaubamärgiõiguste kaitset isegi juhul, kui "importi" ei ole toimunud, kuna esinevad piisavad tõendid selle kohta, et vastustaja on soovinud kõnealust kaupa Eestis turustada. Kaubamärgiomaniku õigus takistada võltskauba importi Eestisse tuleneb Euroopa Nõukogu (EMÜ) määrusest nr 1383/2003, 22. juuli 2003.a, teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta. Kaubamärgiomaniku ainuõiguse kaitse on tagatud sõltumata kauba vabastamisest vabasse ringlusse, kuna tolli peatamismenetlus algatatakse koheselt pärast kaubadeklaratsiooni esitamist (nagu ka antud juhul) ning kaubamärgiõiguste rikkumise korral kaupa vabasse ringlusse ei vabastata vaid hävitatakse. Kohus on põhjendamatult välistanud kauba tootja poolt esitatud andmed ning tuginenud kolmanda isiku andmetele, mis põhinevad vääral eelinformatsioonil (tootmisaeg) ning suuliselt omandatud informatsioonil. Leiame ka, et kohtu põhjendused kauba säilivusaja osas on valed ning ka põhjendamata. Apellant leiab, et kõnealuste kaupade õigusvastase iseloomu kõrvaldamiseks on ainuvõimalikuks viisiks nende hävitamine. Antud kaup (hambapasta) on tähistatud apellandi kaubamärgiga selle välispakendil (papp kark) ning vahetul pakendil (hambapasta tuub). Alternatiivne võimalus kauba õigusirikkuva kauba õigusvastase iseloomu kõrvaldamiseks võiks olla kauba ümberpakendamine, mis hambapasta puhul ei ole aga võimalik. Kauba tagastamine Lõuna-Aafrikasse ei ole otstarbekamaks viisiks kauba õigusvastase iseloomu kõrvaldamiseks. Kaubamärgiseaduse § 14 lg 2 p 2 ja 4 kohaselt keelatud on muu hulgas tähisega tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil; ning tähisega tähistatud kaupade sisse- ja väljavedu. Teatud päritoluga kauba suhtes kehtestatud paralleelimpordi keeld tuleneb kaudselt kaubamärgiseaduse § 16 lõikest 3, mille kohaselt kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata tema poolt või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eestis või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis käibesse lastud kauba edasist ärieesmärgil kasutamist, välja arvatud juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud. Antud juhul pärineb Sunfox OÜ poolt Eestisse imporditud kaup väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonda, s.t Lõuna-Aafrika Vabariigist, mille toomiseks Eestisse on vajalik kaubamärgiomaniku luba. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Väär on apellandi väide, et kostja importis Eestisse Lõuna-Aafrika Vabariigist hambapastat ja ladustas kauba müügi eesmärgil. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaup ei ole Eestisse imporditud, kuna toll ei ole kaupa ringlusse lubanud, seega ei ole ka kaubamärgiomaniku õigusi rikutud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi. Maakohus on vaidlust lahendades ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusnorme.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaup (AQUAFRESH hambapasta) on Eestisse sisse veetud ehk imporditud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 14 lg 2 p 4 tähenduses ja kas kauba tagastamine Lõuna-Aafrikasse on hävitamisest otstarbekam viis kõrvaldada kauba õigusvastast iseloomu. KaMS § 14 lg 2 p 4 järgi kaubamärgiomanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel tähisega tähistatud kaupade sisse- ja väljavedu. Vaidlust ei ole selles, et apellant/hageja on kaubamärgiregistreeringute nr xxxxx, xxxxx ja xxxxx omanik. Maakohus leidis, et vaidlusalune kaup (AQUAFRESH hambapasta) ei ole imporditud Eestisse ega Euroopa Liitu, sest toll ei ole lubanud kaupa Eesti territooriumile tuua. Kolleegium sellega ei nõustu. Kolleegium leiab, et kaubamärgiomaniku õigusi on juba rikutud sellega, et kauba import Eestisse on toimunud. Kolleegiumi arvates tõendab kauba Eestisse importi asjaolu, et kaup asub füüsiliselt Eesti Vabariigi territooriumil (äriühingu IK Speditor Group OÜ laos nr x, aadressil x) ja Põhja maksu- ja tollikeskuse otsuse kohaselt on tegemist kostja poolt ühenduse tolliterritooriumile toimetatud kaupadega (tl 26-27). Kauba importi tõendab ka asjaolu, et kostja esitas importimisel 9.septembril 2005.a enda nimel kaubadeklaratsiooni IM4 (tl 68), märkega, et kauba sihtriigiks on Eesti. Euroopa komisjoni määrus (EMÜ) nr 2454/93, 2.juuli 1993, Lisa 38 kohaselt kaubadeklaratsiooni liigi tähis IM määrab, et tegemist on „ühenduse tolliterritooriumile imporditud kauba mis tahes tolliprotseduurile suunamise deklaratsiooniga (välja arvatud kaubavahetus EFTA riikidega)“ ning kaubadeklaratsiooni liigi kood 4 määrab, et tegemist on protseduuriga suunamine vabasse ringlusse asukohariigis“. Kostja Kaubadeklaratsiooni andmeväljal 37 on märgitud kohaldatava tolliprotseduuri numbriks 40000, mis eeltoodud komisjoni määruse lisa 38 kohaselt tähendab „Tollimaksust vabastatud kaubast erineva kauba andmine vabasse käibesse asukohariigis ja samaaegne suunamine vabasse ringlusse“. Kolleegium leiab, et kauba importi Eestisse tõendab usaldusväärselt veel ka kostja esindaja seletus kohtuistungil (tl 74-78) selles, et Sunfox OÜ eesmärgiks oli kaup turustada Eestis. Õige on apellandi väide, et pooleliolevad tolliformaalsused ning asjaolu, et kostja ei saa kaupa turustada, ei tee olematuks juba toimunud importi. KaMS § 14 lg 2 p 4 tulenev kaubamärgiomaniku õigus keelata kauba sissevedu ei ole seotud tolliõigust puudutavate tolliformaalsuste täitmisega. Kolleegium leiab, et kostja poolt kaupade ladustamine on KaMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt käsitletav „ladustamisena müügi eesmärgil“ ja keelatud. Kostja tahte realiseerumist (kaup Eestis müüa) on takistanud algatatud sekkumismenetlus ja hageja taotlusel kauba arestimine. Kauba turustamine kujutaks endast kaubamärgiomaniku õiguste rikkumist, seega on hagejal õigus nõuda oma kaubamärgiõiguste kaitset isegi juhul, kui importi ei ole toimunud, kuna kostja on soovinud hambapastat Eestis müüa. Kaubamärgiomaniku õigus takistada võltskauba importi Eestisse tuleneb Euroopa Nõukogu (EMÜ) määrusest nr 1383/2003, 22.juuli 2003, mille kohaselt on kaubamärgiomaniku kaitse tagatud sõltumata kauba vabastamisest vabasse ringlusse, kuna tolli peatamismenetlus algatatakse koheselt pärast kaubadeklaratsiooni esitamist ning kaubamärgiõiguste rikkumise korral kaupa vabasse ringlusse ei vabastata, vaid hävitatakse. Kolleegiumi arvates maakohus eksis, leides, et antud juhul ei ole toodetud originaalkauba hävitamine põhjendatud ning kauba turustamisega reaalselt on võimalik kauba tagastamine ja realiseerimine ka enne saabuvat tähtaega.

KaMS § 58 lg 1 kohaselt võib kaubamärgiomanik nõuda õigusrikkuja valduses või omandis olevate õigusvastaselt tähistatud kaupade ja eranditult või peaaegu eranditult õigusrikkumise toimepanemiseks kasutatud või mõeldud vahendite hävitamist juhul, kui kaupade või vahendite õigusvastast iseloomu ei ole võimalik ja otstarbekam muul viisil kõrvaldada. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et antud vaidluses on kauba õigusvastasuse kõrvaldamise ainuvõimalikuks viisiks kauba (Aquafresh hambapasta koguses 81216 tk) hävitamine. Hagejale kuuluva kaubamärgiga tähistatud kaupa (hambapasta papist välispakendil ja tuubil) ei ole võimalik alternatiivina realiseerida kauba ümberpakendamise teel. Maakohus leidis küll õigesti, et hageja ei ole arestitud kauba omanik, kuid samas ekslikult, et hageja ei ole usutavalt tõendanud kauba säilivusaega ega võimalikku kahju äritegevusele Lõuna-Aafrikas, mis kaasneks möödunud säilivustähtaja ning kahjustatud transpordipakendiga kauba tagastamisega. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on põhjendamatult välistanud kauba tootja poolt esitatud andmed ning tuginenud asjasse mittepuutuva kolmanda isiku (Camaroon Trading CC, tl 70) andmetele kauba säilivusaja tuvastamisel. Eelduslikult omab kauba tootja täpsemat ning õigemat informatsiooni kauba kohta. Kolleegium leiab, et kauba säilivusaja hindamisel tuleb lähtuda GlaxoSmithKline South Africa (Pty) Ltd, kui kauba tootja informatsioonist (tl 72), et kontrollitud Aquafresh hambapasta tootmiskuupäev on 7. märts 2005.a ja selle säilivusaeg on kaks aastat, seega on kauba säilivusaeg lõppenud 2007.a märtsikuu lõpuks. Vaidlust ei ole selles, et kõnealusel kaubal ei ole säilivuskuupäeva märgitud. Eksportida on lubatud aga ainult säilivusajaga märgitud tooteid. Et kauba säilivusaeg on asja apellatsioonikohtu istungil arutamise ajaks möödunud, on kauba tagastamine Lõuna-Aafrikasse säilivustähtaja jooksul muutunud võimatuks. Ka juhul, kui kauba tagastamine osutuks võimalikuks, tähendaks säilivustähtaja ületanud kauba müük Lõuna-Aafrikas või Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil apellandi või temaga seotud ettevõtete õiguste rikkumist. Lisaks märgib kolleegium, et juba imporditud kauba tagasisaatmine tootjariiki kujutaks endast kauba väljavedu ehk eksporti, milleks on tulenevalt KaMS § 14 lg 1 p 1 ja § 14 lg 2 p 4 vaja kaubamärgiomaniku luba. Apellant seda kostjale andnud ei ole. Kolleegium nõustub apellandiga täielikult selles, et maakohtu otsuse resolutsioonis sisaldub väärinformatsioon nagu oleks kaup saadetud Eesti Vabariiki ekslikult. Selline kohtu järeldus ei tulene kohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Kostja on tollideklaratsioonis avaldanud, et soovib kauba turustada Eestis. Kolleegium leiab, et kauba hävitamata jätmisel ja tagastamisel ei ole välistatud võimalus, et teel tootjariiki või sealt tagasi, siseneb kaup uuesti Euroopa Majanduspiirkonna territooriumile või mõnda teise riiki, kus sellise kauba importimine kujutaks endast apellandi õiguste rikkumist. Tulenevalt ülaltoodust ja KaM §-st 58 lg 1 leiab kolleegium, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kohtukulude jaotus Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006.a kehtiva TsMS-i jõustumist alustatud menetluse puhul

menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Nimetatud paragrahvi lg 8 kohaselt jaotatakse samal alusel ka apellatsioonimenetluse kohtukulud ja lg 11 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Et ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Hageja kohtukulud (maakohtus 41.825 krooni ja apellatsioonikohtus 15.082 krooni) kokku moodustavad 56.907 krooni, kostja apellatsioonimenetluses kantud kulud moodustavad 7869.70 krooni. Tulenevalt TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p-s 2 sätestatust kolleegium leiab, et arvestades vaidluse keerukust ja mahtu on põhjendatud ja vajalik mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukuluna riigilõivu ja õigusabi kulutuste hüvitamiseks kahes kohtuastmes kokku 30.000 krooni. Kostja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Gaida Kivinurm

Ande Tänav

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.