Asjaõigus › Omandiasjad

Asjaolud ja menetluse varasem käik I.S esitas 24.05.2006 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus tuvastada 11.08.1999 Eesti Vabariigi ja L.S vahel sõlmitud Kuressaares x asuva maaüksuse ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu kinnisomandi üleandmiseks tühisust. Eeltoodust järelduvalt palus hageja tuvastada, et Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Saare kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr xxxxxx teise jao kanne L.S kui kinnistu omaniku kohta on ebaõige ning tuvastada, et L.S ja tema abikaasa U.S on kohustatud andma nõusoleku Eesti Vabariigi kinnistusregistriossa nr xxxxxx omanikuna sissekandmiseks (tulenevalt AÕSRakS § 11 lg-st 5). Hagile oli lisatud taotlus hagi tagamiseks, milles hageja palus alternatiivselt kohaldada üht kahest hagi tagamise abinõust ning seada kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge L.Sle kuuluvale kinnistule (kinnistusregistri osa nr xxxxxx) I.S kasuks või kui kohus ei pea kinnisasja käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse kandmist põhjendatuks, siis kanda kinnistusraamatusse AÕS § 63 lg 1 p-s 2 ja § 631 lg-s 5 sätestatud vastuväide ebaõige omanikukande muutmise nõude tagamiseks I.S kasuks. Hagi tagamise taotluse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlusaluse kinnisasja käsutamine keelata ja kanda selleks keelumärge kinnistusraamatusse, kuna kostja L.S on pannud kinnistu müüki. Kinnisasja võõrandamise või koormamise korral ei ole asjaõiguse omandaja heausksuse tõttu võimalik Eesti Vabariiki kande parandamise korras kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kanda ja kohtuotsuse täitmine muutub võimatuks. Juhul kui kohus kinnisasja käsutamise keelumärke seadmist põhjendatuks ei pea, palus hageja kanda Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Saare kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxx sisse vastuväide kinnistusraamatu kande parandamise nõude tagamiseks, kuna vastavalt AÕS § 65 lg-le 2 võib kinnistusraamatu kande parandamise hagi esitanud isik nõuda vastuväite sissekandmist kinnistusraamatusse, ilma et ta peaks tõendama oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas I.S hagi tagamise taotluse TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 1 p 2 alusel ja tagas hagi 25.05.2006 määrusega, millega seadis Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Saare kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr xxxxxx kinnisasja käsutamise keelumärke I.S kasuks. Määruse põhjenduste kohaselt on hagi tagamise eesmärk TsMS § 377 lg-st 1 tulenevalt võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse viivitusteta täitmise tagamine, s. t eelkõige kohtuotsuse sundtäitmise tagamine. Antud asjas on põhjendatud hagi tagamise abinõuna kohaldada TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel kinnisasja käsutamise keelumärke kandmist kinnistusraamatusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 3 järgi võib kinnistusraamatusse kanda märke omandi või piiratud asjaõiguse käsutamise täielikuks või osaliseks keelamiseks (keelumärge). Sama seaduse § 631 lg 6 kohaselt keelumärge kantakse kinnistusraamatusse hagi tagamise määruse või muul seaduses sätestatud alusel. Käesolevas asjas on hageja esitanud kinnistusraamatu kande parandamise nõude. Hageja väitel on kostja L. S pannud vaidlusaluse kinnistu müüki. Kohus leidis, et seega on alus hagi tagamiseks olemas, kuna juhul kui kostja L. S vaidlusaluse kinnisasja võõrandab või koormab, ei ole asjaõiguse omandaja heausksuse korral võimalik riiki kande parandamise korras kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kanda ja sellisel juhul oleks asjas võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine võimatu.

2(5)

Määruskaebuse nõue ja põhjendused Pärnu Maakohtu 25.05.2006 hagi tagamise määruse peale esitas määruskaebuse kostja U.S, kes palub tühistada hagi tagamise määruse täies ulatuses, juhindudes TsMS §-st 390 ja § 667 lg-st 2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on I.S esitatud hagi alusetu ja pahauskne. 09.04.2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/320/2002 (lisatud kaebusele) on Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jätnud rahuldamata I.S hagi L.S vastu kinnistu ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Nimetatud kohtulahend on jõustunud ja samas vaidluses samade poolte vahel teistkordselt hagi esitada ei saa. Jõustunud kohtulahendi olemasolu on hageja üritanud maakohtu eest varjata. Tegelikke asjaolusid teades oleks maakohus võinud teha hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise otsuse. Kostja on seisukohal, et I. S hagi menetlemisele ei kuulu ning asjas tuleb menetlus lõpetada, mille kohta on ta esitanud Pärnu Maakohtule vastava taotluse. Alusetu hagi tagamiseks alust ei ole. Lisaks on õigusvastase ründega kostja omandile rikutud tema põhiseaduslikku õigust omandi kaitsele ja selle puutumatusele. Hagiavalduse esitamisega põhjustatud kahju suuruse otsustab kostja pärast täpsemate asjaolude väljaselgitamist. Vastused määruskaebusele Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Määruskaebuse väide jõustunud kohtulahendi olemasolust antud vaidluses on põhjendamatu, kuna Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2002 otsusega lahendati hageja nõuded, mida ta käesolevas tsiviilasjas ei ole esitanud. Nendel nõuetel ei ole puutumust käesoleva asjaga ja sel põhjusel ei lisanud hageja kõnealust otsust hagiavaldusele. Kostja L.S toetab määruskaebust. Kostja Eesti Vabariik Saare maavanema isikus on teatanud, et tal ei ole vastuväiteid kohtu poolt rakendatud esialgse õiguskaitse kohaldamisele (pro: hagi tagamisele). Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et I.S hagis L.S ja U.S vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks on hagi tagamine põhjendatud, kuid esimese astme kohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu koormab kostjaid ebaproportsionaalselt ning seetõttu tuleb Pärnu Maakohtu 25.05.2006 määrus osaliselt tühistada hagi tagamise abinõu valiku osas ning teha uus määrus, millega kohaldada hageja väljapakutud hagi tagamise abinõudest kinnistusraamatusse kantud vastuväidet ebaõige omanikukande muutmise nõude tagamiseks I.S kasuks. Ringkonnakohus tugineb Pärnu Maakohtu määruse osalisel tühistamisel ja teistsuguse hagi tagamise abinõu kohaldamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg-le 1, § 378 lg 1 p-le 10 ja lg-le 4, § 657 lg 1 p-le 2 ja §-le 659; samuti asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p-le 2, § 631 lg-le 5 ja § 65 lg-le 2. TsMS § 377 lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et I.S hagi tagamine on põhjendatud. Määruskaebuse väited ei anna alust teistsuguseks otsustuseks. Määruskaebuse esitaja U.S väidab, et pooltevaheline vaidlus on lahendatud jõustunud kohtuotsusega, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. 09.04.2002 tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse tsiviilasjas nr 2-2/320/2002, millega jättis rahuldamata I.S hagi L.S vastu kinnistu ühisomanikuks

3(5)

tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Seega ei ole I.Sl enam alust hagi esitamiseks samas asjas. Ringkonnakohus märgib, et kui määruskaebuse esitaja väited oleksid õiged, siis puuduks tõepoolest alus hagi menetlemiseks (kuna hagi on asja materjalidest nähtuvalt juba menetlusse võetud, tuleks kohaldada TsMS § 428 lg 1 p 2) ning hagi tagamiseks ei oleks samuti alust. Kuivõrd määruskaebuse esitaja on lisanud kaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2002 jõustunud otsuse ärakirja, on võimalik hagide pealiskaudsel võrdlemisel kindlaks teha, sekkumata esimese astme kohtu pädevusse kostja U.S poolt esitatud tsiviilasja menetluse lõpetamise taotluse lahendamisel, et kuna tsiviilasjas nr 2-2/320/2002 lahendati I.S hagi L.S vastu, milles hageja palus tunnustada tema omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale vaidlusalusest kinnisasjast asukohaga Kuressaares Väike-Sadama tn 10a ning kanda teda kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasja 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna, siis ei lange vaidluse pooled ja hagi ese käesoleva hagiga kokku, kuna käesolevas tsiviilasjas on I.S palunud tühistada maa erastamise ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu kinnisomandi üleandmiseks ning kanda kinnistusraamatusse omanikuna Eesti Vabariik, s. t kohustada kinnisasja praegusi omanikke vastava kande tegemiseks nõusoleku andmiseks. Samuti on kostjate hulka lisandunud U.S ja Eesti Vabariik, kes tsiviilasjas nr 2-2/320/2002 ei osalenud. Hagi tagamine on põhjendatud I.S hagiavalduses esitatud asjaoludega. Nimelt kui kinnisasja omandamise alus L.Sl ja U.Sl ära langeks (hageja on vaidlustanud kinnisomandi üleandmise asjaõiguslepingu Eesti Vabariigi ja L.S vahel ning lähtudes kehtiva perekonnaseaduse § 14 lg-st 1 õigesti eeldanud, et kinnisasi omandati abikaasade L. ja U. S ühisomandisse, seni kuni vastupidist ei ole tõendatud), siis muutuks kinnistusraamatu kanne omaniku kohta ebaõigeks ja tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 11 lg-st 5 tuleks kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnistu (kinnistusregistriosa nr xxxxxx) omanikuna kanda Eesti Vabariik. AÕSRakS § 11 lg 5 kohaselt, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Samuti on õige hageja väide, et erastamata (riigi omandis olevat) maad võis maareformi seaduse kohaselt erastada ehitise omanik, mille juurde vastav maatükk kuulus. Hagi aluseks on asjaolu, et hageja ning kostja L.S ühisvara jagamisel jagati ühisvarasse kuulunud ehitis Kuressaares x poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Seega on käesolevas asjas esitatud tuvastushagi rahuldamise korral hageja I.S eeldatavasti AÕSRakS § 11 lg 5 tähenduses isikuks, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud (vrd TsMS § 377 lg 1). Tuleb tähele panna, et Eesti Vabariik, kelle omanikuna kinnistusraamatusse kandmist hageja seadusest tulenevalt hageb, on nõustunud hagi tagamisega (toimiku lk 51), mis tähendab, et isik, kellele maaüksus kuulus enne esmakinnistamist, ei vaidle samuti vastu asjaolule, et hagejal võib olla õiguslik huvi vaidlusaluse kinnisasja suhtes. Eeltoodu aga ei ole aluseks kinnisasjale käsutamise keelumärke seadmiseks, kuivõrd see piiraks ebaproportsionaalselt kostjate õigust neile kuuluvat asja käsutada, näiteks kasvõi võtta kinnisasja arvel hüpoteeklaenu. Samuti ei ole hageja mingil viisil tõendanud oma väidet, nagu kavatseks kostja kinnisasja võõrandada. TsMS § 378 lg 4 kohaselt tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on proportsionaalne abinõu I.S hagi tagamisel kinnistusraamatusse kantud vastuväide. Vastavalt AÕS § 65 lg-le 2 võib kinnistusraamatu

4(5)

parandamist nõudev isik kuni kande muutmise või kustutamiseni nõuda kohtult kinnistusraamatusse kantud isiku käsutusõiguse piiramiseks vastuväite kandmist kinnistusraamatusse. Sellise vastuväite kandmiseks kinnistusraamatusse ei ole nõutav, et märke kandmist nõudev isik oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu tõendaks. Samuti tuleneb AÕS § 63 lg 1 p-st 2 ja § 631 lg-st 5, et kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise või kustutamise nõude (AÕS § 65) tagamiseks on kohane abinõu vastuväide, mis kantakse kinnistusraamatusse hagi tagamise määruse alusel. Vastuväide teeb nähtavaks kinnisasja omandiõiguse üle toimuva vaidluse, mis välistab kolmandatel isikutel kinnisasja heauskse omandamise. Seega on tagatud hageja huvid, ilma et kostjate (kinnisasja omanike) õigusi liigselt piirataks. Seoses määruskaebuse esitaja tuginemisega tema põhiseadusliku omandiõiguse rikkumisele, viitab ringkonnakohus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 2 teisele lausele, mis lubab seadusega sätestada kitsendusi omandi vabaks käsutamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus loetletud hagi tagamise abinõud ongi sellised seadusega lubatud kitsendused. Kohtu ülesanne on jälgida, et menetlusosalise õigusi ülemäära (s. o ebaproportsionaalselt) ei kitsendataks ning selle ülesande loeb ringkonnakohus TsMS § 378 lg 4 kohaldamisega täidetuks.

Tiit Kollom Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.