Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 27. juuni 2017
Tsiviilasja number
2-16-7513
Tsiviilasi
Tatjana Varfolomejeva hagi OÜ Ortopeediakeskus vastu hüvitise väljamõistmiseks OÜ Ortopeediakeskus hagi Tatjana Varfolomejeva vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
Apellatsioonkaebuse hind
3845 eurot 50 senti ja 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. veebruari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Ortopeediakeskus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. juuni 2017. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja/hageja): OÜ Ortopeediakeskus (registrikood 10474822), esindaja Maia Ploom Vastustaja (hageja/kostja): Tatjana Varfolomejeva (isikukood XXX), esindaja Gaabriel Tavits.
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ rahuldamata.
Ortopeediakeskus
apellatsioonkaebus
2.Jätta Tartu Maakohtu 23. veebruari 2017. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja rahaline suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Ortopeediakeskus kanda.
4.Rahuldada Tatjana Varfolomejeva avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista OÜ-lt Ortopeediakeskus Tatjana Varfolomejeva kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada) eurot (ilma käibemaksuta).
Edasikaebamise kord
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tatjana Varfolomejeva (hageja) ja OÜ Ortopeediakeskus (kostja) sõlmisid 10. jaanuaril 2005 kirjaliku tähtajatu töölepingu, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale töötasu üks kord kuus. Hageja esitas kostjale 25. veebruaril 2016 töölepingu ülesütlemise avalduse kuna kostja on oluliselt viivitanud töötasu ning puhkusehüvitise maksmisega. Hageja esitas 8. märtsil 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile kostja vastu avalduse, milles palus mõista kostjalt töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas töövaidlusasjas nr 41/484/16 14. aprilli 2016 otsusega avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 3845 eurot 50 senti. Kostja esitas 25. märtsil 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile hageja vastu avalduse. Kostja palus tuvastada hagejaga töölepingu ülesütlemise tühisuse. Töövaidluskomisjon tegi töövaidlusasjas nr 4-1/647/16 14. aprillil 2016 otsuse, millega jättis kostja avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 16. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista TLS 100 lg 4 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 3845 eurot 50 senti. Hageja hagiavalduse kohaselt arvestas kostja töötasu tükitöö põhiselt vastavalt tükitööhinnete juhendile ja raportitele. Vastavalt raportile oli hageja brutotöötasu 2015 juunis 1555 eurot 74 senti, juulis (sisaldab puhkusetasu) ja augustis 1488 eurot 48 senti, septembris 1426 eurot 40 senti, oktoobris 1405 eurot 76 senti, novembris 1414 eurot 49 senti, detsembris 1412 eurot 51 senti ja 2016 jaanuaris 976 eurot 7 senti. Alates 6. juulist 2015 kuni 2. augustini 2015 viibis hageja 28 päeva puhkusel. Perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 30. juuni 2015 teenis hageja kokku 8592 eurot 58 senti. Seega pidi kostja hagejale 5. juulil 2015 maksma puhkusetasu 28 kalendripäeva eest kokku 1344 eurot 9 senti. Kostja tasus alates juunist 2015 hagejale töötasu mitte üks kord kuus vastavalt töölepingus kokkulepitule, vaid väikeste osamaksetena pikema perioodi jooksul.
3.Kostja hagiga ei nõustunud. Hagejale oli töötasu ja puhkusetasu hilisem maksmine teada juba alates 2013. aastast, mille tõttu ütles hageja töölepingu üles mõistlikku ülesütlemise aega ületades. Alternatiivselt palus kostja arvestada aastate jooksul väljakujunenud töökorraldust ja vähendada kostjalt väljamõistetava hüvise suurust oluliselt ning arvestada, et hageja sai pärast töölepingu ülesütlemist töötukassast hüvitist. Kostja nõustus hagejaga, et ei ole hagejale alati tähtaegselt töötasu välja maksnud ning hilines ka puhkusetasu väljamaksmisega. Hagejale maksti 2015 lõpuks välja kõik saadaolevad tasud. Seega puudus hagejal põhjus tööleping sellel alusel üles öelda. Kostja osutab teenust ning valmistab proteese ja muid ortopeedilisi abivahendeid ja müüb neid abivajajatele. Osa maksumusest tasub Eesti Vabariik. Viimased kolm aastat ei ole riigi poolt eraldatavast summast jätkunud abivajajatele teenuse riigiosaluse osa tasumiseks terveks jooksvaks aastaks. Riigiosaluse raha kulub ära jooksva aasta suveks. Abivajajaid ei saa jätta abita ajaks kuni riik oma lisaeelarve vastu võtab. Sotsiaalministeerium on abivahendite valmistajaid palunud abivahendeid oma reservide abil valmistada. Abivahendite riigiosaluse osa tasutakse neile peale lisaeelarve vastuvõtmist aasta lõpus. Kostja arutas igal aastal antud olukorda töötajatega ning töötajad soovisid töötamist jätkata. Seega sõlmis kostja töötajatega suulise töölepingu muudatuse, mille kohaselt tasutakse töötajatele peale riigiosaluse tasude laekumise lõppemist töötasu väiksemas ulatuses nende poolt välja teenitust ning peale riigilt rahade laekumist tasutakse kättesaamata töötasu. Kostjal on aastate jooksul väljakujunenud töökorraldus, millega on hageja nõustunud.
4.Kostja esitas 12. mail 2016 hagiavalduse Tartu Maakohtule, milles palus tuvastada hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise tühisus. Pooled sõlmisid 10. jaanuaril 2005 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle kingsepana. 25. veebruaril 2016 esitas hageja kostjale töölepingu ülesülemise avalduse, millega ütles töölepingu üles alates 25. veebruarist 2016. Töölepingu ülesütlemise avalduse sisu on kostjale osaliselt arusaamatu. Tõele vastab, et hagejale ei ole alati tähtaegselt välja makstud töötasu, kostja hilines ka puhkusetasu väljamaksmisega. 2015 lõpuks oli hagejale välja makstud kõik saadaolevad tasud. Seega puudus hagejale põhjus tööleping sellel alusel üles öelda 2016 veebruari lõpus. Kostja leiab, et 25. veebruariks 2016 oli möödunud mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks, ülesütlemine on nii sisult kui vormilt vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu tühine. Ei esine põhjust, miks pidi hageja ilma etteteatamata töölt lahkuma, kui ta oli edasi töötanud üle kahe kuu pärast väljasmaksmata tasude kättesaamist.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 23. veebruari 2017 otsusega hageja hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 3845 eurot 50 senti. Maakohus jättis kostja hagi hageja vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning mõistis hageja kasuks välja menetluskuludena 516 eurot. Maakohus tuvastas, et: 1) kostja valmistab proteese ja muid ortopeedilisi abivahendeid ja müüb neid abivajajatele; 2) pooled sõlmisid 10. jaanuaril 2005 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja alluvuses tööle ning töö sisuks oli jalatsi mõõtude võtmine, pealsete valmistamine ja modelleerimine; 3) töölepingu p 4.6 kohaselt makstakse töötajale palka üks kord kuus pangaarvele; 4) tööandja arvestas töötasu tükitööpõhiselt vastavalt tükitööhindade juhendile ja tööraportitele; 5) kostja viivitas alates 2015 juunist töö- ja puhkusetasude väljamaksmisega. Töö- ja puhkusetasud maksti hagejale lõplikult välja 2015 detsembris; 6) hageja esitas 25. veebruaril 2016 erakorralise ülesütlemise avalduse, nimetades põhjusena
töölepingu rikkumisi tööandja poolt ning paludes lugeda viimaseks tööpäevaks 25. veebruar 2016; 7) hageja keskmine töötasu oli 1281 eurot 83 senti kuus. Poolte vahel on vaidlus, kas töö- ja puhkusetasude täieliku väljamaksmisega viivitamine on töölepingu erakorralise ülesütlemise alus ning kas töötajal on õigus saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. Maakohus leidis, et kuna pooled ei ole palgapäeva kuupäevaliselt kokku leppinud, tuleb töölepingu p 4.6 mõista selliselt, et töötasu tuleb töötajale tasuda hiljemalt töötatud kuule järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kostja poolt hagejale tehtud ülekannetest (tl 96-97) nähtub, et kostja on alates juunist 2015 tasunud töötasu ebakorrapäraselt umbes kord nädalas erinevates summades (nt 100, 200, 300 eurot) ning 28. detsembril 2015 on tööandja teinud selleks ajaks kogunenud võlgnevuse likvideerimiseks makse summas 1361 eurot 46 senti (tl 87). Seega on kostja enda arvestusega tõendatud, et kostja on alates juunist 2015 hagejale maksnud töötasu mitte üks kord kuus vastavalt töölepingus kokkulepitule, vaid väikeste osamaksetena pikema perioodi jooksul. Maakohus leidis, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 6 III lause alusel tuleb lugeda töövaidluskomisjonile esitatud tõendid kohtule esitatuks, samas tuleb arvestada töövaidluse individuaalset iseloomu, mistõttu ei saa konkreetse töötajaga sõlmitud töölepingu muudatust tõendada teiste töötajate ütlustega, kes on rääkinud vaid koosoleku toimumisest, arutelust töötasude maksmise osas ning hääletamisest. Vastavalt TLS §-le 12 saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kui pooled oleksid sellise kokkuleppe sõlminud, oleks iga mõistlik tööandja kokkuleppe kirjalikult vormistanud. Maakohus leidis, et isegi kui pooled oleksid sõlminud kokkuleppe töölepingu muutmiseks töötasu tagantjärgi väljamaksmise osas, kas suuliselt või kirjalikult, oleks see vastuolus töötaja TLS § 33 lg-s 1 sätestatud õigusega ning seetõttu TLS § 2 alusel tühine. Kostja on majandustegevuses tegutsev äriühing. Maakohus leidis, et tähtsust ei oma antud vaidluse lahendamisel, et riik oli oma kohustuste täitmisega kostja ees viivituses. Maakohus asus seisukohale, et kostja on oluliselt viivitanud hagejale töötasu maksmisega. Kostja kinnitusel algas töötasu väljamaksmisega viivitamine juba 2013 ning muutust ei olnud oodata (tl 104). Seega, töösuhte jätkumise korral oleks töötasuga viivitamine olnud ilmselt jätkuv, mistõttu esines hagejal seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks vastavalt TLS § 91 lg 2 p-le 2. Kostja väide, et hagejal oli töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks muu põhjus, tööle asumine konkurendi juures, on ümber lükatud Maksu- ja Tolliameti andmetega, et hageja asus tööandja RV Ortopeedia Tartu OÜ alluvuses tööle alates 1. juunist 2016 (tl 59). Maakohus asus seisukohale, et kuigi hageja oli ülesütlemise avalduse esitamise ajaks
25.veebruaril 2016 kätte saanud juuni kuni detsember 2015 töötasu täies ulatuses (detsembri töötasu viimane osamakse laekus 12. veebruaril 2016, tl 87), on ülesütlemiseavaldus esitatud mõistliku aja jooksul. Töötasu väljamaksete viivitused olid alguse saanud 2013, oluliselt süvenenud 2015 ning hagejal puudus kindlus edaspidise suhtes. Seega oli tegemist korduva ning jätkuva hageja õiguste rikkumisega, mistõttu on hageja esitanud ülesütlemiseavalduse mõistliku aja jooksul. Hagejal on seaduslik õigus ning õigustatud ootus saada töötasu kätte õigeaegselt ja kokkulepitud mahus. Hageja poolt töölepingu ülesütlemine on õiguspärane. Maakohus asus seisukohale, et kostja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust hüvitise vähendamiseks. Tõendatud ei ole, et hageja läks koheselt tööle teise tööandja juurde. Maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt kohtuistungil esitatud väite, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada hageja poolt pärast töölepingu ülesütlemist töötukassast saadud hüvitist. Maakohus leidis, et tegemist on uue asjaolu esiletoomisega, mida kohus pärast eelmenetluse lõppemist
enam arvestada ei saa. Maakohus märkis, et isegi kui kostja oleks selle asjaolu varem esile toonud, ei mõjutaks töötukassast hüvitise saamine TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise suurust. Töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 2 järgi on töötuskindlustushüvitisele õigus kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes TLS § 91 lg-s 2 nimetatud alustel. Hageja õigus töötuskindlustushüvitisele ei võta hagejalt õigust saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. Maakohus leidis, et puudub vaidlus, et hageja keskmine töötasu oli 1281 eurot 83 senti kuus ning kolme kuu keskmise töötasu hüvitis on summas 3845 eurot 50 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kostja hagi hageja vastu ja jätta rahuldamata hageja hagi kostja vastu. Alternatiivselt taotleb kostja vähendada olulisel määral kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvise suurust. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõudele ja järeldused ei vasta asjas esitatud tõenditele. Maakohus on eiranud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Maakohus on tõendatuks lugenud hageja väited töötasu kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta, kuid hagejat ei ole vande all üle kuulatud. Hageja selgitused ei ole tõend. Kostjalt võeti ära võimalus tõendada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid, samas märgib maakohus, et kostja ei ole oma väiteid kokkuleppe olemasolu kohta tõendanud. Töövaidluskomisjoni protokoll ei kajasta kogu tunnistaja poolt räägitut ja töötasu sõlmimise kokkuleppe asjaolusid soovis kostja kohtuistungil tõendada. Koosolekul viibis ka hageja, kes sõlmis töötasu maksmise kokkuleppe teiste koosolekul viibijate juuresolekul, nende nähes ja kuuldes. Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et pärast eelmenetluse lõppemist ei saa enam arvestada kostja väidet, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada, et hageja sai pärast töölepingu ülesütlemist töötukassast hüvitist. TsMS § 351 lg 2 kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Täienduse võib hageja esitada ka suuliselt kohtuistungil. Asjas toimus üks istung, mille käigus selgus, et hageja oli ennast töötuna arvele võtnud. Kostja ei saanud enne selle fakti teadasaamist esitada väidet, et töötukassast saadud raha tuleb arvestada hagejale hüvise väljamõistmisel. Kostja arvates on lubatud poolte kokkuleppeline kirjalikult sõlmitud töölepingu muutmine nii, et osa saadaolevast töötasust makstakse töötajale välja hiljem. Antud juhul ei ole kokkulepe töötajat kahjustav. Hageja sai igal kuul töötasu, töölepinguseaduses ei ole kirjas, et kuu jooksul peaks maksma kogu saadaoleva töötasu. Kostja on hagejale tasunud ettemaksuna 687 eurot, hagejale oli selline kokkulepe kasulik, sest muidu oleks ta kostja juures töö kaotanud. Töötajate koosolekul otsustasid töötajad, et soovivad kostja juures tööd jätkata ning töökohti säilitada. Kokkuleppe olemasolu on kaudselt tõendatud hageja enda väitega, et töötasu maksmisega oli probleeme ka 2014. aastal. Mõistlik isik ei eeldada, et töötaja ootab kahe aasta jooksul sellise töötasu maksmise korra muutmist ja olles kõik saamata töötasud kätte saanud, ütleb ilma ette teatamata töölepingu üles. Töölepingu ülesütlemiseks oli muu põhjus, aastatel 2014 kuni 2015 kostja juures töötanud 15 töötajast ei ole keegi vaidlustanud kokkulepet. Hageja ei ole kordagi kostjale teatanud, et ei ole nõus sellise töötasu maksmise korraga. Hageja poolne töölepingu ülesütlemine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja tuleks lähtuvalt TLS §-st 91 lg 4 tunnistada tühiseks. Hageja jättis juba veebruaris 2016 tegemata varem kokkulepitud tööd, tekitades kostjale majandusliku kahju saamata jäänud tulu näol ja kahjustas kostja mainet. Töölepingu
ülesütlemise põhjuseks ei olnud kostja poolne töölepingu rikkumine. Hageja asus 1. veebruarist 2016 tööle mujale. Hageja pidas läbirääkimisi analoogseid abivahendeid valmistava firmaga RV Ortopeedia Tartu filiaali asutamiseks ja asus tegutsema Tartus Ropkamõisa 10 asuvates ruumides. Kostja ei saa antud väidet tõendada kuna hageja tööle asumine ei olnud seaduse kohaselt vormistatud. Hageja võttis ennast töötuna arvele peale töölepingu ülesütlemist. Alternatiivselt leiab kostja, et kui hageja poolne töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja hagejal on õigus TLS § 100 lg 5 järgi nõuda hüvitist, siis tuleks hüvise väljamõistmisel arvestada, et TLS § 100 lg 4 kohaselt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hageja on rikkunud TLS § 98 lg-t 2. Töötajale TLS § 100 alusel hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ja ulatust. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kohustust rikkunud poole karistamine ega kahjustatud isiku paremasse olukorda asetamine, kui ta muidu oleks olnud. Vastasel korral satuks töötaja paremasse olukorda, kui ta oleks olnud töölepingu jätkumise korral. Hageja keskmine töötasu oli umbes 1527 eurot (selle üle poolte vahel vaidlust ei ole), hüvist sai töötaja 50%, umbes 763 eurot kuus. Õiglane oleks, et riigi poolt väljamakstud hüvis arvestatakse hageja tuluna ning see summa arvestatakse väljamõistetavast hüvisest maha.
7.Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei sõlminud kostjaga kokkulepet töölepingu muutmise kohta. Kostja poolt esitatud lepingu muutmise versioon oleks tühine ja vastuolus TLS § 33 lg-ga 1 ja §-ga 2, mille kohaselt kokkulepped, mis halvendavad töötaja olukorda võrreldes töölepinguseadusega ja võlaõigusseadusega, on tühised. Hageja ei nõustu kostjaga, et suuline kokkulepe töötasu maksmine tingimuste osas ei ole hageja jaoks kahjulik, vaid kasulik. Pooled leppisid töölepingus kokku, et töötasu makstakse ükskord kuus ning hagejal on õigus saada kätte kogu tema poolt teenitud töötasu. Hagejaga ei sõlmitud kokkulepet maksmata töötasu ajatamise ega töötasu maksmisega viivitamise osas. Jaanuaris ja veebruaris 2016 tööandja ei maksnud töötasu, jätkates sellega töölepingu tingimuste olulist rikkumist. Kui kostjal ei olnud hagejale tööd pakkuda, oli kostjal võimalik hageja koondada. Kostja ei ole tasunud hagejale ettemaksu summas 687 eurot ja ei ole esitanud tõendeid ettemaksu tasumise kohta hagejale või selle kohta, et tegemist oleks olnud töötasuga. Hagejale ole siiani selge, missugusel õiguslikul alusel sõltub kostja kohustus maksta töötasu riigi poolsest (Sotsiaalministeeriumi poolsest) finantseerimisest. Kostjal on lepingulised kohustused hageja ees ning nimetatud lepingulisi kohustusi peab kostja täitma. Kostja ei saanud tasusid mitte ainult Sotsiaalministeeriumilt, vaid ka Haigekassalt. Hagejale teadaolevalt ei esinenud kostjal probleeme Haigekassalt tasude saamise osas. Hageja ei ole käitunud töölepingu ülesütlemisel hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja on andnud kostjale võimaluse parandada töölepingu täitmist, kuid sellele vaatamata ei ole suutnud kostja tagada töötasu igakuist väljamaksmist vastavalt töölepingus kokkulepitud tingimustele. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud uusi asjaolusid. Kostja väidab, et veebruaris hageja enam tööd ei teinud ning samuti jäid seetõttu täitmata tellimused. Hageja tegi tööd kuni päevani, mil esitas töölepingu ülesütlemiseavalduse. Kostja ei ole tõendanud, et hageja asus 1. veebruaril 2016 mujale tööle. Hageja oli töötuna arvel 4. märtsist 2016 kuni 31. maini 2016. Töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida hageja sai seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist on sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on tekkinud isiku varasemate kindlustusmaksete alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
9.Hageja ja kostja sõlmisid 10. jaanuaril 2005 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus tööle kostja juurde ning töö sisuks oli jalatsi mõõtude võtmine, pealsete valmistamine ja modelleerimine. Töölepingu p 4.6 kohaselt makstakse töötajale palka üks kord kuus pangaarvele. Kostja väitel muutsid pooled töötasu maksmise kokkulepet nii, et kostja tasub hagejale töötasu nii, et puudujääva töötasu saab hageja kätte peale riigilt raha laekumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul kahjustaks kokkulepe, millega hageja ja kostja muudaksid töölepingut nii, et töötasu makstakse hagejale välja tagantjärele, töötaja õigusi TLS § 33 lg 1 järgi ning oleks sellega TLS § 2 järgi tühine. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti leidnud, et töölepingut võivad pooled muuta ka suuliselt, töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt. Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p-i 19). Samas ei tähenda nimetatu seda, et tööandja võiks kokku leppida töötajatega tingimustes, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses ettenähtust. TLS § 2 järgi on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepinguseaduses ette nähtud. TLS § 33 lg 1 järgi maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Kostja apellatsioonkaebuse järgi maksti hagejale töötasu kalendrikuu jooksul korduvalt väiksemate maksetega vastavalt tööandja võimalustele, töötasu väljamaksmata osa maksti välja aasta lõpus. Kostja väitel oli hagejale selline kokkulepe kasulik, sest muidu oleks ta tööandja juures töö kaotanud.
10.Ringkonnakohus leiab, et kostja väited ei ole õiguslikult põhjendatud. Töötasu maksmine on töötaja jaoks töölepingu täitmisel tööandjapoolseks põhikohustuseks TLS § 1 lg 1 järgi. Kui töötaja aktsepteerib tasu saamist juhuslike osade kaupa, ebareeglipäraselt ja suure hilinemisega olukorras, kus tal on valida töö kaotuse või töötasu ebareeglipärase saamise vahel, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kokkuleppega, mis lähtub töötaja huvidest. Pigem on töötaja eelduslikult sundolukorras. Nimetatut ei muuda ka see, et ükski teine töötaja töösuhet ei lõpetanud. Kostja töölepinguseaduse tõlgendus, mille ei ole seaduses kirjas, et kuu jooksul peaks maksma kogu saadaolev töötasu, on iseenesest õige. Nii võimaldab TLS § 33 lg 3 tööandjal tema majandustulemusest maksmisele kuuluva osa töötajale maksta pärast osa kindlaksmääramist, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel tööandja majandusaasta aruande kinnitamisest. Asja ei ole aga ühtegi viidet sellele, et töölepingujärgne tasu oleks olnud praegusel juhul osadeks jaotatav vastavalt ettevõtte majandustulemustele või muule asjaolule, mis võimaldaks järeldada eelist töötajale sellest, et ta saab osa lepingujärgsest töötasust hiljem, kui see on lepingus kokku lepitud. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei saa kostja tugineda TLS §-le 91 lg-le 4, mille kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et hageja lootis 2015. a lõpus kogu saamata jäänud tasu saamisega, et olukord ettevõttes muutub. Jaanuaris väidetavalt olukord ei muutunud, sellel seisukohal oli hageja ka maakohtus (tl 103) ning kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud sellele, et ka pärast 2015. a lõpus tehtud tasumata summade ülekannet ei muutunud töötasu maksmine regulaarseks.
Kostja esitas konto väljavõtte ajavahemikus 1. jaanuar 2015 kuni 19. aprill 2016. (tl 96), mille kohaselt on hagejale tehtud ebaregulaarselt ülekandeid erinevates summades. Kostja väitel tingis töötasu maksmise viisi see, et kostja sai erinevatelt koostööpartneritelt (apellatsioonkaebuse kohaselt Eesti Vabariigilt ja kohalikelt omavalitsustelt) lepingujärgset tasu hilinenult (kostja esitatud tasude laekumised valmistatud toodete eest, tl 77 jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandja ei saa ettevõtte majandusriske maandada töötajate töötasude kaudu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata, hageja on töölepingu kehtivalt üles öeldnud tööandjapoolse kohustuse rikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Eeltoodule tuginedes ei peatu ringkonnakohus ka hageja menetluses hageja tõenditel töötajate ja tööandja vahel sõlmitud kokkuleppe suhtes. Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohus ei ole rikkunud TsMS §-i 351 lg-t 2, mille kohaselt peab kohus võimaldama pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kostja esitas menetluses taotluse V. Sopi ja K. Ermeli tunnistajatena ülekuulamiseks. Maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata leides, et kostja taotlusest ei nähtu, et tunnistajad oskaksid anda ütlusi hageja ja kostja vahelise võimaliku kokkuleppe kohta. Asja materjalidest ei tulene, et kostja oleks esitanud kohtu tegevusele vastuväite TsMS § 333 lg 1 järgi. Kostja ei taotlenud kostja seadusliku esindaja ärakuulamist vande all.
11.Hageja nõuab kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 4 järgi, mille kohaselt juhul maksab tööandja, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hüvitise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Kostja väited, et hageja ütles töölepingu üles uue töösuhte tõttu, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja esitas tõendi uuele tööle asumisest alates 1. juunist 2016. Kostja tuginemine sellele, et töötukassast hüvitise saamisega hageja rikastub, ei ole õiguslikult põhjendatud. Põhjendatud on hageja seisukoht, et töötuskindlustushüvitis ei ole kasu, mida hageja sai seoses töökoha kaotusega, vaid tegemist on sotsiaalkindlustushüvitisega, mis on tekkinud isiku varasemate kindlustusmaksete alusel. Seega ei saa hageja jääda kindlustushüvitise saamise tõttu halvemasse olukorda kui siis, kui ta seda ei oleks saanud. Kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja jättis veebruaris 2016 tegemata kokkulepitud tööd, tekitades kostjale majandusliku kahju saamata jäänud tulu näol ja kahjustas kostja mainet. Hageja ei ole rikkunud TLS § 98 lg-t 2, mille kohaselt ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ebaõige on kostja seisukoht, et puudub põhjus, miks hageja peaks päeva pealt töölt lahkuma, kui tal olid juba mitu kuud kõik tasud käes. Kostja ei esitanud vastuväiteid sellele, et tasu jaanuari eest ei olnud hageja 25. veebruari 2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaks laekunud (tl 97), 2016. a jaanuaris tegi kostja ühe ülekande 7. jaanuaril 2016.
12.Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustaud maakohtu poolt tuvastatut, et hageja keskmine töötasu oli 1281 eurot 83 senti kuus. Samas väidab kostja apellatsioonkaebuses vastuoluliselt, et töötaja keskmine töötasu oli ca 1527 eurot, kostja leiab, et selles üle pooltel vaidlus puudub. Kostja viitab sellele, mida hageja maakohtu istungil avaldas, kohtuistungi protokollist nimetatud summat ei nähtu (tl 102 jj) . Kui lähtuda kostja apellatsioonkaebuse põhjendustest, peaks hageja saadaolev hüvitis olema suurem, kui maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult TLS § 100 lg 4 alusel välja mõistnud kolme kuu hüvitise.
13.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades on hageja esindaja ajakulu 2 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 120 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud, kokku 300 eurot (2 t 30 min×120) (ilma käibemaksuta) ning tasu kuulub kostjalt väljamõistmisele. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 300 eurolt (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.