Asjaõigus › Piiratud asjaõiguse asjad

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kostjat häiriv ning tema privaatsust rikkuv. Kostja kasutab X majavaldust elamiseks ja puhkamiseks, on teinud palju pikaajalist ja kulukat tööd, et oma kinnistut koos selle ümbrusega väärtustada. Miljööväärtusliku keskkonna terviklikkuse rikkumine ei oleks tasakaalus hageja ilmselt põhjendamatu huviga. Mittevajaliku juurdepääsu rajamine vähendaks kostja kinnistu väärtust turvalise ja privaatse maakoduna. Kostja ei riku oma käitumisega väljakujunenud tava. Kostja on selle kinnistu kasutamisega olnud seotud ligikaudu seitse aastat. Ajal kui kostja asus X kinnistut kasutama, puudusid kinnistul sellised teed, mida hageja oleks kasutanud. Kostja on lubanud üle X kinnistu juurdepääsu kõigile soovijatele, kes lähevad randa jalgsi või jalgrattaga. Põhjendatud ei ole hageja väiteid juurdepääsu tagamiseks seoses hageja abikaasa halva tervisega ja omandi kaitsega. Hageja ega tema abikaasa ei ela Suurepaju kinnistul ega ole kasutanud sõiduautoga aiamaja juurde sõitmiseks kostja kinnistut.

MAAKOHTU LAHEND

hageja huvi üles kostja huvi. Hagejale on tagatud võimalus kostja kinnistut läbimata pääseda avalikule teele ja nõue kohustada kostjat taluma koormatist hageja kasuks ei ole põhjendatud. Hageja on märkinud, et juurdepääsutee määramisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavadega. X maaüksuse plaani (tl 39) järgi oli X kinnistul 1996. a 0,01 ha teed, mis on märgitud avaliku teena. Praegu riigile kuuluva X kinnistu ja järve vahelisel alal tee olemasolu kohta ei ole esitatud mingeid tõendeid. Maainfo teenuse kaartide järgi ei viinud see X kinnistul olnud tee hageja elumajani. Kohus leidis, et antud asjaolude põhjal ei saa arvestada väljakujunenud tavaga. Kui seal oligi 1990. aastate keskpaigas ja lõpus mingi tee, mis kulges üle X kinnistu ja lõppes peale kinnistut, siis peale kostja poolt oma kinnistu korrastamist seal seda enam ei ole. Asjaolude hindamine, kas kostjal oli õigus oma kinnistu korrastamisel 1996. a maaüksuse plaanil märgitud tee muruplatsiks muuta, ei ole käesoleva tsiviilasja ese. Kuivõrd seda väidetavat teed ei ole enam mitu aastat, hageja ise on kostjat aidanud selle muruplatsi rajamisel, keegi ei ole vaidlustanud tekkinud olukorda seoses Viiratsi valla poolt Tammekõrkja tee avalikuks kasutamiseks määramisega sellises pikkuses nagu ta praegu on, leidis kohus, et kunagi olnud tava ei ole enam olemas. Asjaolu, et kostja on lubanud vahel hagejal sõita üle oma kinnistu ja muru hageja maja juurde, ei saa lugeda tavaks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kostja kinnistul paikneva juurdepääsutee kasutamise takistamine seab ohtu hageja omandi. Vajaliku juurdepääsu puudumine rikub tuleohutusnõudeid, kuna omanik pole taganud ehitistele vaba juurdepääsu (VV 27.10.2004 määrusega nr 315 kehtestatud “Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” § 28 lg 1 p 2; § 2 lg 1 p 7). Korvamatu oleks ka tulekahju korral keskkonnale tekkiv kahju. Hageja elumaja paikneb Võrtsjärve hoiualas. Mootorsõidukiga sisse- ja väljapääsu puudumine kinnistul paikneva elumajani seab ohtu hageja ja tema abikaasa elu ja tervise. Hageja ja tema abikaasa on 74-aastased pensionärid. Hageja abikaasa on diabeetik, kel esineb sagedasi haigushoogusid, mistõttu on elumaja ette ning elumaja eest välja pääsemine mootorsõidukiga hädavajalik. Tartu Pensioniameti väljastatud arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt esineb hageja abikaasal M. L. keskmine puue, millest tulenevalt vajab isik kõrvalabi väljaspool oma elamiskohta korra nädalas, kuna ei tule iseseisvalt toime hügieenitoimingutega ja liikumisega. Kohus ei ole selgitanud, kuidas on võimalik olukorras, kus hageja elumajani mootorsõidukiga juurdepääs puudub, elumajast abivajajat võimalikult kiiresti meditsiiniasutusse transportida. Samuti ei ole kohus selgitanud, kuidas on täidetud seadusest tulenev tuleohutusnõue tagada ehitisele piisav juurdepääs tulekahju kustutamiseks ettenähtud päästevahenditega, kui tuletõrjeauto hageja elumajani ei pääse. Põhiseadusest tulenev õigus elu ja tervise kaitsele kaalub kahtlemata üles kostja huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu. 5) Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb kostja koormavus viimase kinnistu kasutamisel. Kostja ei ole selgitanud, milles väidatavalt tekkivad ebamugavused seisnevad või mil viisil väheneb tema kinnistu väärtus. Pärast servituudi seadmist säilib kostjal võimalus oma kinnistut kasutada ja käsutada. Juurdepääsu võimaldamisega ei teki kostjale mingeid kulutusi. Juurdepääsu võimaldamine ei ole kostjale mingil viisil koormav. Juurdepääs ei kulge vahetult mööda kostja elumajast. Tulenevalt asjaolust, et hageja kasutab juurdepääsuteed üldreeglina suvisel ajal ja ülimalt harva, sh keskkonda võimalikult säästval viisil (sõidetakse kergsõidukitega, välditakse sõitmist pehme pinnase korral), ei koormaks ega kahjustaks servituut kostja kinnistut. 6) Kohtu põhjendused on vastuolulised, mistõttu kohtuotsus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg 1 sätestatuga. Esmalt on kohus leidnud, et juurdepääsunõude eelduseks on kinnistule vajaliku juurdepääsu puudumine, hiljem aga, et juurdepääsunõude eelduseks on kinnistule juurdepääsu puudumine. Samuti leiab kohus samaaegselt nii seda, et juurdepääsunõude esitamine ei ole asjaolusid arvestades AÕS § 156 lg 1 alusel üldse võimalik (kuna hagejal on juurdepääs oma kinnistule), kui ka seda, et juurdepääsunõude rahuldamine ei ole vaidluse faktilisi asjaolusid arvestades põhjendatud, sest see häiriks kostja privaatsust. 7) Uue juurdepääsu rajamine oleks hagejale põhjendamatult koormav ning seetõttu on nõude rahuldamata jätmine põhjusel, et juurdepääs on võimalik rajada hageja kinnistule, ebaõige. Hageja kinnistule uue tee rajamisega kaasnevad kulutused oleksid ebamõistlikult suured ja hagejale ülejõu käivad. Hageja ja tema abikaasa on pensionärid, kes katavad oma igapäevased vajadused pensionist. Uue mootorsõidukiga sõidetava tee rajamise kohustuse panemine hagejale on ebaõiglane ka põhjusel, et kostja kasutab oma kinnistule pääsemiseks hageja kinnistul paiknevat erateed. Kui võrrelda koormist, mis tekib kostjale servituudi seadmisega ja koormist, mis tekib hagejale uue tee rajamisega, siis ei ole need olukorrad võrreldavad. 8) Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellant ei mõista, kuidas saab väita, et “2006. a tehtud fotodelt on näha, et praegu X kinnistul ja riigile kuuluval maal teed ei ole.” 2006. a tehtud fotodelt nähtub üheselt taotletava juurdepääsu paiknemine X kinnistul.

9) Uue tee rajamiseks kostja kinnistule puudub vajadus. On irrelevantne, kas maatükk, millele juurdepääsu taotletakse, on kaetud muruga, kruusaga, asfaldiga või muu kattega. Kostja kinnistul ei pea servituudi seadmiseks, mille sisuks on õigus läbida kinnistut mootorsõidukiga, paiknema autoteed. Tähtsust omab vaid see, et juurdepääs mootorsõidukiga üle kostja kinnistu on reaalselt võimalik. Muruga kaetud maatükk on mootorsõidukiga sõidetav igal aastaajal. Isegi kui talvekuudel takistaks maha sadanud lumi hagejal vajalikku juurdepääsu üle kostja kinnistu, siis ei oma see asjaolu antud juhul tähendust. Talvekuudel hageja ja tema abikaasa kinnistul ei viibi. Kostja ei ole lükanud ümber hageja väidet, et kostja kinnistu hageja elumajani pääsemiseks on käesoleval ajal mootorsõidukiga sõidetavas seisundis. Juurdepääsu võimalikkust üle kostja kinnistu hageja elumajani on kinnitanud nii Tartu Maakohus (01.12.2006 määrus tsiviilasjas nr 2-06-29285), kohtutäitur Rita Lohu 09.08.2006 aktis kui ka tunnistaja K. P. 10) Juurdepääsu rajamiseks riigimaale puudub vajadus. Tunnistaja K. P. ütlustega ja kohtutäitur R. Lohu poolt tuvastatuga on tõendatud, et juurdepääs mootorsõidukiga üle kostja kinnistu ja riigimaa hageja elumajani on reaalselt võimalik. Ka maakohtul oli paikvaatuse teostamisel võimalik veenduda, et nimetatud riigimaa on mootorsõidukiga sõidetavas seisundis. See nähtub ka politseikonstaablite 05.08.2006 tehtud fotodelt. Kui kostja ei teeks hagejale põhjendamatuid takistusi (tõkete, puupalkide, kalavõrkude jms paigaldamine juurdepääsu takistamiseks), oleks hagejal juurdepääs oma elumajani mootorsõidukiga läbi X kinnistu ja riigimaa olemas. 11) Hageja ei ole kunagi abistanud kostjat korrastustöödel eesmärgiga muuta vajalik juurdepääs olematuks. Hageja on abistanud kostjat üksnes Viiratsi Vallavalitsuse 29.05.2001 korralduses nr 225 loetletud korrastustööde (võsa ja kõrkjate eemaldamine, muuli tasandamine, kanali kalda korrastamine) teostamisel. 12) Vaidlusaluse juurdepääsu kasutamine on väljakujunenud tava. Hageja on elanud Suurepaju kinnistul alates aastast 1972. Kostja omandas X kinnistu aastal 2005, kuid on väidetavalt olnud kinnistuga seotud aastast 1999. Kuni kostjapoolsete rikkumisteni pidasid naaberkinnisasjade omanikud tavaks ja õiguslikult siduvaks olukorda, et elumaja juurde pääsemiseks kasutab kumbki kinnisasja omanik teatud ulatuses naaberkinnisasjal asuvat teed. Hinnates seda, kas hageja poolt kostja kinnistu kasutamine on väljakujunenud tava või mitte, tuleb lähtuda X kinnistut kasutanud isikute käitumisviisist läbi aegade. 13) Kohus on jätnud tähelepanuta kõik kostja jämedad menetlusõigusnormide rikkumised. Kostja on kohtule korduvalt väitnud, et taotletavat juurdepääsuteed ei ole olemas käesoleval ajal ning et seda ei ole kunagi tema kinnistul eksisteerinud. Seesugune seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega. X kinnistu 1996. a maaüksuse plaanilt nähtuvalt paikneb X kinnistul avalik tee. Samuti nähtub vaidlusalune juurdepääsutee X kinnistu 2006. a maa-ameti väljavõtetelt. Kohtuotsusest tulenevalt selgitas kostja kohtuistungil, et hageja on paaril korral seda teed kasutanud, et saaks ehitusmaterjale viia, väites seega, et juurdepääs üle X kinnistu hageja elumajani eksisteerib. Samuti tuleneb kohtuotsusest kostja väide, et hagejale anti värava võti. Kui hageja üle kostja kinnistu oma elumajani ei pääseks, siis tekib küsimus, et mis eesmärgil hagejale tõkkepuu avamiseks ettenähtud võti anti. Täiesti absurdne on ka kostja väide, et tõkkepuu paigaldati kostja kinnistule põhjusel, et traktoritega sõideti suvalist teed pidi randa. Hagejal traktorit ei ole ning ükski Võrtsjärve avalikult kasutada sooviv isik ei ole sõitnud üle X kinnistu traktoriga Võrtsjärveni.

sõitu ülimalt harva. Kostja nõustub kohtuga, et kostja kinnistul asuv muruga pinnas ei ole autoga igal ajal sõidetav ilma sinna teed rajamata ja murupinda kahjustamata. Apellant tugineb on oma väidete tõendamiseks ebaõigesti Tartu Ringkonnakohtu 12.09.2006 määrusele. Määruskaebuse lahendamisel hagi tagamise asjas ei anna kohus õiguslikku hinnangut hagis esitatud asjaoludele. Samuti ei ole asjas tõendina käsitletav kohtutäituri tegevus hagi tagamise määruse täitmisel. Küll võib kostja kinnitada, et hagi tagamise perioodil ei kasutanud hageja võimalust sõita oma aiamajani üle kostja kinnistu, mis tõendab, et ilmselt selline vajadus siiski puudub. 3) Kohus on õigesti märkinud, et ei ole tuvastatud tava, mille järgi Suurepaju kinnistule pääseti X kinnistut läbides. Hageja väited selle kohta on paljasõnalised. Hageja pigem kinnitab, et seda tava ei eksisteeri, kui ta väidab, et juurdepääsu kasutataks üliharva. Vastavalt tunnistaja K. P. ütlustele võis 1996. a X maaüksuse plaanil katkendlikult tähistatud tee olla pinnastee, mis on ajaga rohtunud. Tunnistaja selgitas, et plaanidele tehtud märge “avalik tee” oli tehtud maamõõtja poolt, see ei olnud täpselt defineeritud ning kajastus ainult kaardi peal, mingit alust sellel ei olnud, teeregistrit ei olnud. 1996. a plaanil katkendliku joonega tähistatud tee ei kulgenud hageja aiamajani, vaid lõppes ca 50 meetrit enne seda. 4) X kinnistu omanik on seadnud tõkkepuu oma kinnistu kaitseks nende isikute eest, kes traktorite ja muude mootorsõidukitega sõitsid üle muru randa ning rikkusid sellega heakorrastatud puhkeala. Kostja ei ole kellelegi keelanud Võrtsjärve randa minna üle tema kinnistu jalgsi või jalgrattaga. Sealjuures ei ole hageja esitanud hagi juurdepääsuks randa, vaid juurdepääsuks oma kinnistule. Ebaõige on see, et kostja on teinud hagejale takistusi, asetades juurdepääsuteele kalavõrke. Hageja ei ole juurdepääsule midagi sellist paigutanud. Apellandi viidatud fotol on näha, et kostja kalamõrrad ei paikne hageja taotletava juurdepääsu maa-alal. 5) Kui hageja väidab, et naaberkinnistu muru on väga heas korras, siis on see saavutatud kostja suure tööga. Ka hageja ei eita, et varem olid X kinnistul heinamaa, võsa, kõrkjad, kännud ja liigniiske ala. Hageja on ise kaasa löönud kostja abistamisel selle ala heakorrastustöödes. Kinnistul ei olnud teed, mis oleks olnud teena kasutatav. Kostja rajas oma suvemajani ise uue juurdepääsu, see tee on kinnistul ainus tee ning seda kasutades ei pääse Suurepaju aiamajani. Hageja ei ole ka selle tee kasutamist taotlenud. Hageja poolt mootorsõidukiga sõitmine üle kostja õue-ala oleks kostjat häiriv ning tema privaatsust rikkuv. Kostja kasutab X majavaldust elamiseks ja puhkamiseks, on teinud palju pikaajalist ja kulukat tööd, et oma kinnistut koos selle ümbrusega väärtustada. Miljööväärtusliku keskkonna terviklikkuse rikkumine ei oleks tasakaalus hageja ilmselt põhjendamatu huviga. Mittevajaliku juurdepääsu rajamine vähendaks kostja kinnistu väärtust turvalise ja privaatse maakoduna. 6) Hageja nõue autoteeservituudi seadmiseks ei ole ka seadusega kooskõlas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 asunud seisukohale, et juurdepääsu tagamist kinnisasjale kohtuotsuse alusel tekkiva reaalservituudiga ei näe ette ükski seadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg 6.

reaalselt kostja kinnistul enam teed ei ole, maa ala, kus kunagi tee kulges, on täidetud mullaga, sellele on rajatud muru ning kogu ala on kostja poolt heakorrastatud. Hageja ei ole ümber lükanud ka kostja väidet, et hageja poolt teena taotletav maaala on madal järveäär, mis on mõnel aastal üleujutatud, ning ka seetõttu ei sobi teena kasutamiseks. Hageja väide, et kuna vana teepõhi peaks olemas olema, siis saab ka mööda muru sõita, ei ole asjakohane ega ka tõendatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja tõendanud, mille poolest üle muruga kaetud maapinna sõitmine kostja kinnistul on eelistatum sellest, kui hageja sõidaks 40 meetrise vahemaa mööda looduslikku rohumaad talle kuuluval kinnistul. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja kinnistul looduslikke või muid takistusi ega tõkkeid, mis takistaksid hoonete vahel liikuda, ei ole. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt taotletud mootorsõidukitele kasutamiseks mõeldud tee kasutamise õiguse taotlemine ei saaks ka piirduda murul sõitmisega, vaid see eeldaks vastava tee rajamist. Apellandi väitel asuvad mõlemad kinnistud looduskaitse vööndis, kus rajatiste ehitamine eeldab eelnevaid uuringuid ja kooskõlastusi. Asja materjalides selle kohta pooled tõendeid esitanud ei ole.

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.