Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-2-07 Tartu, 21. märts 2007. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu V. K hagi AS-i V vastu kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-1248 V. K kassatsioonkaebus Hageja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Toomas Bekker. Kostja AS V (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann. 19. veebruar 2007. a Hageja V. K ja tema esindaja vandeadvokaat Toomas Bekker. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsus ja Tartu Maakohtu 12. mai 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V. K esitas 28. septembril 2004. a Viljandi Maakohtule hagi AS-i V vastu kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 15. augustil 1996. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures pingitöölisena. Tema tööks oli puidupressil aknadetailide kokkupanek. 14. jaanuaril 2002. a viis kostja hageja puidutööpingilt üle tööle sorteerimislauale. Hageja uueks tööülesandeks oli prusside sorteerimine laual ja nende virnastamine. Sorteerimislauale saabusid prussid rulltransportööril. Oma eelmisel tööpaigal hageja transportööriga kokku ei puutunud.
26.veebruaril 2002. a juhtus hagejaga tööõnnetus. Transportööri rullide vahele oli sattunud puupind, mis tuli ära võtta, sest see takistas tööprotsessi ja kahjustas transportööri. Hageja otsis pingioperaatorit, kelle kohustuseks oli pind eemaldada, kuid teda ei olnud tööpaigal. Ka ei olnud kohal hageja otsest ülemust ja töö vahetut korraldajat (meistrit). Kuna hageja tahtis ära hoida rulltransportööri rikkumist, siis otsustas ta pinnu ise kõrvaldada. Transportööri ta seisma panna ei saanud, seda sai teha ainult pingioperaator. Hakates vasaku käega transportööri vahelt pindu ära võtma, tõmbas liikuv kett tema käe keti ja hammasratta vahele. Hageja sai tööõnnetuses raskeid kehavigastusi: vasaku käe I, II, III ja IV sõrme amputatsiooni ning ulatusliku pehmete kudede vigastuse. Hiljem tekkisid täiendavad tüsistused: vasaku õlavarre osaline halvatus ja V sõrme kõõluste vigastus.
24.juunini 2002. a maksti hagejale ajutise töövõimetuse toetust kuupalga ulatuses. Tartu
Pensioniameti ekspertiisikomisjoni 27. juuni 2002. a otsusega tunnistati hageja töövõime kaotuse protsendiks 80 ajavahemikul 25. juunist 2002. a 30. juunini 2003. a. 18. juuni 2003. a arstliku ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 60 ajavahemikul 1. juulist 2003. a
30.juunini 2005. a. 14. juuni 2005. a arstliku ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 60 ajavahemikul 13. juunist 2005. a 23. maini 2009. a. Tööõnnetusega tekitati hagejale kahju, mis seisneb töövõime vähenemisest tingitud sissetuleku kaotuses. Hagejale kahju tekkimises on süüdi kostja, kes rikkus tööohutuse eeskirju. Kostja kasutas töövahendit (rulltransportööri), mis ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Transportöörile ei olnud paigaldatud kaitsepiiret, mis oleks takistanud juurdepääsu ohualale ja ära hoidnud töötlemisjäätmete sattumist masina liikuvate osade vahele. Sellega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13 "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 4 lg-d 1 ja 2. Kaitsepiirded paigaldas kostja transportöörile pärast tööõnnetust, 2002. aasta juulis. Kostja ei korraldanud täiendjuhendamist enne hageja üleviimist teisele tööle (sorteerimislauale). Ta ei tutvustanud hagejat rulltransportööri ohutuseeskirjadega ega selgitanud, kuidas peab toimima, kui rulltransportööri mehhanismide vahele satuvad töödeldava materjali jäätmed. Sellega rikkus kostja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 p 12, 13 ning § 14 p 1 ja 2 ning sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määrusega nr 80 kinnitatud "Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra" § 7 lg 1 p 3 ja 4. Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju eest 109 548 krooni 1 sendi suuruse hüvitise ajavahemiku eest 25. juunist 2002. a 30. aprillini 2006. a ja alates 1. maist 2006. a igakuuselt 2048 krooni 68 senti kuni töövõime taasläbivaatuseni 23. mail 2009. a, kohustades kostjat indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil statistikaameti avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga, samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest 100 000 krooni suurune rahaline hüvitis.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on kahju hagiavalduses toodud kujul olemas, kuid põhjuslik seos esineb vaid kahju ja hageja enda tahtliku käitumise vahel. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi punkti 4.5 ja juhendi nr 3 "Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale" (juhend nr 3) p 21 nõuet. Hageja lahkus tahtlikult, selleks põhjust omamata oma töökohalt � sorteerimistransportöörilt � puidutööpingi juurde, kuhu tal polnud asja ja milleks tal polnud ka väljaõpet, rikkudes tahtlikult töölepingu p 2.1 ning kostja töösisekorraeeskirjade p 18.1 ja 18.6. Operaator Kaarel Kalajõgi oli rulltransportööri töötamise hetkel lahksae juures ja hageja vastupidine väide on eksitav. Kuna hageja kasutatavaid töövahendeid polnud vahetatud või uuendatud, ei olnud vaja teda uuesti juhendada ja välja õpetada.
3.Tartu Maakohus jättis 12. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hagejat ei viidud üle teisele tööle, kuna töölepingus oli tema töö sisuks kõik tööd tehases. Uuel töökohal oli hageja tööülesandeks prusside sorteerimine ja virnastamine. Paikvaatlusega tehti kindlaks, et rulltransportööri juurde hagejal asja ei olnud. Hageja kohustuseks ei olnud rullide vahele sattunud
pindude eemaldamine. Rulltransportööri puhastamine pindudest oli operaatorite tööülesandeks, kes seiskasid selleks vajadusel kogu liini. Hagejal puudus vajadus minna transportööri vahele sattunud pindu eemaldama masina töötamise ajal. Mingit ohtu see pind, mida hageja tahtis eemaldada, masinale ei kujutanud. Seega ei ole õige ka hageja väide, et ta pidi igal juhul pinnu rullide vahelt ära võtma, sest muidu oleks see masina ära rikkunud. Tõele ei vasta hageja väide, et ühtegi operaatorit ei olnud kohal. Alusetu on ka hageja väide, et teda ei ole instrueeritud, kuidas töötada rulltransportööril. Juhendamist ei olnud vajalik korraldada, sest hageja töökohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks oli ta väljaõppe saanud. Tõendatud ei ole hageja väide, et töövahend ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Rulltransportöör ei olnud hageja töövahendiks, sest hageja pidi töötama sorteerimislaual. Paikvaatlusel selgus, et rulltransportöör ei hakka üldse tööle, kui sellel puudub ettenähtud kaitse. Rohkem kaitsekatteid ei ole transportöörile võimalik paigutada, sest siis ei oleks võimalik sellel töötada. Asjaolu, et ekspertiisiaktis on tuvastatud võimalus ka olemasoleva kaitsekatte puhul nii pindude kui ka käe sattumiseks keti ja ketiratta vahele, ei tähenda, et tööandja oleks rikkunud tööohutusnõudeid. Rulltransportöör oli tarnitud Austria firma Klöckner Industrieanlagen und Rohstoffe GmbH poolt ja vastas Euroopa Liidu selleaegsetele tehnilistele ja ohutusnõuetele. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud tsiviilkoodeksi (TsK) §-s 448, mille 2. lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu kannatanu ees, kui ta on süüdi kahju tekitamises. TsK § 458 sätestab aga erinormina kahju tekitanu vastutuse sõltumata süüst juhul, kui kahju on tekitanud suurema ohu allikas. Isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud vastavalt TsK §-le 458 hüvitama suurema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja on TsK § 458 kohaselt tõendanud, et suurema ohu allika tekitatud kahju tekkis kannatanu enda süülise teo tagajärjel. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja lahkus tahtlikult töökohalt, rikkudes tahtlikult töölepingu punkti 2.1 � töö sisuks on tööd puidutööpinkidel, mida töötaja oskab kasutada. Samuti rikkus hageja töösisekorraeeskirjade p 18.1, mille järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd, ja p 18.6, millega oli keelatud lahkuda töökohalt ilma tööjuhi loata. Kostja võib TsK § 462 lg 1 alusel keelduda kahjuhüvitise maksmisest hagejale, kuna hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist. Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi p 4.5 ja juhendi nr 3 p 21 nõuet, et masina käigu ajal on keelatud selle puhastamine, korrastamine, seadistamine, remontimine, mutrite pingutamine, kettide pealepanek ja pingutamine, ummistuste kõrvaldamine, välja arvatud juhtudel, kui see on lubatud seadme passis oleva juhendi järgi. Viljandimaa Tööinspektsioon jõudis 15. märtsil 2002. a samuti järeldusele, et tööõnnetus juhtus sellepärast, et hageja eiras ohutusnõudeid.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus
vääralt tööõnnetusega seotud asjaolud ning jõudis ekslikule järeldusele, et kahju tekkimist soodustas hageja raske ettevaatamatus. Tööõnnetuses on süüdi kostja, hageja ei ole kahju tekkimises süüdi.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt maakohus tuvastas tööõnnetusega seotud asjaolud ebaõigesti. Asja materjalidest nähtuvad tööõnnetusega seotud asjaolud, maakohus tegi paikvaatluse ning menetluses kuulati üle tunnistajad. Maakohus on asjas kogutud tõendite alusel õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning andnud nendele õige hinnangu. Tõendatud ei ole hageja väide, et häired rulltransportööril mõjutasid hageja tööd ning et ilma hageja sekkumiseta oleks rulltransportöör purunenud. Tööõnnetuse raportis esitatud juhtunu kirjelduse kohaselt läks hageja rulltransportööri juurde häiriva heli tõttu. Vaidlust ei ole, et tööruumis viibisid isikud, kes olid pädevad vajaduse korral rulltransportööri seiskama, kuid hageja ei pöördunud nende poole. Ei ole tõendatud, et häiriva heli põhjustanud puupind oleks tulnud viivitamatult kõrvaldada. Maakohus määratles õigesti hageja enda süü astme. Hageja viited töökohas kujunenud tavale ei ole kooskõlas teiste tõenditega, muu hulgas ka hageja enda kinnitusega, et ta töötas sorteerimislaua ääres lühikest aega. Kostja süü ei ole tõendatud. Hageja täiendav instrueerimine ega juhendamine ei olnud vajalik ning ka seda asjaolu ei saa hinnata kostja kahjuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja jätta tema kohtukulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsK § 462 lg-t 1 ning jättis ebaõigesti kohaldamata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrused. Ringkonnakohus järeldas valesti, et hageja täiendav instrueerimine ega juhendamine ei olnud vajalik ning sellest tulenevalt ei esine kostja süüd. TTOS § 13 lg 1 p-de 12 ja 13 järgi on tööandja kohustatud korraldama töötajale enne töö vahetumist vastava tööohutusalase juhendamise ja väljaõppe. Ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal puudus vajadus ja kohustus minna rulltransportöörilt pindu eemaldama, on vastuolus töölepingu seaduse (TLS) § 50 p-s 5 sätestatud töötaja kohustusega võimalusel erikorralduseta kõrvaldada töötakistused või nende ohu. Kostja süü hindamisel jättis ringkonnakohus põhjendamatult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse nr 13 § 7 lg 9, mille kohaselt peab tööandja tagama, et töövahendit kasutab, hooldab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe. Kohtute seisukoht, et rulltransportöör ei olnud hageja töökoht ja selle juurde tal asja ei olnud, on vastuolus TTOS § 4 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt mõistetakse töökohana tööruumis paiknevat töökohta ja
selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs. Lisaks leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, vastatud ei ole kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta ei nõustu hageja väitega, et ohutusnõuete rikkumine on tõendatud tehnilise ekspertiisi aktiga. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus tegi paikvaatlust menetluskorda rikkudes ning vaatlusprotokoll on seetõttu tõendina kõlbmatu. Paikvaatlusel ei kantud protokolli hageja esindaja märkusi. Tõendamaks asjaolusid, et rulltransportööril puudus kaitsekate ning et transportöör moodustab hageja tööpaigaga ühtse terviku, taotles hageja esindaja selle pildistamist. Vaatluse käigus pildistati rulltransportööri. Vaatamata hageja esindaja taotlusele maakohus fotosid toimikusse ei võtnud.
8.Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Hagi aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud, mistõttu jäeti hagi põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole materiaalõiguse norme vääralt kohaldanud ega menetlusõiguse norme rikkunud.
9.Riigikohtu istungil jäi hageja lepinguline esindaja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Kohtud on ebaõigesti lahendanud hagi TsK § 458 järgi, lugedes kostja suurema ohu allika valdajaks. Suurema ohu allikaks nimetatud sätte järgi on teatud asjade ja ainete ekspluateerimine, mis käikulastuna, liikumapanduna või oma loomulike omaduste tõttu ei allu täielikult inimese tahtele ja kontrollile (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. juuni 1994. a otsus kohtuasjas nr III-2/1-24/94). Praeguses asjas rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu allikas, kuivõrd hagejat ähvardanud oht � tema käe võimalik sattumine käitatud rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta vahele � oli mõistlikult kõrvaldatav rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või rulltransportööri seiskamisega enne selle rullide vahelt pinnu eemaldamist.
12.Kuna kostja tegevus ei olnud suurema ohu allikaks, pidid kohtud hagi lahendama süül põhineva vastutuse sätete järgi. Kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 1. juulit 2002. a oli TsK § 448, mis reguleeris õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldusi. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nimetatud paragrahvi alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse, samuti et kahju õigusvastaselt põhjustanud kostja süüd eeldatakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-99-02 (RT III 2002, 25, 289) p 10).
13.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg 2 järgi tagama selle, et pooled saaksid esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukohad kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta. Maakohus
peab hindama kõiki hageja väiteid, millega hageja põhjendab kostja tegevuse õigusvastasust, ning kostja vastuväiteid. Samuti tuleb võtta selge seisukoht põhjusliku seose esinemise kohta kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Põhjuslik seos võib olla välistatud kannatanu tahtluse tõttu ennast kahjustada. Samas ei ole üksnes sellega, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, veel tõendatud hageja tahtlus ennast kahjustada. Juhul, kui hageja tõendab, et kostja põhjustas õigusvastaselt kahju, peab maakohus andma kostjale võimaluse tõendada süü puudumist, s.o õigusrikkumist vabandavaid asjaolusid. See, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd.
14.Kohtud on ebaõigesti kohaldanud veel TsK § 462 lg-t 1, mille kohaselt juhul, kui kahju tekkimist või suurenemist põhjustas kannatanu enda raske ettevaatamatus, siis võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele või hüvitise väljamõistmata jätmisele. Kohtud eksisid nimelt selles, et kohaldasid TsK § 462 lg-t 1 ilma, et nad oleksid lugenud kostjat vastutavaks hagejale kahju tekitamise eest. Juhul, kui kostja ei ole hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud või ta ei ole kahju tekitamises süüdi, siis puudub alus ja vajadus TsK § 462 lg-t 1 kohaldada.
15.Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus lugenud tööõnnetuse kohal tehtud vaatlusega tõendatuks et hagejal ei olnud töö tegemise käigus asja rulltransportööri juurde, et hageja kohustuseks ei olnud rulltransportööri rullide vahele sattunud pindude eemaldamine ning et kui rulltransportööri ketil ei ole peal katet, siis masin ei hakka tööle. TsMS § 290 järgi on vaatlus igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse kohta kohtu poolt, muu hulgas paikkonna või sündmuskoha vaatlemine. TsMS § 291 lg 5 esimese lause järgi kirjeldatakse vaatlusel eset, paikkonda või sündmuskohta üksikasjalikult ning vajaduse ja võimaluse korral pildistatakse või salvestatakse selle olulised omadused muul viisil. Paikvaatluse protokollis (kohtutoimiku leht 136) ei ole kirjeldatud, kui kaugel asub tööõnnetuse koht (rulltransportöör) hageja töökohast ning missugune oli juurdepääs hageja töökohalt tööõnnetuse kohale. Vaatlusprotokollist ei nähtu, et rulltransportööri oleks proovitud käivitada ilma ketil oleva katteta. Kohus ei ole paikvaatlust fotografeerinud või salvestanud muul viisil ega ole lisanud kohtutoimikusse sündmuskoha plaani või skeemi. Seega ei vasta paikvaatluse protokoll TsMS § 291 lg 5 esimeses lauses toodud nõuetele. Paikvaatluse protokollis on muu hulgas kirjas, et ajal, mil hagejaga juhtus tööõnnetus, "...oli operaatori puldis Kalajõgi. Tema ka peatas liini, kui õnnetus juhtus...", et kohal, kus õnnetus juhtus "oli ees pikk puitmaterjal", mida hageja pidi õnnestuse kohta "jõudmiseks" eemaldama, ning et hageja väide Kalajõgi viibimise kohta keldris ei saa olla tõene, sest "siis oleks läinud rohkem aega". Kolleegium märgib, et need paikvaatluse protokolli kantud fraasid ei kujuta endast sündmuskoha kirjeldust vaatluse hetkel. Jääb mulje, et maakohus protokollis paivaatluse protokollis ütlusi või tegi ja kandis paikvaatluse protokolli omi järeldusi paikvaatluse käigus kuuldud ütluste alusel. Asjaolud, mis viitavad kellegi isiku ütluste ärakuulamisele, ei saa kolleegiumi arvetes olla paikvaatlusega kogutud tõendiks. TsMS § 290 mõtte kohaselt ei sisalda vaatlus endas vaadeldaval
objektil olevate isikute ütluste ärakuulamist. Küll võivad vaatlusel osalevad menetlusosalised TsMS § 291 lg 4 järgi juhtida kohtu tähelepanu vaatluse täielikkuse ning menetletava asja seisukohast olulistele asjaoludele. TsMS § 291 lg 5 teise lause järgi protokollitakse vaatluse korraldamine, protokolli kantakse ka vaatlusel tehtud menetlusosaliste märkused. Nimetatud sätte mõtte kohaselt tuleb vaatlusprotokolli märkida muu hulgas see, kas vaatlusel osalenud menetlusosalistel on märkusi või mitte. Praegusel juhul ei sisalda vaatlusprotokoll sellist märkust. See puudus ei anna iseenesest alust lugeda vaatlust kui tõendit kõlbmatuks. Kolleegium märgib, et pärast vaatlust võib kohus lasta menetlusosalistel ja tunnistajatel seostada kohtuistungil oma seletusi ja vaatlusprotokolli.
16.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et maakohus jättis lahendamata kostja 19. augustil 2005. a esitatud kirjaliku taotluse (vt kohtutoimiku leht 72) üle kuulata tunnistajana E. Pärn. Selle asjaolu tõttu oli maakohtu poolt ebaõige 27. aprillil 2006. a toimunud kohtuistungil taotluste esitamise tähtaja rikkumisele viidates jätta rahuldamata kostja suuline taotlus sama tunnistaja ülekuulamiseks (vt kohtutoimiku leht 156).
17.Vaatlusprotokollist nähtub, et hageja tegi mõned fotod. Kohtutoimikust ei nähtu, et hageja oleks esitanud maakohtule taotluse fotode lisamiseks kohtuasja juurde. Seega on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et maakohus ei võtnud, vaatamata hageja esindaja taotlusele, kohtutoimikusse hageja tehtud sündmuskoha fotosid.
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest ja seaduses ettenähtud piiridest enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.