Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
ERGO Kindlustuse AS-i hagi KÜ Lembitu 8 vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-49742
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5321 eurot 94 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja ERGO Kindlustuse AS (registrikood 10017013), esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja KÜ Lembitu 8 (registrikood 80040835), esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp
Asja läbivaatamise kuupäev
3. detsember 2012, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-49742 muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Arvata ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuselt 29. juunil 2012 tasutud kautsjon 53 (viiskümmend kolm) eurot 22 senti riigituludesse. Jätta rahuldamata ERGO Kindlustuse AS-i taotlus kolmanda isiku kaasamiseks. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud ERGO Kindlustuse AS-i kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ERGO Kindlustuse AS (hageja) esitas 8. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus välja mõista KÜ-lt Lembitu 8 (kostja) 83 270 krooni 33 senti. Hagiavalduse kohaselt toimus 11. märtsil 2010 Tallinnas Lembitu tn 8 asuva elamu (elamu)
sisehoovis õnnetusjuhtum, kus elamu katuselt alla kukkunud lumi ja jää tabasid hoovi pargitud, ASile Rentacar kuuluvale sõiduautole BMW 325 (sõiduauto), mille tagajärjel sai sõiduauto kahjustada. Sõiduauto omanik oli hagejaga sõlminud sõiduauto kindlustamiseks sõidukikindlustuse lepingu. Hageja maksis sõiduauto omanikule välja kindlustushüvitise 83 270 krooni 33 senti (5321 eurot 94 senti). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg 1 alusel läks selle summa ulatuses kahju hüvitamise nõue kostja vastu üle hagejale. Kostja peab hagejale hüvitama teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-dest 5 ja 7. Kahju põhjuseks ei olnud vääramatu jõud ega ka kannatanu enda tegevus. Kostja rikkus lume ja jää eemaldamata jätmisega korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg-st 1 tulenevat kohustust teha elamu hooldustöid. Kostja on sõiduauto kahjustamises süüdi isegi juhul, kui sõiduautot ei oleks tohtinud maja hoovi parkida või kui kostja oleks sõiduauto omanikule katusekoristustöödest ette teatanud või paigaldanud tööde tegemise kohta ajutise piirdeaia.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt hooldas ta elamut parimal võimalikul viisil, eemaldades katuselt lund ja jääd terve talve jooksul. Ka kahjujuhtumi toimumise päeval tehti kostja tellimisel elamu katuse puhastustöid ning sellest olid teadlikud kõik korteriomanikud. Kahjujuhtum leidis aset elamu sisehoovis, mille maa on elamu korteriomanike kaasomandis. Lembitu tn 8 kinnistu kaasomanike otsusega on kinnitatud sisekorra eeskiri, mille kohaselt ei ole õueala autoparkla. Kui korteriomanik eirab kaasomanike otsust õueala kasutamise kohta, siis sisekorra eeskirja järgi vastutab ta sellega kaasneda võivate tagajärgede eest ise. Sõiduauto kasutaja T. Sinissaar oli KÜ Lembitu 8 liige. Kahju tekkis seepärast, et erakordselt raskete lumeolude tõttu oli maja katusele tekkinud jäätunud kohti, mida ei saanud katuse tipust eemaldada, sest neile ei pääsenud ligi isegi korvtõstukiga. Tegemist oli vääramatu jõu olukorraga. Kahjustada saanud sõiduauto oli pargitud hoovi keskel asuvale haljasalale, kuhu olid seoses katuse puhastamisega tekkinud lumehanged. Elamu katusele paigaldatud lumetõke tekitas trampliiniefekti, paisates ootamatult alla langeva lume ja jää majast ning selle ääres asuvast kõnniteest eemale, nõnda et see tabas sõiduautot. Kahju oleks saanud vältida mootorsõiduki kasutaja, kes poleks pidanud sõiduautot sisehoovi parkima.
3.Harju Maakohus jättis 28. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub asja materjalidest, et kahjustada saanud sõiduauto kasutaja T. Sinissaar on korteriühistu liige. Ta oli sõiduauto parkinud hoovis asuva hange serva, mille tõttu saigi võimalikuks lume ja jää kukkumine sõiduauto peale. Kostja on tõendanud, et sisekorra eeskirja kohaselt ei ole Lembitu tn 8 õueala otstarbeks autoparkla. T. Sinissaar on korteriühistu liige ja ta oli teadlik siseõue kasutamise piirangutest. Kostja on täitnud oma kohustusi ja hooldanud hoonet, eemaldades katuselt lund ja jääd. Ka
11.märtsil 2010 tehti katuse puhastustöid ning sellest olid teadlikud kõik korteriomanikud. Neid asjaolusid on kostja tõendanud esitatud arvetega, rendilepinguga ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidega. Kuigi kostja tegu võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 järgi, on kostja VÕS § 1050 lg 1 järgi tõendanud, et ta ei olnud süüdi, mistõttu puudub tema tegevuses õigusvastasus.
See asjaolu on muu hulgas tuvastatud 4. oktoobri 2010. a väärteomenetluse lõpetamise määrusega, mille kohaselt tuli menetlus lõpetada, kuna teos puudusid väärteo tunnused. Kuna sõiduauto kasutaja parkis sõiduauto elamu katuse puhastamise ajal elamu hoovi, ei käitunud ta mõistliku hoolsusega. Talvisel ajal tulnuks hoiduda sõiduauto parkimisest maja hoovi, et tagada vara säilimine. T. Sinisaar, parkides sõiduauto katuse puhastamise ajal maja hoovi, on ise vastutav kahju tekkimise eest VÕS § 139 lg 1 tähenduses ning seda sellisel määral, et kostja vastutus ei ole praegusel juhul kohaldatav.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja leidis, et kostja vastutab VÕS §-de 1043 ja § 1045 või VÕS § 1059 alusel. Hageja hinnangul peab majaomanik kas või iga päev kontrollima ja korraldama lume ja jää eemaldamise katuselt, kui see on ohutuse pärast vajalik. Hageja tugines lisaks VÕS §-s 1043 sätestatud deliktilise vastutuse alusele ka alternatiivsele õiguslikule alusele - VÕS §-le 1059. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus muutis 7. juuni 2012. a otsusega osaliselt maakohtu põhjendusi, kuid jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Pooled ei vaidle kindlustusjuhtumi toimumise üle. Sõiduauto sai kahjustada elamu katuselt lume ja jää kukkumise tõttu. Hageja on kindlustusandjana hüvitanud kindlustusvõtjale tekkinud kahju. Kuna VÕS § 492 lg 1 järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue, siis pidi maakohtus hindama, kas sõiduauto omanikul kui kindlustusvõtjal tekkis kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hagiavalduses tugines hageja VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7, väites, et kostja rikkus korteriühistuseadusest tulenevat kohustust korteriomandite esemeks oleva ehitise ja maatüki majandamisel (korrashoiul). Maakohus tuvastas, et kostja laskis katuselt eemaldada lund ja jääd. Katuse hooldustööd tehti 8. märtsil, 9. märtsil ja ka 11. märtsil 2010. Hoovi pargitud sõiduauto sai kahjustada ajal, mil maja katuselt eemaldati lund ja jääd. Maakohus leidis õigesti, et kostja on tõendanud, et kostja ei rikkunud temalt oodatavat hoolsuskohustust elamu hooldamisel. Seejuures arvestas maakohus kostja süü puudumise hindamisel õigesti ka seda, et sisekorra eeskirja kohaselt ei olnud õueala ette nähtud sõidukite parkimiseks, sõidukite viibimine õuealal toimus sõidukite valdajate vastutusel ning et sõidukiomanikud olid kohustatud elamu avarii- ja hooldustööde ajaks sõiduki kohe teisaldama. Korteriühistu juhtorgan võis arvestada, et ühistu liikmed täidavad sisekorra eeskirja nõudeid, eriti seda punkti, mis kohustas sõidukiomanikke hooldustööde tegemise ajaks sõidukeid kohe teisaldama. Seega on apellandi väited sisekorra sätete asjassepuutumatusest alusetud. Kostja on tõendanud VÕS § 1043 järgi süü puudumist kahju tekkimises, mistõttu hagi sellel alusel rahuldamata jätmine on põhjendatud. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt VÕS § 139 lg 1 annab aluse kahjuhüvitise
vähendamiseks, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, mitte aga aluse kahjuhüvitise nõude täielikult rahuldamata jätmiseks. Sellele sättele viitamine on asjakohatu ka seetõttu, et kahjustatud isikuks on siin AS Rentacar, mitte sõiduautot kasutanud kostja liige T. Sinissaar. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsusest selle põhjenduse välja, kuid see ei mõjuta maakohtu otsuse lõppjäreldust. Maakohtu otsuse lõppjäreldust ei mõjuta ka see, et maakohus ei hinnanud hageja VÕS § 1059 alusel esitatud täiendavat nõuet. Selle sätte alusel saab ehitise osalt jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest (süüst olenemata) vastutada üksnes ehitisaluse maa omanik, mitte aga omanike moodustatud korteriühistu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse järgi ei ole kohtud andnud hinnangut kõikidele hageja väidetele. Nimelt ei ole kohtud analüüsinud asjaolusid, mille kohaselt: 1) sõidukite nimekirja olemasolu tõendab, et sõidukite parkimine toimus kostjaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul; 2) vaidlusalune sõiduauto pargiti maja hoovi haljasala piirile, hoone räästast ca 2 meetri kaugusele; 3) sõiduauto parkimiskohaga piirneva katuse räästad olid õnnetuse ajaks juba puhastatud; 4) sõiduautole ei kukkunud jääpurikad räästast, vaid maja katuse tipust lahti tulnud jää, mida alt ei olnud näha; 5) kohas, kust jää sadas sõiduauto peale, ei ulatunud kostja tellitud korvtõstuk puhastama katuse tippu; 6) sõiduautoni paiskus lumi ja jää üksnes põhjusel, et oli kostja katusele paigaldanud lumetõkke, mille tõuge võimaldab lumel ja jääl langeda üle jalakäijate ala; 7) sõiduauto kasutaja ega omanik ei olnud teadlikud katuse tippu jäetud lumest ja jääst ega katusele paigaldatud lumetõkkest; 8) kostja ei hoiatanud autode kasutajaid lume, jää ega lumetõkke eest, kuigi puhastustööde kvaliteeti kontrollis kostja juhatuse liige L. Prela katuse luukide kaudu; 9) ohtlikud piirkonnad hoovis ei olnud tähistatud. Seega oli kostjale teada nii trampliinina toimiva lumetõkke olemasolu kui ka katuse tippu jäetud lumi ja jää, samuti selle tõenäolise maandumise koht. Sõidukite parkijaid nendest asjaoludest aga ei teavitatud. Kostja oli väliselt hooletu VÕS § 1050 lg 1 järgi, sest vaid katuse nende osade puhastamine, kuhu tellitud tõstuk ulatub, et tõenda süü puudumist. Mõistlik majaomanik puhastaks katuse täielikult, mitte osaliselt ning paneks puhastamata jäänud katuseosade tähistamiseks maapinnale välja hoiatusmärgid. Samuti teavitaks mõistlik isik ühise omandi kasutajaid sellest, kui katuse puhastamine ebaõnnestub või esineb ohtlikke olukordi (trampliinina toimiv lumetõke), mis võivad ohustada inimeste tervist või vara. Kostja rikkus üldist käibekohustust. VÕS § 1059 kohustab korteriühistut eemaldama hoone katuselt kogu alla kukkuda võiva lume ja jää, mitte ainult räästapurikad või parasjagu tellitud tõstuki tõsteulatuses asuva lume ja jää. Kostja oli ka subjektiivselt hooletu VÕS § 1050 lg 2 järgi, sest jälgides viiekorruselise hoone katuse puhastamist, ei hoiatanud ta auto parkijaid selle eest, et vaatamata räästast purikate eemaldamisele ei ole katuse tipust lund ja jääd koristatud, mistõttu ei ole
hoovis ohutu viibida. Kohtud on VÕS § 139 lg 1 kohaldamisel jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Samuti on kohtud ebaõigesti leidnud, et sõiduauto kasutaja T. Sinisaar (kes ei ole kahjustatud isik käesolevas asjas) väidetav hooletus välistab kostja süü. Sõiduauto omaniku suhtes ei saa praegusel juhul VÕS § 139 kohaldada. Kohtud on jätnud hindamata vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt sõiduautot ei kahjustanud mitte puhastustööde tegemine, vaid nende tegemata jätmine. Kostja ei teavitanud vajadusest sõiduauto teisaldada. Sõiduauto kasutaja ei ole olnud hooletu. Kohtud rajasid lahendi teesile, et kostja on sisekorra eeskirjas enda vastutuse välistanud ja et elamu hoov ei ole parkimiseks ette nähtud, mistõttu sõidukid asusid õuealal vaid sõiduki kasutaja vastutusel. See seisukoht on vale, sest seadus ei sätesta, et vastutuse piiramise kokkulepe võtab isikult kohustuse puhastada katus kogu ulatuses ja hoiatada kõrvalisi isikuid potentsiaalse ohu eest. Seega oleks ringkonnakohtu otsuses kirjeldatud viisil vastutuse välistamine VÕS § 106 lg 2 tähenduses käesoleval juhul ebamõistlik ja tühine. Sisekorra eeskirjas sisalduv vastutuse piirang on tühine ka VÕS § 42 lg 1 alusel. Kohtud ei ole seda käsitlenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Hoovis parkimise eest võttis kostja tasu ja hoovi pääses autoga vaid kostja antud väravapuldi abil. Need asjaolud viitavad sellele, et lisaks deliktile võis poolte vahel olla võlaõiguslik suhe, mis ei vabasta kohtute tuvastatud asjaoludel kostjat lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest, kuna kohtud ei ole tuvastanud, et kahju tekkis vääramatu jõu tõttu. Kostja sõlmis parkimislepingu ning tema vastutus sõiduki kasutaja ees on lepinguline. Samas on kohtud jätnud analüüsimata, mil moel saaks sisekorra eeskirja alusel jätta hageja sõidukiomaniku õigusjärglasena (VÕS § 492 lg 1) ilma kahjuhüvitisest. Kahjustatud isik ei ole olnud hooletu. Kostja ei ole tõendanud, et tal pole süüd kahjustatud isiku omandi kahjustamises.
7.Hageja esitas Riigikohtule taotluse kaasata menetlusse TsMS § 216 lg 1 alusel kolmanda isikuna L. Prela, kes on Lembitu tn 8 korteri nr 119 omanik 2001. aastast. Lembitu tn 8 kinnistu kaasomanikuna vastutab L. Prela hagejale vaidlusaluse kahju hüvitamise eest VÕS § 1059 alusel. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, siis peab hageja esitama uue hagi sama kahju eest hüvitise saamiseks korteriomanike vastu VÕS § 1059 järgi. L. Prela kaasamisega katkeb hagi aegumine L. Prela vastu VÕS § 1059 alusel suunatud nõudes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 6). Kassatsioonkaebuses esitas hageja kolmanda isiku kaasamise taotluse seetõttu, et alles ringkonnakohtus leiti, et VÕS §-s 1059 sätestatud isikute poolt samas paragrahvis sätestatud ehitise ja sellest tuleneva ohu valitsemiseks moodustatud korteriühistu ei ole kohustatud subjekt VÕS § 1059 mõistes. L. Prela on see Lembitu 8 kinnistu kaasomanik, kes käskis kostja juhatuse nimel viienda korruse korteriomanikel harjavarrega katusepiiret jääpurikatest puhastada. L. Prela on eelduslikult huvitatud, et kostja kohtumenetluse võidaks. Seetõttu tuleb L. Prela kaasata kohtumenetlusse kostja poolel.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et hageja on asunud meelevaldselt määratlema
asjaolusid, mis pole vaidluse all ja mida kohtud on justkui tuvastanud, aga pole hinnanud. TsMS § 688 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tuvasta Riigikohus ise faktilisi asjaolusid ega uuri tõendeid. Seetõttu on asjassepuutumatud nii hageja seisukohad tuvastatud asjaolude kohta kui ka neist tehtud meelevaldsed järeldused. Hageja eksib leides, et kostja oli väliselt hooletu, kuna puhastas vaid osa katusest ega pannud hoiatusmärke välja. Kostja puhastas katuse täielikult - inimvõimete piires. Kostja ei pidanud kedagi teavitama nn trampliinidest, sest lumetõke on katuse konstruktsiooni lahutamatu osa ning ehitusnormide kohaselt vajalik ohutuse element, mille olemasolu katusel oli teada kõigile korteriomanikele. Mõistlikkust tuleb eeldada ka korteri- ja autoomanikult. Vale on hageja väide, et kostja ei hoiatanud auto kasutajat. Kostja juhatuse liige L. Prela on korduvalt ja ka sellel konkreetsel juhul hoiatanud auto kasutajat T. Sinissaart, kuid viimane on hooletult vastanud, et tal on kindlustus. Kassatsioonkaebuse osa, milles käsitletakse VÕS § 139 kohaldamist, on asjakohatu, kuna ringkonnakohus on oma otsuse põhjenduste osast VÕS § 139 välja jätnud. Ekslik on hageja väide parkimislepingu sõlmimise kohta. Hoonealune maa kuulub korteriomanikele ning korteriomanik (T. Sinissaar) ei saa iseendaga (auto kasutaja ja parkija T. Sinissaar) lepingut sõlmida selle maa kasutamiseks. T. Sinissaar maksab kostjale tasu värava ja väravapuldi hooldamise eest. Parkimisega seotud tasusid korteriomanikud ei maksa. Kaasomanike kokkuleppe kohaselt ei ole õueala parkla ja juhul kui korteriomanik kasutab sisehoovi siiski parklana, vastutab ta ainult ise sellest tulenevate võimalike kahjude eest. Nimelt sätestab kostja sisekorra eeskirja punkt 3, et korteriühistu ei kanna mingit varalist vastutust õuealal viibivatele sõidukitele võimalike kahjustuste tekkimise eest, ning punkti 4 kohaselt toimub sõidukite viibimine siseõues sõidukite valdajate vastutusel. Lisaks on sisekorra eeskirja punktis 2 sätestatud sõidukiomaniku kohustus teisaldada sõiduk viivitamata hoone avarii- või remonttööde tegemise ajaks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 692 lg 2 järgi jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kolleegium jätab rahuldamata hageja taotluse kaasata praeguses tsiviilasjas iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel L. Prela.
10.Kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaolude kohaselt sai sõiduauto kahjustada kohas, kus lund ja jääd oli katuselt juba eemaldatud. Hageja heitis kostjale ette, et kostja jättis katuse tipust lume ja jää eemaldamata ega hoiatanud autoomanikke, et kogu lumi ja jää ei ole katuselt eemaldatud ning et seetõttu on olukord jätkuvalt ohtlik. Kolleegium leiab, et maja katuselt lume ja jää eemaldamise ja autoomanike hoiatamise kohustus lasus elamu korteriomanikel tulenevalt üldisest käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid. Üldine käibekohustus on tuletatav TsÜS § 138 lg-st 2,
mis sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest ja üldisest käibekohustusest tulenevalt tegema kõik mõistliku selleks, et nad elamut omades, vallates ja kasutades ei kahjustaks teisi isikuid. Juhul kui nad seda kohustust rikuvad ja kahjustavad sellega teist isikut, siis saab neile ette heita õigusvastase teo toimepanemist (nt VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi). Üldist käibekohustust ja selle rikkumist on vaja tuvastada kahju tekitaja vastutusele võtmiseks delikti üldkoosseisu alusel juhtudel, kus kahju põhjuseks on tegevusetus või ebapiisav tegutsemine ning kannatanu ei heida kahju tekitajale ette seaduses sätestatud kohustuse rikkumist, st deliktiõiguslikku kaitsenormi rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Elamu omanike asutatud korteriühistul ei ole hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust eemaldada maja katuselt lumi ja jää. Seetõttu ei saa sõiduauto kahjustamist põhjustanud kostja tegevusetus - maja katuselt lume ja jää eemaldamata jätmine - olla õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.
11.Hageja pole tõendanud ka seda, et kostja tegevusetuse õigusvastasus ilmneks seaduses sätestatud kohustust rikkuvast tegevusest, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisest VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kolleegium on varem selgitanud, et kuna kostja teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul, siis peab ta tõendama ka seaduses sätestatud kohustutuse rikkumise VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10). Hageja peab lisaks sellele, et ta tõendab deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumise kostja poolt, tõendama veel selle, et hageja kahju ära hoidmine oli VÕS § 1045 lg 3 järgi seadusest tuleneva kohustuse vähemalt üheks eesmärgiks (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 12). Seega peab hageja juhul, kui ta tahab tõendada kostja teo õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, tõendama kostjat kohustava sätte olemasolu ning ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta kannatanut kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab. Kolleegiumi arvates ei ole hageja viidatud KÜS § 2 lg 1 asjassepuutuv säte VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. KÜS § 2 lg 1 sätestab, et korteriühistu on korteriomandiseaduses sätestatud korteriomanike loodud mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. See säte reguleerib üksnes korteriühistu ja tema liikmete vahelist võlasuhet ega tekita korteriühistule lepinguvälist kohustust (üldist käibekohustust) tegutseda aktiivselt viisil, mis hoiaks ära korteriühistu liikmeteks mitteolevate isikute kahjustamise.
12.Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et lume ja jää koristamine maja katuselt kui aktiivne tegevus oli kahju põhjuseks või et sellise tegevusega loodi varem mitteeksisteerinud oht teiste isikute varale. Näiteks võinuks olla nii, et kui seda tööd poleks tehtud, ei oleks sõiduauto saanud kahjustada, sest katuse tippu jäänud lumi ja jää hakkasid liikuma vaid selle tõttu, et altpoolt oli lumi ja jää eemaldatud. Kolleegium on varem selgitanud, et hageja peab tõendama kostja teo ja põhjusliku seose kostja teo ja hageja kahju vahel (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12).
Juhul kui hageja oleks väitnud ja tõendanud, et kahju oleks jäänud tekkimata, kui lund ja jää poleks maja katuselt osaliselt koristatud, siis oleks ta saanud tugineda sellele, et kostja tellitud töö tegemise ning hageja kahju vahel oli põhjuslik seos. Sellisel juhul oleks kostjale saanud ilmselt omistada (kuna töö osalise tegemisega tekkis täiendav ja varasemast suurem lume ja jää alla langemise oht) ka üldise käibekohustuse hoiatada teisi isikuid pärast töö lõpetamist võimaluse eest, et katusele jäänud lumi ja jää võivad alla langeda või teha muu vajalik ning mõistlik selleks, et teised isikud ei saaks kahjustada. Sellisel juhul oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama oma süü puudumise VÕS § 1050 lg 1 järgi. See tähendanuks, et kostja oleks pidanud tõendama, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku ja võimaliku käibekohustuse täitmiseks. Juhul kui lume ja jää koristamine maja katuselt oleks olnud kahju põhjuseks, siis võinuks hageja iseenesest kaaluda, kas kostja võiks vastutada VÕS § 1045 lg 2 järgi seoses sellega, et kostja kasutas KÜS § 2 lg-st 1 tuleneva kohustuse - koristada maja katuselt lund ja jääd - täitmiseks teist isikut. Sellisel juhul oleks kostja vastutanud teise isiku õigusvastase teo eest üksnes juhul, kui teine isik oleks ise vastutanud tekitatud kahju eest delikti üldkoosseisu alusel, st et kui teine isik oli ka kahju põhjustanud õigusvastase teo toimepanemises süüdi (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 15; 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 16; 5. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 11; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 15).
13.Kuna hageja esitatud asjaolude järgi ei saa kostja tegevus olla õigusvastane, siis ei saanud kohtud hinnata, kas kostja oli VÕS § 1050 lg 1 järgi hooletu, st kas ta oli süüdi sõiduauto mittetahtlikus kahjustamises.
14.Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostja ei saa vastutada VÕS § 1059 alusel ning et maakohus põhjendas kostja süü puudumist ebaõigesti VÕS § 139 kohaldamisega. Kolleegium on varem korduvalt selgitanud, et kannatanu osa kahju tekkimisel ei välista kostja süüd (vt nt Riigikohtu
21.märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5407, p-d 11 ja 12; 25. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-09, p 20). Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada, et kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks. See tähendab, et juhul kui kostja oleks vastutanud kahju tekitamise eest, siis ei saaks hageja tugineda sellele, et sõiduauto omanik ise ei parkinud sõiduautot keelatud kohta. Kolleegium rõhutab, et väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda seda, et isik ei võiks olla süüdi VÕS § 1050 lg 1 järgi. Süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Järelikult on erinevad ka süü tõendamiseks vajalikud asjaolud. Samuti on erinev asjaolude tõendamise koormus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 14). Samas on väärteomenetluse protokoll tsiviilkohtumenetluses kasutatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 järgi. Kuid sõltumata väärteomenetluses tuvastatust, peab kohus hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ning võtma delikti üldkoosseisu sätete alusel esitatud kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 1050 lg 1 järgi seisukoha, kas kostja on tõendanud, et ta ei pannud õigusvastast tegu
toime hooletusest. Kui kostja on füüsiline isik, saab ta juhul, kui on tõendatud tema hooletus VÕS § 1050 lg 1 järgi (nn väline hooletus), tugineda ka nn sisemise hooletuse puudumisele VÕS § 1050 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 14).
15.Kassatsioonkaebuses toodud etteheide, et kohtud ei ole võtnud seisukohta kõikide asjaolude kohta, on iseenesest õige, kuid kuna kostja tegevusetuse õigusvastasuse puudumise tõttu ei saa kostja nagunii vastutada kahju eest (vt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11), siis ei mõjuta need rikkumised asja lahendamise lõpptulemust. Hageja ei ole eelnevas menetluses tuginenud asjaolule, et kostja tekitas talle kahju lepingu rikkumisega. Tulenevalt TsMS §-dest 66 ja 329-331 on hageja jäänud hiljaks sellele asjaolule tuginemisega, mistõttu jätab kolleegium selle asjaolu tähelepanuta. Kolleegium selgitab, et kohtud ei pidanud hagejale selgitama võimalust kaaluda esitada alternatiivne nõue lepingu rikkumisele tuginedes (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 11).
16.Rahuldamata tuleb jätta hageja taotlus kaasata praeguses tsiviilasjas iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel L. Prela. Kolmanda isiku kaasamise võimaluse poole taotluse alusel sätestab TsMS § 216. Selle sätte esimese lõike järgi võib pool, kes võib kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks kolmanda isiku vastu esitada (enda arvates) lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, esitada kuni lahendi jõustumiseni asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Seega on kolmanda isiku kaasamine lubatud juhul, kui tehtava kohtuotsusega tuvastatakse asjaolud, mida saab kolmanda isiku kaasamist taotlenud pool kasutada järgmises kohtumenetluses kolmanda isiku vastu või vastupidi - kolmas isik saab tuvastatud asjaolusid kasutada tema vastu. Kolleegium selgitab, hagejal ei ole TsMS § 216 lg 1 mõttest tulenevalt õigust taotleda iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamist kostja poolele. Seega oleks praeguses asjas saanud taotleda L. Prela kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kostja ise juhul, kui tal oleks hagi rahuldamise korral õigus esitada hüvitisnõue L. Prela vastu. Pool, kes taotleb iseseisva nõudeta kolmanda isiku enda poolel kaasamist, peab oma taotluse põhistama (vt TsMS § 216 lg 4). See tähendab, et kostja oleks pidanud tegema kohtule TsMS § 235 järgi usutavaks, et tal võib olla L. Prela vastu nõue juhul, kui hagi rahuldatakse. L. Prela oleks saanud TsMS § 213 lg 1 järgi ise astuda iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse kostja poolel. Hageja ei saanud seda L. Perla eest teha. Seetõttu ei olegi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus kaasata L. Prela menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi iseseisva nõudeta kolmanda isiku võib TsMS § 213 lg 2 esimese lause järgi menetlusse kaasata põhimõtteliselt igas kohtuastmes igas menetluse staadiumis, ei tähenda see seda, et kohaldada ei tuleks TsMS §-des 329-331 sätestatut. See tähendab, et ka kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamine võib olla lubamatu, kui sellega menetlust
põhjendamatult venitatakse (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-11, p 14).
17.Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.
18.Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.