Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.S.Y. esitas 19.03.2013 taotluse töövaidlusasjas nr 4.1-1/253 esitatud avalduse hagimenetluse korras läbivaatamiseks. S. Y. esitas 05.04.2013 hagiavalduse (I kd, tl 11-13) Eesti Energia Hoolduskeskuse AS-i vastu töövaidluses. Hagiavalduses märgitu kohaselt asus hageja 25.11.1991 tööle AS-i Narva Elektrijaamad kirjaliku töölepingu alusel. Alates 01.07.2011 muutus tööandja nimi ja hageja tööandjaks sai Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ. 20.09.2012 otsustas Eesti Energia nõukogu ühendada Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ ning Eesti Energia Elektrotehnika ja Automaatika AS ning ühendatud ettevõte jätkas ärinimega Eesti Energia Hoolduskeskus AS. Ühinemise tagajärjel on hageja tööandjaks Eesti Energia Hoolduskeskus AS. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, Narva Energia Ametiühing ja Balti Elektrijaama Ametiühing sõlmisid 31.03.2011 kollektiivlepingu. Töölepingu üleminekul Narva Elektrijaamad AS-ilt Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ-le läks üle ka kollektiivleping. Äriühingute ühinemisel jäi kollektiivleping jõusse. Kollektiivlepingu punkti 14.20 kohaselt maksab tööandja töötajale kutsehaigusega või töövigastusega kaasneva püsiva tööimetuse korral ühekordset toetust töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 40-70% töövõime kaotuse korral. Hagejaga juhtus 26.01.2012 tööülesandeid täites tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse. Hageja sai meistrilt J.S. tööülesandeks kütuselao konveierite galeriidest defektsete valgustite demonteerimise koos töötaja G.K. . Valgusti toitekaabli isoleerimise ajal käivitus konveier, selle tagajärjel kaotas hageja tasakaalu ning kukkus, hageja paremat jalga allpool põlve läbis kaitsepiirde vertikaaltugi. Tööinspektor ei tuvastanud tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes hageja süüd, küll on aga välja toodud kostja rikkumised. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 25.05.2012 otsuse nr XXXX järgi kaotas hageja 60% töövõimest töövigastuse tõttu, töövõimetuse kestuseks oli 25.02.2012 – 30.11.2012. 02.11.2012 otsusega nr 918196 pikendati püsiva töövõimetuse kestust kuni 30.11.2013. Hageja palvel pöördus Narva Energia Ametiühingu esimees korduvalt kostja poole palvega tasuda kollektiivlepingu alusel ühekordne toetus summas 2 562 eurot. Kostja on toetuse maksmisest alusetult keeldunud.
Tööandja ei täitnud oma kohustusi, mis on ette nähtud ohutustehnika reeglitega. Kütusekilbi masinist ei teavitanud valjuhääldi kaudu konveieri sisselülitamisest. Tööõnnetuse uurimisprotsessis selgus, et hoiatussignaal ei töötanud. Õnnetuse tagajärjel oli hagejal pikk raviaeg, ta oli haiguslehel neli kuud ja siis veel üks kuu pärast kolmandat operatsiooni. Tööinspektsiooni uurimisaktis on esitatud tööõnnetuse põhjused.
2.Kostja Eesti Energia Hoolduskeskus AS vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja esitas töövaidluskomisjonile 30.01.2013 avalduse Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu, kuid hagis on hageja asendanud ühe tööandja teisega, samuti on hageja muutnud oma nõuet. Hageja ei ole põhjendanud kostja vahetust ega tõendanud hagiavalduses kajastatud asjaolusid. Kostjale ei laiene kollektiivleping. Hagejal on ajutine vigastus, tegemist ei ole püsiva töövõimetusega. Hageja laiendas omavoliliselt temale antud töökohta ja töötoiminguid, rikkudes sellega Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja. Samuti rikkus hageja „Töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse lukksepale“ ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise ekspluatatsiooni eeskirja. Tööõnnetuses kannatada saanud hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses on 100%. Isegi kui hagejal oleks õigust taotleda kostjalt toetust, oleks ta pidanud seda tegema kollektiivlepingu punkt 14.25 kohaselt, esitades vastava avalduse tööandjale 60 kalendripäeva jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse toimumisest arvates. Hagejaga juhtus tööõnnetus 26.01.2012 ja väljamakse saamiseks esitas hageja avalduse tööinspektsioonile 30.01.2013. Uurimiskokkuvõte on väga pealiskaudne ning ei tuvasta kellegi süüd. Kostja ei tea, kelle palvel ametiühingu esindaja tema poole pöördus, kirjad ei kajasta pöördumist kellegi palvel või kellegi volitatud esindajana. Hageja on saanud töötasu 100% ulatuses, olenemata sellest, et talle oli määratud 60% töövõimetus. Sisuliselt on tööandja tasunud hagejale toetusena ca 9500 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis 07. veebruari 02.2014 otsusega S. Y. hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja esitas hagi õige kostja vastu. Hageja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 30.01.2013 Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu. 27.12.2012 ühines Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ Eesti Energia Elektrotehnika ja Automaatika AS-ga. Ühinemise käigus kustutati Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ ning äriühingu nimeks sai Eesti Energia Hoolduskeskus AS. Vastav registrikanne on kinnitatud 11.03.2013, seega esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile endise tööandja Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu ning hagi 19.03.2013 kohtusse ühinemise käigus moodustatud uue asutatud ettevõtte Eesti Energia Hoolduskeskus AS vastu, kes on Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ õigusjärglane. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i, Narva Energia Ametiühingu ja Balti Elektrijaamade Ametiühingu poolt 31.03.2011 sõlmitud kollektiivleping kehtib Eesti Energia Hoolduskeskus AS-i osas. Äriseadustiku (ÄS) § 5 lg 2, töölepinguduse (TLS) § 112 ja kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajat majanduslikel põhjustel toimuvate ümberstruktureerimiste puhul, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb sisuliselt üle teisele juriidilisele ettevõttele. Kollektiivleping on üheks ettevõttega seotud kohustuseks ning peab ÄS § 5 lg 2 kohaselt üle minema ettevõtte omandajale. Hagejal on osaline töövõimetus riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 16 lg 1 p-i 2 ja lg 6 tähenduses ning tal oli sel alusel õigus toetust nõuda. Püsival töövõimetusel on kaks astet – täielik (töövõime kaotus 100%) ja osaline töövõimetus (töövõime kaotus 10-90%). Hageja sai
raske tervisekahjustuse. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo 25.05.2012 otsuse nr XXXX järgi oli hageja töövõime kaotuse protsent 60, põhjus töövigastus, töövõime kestus 25.02.2012 - 30.11.2012. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo 02.11.2012 otsusega nr 918196 pikendati töövõimetuse kestust kuni 30.11.2013, töövõime kaotuse protsent 60, põhjus töövigastus. Püsiva töövõimetuse põhjuseks on töövigastus, kui Sotsiaalkindlustusamet teeb kindlaks põhjusliku seose tööõnnetuses saadud vigastuse või selle tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise ja püsiva töövõimetuse vahel (RPKS § 16 lg 9 alusel kehtestatud sotsiaalministri 30.09.2009 määrus „Püsiva tööimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 10 lg 2). Antud juhul vastutavad tööõnnetuse toimumise eest nii hageja kui ka kostja. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tööõnnetus toimus 26.01.2012 ja, et hageja sai meistrilt J.S. tööülesande demonteerida kütuselao K-5 ja K-6 konveierite galeriidest defektsed valgustid koos G. K. . Hagejale võib ette heita, et ta ei täitnud oma otsese juhi korraldust teostada konveierite K-5 ja K6 mittetöökorras olevate valgustite demontaaži kahe töötaja koostöös, st tööde teostaja G. K. juhtimisel ning töövahendeid (klappredel) kasutades. Hageja ei järginud sisekorraeeskirju ja lihtsustatud tööde nimekirja. Hageja rikkus mitmeid kostja poolt välja toodud eeskirjade punkte, eelkõige Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja punkti
4.2.Sama tegevusega rikkus hageja „töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse elektrilukksepale“ punkte 1.9.1, 1.9.11, 3.5, 3.5.1, 3.5.3, 4.9. Tööde teostamisel kõrgusel rohkem kui 1,3 m põrandapinnast (tööplatsist) ilma töölava ja redelita peab kasutama kõrgustelt kukkumise kaitsevahendeid (kaitsevöö, kindlustustross, kindlustusköidik õla- ja reierihmad), kuid sellegipoolest ei saa hageja tehtud töid nimetada töötaja isiklikuks huviks. Ei saa asuda seisukohale, et hageja tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega tööandja juures, mis välistaksid talle kollektiivlepingu alusel hüvitise maksmise. Kostja seisukoht, et hageja laiendas oma töökohta ja töötoiminguid ning seetõttu on teostanud töid enda huvides, ei ole kooskõlas töölepinguseaduse ja Riigikohtu praktikaga. Kollektiivleping ei seleta lahti mõisteid „töötaja isiklikud huvid töökohal“, „töötaja tegevus, mida ei saa siduda tööülesannete täitmisega tööandja juures“. Nimetatud mõistete sisustamisel peab kohus lähtuma seadusandlusest ja kohtupraktikast. Kostja asukohaks on XXXX Narva. Õnnetus juhtus tööandja korralduse alusel konveieri K-6 galeriis. Kohus tuvastas tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte, tunnistaja G.K. ütluste ja asja materjalide juurde lisatud seletuskirjadega, et hageja ei teinud töid enda huvides. Asjaolu, et hageja tegi töid üksi ja ronis konveieri lindile, ei tähenda, et ta oleks neid töid teostanud enda huvides või, et tema tegevus ei olnud seotud tema tööülesannetega. Kohus tuvastas hageja töölepingu ja väljaõpet kinnitava tunnistuse alusel, et hagejal oli tööde teostamiseks vastav väljaõpe ning pädevus. Seetõttu saab hageja tehtud tööd pidada töötaja tegevuseks, mida ta pidi tööandja juures tegema. Kostja seisukoht, et hageja tegevus ei olnud seotud tema tööülesannetega ja ta teostas töid enda huvides, ei ole asjakohane. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida täiendavalt kostja poolt esitatud tööeeskirja ja juhiseid ning fotosid õnnetuspaiga kohta. Kohus tuvastas, et tööõnnetus toimus mitmete ohutusnõuete rikkumise tagajärjel nii hageja kui kostja poolt. Tööõnnetuse põhjused ei kinnita, et hagejal lasub tööõnnetuses 100%-line süü. Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et töötaja võib olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd. Kohus tuvastas, et hageja ei ole esitanud kostjale kirjalikus vormis avaldust toetuse saamiseks enne kui töövaidluskomisjoni 30.01.2013 avalduse esitamisega, arvestades, et avalduse esitamine muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Kuna TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud, ei saa
tahteavaldust teha kaudse tahteavaldusega ega vaikimise ega tegevusetusega. Kollektiivlepingu punkti 14.25 kohaselt tuleb avaldused lepingu alusel tehtavateks väljamakseteks reeglina esitada 60 kalendripäeva jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse toimumisest arvates. Tööõnnetus toimus 26.01.2012, toetuse saamiseks vastav tähtaeg 60 kalendripäeva hakkas kulgema alates 27.01.2012 ning möödus 27.03.2012. Kui lähtuda püsiva töövõimekaotuse tuvastamisest 25.05.2012, mil oli möödunud 60 kalendripäeva avalduse esitamise aluseks oleva sündmuse toimumisest, siis võiks sel põhjusel esineda mõjuvad põhjused avalduse ennistamiseks ehk toetuse esitamise tähtaja järgimata jätmiseks mõjuval põhjusel. Kuid ka sellisel juhul ei esitanud hageja ise ega esindaja kaudu ühtegi tahteavaldust väljamakse tegemiseks. Seega ei soovinud hageja ise vastava tahteavalduse esitamata jätmisega kaasa tuua endale positiivseid õiguslikke tagajärgi. Kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks volitanud end esindama volikirja alusel Narva Energia Ametiühingu juhatuse esimeest toetuse saamiseks. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei järginud kollektiivlepingu p 14.25 sätestatud korda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.S. Y. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 07. veebruari 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta Eesti Energia Hoolduskeskus AS-i kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) rikkus maakohus menetlus- ja materiaalõiguse normi, tuvastades, et ametiühingu esindajal Vladimir Aleksejevil puudus volitus töötaja esindamiseks tööandja ees. Pooled pole kordagi tõstatanud küsimust V. Aleksejevil volituse olemasolu või puudumise kohta. V. Aleksejev on oma ametikohal juba üle kahekümne aasta ning on hästi tuntud ametiühingutegelasena Eestis, Narva linnas ning vahetult ettevõttes, kus apellant töötab. Ametiühingute seaduse (AÜS) § 16 lg 2, töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS) §-de 3 ja 4, kollektiivlepingu punktide 1.2.5. ja 1.3. järgi omab V. Aleksejev kui ametiühingu juhatuse esimees volitusi esindada kõiki oma ametiühingu organisatsiooni liikmeid. Kostja käitumine, kus ta mõistis, et töötaja esindajal puuduvad volitused ja, et töötaja peab ise avalduse esitama, kuid ta mainib seda alles kohtuliku arutluse käigus, ei ole vastavuses hea usu põhimõttega; 2) rikkus maakohus menetlusõiguse normi, tuvastades, et toetuse avaldus ei olnud esitatud õigeaegselt. Antud asjaolu mainisid pooled kohtuliku kuulamise käigus põgusalt. Kostja viitas tähtaegade järgimisele vaid kui täiendavale asjaolule. Hageja avaldas omapoolse seisukoha 27.11.2013 arvamuses, et antud juhul kollektiivlepingu punkt 14.25. kohaldamisele ei kuulu. Nimetatud punkti kohaldamine ei ole kooskõlas töötaja püsiva töövõimetuse tuvastamise tähtaegadega. Selleks, et töötajal säiliks võimalus pöörduda toetuse väljamaksmiseks, on kollektiivlepingu punkti 14.25. dispositsiooni lisatud termin „reeglina“; 3) rikkus maakohus menetlusõiguse normi, jättes tuvastamata, millal esitati töötaja avaldus ametiühingu esindaja kaudu. Töövaidluskomisjoni tuvastas, et tööandja tunnistas, et 2012 jooksul toimusid tema ja V. Aleksejevi vahel suulised läbirääkimised ning elektroonne kirjavahetus avaldaja töövigastuse tulemusel töövõime kaotuse suhtes, kuid avaldaja ise pole tema poole kogu töötamise aja jooksul ei suuliselt ega kirjalikult pöördunud. Kostja teadis ning mõistis kollektiivlepingu täitmise vajadust varem, kui hageja esitas avalduse töövaidluskomisjoni.
5.Eesti Energia Hoolduskeskus AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) nõustub vastustaja maakohtuga, et kollektiivlepingu punkti 14.25. kohaselt on toetuse väljamaksmise üheks eelduseks töötaja avalduse esitamine lepingus ettenähtud tähtaja jooksul. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et V. Aleksejevil ei olnud ei seadusest ega volikirjast tulenevat esindusõigust, mis oleks tal võimaldanud esitada vastustajale apellandi nimel avaldust hüvitise saamiseks. Volituse puudumisele on vastustaja juhtinud tähelepanu vastuses hagiavaldusele. Volituse puudumise osas jõudis õigele järeldusele ka töövaidluskomisjon. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et V. Aleksejev ei esitanud vastustajale apellandi poolt antud volikirja. Samuti ei tulene V. Aleksejevi volitus apellandi poolt viidatud sätetest; 2) on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hageja ei esitanud 60 kalendripäeva jooksul ei ise ega esindaja kaudu ühtegi tahteavaldust väljamakse tegemiseks. Vastustaja selgitused tähtajaga seotud asjaolude kohta ei ole asjakohane liigitada täiendavateks asjaoludeks. Vastustaja on menetluse jooksul oma seisukohad tähtaja osas esitanud. Kohus on väga põhjalikult analüüsinud kollektiivlepingu punkti 14.25 eeldusi. Esimest korda esitas apellant tööandjale toetuse saamise nõude 30.01.2013 avalduses töövaidluskomisjonile, kui tööõnnetusest oli möödas üle ühe aasta; 3) tingis tööõnnetuse asjaolu, et apellandi tegevus ületas tööülesannete piire. Vastusele on lisatud selgitav joonis, millest nähtub, et apellant teostas töid vales töötsoonis. Apellant laiendas omavoliliselt tööpiirkonda. Samuti ei täitnud tööülesannet nõuetekohaselt. Antud seisukohale on jõudnud nii tööinspektsiooni komisjon oma otsuses kui ka maakohus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 07. veebruari 2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab välja Eesti Energia Hoolduskeskus AS-lt S. Y. kasuks 2 562 eurot (kaks tuhat viissada kuuskümmend kaks eurot).
7.Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud hagi kostja vastu ühekordse toetuse väljamaksmiseks ning nõude aluseks on Eesti Energia Elektrijaamad AS 2011. a ja 2012. a majandusaasta kollektiivlepingu punkt 14.20. (I kd tl 53). Viidatud kollektiivilepingu punkti 14.20. kohaselt maksab tööandja töötajale kutsehaigusega või töövigastusega kaasneva püsiva töövõimetuse korral ühekordset toetust: - 40-70% töövõime kaotuse korral – töötaja 3 (kolme) keskmise kuu töötasu ulatuses; - 80% töövõime kaotuse korral – töötaja 6 (kuue) keskmise kuu töötasu ulatuses; - 90-100% töövõime kaotuse korral – töötaja 9 (üheksa) keskmise kuu töötasu ulatuses; Meditsiinilisi soovitusi järgides soodustab tööandja kutsehaiguse või töövigastuse tagajärjel 40-70% ulatuses töövõime kaotanud töötaja tööle rakendamist.
8.Maakohus on vaidlustatud otsuses (otsuse punkt 15) õigesti asunud seisukohale, et Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i, Narva Energia Ametiühingu ja Balti Elektrijaamade Ametiühingu poolt 31.03.2011 sõlmitud kollektiivlepingus kokkulepitu kehtib ka kostja töösuhtes hagejaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid. Samuti asus kostja ise ringkonnakohtu istungil seisukohale, et ta ei vaidle vastu sellele, et kollektiivlepingu asjakohased sätted laienevad talle. Ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt ei vaidle kostja vastu ka sellele, et hagejal on tekkinud töövigastusega kaasnev püsiv töövõimetus 60%. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse punktis 16. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
Seega on asjas tõendatud kollektiivlepingu punkti 14.20. kohaldamise eeldused. Hagejal oli töövigastusega kaasnev püsiv töövõimetus 60%, mis kollektiivlepingu viidatud punkti järgi andis talle õiguse ühekordsele toetusele 3 keskmise kuu töötasu ulatuses.
9.Kostja seisukoha kohaselt on välistatud hageja nõue ühekordse toetuse saamiseks kollektiivlepingu punktide 14.24.2. ja 14.24.3. kohaselt, sest hageja tegevuse, millega kaasnes töövigastus, põhjuseks olid tema isiklikud huvid ning tema tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Samuti tugineb kostja sellele, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses oli 100%. Hageja on kostja väidetele vastu vaielnud ning hageja seisukoha järgi sai ta töövigastuse täites tööülesandeid ja tema süü osakaal toimunud tööõnnetuses ei olnud 100%. Vastavalt kollektiivlepingu punktile 14.24. lepingu punktides 14.20. - 14.23. nimetatud väljamakseid ei tehta järgmistel juhtudel:
14.24.1.töötaja oli tööõnnetuse ajal alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või nende jääknähtude mõju all;
14.24.2.tööõnnetuses kannatada saanud töötaja tegevuse põhjuseks olid tema isiklikud huvid ning tema tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega tööandja juures; 14.24.3 tööõnnetuses kannatada saanud töötaja süü osakaal toimunud tööõnnetuses on 100%.
10.Nähtuvalt asja materjalidest ei ole tõendatud kostja väide, et 26.01.2012 tööõnnetuse toimumise ajal oleks hageja tegutsenud oma isiklikes huvides ning tema tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Alusetu on kostja väide, et hageja tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega ning ta tegutses isiklikes huvides seetõttu, et ta laiendas omavoliliselt tööpiirkonda ja teostas töid vales töötsoonis. Asjas oleva G. K. seletuse (tl 127, 129, 132) kohaselt sai ta koos hagejaga 26.01.2012 meistrilt J. Smirnovilt ülesande kahe valgusti demonteerimiseks pingutussõlme nr 6 rajoonis ning nad läksid konveieri nr 6 pingutussõlme. Meister J. Smirnovi seletuskirja kohaselt (I kd tl 135) andis ta 26.01.2012 korralduse G. K. ja S. Y. mittetöötavate valgustite (4 tk), mis olid avastatud 24.-25.01.2012, väljavahetamiseks. Tööõnnetuse raportis (I kd tl 138-139) märgitu kohaselt said G. K. ja S. Y. meistrilt J. Smirnov ülesande demonteerida K-5 ja K-6 konveierite galeriidest mitte korrasolevad valgustid. Lähtudes eelnimetatud tõenditest on ebaõige kostja väide, et hageja töötas vales töötsoonis, sest töid tuli teostada pingutussõlmes, kuid ta teostas töid K-6 liinil. Asjas olevad tõendid ei kinnita kostja väidet, et hageja ei pidanud teostama töid K-6 tsoonis ning teostas töid talle antud ülesannete väliselt. Asjas olevad tõendid (sh menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll I kd tl 57-59; automaatika ja mõõtevahendite remondi ja hoolduse elektrilukksepa ametijuhend I kd tl 104; hageja seletuskiri I kd tl 135; tööõnnetuse raport I kd tl 138-139) kinnitavad seda, et mittetöökorras olevate valgustite demontaaž kuulus hageja tööülesannete hulka. Õige on siinkohal maakohtu seisukoht, et hagejale võib ette heita, et ta ei täitnud oma otsese juhi korraldust teostada konveierite K-5 ja K-6 mittetöökorras olevate valgustite demontaaži kahe töötaja koostöös, st koos G. K. ning töövahendeid (klappredel) kasutades. Samuti võib hagejale ette heita seda, et ta ei järginud sisekorraeeskirju ja lihtsustatud tööde nimekirja ning rikkus tööohutuse nõudeid (sh Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja punkti 4.2.; „Töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse elektrilukksepale“ punkte 1.9.1, 1.9.11, 3.5, 3.5.1, 3.5.3, 4.9.), kuid selline rikkumine ei muuda hageja poolt tehtud töid töödeks isiklikes huvides. Samuti ei saa väita, et hageja tegevus valgusti demonteerimisel ei olnud seotud tööülesannete täitmisega tööandja juures.
Lähtudes eeltoodust ei esine asjas kollektiivlepingu punktis 14.24.2. sätestatud eeldust, mis välistaks hagejal toetuse saamise õiguse.
11.Samuti ei ole asjas tuvastatav asjaolu, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses oli 100%. Asjas oleva tööõnnetuse raporti kohaselt oli tööõnnetuse põhjuseks muuhulgas tööohutusnõuete rikkumine hageja poolt, samuti on raportis märgitud muud põhjused, mis viisid tööõnnetuseni. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes (töövaidluskomisjoni toimik tl 5-7) on välja toodud kostjapoolsed rikkumised, mis põhjustasid tööõnnetuse ning ka abinõud samalaadse tööõnnetuse ärahoidmiseks. Viidatud tõenditest nähtub, et tööõnnetuse toimumises olid süüdi nii hageja kui kostja. Asjaolu, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses ei ole 100%, kinnitab ka väärteoasjas tehtud otsus (I kd tl 55-59). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-13 punktides 14 ja 15 asunud seisukohale, et „Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse määramisel (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 14; 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14) /..../ Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11).“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, aga samuti ka asjas olevatest tõenditest, on alusetu kostja väide, et hageja süü toimunud tööõnnetuses on 100% ja seetõttu on välistatud kollektiivlepingu punkti 14.24.3. järgi hageja õigus toetuse saamiseks.
12.Maakohus on ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole järginud kollektiivlepingu punktis 14.25 sätestatud tähtaega. Maakohtu vaidlustatud otsusest ei selgu, miks kaotab isik õiguse kollektiivlepingu punktis 14.20. sätestatud toetusele, kui avalduse esitamisel ei ole järgitud lepingu punktis 14.25. sätestatud tähtaega (s.o kas maakohus pidas viidatud tähtaega hagi aegumise tähtajaks või õigust lõpetavaks tähtajaks). Kollektiivlepingu punkti 14.25. kohaselt tuleb avaldused lepingu alusel tehtavataks väljamakseteks reeglina esitada 60 kalendripäeva jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse toimumisest arvates. Ringkonnakohus leiab, et lepingu punktis 14.25. sätestatud tähtaeg on korralduslik, kuid tegemist ei ole hagi aegumise tähtaja või õigust lõpetava tähtajaga. Seega ei saa tuua avalduse esitamata jätmine 60 päeva jooksul tagajärjena kaasa toetuse saamiseks õiguse kaotamist.
Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul. Hagejale tuleneb õigus saada ühekordset toetust kollektiivlepingu punktist 14.20., s.o töösuhtest, ning kuna kostja ei ole talle toetust maksnud, siis on rikutud hageja töösuhtest tulenevat õigust ja hagejal oli õigus pöörduda rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse nelja kuu jooksul. Arvestades Narva Energia Ametiühingu juhatuse esimehe V. Aleksejevi e-kirjavahetust kostjaga (I kd tl 60-64), saab asuda seisukohale, et hageja sai oma õiguse rikkumisest ja kostja poolt teotuse mittemaksmisest teada detsembris 2012, mil V. Aleksejev oma e-kirjas palus kostjal selgesõnaliselt teatada, kas ta teeb hagejale kollektiivlepingu punktis 14.20 nimetatud väljamakse või mitte. Kuna hageja avaldus töövaidluskomisjonile on esitatud 30.01.2013, siis ei ole hageja nõue ühekordse toetuse saamiseks aegunud. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, kas V. Aleksejevil oli hageja volitus tema nimel toetuse küsimiseks kostjalt, sest tuvastamist vajavaks asjaoluks on see, millal sai hageja teada oma õiguse rikkumisest toetusele. Samas tuleneb kollektiivlepingu punktist 19.2., et ametiühingute poolset järelevalvet lepingu täitmise üle teostavad ametiühingute esindajad, seega oli V. Aleksejevil ametiühingute juhatuse esimehena õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist, s.o hagejale lepinguga ettenähtud toetuse maksmist.
13.Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja kolme kuu keskmine töötasu on 2 562 eurot ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli hageja poolt nõutava summa suuruse õigsust.
14.Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maakohtus kostja kanda. Samuti jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda menetluskulud apellatsiooniastmes. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.