Muud › Muud hagiasjad

Hageja on samal ajal ka seisukohal, et hageja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud kapitalirendileping oli vastuolus Riigivara seaduses riigivara võõrandamist puudutava regulatsiooniga ja 25.augustil 1997.a. kehtinud Maanteeameti põhimäärusega (Teede-ja sideministri 10.jaanuari 1997.a. määrus nr. 2). Viimase p. 1 kohaselt oli Maanteeamet Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kellel oli maanteeala ning teeliikluse juhtimisfunktsioon ja kes teostas riiklikku järelevalvet ja sundi seaduses ette nähtud alusel ja ulatuses. Määruse p. 14 ap. 12 kohaselt käsutas, kasutas ja valdas peadirektor Maanteeameti valduses olevat riigivara ja vahendeid kooskõlas Riigivara seadusega. Viimase § 29 lg. 1 kohaselt otsustas riigile kuuluva kinnisvara müügi valitsusasutuste puhul Vabariigi Valitsus riigivara valitseja ettepanekul. Sama seaduse § 42 lg. 1 järgi käsitatakse kinnisvarana ka ehitisi kui vallasasju. Eeltoodust tulenevalt oleks pidanud ehitiste järelmaksuga müügiks olema Teede- ja Sideministeeriumi vastav otsus. Leping on tühine ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud Asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕSRS) § 13 lg. 6 järgi, mille kohaselt pidi ehitise või selle osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud. Lepingu p. VI alapunkt 3 järgi oli hoonete kui vallasasjade või kinnisasja oluliste osade omandiõiguse notariaalselt tõestatud lepingu sõlmimise aluseks lepingu täitmist kinnitav akt. Kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS § 93 lg. 3 kohaselt oli seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine ja § 66 lg. 5 järgi pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Hageja on tasunud OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus lepingujärgseid makseid kokku 17 743 439.krooni. Kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud Tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg. 1 sätestas, et isik, kes omandas vara teise isiku arvelt ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta, pidi alusetult omandatu tagastama. Kuna hageja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud kapitalirendileping oli sõlmitud OÜ Balti Realiseerimiskeskus kasuks ja on tühine, peab kostja OÜ Balti Realiseerimiskeskus saadud summad sel ajal kehtinud TsK § 172 kohaselt hagejale tagastama. Hageja palub PankrS § 108 lg. 2, TsÜS § 66 lg. 1, lg. 5, § 69 lg. 1 ja § 70 lg. 1, TsK § 172 lg. 1, § 477 lg. 1 alusel kohtul tunnustada 25.augustil 1997.a. Eesti Vabariigiga sõlmitud kapitalirendilepingu tühisust ja mõista Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-lt välja 17 743 439.- krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja poolt hagile lisatud täiendustest nähtub, et hagi ei ole järgmistel põhjustel aegunud. PankrS § 108 lg. 1 kohaselt muutub pankrotiotsuse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Hageja eesmärk on nõuda või võita tagasi võlgniku vara pankrotivara hulka. Hageja on küll kvalifitseerinud hagi kui alusetult saadu tagastamise nõude, kuid võimalik on, et kohus kvalifitseerib hagi ise, s.h tagasivõitmisena. Hagi ei ole aegunud ka siis, kui eeldada, et tegemist ei ole tagasivõitmise hagiga, vaid PankrS § 108 lg. 2 nimetatud tagasinõudmise hagiga. Kuni 01.jaanuarini 2004.a. kehtinud Pankrotiseaduse § 521 lg. 1 kohaselt nõudis haldur tagasi võlgniku vara, mis oli teiste isikute valduses, kui seadusest ei tulenenud teisiti. Hageja leiab, et samasugune on ka kehtiva PankrS § 108 lg. 2 sisu. Aegumise seisukohalt ei ole oluline, kas tegemist on vara tagasivõitmise või tagasinõudmise hagiga. Tegemist on eriseadusest (PankrS) tuleneva hagiga, millele laieneb alates 01.juulist 2002.a. kehtiva TsÜS § 149 ette nähtud hagi üldine aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asjaolu, et tegemist on seadusest tuleneva nõudega, kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tõlgendus tsiviilasjas nr. 3-2-1-151-04, mille kohaselt tekkis lepingu tühisuse korral lepingu pooltel kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS § 66 lg. 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli kummagi poole kohustus tagastada tühise tehingu järgi saadu või hüvitada see rahas. Rakendusseaduse § 2 järgi on vaidlusalusele lepingule kohaldatav

enne 01.juulit 2002.a. kehtinud TsÜS § 66 lg. 5. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole seadusest tuleneva hagiga, tuleks hageja arvates kohaldada pankrotihalduri poolt vara tagasinõudmiseks ettenähtud hagidele sama tähtaega, mis on kehtestatud vara tagasivõitmise hagidele vastavalt PankrS § 118 lg. 2 s.o. kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest. Vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et kui tegemist ei ole tagasivõitmise hagiga, siis sisuliselt vara tagasinõudmise hagide esitamine on tulenevalt erinevast aegumistähtaja regulatsioonist praktiliselt võimatu. Selline olukord ja tõlgendus ei oleks kooskõlas Pankrotiseaduse eesmärgiga, milleks on võlausaldajate huvide maksimaalne kaitse. Vastavalt 01.juulist 2002.a. kehtiva TsÜS § 151 lg. 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Pankrotiahalduri õigused ja kohustused tulenevad eelkõige pankrotiseadusest ning pankrotihaldur sai teada tema poolt esindatava äriühingu võimalikust nõudest alles pärast pankrotihalduriks määramist. Lisaks sätestab TsÜS § 151 lg. 2, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude maksimaalne aegumise tähtaeg on 10 aastat. Sama seaduse § 151 lg. 1 ja lg. 2 ei sätesta, millistel juhtudel võiks kuuluda kohaldamisele TsÜS § 151 lg. 2. Näiteks tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja eristamise aluseks on määratud kohustuse tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg. 1 ja lg. 4 kohaselt. Alusetu rikastumise puhul aga vahetegemise alus puudub, mistõttu juhul, kui vastav hagi jääb 10 aasta sisse, peaks hagejal olema õigus vastava nõude esitamiseks. Kostjate seisukohad Kostja Balti Realiseerimiskeskus OÜ ei tunnista hagi. Vastuväidetest nähtub, et hageja on esitanud nõude enda ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud kapitalirendilepingu tühisuse tunnustamiseks ning nõuab kostjalt lepingu alusel ajavahemikul 01.september 1997.a. kuni 05.november 2002.a. hageja poolt tasutud 17 743 439 krooni kui alusetult saadu tagastamist kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsK § 477 lg. 1 alusel. Viimase kohaselt on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Alates 01.juulist 2002.a. kehtiva TsÜS § 151 lg. 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kui uue TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui kehtestas enne 01.juulit 2002.a. kehtinud seadus, siis arvestatakse Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendusseaduse § 9 lg. 1 kohaselt uut tähtaega alates 01.juulist 2002.a. Seega laieneb hageja nõudele alates 01.juulist 2002.a. kolmeaastane aegumistähtaeg ning enne nimetatud kuupäeva tekkinud hageja nõuded aegusid 01.juulil 2005.a. Hagi esitamise ajaks oli hageja nõue kostja vastu seega täies ulatuses aegunud. Hageja on tuginenud 25.augustil 1997.a. sõlmitud kapitalirendilepingu tühisusele. Kostja arvates sai hageja teada või pidi teada saama juba lepingu sõlmimisel, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kõik hageja poolt osundatud õigusaktid on olnud hagejale kogu aeg avalikes andmebaasides kättesaadavad. Hageja väitel on 25.augustil 1997.a. sõlmitud kapitalirendileping näilik ja teeseldud tehing. Kostja on seisukohal, et nii näilik kui ka teeseldud tehing eeldab mõlema tehingupoole teadlikkust tehingu tühisuse aluseks olevatest asjaoludest. Hageja on kirjeldanud skeemi, mille kohaselt tagas kostja Eesti Vabariik Maanteeameti kaudu väidetavalt hageja kohustusi kostja Balti Realiseerimiskeskus OÜ ees. Seega pidi hageja juba tehingu tegemisel saama teada, et nimetatud leping on hagiavalduses toodud asjaoludel tühine ning tal tekib kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja taotleb hagi aegumise kohaldamist ja TsMS § 499 lg. 3 alusel lõppotsuse tegemist. Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ei tunnista samuti hagi. Vastuväidetest nähtub, et alates

1995.a. tellis Maanteeamet Eesti Vabariigi avalike teede korrashoiuks AS-lt Corbex Engineering teehöövleid, mis olid kvaliteetsed, konkurentsivõimelised ja soodsamad võrreldes teiste tootjatega. 27.jaanuari 1997.a. Rapla Maakohtu otsusega kuulutati välja AS Corbex Engineering pankrot ja pankrotihalduriks määrati Andres Hermet. Eesti Vabariik oli huvitatud teehöövlite tootmise jätkamisest Eestis ja püüdis leida selleks võimalusi. 24.juulil 1997.a. andis Teede-ja Sideministeerium volituse, millega kooskõlastas Maanteeameti peadirektor Riho Sõrmuse poolt Hansa Liisingu Inkasso OÜ poolt ostetava pankrotistunud AS Corbex Engineering tervikvara kapitalirendilepingu sõlmimise. 28.juulil 1997.a. sõlmisid kostja Eesti Vabariik Maanteeameti kaudu ja kostja Hansa Liisingu Inkasso OÜ (alates 29.aprillist 1998.a. ärinimega OÜ Balti Realiseerimiskeskus) kapitalirendilepingu nr. 0797, mille kohaselt Hansa Liisingu Inkasso OÜ kohustus ostma AS Corbex Engineering (panrotis) tervikvara vastavalt lepingu lisale nr. 4, s.h. hooned kui vallasasjad, masinad ja seadmed, ning andma tervikvara Maanteeametile rendile vara väljaostuõigusega ja allrendiõigusega. 25.augustil 1997.a. sõlmisid Eesti Vabariik Maanteeameti kaudu ja hageja kapitalirendilepingu, mille kohaselt Maanteeamet andis Hansa Liisingu Inkasso OÜ-lt renditava vara hagejale allrendile ja viimane oli kohustatud tasuma rendimakseid Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le. Lepingu p. III alapunktis 2 ja p. VI nähti hagejale ette teatud eeltingimuste (riik saab vara omanikuks ja hageja on tasunud kõik rendimaksed) saabumisel vara väljaostu õigus. 18.veebruari 2004.a. kirjaga teatas kostja OÜ Balti Realiseerimiskeskus hagejale, et kapitalirendilepingujärgsed liisinguandja õigused ja kohustused on läinud üle AS-ile Hansa Liising Eesti vastavalt nimetatud isikute vahel 26.jaanuaril 2004.a. sõlmitud müügi-ja asjaõiguslepingule ning 30.jaanuaril 2004.a. sõlmitud müügilepingule nr. 30012004. Kostja OÜ Balti Realiseerimiskeskus palus edaspidi rendimaksed tasuda AS-ile Hansa Liising Eesti. 18.märtsil 2004.a. saatis hageja kostja Eesti Vabariigile avalduse, milles tegi ettepaneku lõpetada allrendileping ennetähtaegselt vastastikusel kokkuleppel. Hageja märkis avalduses, et allrendilepingu lõpetamise eeldusena loobub ta vara ennetähtaegse väljaostmise õigusest ning loovutab selle õiguse vallasvara osas OÜ-le Corbex ja kinnisvara osas OÜ-le Nordik Center. 31.märtsil 2004.a. allkirjastasid hageja ja kostja Eesti Vabariik allrendilepingu lisa nr. 6, mille kohaselt pooled lugesid allrendilepingu alates 31.märtsist 2004.a. lõpetatuks seoses lepingu objektiks oleva kogu vara väljaostuga. Pooled kinnitasid, et ei oma lepingu täitmise suhtes vastastikuseid pretensioone. 01.aprillil 2004.a. sõlmisid AS Hansa Liising Eesti, Eesti Vabariik ja vastavalt OÜ NordikCenter ning OÜ Corbex kokkulepped varde üleandmise-vastuvõtmise ning kapitalirendilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. 20.detsembril 2004.a. kuulutas Rapla Maakohus välja hageja pankroti. Kostja on seisukohal, et 28.juulil 1997.a. sõlmitud kapitalirendilepingu ja 25.augustil 1997.a. sõlmitud allrendilepingu sõlmimisele tuleb kohaldada enne Võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud õigusakte- Rendiseadust (RenS), kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS-i ja Tsiviilkoodeksit (TsK). Arvestades, et kõnealused lepingud on kestvuslepingud, tuleb alates 01.juulist 2002.a. kohaldada VÕS-is sätestatud üürilepingu regulatsiooni. Kostjate vahel sõlmitud kapitalirendileping on oma sisult rendileping, millele esialgselt kohaldusid RenS-i sätted. Hageja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud allrendilepingut tuleb kvalifitseerida allrendilepinguna RenS § 2 lg. 1 mõttes. RenS § 9 kohaselt võis rendileandja nõusolekul anda renditud vara allrendile, kusjuures rendileandja ees jäi vastutavaks rentnik ja § 6 lg. 1 kohaselt määrati rendi suurus ja maksmise kord rendilepinguga. Kapitalirendilepingu alusel sai kostja Eesti Vabariik vara kasutamise õiguse ning andis vara omakorda hagejale allrendile. Allrendilepingu p. IV alapunktis 2 lepiti kokku, et rendiks on muuhulgas kostja poolt kapitalirendilepingu alusel tasumisele kuuluvad summad ning hageja peab nimetatud summad maksma otse kostja Balti Realiseerimiskeskus OÜ-le. Asjaolu, et hageja kohustus allrendilepingu järgseid makseid tasuma otse Balti Realiseerimiskeskus OÜ-le, ei muuda

allrendilepingut lepinguks kolmanda isiku kasuks ja kui ka muudaks, ei tooks see kaasa tehingu tühisust. Hageja oli allrendilepingu sõlmimisel teadlik kapitalirendilepingu tingimuste sisust ja kinnitas allrendilepingu sõlmimisega oma tahet olla ka nende tingimustega seotud. Kapitalirendilepingu tingimused ja maksegraafikud olid allrendilepingu lahutamatud osad ning hagejale siduvad. Kehtiva TsÜS § 84 lg. 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. Seega on hagis esitatud nõue alusetust rikastumisest tulenev nõue. Allrendileping ei ole tühine ning seetõttu puudub hagejal ka tehingu tühisusest tulenev nõue. Hageja oli teadlik allrendilepinguga seotud asjaoludest, kuna hageja pankrotihaldur Andres Hermet, kes oli ka AS-i Corbex Engineering pankrotihaldur, oli samuti algusest peale teadlik Maanteeameti tegevusest vara kasutusse võtmisel ja allkasutusse andmisel. Pankrotihaldur korraldas kapitalirendilepingu esemeks oleva vara müügi Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le. Kuna hageja on algusest peale olnud teadlik allrendilepingu sõlmimisega seotud asjaoludest, on hageja nõue hakanud vastavalt enne 01.juulit 2002.a. kehtinud TsÜS § 116 aeguma allrendilepingu sõlmimise hetkest. VÕSRS § 9 lg. 2 kohaselt, kui 01.juulist 2002.a. kehtima hakanud TsÜS- i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui see oli enne 01.juulit 2002.a. kehtinud seaduse järgi, arvestatakse uues seaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.juulist 2002.a. Kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS § 110 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Kuna kehtiva TsÜS § 151 lg. 1 järgi aeguks alusetust rikastumisest tulenev nõue kolme aasta jooksul, rakendub enne 01.juulit 2002.a. aeguma hakanud nõudele aegumistähtaeg 3 aastat arvates 01.juulit 2002.a. Hageja nõue oleks aegunud seega 01.juulil 2005.a. Hagi tuleb rahuldamata jätta ka tõendamatuse ja ebaselguse tõttu. Hageja ei ole selgitanud, miks ta on esitanud nõude kahe kostja vastu. Hageja palub tunnustada 25.augustil 1997.a. sõlmitud kapitalirendilepingu tühisust ja mõista kostjatelt välja alusetult saadud 17 743 439.- krooni. Hageja ei ole täpsustanud miks, millises ulatuses ning millise kostja vastu tuleks nõue rahuldada. Samuti ei ole hageja täpsustanud ega põhjendanud, kas kostjad on tema arvates osa-või solidaarvõlgnikud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, kellele ning vastavalt millises ulatuses on hageja tasunud väidetava summa 17 743 439.- krooni. Allrendilepingu alusel ei ole hageja Eesti Vabariigile rendimakseid tasunud ning tasutu tagasinõuet ei saaks tal Eesti Vabariigi vastu olla. Hageja väide, et Maanteeamet sõlmis allrendilepingu oma pädevust ületades, on põhjendamatu. Nii kapitalirendi- kui ka allrendilepingu sõlmimine oli täielikult kooskõlastatud Teede-ja Sideministeeriumiga. Viimase 24.juuli 1997.a. volitus Hansa Liisingu Inkasso OÜ-ga kapitlirendilepingu sõlmimiseks laienes ka allrendilepingu sõlmimisele. Maanteeameti vastavat pädevust ja volitusi ei ole hageja allrendilepingu sõlmimise, täitmise ega lõpetamise ajal ka vaidlustanud. Allrendilepingu sõlmimine oli kooskõlas sel ajal kehtinud Maanteeameti põhimäärusega. Viimase punkti 7(2) kohaselt kohustus Maanteeamet oma põhiülesannete täitmisel muuhulgas korraldama riigimaanteede hoiu ning tagama häireteta, ohutu ja otstarbeka liiklemise tingimused ning teede säilivuse ja kaitse. Sama määruse p. 8(5) kohaselt oli Maanteeametil õigus oma funktsioonide täitmisel muuhulgas sõlmida lepinguid teedehoiu ja liiklusohutuse ning Maanteeameti muu tegevusega seonduvate tööde tegemise kohta. Hagis käsitletud tehingute üheks eesmärgiks oli aidata kaasa avalike teede hooldusmasinate tootmise jätkamisele Eestis ja kindlustada Maanteeametile kvaliteetsete ja soodsate teehooldusmasinate jätkuv hankevõimalus. Allrendilepingu alusel hageja kasutusse antud vara ei olnud riigi vara. Riik ei olnud vara omanikuks allrendilepingu sõlmimise ajal ega ka hiljem ning seetõttu ei kohaldunud lepingu sõlmimisele ka Riigivaraseadus. Eeltoodud järeldust ei muuda ka allrendilepingu p. 6, mis on tingimusliku iseloomuga s.t. hagejale omandiõiguse ülemineku võimalus on seatud täielikult

sõltuvusse allrendilepingu tingimuste täieliku ja tähtaegse täitmisega. Kui hageja oleks allrendilepingu tingimused täielikult täitnud ja tasunud OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus kõik osamaksed, oleks Eesti Vabariigil tekkinud õigus saada vara omanikuks. Alles seejärel oleks riik saanud sõlmida hagejaga vara võõrandamise tehinguid. Allrendileping oli rendileping RenS tähenduses. Rendileping ei pidanud ega pea olema sõlmitud notariaalses vormis, sõltumata rendilepingu liigist. Notariaalse vormi nõude kohaldatavust ei saa järeldada ka allrendilepingu p-st IV, mille kohaselt lepingu täieliku ja tähtaegse täitmise korral pidi lepingu alusel hageja kasutuses oleva vara omandiõigus minema üle Eesti Vabariigilt hagejale. Lepingu p. IV alapunkt 3 kohaselt tuli hoonete kui vallasasjade või kinnisasja oluliste osade omandiõiguse hagejale üleminekuks sõlmida eraldi leping, mis oleks olnud notariaalselt tõestatud. Allrendilepingu sisuks ei olnud hoonete kui vallasasjade omandi ülekandmine. Tegelikkuses lepingu esemeks olnud vara omandiõiguse üleandmist ei toimunudki. Seepärast ei ole tõene ka hageja väide allrendilepingu tühisuse kohta notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu vastavalt AÕSR § 13 lg. 6. Hageja ei ole täpsustanud, millisel konkreetsel alusel vaidlustatud leping tühine on. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg. 1 kohaselt oli näilik niisugune tehing, mille pooled tegid kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 70 lg. 1 kohaselt oli teeseldud niisugune tehing, mille pooled tegid teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti on varjatud tehing. Kapitalirendilepingu ja allrendilepinguga ei seondu mingit näilikkust, teeseldust ega heade kommetega vastuolu. Hageja vastupidised väited on paljasõnalised ja sisult vastukäivad. Nii on hageja väitnud, et allrendilepinguga sooviti üheaegselt õiguslikke tagajärgi mitte luua ja luua varjatud õiguslikke tagajärgi. Näilise ja teeseldud tehingu olemusest tulenevalt ei saa leping olla üheaegselt teeseldud ja näilik. Allrendilepingut ei muuda teeseldud tehinguks ka asjaolu, et sõlmitud tehingute kaudu oli tagatud rendimaksete kohustuse täitmine OÜ Balti Realiseerimiskeskus ees juhul, kui hageja ei oleks allrendilepingujärgseid makseid tasunud. Lepingute sõlmimisega saavutati olukord, kus hageja sai vara kasutada ja toota avalike teede hoolduseks vajalikke teehöövleid. Asjaolu, et ühe eesmärgi saavutamist on õiguslikult võimalik saavutada mitmel viisil, ei tähenda, et ühe alternatiivse viisi valimine tähendaks varjatud tehingu tegemist. Allrendileping ei ole heade kommetega vastuolu. Tehingutes osalenud isikute püüe aidata kaasa teehöövlite tootmise jätkumisele Eestis ei saa olla heade kommetega vastuolus. Samuti ei ole heade kommete vastane asjaolu, et kostja OÜ Balti Realiseerimiskeskus oli hagis käsitletud tehingute tegemise ajal seotud AS-iga Hansa Liising Eesti. Samuti on alusetu hageja väide, et allrendilepingu poolte õigused ja kohustused olid ebavõrdsed. Lepingu kohaselt sai hageja õiguse ja võimaluse kasutada vara ning kohustus selle eest maksma. Tegemist oli tüüpilise rendisuhtega. Allrendilepingust tulenevate maksete suurust ei ole hageja lepingu kehtivuse ajal ega ka hagiavalduses vaidlustanud. Käesolevaks ajaks lõppenud allrendileping oli seaduslik ja kehtiv ning ükski hageja poolt viidatud allrendilepingu tühisuse alus ei ole kohaldatav ning seetõttu ei ole hagejal ka tehingu tühisusest tulenevaid nõudeid. Hageja hüvitise nõudel puuduks alus ka allrendilepingu tühisuse korral. Kui allrendileping oleks olnudki kehtetu, oleks igal juhul tuvastatav vara omaniku ja hageja kui vara kasutaja kokkulepe vara kasutamise suhtes. Võõra vara kasutamise eest tuleb ka tasuda ja kui tasu osas kokkulepe puuduks, tuleks vara kasutamise eest siiski maksta mõislikku tasu vastavalt VÕS § 28. Käesoleval juhul tuleb mõistliku tasuna käsitada tasu, mida hageja tegelikult on maksnud ja mille osas ei ole hagejal vara kasutamise ajal ega ka pärast seda mingeid vastuväiteid olnud. Allrendilepingu

järgsete maksete vaidlustamata ülekandmisega on hageja aktsepteerinud ja tunnistanud vara kasutusest tulenevat võlga. Taoline käitumine on käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 lg. 3 tähenduses ja hageja nõude rahuldamine oleks ka sellest tulenevalt välistatud. TsÜS § 138 lg. 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ning lg. 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusevastasel viisil; samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg. 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. VÕS § 7 lg. 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Eesti Vabariik leiab, et hageja tegutseb nõude esitamisel pahauskselt ja ebamõistlikult. Kõik tehinguga seotud asjaolud, tehingu sisu ja eesmärk on olnud hagejale algusest peale teada. Hageja ei vaidlustanud allrendilepingut pankrotieelsel ajal. Hagejat esindav pankrotihaldur, kes on algusest peale olnud kursis hagis käsitletud tehingutega ja nende sõlmimise asjaoludega, ei vaidlustanud neid tehinguid ka mõistliku aja jooksul pärast tema määramist hageja pankrotihalduriks, vaid alles aasta möödudes. Hagis nõutakse tasutud rendisumma tagastamist olukorras, kus vaidlust pole selle üle, et hageja tegelikult kasutas teisele isikule kuuluvat vara. Hagis nõutakse renditasu tagastamist Eesti Vabariigilt, kellele hageja ei ole renditasu reaalselt maksnud. Hagis on tehingu vaidlustamisel sisulisi põhjendusi esitamata nimetatud kõik võimalikud tehingu tühisuse õiguslikud alused, mille üheaegne kohaldamine on õiguslikult võimatu. Hagi nõue on suunatud alusetule rikastumisele ja kostjale kahju tekitamisele. Neid asjaolusid arvestades tuleks hageja nõue jätta rahuldamata ka seetõttu, et nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu ja ebamõistlik. Kostja palub kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata.

Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja sai Eesti Vabariigilt 25.augustil 1997.a. sõlmitud kapitalirendilepingu (allrendilepingu) alusel oma kasutusse hooned ja seadmed, millede eest tegi Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le (hilisemale Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le) kuni 05.novembrini 2002.a. makseid. Hageja õiguste rikkumine kostjate poolt ei ole millegagi tõendatud ja hagejal ei saa vaidlustatud lepingu alusel olla kummagi kostja vastu nõuet. Seepärast ei pea kohus võimalikuks teha ka TsMS § 449 lg. 3 kohast vaheotsust aegumise kohaldamiseks. Hageja kinnitab, et tegemist on PankrS § 108 lg. 2 kohase pankrotivarasse vara tagasinõudmise hagiga, mis on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, nagu näeksid kehtiva TsÜS § 151 lg. 1 ja 2 ette kaks erinevat aegumise tähtaega- kaks aastat ja kümme aastat ja et arutatava hagi puhul võiks lähtuda ka kümneaastasest tähtajast, kuna seaduses ei ole selgitatud, millisel juhul rakendub kolme ja millisel juhul kümneaastane tähtaeg. Nimetatud paragrahvi lõikest 1 tuleneb selgelt, et alusetust rikastumise tuleneva nõude aegumise tähtaeg on kolm aastat ajast, mil hageja sai teada või pidi teada saama sel alusel nõude olemasolust; lõige 2 kohaselt on nõue aga igal juhul aegunud, kui alusetust rikastumisest on möödunud kümme aastat. Kui asuda seisukohale, et vaidlustatud tehing oli algusest peale tühine ja kostja Balti Realiseerimiskesuse OÜ peaks hagetava summa hagejale alusetu rikastumise sätete alusel tagastama, siis oleks nõue kehtiva TsÜS §§ 151 lg. 1 ja Võlaõigusseaduse, Rakendusseaduse § 9

lg. 2 kohaselt alates 01.juulist 2005.a. aegunud. Hageja ei ole viidanud ühelegi PankrS § 109 lg. 1 ette nähtud vara tagasivõitmise alusele ega püüdnud neid tõendada, mistõttu puudub ka kohtul võimalus nende olemasolu kontrollimiseks ja vara tagasivõitmist reguleerivate seadusesätete kohaldamiseks s.o. poolte vahelise suhte kvalifitseerimiseks vara tagasivõitmisena pankrotivarasse. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et vara tagasinõudmiseks esitatud hagile tuleks kohaldada PankrS § 118 lg. 2 ette nähtud vara tagasivõitmise hagidele ette nähtud aegumistähtaega, kuna vara tagasivõitmise alused on PankrS-i 6. ptk.-s ammendavalt loetletud ja reguleeritud; PankrS § 108 lg. 2 nimetatud vara tagasinõudmine pankrotivarasse saab toimuda aga ainult kindlatel tsiviilõiguslikel alustel ja vara tagasinõudmise hagidele ei saa kuidagi kohaldada PankrS § 118 lg. 2 ette nähtud kolmeaastast aegumistähtaega arvates pankroti väljakuulutamisest. Samuti ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et pankrotivõlgniku vara tagasinõudmiseks esitatud hagi tuleb käsitleda kui seadusest (PankrS § 108 lg. 2) tulenevat nõuet, millele laieneb kehtiva TsÜS § 149 ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg. Kui ei esine aluseid vara tagasivõitmiseks, siis saab haldur pankrotivõlgniku esindajana nõuda võlgniku vara pankrotivarasse vaid konkreetsetel tsiviilõiguslikel alustel, mitte aga üldise viitega PankrS §-le 108 lg. 2. Viimane sätestab halduri õiguse ja kohustuse vara tagasi nõuda, hagi aegumise tähtaeg saab oleneda aga vaid iga konkreetse nõude alusest. Ka arutatavas hagis on pankrotihaldur asunud seisukohale, et võlgnikul on tekkinud tehingu tühisuse tõttu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja leiab, et vaidlustatud leping oli üheaegselt oluliselt seadusevastane, heade kommete vastane ja näilik ning seepärast algusest peale tühine vastavalt eelmise TsÜS §§ 66 ja 69. Samal ajal on hageja seisukohal, et tegemist oli ka varjatud tehinguga, kuna see tehti kolmanda isiku - Hansa Liisingu Inkasso OÜ kasuks. Seda põhjendab hageja asjaoluga, et hageja kohustus vara kasutamise eest tasuma mitte Eesti Vabariigile, vaid Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le (Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le.) ja tehingut saab käsitleda ka kui lepingut kolmanda isiku kasuks vastavalt sel ajal kehtinud TsK § 172 lg. 1. 28.juuli 1997.a. kapitalirendilepingu alusel ostis kostja Hansa Liisingu Inkasso OÜ AS Corbex Engineering pankrotivara ja Eesti Vabariik Maanteeameti kaudu võttis sama vara oma kasutusse rendilepingu alusel ühes õigusega anda vara samadel tingimustel allrendile. 25.augusti 1997.a. lepingu I osa p.1 kohaselt oli Eesti Vabariik vara rentnik ja Hansa Liisingu Inkasso OÜ vara omanik; lepingu II osa p. 1 kohaselt sai hageja oma kasutusse tootmiseks vajalikud hooned ja seadmed; lepingu III ja IV osast nähtuvad selgelt hageja õigused ja kohustused; osast V nähtuvad Eesti Vabariigi õigused ja kohustused. Lepingu I osa p. 3 kohaselt lugesid pooled lepingu lahutamatuks lisaks ja pooltele kohustuslikuks Hansa Liisingu Inkasso ja Eesti Vabariigi vahel 28.juulil 1997.a. sõlmitud lepingu. 25.augusti 1997.a. leping on kooskõlastatud Hansa Liisingu Inkasso OÜ esindaja poolt. Seepärast tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt on ka Hansa Liisingu Inkasso OÜ 25.augusti 1997.a. lepingu pooleks ja tegemist ei ole lepinguga kolmanda isiku kasuks. Nõustuda ei saa hageja põhjendustega Riigivaraseaduse rikkumise kohta Eesti Vabariigi poolt ja sel põhjusel lepingu tühisuse kohta kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsÜS-i § 66 lg. 2 alusel. 28.juuli 1997.a. kapitalirendilepingust ega 25.augusti 1997.a. kapitalirendilepingust ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks saanud AS Corbex Engineering pankrotivara omanikuks ja Maanteeamet selle vara osas riigivara valitsejaks. Riigivaraseaduse § 1 kohaselt määrab sama seadus kindlaks riigi omandis oleva vara (riigivara) valitsemise alused ja § 2 lg. 1 kohaselt on riigivara riigile kuuluv kinnis- ja vallasvara. Seepärast ei ole hageja viited Riigivaraseaduse sätete rikkumisele asjakohased. Kohtule on esitatud Teede ja Sideministeeriumi poolt 24.juulil 1997.a. Maanteeameti

peadirektorile antud volitus kapitalirendilepingu sõlmimiseks. Vabariigi Valitsuse seaduse § 39 lg. 3 kohaselt on ministeerium valitsusasutus ja § 44 lg. 1 kohaselt on valitsusasutus volitatud riiki esindama. Seega oli Maanteeameti peadirektor volitatud esindama riiki mõlema lepingu sõlmimisel. 25.augusti 1997.a. kapitalirendileping ei pidanud olema notariaalselt tõestatud ega saa olla seepärast tühine eelmise TsÜS § 93 lg. 3 järgi. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg. 6 kohaselt kehtib notariaalse tõestuse nõue ehitise või selle osa võõrandamise lepingule. Vaidlustatud tehingu järgi ei ole võõrandatud aga ühtegi ehitist ega muud eset. 28.juulil 1997.a. Eesti Vabariigi ja Hansa Liisingu Inkasso OÜ vahel sõlmitud lepingu saab kvalifitseerida kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud Rendiseaduse §§ 2 lg. 1 ja 4 ette nähtud rendilepinguna ja 25.augustil 1997.a. Eesti Vabariigi ja hageja vahel sõlmitud kapitalirendilepingu Rendiseaduse § 9 järgse allrendilepinguna. Rendiseadus lepingutele vorminõudeid ei kehtestanud. Hageja loeb 25.augusti 1997.a. lepingu ka näilikuks ja tühiseks tehinguks vastavalt eelmise TsÜS § 69 lg. 1 ja 2, kuna poolte tegeliku tahte kohaselt pidi hageja saama varale omandiõiguse Hansa Liisingu Inkasso OÜ-lt, mitte Eesti Vabariigilt. Seda kinnitab hageja arvates asjaolu, et vara kasutamise eest pidi hageja tasuma otse Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le, mitte Eesti Vabariigile. Kohus leiab, et tasumise tingimuste osas leppisid pooled kokku ja hageja sai oma kasutusse majandustegevuseks vajalikud hooned ja seadmed. Tasumine vara kasutamise eest otse vara omanikule ja mitte rendileandjale ei muuda hageja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud allrendilepingut kuidagi näilikuks. Varale omandiõiguse üleminekus ei ole pooled kunagi kokku leppinud. Vaidlustatud lepingu p. VI 1. kohaselt oleks lepingu tingimuste täieliku ja kohase täitmise korral läinud omandiõigus varale üle Eesti Vabariigilt hagejale. Lepingu see punkt on küll ebaõige ja üldine, sest Eesti Vabariik ei olnud vara omanik. Milliste poolte vahel oleksid punktis 1 nimetatud tingimuste saabumisel tehtud kõiki vorminõudeid järgivad võõrandamislepingud, see ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna hageja ja Eesti Vabariik said vaidlustatud lepingus oma tahet avaldada ja asusid lepingut täitma ning puudub igasugune alus väita, et pooled ei soovinud 25.augustil 1997.a. lepingut tehes selle tekstis fikseeritud tagajärgede saabumist. Vara üleandmine hageja valdusse ja maksete tegemine kinnitavad vastupidist. Vaidlustatud lepingu täitmiseks võtmist kinnitavad ka hageja 18.märtsi 2004.a. (t.l. 56) pöördumine Eesti Vabariigi poole avaldusega lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja vara väljaostmise õiguse loovutamiseks OÜ- le Corbex ja OÜ-le Nordikcenter ja 31.märtsil 2004.a. (t.l. 57) Eesti Vabariigi ja hageja poolt vormistatud akt lepingu lõpetamiseks seoses vara väljaostmisega, viimases on pooled kinnitanud vastastikuste nõudmiste puudumist. Lepingu VI osa p. 3 kohaselt oleks hoonete võõrandamiseks tehtud notariaalselt tõestatud leping; muu vara osas oleks p. 2 kohaselt tehtud vastav akt. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas lepingu p. VI 1. ette nähtud tingimuste saabumisel oleks vara omanik Hansa Liisingu Inkasso OÜ teinud vara võõrandamiseks lepingu vahetult hagejaga või võõrandanud vara esmalt Eesti Vabariigile. Hageja loeb sama lepingu ka teeseldud tehinguks eelmise TsÜS § 70 lg. 2 järgi, kuna hageja oleks võinud sõlmida lepingu otse kostjaga Hansa Liisingu Inkasso OÜ-ga, niisugusel juhul oleks pidanud mõni kolmas isik tagama hageja kohustuste täitmise, kui viimane ise ei oleks neid täitnud. Seega oli lepingu tegelik eesmärk, et Eesti Vabariik garanteerib hageja kohustuste täitmise Hansa Liisingu Inkasso OÜ ees, kui hageja ise oma kohustusi ei täida. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hagejal oli võimalus sõlmida seadmete ja hoonete rendileping otse Hansa Liisingu Inkasso OÜ-ga kui vara omanikuga ja viimane oleks võinud esitada vara kasutamise eest tasu nõude Eesti Vabariigi vastu - lepingu p. II 1. kohaselt anti kogu vara Eesti Vabariigi kui rentniku valdusse ja kasutusse; RenS § 9 kohaselt jäi Eesti Vabariik

Hansa Liisingu Inkasso OÜ ees ka vastutavaks. Millist tehingut pooled vaidlustatud lepinguga (hageja hinnangul teeseldud tehinguga) varjasid, seda ei ole hageja nimetatud. Hageja ja mõlema kostja tegelik tahe nähtub 25.augustil 1997.a. alla kirjutatud kapitalirendilepingust ja selle lisaks olevast Eesti Vabariigi ja kostja II vahelisest 28.juuli 1997.a. kapitalirendi lepingust. Hageja on ka seisukohal, et vaidlustatud leping oli heade kommete vastane, kuna Hansa Liisingu Inkasso OÜ oli seotud Eesti Vabariigis tegutseva aktsepteeritud krediidiasutuse Hansa Liising Eesti AS-iga ja mõlemat lepingut kogumis vaadeldes selgub, et 25.augusti 1997.a. leping tehti eelkõige Hansa Liisingu Inkasso OÜ huvides s.o. poolte õigused ja kohustused olid ilmselt ebavõrdsed. Milles ebavõrdsus seisnes, seda ei ole hageja tõendanud ega põhistanud. AS Pruss avaldas lepingu sõlmimisel oma tõelist tahet ja vara eest tasumise tingimused olid talle teada. Viide Hansa Liisingu Inkasso OÜ seotusele Hansa Liising Eesti AS-iga ei ole asjassepuutuv. Kasumi teenimine on Hansa Liisingu Inkasso OÜ kui äriühingu tegevuse eesmärk, mistõttu AS Corbex Engineering pankrotivara ostmine, selle rendileandmine Eesti Vabariigile ja vara kasutamise eest maksete vastuvõtmine hagejalt ei saa kuidagi olla heade kommete vastane. Vaidlustatud leping andis hagejale võimaluse jätkata majandustegevust. Kohus leiab, et hageja põhjendused on tervikuna vastuolulised. Vaidlustatud leping on loetud esmalt algusest peale tühiseks headele kommetele ja seadusele mittevastavuse tõttu, seejärel näilisuse tõttu ja lõpuks teeselduse tõttu tulenevalt eelmise TsÜS-i § 70 lg. 2. Kui lugeda vaidlustatud leping teeseldud tehinguks, siis peab eelmise TsÜS-i § 70 lg. 3 kohaselt eksisteerima ka varjatud tehing, mida pooled tegelikult teha tahtsid. Varjatud tehing ei saaks kuidagi olla samal ajal tühine. Hageja põhjendused nii tehingu näilisuse kui ka teeselduse kohta on sisuliselt samadtehingu tegelik eesmärk saavutada olukord, kus Eesti Vabariik on vastutav hageja võimaliku võla eest Hansa Liisingu Inkasso OÜ-le ja et tegelikult pidigi hageja omandiõiguse varale saama Hansa Liisingu Inkasso OÜ-lt, mitte Eesti Vabariigilt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt toimub enne 01.jaanuari 2006.a. menetlusse võetud asjades kohtukulude jaotamine eelmise TsMS sätete alusel. Eesti Vabariik on esindajale tasunud 48972.40 krooni. Eelmise TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulus poolele, kelle kasuks otsus tehti, esindaja tasu hüvitamisele kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Antud hagi hind on 17 743 439.- krooni ja seega jääb esindaja tasu alla piirmäära ning tuleb hagi mahtu ja sisu arvestades lugeda põhjendatuks.

Indrek Saar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.