Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest. Võlausaldaja avaldus 06.10.2014.a. sõlmisid võlgnik, XxxxOÜ, Xxxx OÜ, OÜ Xxxx, XxxxOÜ, OÜ Xxxx, Xxxx ja Xxxx kokkuleppe, mis kannab pealkirja „Seltsingu kokkulepped ja seltsinglaste otsus seltsingu lõpetamise tingimuste kohta“. Nimetatud Seltsingu kokkulepetes nenditi, et kõik kokkuleppe pooled tegutsesid ja tegutsevad Xxxxhoone kaubanduspinnal ühises äritegevuses seltsinguna ning soovivad nimetatud seltsingut lõpetada. Seltsingu kokkulepete punktis 1.2.3. nenditi, et OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx ja Xxxxon kokkuleppeline nõue võlgniku vastu summas 383 649,90 eurot. Lisaks toodi punktis 1.2.4. välja, et lisaks kohustub võlgnik korvama täiendavalt Xxxxpoolt ühistes huvides kolmandate isikute ees võetud kokkuleppelise kohustuse täitmise summas 100 000 eurot. Seltsingu kokkulepete punktis 1.2.5. märgiti, et OÜ Xxxx, OÜ Xxxxja OÜ Xxxx on kokku leppinud, et lepingu allkirjastamisega nad samaaegselt loovutavad kõik antud lepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu kogusummas 483 649,90 eurot Xxxx ja võlgniku esindaja kinnitab, et on teadlik, et eelviidatud nõue summas 483 649,90 eurot (tegemist on arvutusveaga lepingus – tegelik summa on 483 469,90, mis nähtub ka lepingu teistest punktidest) on loovutatud Xxxx ning kohustatud isik(ud) täidavad antud lepingus kokkulepitud tingimustel täitmiseks kuuluva kohustuse Xxxx või tema poolt kirjalikult näidatud kolmandale isikule. Seltsingu kokkulepete punktis 1.3. selgitas võlgnik, et tema poolt juhitavatel ettevõtetel on planeeritud teha vahetustehing Xxxx, Tallinnas asuva korteriomandi ja Xxxx, Tallinnas asuva kinnistu vahetuse kaudu selliselt, et Tallinna linn vahetab temale kuuluva Xxxxkorteriomandi võlgnikule kuuluva Xxxx kinnistu vastu. Punktis 1.4. lepiti kokku, et peale punktis 1.3. nimetatud vahetustehingu toimumist on pooled kohustatud kahe kuu jooksul täitma lepinguga võetud kohustused. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et Tallinna linn on saanud Xxxxkinnistu omanikuks 30.09.2015.a. kinnistamisavalduse alusel ning võlgnik sai Xxxxkorteriomandi omanikuks samuti 30.09.2015.a. kinnistamisavalduse alusel. Seltsingu kokkulepete punktis 2 leppisid pooled kokku, et peale Xxxxasuva kinnisasja ja Xxxx asuva kinnistu vahetustehingule järgneva Xxxxkinnistu müüki, on võlgnik kohustatud hüvitama Xxxx või tema poolt kirjalikult näidatud kolmandale isikule ühisest äritegevusest ja/või renoveerimiseks tehtud investeeringutest tulenevalt ja sellega seotult 383 469,89 eurot ning lisaks korvama veel täiendavalt Xxxxpoolt kolmandate isikute ees võetud kohustusi summas 100 000 eurot ehk kokku kohustub võlgnik Xxxx tasuma 483 469,90 eurot. Pooled leppisid kokku, et 25 000 eurot tasutakse tasaarvestusega ning 458 469,90 eurot tasutakse XxxxTallinn kinnisasja müügi järgselt kahe kuu jooksul. Xxxxkorteriomand on võlgniku poolt võõrandatud XxxxOÜ-le 11.11.2015.a. Xxxxpõhinõue tuleb Seltsingu kokkulepetest, eelkõige punktist 2.1. Seltsingu kokkulepete näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes. Xxxxnõue võlgniku vastu on kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Seltsingu kokkulepete punktis 2.1.2 leppisid pooled kokku, et võlgnik tasub Xxxx 458 469,90 eurot kahe kuu jooksul Xxxxkinnisasja müügi järgselt. Võlgnik võõrandas Xxxxkinnistu 11.11.2015.

Xxxxnõue võlgniku vastu muutus sissenõutavaks 2 kuu möödumisel kinnistu võõrandamisest ehk 11.01.2016. Xxxx nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates 12.01.2016. 10.06.2016 edastas Xxxxvolitatud esindaja Margo Mürk võlgniku juhatuse liikmele Xxxx nõudekirja, milles palus täita võlgniku kohustus Xxxx ees 10 päeva jooksul. 23.09.2016 esitas Xxxx võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust täitnud ei ole. Võlgnik on oma vara võõrandanud ja muutnud end varatuks. Võlausaldaja palub nimetada võlgnikule ajutine haldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot. Võlgniku vastuväited Võlgnik leiab, et Xxxxei ole võlgniku vastu mitte ühtegi nõuet. Isegi juhul, kui Xxxxoleksid võlgniku vastu pankrotiavalduses nimetatud nõuded, siis on võlgnikul nendele nõuetele põhjendatud vastuväited ning vaidlus nõuete üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust pooleliolevas tsiviilasjas nr 2-16-12615. Kokkuleppe pooled ei ole tegelikult seltsinguna tegutsenud ning kokkuleppe poolte vahel ei ole seltsingulepingut sõlmitud. Xxxx ei ole seltsingulepingu sõlmimist ka tõendanud. Samuti ei ole Xxxx oma pankrotiavalduses esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et Kokkuleppe pooled tegutsesid seltsingulepingu alusel. Ainuüksi asjaolust, et Kokkuleppes endas viidatakse seltsingule ja seltsingu lõpetamisele, ei saa järeldada seltsingulepingu olemasolu. Kokkulepe ei ole konstitutiivne võlatunnistus. Xxxx ei ole tõendanud, et Kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Selle asemel on Xxxx piirdunud üldsõnalise deklaratsiooniga, et Kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Kuna Xxxx ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid Kokkuleppe kvalifitseerida konstitutiivseks võlatunnistuseks, siis tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega. Võlgnik selgitab täiendavalt, et Xxxxei oleks võlgniku vastu nõuet ka siis, kui Kokkulepe oleks konstitutiivne võlatunnistus. Kokkuleppest tulenevate võlgniku võimalike kohustuste tekkimine oli seotud kokku 6 erineva eeltingimusega. Need eeltingimused jäid aga valdavalt täitmata. Pankrotiavalduses ei ole Xxxx isegi väite tasandil kinnitanud, et need eeltingimused oleksid täidetud. Kokkuleppe punktide 1.1, 1.4 ja 2.1.3 kohaselt pidi võlgnik Kokkuleppest tulenevad kohustused täitma vaid juhul, kui õigeaegselt olid täidetud kõik järgnevad eeltingimused: (1) Osaühing Xxxx kustutab üüri- ja kommunaalkulude võlgnevuse läbi XxxxOÜ 10 000 euro ulatuses hiljemalt 01.10.2014.a (kokkuleppe punkt 1.1). (2) 15.11.2014.a seisuga ei üle osaühingu Xxxx kommunaalteenuste ja allüüri võlgnevuse kogusumma 25 000 eurot (Kokkuleppe punkt 1.1). (3) Xxxx ja/või osaühing Xxxx(pankrotis) ja/või osaühing Xxxx ja/või Xxxx OÜ on ise või läbi tema poolt organiseeritud mistahes äriühingu kaudu hiljemalt 31.12.2014.a lõpetanud igasuguse äritegevuse Xxxxkinnistul, lõpetanud üürilepingu ja kolinud Xxxxüüripinnalt ära ning üle andnud valduse peale kõikide kohustuste täitmist (Kokkuleppe punkti 2.1.3 alapunkt i). (4) Xxxx ja/või osaühing Xxxx(pankrotis) ja/või osaühing Xxxx ja/või Xxxx OÜ on ise või läbi tema poolt organiseeritud mistahes äriühingu kaudu hiljemalt 15.11.2014.a likvideerinud Xxxxruumide kasutamisest tulenevad üüri- ja kommunaalteenustega seotud võimalikud mistahes võlgnevused Kokkuleppe punktis 1.1 toodud tingimustel (Kokkuleppe punkti 2.1.3 alapunkt ii). (5) Xxxx ja/või osaühing Xxxx(pankrotis) ja/või osaühing Xxxx ja/või Xxxx OÜ on ise või läbi tema poolt organiseeritud mistahes äriühingu kaudu hiljemalt Tallinna linna ja OÜ Xxxxvahel sõlmitava asjaõigusliku vahetuslepingu sõlmimise ajaks likvideerinud võlad ka temaga seotud

Xxxx OÜ (pankrotis) ja Scandinavian Furniture OÜ võlgnevuste põhivõla osas Osaühingu Xxxxees summas a’ 12 000 eurot (so kokku 24 000 eurot) (Kokkuleppe punkti 2.1.3 alapunkt iii). (6) Möödunud on kaks kuud Xxxxja Xxxx kinnistute vahetustehingu järgselt toimuvast Xxxxkinnistu müügist (Kokkuleppe punkt 1.4). Kokkuleppe punktides 1.1, 1.4 ja 2.1.3 sätestatud võlgniku võimalike kohustuste tekkimise eeltingimuste täitmise olemasolu tõendama Xxxx. Pankrotiavalduses on Xxxx kuuest eeltingimusest käsitlenud vaid ühte, Kokkuleppe punktis 1.4 sätestatud eeltingimust. Tegelikult ei olegi XxxxKokkuleppe punktis 1.1 ja 2.1.3 sätestatud eeltingimuste täitmist võimalik tõendada, kuna need eeltingimused jäidki täitmata. Seega ei ole võlgnikul tekkinud Kokkuleppest mistahes kohustusi, kuna nende kohustuste tekkimise eeltingimused jäid tähtaegselt täitmata. Xxxxnõue on ka sisuliselt tõendamata. Kokkuleppe kohaselt on Xxxxenda nõue (100 000 eurot) ning Xxxxpoolt väidetavalt omandatud nõuded (kokku 383 649,90 eurot) seotud Xxxxu, osaühingu Xxxx(pankrotis), Xxxx OÜ ja osaühingu XXXX poolt väidetavalt tehtud kuludega. Teisisõnu peaksid Xxxxpankrotiavalduses kirjeldatud nõude aluseks olema reaalsed kulud. Tegelikult ei ole Xxxx, osaühing Xxxx(pankrotis), Xxxx OÜ ja osaühing XXXX Kokkuleppe punktides 1.2.1, 1.2.2 ja 1.2.4 nimetatud kulusid teinud, mistõttu ei saa võlgnikul isegi teoreetiliselt olla kohustust need kulud hüvitada. Kokkuleppe punkti 1.2.1 kohaselt on osaühing Xxxx(pankrotis) teinud Xxxxkaubanduspinna osas hoone renoveerimiskuludena töid summas 4 000 000 Eesti krooni, so 255 646,60 eurot. Xxxx ei ole pankrotiavaldusele lisanud mitte ühtegi selliste kulude tegemist kinnitavat tõendit. Xxxx ei ole pankrotiavalduses isegi väite tasandil selgitanud, millal ning milliste konkreetsete töödega seoses osaühing Xxxx(pankrotis) selliseid kulusid kandis. Võlgnikule teadaolevalt ei ole osaühing Xxxx(pankrotis) Xxxxkaubanduspinna renoveerimiseks sellises mahus kulusid teinud. Vastavalt Kokkuleppe punktile 1.2.2 on Xxxx OÜ-l ja osaühingul XXXX ühises projektis osalemise kaudu nõudeid VÕLGNIK vastu summas 127 823,30 eurot, so 2 000 000 Eesti krooni. Xxxx ei ole pankrotiavaldusele lisanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et Xxxx OÜ-l ja osaühingul XXXX oli Kokkuleppe sõlmimise päeva (so 06.10.2014.a) seisuga võlgniku vastu 127 823,30 euro suurune nõue. Kokkulepe punkti 1.2.4 järgi kohustus OÜ Xxxxtäiendavalt korvama veel Xxxxpoolt ühistes huvides kolmandate isikute ees võetud kokkuleppelise kohustuse täitmiseks raha summas 100 000 eurot. Xxxx ei ole pankrotiavaldusele lisanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et Xxxx on tõepoolest võtnud 100 000 euro ulatuses kohustusi. Võlgnikule teadaolevalt ei ole Xxxx sellises mahus kohustusi võtnud. Samuti jääb arusaamatuks, miks peaks võlgnik täitma OÜ Xxxxväidetava kohustuse. Xxxx ei ole 383 649,90 euro suurust nõuet loovutusega omandanud. Võlgnik on seisukohal, et Kokkuleppe punktis 1.2.4 sisalduv nõude loovutamise kokkulepe ei ole kehtiv. Esiteks, Xxxx väidab pankrotiavalduses, et Kokkuleppe poolte vahel oli seltsingulepingul rajanev võlasuhe. Seega on Kokkuleppe punktis 1.2 kirjeldatud nõuete näol (eeldades, et need nõuded üldse eksisteerivad) tegemist seltsingulepingust tekkinud nõuetega. Xxxx ei saanud ühelgi juhul Xxxx OÜ, osaühingu Xxxx(pankrotis) ja osaühingu Xxxx poolt väidetvalt Xxxx loovutatud 383 649,90 euro suuruse nõude omanikuks. Teiseks, Kokkuleppe punkti 1.2.5 kohaselt on Xxxx nõude loovutanud ka osaühing Xxxx. Kokkuleppe punktidest 1.2.1, 1.2.2 ja 1.2.4 aga selgub, et osaühingul Xxxx ei ole tegelikult ühtegi nõuet, mida loovutada. Kuna osaühingul Xxxx puudusid nõuded, siis ei saanud Xxxx neid nõudeid isegi teoreetiliselt loovutusega omandada.

Kolmandaks, Kokkuleppe punkti 1.2.2 kohaselt on Xxxx OÜ-l ja osaühingul XXXX võlgniku vastu ühine nõue summas 127 823,30 eurot. Teisisõnu on tegemist ühisvõlausaldajatega. Ühisvõlausaldajad saavad neile kuuluvaid nõudeid loovutada ainult ühiselt. Kokkuleppe punktist 1.2.4 aga nähtub, et Xxxxuga sõlmitud nõude loovutamise kokkuleppe pooleks on ainult üks ühisvõlausaldaja – Xxxx OÜ. Kuna Osaühing XXXX ei ole nõude loovutamise kokkuleppe pooleks, siis ei saanud Xxxx omandada Xxxx OÜ-le ja osaühingule XXXX ühiselt kuuluvate 127 823,30 euro suurust nõuet. Võlgnikul on õigus Xxxxnõue vähemalt 378 997,54 euro ulatuses tasaarvestada. Võlgnikul on õigus osaühingu Xxxx (pankrotis) poolt väidetavalt Xxxx loovutatud 255 646,60 euro suurune nõue tasaarvestada võlgniku 338 675,88 euro suuruse nõudega osaühingu Xxxx(pankrotis) vastu. Lisaks on võlgnikul õigus Xxxxnõudega tasaarvestada võlgniku vähemalt 123 350,94 euro suurune nõue Xxxxenda vastu. Võlgnikul on osaühingu Xxxx(pankrotis) vastu 338 675,88 euro suurune nõue. Võlgniku nõuet on osaühingu Xxxx(pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud samuti summas 338 675,88 eurot. Võlgniku nõue tuleneb 164 644,67 euro ulatuses 22.12.2010.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingust ning 174 031,21 euro ulatuses 01.05.2011.a sõlmitud rahaliste vahendite tagamise lepingust. Pärast tasaarevestuse tegemist võlgneks osaühing Xxxx(pankrotis) võlgnikule 22.12.2010.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingu alusel jätkuvalt 83 029,28 eurot. Tsiviilasjas nr 2-16-12615 on võlgnik esitanud Xxxxvastu vastuhagi 204 966,33 euro nõudes. Vastuhagi esemeks olev nõue tuleneb samuti 22.12.2010.a sõlmitud laenu- ja käenduslepingust. Arvestades võlgniku õigust tasaarvestada oma nõue osaühingu Xxxx(pankrotis) vastu, oleks võlgnikul täiendavalt õigus 123 350,94 euro ulatuses tasaarvestada ka oma nõue Xxxxvastu. Pärast seda, kui võlgnik on Xxxxnõudega tasaarvestanud oma nõuded osaühingu Xxxx(pankrotis) ja Xxxxvastu, oleks Xxxxvõlgniku vastu maksimaalselt 104 472,36 euro (483 469,90 – 255 646,60 – 123 350,94 = 104 472,36) suurune nõue, millest tuleks täiendavalt Kokkuleppe punkti 2.1.1 alusel maha arvata 25 000 eurot ja Kokkuleppe punkti 2.1.3 alapunktis iii sätestatud võlgniku õiguse alusel 24 000 eurot. Seega ei ületa Xxxxvõimaliku nõude suurus mitte kuidagi 55 472,36 eurot. Nimetatud summa tasumiseks on võlgnikul piisavalt vara. Xxxxväidetava nõude üle vaieldakse juba tsiviilasjas nr 2-16-12615. Hagiavalduses nõuab Xxxx Kokkuleppest tulenevate võlgniku väidetavate kohustuste täitmist, sh hagiavalduse esemeks ja pankrotiavalduse aluseks on täpselt sama nõue. Võlgnikul on alust arvata, et Xxxx esitas pankrotiavalduse ainult ja üksnes võlgniku survestamise eesmärgil lootuses, et alusetul nõudel rajaneva pankrotiavalduse esitamine ja selle tagamine sunnivad võlgnikku Xxxxpõhjendamatuid nõudeid vähemalt osaliselt rahuldama. Menetluse käik Menetluse käigus esitasid menetlusosalised täiendavaid seisukohti ja tõendeid, mille kohus võttis tsiviilasja juurde. Pärast 22.05.2017 toimunud eelistungit esitas võlausaldaja 01.06.2017 Põhja Ringkonnaprokuratuuri 31.05.20157 teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja Jaan Mettise 01.06.2017 kinnituse 14.11.2014 e-kirja saatmise kohta Xxxx. Kohtu põhjendused PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et PankrS

§ 15 lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata. PankrS § 10 lg 2 p 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda ka sellele, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. PankrS § 10 lg 2 p 3 tuginemist võimaldavad asjaolud peab tõendama võlausaldaja. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole PankrS § 10 lg 2 p 3 sätestatud asjaolusid tõendanud. Sellest, et võlgnik on müünud oma vara, ei saa järeldada vara hävitamist, peitmist või raiskamist. Seadus ei keela äriühingul oma varaga tehingute tegemist. Võlausaldaja ei ole esile toonud, et võlgnik oleks võõrandanud oma vara vastusooritust saamata. Võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses nimetanud mitte ühtegi võlgniku poolt tehtud toimingut, mida oleks võimalik käsitleda vara hävitamise, peitmise või raiskamisena. Vaidlus puudub selles, et võlgnik ei ole võõrandanud kogu oma vara. Võlgnikule kuulub kinnisasi ja võlgnikul on ka rahalisi vahendeid pangakontol. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik oleks teinud raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel oleks muutunud maksejõuetuks või et võlgnik oleks muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Võlausaldaja nõue põhineb 06.10.2014 sõlmitud kokkuleppel, mille sõlmisid võlgnik, XxxxOÜ, Xxxx OÜ, OÜ Xxxx, XxxxOÜ, OÜ Xxxx, Xxxx ja Xxxx kokkuleppe, mis kannab pealkirja „Seltsingu kokkulepped ja seltsinglaste otsus seltsingu lõpetamise tingimuste kohta“. Nimetatud kokkuleppes nenditi, et kõik kokkuleppe pooled tegutsesid Xxxxhoone kaubanduspinnal ühises äritegevuses seltsinguna ning soovivad nimetatud seltsingut lõpetada. Kokkuleppe punktis 1.2.3 on märgitud, et OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx ja Xxxxon kokkuleppeline nõue võlgniku vastu summas 383 469,90 eurot. Lisaks on punktis 1.2.4 sätestatud, et võlgnik kohustub korvama täiendavalt Xxxxpoolt ühistes huvides kolmandate isikute ees võetud kokkuleppelise kohustuse täitmise summas 100 000 eurot. Kokkuleppe p 1.2.5 kohaselt on nimetatud äriühingud loovutanud oma ülalnimetatud nõuded võlgniku vastu võlausaldajale. Seega moodustab võlausaldaja nõue võlausaldaja avalduse kohaselt võlgniku vastu 483 469,90 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad 06.10.2014 kokkuleppe olemuse üle. Esmalt leiab võlausaldaja, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlgnik sellega ei ole nõustunud. Riigikohus on 19.10.2004 lahendi nr 3-2-1-101-04 punktis 29 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-69-06 (p-s 13) ja nr 3-2-1-72-08 (p-s 12) on Riigikohus rõhutanud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on 17.03.2009 lahendi nr 3-2-1-15-09 punktis 12 esile toonud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole kohtule tõendanud 06.10.2014 kokkuleppe sõlmimise põhjust ja eesmärki, millised olid antud kokkuleppele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid enda sidumisel sellise kokkuleppega. Kohus leiab, et eksitav on võlausaldaja väide, et kokkuleppes ei viidata aluskohustustele. Ka võlausaldaja ise on märkinud, et

kokkuleppe aluseks on seltsingu lõppemisega seotud vara jaotamisest tekkiv panuste hüvitamiskohustus. Kokkuleppest ei nähtu ka, et võlgnik oleks igasugustest vastuväidetest nõudele loobunud. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et poolte tahe oli siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev kohustus. Kohtu hinnangul tuleb poolte tahe siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev kohustus tuvastada hagimenetluses. Kohtumenetluses tuleb hinnata ka, kas tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja hinnata kokkuleppes märgitud võla olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluste olemasolu. Võlgnik leiab ka, et kokkuleppe poolte vahel ei olnud seltsingulepingut ja vaidlusaluse kokkuleppe puhul on tegemist näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega saab rääkida tehingu näilikkusest üksnes siis, kui tehingu osalised annavad tehingus teadlikult kinnitusi, mis ei vasta tegelikkusele või lepivad kokku sellistes kohustustes, milles nad tegelikult kokku leppida ei taha, vaid soovivad jätta sellise kohustuse loomise muljet. Kui kokkuleppe poolte vahel ei olnud tegelikult seltsingulepingut, siis on kokkuleppega üritatud jätta muljet seltsingulepingu olemasolust, kuna on käsitletud selle lõpetamist. Seega võib kokkulepe olla TsÜS § 89 lg 2 alusel näilikkuse tõttu tühine ning TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Nimetatu vajab kohtu hinnangul väljaselgitamist hagimenetluses. Kohus ei nõustu võlausaldaja väitega, et isegi kui poolte vahel ei olnud seltsingut, ei muudaks see tühiseks seda kokkuleppe osa, mille kohaselt võlgnik kohustus võlausaldajale raha maksma. Kokkuleppest nähtuvalt tulenevad võlgniku selles märgitud kohustused seltsingu olemasolust ja selle lõppemisest. Seega seltsingu puudumisel ei saanud see ka lõppeda ega toimuda sellest tulenevat panuste ümberjagamist. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb kokkuleppe poolte vaheline võlasuhe õiguslikult kvalifitseerida selle võlasuhte tegeliku sisu järgi mitte selle järgi, millise nimetuse on kokkuleppe pooled võlasuhtele andud. Kohus leiab, et hagimenetluses vajab väljaselgitamist, kas ja millises ulatuses on võlausaldaja nõue võlgniku vastu on tasaarvestusega lõppenud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Võlgnik on teinud menetlusliku tasaarvestusavalduse summas 378 997,54 eurot. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06 märkinud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Kohus leiab, et kohus peab arvestama võlgniku poolt esitatud tasaarvestuse avaldust ja andma hinnangu pooltevahelistele õigussuhetele ning võlgniku poolt kohtule esitatud tõenditele tasaarvestuse aluseid kinnitavate asjaolude kohta. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul väljub pankrotimenetluse raamest poolte poolt kohtule esitatud arvukatele sellekohastele tõenditele hinnangu andmine. Kohus on seisukohal, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses ning millisest õigussuhtest tulenev nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, samuti kas nõude loovutanud võlausaldajatel oli nõude loovutamisel reaalne nõue võlgnik vastu ja kas nõude loovutaminemine võlausaldajale on kehtiv, tuleb lahendada hagimenetluses. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 6. märtsi 2002. a otsuses asjas nr 3-2-1-1702 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid ja tõendeid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Eeltoodud põhjendustel tuleb võlgnikule ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Siinkohal peab kohus oluliseks märkida, et Xxxx on 19.08.2016 esitanud hagi võlgniku vastu (tsiviilasi nr 2-16-12615) käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva nõude sissenõudmiseks. Seega on käesoleval hetkel hagimenetlus vaidlusaluse nõude üle käimas, milles pooled saavad esitada kõik oma seisukohad ja tõendid ning milles kohus saab välja selgitada poolte tegeliku tahte ja anda esitatule igakülgse, täieliku ja objektiivse hinnangu. Pärast 22.05.2017 toimunud eelistungit esitas võlausaldaja 01.06.2017 Põhja Ringkonnaprokuratuuri 31.05.20157 teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja Jaan Mettise 01.06.2017 kinnituse 14.11.2014 e-kirja saatmise kohta Xxxx. Kohus tagastab võlausaldajale nimetatud tõendid TsMS § 238 lg 3, § 331 lg 1 ja § 436 lg 3 alusel, kuna tõendid on esitatud selleks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus vaatas tsiviilasja läbi 22.05.2017 toimunud eelistungil, avaldas kohtule esitatud tõendid ja suundus kohtumäärust vormistama. Hilisemalt esitatud tõenditega ei saa kohus arvestada. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda. Kooskõlas TsMS §-ga 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on tema menetluskulude suuruseks 5951,18 eurot ning palub need välja mõista avaldajalt. Avaldaja on leidnud, et võlgniku menetluskulud on kolm korda üle paisutatud. Kohus, analüüsinud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, leiab, et lepingulise esindaja toimingud näidatud mahus on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Esmalt märgib kohus, et loeb põhjendatuks võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määra 144 eurot (sisaldab käibemaksu).

Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja teostanud toiminguid, mis puudutavad nõupidamist kliendiga, vastuse koostamist pankrotiavaldusele, seisukohtade esitamist võlausaldaja menetlusdokumentidele, päringute tegemist ja osalemist korraldavatel kohtuistungitel. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu ning võlgniku lepingulise esindaja vajalikus ulatuses tehtud toiminguid peab kohus põhjendatud menetluskuluks 4608 eurot ( 144x 32) ja mõistab vastavas summas menetluskulud võlausaldajalt välja. Võlgnik on lisaks palunud võlausaldajalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava võlgniku taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.